Neljapäev, märts 29, 2007

Miks mulle meeldib Tartu?





Sest siin on nii nunnu. Jalutasin mitu tundi Karlovas. Oli väsitav, aga tore. Ikkagi kevad ja aguliromantika


(Ja rahva tungival nõudmisel link minu fotode juurde: http://picasaweb.google.com/greta.tt suurimad fännid salvestagu see boomarksidesse)


Kolmapäev, märts 28, 2007

virvarr

Virvarr tuppa lennanud tuvidest, Britast, Jürist, häbist, pettumustest, lootustest, kummalisest tühjast toast, pimedusest ja jalutuskäigust. Tahtmistest ja mittetahtmistest. Kompott, mis aju segadusse ajab, ärkveloleku ja une piire hägustab. Mis oleks, kui kõik, mis juhtub unes, juhtuks päriselt?
Ja ma olen ikka unes sama võimetu kui ärkvelolekus. Ometi on mõlemas reaalsuses võimalik ohjad enda kätte haarata. Kelle salanõu oli inimestele sisendada, et on olemas võimatuid asju? Nüüd ma ei teagi, kas minu mured on tingitud saamatusest või laiskusest. Kogemus on näidanud, et kõik see mida ma tõesti tahan, saab teoks. Aga mida ma tõesti nii väga tahta võiksin? Enne kui tahe täistuuridele lülitada, hakkab mõistust tööle. Kõik ei ole võimalik! Olgu, on küll, aga kas hind on seda väärt? Laiskus, apaatsus, jõudeolek.

Filosoofia tuleb sageli peale kainenemist. Kummalised uned tulevad ikka õlleuimas. Eile oli kojuminek eriliselt kerge ja hüplev. Just nagu Carlos Castaneda raamatutes. Tagasi mõeldes oli see õhtu lõpp sama ähmane ja sama lendlev nagu mu unenäod. Sedasorti uned, mida ammu pole olnud. Hüppad õhku ja kõndimise asemel lendad, iseenesestmõistetavalt. Eile jõudsin koju lenneldes. Ma ei tea kui kiiresti võrreldes tavalisega. Polegi oluline, aega ei olnud siis niikuinii. Avastasin õige õlle koguse ja annustamiskiiruse. Või oli see midagi muud?

Kõik need mõtted. Ükskord leidsime Piretiga elu mõtte. Istusime raamatukogus, õppisime esteetikat, ja ta tuligi. Tuli ja läks, sest see mõte on hetkeline valgus, midagi mis on igavesti muutuv ja igaühe jaoks, kui mitte erinev, siis vähemalt ise leiatav. Seda ei tohi üles kirjutada. Ükskõik kui õige ta sel hetkel poleks, paberil tardunud olekus muutuks see labaseks. Peab rääkima ridade vahele. Kirjutame romaani? Väga tahaks, aga kas rohkem kui laiskust? Hind on kallis, piirid on nähtaval ja pingul. Tuleb üle hüpata. Loobuda egost,eelarvamustest, hirmust, soovist meeldida, arusaamast, et kõik on tühine ja naeruväärne. Nagu seegi jutt. Eneseiroonia on parim relv, aga kõik relvad on ohtlikud.

Ja ikkagi tahaks kirjutada. Juba aastaid. Painav soov, mis aina süveneb. Kuni hetkeni, mil võtad lahti Wordi uue puhta lehe ja tahad vanasse mugavasse maailma tagasi. Turvalisse ja tutavasse mittemidagiütlevasse märkamatusse. Aga teine maailm kutusub proovima. Olen mitu korda tagasi pöördunud, aga õnneks ta kustub ikka veel. Kutsub ja ma tahan järgneda, aga juured on selles teises nii tugevasti kinni. Vaja on palju tahtejõudu ja pingutust. Aga kas ma jõudsin nüüd otsuseni?

Pühapäev, märts 25, 2007

Unenäod

Nii ammu pole ma enam unedest kirjutanud. See ei tähenda küll sugugi, et ma enam und ei näe. Ehk pole olnud lihtsalt sobivaid lugusid, mida kirjutada. Või õigemini pole need uned veel lõppenud. Ikka olen neid mõelnud ja edasi arendanud. No ja nii nad ongi ära hajunud. Algupärast und enam ei mäleta...

Annan endast siiski parima. Midagi ehk meenub ju ka...


