neljapäev, detsember 28, 2006

et lasteks me muutuks taas...

Sõitsin bussiga rõõmsasti Tartu poole. Kas just rõõmsasti, aga ega ma just õnnetu ka polnud. lihtsalt rahulik. Minu ees istusid mees ja tema tütar. Natukene sai tukkuda, natuke lihtsalt mõelda. Siis hakkas tüdruk üle tooli minu poole piiluma. Vaatasin otsa ja naeratasin. Ta vaatas otsa ja naeratas. Siis piilus mind tema nukk. Natuke veel ja sõprus saigi sõlmitud :) Tundub, et pole midagi lihtsamat. Miks siis täiskasvanutega nii raske läbi on saada?
Ta näitas mulle oma asju ja rääkis veidi oma elust, jutu käigus sain teada, et ta on 4-aastane. Ma ei mäletagi täpselt mis me üksteiselt küsisime ja mida vastasime, aga sõprus edenes meil hästi kogu reisi jooksul. Tüdruk hakkas rõõmust vahepeal kilkama ja siis ei olnud ma enam ainuke, kes heldinud oli. Eks ta ütles neid lapselikke asju, mis täiskasvanuid ikka kergelt ja heasüdamlikult muigama panevad, panid mindki.

Emainstinktid lõid välja? Ei, siiski vist mitte. Lihtsalt lapsed on toredad, siirad ja nende käes on tõesti kõik lapsemäng. Muidugi on paljut, mida lapsed teha ei oska/suuda, aga tähtsad asjad, inimestega läbi saamine, tingimustega armastus, siirus jms õnnestub lastel küll paremini. Kas ka omavahel, ei tea. Küll suudavad aga lapsed oma rikkumatuses neist vanemates inimestes soojust ja rõõmu tekitada. Järjekordselt tekib mul küsimus, mille nimel need "täiskavanud" küll pingutavad? Mõttetud asjad, mõttetu maine, liiga palju muretsemist ja analüüsimist. Lapse moodi avatud ja siiras oleks parem inimesele endale ja eks teistele tema ümber ka.
Olgu, lapse silmaring on ilmselt kitsam kui täiskasvanul, ilmselgelt on tal vähem kohustusi, vähem kogemusi ja pettumusi, aga ikkagi.....saaks ehk kuidagi ühendada täiskasvanu ja lapse parimad omadused? Kas inimesed muutuksid paremateks? Kindlasti. Võibolla oleks elu üks suur ilus mäng. Majandus kukuks kokku ja eiteamisveel, aga kas see oleks tingimata halb?
Muidugi lapsed ja lapsemeelsed ei saaks maailma valitseda- tekiks kaos. Ometi, natuke rohkem laste moodi olla tuleks ainult kasuks...

kuid haigetes lastes on taevalik usk
et elu on elamist väärt
ja meil ei ole neilt midagi küsida
meie ei mõista nende keelt
elavad laibed, nagu me oleme
kahe jalaga maas
ja annaks jumal et siis kui sureme
lasteks me muutume taas

--Kosmikud - Haiged lapsed--

kolmapäev, detsember 27, 2006

jõululaupäev Pirital


Tuuline ilm, suured lained, päikeseloojang. Aga kõnniteed olid tühjad.
Tõepoolest oli külm, aga vaatepilt oli väga võimas. Tühja sest tuulest...

