pühapäev, juuli 31, 2005

tuhkatriinu ball

Andestust kulla Liis, et ma eile ei blogitsenud ja sellega siis sinu soovi ei täitnud kuid....esitekskadusid sa silmapilkselt ära ilma, et ma olks sulle jõudnud rääkida, et mul lihtsalt pole aega. sest teiseks....pidin minagi välkkiirelt kaduma. Tuhkatriinu kiirustas nimelt ballile või siis veidi reaalsemalt linnatüdruk kiirustas maasimmanile. Ridiridiralla!

Mina, Helika, Heli, nende emaja tema sõbranna Urve. Jäneda legendaarne Musta Täku Tall. Alguses nagu ikka oli veidi kurb ja iigav sest rahvast oli liiga palju ja õhku lihtsalt...liiga vähe. Õhtu edenedes saime siiski hoo sisse: tantsisid kõik nii Helika ema, ta õde, sõbranna Urve. Meie paraku Helikaga pidime leppima teineteise seltskonnaga sest oleme vpiisavalt pirtsakad,et mitte soovida tantsida keskealiste prsikete kiilaspeade ja vuntside ning liialt purjus puberteetikutega.. Aga...meil oli omavahel ka lõbus. ja läks veelgi lõbusamaks sest....
leidsine endale spermi :) Me ei saanudki tema nime teada ja sellepärast, vabandage väga, oean teda nimetama esialgse hüüdnimega, mis tulenes sellest, et ta oli üks vähestest värske ja aktiivse olemisega meesolevustest, kes tantsis nii aktiivselt, vonkseldes, lausa tervet tantsusaali hõlmates.

Ilmselt olid meil lahked ja kutsuvad nöod ning varsti sai meist trio :) Sperm ühines meiega ja terve õhtu meeletu tantsimise ja vahepealsete muietega spermi tantsuliigutuste peale, oli kindlustatud :) Oli kohe nii lõbus, et ma suutsin lausa tantsida põmm-põmm-põmm-trääns palade saatel ja seda vaheldumisi justamendi lugudega .D

Helika muidugi tegi Tallinnast sõitma alates väikese ettepaneku, et kui õige landiks seal Jänedal mehi. Mina vastasin selle peale, et meievanuseid seal pole. Otsustasime, et kõlbavad ka veidi vanemad ja vanuselimiidiks saab 26, seitse aastat meist vanemad mehed. Kallis sperm oli kahjuks lausa 5..lausa 6 aastat üle limiidi. Kurb ju küll, kas pole? Teisalt jällegi hea, sest kuidas oleksime ma teda ometi jaganud? ja vanus lausa ideaalne, sest kahepeale vanuse jagades, oleks ju hästi kõlvanud...

mehe riietumisstiil oli ka suurepärane: madrusesärk ja punane piraadi pearätik :) Seega ideaalne mees ja tantsupartner. Õhtu oli suurepärane ka keskealiste hordide keskel ning...tegelikult oli seal ju mõningaid noori ka. Meile muidugi nad vist eriti korda ei läinud meil oli oma silmarõõm , vapustavate tantsuliigutustega stiilne Sperm ,kel Saaremal suvila :)

reede, juuli 29, 2005

alter ego päev

mõnikord lihtsalt on nii, et tunned vajadust olla keegi teine. Mitte küll täielikult kuid...veidi ikka. Vähemalt minul. Niisiis on mul mõnikord sellised sügaval hingesopis aset leidnud keemilised muutused, kus kujutan ette, et olen endiselt mina kuiod absoluutselt teistsuguse hingeeluga. Eile oli samuti mõneti selline päev.

Lähen rahvarohkesse kohta (näiteks Viru keskusesse) ja mõtteis olengi väliselt teine. Ülbe, iseseisev, saatuslik. Võlun igaüht oma jäise olekuga. Vaatan igaühele(enamasti siiski vastassoo esindajatele) kindlat silma, tunnen end eriliselt. Olen meigita, lohvakates riietes või lihtsalt tavalistes teksastes aga kujutlusis justkui kõige kaunim, kõige erilisem kogu linnas. Sammungi sellise suhtumisega inimestest mööda, teadmata, kas keegi tegelikult isegi mind üldse tähele paneb...

