uni on ja lumi on

Õues on ilus, aga üldse mitte november. Lumi on maas ja kole külm on. Parim, mida teha, on istuda soojas toas ja kuuma jooki juues aknast välja vaadata. Vaatangi. Kohv on juba ammu joodud kuigi bloogi tulin kirjutama värske tassitäiega. Olen unine ja peale massiliste kirjavigade tegemise (prandan ära kui märkan) olen ka hajameelne.

Loodan, et uni läheb ära. Suurt lootust muidugi pole kuivõrd magada ma suurt ei saanud. Käisin külas (temal) ja seal oli küll märksa põnevamaid asju teha kui magada. Ohtlikke mänge tegelikult ei mängitud, turvaline oli :D Minul erinevalt Liisist telefon ei helisenud, hoopis sokk kadus ära :D Kõrvarõngaid ma ettenägelikult kõrva ei pannud, sest need kaovad mul ALATI seesugustes situatsioonides ära. Soki leidsin diivani alt üles. Tolmune oli :D
Meil Liisiga need bioloogilised rütmid ikka suuresti kattuvad...

Liis läheb maale ja ma jään nädalavahetuseks üksi. Seda ma tahtsin, vajan üksiolemise aega. Praegu on mul aga natuke kahju. Tahan hoopis seltskonda ja palju nalja :D Loodan siiski, et ma päris loodriks siin üksi olles ei muutu. "Raadio" on tore lugemine, kui ära tüütab, ootavad "Seitsmes rahukevad" jpm.

Kolmapäeval käisime Brital külas. Meid oli kokku neli- Brita, Diana, Piret, mina. Jõime veini ja rääkisime kirjandusest. Klatšist kuni kõrgeimani....Tore- ja see tunne tuleb iga kord vastavas seltskonnas viibides - et ma pole ainuke kirjandusentusiast. Tore, et ka teised mõttekaaslaste omamisest rõõmu tunnevad.

Ja ometi viivad kõik teed Zavoodi! Sinna me peale olengut Brita juures suundusimegi, mina ja Piret. Vein oli heaks baasiks, lisaks veel pooteist õlu ja.... jutt jooksis imehästi. Rääkisime avameelselt, peamiselt armastusest ja seksist. Oli tore veidi viriseda ja vinguda nähes, et keegi ka tegelikult kuulab ja kuulasin muresid ka vastu. Jõudsime jälle selleni, mille üle viimasel ajal palju pead olen murdnud: mis on moraal, kuidas käituda, mis on õige, mis vale....

Piretiga käisime joonistamas ka. Hea, et on keegi kellega midagi koos teha. See tundub tühine, aga koos tegutsedes on motivatsioon suurem. Tundub, et Piretile hakkas joonistamine meeldima. Mulle hakkas jälle meeldima. Olin sellest nn õpijoonistamisest üsna tüdinenud, aga õnneks on TÜ joonistusstuudios just õige vaba õhkkond. Pealegi, olen nii kaua joonistamist õppinud, et ühelt poolt oleks kahju end täiesti käest ära lasta, teiseks tuleb teatud puhkuse järel alati meeletu soov jälle midagi paberile kritseldada (oi, ja millised on minu konspektid - sigrimigrisid täis)


ma olen juba liiga kaua seda teksti kirjutanud. Hakkan üles ärkama ja varsti ka tegutsema :)