vegeteerime...

Ma ei ole täna midagi teinud. Eile ei teinud ka suurt midagi. Noh, loomulikult olen ma elanud veidi sisukamalt kui paljas vegetatsioon, aga ainult veidi. Käisin õues jalutamas, tegin natuke pilte. Kaugele siiski ei viitsinud minna, ainult Lõunakeskuseni. Siis läksin muidugi ostuparadiisi. Sealne aura mõjus otsekohe - hakkasin ka vaikselt ringi tuiama ja kõigi lettide vahelt midagi otsima. Tegelikult tahtsin ainult küpsiseid ja kartulisalatit. Mõlemad on täiesti "istutatud" ihad. Helika viimasest blogi sissekandest küpsised, "Raadiost" neelud kartulisalati järele.

Siis ma seal tuiasingi ringi. Sain jälle tõestust oma sotsiofoobia kohta. Kui mulle tuleb vastu pooltuttav inimene, siis loomulikult ütlen ma tere (vähemalt tahan öelda), aga see "tere" on peaaegu hääletu ja ükski normalane inimene seda ei kuule. Inimestel on üldse omad mõtted peas ja kui nad mind ei märka, siis ma kõva valju häälega endast märku ka ei anna. Lipsan nägemisulatusest kaugemale ja mõtlen siis, et miks ma niimoodi peitu pugesin. Äkki see isik ikkagi nägi mind ja peab mind nüüd eriliseks veidrikuks või ülbikuks. Veidrik olen ma küll. Väga kummaline kiiks. Seekord oli tegemist mu prantsuse keele õpetajaga, kes mind (ei) märganud.
Pfff, nõme küll. Käisin siis riiulite vahel ringi ja põdesin, rahunesin maha ja läksin kassasse.

Üldse, Lõunakeskus nädalavahetusel on see koht kus kõige rohkem neid pooleldi tuttavaid näeb. Piinlikkust kui palju. Eelmine juhtum oli selline, kus meie Liisiga saia ostsime ja kuulsime, et mingi mehehääl kommenteerib. Leib pidavat tervislikum olema. Ma ei vaadanud selja taha, aga naljaga pooleks ütlesin, et mina ostan tervisele rõhudes seemnetega saia. Kõndisin edasi ja siis nägin, et see on mu tädi klassiõe mees. Seega inimene, keda tunnen. Oi, kui küll mul oli ebamugav. Liisi väitel värvusin ma täiesti tulipunaseks....Oi, kole koht on Lõunakeskus :D

Tulin tagasi. Sõin salatit, küpsist, mandariini ka. Siis vegeteerisin edasi. Siiamaani. Raamatu lugemine ei edene eriti kiiresti (tahan nautida?), muu õppimine tundub kole. teha on niipalju. Ei, ikka homme. Ja peale homset on jälle homne. Tõesti, mind tuleb saata raamatukogusse pagendusse, seal tuleb mul alati õpivaim peale.(Aga sinna on ju nii pikk maa ja laiskus on suur)
ma võtan end kunagi kokku. Natuke süüdistan ma kõiges ikkagi ilma. Mõjub, raisk, see pimedus...

Vähemalt on mul alati mu grafomaania...