Palju põnevam on ühistransport kus on ülimalt hea katsetada inimesi (vastassugu jällegi, kui olla aus.) kes suudab vastata intensiivsele "jõllitamisele"? valin siis ohvri välja ja vaatan talle silma. Ei mingit otsest sõnumit, lihtsalt väga kindel silmavaade ja...pole veel kohanud kedagi kes pead ära ei pööraks. 2 sekundit...5 sekundit...jah nii palju peab igaüks vastu kuid üle selle...siiani mitte. tean, et kui mu väljakutse vastu võetaks, jääksin ilmselt ise kaotajaks. Kurb küll, siiani pole veel nii läinud ja saan nautida oma nn psüühilist "üleolekut".

Eilseks ohvriks oli mingisugune suvaline pikakoivaline noor nudipea. Jõllitasin siis teda kuid erilisi tulemusi see ei andnud. Ikka lõppes asi pea ärapööramisega. Teadagi aga kui mina olin oma pilgu mujale suunanud, vaadati salamisi tagasi. Pöörasin silmad tagasi, pööras tema ära. Ausalt öeldes on selliseid mänge juba piisavalt mängitud ja kuna tollel noormehel puudus julgus, tüdinesin ruttu.

Järgmiseks ohvriks sai u 25-30aastane mees päikeseprillidega, kes istus minu suhtes profiilis. Proovisin sama mängu, ehk veidi intensiivsemalt, sest isik tundus huvitavam ja vaatas veidi enam tagasi (kas mind või jonnivat last, või mõlemat korraga, jääb mõistatuseks). Kuna mees oli üsna kena, pidin ma ikkagi aeg-ajalt teda vaatama, olgugi, et minu alter ego tuju oli juba peaaegu möödunud.

mees lahkus bussist Teletorni ees. Koos temaga ka vanapaar ja noor neiu kes...üllatus üllatus olid kõik turistid, vist rootsalsed. Mees heitis mulle aga avatud bussiustest möödudes kiire pilgu ja...ei saa salata: kogu lugu pani muigama.

Põnevaks läks asi aga siis kui oli minu peatus ja pidin väljuma. Samas peatuses tuli maha veel teisigi ja...ka minu nudipea :)Ületasime tee, ülejäänud rahvas hajus kuhugile, kõndisime vaid mina ja tema. Üks ühel, teine teisel pool teed. Nudipea oli ilmselgelt rahutu. Vältis vasakule teepoolt, süütas sigareti ja üritas väärikalt ja ükskõikselt kuid siiski õhkõrna närvilisusega võimalikult kiiresti minema lonida. Ka mina olin muidugi närviline. See kõik oli kõigest mäng, kõige vvähem oleksin ma tahtnud temaga vestelda ja fuihh! tutvuda. Nudipea pööras paremale. Seekord läks nii nagu plaanitud kuid, mis saab järgmine kord? Kes teab....

neljapäev, juuli 28, 2005

unenöod

üleeile nägin unes pulmi, täna rasedust. Mida see küll tähendama peaks?? :D

Õnnelikult kodus...