***
Siis kui mul kevad mitte nii väga ammu täiesti südames oli, nägin unes üht meeldivad poissi. Me jalutasime, vestlesime ja istusime siis suurde suurde paati. Viskasime paadipõja pikali. Meie ümber laius suur rahulik ja selge järv. Järv oli sügav, aga nii ilus ja läbipaistev. Siis hakkas järve igasugust tehnikat kukkuma :D Fotokad, mp3-mängijad, telefonid... Õnneks oli vesi nii puhas ja läbipaistev, et sain kõik enne põhja vajumist kätte. Lamasime ja nautisime idülli kuni kandusin kuskile hoopis mujale ja nägin üht tütarlast, kes nimetas end Mariaks ja ütles, et ta on selle poisi teine tüdruk. Poisil olevat nimelt kombeks pidada mitut naist korraga. Uusim ja värskeim on olulisim ja temaga veedetakse kõige enam aega, samas on alati tal veel nr2, kes on tagavaraks ja niisama ajaveetmiseks. Maria rääkis mulle, kuidas mina olin praegu nr 1, aga varsti saamas nr 2 nagu tema praegu. Maria muidugi ei tahtnud olla teine. Ta arvas, et kui ma selle poisga enam läbi ei käi, saab ta ehk esimeseks tagasi. Sellepärast ta vist mulel niisugust juttu rääkiski. Mind see aga üldsegi ei häirinud, sest tol hetkel hõljusin paati tagasi ja jätkasin idülli nautimist...

***
Eestis oli just alanud Nõukogude okupatsioon. Minu peigmees oli pokri pistetud (Soomes). Ta plaanis põgenemist ja minuga kokkusaamist. Olingi Soomes ja ja ootasin oma meest. Aga sisi tuli mingisugune Soome sõjaväelane või politseinik ja sai kohe aru, et ma päris õige tegelane ei ole. Mul olevat nimelt seljas üks imelik kampsun. Selliseid soomes ei tehta. Kampsun oli minu peigmehe kingitus. Kuidagi pääsesin tema käest minema, kohtusin oma mehega, jooksime vangla territooriumil väljapääsu poole (see vanglaõu nägi välja nagu saeveski hoov ), aga meid saadi kätte. Siis oli mingi värk selle kampsuni ja erinevate käekelladega, mis täpselt toimus, enam ei mäleta. Minu mees pandi aga vangi tagasi, mina leidsin end nõukogude eestist. Läksin elama mingisugusesse paneelmajja. Pidin korterit jagama ühe mehega. Temast sai mu uus peigmees, hiljem ka abikaasa. Samal ajal oli ta minu abikaasa ja vanaisa :S See tähendab selles jhetkes oli ta mu mees, aga mingil teisel tasandil ka minu vanaisa. Mehe nimi oli Jaanus Naaber (minu vanaisa oli Endel Naaber)

***
Oli kaks tüdrukut. Üks oli tumbedapäine ja 9-aastane. teine oli 14-aastane ja blondide kiharatega. 14-aastane tüdruk oli rase ja pidi kohevarsti sünnitama hakkama. Minu ema, kusjuures, oli ämmaemand. Järsku hakkas 9-aastasel tüdrukul paha. See oli imelik, sest paha oleks pidanud hakkama hoopis sellel, kes kohe sünnitama hakkab. Kui me küsisime aga 14-aastaselt tema enesetunde kohta, vastas ta üsna ükskõikselt, et tema tunneb end väga hästi. Siis tekkis mu emal mingisugune teooria selle kohta, kuidas 14-aastasel sündiv laps on hoopis 9-aastase oma (tal oli olnud nürisünnitus). Kuna 9-aastane polnud võimeline last kandma, tuli tema lapse hing hoopis blondi tüdruku lapse kehasse. Ema ootas siis kuni 14-aastane ära snnitas. Siis võeti laps temalt ära. Et ta hakkaks 9-aastast oma emaks pidama, pidi teda mingi ollusega (hülgerasvaga vist) toitma. See oli minu ülesanne. Mäletangi seda, kuidas mul oli süles imepisike imik, kellele suust sisse mingit halli löga ajasin :D

***
Oli prints. Kuna ta oli veel noor, umbes 17-aastane, ei tahetud talle valitsemisõigust anda. Küllap valitseid õukonnas ka suured intriigid. Printsil sai sellest kõrini ja ta otsustas kodunt ära põgeneda. See läks tal ka üsna edukalt. Kust iganes ta ka ei põgenenud, lõpuks jõuds ta aga Ungarisse. Unagirs oli printsess, kelle ema ei sallinud enam ta isa. Isa oli slaavlane ja ema rääkis, kuidas tütar oma võõramaalasest isa usaldada ei tohiks. tema ema, ungarlane, on ju hoopis targem, parm jne. Ja kas lõpuks ei peaks tütred emade poole hoidma. Printsessile see jutt ei meeldinud. Temagi otsustas põgeneda. Siis kohtas ta printsi. Otsustati koos põgeneda. Prints käis vahepeal väljas, siis jõudis ta lossi tagasi. Loss ise oli kesklinnas, lossi esimesel korrusel oli kohvik linnarahvale :D Läbi laudade teed tehs, jõudis ta printsessini. Siis nad põgenesid, joostes läbi paljude erinevate ruumide, avades palju erinevaid uksi....

