Teised panevad blogisid kinni...

...aga mina mõtlesin, et teeks vahelduse mõttes ta hoopis lahti.

Nüüd on eluke jälle natuke teistmoodi ja see tähendab, et nagu natuke ehk oleks ka midagi öelda. Minu ambitsioonideks on muidugi suured sügavmõttelised arutelud, aga alustame siiski tagasihoidlikult ja argiselt.

Niisiis, olen jälle Itaalias. Seekord on asi päris hirmuäratav, sest kui varem, ka pikkade perioodide puhul oli mul mingi tähtaeg ja tagasisõidu piltet, siis nüüd pole mul kumbagi. Kuigi ma olen siin veetnud üksjagu aega, siis nüüd mul jälle teistmoodi tegevused ja seega tundub, et koht kuhu ma sattunud olen, on ikkagi midagi peaaegu täiesti uut.

Tuleb askeldada, ringi käia, küsida, organiseerida, planeerida ja..... noh, te ju tunnete mind. Pole midagi tülgastavamat ja tüütumat kui kirjutada ametlikku laadi e-maile ja helistada tundmatutele inimestele, et mingisugust infot saada. Aga sellega on kuidagi vaja toime tulla ja oma lohutuseks ma siis ütlen endale, et see aitab mul iseloomu kasvatada. Ohjah....

Siiamaani olen ma siiski saanud päris hästi kõrvale vingerdada. Nagu taevane õnnistus langesid mulle üksteise järel kaela mitmed tõlketööd ja pühendudes  neile sain mugavalt kogu asjaajamise veidi tahaplaanile jätta.

Tegelikult olen ma need paar nädalat peaagu nagu vampiir elanud, sest toas töötades pole olnud erilist mahti õues päevitamas käia. Seda enam, et ega seda päikest siin praegu ülekülluses niikunii ei ole. Sajab hoopis vihma ja aeg-ajalt ka rahet. Ja mõnikord tuleb taevast äikest. Jaanuarikuus on see küll üks kentsakas asi.

Ma oleksin justkui aklimatiseerunud, ära harjunud selle suure õnne, päikesevalguse ja suhtelise rohelusega, kuid siis sõidame teise linna - L'Aquilasse, kus lumi on maas. Ja siis on ikkagi natuke õigem tunne, sest jaanuaris peab ju lumi maas olema vaatamata sellele, et tänu sinisele taevale ja päikesevalgusele on ikkagi selline tunne nagu oleks märts, mitte jaanuar.....

Jälle muutused!

No kuidagi ei saa mina stabiilselt ühtainsat kujundust pidada, kui internetis kogu aeg nii palju uusi, ilusaid ja isuäratavaid template'eid pakutakse. Praegu tundus mulle just sihuke pruun ja kristeldustega bloog igati sobiv....
Jah nüüd on siis natuke aega raisatud. Ega's midagi - tagasi esseede kirjutamise juurde!

Eila veel... oli blogikujundus niisugune

Kuigi see ilmselt eriti kellelegi korda ei lähe, teatan siiski pidulikult, et vaatasin ära Babylon 5 viienda hooaja 22. episoodi - selle sarja kõige kõige viimasema osa. Natuke jah, kiskus ikka pisaraid ka. Aga oluline on hoopiski see, et terve see sari oli nii hea. Küünilise mätta otsast vaadatuna ehk küll liialt ilusaid klišeesid täis, aga minu jaoks väga nauditav ja heas mõttes kõige sügevmõttelisem TV-sari, mida olen jälginud. Aga see selleks, sest ega see teema vist väga kedagi ju ei huvitagi :)

Aga millest muust mul nii väga ikka ongi rääkida? Eelmistele sissekannetele mõeldes tundub mulle, et olen läinud sellisesse suunda, mis mulle ei meeldi. Tahaks justkui endast rääkida, aga mitte kõige olulisemast ja nii räägin sellest, mis on nii banaalne või siis sellest, mis just seetõttu, et ta siin kirjas on, tohutult banaalseks muutub....

Elu on peamiselt pime. Kella keeramisest hoolimata. Jah, muidugi elan ma üle ka selle sügise ja selle talve ja saan hakkama petliku märtsikuuga, aga 22 aastaga pole ma selle poolelus, poolsurnud hooajaga ikka veel ära harjunud ja vist ei harjugi kunagi. Tegelikult läheb see pimeduse ja külmaga kohandumine iga aastaga üha vaevalisemaks Mis siis, et liialt palavas päikeseküllases Roomas selle järgi salamisi ja väga ettevaatlikult isegi igatsesin...

