Laupäev, veebruar 28, 2009

arrivato!

Lihtsalt annan teada, et jo~udsin kenasti sihtkohta. Heietamise asemel la''hen praegu hoopiski pizzat so''o''ma. Kyll hiljem raporteerin.

Reede, veebruar 27, 2009

uuendus

See oli lihtsalt nii ilus template, et ma ei saanud midagi parata. Pidin ära vahetama :)
Mälestuseks. Eila veel nägi see blogi välja selline:

Üldse leidsin ma nii palju ilusaid blogikujundusi, et ma pidin lolliks minema. Noh, veel lollimaks, kui ma praegu olen :D

Neljapäev, veebruar 26, 2009

veidi veel

Marit on praegu lennukis kes teab täpselt millise asula või paiga kohal õhus, poolel teel Bolognasse. Varsti lähen mina ka. Isegi kohvri sain pakitud! Rakendasin Krissu pakkimisstiili ja tulemuseks oli kaos. Nagu oleks tegemist mõne kaltsukaga! Lõpuks sain siiski kõik asjad kohvrisse topitud ja see, mille ma seekord maha unustasin, selgub hiljem. Või kui ma miskit maha ei unustagi, selgub kindlasti veidi aja pärast miski, mida ma otsustasin mitte kaasa võtta, aga mida nüüd igatsen.

Väljas sajab lund. Mul on nohu ja väga tüütu kurguhäda, köhh-köhh! Unistan 12-kraadilisest kliimast ja loodan, et külmetus kaob sinna jõudes nõiaväel. Enesetunne on rahulik. Paanikat pole, aga see võib tekkida küll. Kuskil poolel teel kutsun stjuuardessi ja ütlen, et palun peatage see sõiduk, mina tahan maha. Ei, ilmselt siiski mitte. Mõtlen arvatavasti lihtsalt sellele, kui pikk ja tüütu see lend on. Mõtlen sellele, et tahaks aega mõistlikult kasutada ja uinak teha või raamatut lugeda, aga see mul ei õnnestu, sest mingi kerge ärevus on ikka sees.

Jah, ja ega muud vist polegi. Ainult veidike veel oodata. Vaatame, kuidas läheb. Normaalsed inimesed jah nii ei tee, aga nagu üks tähtis inimene ütles: mis selle normaalsusega ikka saavutab....

Neljapäev....

Reede.....

Laupäev!

Pühapäev, veebruar 15, 2009

hetked...

1.
Vaevaliselt komberdab bussi vanem naine. Hüppan oma istmelt püsti ja loovutan koha talle. Ma ei oota tänu. Arvan lihtsalt, et tal on istekohta hoopis enam vaja kui mul. Aga ta noogutab tänu märgiks sellegipoolest ja mul läheb tuju kohe paremaks.

2.
Sõidan linnas autoga. Tee on korralikult umbes küll. Kõrvalrajal on juht, kes soovib minu ritta pöörata. Oma soovist annab ta viisakalt suunatulega märku. Tegemist pole mingi nõmedikuga ja ega minul siis ka kahju pole. Vähendan kiirust, ta sõidab minu ette. Ja siis ta vilgutab korraks tänutäheks ohutuledega. Üsna haruldane nähtus. Ja seegi on miskit sellist, mis hetkeks naeratuse näole toob.

3.
On pühapäev, kell vaevalt veidi üle kaheksa. Loomulikult olen alles poolunes voodis teki all. Tuleb Anna. Hästi tasakesi. Teesklen, et magan. Anna teeb mulle pai. Mitte just eriti tasakesi.
Pool tundi hiljem tuleb Anna jälle. Poeb kohmakalt (üle minu jäsemete) voodisse. Teen silmad lahti ja saan vastutasuks kallistuse!

3 ½.
On üks järgmine pühapäev. Anna on jälle siin. Mina jällegi poolunes oma voodikeses. "Piima ei OLEEEE!" karjub Anna kell seitse hommikul. "Piima ei ole, piima ei ole, piima ei ole!" Leban oma voodis ja mugistan naerda. Sest see on minu meelest naljakas.

4.
On Valentinipäev. Pff, mulle ei meeldi see kommertslik püha. Olen poes kassajärjekorras ja siis jõuab kätte minu kord maksta. "Tere, neiu," ütleb kassapidaja armsasti. Maksan vorsti ja kohvi eest, saan tšeki ning ühe kommikese. Väga nunnu tõepoolest. "Head sõbrapäeva teile ka," ütlen naeratades kassapidajale.

5. ja 6. ja 7. ja nii edasi lõpmatuseni. Praegu lihtsalt ei tule rohkem neid armsaid argielulisi seiku meelde. Aga neid on palju ja mõnikord ühest seesugusest seigast piisabki, et kole ja mõttetu päev palju paremaks muutuks.

fotojaht: pehme

Sametised kroonlehed.