***
Olen pool ööd Zavoodis veetnud. Siis hakkan koju minema. Tee on aga pikk ja mina olen unine. Kuna täpselt tee peal on Dorise tädi korter (Kroonuaia tänaval) otsustan sinna minna. Katsun ust, see on lahti. Esikus on veel väga mugavalt üks vaba voodi. Kuna mul on kaasas padi ja tekk (hahahaha) otsustan sinna magama heita. Magan natuke aega, aga mõtlesn siis, et niimoodi on ikka sobimatu ja inetu, ning otsustan üles tõusta ja koju minna. Lähen tagauksest välja ja tänavale jõudes näen Dorist ja tema ema. Ema on Dorise peale pahane. Dorisel on kombeks oma tuttavaid sinna korterisse magama tuua. Ema arvab et see on mingisugune protestiavaldus. Mina mõtlen, et mul vedas napilt ja hiilin oma teki ja padjaga minema, mõledes samal ajal sellele, kuidas magatud voodis lina kortsu jäi :D

jne jne....

kevadhaigus

Siin ma jälle olen :) Pühapäev, päike ja kevad. Muusika ja teine tassitäis kohvi. Laiskus, oo laiskus.
Ennist olin ehk veidi üleolev selle üle kuidas mina nii terve ja tugev olen samas kui linn on täis haigeid inimesi. Saan nüüd aru, et eksisin rängalt. Ka mina olen haige. Mitte nohu, köha või palavik ei paina mind. Hoopis hullem -koledad mõtted ja apaatia. Selline on minu kevadine haigus. Ühelt poolt vaevab mind spliin, soov pugeda oma urgu ja mitte välja tulla. Teisalt põletav soov jätta kõik selja taha, rännata silmapiirini või kaugemale, alustada seiklust. Selline lõhestatus. Kisub ja kisub..
Ei tea kas ka teised mitmuses tähtkujumärkide esindajad (Kaalud, Kaksikud) samasugusi lõhestatusi tunnevad? Või on see täiesti minu isiklik kiiks?

Ja mõtted, mis mul niigi kogu aeg hajali, on nüüd täiesti kättesaamatud, libedad ja vormitud. Iga kirjutatava lõigu järgi pean pikke pause, kustutan ja kirjutan, kustutan ja kirjutan. Tahan lugeda, kirjutada, joonistada, õppida, areneda, teha midagi....aga ikka kisub mind õue, sest seinad, seinad, seinad on nii ahistavad ja silm uitab ikka kaugustesse. Sinna silmapiirile, kus paistab Vooremägi. Kevadine rahutus. Jah, muidugi kisub magusaks poeetiliseks klišeeks. No mis teha. Äkki olengi ma üks suur klišee. Esimesed soojad ilmad ajavad mu peast segi. Iga aasta.

Liis kuivab ära ja siis me teeme ühe pika jalutuskäigu. Lugemisest ei tule niikuinii midagi välja.

Neljapäev, märts 22, 2007

Tulevane leheke :)

See märk ütleb, mida vaja. Läbi hirmsate ponnistuste, meeleheite ja hädalamise sain ma lõpuks oma juhiloaeksamid tehtud. Terve nädalavaheus kiigutasin ma end külgboksi ja tagurdasin "garaaži". Keerasin roolivõimendita Peugeot' rooli nii et lihased valusad ja nati sõitsin tädi Golfiga ka. Muidugi minu harjutused pigem ebaõnnestusid, kui õnnestusid. Vähemalt viimaste katseteni.

Seda toredam, et eksamile minnes selgus, et enam eraldi platsiharjutusi ei tehtagi :D Iroonia missugune! Sõitsime lihtsalt vaiksemasse tänavasse ja preversse "vaata-seda-posti-siis-
seda-posti-siis-seda-posti" asemel tegin kaks hoopis praktilisemat harjutust. Nii-öelda elus vaja minevaid parkimisharjutusi tegin. Tagurpidi sõit kahe üksteisest u 4 m kaugusel oleva auto vahele, tagurpidi sõit ühest tänavast üle ristmiku teise.