teisipäev, detsember 26, 2006

elasin jõulud üle

Hellõu. Mul läheb hästi, tänan küsimast. Olen paks ja laisk ja kogu aeg on pime. Küla peal räägitakse sellest, et ollakse liig palju söödud. Ei ole minagi just dieedil olnud, aga kõhuke tunneb end suurepäraselt. ei mingeid muresid. Söön, saan kõhu täis ja viie minuti pärast võin uuesti süüa, sööngi. Juhhei! Ja siis tulevad igasugused ja kiiduavaldused, et ma olen nii saledaks läinud :D (Noh, tegelikult olid need kiitmised enne söögiorgia algust). Just lõpetasin pähklite ja küpsistega, enne sõin liha ja kartuleid. Varsti võtan mõne mandariini :)
Liikuda muidugi eriti ei viitsi. Ilm on kole ja ebasobilik. Siiski olen ma minimaalselt ikkagi ka füüsiliselt aktiivne olnud. Käisin enne jõule emaga uisutamas, homme läheme perekondlikult bowlingut mängima, täna veetsime aega Kalevi SPA-s. Ujumisega ma ei tegelenud, aga treppidest ülesronimine on ju ka eneseliigutamine? Treppidest ronisin ma üles selleks, et torust alla lasta. Mina ja väikesed lapsed :) Vahepeal mõned vanamehed ka. Küpsemaid daame küll näha ei olnud. Täiskasvanud naisi nägin vaid korra. Mina daamiks ei kõlba, liig palju meeldivad mulle lapselikud lõbud :) Saun oli ka tore, pärlivann ja kosemoodustis ka. Loogiline ju, et ujuma ei jõudnud. Väsinud olen ikkagi. Saun on süüdi.

Jõulud? Olid täitsa toredad. "Täitsa" sellepärast, et jõuluvaimustust pole mul paraku enam aastaid olnud. Küll olen kogenud üha tugevamini jõulupinget, lausa jõuluängi. Käisime jõulude eel Kaarli kirikus kontsertil. Kõik oli ilus ja kena, aga mina mõtlesin terve aja sellest, kui võlts kõik tundub. Inimesed vajavad muinasjutte ja rituaale. Et oleks midagi oodata, et oleks vähemalt midagi kindlat ses maises kaootilises elus. Ehk on see põhjus, miks üldse pühi tarvis? Aga mina tunnen, et seesugused "ettekirjutused" on ahistavad. Olen rõõmus siis kui olen rõõmus, mitte siis kui peab rõõmus olema, st jõulude ajal. Ja kes küll see Jeesus selline oli, et tema sünnipäeva nii vägevalt peab tähistama? Samamoodi võiks ju üleilmselt tähistada näiteks Bhudda või ükskõik kelle sünnipäeva. Mul ei ole vaja jõulu või jaani. Minu jaoks on iga päev püha.

Oma jõulupaanika elasin ma siiski õnneks varem välja kui tavaliselt. Lained lõid pea kohal kokku kaubanduskeskuses, mitte aga enne pidulikku lõunasööki. Ses mõttes läks hästi. Kuigi ma paanitsesin näiteks kinkide pärast (tean isegi, et see on mõttetu), läks lõpuks kõik hästi. Läksin Prismasse ja ostsin kõik kingitused sealt :D Ma mõtlesin et ma suren kassajärjekorda, aga näete- ma elan! Üleüldse tundub, et eesti populatsioon kasvab jõulude ajal mitmekordselt. Täpselt nagu rändrohutirtsud. Lähed tööpäeval varakult poodi ja...kõik kohad on rahvast täis, kõik seisavad ees, parkimiskohti pole, kassajärjekorrad on meeletud, vajaliku kauba asemel laiutab riiulis tühjus....Õudust küll!

Ja siis küsitakse, miks ma jõule ei salli. Kõik lähevad lolliks. sellepärast ei salligi! Mina lähen ka lolliks. Perfektsionist minus võtab võimust ja üritab meeleheitlikult kõigile parimaid kinke leida, aga ei sobi see, sest selle kinkisin eelmine aasta, ei sobi see, sest see on igav, ei sobi see, sest see on liiga kallis. Kägistasin siis lõpuks perfektsionisti ja otsin dušigeele ja kindaid. Armastust ei saa niikuinii esemetes kinkida. Armastust ei saa ka kord aastas kinkida. Loodan, et asjaosalised seda teavad. Tundub, et teavadki, sest keegi pettunud nägu ei teinud, kuigi mina küll nende mannetute kinkide tõttu seda kartsin. Kõik sõid sõbralikult verivorsti ja nagu te võibolla teate, täis kõht teeb inimesed leplikumaks (hea et kingijagamine enne õhtusööki ei toimunud :))
Eriti hea oli veel seegi, et külla läksime meie ja kogu askeldamine jäi venna ja vennanaise kanda. Egoistlik küll, aga mul oli selle võrra jälle vähem stressi :)

