kolmapäev, oktoober 31, 2007

niu-niu!

Nii! Siin ma siis olengi. Nagu ma eile õhtul reklaamisin. Ma mäletan, et mulle anti luba vinguda ja nii ma siis seda järjekordset postitust vingumisega alustada tahaksin. Ikka väga vastik on! Esiteks käib see ilm mulle närvidele. Olin pühapäeval kodus ja ilm oli nii pilvine ja udune, et juba kell kaksteist oli toas niivõrd hämar, et oleks võinud silmad plaksti kinni panna ja magama heita. Tegelikult pidime pühapäeval rappa minema, aga kuna ema jäi haigeks, siis me ju ometi ei saanud minna. Sellest on kahju.

Jah, ma olen looduses ka "külaline", aga need külaskäigud on mulle hästi olulised. Need toovad meelerahu ja annavad jõudu. Muidugi ka sinna sõitmine, niiöelda teelolemine on väärtuslik. Aga jah, jäi minemata. Reedel saan rappa, aga see on teistmoodi, sest ma lähen sinna võõraste inimestega ja ma natuke kardan. Tegelikult ei ole kartmine see õige sõna. Aga paremat ma praegu välja mõelda ei oska.

Ema jäi haigeks ja palju õnne mulle- päev hiljem ka mina. Oli tore veeta öö oksendades. Soovitan soojalt kõigile! Nüüd on vist viirus üle elatud, aga nõrk nagu ma olen, sain kohe Liisilt veidi nohu ja köha ja kurguvalu. Vähemalt ei ole mul süümepiinu - teda ma kõhutõppe ei nakatanud. Kahju ainult, et ma ei saanud minna loengusse, mille nimel ma just Tartusse üldse tulingi. Tjah, esmaspäeva hommikul oli minu suurim saavutus see, et suutsin WC-sse kõndida. Kell 12 tuli Liis koolist tagasi. Askeldas nii kolmveerand tundi ja siis me läksime magama. Ärkasime kell viis, vahtisime natuke netist "Seksi ja linna" ning magasime hommikuni. Mõnus!

Aga see kahe linna vahel pendeldamine muutub frustreerivaks. Ma tahan näha Tallinna inimesi, aga ma tahan olla Tartus. Ma tahan käia Draamateatris, aga ma tahan olla Tartus. Ma tahan jalutada mere ääres, aga ma tahan olla Tartus jne jne. Vähemalt neljapäevaõhtune "Metspart" oli igati tore tükk, Tallinnasse minekut väärt!. Ainuke halb asi on see, et inimesed naeravad täiesti valede kohtade peal. see ei tohiks mind häirida, aga häirib! Laupäeval vaatasime "Mehe tööd" Ei liha, ei kala. Tjah, "Sügisball" oli eelviimane nähtud film. Sel on mõju siiamaani.

Tegelikult tahaksin ma olla loominguline, aga ma olen selleks vist liiga laisk.

Täna peaks mul olema palgapäev. Väike summa, aga ma tunnen ikka, et olen teinud liiga vähe. On see tunne halb või hea? Üldiselt ma tunnen arengut. Enam ma ei raiskagi ära tervet päeva- ainult pool päeva. Tahtejõud siiski eksiteerib!

teisipäev, oktoober 30, 2007

Varsti...

Varsti ma kirjutan siia jälle....
Kes teab, võib-olla juba homme...
Aga praegu lähen ma magama

esmaspäev, oktoober 22, 2007

Kogu aeg ei saa seletada ja muliseda. Mõtted on juba välja öeldud sõbralikus seltskonnas inimeste keskel, kes muutuvad aina olulisemaks. Ja ma ei tahagi praegu tegelikult uhiuusi sõpru leida. Vanadega muutuvad vestlused lihtsalt üha huvitavamateks ja sisukamateks, kuid samas võib julgelt ka lihtsalt labaselt klatšida :)

Sellest, mida ma teinud olen, pole ka eriti rääkida. Elu lihtsalt lendab mööda, muud midagi.
Kuulan muusikat, loen raamatuid, käin mõnes loengus...Muusika läheb eriliselt hinge, nagu sügisel ikka ja unenäod tulevad viimasel ajal lausa mitmekaupa.