Mingeid muid õudusi eksamineerija mind samuti tegema ei pannud. Ühesuunalised tänavad, tagasipöörded jms jäi välja. Kõik see, mis autokooli aegadel mu enesekindlust maatasa tegi. Uskuge mind, sõitsin eksamil nii nagu inimesed autoga vist sõidavadki :D Natuke maanteed, natuke Riia tänavat, natuke vaiksemat ühesuunalist tänavat jne. Kõige hirmsam asi, mida ma tegin, oli see et auto enne raudteed välja suri. Õnneks oli eksamineerija väga sõbralik mees, kes vajadusel julgustas, vajadusel väikeseid vihjeid andis. Närvipinge kaudus ja sõit läks küllaltki sujuvalt.

Suures halamishoos enne eksamit mõtlesin ainult sellele, kuidas load kätte saada. Reaalselt autoga sõitmise tahtsin kohe peale eksameid unustada. Kuid mul oli tõesti nii tore ja hea eksamineerija, et autosõit tundus normaalne ja iseenesestmõistetav asi, mitte mingi õudus. Äkki ma siisiki julgen ka päriselt sõitma hakata? Ema lubas igatahes õppesõidumärgid autolt maha kista ja lehekesed asemele panna. Füüsilisel kujul peaksin ma load saama järgmise nädala lõpus. eks näis siis, mis number viimane on...

Praegu pean ma enda oskuste arendamiseks ikka ema lahkusele lootma. Eks siis Tallinnas harjutan sõitu veel edasi. Minul ju autot pole. Nii pidin ma ARKst kooli ikkagi muul viisil saama. Ilm oli ilus ja bussi ma oodata ei viitsinud. Asusin siis teele mööda Turu tänavat. Kole, ilma kõnniteeta tänav, kus autod aina mööda vuhisevad. Kõndisin ja särasin kui järsku mind sopaga üle valati. Üks auto pani lombist läbi ja minul oli õnn just õiges kohas olla. Muidugi olin ma väga nördinud ja isegi veidi vihane. Aga...Uskuge või mitte, auto peatus. Naine, kes roolis oli, tuli välja, vabandas ja viis mu lepituseks koju. Hea, et maailmas on veel viisakaid inimesi. Unustasin oma viha ja rõõmustasin, et mitte terve maailm ei ole veel hukka läinud :D Naerma ajas muidugi ka, sest minu jaoks oli see kerge sopavaling (nii väga mustaks ma ju ei saanutki, ainult püksid vaja ära pesta) justkui tasu sõidueksami läbimise eest, samuti nagu noomitus või õpetussõna mulle kui tulevasele autojuhile. No, et ma ikka teaksin, mis tunne on täispritsitud saada, enne kui lompidest läbi kihutan. :D

Minul on muidugi tuju laes, energiat ja entusiasmi ülearugi (kahjuks laiskus taandub siiski visalt), aga vaene Liis on haige, mis haige. See on mingi iga-aastane seaduspära. Kevad saabub koos Liisi haigusega. Siiski on kurb ja kahju, et Liis põdema peab. Veel kurvem on see, et suurt midagi ma tema heaks teha ei saa...Njah...Praegu ta magab, äkki magab haiguse endast välja?

Esmaspäev, märts 19, 2007

Laupäevast

Üleeile oli mul tore. Olin eriti tubli ja seltskondlik. Suutsin oma laiskust natuke vähendada ja jõudsin minna külla Rainile ja tadaa - isegi Helikaga öökluppi lollitama. Raini juures oli tore. Rääksime juttu, vahtisime pilte, jõime mingit odavat pisangi, mis mul küll pea koledasti valutama ajas, aga sõnajõe ilusasti voolama pani.

Siis tõttasin koju, mukksin ja mugisin kiiruga, läksin Helika juurde. Saime Kutiga Panoraami sõita. Oeh, oli see vast sõit! Ma ei taha olla kriitiline, igalühel omad arusaamad. Ütleme nii, et Liisil oleks selles autos oi kui paha hakanud. Minul oli korraga hirmu - ja põnevustunne. Jah, tore oli istuda autos, mis kiirendas ühest rohelise valgusfoorgia tulest punase tulega valgusfoorini, ja mis vahetas sujuvalt ja nõtkelt sõiduridasid, aga...Selline tegevus on ülbe ja edev ja kui ehk mõnele inimesele on see muljetavaldav, siis minule käiks selline asi küll pigem närvidele. Autot juhtides olen ise uimane muna, vabandan erksamate autojuhtide ees, aga see ei tähenda, et tuleb pöörava rea peal minust ette ronida, et kaks sekundit hiljem punase tule ees passida. Kogemus on näidanud, et neid möödasõitjaid näen ma enamasti järgmise valgusfoori ees seismas ja närviliselt gaasiga mängimas. Kiirustate hauda?

