fifteen feet of pure white snow

Ometi on mul põhjust sellele laulule viidata ;)

Niipalju siis kevadest. Muidugi käib see lumi mulle tohtult närvidele. Eile näitasin oma nõrkust ja läksin-tulin linna-tagasi lausa bussiga. Aga looduse kapriisid mulle iseenesest meeldivad. Käivad närvidele ja meeldivad. Ise istun toas, mis mul viga siin kujutleda, kuidas teedel praegu pingul närvidega suverehvidega uisutatakse. Selles on mingit müstikat, mingit kontrollimatuse tunnet.Tuleb meelde, et inimene ei valitse (alati) looduse üle ja inimene (mina) saab end rahulikult juhuse hoolde jätta. Lõpetada hetkeks üleanalüüsimine ja kaotada hetkeks väärastunud mõte, et ma midagi kontrollida saan.

Lumi sajab praegu ülespidi, muide. Ja viimaks ometi sai "Flandria päevik" läbi.

Eile hakkasim ma koju tulema ja mõtlesin igasugu mõtteid ja väga "kevadisi" mõtteid kusjuures. Tundsin kergelt seda emotsiooni, mis kõigis neis lauludes. Ma olen alati arvanud, et see on üks ülimalt tore ja eufooriline tunne- ja seda ta kahtlemata ongi- aga hirmutav ka ja ma tahaksin selle tunde eest ära joosta. Metsa puu otsa või ükskõik kuhu, kus ainult varju leiaks....
Ma olen otsustamise edasi lükanud. Ei jookse, ei alistu ka. Eks näis, mis edasi saab.
Bussis koju sõites kuulasin Etta Jamesi "At Lasti". Pole päris see, aga pole sellest väga kaugel ka...

kevadeootus

Kevad tähendab värve. Kuigi puud on veel raagus, maas on lumi ja pori, on juba tunda kevadisi värve. Eile jõudsin koju just päikse loojumise hetkel. Tulekera oli just pooleldi silmapiiri taha kadunud. Need loojangu värvid olid eile hoopis teistsugused, hoopis kevadisemad. Miski pole rohkem klišee kui päikeseloojang (foto- ja maalikunstis on see eriti ületarvitatud motiiv) aga rõõmustav on see siiski. Klišee ja besee, aga ilus ja nummi.

Paar hetke hiljem oli juba hämar. Seda müstilisemalt mõjus see asfaltil vohavama hakanud sammal. Hämarus, roheline sammal segunenud asfalti halliga. Millegipärast on see minu jaoks ilus värvikombinatsioon. Veel mõned hetked hiljem oli juba päris hämar. Ja taevas oli just seda värvi, nagu mulle enim meeldib- sügavsinine. Talv on visa lahkuma, aga värvid on juba teistsugused. Ja sellepärast olen ma juba peaaegu täiesti kevadine: lollakas ja eufooriline. Nagu iga aasta. Mäletan, kuidas Brita eelmine aasta kangekaelselt vaat et poole talveni kõigest kampsuni väel ringi käis. Küllap ta protesteeris suve hääbumise vastu. Mina olen aga see, kes poolest talvest kevadiselt riietuma hakkab. Sest mina protesteerin kevade hilinemise vastu....

Ma hakkasin mõtlema, et võibolla tuleks lõpetada see oma rumaluse varjamine. Tuleks ehk ausalt tunnistada, et ma olengi rumal. Püüdlen tarkuse poole, aga olen ikkagi rumal. Nagu me kõik. Aga ma tahaks loota, et nende (vähemalt näiliselt) targemate inimeste seltskonnas viibides hakkab lõpuks midagi mulle ka külge. Paradoksaalsel kombel on see oma rumaluse mõistmine väga värskendav. Kuni see kogemus veel on värske muidugi. Eile vilksatas korraks mingi ideaal, milleni on muidugi tohutult pikk tee ja milleni ma võibolla kunagi ei jõua, aga...ta vähemalt vilksatas ja on kuhu poole komberdada. Aga kui ma ütlen välja, et ma olen loll, kas see ei ole siis mingi allaandmineenese ja väljavabandamine ? Äkki peaks ikka teesklema, et ma vähemalt midagigi tean?