Võibolla ma nüüd mõnda aega ei viitsigi kirjutada ja hakkan siia toppima pilte, videosid ja teste...

neljapäev, oktoober 18, 2007

offline

Sel nädalal on meil Liisiga "suhtepuhkus". Elan nimelt nädalakese Minni juures, sest tema elukaaslane on Pärnus, kus ta usinalt õpib ja iga päev hommikul kell seitse jookseb. Minni ei taha üksi olla ja mina vana ematereesa hülgasin Liisi, et Minnile toeks olla.

Arvuti on Minnil küll, aga vot internetti kohe üldse mitte. Sellepärast ma blogida polegi saanud.
Interneti asemel on Minnil ahi, mida iga õhtu kütta tuleb. Tal on rotid ja tal on televiisor. Täiesti teistsugune keskkond, mis peaks ju heaks vahelduseks olema, eks? Mida sealsest elust rääkida, ma ei teagi. Lihtsalt on selline tore ja lihtne nädal, mis nagu näha, kohe otsa on saamas....

Homme olen juba ühikas tagasi ja ilmselt on mul siis aega uneleda ja uimerdada ja pikemalt kirjutada....

pühapäev, oktoober 14, 2007

pealkirjata

Oi oi. Blogimisse on tulnud väike vahe ja nüüd on mul raske jälle hoogu sisse saada. Istun siin, kirjutan ja siis kustutan, sest see, mida ma tegelikult väljendada tahaksin, ei tule kuidagi välja.

Reede esimestel tundidel ühika poole kõndides ma mõtlesin, õigemini fantaseerisin täiesti ulmelisena tunduval teemal. Mis mõte see täpselt oli, polegi vast oluline. Niikuinii ma ei suuda seda enam nii kirja panna nii, nagu ma teda kell 1.35 öösel mõtlesin. Tähtsam on hoopis see, et hetkeks oli mul tunne, et üks kunagi kellegi poolt välja öeldud idee oli minu poolt täiesti läbi seeditud ja selgeks saanud. Ainult hetkeks muidugi. Nüüd on see selgus ju kadunud. Ma teadsin, et see nii juhtub juba ühikateel. Aga siis tuli mul mõte, et ehk on ajus mingisugune salvestusseade, mis korjab kokku absoluutselt kõik inimese ühe elu kogemused ja mõtted, mida saab vahetult enne, või peale surmagi läbi uurida ja nii ei lähe need teiste jaoks ehk triviaalsed, aga enda jaoks nii olulised hetked kaotsi.

Niimoodi teistmoodi mõtlema hakkan ma ikka siis, kui mu mõtlemisorgan on stimulatsiooni saanud. Istusime Brita ja Piretiga Zavoodis ja muudkui arutlesime ning filosofeerisime, sekka veidi klatši muidugi ka. See oli nii mõnus ja iseenesestmõistetav. Ja tegelikult... ega see ju nii iseenesestmõistetav ei ole. Mõelda sellest, et võibolla juba varsti on igaüks meist erinevas Eesti või maailma otsas, on kurb. Aga samas on meil ehk lootust, et ajast hoolimata, on meie kokkusaamised ikkagi iseenesestmõistetavad. Jälle on raske seda mõtet väljendada, sest kogu aeg on selline tunne, et ma lähen liiga pateetiliseks, liiga klišeeliseks....Ja isegi siis ei tule see mõte päris õigesti välja...Las ta olla siis hoopis seal minu ajusopis....

Ja-jah. Eks ma üritan siia blogisse ikkagi ilusaid mõtteid kirja panna. Aga ärge te arvake, et kogu mu elu on roosade prillidega mööda tartu tänavaid keksimine. Eriti viimasel ajal on üha enam ebakindlust, kõhklusi, muretsemist. Õnneks jääb see kõik neisse hetkedesse, mil ma blogi ei kirjuta ja teie ei pea neist teadma :)

Neljapäeval kohtasin mustlast. Ta ennustas ja tahtis selle eest muidugi raha ka. Aga mul ei olnudki kahju. Kuulasin natuke ta juttu, andsin natuke raha, ja põgesin siis. Kahetsesin, et midagi konkreetsemalt ei küsinud. Ometi tekitas see kohtumine minus terveks päevaks hea tunde. Ei teagi miks.