Tegelikult thatsin ju ikkagi peost rääkida, sest midagi sellist näeb harva :D istusime veidi Helikaga, rääkisime juttu. Siis tuli mingi oranž mehike ja kutsus tantsima. Teise kutsumise ja Helika taganttõukamise peale ma läksingi. Mees haaras enda alla veerand põrandast. Vehkis kätega, vehkis jalgadega, virutas mõnele liiga lähedal olevale naisele või mehele. Ise tegi eriliselt entusiastlikku nägu. Vaatasin talle silma. Vist ei olnud laksu all. Tuleb välja, et "segaseid" inimesi, st meiesuguseid on siiski piisavalt. Tuleb välja, et on isegi liiga segaseid. Tantsisin veidi ja tulin siis ära, sest see mees oli tantsupõrandal lausa ohtlik :D Helikal oli see-eest lõbus jälgida ja eks minulgi oli algul naljakas.

Hiljem tantsisime kahekesi kuni tuli mingi kari mehepoegi, kes samuti hullumeelselt tantsu vihtusid. Meid kaasati sellesse üritusse. Küll vahetasid need kas meest partnereid (mind ja Helikat) küll tantsisid omavahel. Edvistamist ja tants-flirti jätkus siingi. Meie jäime siiski tahaplaanile, sest poistele meeldis rohkem omavahel miilustada :D Noh, Helika sai siiski ühe kolmanda samast kambast endale 10-minutiliseks austajaks.

Siis tuli lavale Singer-Vinger ja Hardi võttis laulu üles. Minul oli tore ninnunännu sisse veidi paremat muusikat kuulata, aga kahjuks Helikat see bänd eriti ei köitnud. Varsti sai aga jälle tantsida. Uusi austajaid paraku enam ei tunud. Keskendusime teineteisele. Kuna meil oli nalja juba küllaga saanud, tulime varakult ära. Telefonitaksod olid hõivatud, tänavataksosid Helika ei tahtnud. Nii ajasime üles Helika ema ja saime lõpuks ka koju. Lühike, aga lõbus laupäevake.

ja muust elukesest veidi hiljem ehk...

Reede, märts 16, 2007

kass-pianist


(leidsin siit)

Pea pilvedes

Eile ma koolis ei käinud. Lugesin hoopis "Tema" läbi. Täna jätsin Liisiga Tallinna sõitma lootuses midagi kokku kirjutada. Siiani olen vaadanud meile, mänginud ühe mängu neopetsides ja mässanud oma blogiga. Valge tundus nii igav. Pilved(unistused, vihmasajud, udusus jms) ning tee- või kohvitass. Ongi elementaarne pilt minust käes. Sellest niisugune valik. Muutusi on aeg-ajalt vaja. Otsustasin juuste asemel hoopis bloogi "värvida"(vt nt finalsense.com)

Tõtt-öelda ühe asjaga ma täna siiski sain hakkama! Käsin ARK-is ja panin end eksamile kirja. Loomulikult on eksamiaeg suur saladus. Üleüldse selle eksamilemineku mainimine on juba julgustükk. Loodan lihtsalt, et kui siin kirjas, siis enam läbi ei kuku. Oleks juba aeg osata :S

Unistan ja loodan parimat. Unistan ka paljust muust. Loomulikult ka unenäod. seda ja teist ja kolmandat. Hirmus laiskus, tühjuse tunne. Soojad ilmad ja kevadised uduvihmad. Elu on jätkuvalt põnev. Kirjutaksin, aga ei saa- elu tahab elamist! Lähen välja ja seltskonda... :) Ja kirjutan hiljem...

Neljapäev, märts 15, 2007

Meil siin ei hakka kunagi igav.