Võta mind Vanemuises

ehk mõningaid populaarseid märksõnu minu blogisse jõudmiseks.
(Sest seda on nii popp teha, eks?)

• babuulja ohver
• "seksomnia"
• 12 aastane alasti
• alasti jooks
• anna laenu ja saad vihavaenlase
• avalikult alasti
• barista sureb välja
• geelküüned mustamäel
• iidne tunneli kaevamise masin
• inimestel ei ole maja remontimiseks raha
• kes on hästi märkamatuks jäänud, on hästi elanud
• kreetale seksima
• käiguvahetaja turist
• kõndisin kord mööda teed , kui järsku nägin lamavat naist
• liis oi põleb
• liis randus
• maasikast luuletused
• prussakad ja ita ever
• põrgupõhja pildid 2007
• rasvapõletus ujumine
• suitsiidjas ahv
• sukkpüksid leedu keeles
• tahaksin seksida koeraga
• toimus metamorfoos
• võta mind vanemuises

uuendus

See oli lihtsalt nii ilus template, et ma ei saanud midagi parata. Pidin ära vahetama :)
Mälestuseks. Eila veel nägi see blogi välja selline:

Üldse leidsin ma nii palju ilusaid blogikujundusi, et ma pidin lolliks minema. Noh, veel lollimaks, kui ma praegu olen :D

ma vist mõnda aega ei viitsi siia kirjutada....

kirjutamisest

Hommikul nägin järjekordselt unes ühte veidrat WC-d (meie ühikaboks, veljesto wc duubeldatud versioon ja kümme potti lisaks) ning seda, kuidas ma väga lobedalt mingisugust jutustust või laua romaani kirjutasin. Silmade avades oli kogu see suurepärane sõnakunstiteos muidugi ära kadunud.

Päriselt on nii, et kirjutamise asemel peseksin ma parem pesu või toidunõusid, tõstaksin kasvõi hantleid ja viimases hädas isegi koristaksin. Seda ma olengi teinud. Vähemalt arvutimängude mängimine asendustegevusena on taandumas. Pisitasa (ps: tõesti pisitasa) tegelen selle asemel omal käel esperanto õppimisega. See vähemalt tundub veidi intelligentsema asendustegevusena.
Lugeda on endiselt tore, aga ikka seda, mida otseselt vaja pole. Nii palju tahtejõudu mul oli (uskumatu!) , et "Flandria päevik" väga vastumeelselt käest panna ja oma tänase ettekande tekst üle vaadata.

Eilne "trikoovoor" kujunes päris menukaks. Osaliste käed ja häälekesed värisesid, aga pildid ja kommentaarid said ära esitatud ning meid ei lintšitudki ära. Tore. Nüüd on kirjandusmajas ka teisel pool saali äraoldud ja hirm teatud asjade suhtes jälle veidi väiksem. ja mõne asja suhtes üleüldiselt jälle hoopis suurem. Näiteks see, et trükitud sõna jääb alles. Viimasel ajal on see lihtlabane tõde mind igal pool saatnud ja lausa painanud. Vastumeelselt olen endale nüüd teadvustanud seda, et nii see ongi ja -isver- ongi inimesi, kes neid sõnu loevad. Oh häda- ma pean hakkama mõtlema, mida ma suust/näppudest välja ajan! Mõnel helgemal hetkel on mul olnud illusioon, et nii see ongi.

Kas varemolnu pärast peaks häbi tundma? Küll me eile Piretiga alles naersime mõeldes sellele, kuidas me eelmine (või lausa üle-eemine?) aasta oma nn luulekogu nikerdasime ja kuidas me seda siis laiali jagasime. Kui keegi praegu neid kritiseeriks, kas ma siis tunneksin end puudutatuna? Tundub, et ma olen tolleaegsest kirjutaja-minast nii kaugel, et ükstapuha. Aga samas- mine sa tea. Äkki kargab ikkagi hinge...Mingi edevus, kes võib haavuda, on ju olemas.