niisiis, tõepoolest õnnelikult kodus. On lausa suurepärane tunda jalge all taas kodumaa pinda (hetkel on jalge all küll roheline vaip kolmanda korruse mustamäe korteris, aga noh...). Lätis on nüüd käidud ja järgmisest lõigust alates üritan ma siis anda väikese ülevaate sellest reisist.
Reisiseltskonda kuulusid küllaltki erinevate huvidega inimesed: mina(tegelikult ei salli ma ju üldse pikki autosõite. Armastan aga pikki jalutuskäike :)) Ilme (kes, naudib pikki autosõite. (Vähemalt tundub nii.) Kuid mitte nii väga pikki jalutuskäike ja millegagi põhjalikumalt tutvumist.)ja Ulvi (kelle esialgsete plaanide kohaselt oleksime pidanud külastama üsna mitmeid muuseume. Tema soovis küll tõepoolest põhjalikku Lätiga tutvumist, kuid soovis seda teha veidi põhjalikumalt kui meil jaksu oleks olnud)
I PÄEV
Alustuseks muidugi hirmus pikk sõit piirini. Esimene peatus oli alles Valgas, seegi üsna mõttetu, sest linn oli tühi ja....kohvikud, poed jms kinni. Ühe paigakese siiski leidsime. Seal einestasime veidi, et minna Läti piirivavurite ette söönute ja puhanutena.
Järgmisena läbisime mitmeid paiku millede nimesid ma ausalt öeldes ei mäletagi. Siin pidavat olema linnamägi.(Meenub...see oli Smiltene) Tõesti mingi kõrgem koht seal oli aga linnakesest jääb pigem meelde see, et tänavad olid ühesuunalised ja linnast välja saamine nõudis linnakesele ringi peale tegemist ja siis täpselt samast kohast väljasõitmist kust sisenenud olime. Järgmisena linn Liivi muuseumi ja kindluse varemetega. Muuseum oli pühapäeval(!) kinni ja varemed olid omavahelöeldes üsna mannetud.
Cesis ehk Võnnu oli juba veidi toredam. Kenad ovõimsa ordulossi varemed. Kahjuks on minust aga küünik saanud ja...meil omal on ju varemeid küll: Padise, Haapsalu, Saaremaa jne. ere mälestus on vaid see, et ronisime Ulviga täiesti müüri äärde (sisse ei saanud kuna seal olid võistlused) ja üritasime läbi väikese augu lossihoovi näha. See meil ei õnnestunud, sest tuli mees uniformis kes ütles: "Tam ne mosna, tam streljajutsa" Oleksime kindlasti kenad märklauad olnud kuid seekord jäi see ära.
Peale Cesist oli järgmiseks eesmärgiks leida ööbimiskoht kuskil Sigulda lähedal. Läksime Sigulda linna. Otsisime turismiinfo üles, küsisime. Saime vastuse(ja skeemi), läksime. Vastassuunas muidugi. Pöörasime siis umbes kümne kilomeetri pealt ringi ja viimaks siiski ka kämpingu leidsime. Imeilus koht! Gauja jõe kaldal.
Õhtune jalutuskäik selles piirkonnas oli päeva eredaim ja meeldivaim elamus. Pidage mind pealegi veidrikuks, kõige enam läksid mulle hinge imenunnud, vapustavalt armsad viinamäe teod :P Ilme muidugi kriiskas, et jube ja jõle ja vastik ja väkk jne. Aga nad olid tõesti ilusad :)
Jalutasime kuni jõudsime sillani kus tehti benjihüppeid, jalutasime edasi ja jõudsime koobasteni, mis meenutasid mingil määral Taevaskoda, mingil määral Tori põrgut, aga olid palju suuremad. Suurimas koopas oli ka allikas imemaitsva ja (loodetavasti) puhta veega. Koopa juurest viisid trepid üles. Mina muidugi pidin ronima :D teadmata, et trepid peaaegu ei saagi otsa. Pooleli olev toimetus tuleb muidugi lõpuni viia ja läksin täiesti üles. kahjuks polnud seal üleval midagi eriliselt põnevat ja...tuli ka alla tulla...Tagasi kämpingusse ja magama
II PÄEV