Hiljuti nägin ma unes suusatamist. Oli vaja kuskile minna ja sattusin ühte eriti kitsa peatänavaga pisikesesse külla, mis asus eriti kitsal poolsaarel. Minu suusad olid tõelised muuseumieksponaadid, ukerdasin nendega seal tänaval ja uued uhked autod ei pääsenud minust mööda. Ma ei jõudnudki sinna, kuhu minna tahtsin, eksisin hoopis ära. Siis olin kaaslastega ühe hotelli fuajees. Pidime üles leidma ühe teise hotelli, mille orginaalnime ma ei mäleta, aga unekeelest eesti keelde tõlgituna oli see "Must heeringas". Ülesleidmise korral ootas meid suur auhind. Näppasin administraatori letilt piparmündikreemitäidisega šokolaadikomme ja uurisin sõpradega kaarti. Otsisime "Musta heeringat", aga see jäi leidmata, sest ärkasin enne üles. Unenägusid ei ole ma veel kontrollima õppinud (ma pole sellega enam mõnda aega tegelenud) aga see pidev unenägude üleskirjuamine- ümberjutustamine on viinud selleni, et mõtlen keset unenägu kui tore see unenägu on ja kuidas ma sellest üles ärgates teistele rääkida saan.
Üldiselt ei huvita teiste unenäod mitte kedagi (kui nad just eriti ebatavalised pole), aga mina topin neid ikka kangekaelselt oma blogisse. Minu blogi- teen mis tahan! Nänänää!

Kuulan Bachi, ilmselt sain Flandria päevikust mõjutatud. Nüüd lähen keedan teed. Ja siis tuleb mul end kokku võtta ja tööle asuda. Kuigi tegelikult tahaksin läbi lugeda "Puudutuse" ja "Nemad kaks". Siis saaks ka vestlusest osa võtta...

Ma ei oska enam sissekannetele pealkirju panna....

mina ja tehnika- love and hate

Inglise keeles viidatakse autodele ja laevadele kui shedele. Ei tea, kuidas on lood arvutite ja muu tehnikaga, aga minu käes kipub tehnika küll kohutaval kombel diivatsema. Ja diivatsemist ma ei salli - lähen kohutavalt närvi ja tahan lõhkuma hakata. Kahjuks pole minu tehnika nõukogudeaegne toodang ja peksmisest vist kasu poleks.

Kõigepealt diivatses printer. Ma panin talle nimeks Munk, aga tema on hoopis Debiil, tuleb välja. Mis juhtub siis, kui ma tahan olla keskkonnasõbralik ja paberit säästa ja printida kahele poole? Juhtub see, et olen eriti ebakeskkonnasõbralik, sest Debiilne munk hakkab "print on both sides" käsu peale teksti printima kuskilt keskelt. Kui ma selle käsu ära tühistan, jätkab ta järjekindlalt oma ebalineaarse nägemuse elluviimist. Siis kiilub paber kinni. Ja siis on mul viis lehekülge praaki, mida ma isegi joonistamiseks kasutada ei saa. Ja kõik see juhtub muidugi vahetult enne seda, kui mul on vaja seminari oma ettekannet esitama tormata.

Fotoka diivatsemine on vananenud uudis. Närvidele käib siiski. Kõik huvitavad stseenid, näiteks hakk ja Törley pudel kõrvuti elektrikapil Riia maanteel, jäävad jäädvustamata, sest fotokas ainult põriseb ja suriseb ja pilti mitte ei tee. Olen üritanud olla kannatlik, aga ta ajab mul närvi nii mustaks, et tahaksin vahel ta lihtsalt asfaltile visata ja siis tema otsas trampida. Aga ma ei saa vanasse kaevu sülitada- uut pole kuskilt võtta. Vahel ta ju pildistab ka....

Eile hakkas läptop nõmetsema. Istusin MSN-s ja kirjutasin mingit lausekest kui järsku enter nupp enam ei töödanud. Vajutasin enterit ja selmet tekst ära saata, vahetus aknas vaid rida. Panin msni kinni, logisin uuesti sisse. MSN pistis kisama, et parool on vale. No ei olnud vale! Proovisin siis Mozilla kaudu hotmaili minna ja mida ma näen: kui vajutan punkti tuleb koolon, kui vajutan caps locki sisse tulevad väikesed tähed, vajutan caps locki välja, tulevad suured tähed. Tegin restardi, aga arvuti diivatses edasi. Nõudsin uut restarti ja tema- lihtsalt ignoreeris mind.
Lõpuks sain restardi tehtud ja arvuti normaalseks....Äkki ta arvas, et selline omavoliline klaviatuuri paigutuse ümbervahetamine on tohutult naljakas? No ei ole ju....See on lihtsalt julm!

Minu oma arvuti on aga dementseks muutumas. Puhastasin kõvaketta ära nii hästi kui oskasin.Tegin defragmentationi, viiruseskänni, Adaware skänni, kustutasin tohutult pildi- ja muusikakraami. Ja ikka ta venib nagu tigu ja iniseb, et virtual memory'st on puudus...