Mitu korda olen ma seda blogi tahtnud ära kustudada? Liiga mitu korda, et mäletada. Ja samas on minus mingi kangekaelsus ja masohhistlikud-pedagoogilised kalduvused: vaata nüüd ise milline sa oled! Ära loo illusioone, et 20-aastaselt olid sa jube tark ja eriline. Loe neid vanu blogitekste ja ära ülbitse :) Noh, blogi saab ära kustudada küll vähemalt teoreetiliselt. Aga kõik need muud jubedused...

Räägime parem millestki muust :)
Hiljem....

valgem aasta 2008

2008. aasta algas lumesajuga ja see tähendab, et lihtsalt peab tulema parem aasta. Noh, kõik on rääkinud, kuidas 2007 oli erakordselt kehv aasta ja tore siis, et ta läbi sai. Mitte, et nüüd ma mingit maagilist muutust ootaks, aga mingi sümboolne lõpp see siiski oli ja sümboolselt on mul (ja kõigil teistel ka) nüüd uus algus käes.

31. detsember oli küllatki seltskondlik. Üle saja aasta sain kokku Rainiga, siis tormasin venda sünnipäeva puhul õnnitlema ja viimaks sõitsin bussiga Saueni, et sealt auto peale saada ja Eva juurde jõuda. Seal ma siis suhtelises vaikuses ja rahus Evaga uut aastat vastu võtsingi. Ilutulestikku oli aga isegi sellises väikeses-vaikses paigas küllaga. Me tormasime põllu peale ja kohati tekkis segadus, millisesse suunda vaadata, sest igas ilmakaares oli näha mingisugust kuma ja värviplahvatusi.

Aga muidu oli siiski vaikne ja rahulik ja seetõttu mõnus. Oli tore olla Mustamäelt eemal, sest siin toimub rakettide laskmine sageli Moskva aja järgi. Sellega peaks juba ära harjunud olema, aga vot ei ole. Ja pealegi oli nii tore hommikul (no mis hommik, kell oli 11.30) ja näha aknast puutumatut värsket valget lumekihti, mida vist siin kivilinnas ikka nii naljalt ei näe.

Mingisuguseid aastakokkuvõtteid ma küll ei viitsi teha. Üldiselt oli mul vist parem aasta kui nii mõnelgi teisel, aga mulle tundub või ma vähemalt loodan, et 2008 on siiski parem. Eks ta on minu enda teha. Aga ma ei kavatse traditsiooni rikkuda: pole kunagi uusaastalubadusi andnud ja ei anna ka nüüd :)

• Aga ma nägin üleeile juba peaaegu kirgast unenägu!

• Ja uus aasta tähendab muidugi uud kujundust :) Ei ole siin mingit mugavat harjumuspärasust!

Igatahes ilusat värsket aastat kõigile!
Õnne ja armastust, ma ütlen raisk!

Normaalne postitus

eelmise teksti ümberkirjutus:

Tähtajad lähenevad. Ma hakkan usinalt tööle. Ma loodan, et see õnnestub. Head-aega!








Iroonia seisneb selles, et kui ma tõepoolest iga postituse peale 2 minutit kulutaksin siis....
teate isegi: oleks on tore poiss

kõige tähtsam postitus üldse

VAQuaynWgg

Ei jäta maha

Ei. ma ei hülga seda blogi siin. Mitu aastat kirjutamist on tekitanud sõltuvuse ja sellest ma enam ei saa (loe: ei taha) lahti saada. Sest kirjutada on uskumatult mõnus. Värsked lood on igavad, aga vanemad postitused jällegi kohutavalt põnevad ka lugemiseks. Täna hommikul lugesin mõningaid vanu sissekandeid ja tundsin koraga nostalgiat ja rõõmu, et mu eneseväljendus on/oli kohati isegi üsna vaimukas. Näiteks on see siin!

Pealegi oskab iga tola selle blogi ka uuelt aadressilt üles leida. Vaja on vaid google't ja natuke visadust. See, millest ma kirjutada ei tahtnud, oligi põhiliselt hetkeemotsioon ja Liis sai kohe aru, millest ma kirjutada ei tahtnud. Sellest praeguseks piisas.

Üks kuu sai läbi ja teine algas. Noveber tõotab tulla parem, kui oktoober, sest oktoober oli tõesti väga tüütu. Ajas vinguma, aga muidu oli steriilne ja tundetu. Nüüd tuli lumi maha ja emotsioonid pääsesid jälle valla. Vähemalt sisemuses :) Mõtlen igasugustest M-dest ja mmmm...eestest. Üle saja aasta. Äkki ma ei olegi nii kibestunud ja enesessesulgunud kui tundus :) Hormoonid, ma ütlen! Või hoopis esimene lumi?