Jõululauas kiskus asi jällegi tuliseks. Küll vaidlesid tädi ja isa, küll vend ja isa. Ja kära aina kasvas ja kasvas. Küll see leedu veri on ikka kuum...Peatähelepanu oli neist totratest vaidlustest hoolimata ikkagi Annal. Küll ta ikka on ilus ja nunnu ja seltskondlik. Tähelepanu talle meeldis. Mis sest, et alles 4-kuune, ikkagi Lõvi ju :)

Näib, et olen jõulud üle elanud. Eks see leedukas :) ajab minugi vere keema, aga ma üritan hakkama saada. Iga aastaga muutub see tegelikult üha lihtsamaks. Olen vaimselt tugevam ja iseseisvam :)

Nüüd polegi muud kui hakata valmistuma järgmiste jõulude üleelamiseks. Siiski, sinna on veel küllaga aega. ehk olen järgmine aasta veel paremini kohastunud :)
Nüüd on oodata aastavahetuse tralli. Plaane mul ei ole. Olen seda ikka vaikselt veetnud. Järjekordne must-be pidu, mida mina küll kohustuslikuks ei pea. Olen plaanideta. Kui keegi midagi välja pakub, olen rõõmuga nõus. Kui ei, siis eks lähen peale ilutulestiku magama :)

Praegu veel magama ei lähe. Kallid ja musid :)
Uusaastal vaatan ellujäänud üle :)

laupäev, detsember 23, 2006

soovin teile ilusaid jõule

kolmapäev, detsember 20, 2006

Meeleolud 2

Nii kole mees, et hakka kasvõi ilusaks pidama. Nojah, mina ja koledad mehed on omaette teema :)
Mu eesmärk pole arutleda Nicki ilu üle vaid selle üle kui ilus ja südamlik see laul on...
Külaml ja pimedal talveööl, kõrvaklapid pähe, teki alla Nicki armastuslaulude ja magusate unistusetega....
(need agressiivsed aga ka head Nicki lood sobivad teistes olukordades)
Aga kui nii ilusti lauldakse siis... ikkagi ilus inimene, ükskõik kuidas seda nüüd võtta....

vägistatud koopiamasin

Tasa, see millest ma kirjutan on suur saladus. Meie luulekogu.
Mis saladus või asi, aga minu/meie jaoks küll. Iga inimene on oma loomingu koha pealt tundlik, ei ole mina mingi erand. Sellepärast vaid vähesed väljavalitud tevadki minu ja Pireti plaanist võtta oma luuletused, printida, kleepida, paljundada, levitada. Esimene voor oma loominu läbilöögivõime väljaselgitamiseks. Sugulased ja lähimad sõbrad ei tohiks ju kohe nö "näkku lajatada" Harjutan mõtet, et keegi kelle jaoks ma pole anonüümne, loeb mu luuletusi. Mis khmmm, noh ühel hetkel on hästi head ja teisel hetkel ilge pask.