Selles poolsuvalises uue fotoka katsetamise pildis poleks nagu midagi, aga maha ma seda kustutada pole suutnud. Midagi ikkagi on.
Posted by Picasa

Reede, veebruar 13, 2009

Balti jaam

Neljapäev, veebruar 12, 2009

ärevused

Mis siis ikka. Tartus ka käidud. Kesk-septembris tellitud diploma supplement viimaks ometi käes (tegelikult hetkel bussiistme taskus. Ma loodan, et ma seda maha ei unusta.) , akadeemilise avaldus ka tehtud. Ja kui selle külmkapi transpordi saaga ka lõpule viin, siis olen omadega mäel. Siis pole enam muud kui päevi lugeda. Praeguse seisuga on neid jäänud viisteist.

Tegelikult ma ei salli pikaajalisi plaane. Tahaksin otsustada, tegutseda ja siuh, midagi muud otsustada ja teha. Piletiostust sihtkohta saabumiseni on liiga pikk aeg. Ja selle aja jooksul suudab minu hüperaktiivne ja veidi haiglane aju välja mõelda ja kõrvale panna sada vandenõuteooriat ja küsida vähemalt sada viiskümmend korda vahel retooriliselt, vahel tõsiselt: No mida sa teed?

Ning enne, kui ma juba läinudki olen, igatsen tagasi ning alates eilsest on mul juba selge, kuhu ma tahan naastes elama asuda. Samas ma juba tean ka seda, mida ma seal sihtkohas peale tahaksin hakata. Kuidas selleni jõuda on muidugi omaette pähkel. Aga eks ma lähen ja teen natuke nalja. Isver, kui hirmus! Ullike metropolis :)

Hirm on väike, eelkõige on siiski ärevus. Kuidas kõik õnnestub ja laabub ja kas ja kus ja kuidas ja miks? Tegelikult on ajutine väljamaal elamine kaasajal pigem normiks kui erandiks. Seega muidugi ei tasu mul muidugi eiteamisdraamat siin kokku keeta. Aga mis teha, mis teha. Selline ma kord juba olen ning ega ma oma otsatus egoismis enam polegi päris kindel selles, kas tahangi muutuda. Omas nahas ei ole alati mugav, aga see on parem kui teiste omad (tänane kuldne tarkusetera! :) )

Aga jah, mingeid ärasaatmispidusid ja -asju mulle ka korraldada ei meeldi. Seega ei tulegi mingisugust pidu. Kes tahab mind näha ja vaadata, see võib mulle helistada-kirjutada-joonistada. Vaba aega mul praegu on. Mind võib mu haiglase aju käest vahetevahel ära päästa küll :)
Ja kas nüüd mind veel enne lahkumist vaatama peab, ma ei tea kah. Kuigi pikemate ärasõitudega tekib ikka tunne, et keegi kaob nüüd igaveseks, siis ilmselt ma midagi peale nalja seal siiski ei tee ja olen varsti tagasi. Igaks juhuks ostsin tarkade ja elukogenute nõuandel siiski tagasisõidupileti ka (kuupäeva muutmise võimalusega).

Muud ei olegi. Poolteist tundi Tallinnani, 15 päeva Igavese Linnani....

Neljapäev, veebruar 05, 2009

Oli küll päris mõnna Saalomoni salajastes koobastes kuskil Äigrumäe kandis saunapeol käia. Unenäod on toredad küll!

Esmaspäev, veebruar 02, 2009

02.02

Tassisime kogu selle kraami autosse. Seitse kotti asju, lisaks veel kolm-neli kotti rämpsu. Tükk minu elust. Korteri uks lukku ja ma ei tule siia enam tagasi, kui siis vaid korraks veel. Et keegi viiks ära/ostaks ära külmkapi. Poole aastaga võib koguneda meeletult asju. Mulle asjad ei meeldi. Kunagi ei suuda otsustada, mida võtta, mida jätta. Lõpuks võtsin tädi nõudmisel kaasa ka asjad, mis tahtsin maha jätta.

Nüüd on mu tuba jälle kraami täis. Viimasel ajal ma justkui muud ei teekski. Ikka on vaja midagi kuhugi paigutada ja liigitada. Raamat riiulisse, see raamat kasti; aloe vera kreem külmkappi ja rätikud pesukasti. Ikka jäävad asjad vedelema. Ma ei oska neid kuskile panna. Kord ja puhtus pole minu tugevaimad küljed. Ikka segadus, ikka segadus....

Sõin kooki ja lubasin, et ma ei unusta teed sinna metsade ja rabade vahele. Külm ja karge ilm, päike paistis, hommikul olid metskitsed, nagu ikka. Hiljem mitusada inimest ja vaarikavarre tee. Kui enam nii palju tegemist ei olnud, hakkas ikkagi natuke kurb. Ikka on kurb, kui miski lõppeb ja ees ootab määratlematu tulevik. Tulevik- see on põnev muidugi. Nõnda olen ma siis, nagu ikka kahevahel, siiski enam kaldudes tulevikku, südmustesse, mis pole veel sündinud, mil on potentsiaali tuua ellu midagi uut ja põnevat.

Olevik on nagu ta on. Panustada tulevikule on üldinimlik, veidi naiivne, väga idealistlik. Eelkõige aga lootus kogeda muutust. Kobrutab ja keeb ja miski on valesti juba tükk aega. Noh, pilet on nüüd olemas. Proosaliselt väljendades viib see välismaale, ülipoeetiliselt väljendades aga tulevikku, mis ehk toob ellu veidi selgust, vähemalt põnevust. Eks näis....