Teate, elus peab nalja saama. Traagikat ja kurbi sündmusi jagub niigi. Miks siis mitte võtta võimaluse korral kõike lõbusalt ja mänguliselt? Noh, me siin ühikas ikka üritame sda teha. Nalja ja naeru on meil seega omajagu. Küllap klapib minu ja Liisi huumor siis nii hästi. Eile pesin pead. Ktsetasin uut šampooni, mis pani mu juuksed väga elujõuliselt mässama. Liis ütles, et ma meenutan pikkade juustega hipi-meest. Noh, sellistest tühistest tähelepanekutest saab nalja teha. Otsustasin siis täisverelise hipi rolli võtta. Punane pael pähe ja hipilik pluus selga. Ainuke hipilik laul oli Scott McKenzie San Francisco. See mängima siis! Psühhodeelseid aineid polnud küll kuskilt võtta, aga andsin rolli sisseelamisel endast parima. Nalja sai.... Ja üldse kirjutasin ma seda kõike, et seda naljakat pilti põhjendada-seletada. Ego missugune!Kiitke ja rõõmustage!






Esmaspäev, märts 12, 2007

Nädalavahetus: toitu kehale ja vaimule

Küll on tore kodus käia! Olen nüüd nagu täistopitud mauk. Sõin ja sõin ja sõin ja sõin ja... Kodus sõin, kohvikus sõin, looduses sõin. Köögis sõin, elutoas sõin, voodis sõin. Tegin ise süüa, ema tegi süüa, tädi tõi süüa. Õnneks olen ma aru saanud, et tegemist on üleüldise tudengitele omase sündroomiga. Kui sa oled ikka harjunud nägema päevast päeva tühja külmkappi, siis mõistus enam täis külmkappi ei tunnista ja tuleb kasutusele võtta meetmed: hakata sööma. Samas seal imemaal ei tunnistata jälle tühja külmkappi ja nii need hädad alguse saavadki. Püüad kogu hingest külmkappi tühjaks süüa, aga see ei saa kunagi tühjaks. Lisaks sellele tuleb ju hävitada ka ahjupraade ja puuvilju ja šokolaadi. Kummalisel kombel tekivad imemaal ka imevõimed: sööd end kurguni täis ja juba 15 minuti pärast võid jälle otsast alustada. Need paar sammu köögigini põletavad vist tuhandeid kaloreid. Ja sellepärast ju tulebki kogu aeg voodi ja köögi vahet käia.

Tegelikult ma siiski kogu nädalavahetust voodis ei veetnud. Arvutis olin ma ka rekordiliselt vähe ehk 2 või 3 tundi kogu nädalavahetuse peale. Käisime hoopis kinos "Kuningannat" vaatamas ja siis Viru rabas ka. Muidugi nagu üks poolemõistuseline ikka, panin ma saabaste asemel jalga tossud, mis jää peal libedad olid ja vett läbi lasksid. Matka lõpuks laiutas teksadel suur pruun lärakas (kukkusin külili) ja tossud lirtsusid. Kevadeti lähen ma alati lolliks ja riietun ilmastikule mittevastavalt. Tegelikult suudan ma ilmastikule mittevastavalt riietuda aasta läbi: külmadel päevadel õhukeselt ja soojadel päevadel paksult. Noh, looduses on ikka tore. Linnud laulsid ja päike paistis näkku seda soojendades (loodetavasti ka kahvatust vähendades).

Enamik aega möödus siiski lösutades. Sain emapoolse sünnipäevakingi: kaks raamatut! Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" ja Ulitskaja "Lõbus matus". Loomulikult lugesin ma Kivirähki juba läbi :PLesisin voodis, pugisin mandariine, jõin kohvi või teed ja nii see läks... Teine raamat jäi praegu minust Tallinna maha. Kiusatus on suur, aga seda va kohustuslikku on liiga palju...Üleüldse peaksin ma usinalt lugema, aga mulle meeldib hoopsiki usinalt bloogi kirjutada. Mäss missugune!

Muidugi võttis see lesimine ja söömine minult igasuguse aktiivsuseraasukesegi. Möllamisest ei tulnud midagi välja. Suurim saavutus teksti ja toidu närimise kõrval oli see, et läksin vanni. Päris tõsiselt kohe :D See oli ju mu iseseisev otsus. Viru rabasse mind aga lihtsalt viidi :D

Muidu oli väga tore nädalavahetusel vegeteerida. Lisaks raamatutele sain veel toredaid kinke: riideid :P Mul on nüüd punased püskid ja must maika. hehee. Ja hästi ilus suur paks pehme vannilina. Muud praegu öelda ei olegi....

Mässan iseenese kohustuste vastu ja varsti olen ajahädas :(

Reede, märts 09, 2007

Barokk


väga dünaamiline, rahutu värvide ja vormide virvarr,
muutub iga päev
Posted by Picasa

Täiusele lähemal?