see oli sissejuhatus. Nüüd sisu:

esimene osa:
Plaan küpses kaua aega. Just see ilge pask vs tulevane klassika suhtumine venitas protsessi väga pikaks. Lõpuks saime siiski nii kaugele, et valisime luuletused välja, printisime ja hakkasime paberile kleepima nii, et lehed saaks raamatuks kokku murda. See ei olnud eriti raske. Vahelduseks oli tore käsitööd teha. Liimiplekid ja määrdunud ilme lisavad ju võlu?
Pealegi, me jõime veini. See tegi tuju heaks. Fotokas oli ka mängus. Kuna Ott oli Piretil kaasas, siis tema sai auväärse ametinimetuse. Ott oli veinikallaja-suitsulekutsuja. Miski pidi põhjendama tema kohalolu põhjust minu ühikatoas neil töistel loomingulistel hetkedel.

teine osa:
Luuletused said kokku kleebitud. Läksime pittu. Järgmine päev pidi saama paljundamise päevaks. saigi. Enne kui me aga paljundama asusime, oli vaja veel tiitelleht meisterdada. Jälle käärid ja liim mängus. Istusime raamtukogus ja lõikusime. Et meie kogu veel räpakam väla võiks näha, viskasin ma ühe lehe poriloiku. Mõnus :)
Salaasjadeks on raamatukogu muidugi parim paik. Kleepisime ja lõikusime ennastunustavalt kui järsku ilmus vaatevälja kursavend Mark. Loomulikult ta nägi meid. Eks me olime ju valinud kogu raamatukogu kõige kõrvalisema nurgakese - täpselt kojulaenutusleti ees trepi all diivanil. "Tere, mis te teete siin?" küsis Mark. Ma ei tea, mis tunne oli Piretil, aga mina oleksin küll tahtnud õhku haihtuda.
-"Ee, me siin kleebime ja lõigume niisama. Meil on salaprojekt." Üritasin oma kohmetusest naljaga üle saada.
-"Mis projekt siis?"
- "Kavatseme oma luuletusi paljundada"
-"Oo, kas ma tohin lugeda?"
-"eeee....ei!"
Mark võttis Sirbi, vahepeal ta luges, siis rääkis, siis luges ja siis aeg-ajalt küsis jälle meie luuelt lugeda. Noh, mis ma oskan kosta. Sihikindlus viib võiduni. Pealegi on tegemist sümpaatse inimesega :)
Seal ta siis luges ja luges ja luges... Veidi õudne oli. Siis ta luges ja meie nägime Kaisat. Siis hiljem nägime Kadrit ja veel päris tükk aega hiljem Liisi kursaõde Mailisi. Raamatukogu sobib tõesti hästi salasepitsusteks. Noh, häbi on küll, aga Kaisa ja Kadri eest suutsime oma luulet siiski varjata. Vabandus? Egod on õrnad.

kolmas osa:
Kleepetöö tehtud, läksime paljundama. Kõigepealt lasime koopiad teha "professionaalil", et siis tuleb ilusam ja korralikum ja kahepoolne. Nii nagu vaja. Nojah, mees tegi lohakalt, aga lasime sel olla. Leppsime kokku, et see on Lohakuse Võlu.
Saime juhtnöörid, kuidas kahepooleselt paljundada ja asusime tööle.
Esimene katse: ei ole kahepoolne ju! Midagi läks valesti
Teine katse: kurat, leheküljenumbrid ujuvad, on poolituskohtade peal. Olgu, valgendame need siis maha. Aga nii jääb ju kole? Ahh, suva. Mul on nii kõrini!
Kolmas katse: oota, kas järjekord on ikka õige? Vaata, orginaali. Näe nii. siis on see pilt ja siis on see luuletus....Aga kus siis see leht on? näe siin! Mul on kõik segi! Okei, sain aru.
Neljas katse: Pireti kaardi pealt sai raha otsa. Olgu, ma proovin enda oma. see ei tööta. Oota, ma selgitan asja välja.
vahepala: läksin uurima, miks minu kaart ei tööta.
-"Äkki teil ei ole enam raha"
-"Magnet on kulunud, äkki paneks ID-kaardile"
-"Jah, teil on 5kr miinust isegi. Aga panen raha ID-kaardile?"
-"jah!"
võtab ID- kaardi, see ei reageeri, lõpuks hakkab tööle.
-"Palju ma siis raha panen?"
annan 30 kr
-"miinus see 5kr siis..."
"siis jääb 24.90 teie limiidiks.....Miks te mulle 30kr andsite? Ma lõin 25kr sisse.."
-"?????? aga see miinus?"
-"seda vist ei olnud"
"????"
viies katse: panen ID-kaardi sisse, see ei tööta. Võtan ID-kaardi välja, masin hakkab tööle. Niimoodi mitu korda. Siis jääb paber kuskile masinasse kinni. Appi! leiame paberi üles, paljundame edasi. siis saab raha jälle otsa...
üldmulje: kogu koopiamasina ümbrus on paberitest üle ujutatud. Taustast eristuvad kaks juhmi olekuga hüsteeriliselt naervat neiut.