Igasugustest programmidest ma parem ei räägigi. Küll hädaldab Skype, küll MSN; Wordi kirjaklamber on kõige tüütum tegelane üldse ja Wordi AutoFormat on lausa saatanast!
Sellest, kuidas me Piretiga kahasse koopiamasinaga mässasime, saab lugeda ühes vanas sissekandes....

Mina ei armasta tehnikat ja tehnika ei armasta mind. Aga tehnika ongi alati riukalik. Sest telefoni aku saab ikka tühjaks siis, kui sul on vaja teha terve kuu kõige olulisem kõne. Auto hakkab koledat häält tegema siis, kui sul on vaja linnast välja sõita, internet läheb ära siis, kui webCT testi sooritamise tähtaeg lõppeb kahe tunni pärast (mis on moraal, pole vist vaja öelda...) jne jne

Ja samas ma ei oskagi enam elada ilma oma mp3-mängijata, ilma internetita on ka raske...
Love and hate....

kirjutamisest

Hommikul nägin järjekordselt unes ühte veidrat WC-d (meie ühikaboks, veljesto wc duubeldatud versioon ja kümme potti lisaks) ning seda, kuidas ma väga lobedalt mingisugust jutustust või laua romaani kirjutasin. Silmade avades oli kogu see suurepärane sõnakunstiteos muidugi ära kadunud.

Päriselt on nii, et kirjutamise asemel peseksin ma parem pesu või toidunõusid, tõstaksin kasvõi hantleid ja viimases hädas isegi koristaksin. Seda ma olengi teinud. Vähemalt arvutimängude mängimine asendustegevusena on taandumas. Pisitasa (ps: tõesti pisitasa) tegelen selle asemel omal käel esperanto õppimisega. See vähemalt tundub veidi intelligentsema asendustegevusena.
Lugeda on endiselt tore, aga ikka seda, mida otseselt vaja pole. Nii palju tahtejõudu mul oli (uskumatu!) , et "Flandria päevik" väga vastumeelselt käest panna ja oma tänase ettekande tekst üle vaadata.

Eilne "trikoovoor" kujunes päris menukaks. Osaliste käed ja häälekesed värisesid, aga pildid ja kommentaarid said ära esitatud ning meid ei lintšitudki ära. Tore. Nüüd on kirjandusmajas ka teisel pool saali äraoldud ja hirm teatud asjade suhtes jälle veidi väiksem. ja mõne asja suhtes üleüldiselt jälle hoopis suurem. Näiteks see, et trükitud sõna jääb alles. Viimasel ajal on see lihtlabane tõde mind igal pool saatnud ja lausa painanud. Vastumeelselt olen endale nüüd teadvustanud seda, et nii see ongi ja -isver- ongi inimesi, kes neid sõnu loevad. Oh häda- ma pean hakkama mõtlema, mida ma suust/näppudest välja ajan! Mõnel helgemal hetkel on mul olnud illusioon, et nii see ongi.

Kas varemolnu pärast peaks häbi tundma? Küll me eile Piretiga alles naersime mõeldes sellele, kuidas me eelmine (või lausa üle-eemine?) aasta oma nn luulekogu nikerdasime ja kuidas me seda siis laiali jagasime. Kui keegi praegu neid kritiseeriks, kas ma siis tunneksin end puudutatuna? Tundub, et ma olen tolleaegsest kirjutaja-minast nii kaugel, et ükstapuha. Aga samas- mine sa tea. Äkki kargab ikkagi hinge...Mingi edevus, kes võib haavuda, on ju olemas.

Mitu korda olen ma seda blogi tahtnud ära kustudada? Liiga mitu korda, et mäletada. Ja samas on minus mingi kangekaelsus ja masohhistlikud-pedagoogilised kalduvused: vaata nüüd ise milline sa oled! Ära loo illusioone, et 20-aastaselt olid sa jube tark ja eriline. Loe neid vanu blogitekste ja ära ülbitse :) Noh, blogi saab ära kustudada küll vähemalt teoreetiliselt. Aga kõik need muud jubedused...

Räägime parem millestki muust :)
Hiljem....

niisama

Ilm on tobe. Alles kesknädalal loobusin mantlist ja keksisin ringi oma toredas velvetjakikeses ja tundsin, et kevad ongi südamesse tulnud. Eile sadas aga mingit vihma ja lume ristsugutist ja täna sadas vist lausa päris ehtsat lund. Nüüd on vähemalt siin Tallinnas küll maapind lumekirju. Märtsi keskel :( Suvist sooja tahan ma muidugi ilmselgest edevusest: tahan oma seelikuid kanda ja Halensis on õige mitu ilusat kleiti, mida ihaldada.