Blogimist olen ma harjutanud juba kolm aastat. See tähendab, et mul peaksid juba olema suured oskused eneseväljendamiskunstis. Siiski tunnen end sageli mitte meistri vaid õpiposina. Oskan väljendada neid lihtsaid ja labaseid igapäevaseid tundeid ja toimetusi, vahel tuleb välja ka midagi enamat - ilusat, unistuslikku, õrna. Sellegipoolest on mul raske kirja panna midagi, mis tõesti midagi on. Muidugi on mul hea vabandus: neid tõesti väärtuslikke hetki ongi vähe. Ja mida vähem neid on, seda vähem saab neist ju ka kirjutada? Samas inimesed on sellised veidrad olendid, et väärtuslik on alati napp ja haruldane. Olgu siis pealegi nii- ka mina olen inimene ja liiga palju ilusat on ka minu jaoks läila.

Aga end väljendada on vahel ikkagi kohutavalt raske. Kavõi juba sellepärast, et ilusat ei taha ma ise läbi oskamatute kirjelduste liigmagusaks muuta. Ja sõnad....ma õpin neid üha paremini kasutama, aga keel ja sõnad on lõpuks ikkagi vaid tõlge sellest, mida tuntakse keha ja hingega. Ma olen tundnud nii mõndagi. Tunnen ka edaspidi - alles algas kahekümne esimene eluaasta.

Oli sünnipäev, oli Zavood, oli palju-palju südamlikke õnnesoove ja ülitoredaid inimesi. Üks soov läks muide täide. Ma ei oskagi enamat tahta. Kõik oligi peaaegu, et täiuslik. Räägitakse, et täius ei vaja sõnu. Sellepärast jään nüüd vait :)

Esmaspäev, märts 05, 2007

kevade (l)ootused

Tervitusi. Kas olite koos minuga truult millegi uue ja põneva ootel? Kui olite, siis kiidan :) Kui ei olnud, siis....Lõppude lõpuks elab igaüks oma elu, pole hullu :) Kas just midagi uut juhtus, seda ma ei tea, päris põnevat aga küll. Läksime laupäeval välja. Ausalt öeldes ma ei mäletagi millal ma viimati nädalavahetusel kuskil käsisin. Lõbutsemine on ju tudengile üsna igapäevane, lausa argipäevane, tegevus. Zavood kutsub nii teisipäeval kui ka neljapäeval, laupäeval oleks seal justkui liialt rahvast...

Sellepärast läksimegi kõigepealt hoopis puppi nimega Ristiisa. (Jah, Liisiga :)) Meil oli nimelt plaan panna igasugu keskealisi mehi meile järele vaatama ja ilastama. Lõime end muidugi ka üles, kuigi allikad ütlesid, et see pole sugugi obligatoorne. Noh, lõime ikkagi üles. Ammu pole seda teha saanud. Panime selga seelikud, tegime meigi ja otsisime välja parimad parfüümid.

Ristiisas pidasime vastu ühe tomatimahla jagu. Tõsi küll, oli veel vara ja rahvast vähe, aga keskkond oli ikkagi kuidagi liiga võõras. Tõepoolest: keskealised mehed ja naised, televiisor jalgpallimatšiga ja pubibänd. Jõime mahlad ära ja lahkusime. Ja lausa uskumatu - kõrvallaua "vanurite" pilgud tõesti lausa ahmisid iga meie liigutust :D Oli täiesti piisav doos. Vähemalt mulle. Väikese puhkusega poolel teel Kuumas Tassis jõudsime lõpuks ikka Mekasse. Zavoodi siis.

Zavoodis hakkasime Minni õhtusel- tema korjasime üles Kuumast Tassist- mängima "Ma ei ole kunagit". Oli põhjus aina siidrilonksu võtta ja see läkski ehk veidi libedamalt kui tavaliselt. Lisaks sellele olid küsimused mõnusalt intrigeerivad :D Meid oli seal naisi viis või kuus. Siis leidsid meie seltskonda tee ka mõned noormehed. Ja siis mõni veel. Kahjuks või õnneks valitseb looduses aga tasakaal - mõned naised asutasid end varsti juba kodu poole. Mina pidasin plaani lõpuni vastu pidada. Päriselt välja meid ei löödud, aga legendaarse "Kodulaulu" kuulsin ikkagi ära.