Irvitame ja irvitame. Siis tuleb Mailis. Piret, kes Markile kohe üldse luulet anda ei tahtnud, pakub nüüd ise meie praakpabereid Mailisile lugeda. "Aga ma ju ei tunne teda." Mina küll tunnen!
neljas osa:
Koopiamasina tujudest saab kõrini. Lepime oma seitsme komplektiga ja poeme veidi varjulisemaase nurka koopiaid jagama. Seda tuleb teha ettevaatlikult. Muidu läheb järjekord jälle sassi. Piret kommenteerib väga teravmeelselt meie toimetamisi. Naerame jälle viis minutit hüsteeriliselt.
saak jagatud, rahaasjad korras(?). Tunnen kergendust, et see jubedus läbi on. Rongile ma enam ei jõua, olgu siis buss. Kes oleks arvanud, et see jant nii kaua aega võtab?

moraal: saatke luuletused mõnele toimetajale, et vältida ränka küljendajatööd, mis neelab aega ja raha. Kõik need praakkoopiad on nüüd mustad plekid meie südametunnistusel(mitu puud me maha paljundasime?)


oeh, ja hullem veel kui seda kõike läbi elada, oli seda kõike üles kirjutada....
pean puhkama,
head aega
aga see, mis on nüüd avalikult välja räägitud, on ikkagi veel saladus, eks?







teisipäev, detsember 19, 2006

kaks pidu

Mõni õpib, mõni passib niisama. Liisil on veel mingid arvestused ja praksid, aga mina passin juba mitu päeva ilma mingisuguse mõtteta. Lükkasin nagu arukas inimene kõik eksamid jaanuarisse, eks ole ju tore :) Passin niisama ja kui te veel ei tea, siis võtke nüüd ometi teadmiseks- mittemidagi tegemine on väga väsitav :)

Tegelikult ma ikka midagi olen ka teinud. Põhiliselt olen söönud ja maganud, arvuti ees passinud. Siiski käisin kahel peol ka, lisaks sain Dorisega kokku ja Maritiga ka. Lõpuks ometi sain kauaigatsetud Black Booksid. Lumi tuli maha, päike paistab. Kohtun täna veel Piretiga ja siis kolin mõneks ajaks Tallinna - jõulud või nii.

Pidudest niipalju, et nalja sai. Esimene kahest oli Akadeemikute valik Genialistide klubis. Meie tore Mart oli DJ. Kuna ta loengutes ja listis seda üritust aktiivselt reklaamis...noh läksime siis kohale. Meile lubati ju eksamihinded teada anda. Kõigepealt oli eelsoojendus Pirogovil. Reedel veel lund ei olnud ja Pirogov oli üsna mõnusalt kevadine (pimedus välja arvata). Jõime siidrit, mina ja Piret. Ott oli ka ja Ülar :D

