öösel hilja kirjutan bloogi....

Käin vist Liisile närvidele, sest minul pole enam öösiti und. Istun netis ja olen enda meelest väga ontlik. Kirjutan luuletusi ja puha. Mis teha, tõesti und ei ole. Üleüldse olen täna väga energiline - vesi on hea. Käisin nimelt ujumas.

Tasa sõuad kaugele jõuad, öeldakse. Nojah, ma siis "sõudsin" lõpuks eesmärgini -läksin ujuma. Njah, iseenesest olen seda planeerinud alates septembrist. Täna siis ometi lõpuks. Päris huvitav oli, kuidas minu rahuldavast füüsilisest vormist oli alles jäänud ainult sült. Ujusin kaks-kolm otsa ja olin võhmal. Tõmbasin veidi vett kurku ja olin kergelt hädas. Ma ei teagi kumb oli hullem, kas oht kopsud vett täis tõmmata ja uppuda või köhida ja näidata oma haledat ujumisoskust. vedasin end ikkagi päästva basseiniääreni välja :D Hiljem selgus, et säherdune asi nagu kehamälu ongi päriselt olemas. Harjutasin natuke ja siis tuli juba ujumise moodi välja. Vahepeal läks rütm juba eriti heaks, aga siis jälle väsisin. Veetsin veel natuke aega saunas, kaalumise unustasin. Üldiselt valisin hea aja ka - inimesi oli vähe.

Raha on otsakorral, seega on joomisel lõpp. Tulebki ajaviiteks sport valida (kõlab üsna kohutavalt kas pole) sest ujumine on 30kr kord, joomine see-eest on kaootiline rahaneelamine. Rohkem ikkagi kui 30kr kord :D Pealegi efekt on mõlemal puhul üsna sarnane - ajab jooma (tihti ka sööma), viib une, teeb rõõmsaks, ekstreemsetel juhtudel ajab näost punaseks...
Ujumine see-eest jätab aru pähe ja paneb kloori järgi lõhnama (on see parem kui alkohais?)


Aktiivne esmaspäev on pöördvõrdelises seoses vegetatiivse nädalavahetusega loomulikult. Sõitsin koju, sõin, magasin, lugesin, sõin, magasin, ärkasin, lugesin, vaatasin telekat, sõin jne.
Tegelikult käisime korra Pirital merd vaatamas ja korra Annal ka külas. Julgesin teda isegi katsuda. Oli mõnus pehme ja soe :P Nunnu, kuni nutma hakkas. Siis muutus mu vend nunnuks, sest isaroll tuli tal nii loomulikult välja. (Minu jaoks ikkagi natuke imestamapanev kuna ma mäletan teda rohkem siiski purjakil ülbe teismelisena :D, tore et see mulje muutuma hakkab :))

Ja Martin (me üüriline) läks nüüd lõplikult ära. Tühi tunne jäi. Seda enam, et ma ei osanud öelda ei midagi mõistlikku, ei midagi ilusat. See oli selline lahkumine nagu ta tuleks tagasi. Ootamatult nagu ikka- päev või kaks nädalat peale uksest väljumist. Ma ei oskagi midagi mõistlikku öelda. Eks ma teadsin seda juba ammu, see oli mõistetav ja loomulik asjade kulg. Ega ma eriti üle ei ela, aga kurb on ikkagi . Vaikselt, tühjalt, pigem sõnadeta. Lihtsalt, sellised asjad tabavad ikka ootamatult, seda enam, et nende saabumine on teada.

Nüüd hakkab lõpuks uni ka tulema. See on ikka hea. kasvõi eelmise lõigu jätkuks- unes juhtub nii mõndagi põnevat, asjad on hoopis teistmoodi. see lohtutab ja vahel sellest piisabki :) Veidrusi ja nalja on ka palju :P Täna näiteks pidin ma lugema kooliaula laval Alliksaare luuletust. Mul oli mingine trükitud luulevihikukene. lavale minnes kaotasin järje ja hakkasin paaniliselt õiget lehekülge otsima. Otsisin laval publiku ees, kaua otsisin ja ikkagi ei leidnud. Pärast tuli välja, et võtsin vale vihiku...Eile nägin unes kunagist klassivenda Karli. Ostsime kohvi ja hakkasime juttu rääkima. Istusime toolidel, aga siis võtsim ma lamava asendi. "See on ju ok," ütlesin ma, "see on ju uni, ma võin lamada küll" Siis hajus karl uduvineks. Mina ärkasin üles.

Nüüd aga ärkamise asemel vajun sügavasse unne :)

musisid kõigile