Nüüd vaatan ma selliseid videosid ja see on korraga mõnus ja natuke piinav. Lähevad hinge...

dilemma

Eks tuleb endale lõpuks tõde tunnistada. Blogimine on ikkagi seotud edevusega. Vähemalt alguses oli. jagasin täiesti rõõmsalt kõigile seda aadressi ja nüüd aga teavad mu blogi vist ikkagi liialt paljud. Kõigest, mida ma kirjutada tahaksin, ma enam kirjutada ei saa, sest kõik, millest ma kirjutan, keerleb ikkagi nende minu ja nende inimeste ümber, keda ma kohtan või keda sõbraks nimetan. Ärge nüüd arvake, et mu aju on täis seebiooperlikke klatšijutte, aga mõtteid inimeste kohta ikkagi on, ja selliseid mõtteid, mida ma avalikult kuskil blogis küll kirja panna ei saa. Need pole pahatahtlikud mõtted, aga inimesi ei tea kunagi -keegi solvub, keegi saab valesti aru. Aga enda jaoks ma tahaksin need mõtted ikkagi kirja panna. Blogi on muutunud kuidagi kindlaks ja harjumuspäraseks eneseväljendusvormiks. Nüüd on ta aga liialt avalik.

Samas jällegi on üks minu ideedest just see, et mul pole midagi varjata. Tegelikult ei olegi aga tõesti - lihtsalt mõned inimesed võivad mõtetest valesti aru saada ja mõningaid asju tuleb rääkida silmast silma ning siis ei ole hea, kui keegi juba etteruttavalt blogist mingeid vihjeid või täiesti üheseltmõistetavat juttu loeb. Nüüd mul ongi dilemma. Äkki ma peaksin oma blogi aadressi ära muutma? Või üldse blogimise ära lõpetama ja mingit isiklikku päevikut pidama?
Mul ei ole lihtsalt julgust, et kõigest avameelselt kirjutada. Pealegi peaksin ma oma kirjutamisenergia ilukirjanduse loomisesse suunama.

Mida teha, mida teha?

Varsti...

Varsti ma kirjutan siia jälle....
Kes teab, võib-olla juba homme...
Aga praegu lähen ma magama

kõik loevad mu blogi

Oli see nüüd eile või üleeile, kui ma rääkisn teiste seas juttu ka Dianaga, kes mulle lahkumisel ütles hirmutava lause, mis kõlas umbes nii: "Niikuinii terve kursus loeb su blogi". Nii, kohe kadus mul kirjutamistahe ära, sest kuigi ma siin enda arvates mingeid nilbusi just ei kirjuta, lähevad need tekstid vahel ikkagi liiga isiklikuks. Mitte, et mul oleks midagi varjata. Lihtsalt vahel tekib selline info kontrollimatuse tunne - ta juba teab, aga mina veel ei teagi, kas ma oleksin talle sellest rääkida tahtnud. Tegelikult ma ei usu, et terve kursus või terve eestimaa mu blogi loeks, aga kui ma sellele mõtlen siis.... on küll hirmus. Lihtsalt sellepärast et nii mõnedki oskavad viia kokku selle blogi ja minu isiku. Muidu oleks ükskõik.

Peale sellist avaldust tekkis mul kerge kramp. Kas ma saan ikka kõigest kirjutada. Eriti, kuivõrd ma kasutan kirjutades pärisnimesid ise naiivselt arvates, et ega siin keegi peale väikese sõpruskonna niikuinii lugemas ei käi. Oeh! aga kui käibki kogu Eestimaa? Ah, ükstapuha :) Rimisse ma niikuinii tööle ei kavatse minna. Mis saab Liisidest, Krissudest, Britadest,Piretitest, seda ma ei tea :)

Nii, nüüd ma unustan ära, et mul on kaunter (kuigi külastuste number on juba päris suureks kasvanud) ja üritan jätkata kirjutamist samas vaimus. Tegelikult mulle ei meeldigi sopalugusid kirjeldada ja tegelikult ma ei isegi ei räägi oma saladustest, kirjutamisest siis rääkimata. Ma usun, et kõlbab ka laiemale avalikkusele. Kui tegemist oleks filmiga, siis saaks see blog siin ilmselt hinnaguks "G -General audiences. All ages admitted". Või siis äkki, lootuses, et siin on vahel ka midagi vürtsikamat: "PG-Parental guidance suggested. Some material may not be suitable for children." Aga ikkagi kõik võivad lugeda.
Ainult, et mis kõigile siin nii väga huvi pakkuda võiks?