Siis läksime Lutsu. Mul oli ISIC-kaart ja ma sain tasuta sisse :p. Esimese asjana nägime Marti lustlikult kepslemas. Siis nägi ta meid ja ladus kohe hinded ette. Peast! Ma sain muide A.
Siis kepsles ta edasi :) Varsti olime meiegi samas seisus. Ott tantsija ei olnud, Ülar kadus varsti mingi tüdrukuga ära, küll aga leidis üks doktorant meie seltskonna meeldiva olevat. Kolmekesi karglesime ja tantsisime nii, nagu ma juba ammu tantsinud ei ole. Tundsin end väga mõnusalt ja vabalt. Mingi mõttetu distants kadus ära. Ei olnud üliõpilasi ja õppejõude, vaid lihtsalt lõbusad joogised inimesed :D

Eile oli meie kursa jõulupidu.(pildid) Läksime sinna ikka triona mina-Piret-Ott. Ei olnud meeletut tantsimist või meeletut joomist. Oli niisama tore. Kuigi ma alguses kahtlesin, kas minust on sinna minejat (inimestel on tujud ja kõhlused), on mul siiski täitsa hea meel, et kohale läksin. Sain näha Marki, kes sõjast puhkust sai. Siis veel Kertut ja Kristiinat ja Gead ja....kõiki kõiki, keda enam peaaegu üldse ei loengutes ei lihtsalt niisama linna peal näha pole. Boonuseks olid kassipojad, keda nunnutada ja jõulukink. Jõulukink pidi olema ise tehtud. Mina tegin ühe maali. Koha peal avastain ma muidugi, et olin ainuke, kes oma kingi ise tegi :D Loodan, et Kadri jääb selle soperdisekesega rahule. Koju jõudsin ma muidugi taaskord liiga hilja. Täna ma eriti kaua ei maganudki, küll tegin ma unerekordeid nädalavahetusel.

Kui mõtlema hakata, sai siiski kõige looderdamise juures ka veidi huvitavamaid asju tehtud. Kuivõrd, aga mõnel meist on ka tegelikult arvuti ette asja, siis lõpetan praegu ära ja räägin teine kord edasi....
Kui õnnestub, siis alustan Tallinnas arvutipuhkust. Esseede meisterdamine- mida ma niikuinii seale ei suuda kirjutada- välja arvata.

Kalli ja musi!
Palju lume- ja armuõnne!

pühapäev, detsember 17, 2006

kui mu elu oleks film

Kui mu elu oleks film, siis milline oleks selle filmi soundtrack? Praegu on seesugune test blogijate seas popp. ei saa minagi kehvem olla:
IF YOUR LIFE WAS A MOVIE, WHAT WOULD THE SOUNDTRACK BE?
So, here's how it works:
1. Open your library
2. Put it on shuffle
3. Press play
4. For every question, type the song that's playing
5. When you go to a new question, press the next button

Opening Credits: Ursula - Ujuja
Falling in love: Dagö - Armastan sind kaugelt
Sex Scene: Texas - I don't want a lover
Breaking Up: Rammstein- Stein Um Stein
Life’s OK: Aerosmith - Angel
Mental Breakdown: Deep Forest Marta's Song
Driving: Kate Bush- Somehere in between
Final Battle: Vennaskond - Oi te poisid
Death Scene: Sõpruse Puiestee - Allverelaev
Funeral Scene: Era Ocean
End Credits: Joe Dassin - Les Champs Elysées
EDIT:

The Movie Of Your Life Is A Black Comedy

In your life, things are so twisted that you just have to laugh.
You may end up insane, but you'll have fun on the way to the asylum.