Sõitsime kuhugile. Oli migisugune mõis. kena küll aga ei midag vapustavat. Meelde jäi hoopiski sealsamas olev tamm, mille latva olid kured pesa teinud. Klõpsutasin neist mitu kaadrit, ehitist ma küll pildistama ei vaevunud :D
Järgmisena Ernst Johann von Bironi suveresidents Bauska lähedal. Hiigelsuur ja väga võimas kompleks. Esimene, midam ina aga märkasin oli see et....ma justkui oleksin seda kohta unes näinud. Mitte lossi , mitte aeda, aga kui läheneda paleele ja näha seda tallihoonete vahelt, siis näeb see täpselt nii välja nagu mina kunagi nägin unes lossi mis kuulus vanale, väetile jaõelale rüütlile. Ainuke erinevus oli selles, et Bironi loss asus põldude vahel, minu unenäos oli aga see hiigelkompleks tegelikult linna sees....
Bironi loss oli tõesti väga ilus. Samas ka üsna edev, peaks mainima. Ma armastan kunsti ja palees oli palju midan äha aga miks ometi on vaja ühele mehele ja tema perekonnale niivõrd suurt elamist? Olgu ta pealegi kasvõi Kuramaa valitseja, ikkagi mõttetu ressurside raiskamine. Siiski ma ei tahaks kõlada liialt negatiivselt. ´Väga ilus loss oli ! ja aed, nii palju kui seda taastatud oldi, oli samuti imekaunis :)
Õhtukl jõudsime jälle läbi mitmete ekslemiste kämpingusse. Siin oli ilusam kui eelmises laagris. Vaiksem, odavam, sõbralikum. Olime järve ääres ja...parim oli muidgi ujumine. amas, ega ka lõkkeõhtul polnud sugugi midagi viga
III PÄEV
Kuldiga- kaotamiste linn.
tegelikult küll keskaegne pärl vms(vastavalt brozüürile) aga juhtus nii, et esiteks unustas Ilme oma koti kohvikusse, teisels kaotasin mina mõneks ajaks Ulvi ja Ilme silmist... me eraldusime :D Kõik lõppes siiski õnnelikult (olen ju kodus tagasi) ja linn jäi meelde kui väikene, ja väga armas paigake. Vaikne ja kunstipäraselt veidi korrast ära ja räämas. Linnas oli ka juga, mis pidavat olema kõige laiem kogu euroopas. paraku aga oli ta väga madal ja jällegi erilist muljet ei jätnud.
Parim selles päevas oli aga Riezupe koobaste külastamine. Esiteks muidugi eksirännakud. Kuldigast välja, 10km sõitu...10 km tundmatusse metsa. Ei midagi. Tagasipöörd. leidsime siiski õnneks metsavahi kontori, kes viitsis meid õigesse kohta lausa eskortida :)
Jõdsime siis pärale ja täpselt ekskursiooni ajaks. meile räägiti energiatest, aurast jms. Elamuseks olidaga siiski koopad ise. ja tegelikult ka sealsed imimesed, kes jäid meelde kui eriti toredad olevused :D. Meil kästi ka leida koobastest kolm kivi, mille järgi üks sealne tädi ennustas :) Kohati pani üsna täppi, mõnda asja lihtsalt veel ei tea.
Õhtul järjekordne käping, sekord aga mere ääres ja...see rand oli tõesti imeilus. Jalutasime seal väga pikalt ja tegin palju pilte.Usun et pildid räägivad enam. Oma silm on kuningas, niisiis vaadake parem pilte. Ei hakka kirjeldama, oli lihtsalt suurepärae
IV PÄEV
Siin ei olegi eriti midagi. Äratus, pikk pikk pikk sõit, piiripunkt, kodu. vahepeal veel mõned kohvipeatused... Üldiselt hurraaa: olen kodus tagasi
Kokkuvõtteks:
Liiga palju autosõitu tegi mind täiesti uimaseks. Oleks võinud ju enamat näha aga vahemaad olid liialt pikad. Muidugi mõningaid asju me siiski nägime kuid nüüd olen kindel, et autoreise enam pikka aega ei taha. tesialt on sellised pikad reisid head mõtiskluseks: avardusin kindlasti vaimselt. Samuti oli tore inimesi jälgida ;) Mingil määral see reis siiski ka inspireeris mind ja lõppkokkuvõteks võiks öelda, et oli tore kogemus.