Selle nädala teine pool on rohkem uni kui tegelikkus olnud. Ja und, muide olen ma kuhjaga näinud. Kahju ainult, et ma ei taibanud aru saada, et puudega ühekõrgused päevalilled ei ole reaalsed. Lucidiga läheb veel aega...

kolmapäev, oktoober 10, 2007

punktikesi

  • Tartus on nõmedad koerad. Vähemalt siin Maarjamõisa-Veeriku kandis. Igal hommikult tatsan ma neist mööda ja nad ei teist nägugi. Õhtuti ka ei tee teist nägu. Aga kui mõni peremees-perenaine läheduses on, siis hakkavad nad täiest kõrist lõugama. Ja mina, kes ma olen harjunud, et need koerad sellised flegmaatilised on, ehmatan alati. Ei ole just tore avastada, et sinu igapäevane teretuttav nüüd järsku sinu vihavaenlast kehastab. Nii silmakirjalikud koerad!
  • Aga Riia mnt-l on asfalti sees üks tore lohk. Kui see vihmaperioodidel lombiks muutub, siis saab sellest süda:)
  • Ja õhtuti ühika juure jõudes näen ma iga kord erinevat valgustatud akendest tekkivat mustrit. Alati vaatan ma, kas 7. korrruse viimases aknakeses tuli põleb. Tavaliselt põleb. Siis on Liis juba kodus ja see teeb meele heaks.
  • Mulle meeldib läbi lompide ja pori käia - lihtsalt nii vägevad saapad on mul. Eile end koju vedades käisin ka rõõmsalt läbi lompide ja pori. Täna sain aru, miks see eriti moes ei ole. Minu mustad saapad olid muutunud beežiks.
  • Aeglaselt käia on tegelikult toredam, kui tormata

if only i could get started

Eilne seltsimine kujunes päris pikaks ja nii ma ärkasingi alles kell 11. Hommikul kuulsin, kuidas Liis toimetas, aga mõtlesin, et veel üles ei tõuse. Siis jäi kõik korraga vait, aga just nagu viis minutit hiljem hakkas Liis jälle toimetama. Siis selgus muidugi see, et sel ajal kui mina justkui viis minutit magasin, käis tema juba loengus ära. Ja nii ma kulutasingi oma väärtusliku hommiku hoopis magamisele. Ausalt öeldes on aga magamine üks parimaid asju elus ja ma ei kahetse mitte. Hoopis õnnelik olen, et mul nii kaua magada õnnestus. Tavaliselt ma ju rohkem kui üheksani magada ei suudagi.

Ma olen nüüd peaaegu terve nädal järgemööda und näinud. Ärkamise hetkel on kõik meeles, aga praeguseks enam muidugi mitte. Ei olnud mingit ilusat stoorit, mida mäletada. Aga nüüd on mul kahju, et ma isegi neid katkeid üles ei kirjutanud. Mäletan vähemalt üleeilset und, kus ma tahtsin pesumasinat osta ja kui ma olin mudeli välja valinud, pidin liikuvatele nööridele kinnitatud kalu sööma hakkama. Nii, nagu tsirkuses. Kuidas see pesumasina ostmisega seotud oli, ma küll ei tea. Täna öösel nägin unes, kuidas ma olin korraga zavoodis, koduteel ja juba ühikas. Nagu mingi astralprojektsioon. Põnev! Ma tahtsin minna raamatukokku ja midagi kasulikku korda saata, aga väljas sajab vihma ja mina viskasin oma vihmavarju ka ära (oli teine lihtsalt nii katki). Ja üldsegi on kell juba üks. Kohutav, kui kiiresti kihutab aeg! Mitte midagi peale blogimise ei jõuagi ette võtta :D


Aga tegelikult ma avastasin ükspäev, et kiirustamisel pole mingit mõtet. Kõndisin ülimalt aeglases tempos koju ja mõtlesin, et mis ma enam ikka ajaga võitlen. Rahulikult ja uimerdades elades on kõik palju nauditavam. Uimerdis olen ma muidugi kogu oma elu olnud, aga enamasti on mul ikka süümepiinad olnud, et sel ajal, kui teised aina toimetavad mina lihtsalt jõude olen. Jõude on nii hea olla. Tõesti on. Aga loomulikult saabub õige varsti see päev kui tuleb terve kuu uimerdamine paari päevaga ära teha. ja siis ma olen enda peale küll pahane. Ja siis ma mõtlen, kui paljuks ma tegelikult võimeline oleksin, kui ma iga päev nii tubli ja osav oleksin nagu nendel kriitilistel päevadel. I would be unstoppable, if only i could get started, eksole. Nutt ja hala, nutt ja hala.