Möödunud nädal oli kohutavalt unine. Bussides magamine mulle siiski ei sobi. Iga pidurdus ja nõksak teekonnal Tallinn-Peterburi-Tallinn-Tartu äratas üles. Mingist täisväärtuslikust unest ei saa ju rääkida. Ja siis oli seltsielu ja siis oli kolmapäeval poole kaheksane buss Mäole. Ja nii edasi....Unisus kestab ja homme olen vist ikka veel imelik.

Elu on huvitav. Võibolla isegi liialt huvitav. Kirjutada saab siis, kui on aega mõelda ja meenutada. Kui on aega pisiajadeks....Praegu toimub nii palju. Olen aru saanud, kuidas üksiolemine on minu jaoks sama oluline nagu hapnik. Seltskonda armastan ka, aga (nagu kõigil niikuinii teada) tasakaalu on vaja. Praegu on asi läinud tasakaalust välja ja ma tahaksin kuhugi üksildusse põgeneda. Ja samas on ümberringi toimuv nii põnev, et ükskõik sellest tasakaalutundest!
Oli naiivne mõte, et jään pooleks nädalaks Tallinna isolatsiooni, aga Tartus on nii palju toimumas, et see mõte tuli küll maha matta. Aga veini ma enam juua ei viitsi!

Nüüd on mul suur dilemma- kas võtta end kokku ja roomata viiesele rongile? Või laiselda edasi ja minna kaheksasele rongile? Või üldse hommikusele rongile ja otse seminari?

paar sõna Peterburist

Peterburi oli väga tore. Suurlinnades hulkumine mulle meeldib. Poleks viisat tarvis läheks kohevarsti tagasi. Tegelikult ei näe nädalavahetusega mitte miskit. Isegi muuseumitesse eriti ei jõudnud. Rohkem lihtsalt tänavad, kanalid, sillad ja ehitised. Ja loomulikult inimesed. Sest just suurlinnas näeb inimesi. Üks lõik Nevski prospektist sai vaat et pähe õpitud. Käisime kogu aeg jala ning mööda Nevskit. Jala käia on tore, aga aeganõudev. Nii ma siis kauaigatsetud Ermitaaži ei jõudnudki. Neelasin alla pettumusepisarad ja vaatasin hoopis Peeter-Pauli kindlust. (Ermitaaži jaoks tuleks teha omaette reis niikuinii).

Pilte ka eriti ei teinud. Fotokas streigib ja tuju ei olnud. Mõned klõpsud ikka. Üsna suvalised stseenid aga mulle endale rohkemütlevad kui kõik need turistipoosed. Kõige huvitavam oli tegelikult röntgenimasinal tukkuv kass vene piiripunktis. Aga piiripunktis ma niikuinii fotokat välja tõmmata ei julgenud.

Tekstid on igal pool. Ka Peterburis. Veerisin siltidelt vene keelt. Eriti palju nalja tegi "Eлки- палки" nimeline restoran. (muide, kus see täppidega vene "e" end peidab?) Vahepeal suutsin ka kaks-kolm sõna vene keelt rääkida ka. Inglise keeles tunnen end siiski turvalisemalt. Isegi Venemaal. Studentka ja harašo ja spasiiba ongi enamvähem kõik mis ma öelda suudan. Kui ma rohkem ütlesin, eeldasid nad, et ma saan aru ja rääkisid rohkem, kui ma aru sain :D

Metrooga ma kahjuks ei sõitnud. Aga jala käimine on tore. Põnev kogemus oli tulla kl 7 hommikul bussilt maha, ja hakata enda arust õiges suunas kõndima. Kõndisin ja püüdsin mitte turist välja näha, sest hommikupimeduses ja- tühjuses ei tundu see just kõige targema teona. Kõndisin ja linn muutus. Vahepeal oli liiklust ja maju ja vahepeal oli täielik mahajäetus, mingi raudteesilla ehitus. Siis oli jälle liiklust, mingi raudteemajake ja koer. Mulle vastutulev mees silitas teda ja koer oli rahul. Mina möödusin koerast ja koer pistis kisama. Koer-ksenofoob. Olin surmani ehmunud, aga koer kartis mind rohkem kui mina teda ja ma sain tast lahti. Lõpuks oli päris-linn, liiklus ja veidi hilisem hommikutund. Hotell ja kerge puhkus ja raskevõitu seljakotist lahti saamine. Õhtul oli Armeenia restoran. Toit oli maitsev, aga venemaa restoranides lastakse ikka kohutavat muusikat. Natuke kummalis-kodune oli ka : miljon roosi ja muu säärane tümakas. Hästi valjusti loomulikult :)

Veel esinesid Kaasani ja Iisaku katedraalid, Ermitaaž ja Admiraliteedihoone, Peeter-Pauli kindlus, Neeva...