kolmapäev, juuli 20, 2005

eilsed pildid



Liblikas näiteks ;) Nii ilusti poseeris, et kohe rõõm oli :)
Ja üks kaunis vett täis kraav kah. Minu meelest ka üsna esteetiliselt kütkestav. Pilte on veel, taaskord helika pilt.ee-s

teisipäev, juuli 19, 2005

pääsküla raba.uiii

Nii nämma nii äge. Tegelikult ka õudsalt kipa ja puha :D Ilm oli suurepärane, loodus oli imekaunis. Tegime pilte ka ja äkki millalgi saab neid ka netist näha.
Ainult et parme oli liiga palju ja...nuuks :( Ma kaotasin oma rattakompuutri sinna rappa :(:(:( Otsisime küll...mitu korda sõitsime edasi tagasi aga...ei midagi ... Ilmselt tundis soovalitseja, et vajab ohverdust. Noh ega mul nii väga kahju polegi sest ma loodan, et see kaotus tähistab millegi ilusa ja toreda leidmist. Ja see sugugi mitte materiaalne. Mis iganes tuleks, on see arvatavasti ootamatu ja üllatav kuid...ma tõesti loodan, et..........(salasoovid jäävad salasoovideks)

vihm on

......oeh ja uni ka. Tõeline uim. Ma südamest loodan, et ma tänast päeva lihtsalt maha ei maga. Aga ma lihtsalt ei viitsi midagi teha :S Isegi raamatukokku viivist maksma minna mitte. Kuigi raamatukogu on 400m kaugusel...help!

esmaspäev, juuli 18, 2005

Hoiatus: eeldatavasti pikk sissekanne

Vikerkaar! Tänane ka muuseas! Kuid kahjus ei suuda fotoka lääts hõlmata nii 180kraadi. Sest on kahju sest vikerkaar oli suurepärane täiuslik poolring. Nii suurt ja kaunist vikerkaart polegi vist näinud. Huvitav on aga see, et mingi uskumuse kohaselt pidavat seal kus lõpeb vikerkaar olema varandus. Täitsa tõsi kah. Üks ots sai alguse magistrali tagant, teine ulatus kraanani. Shopping ja kinnisvara- on ju parajad kullaaugud .

Aga miks pikk postitus?
..sest lihtsalt nii palju on juhtunud. Igatahes minu jaoks kes ma virisen, et elu on rutiinnne ja veedam enamuse oma vavast ajast magades või lösutades. Vot eile oli tõeline äksipäev[äks äksi äksi- eestikeelne uudissõna inglisekeelsele terinile action]. Ja eile ma ju ei kirjutanud. Oi sündmusi oleks liialt palju saanud :D Hästi aitab sissejuhtatusest. Asja kallale!

Esiteks oli mul eile esmakordne panoraamiku-tuuri kogemus, mis oli küllaltki talutav kuid ma oleks peaaegu inimesi maha unustanud. ja mitte üks vaid kaks korda :( Aga nagu olevat öelnud nõuka-aegsed giidid. turism nii odõhh! Seega, ei mingit lõõgastumist. Minu rühmal peab olema laitmatu distsipliin!

Täna samas, oli mul jalgrattasõidu tuur, mis paraku üldiselt läks hästi kuid kus olid ka väikesed viperused...näiteks sõitsid mõned suurepärase hoo saavutanud turistid inertsist otse ja kohe üsna kaugele kuigi tegelikult oli vaja pöörata. Distsipliin polnud kiita, kuid tubli oli see, et hiljem nad vabandasid alandlikult :D
Ei tea kas nii kõlbab oma tööst, oma leivast rääkida....Aga: kuuldavasti on kirurgide naljad hullemad.

Üks giiditöö element veel: olen avastanud, et mul on automaatsed kerimise ja aeglustamise nupud :) Olen võimeline rääkima sama koguse infot sama objekti kohta(vajadusel mõnede lisandustega muidugi) 5 ja 15 minutit (kunstiline lisandus muidugi :).