Üldiselt hakkab mulle üha enam tunduma, et ma olen juba tõeline vanainimene. Aina kordan ja kordan end. No minge lugege mõnda selle blogi igivana postitust. Jutt, või vähemalt mõte, on täpselt sama, kui siinses postituses. Aga jah, eks me käimegi seni ringides, kuni me sellest välja saame. Tsüklid pidavat olema 7-aastased. 21 peaks olema ühe tsükli lõpp. Äkki juba järgmine aasta võib leida siit blogist hoopis teistsuguseid mõtteid ja probleeme? Ausalt öeldes, ma ise küll juba ootan seda :)

Hmmm, muidugi tulin ma blogisse kirjutama sellest, kui tore meil eile oli, aga jah... eks siis teine kord kirjutan ka trallimisest. Piret on veel mõnda aega ju siin...

PS: ilm läks ilusaks! Lähen siis raamatukokku :)
PS2: See uus Lotmani skulptuur (Toru-Jüri) on väga lahe :):)

laupäev, oktoober 06, 2007

Kust tulevad lapsed?

Mõne toob kurg kaasa, teine leitakse kapsalehe alt.
See konkreetne laps ilmus välja kivi alt :)
Pildil alati võluv Anna

neljapäev, oktoober 04, 2007

vestlused Liisiga

Ärgates vingusin Liisile, kuidas mul pea valutab ja kuidas ma vist kunagi terveks ei saa. ta arvas, et küllap olen ma HIV-i nakatyunud. No siis rõõmustasin ma, et hirmus küll, aga vähemalt saan kõhnaks. "Ei," ütles ta "kõhnaks ei saa sa eluaeg!" Eks ma siis suren ikkagi volüümikana. Liisi sõna on seadus!

Hommikust süües arutasime Liisiga elulistel teemadel. Mis saab siis, kui ühikas tulekahju on? Kindlasti suletakse meie tuletõkke tsoon ja me peame sisse põlema. Olime nõus, et tuleb põgeneda akna kaudu. Liis arvas, et kõigepealt viskab ta alla padja ja siis püüab sellele maanduda. Mina pakkusin, et visaku siis hoopis voodi. On kergem sihtida. Ainult, et kui voodi tagurpidi või külili maha kukub, on küll halvasti. No ilmselt tuleb siis ikka riietest köis kokku sõlmida. Ainult, et kas meil on ikka piisavalt riideid, et 7. korruselt turvaliselt maapinnale laskuda? Tuleb ikka igaks juhuks köis hankida, sest mine sa tea, mida elus võib vaja minna. Kust saaks osta umbes 25m tugevat köit? (Ja Liis tahaks mingit turvaköit ka)

Tegelikult otsustasime, et vaja on hoopis nöörredelit. Et kui ühikaüür maksmata, siis saab tuppa ja toast välja redeli kaudu. Ja alla laskudes koputaks Liis akendele ja ütleks rõõmsasti naeratades, et on aeg ärgata! Tal oli lausa plaan redeliga Mailisi aknani kiikuda. (Ta elab kolmandal korrusel, meist diagonaalis) Niisiis, kust saaks muretseda ühe väga pika köisredeli?

Ja konserve on ka vaja. Sest peale filmi "Päev pärast homset" vaatamist on mul alati selline tunne, et toas pole lihtsalt piisavalt toiduvarusid. Ahjaa! ja kirvest on ka vaja, sest raamatute põletamine hoiab sooja vaevalt tunnikese. Siis tuleb asuda kappide ja laudade kallale. Lõpuks põletame vahtkummist toolid ja sureme vahetult enne päästjate saabumist vingumürgitusse.

Õhtul vaatasime "The Notebooki" ilus film küll, aga ma ei suuda enam üldse filme tõsiselt võtta, niisiis me itsitasime pidevalt, tegime lolle kommentaare ja ja arutlesime selle üle, et armastus on seotud ego upitamise tundega, üksteisele koplimentide tegemisega. Liis nõustus: "Jah, meie armastame teineteist. Kogu aeg ütleme teineteisele ilusaid asju" "Jah, vana lehm, sul on täielik õigus," vastasin mina. Ja sellest egoupitamise vajadusest lähtuvalt jõudsime järeldusele (filmi vaadates), et meestele meeldimiseks, tuleb meest nähes kohe komistada, autoga aeda sõita, intiimsete hetkede ajal võimalikult palju lobiseda ja üleüldse hästi saamatu olla. Siis saab tanu alla! Liisi see ei puutu, aga Kirjanduse maja ees Lembit Kurvitsaga vesteldes saime Britaga teada, et lootust on ka meil. Lembit Kurvits näiteks hindab haritud naisi hindega 4+