ära

Põgenen. Mitte paaniliselt, vaid organiseeritult. Viisa tellitud, raha vahetatud, kott pakitud, piletid ostetud. Ikkagi on hirmus. Sest natuke ongi nii, nagu Goodmani "Päikesemärkides" L.Carolli tsitaadi abil on välja pakutud. "Ma olen...väike tüdruk". See väike, kohe 22-aastane tüdruk, läheb nüüd üksi üle piiri suurde linna. Jah ma saan G-ga kokku küll, aga ikkagi. See üksi reisimine on nii kohutavalt hirmus. Ja põnev!

Ma ei hakka täna heietama. Tahtsin öelda, et olen nädalavahetusel ära ja telefon on väljaspool leviteeninduspiirkonda. Tagasi tulles olen saand ametlikult aasta võrra vanemaks. Imelik on. See juhtub iga aasta, aga imelik on.

Pilti ei saa panna, mingi error on. Vaadake siit. Aadress reedab reisi sihtpunkti.

pühapäev

Kui ma eile kella kuue paiku hommikul koju jõudsin, heitsin loomulikult kohe magama. Kardinaid meil pole ja seepärat oli see rohkem poolunelus kui tõsine väljapuhkamine. Silme ees virvendasid alkoholiga kaasnevad unenäod.

Selliseid reedeid ei ole just tihti. Mis seal siis ikka - zavood, seltskond, alkohol. Tüüpiline ajaveetmise viis. Aga midagi seal oli. On see tingit minu hüperärkvelolust, ma ei tea. Hüperärkvel ma aga viimastel päevadel olen olnud. Masendusest sai kerge eufooria. Nii on palju parem elada. Eufooria see tegelikult ei ole. Lihtsalt mingisugune rahulik rõõm olemasolemisest ja sellest, mis minu maailmas veel olemas on. Jalutasime Dorisega Zavoodi poole ja tee peal heldisin Tartu pääle vähemalt kolm korda. Imelik, nelja aastaga peaks oma keskkonda juba iseenesestmõistetavaks pidama :)

Zavood oli kell üheksa tühjavõitu. Aga aeg lippas nagu pöörane ja kell kaks oli meie laua ümber mitte viis inimest nagu alguses, vaid pigem nagu viiskümmendviis. Mitu tegelikult oli, kes teab. Meid kutsuti Piretiga ühe akadeemilisel oleva skulptuuri õppiva noormehe poole. Minus oli seiklushimu- tavaliselt ma selliseid kutseid vastu ei võta- läksimegi Piretiga verivärske tuttava poole. Alkoholi oli omajagu ja nii tulid minuni Suured Mõtted. Rääkisime ühe neiuga ja ühe noormehega kunstiajaloo vajalikkusest, religioonist ja jumala(te)st. Piret hakkas naerma. Mina kõrvaltvaatajana oleksin teinud sedasama.

Eile kell üks, kui ma end enamvähem juba ärkvelolekusse olin suutnud sisse elada, helistas Aatee. Pidime kokku saama ja mina pidin talle ütlema, mis mul mõtteis on. Tegelikult ei tahtnud ma oma suures unisuses kuhugi minna. Panin "Katkuhaua" siiski kinni ja vedasin end linna. Unise ja passiivsena olin ma ehk rohkem mina ise kui tavaliselt. Jalutasime ringi ja siis läksime filmi vaatama. Pikk film, filmipiltide vahel lüngad oma mõtete jaoks. Mõtlesin ümber.

Ma ei tea, kas mustlased on muutunud viimasel ajal kuidagi agressiivsemaks või mis päriselt toimub. Nii mitu korda on nad mind püüda üritanud. Vanasti neid nagu polekski olemas olnud. Nüüd näen neid absoluutselt kogu aeg. Aga praegu ma ei taha enam end lasta püüda. Õnneks ei ole mulle siiski needusi kaela saadetud ;) Mustase asemel valisin webtaroti. Igati lõbustav ajaviide. Ja ega see eneseanalüüsiks nii väga tobe vahend ei olegi. Tegelikult mulle lihtsalt meeldivad need ilusad pildid :)

Nick Cave laulab, lund sajab, Liis loeb, laud on segamini.
Rahulik pühapäev.