Noh angu näha on mind tabanud grafomaania hoog sest tegelikult pidin ma ju rääkima oma eilsest päevast. Õigemini selle sisukusest.

Niisiiss: peale tööd läksin ma poodi ...muusikapoodi ja ostlesin veidi: emale linnulaulu plaat ja endale jazzilõõritajate kogumik pluss billie holiday : mmm vana jats. Ning boonusena..noh ainult 25kr, ma ei suutnud keelduda - sõpruse puiestee kassett. Aga see on alles sissejuhatus. Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et kohtasin eile jõuluvana :)


Jaaaa! Päriselt ! Stroomi ranans oli teine. Käisime Lottega ujumas(häälitsesime muide üsna palju, ka "laulsime"). Lahkudes aga kohtasime tee peal jõuluvana :) Oli teine küll veidi kõhn aga eks karud on ka suvel kõhnad ja talvel paksud ja võibolla temaga on sama moodi . See vabandaks miks ta nii purjus oli :) Teatavasti sültub promillide põletamine kehakaalust. Ta vaesekene oli lihtsalt suvekaalus ning seetõttu rääkis meiega mitte eesti, vaid vene keeles ja...no veidi ka tuigerdas. Aga Lotte tuletas talle meelde, mida me vajame_ paadaarok muidugi. ja jõuluvanal pole kunagi kahju: väikese jõululaulu eest saime kingi- hõbejuuksed :) Mitte et, ma kiilanemas oleksin kuid ikak kuluks marjaks ära :)
Õhtul läksin Helika ja Lauraga sõitma :)
Vot läbi mitmete pikkade pauside oma kalli armsa rauk-arvutiga suutsin viimaks "olulise"kirja panna. Musid ja kallid! Kõigile :)

laupäev, juuli 16, 2005

süvenev identiteedikriis?

Njah keskeakriisiks on veel veidi vara kuid asjalood on nii, et noh...eile ja vist tänagi ma ei ole eriti rahul viisiga kuidas mu elu kulgeb. Vaikne, turvaline ja igav!
Olen olnud pai ja alati korralik ning viisakas. Kurat küll: ma pole vist isegi puberteeti läbi elanud ja...see põhjustabki nüüd komplikatsioone: tahaksin mingisugust 90-kraadist pööret.
Võtaks õige palga välja ja ostaks pileti. Ükskõik kuhu, näiteks Londonisse. Kindlasti on see nö trendilinn, kus kõik vaataksid ülbelt minust möööda kui ma abi vajaksin. Võibolla poleks see tõsi kuid...väikene sellelaadne hirm oleks. Kuid tühja sellest: tahan hüpet tundmatusse. Aga: kui teen tööd, saan raha, mis aitab mul talvel Tartus paremini ära elada, ma ei saa vastutustundetult lihtsalt ära minna. Mis minuga juhtuks? Ma ei suudaks ju hakkama saada?
Niisiis kuulub see plaan taas nende plaanide hulka, mida õhtuti enne magamajäämist välja mõtlen, detailselt ja otsusekindlalt. Heh...olen ju Kalad ja olengi selline nagu kirjeldatakse: unistustest piisab. Lisaks sellele Tule elemendis sündinud: alustan innukalt kuid kustun ruttu.
Kehv vabandus kuid natuke ehk aitab. Ei tea kas see on paratamatus või suudan end kokku võtta, veidi ehk planeerida ja minnagi kuskile...kasvõi siis Soome või kuskile mujale lähedale. Ma saaks sellega hakkama küll kuid kardan, et seda mida ma otsin, ma niikuinii ei leiaks. Reise ja seiklusi, mida ma soovin, on võimalik kogeda vaid unenägudes.
Ma tahaksin midagi suurejoonelist, intensiivset, midagi mida meenutada. Kindlasti on mind mõjutanud Lotte fantastilised seiklused Hispaanias, Tiina ja Liisi reisiplaanid (mis mulle sugugi ei meeldi, kuid lõppude lõpuks las igaüks elab oma elu), ja see, et rutiinist on lihtsalt kõrini.