Nii me siis elamegi. iga päev uued aga sama tore-tobedad teemad.
Ja Liis võib nüüd õnnelik olla, sest ometi on üks sissekanne, kus ka tema oluliselt esindatud on!

teisipäev, oktoober 02, 2007

jõin palju teed ja käisin haldjatemaal

Niisiis. Umbes peale kahte- kuni kolmekümmet tassitäit kõrge kofeeinisisaldusega jooke, on kirjutis või mingisugunegi variant sellest valmis. (Täpsuseihalejatele: valmis sai eile.)
Mina lollike arvasin, et aja jooksul läheb arvamuse avaldamine lihtsamaks. Vat kus lops - hoopis raskemaks, sest kui ennevanasti võis kõike naiivselt lihtsalt üles kirjutada, siis nüüd tekib iga sõnakese ja lausekese juures küsimus, et kas see on ikka tõsiseltvõetav avaldus. Ühesõnaga - vastutustunne. On tekkinud mingisugune vastutustunne selle suhtes, mida ma suust välja ajan ja mida kirjutan.

Üldiselt ammu pole (no minu kirjutamissagedust arvestades) siin blogimas käinud. Tavaliselt see tähedab seda, et on palju tegemsit olnud. Ja ongi, kuigi ega ma hästi ei mäleta, et mida ma siis täpselt tegin. Vastaks umbmäärselt: igast asju. Laupäeval ma käisin näiteks poes ja pesin pesu. Ja jõudsin lausa valgustusliku avastuseni: mida tihemini koristada, seda lihtsam seda teha on :D
Suures kirjutamispaanikas pidin ma ju mõtted eemale juhtima...ja koristasin. Hoolimata sellest, et Liis oli seda meie mõistes alles hiljuti teinud. Kahjuks või õnneks ei leidnudki ma eriliselt priskeid tolmurulle. Kõik olid kuidagi kiduravõitu. Ja vähe oli neid ka....

Täna nägin ma üle pika aja põnevat und. No kuidas võtta, eksole. Ma olin "Sõrmuste isandas" mingi asjapulk ja me olime just Elrondi haldjateriiki jõudnud. Siis hakati seal seletama, et millised reeglid ja kombed riigis kehtivad. Ainuke häda oli selles, et seletati haldjakeeles, millest ma midagi aru ei saanud. Noh, olid ka subtiitrid, mis oleks pidanud abistama aga.....subtiirid olid mingid imelikud sirimigrid, mis meenutasid ehk araabia tähti. ja nii ma siis ei saanudki teada, kas ma käitun korralikult :) pärastpoole ei olnud me enam sugugi kuskil kaunis lossis, vaid pigem mingis hoones, mis meenutas Salme keskust. Selline, kus on keskel suur läbi mitme korruse kõrguv saal. Me jooksime mööda treppe sihitult üles ja alla ja mina mõtesin süvafilosoofilisi mõtteid sellest, et kas mulle oleks sobivam mees mingi vapper orkidetapja või mõni kidur intelligent.

Ma olen sattunud Orkutis tõsise seksuaalse ahistamise ohvriks. Juba neli korda olen saanud kutse mingisse seksikate eesti tüdrukute komjuunitisse. Väga meelitav küll aga... neljakordne keeldumine peaks olema selge märk sellest, et ma ei ole huvitatud. Eriti kuivõrd kogu vestlust niguinii brasiillased üleval hoiavad. Mis keelt seal räägitaksegi? Portugali? Igaljuhul sellist keelt, mida ma ei oska. Ja "Hello, beauty girl.Me your friend. Webcam open please" ka eriti ei eruta...

Täna käisin ujumas. Evaga. Oli hästi tore. Võttis võhmale, aga ikkagi oli tore. Kaalusin end enne vetteminekut ja pärast peale saunaskäiku ning täiendavat liigutamist. Kaotasin 150 grammi. Saavutus misugune. Peale ujulast väljumist olin muidugi kohutavalt näljane ja janus ja arvatavasti manustasin vähemalt topeltkoguse gramme. Moraal? Ei mingit moraali! See on niisama loba :)

Muidu on Tartu elu ikka Tartu elu. Sügis ja kollased lehed; ühikas ja rumalavõitu vestlused Liisiga; raamatukogu ja lugemine; kohvikud ja lattemõtted; loengud ja vaimsed kabinetid....
Tore ja mõnus!