Pea pilvedes

Eile ma koolis ei käinud. Lugesin hoopis "Tema" läbi. Täna jätsin Liisiga Tallinna sõitma lootuses midagi kokku kirjutada. Siiani olen vaadanud meile, mänginud ühe mängu neopetsides ja mässanud oma blogiga. Valge tundus nii igav. Pilved(unistused, vihmasajud, udusus jms) ning tee- või kohvitass. Ongi elementaarne pilt minust käes. Sellest niisugune valik. Muutusi on aeg-ajalt vaja. Otsustasin juuste asemel hoopis bloogi "värvida"(vt nt finalsense.com)

Tõtt-öelda ühe asjaga ma täna siiski sain hakkama! Käsin ARK-is ja panin end eksamile kirja. Loomulikult on eksamiaeg suur saladus. Üleüldse selle eksamilemineku mainimine on juba julgustükk. Loodan lihtsalt, et kui siin kirjas, siis enam läbi ei kuku. Oleks juba aeg osata :S

Unistan ja loodan parimat. Unistan ka paljust muust. Loomulikult ka unenäod. seda ja teist ja kolmandat. Hirmus laiskus, tühjuse tunne. Soojad ilmad ja kevadised uduvihmad. Elu on jätkuvalt põnev. Kirjutaksin, aga ei saa- elu tahab elamist! Lähen välja ja seltskonda... :) Ja kirjutan hiljem...

Niisama

Liis pahandas, et miks ma küll kirjutanud pole. Noh, ma täpselt ei teagi. Vahepeal tundus mulle, et tuleks "aru pähe võtta"- keda see minu loba ikka huvitab. Aga näe, ikkagi huvitab. Vähemalt ühte-kahte. :) Tegelikult rõhutan jälle -kirjutan eelkõige enda jaoks. Trükivigadega, irooniaga, plagieerides Liisi. Mis iganes :) Tilgake edevust muidugi ka, olgem ausad.

Nii. edasi?

ähhh, ma mõtlen järgmises postis edasi, mida maailmale öelda :)

vahemärkus (minu blogimise mõte)

Ma olen kaldunud mõtisklustesse, kirjeldasin äsja juba teist postitust järjest enda sisemisi tundeid ja mõtteid.(nüüd kolmandat?) See on kathtlemata individuaalne ja teistele ilmselt küllaltki ebahuvitav. Ma olen sellelegi enne mõelnud. Kuidas siis käituda sellises olukorras kus tahaks väga just sellistel mittemenukatel teemadel kirjutada?

Bloogi tegin ma üleüldse veidi segastel eesmärkidel. Selles oli kindlasti ports edevust ja enesenäitamise soovi, aga need kaks pidid olema mulle kirjutamise motivatsiooniks. Olin enne bloogi tulutult proovinud päevikuid pidada. ei õnnestunud. Bloog aga õnnestub(?) ses tean, et keegi loeb. Millegipärast on mul niimoodi kergem kirjutada, järjepidevust säilitada.

Teisalt on see bloog ikkagi põhiliselt mulle endale. Mälestusteks ja meenutusteks. Mis on juhtunud, mida olen mõelnud. Ometi on see tekstikogum avalik - kõigile lugemiseks. Kusjuures ma pole isegi mitte anonüümne. See tähendab seda, et tahes-tahtmata toimub mingisugune enesetsensuur. Kõigest ma ei räägi ja ma imetlen ikka ja jälle näiteks Liisi julgust kirjutada nii nagu ta tegelikult mõtleb.

Ma ei tea mida sellest nn tsensuurist arvata. Ütelt poolt oleks just inimlik huvi kõikide pisidetailide vastu, aga teisalt ei taha ma, et asi kisuks klatšiks.
Kui ma olen midagi ähmaselt või iroonilselt maininud ja hiljem sellest enam midagi ei mäleta, on mul kahju, aga kõiki pisiasju ei püüagi kinni niikuinii ja sellisel praegusel valival kirjutamisviisil jääb mul endast parem mulje ka :)