Üks reis mind ootab, lähen Lätti, tahan minna, kuid samas ei suuda kuidagi saavutada tunnet, et see mulle meeldiks :(

Üks tore asi elus siiski on :) Palav ilm vahetus vihmaga ja müristas mõnusasti. Õhk on värske ja puhas: küll muutub minugi tuju

neljapäev, juuli 14, 2005

paastupäev?

Eelmine aasta sain ju hakkama, miks mitte uuesti proovida? Ühepäevane paast pidavat organismile hää olema ja distsiplineerib ju kah. Ma valisin tänase päeva küll veidi teistel põhjustel: Kes sellise palavusega süüa tahaks ja tegelikult, ma olen Tartus, ja lihtsalt ei viitsi poodi minna...
Plaan mitte peale kella kuute süa vahetevahel isegi õnnestub. Tegelikult õnnestub isegi päis ästi selles osas, et õsiselt ma tõesti midagi siis enam ei söö aga vahel on võimatu panna vastu kiusatusele süüa mõned maasikad või krõbistada hommikuhelbeid....
Noh vaatame mis välja tuleb...äkki õnnestub. Olen siin eraklikult üksinda Tartus: peaks ju hakkama saama....

laupäev, juuli 09, 2005



Uiiii uiii uiiiii! Süstamakal seega käidud ja nüüd on mul ka kena pilt endast süsta sees ja mere peal :P Tõestusmaterjal olemas. Aitäh Helika :P Väga tore oli, muu variant polekski võimalik :) Seekord Kaberneemest Rammu saarele ja tagasi . Kokku u 18km. Suurepärane...vapustav...uii uiii uiii.. Ja käsivarred kipitavad päikesest...Pilte saab seekord näha Helika albumist http://www.pilt.ee/helikaliisi. Mmmm ei jõua järgmist korda ära oodata. Väsimuski on minimaalne. :)

neljapäev, juuli 07, 2005



eks ta ole ...pilti peab ka vahel tegema. Ja selliseid "sügavmõttelisi " ning "kunstipäraseid" ka. Samas peab tõde tunnistama: need on mittemidagiütlevad (äkki mitte täiesti ) ja ei sobi muude inimpiltidega kokkku. Seega neid mu pilt.ee albumis pole kuid need on ju ikkagi ilusad ja neid peab näitama :P Siin on õueküünal.mis põleb innukalt ka siis kui inimesed on sünnipäevalt juba lahkunud... ja söed kaminas, mis on väga ilusad, pildi peal veidi tagasihoidlikumad kui tegelikult olid aga siiski ...

oh jah..

Laisaks olen läinud vüi kuidas?
Millal ma viimati ometi kirjutasin? Noh pooleldi kohustusest üritan siis nüüd midagi kirjutada.

Tegelikult juhtub ju lausa iga päev midagi :P Aga..eee..

Nojah kõigepealt peaks siis mainima, et giiditöö on ikkagi päris tore veel ja süütunne, et mina olen osaliselt vastutav Tallinna paksude aeglaselt kulgevate ja troppe tekitavate turistide kogumitega reostamise eest, on pea täielikult kadunud, Lõppude lõpuks saavad üsna paljud inimesed nende rahast leiva lauale (ojaa muidugi eelkõige üllad matrjoskamüüjad :)) alates kerjustest kuni kaardimüüjatest pubekateni. Ainuke kes veel vist midagi teeninud pole, on vanamees kes sihikindlalt juba vähemalt kolmandat aastat müüb oma rassijan gassmaaske. Siiski väikene rahulolematus tekib kam ul kui ma parajasti juhtoinas pole ja ma pean ise kuidagi Viru tänava läbima(üldisele voolule vastassuunas ,muide) aga jah, tunnen vist teatud üleolekut: ikkagi minu kodulinn.