Oli see nüüd alkohol või uue ja põneva ootus, aga lauadkonnas tekkisid nii mõnedki omavahelised sümpaatiad. Ja üle pika aja olin ka mina sümpaatia jagaja ja ehk objektki. Ammu pole ma olnud muud kui kõigest kõrvalvaataja. Rõõm missugune! Kevad hakkab tõesti südamesse pesa tegema?

Läksin veel noormehega hilisõhtusele jalutuskäigule. Suure ringiga läbi Karlova jõudsin varahommikul ühika ette. Ja tee, mis oli piisavalt pikk, jäi ikkagi liiga lühikeseks. Sest ma olen lihtsalt veidi ahne ja ablas :D Võib laskuda klišeedesse - kõik oli tõesti väga ilus. Vestlus, kaaslane, kerge lumesadu ja vaikne ümbrus. Ja ikkagi olen ma juba piisavalt täiskasvanud, et päris idülli langeda ei suuda. Olen pidevalt naiivse ja ratsionaalse seisundi vahepeal. Upun kord ühte ja kord teise. Tunnen korraga hirmu ja suurt ootust. Olen seda enne kogenud, aga ammu. Korraga nii kole ja nii hea tunne. Ma ei tea mis saab, natuke imelik on sellest üldse mõelda ja rääkida, aga päevas unistamisele kuluv aeg on plahvatuslikult kasvanud...

Kevad? Kevad. Kevad! Kevad!?

Neljapäev, märts 01, 2007

Ootel

terekest siis! Leidsin aega ka siia bloogi sisse põigata. Ausalt öeldes pole üldse viimasel ajal ka puudust tundnud. Ütlen seda täitsa ilma süümepiinadeta. Kuigi ma mõtlen ka vahel, et mina need vaesed lugejad nüüd ilma minu suurepärase ja niivõrd olulise bloogita peale hakkavad. Äkki hakkavad veel nutma? Noh, ma kirjutan. Hakkake siis naerma :) Äkki tuleb mõni lõbus iva kah sisse.

Nõndaks. Elame Liisiga oma lolli elu aina edasi. Temal on nüüd üks uus harrastus- teed joob ta mitte kruusist, vaid purgist. Duši all käib ta samasuguse mõnuga nagu vanastigi :) Süüa armastame mõlemad. Ja rasv vohab aina himukamalt me puusadel ja vöökohas. Võimelda muidugi ei viiti :) Kuigi kevad on kohutavalt lähedal. Vähemalt mul on mitmeid kevadesümptoome nagu plahvatuslikult suurenenud huvi meessoo vastu, uimasus ja väsimus, pidev unistamine, tavalisest veel suuremad edevushood jms.

Tegelikult on talv täies hoos. 1. märts on veel talv. Ometi unistan lumikellukestest soojast päikesest ja veel paljudest kevadele iseloomulikest asjadest. Ja muidugi unistan ma, et juhtuks midagi erakordset. Mis see olla võiks, seda ma küll ei tea....Aga talv on ikkagi veel võimul. Kuigi eile näiteks oli ilus hea sula ja ma käsin lumememmesid tegemas. Mitte niisama naljapärast, vaid näitamaks vastumeelsust uue ehitatava autosilla vastu. Tõsi küll, nalja sai ka. Unustasin kahjuks fotoka maha, aga inimeste kunstimeel avaldus küll suurepäraselt. Kui on lumi ja porgandid ja söetükid ja oksad, siis võib vapustavaid asju valmis meisterdada. Otsisin netist pilte, aga seni pole ma neid veel leidnud. Kahju.

ja ega ei olegi eriti midagi rääkida. Päevad lähevad kiiresti. Ma olen kindel, et kiiremini kui paar aastat tagasi :D Või olen mina siis nii aeglaseks jäänud? See on muidugi täiesti võimalik, sest Tartu võib tõesti nii mõjuda. Aga ikkagi armastan ma Tartut- Selle linna õhk on tihedalt täis pikitud unistusi ja mõtteid. siin on kõik nii lähedal ja siin on enamasti kõik nii sõbralik. Olgu siis pealegi suur küla. Mulle meeldib. Ja samas olen ma ka Tallinnaga ära leppinud. Täitsa tore linn ju seegi....

Unedest meenub mulle hetkel see, kuidas mu ema läks mu bakatöö juendajaga tülli ja siis ulmeuni surematuks tegeva mõõgaga hiina nõidmehest, kellega pidin võitlema :D

Ag tegelikult on kõik nii vaikne ja millegi ootel.....Ootan siis ja kui midagi juthub, annan teada?