Emmel oli sünnipäev :) Teatud vastumeelsusega vedasin ma end kohjale, teades, et inust saab lilleneiu ja mine-vaata-kas-seda-on vaja-teha ning mine-too-seda-ja-mine too-teist. Siiski, viibisin kohal jak uigi tegemist oli tavapärase 2. juuliga täiesti tavapärase sünnipäeva tähistamisega, mida näen aastast aastasse, pakkus too sündmus taaskord suurepärast võimalust inimesi jälgida ja vaat kui tore, rääkisin ema endise kolleegiga füüsikast ja filosoofiast, juues kõrvale melissiteed. Hoopis põnev on aga see, et õhtu teemaks kujunes kaalujälgimine :D Üks teatud naisterahvas oli äsja ühinenud kaalujälgijatega ning teine, me naabrimutt, keda näeb küll igapäev läbi aiavõre kuid mitte lähedalt, üllatas kõiki avaldusega, et tema on kaotanud 13 kilo ja...ainult vältides söömist peale kella kuute õhtul. Kohalviibinud naissoos tekitas see muidugi kirglikke tundeid ja peagi oli igalühel rääkida midagi dieedindusest ning seda tehti nii kirglikult ja ennastunustavalt et...no ma kohe ei teagi, täitsa lõbus oli.
Mina kinkisin emale õlivärvid, mis vaimustasid teda täielikult, nagu näib, sest iga kord kui talle helistan ja küsin mida ta teeb siis ta kas vastab, et alles maalis või maalib või hakkabb maalima. Ülivärvid tekitasid samuti tugevaid emotsioone kus siis üks oli kadedalt vaadanud, teine kohe õpetama hakanud, kuidas kasutada, kolmas jälle maalilaagrisse kutsunud, neljas hädaldanud, et temagi sooviks maalida kuid ei oska.. Niisiis navastamata naiviste on küllgaga ja nende konsentratsioon ühiskonnas on üsna suur.

Kahjuks peab tõdema, et vanalinnas müüaks üsna palju pildikesi, mida mina küll põlastavalt või siis just nunnutavalt kit[shaa]iks nimetan kuid Pikas Jalas oli oma tööd riputanud üles ka keegi mees, kelle tööd erinesid muudest ja vanalinnaga polnud neil õnneks miskit tegemist, ei saa ju pahandada siis, et ma kohe vaatama jäin :) Olin koos Liisiga ja arutlesime vaikselt omavahel piltide tähenduse ja esteetika üle kui mees meie poole pöördus ja ütles, et me kümne aadta pärast tagasi tuleskime ja mõne tema pildi ostaksime. Ta pidas meid tudengiteks ja eeldas, et praegu mee maale osta ei suuda kuid tema austajad võime siiski olla. Vot see on kunst!
To kunstipäev sisaldas eel muudki: näiteks Oleviste torni ronimise, mis oli suurepärane, välja arvatud see, et alla tulles hakkas keerdtreppi mööd astudes pea ringi käima ja jalad valutasid. Balta tunnelis "Veskimehe" laulmine, millele järgnes sõbralik soovitus "laske endale kuul pähe"(jah lauljakarjäärist unistamise olen ma nüüdseks lõpetanud) ning viimaks tolle päeva kultuurielamus: Girls Choir from Texas (ohjahh)
Aga tegelikult...veel kohtasime Lottet. Minus tekitas see veidi ebamugavust, sest kui kohtuvad minu n-ö eri liiki sõbrannad, siis ma ei oska valida sobivad käitumisstiili, kameeleon nagu ma olen....

Muudel päevadel aga sõidan lihtsalt rattaga(uus rattakompuuter :P) ja elan niisama:) Ja laupäev on parim päev: süstamatk!
Argipäevadel tegelen ma veel nii palju kui võimalik rattasõiduga ja...laupäeval kajakkimatkale :P