Your best movie matches: Being John Malkovich, The Royal Tenenbaums, American Psycho

laupäev, detsember 16, 2006

I love beer


Ühikas on meil uksele kleebitud seesugune plakat... Posted by Picasa

reede, detsember 15, 2006

vähe und ja palju nalja

Inimesega on kogu aeg üks suur häda. Nii harva on see olend millegagi rahul. Mina olen ka inimene. Rahulolematu ka muide. Passin ühikas, olen üksi. Liis läks maale ja mul on nii igav. Ei ole isegi tungivat vajadust õppida sest eilsega said detsembri eksamid otsa ja jaanuarini on veel ülipikk aeg. Et mis ma siis nüüd peale hakkan? Mulle meeldib üksindus, aga sellega häälestumine võtab aega. Nüüd olengi siin ja igatsen oma "teispoolt" Liis, kurat küll, tule kohe tagasi! Ma ei oska enam ilma sinuta olla :D
Lohutuseks lähen Piretiga lõbutsema ja jooma. Täna on siis see paljuoodatud Akadeemikute valik 3. Meie armastatud õppejõud esineb seal ja loomulikult me peame minema - ta ise on piisavalt reklaami teinud ja isegi eksamihinded lubanud teatavaks teha just selsamal peol....Kindel minek siis!

Magada pole ma eriti saanud. Üleeile "õppisin" ma eksamiks -vaatasime Liisiga hilisööni youtube'st Võluväge. Hommikul tõusin siis ülivara ja hakkasin õppima. Selline tunne oli, et ega ikka ei oska küll. Eksam ise? Noh, ei saa kurta. Peale eksamit? Peavalu ja erakordne uimasus.
Sellegipoolest läksin ma veel Katrinile külla. Tal oli sünnipäev, kus sai kommi ja porgandit ja paprikat ja dipikastet :) Veini sai ka ja see oli olulisim, sest see kaotas mu peavalu.
Sellegipoolest ma teistega Maasikasse trallima ei läinud, sest mind ootas eest ARK-i sõidueksam, mille ma suurejooneliselt läbi kukkusin :)

Aga enne seda sai ka nalja. Olin veinijoomisest unine ja uimane. Ma ei viitsinud jala koju kõmpida. Otsustasin, et võtan marsa. Õnnekombel need veel liikusid. Kell ei olnud veel palju. Just sel hetkel kui ma peatusese jõudsin, tuligi marsa. Istusin peale ja nägin et....et ju vist on vale marsa. Ta sõitis aina kaugemale ja kaugemale õigest marsruudist. ma ei kaotanud lootust kuni marsajuht mind noomida sai: "Alati tuleb enne peale istumist küsida, kuhu sõidetakse." Jaa tuleb küll, aga ma olin nii kindel et marsa oli just see nr 32, mida ma vajasin. Seda ma talle siiski ei öelnud. Passisin marsas ja sain peale auringi Tartu linnas samas kohas maha minna, et ikkagi jala ühikasse marssida. Mõnus :)

Siis, peale 7-tunnist und (minu jaoks ilmselgelt liiga vähe, teist korda järjest ka), tõusin üles ja läksingi ARK-i. Võtsin takso. Neil on see hea omadus, et nad sõidavad täpselt sinna kuhu öeldakse :) Jõudsin veidi varem kohale, ootasin. Iga hetkega läks ilm aina koledamaks. Vihm ja tuul ja filmilik stseen kuidas ARK-i eksamineerija paberid tuule käes laiali lendavad ja ta neile järgi jookseb. Siis ootamist ja ootamist ja ootamist. Ilm läks veidi paremaks. Meid oli neli. Kõigepealt läks üks neiu linnasõidule (et ehk on pärast platsisõiduks paremad tingimused), sai läbi.(peale neljandat katset vist) Üllatus, ilm läkski vahepeal paremaks. Siis algas platsisõit. Naine minu ees sõitis tagurpidiboksi posti otsa.

Siis oli minu kord. Olin rahulik ja keskendunud. Sättisin peeglid paika ja alustasin. Tagurpidiboks õnnestus peaaegu ideaalselt. Siis estakaad. Väga edukas. Siis külgboks. Esimese katsega ajasin end liiga risti ja alustasin uuesti. Teisel katsel jälgisin küll hoolega poste ja postikesi, aga midagi arvestasin ma valesti. Olin liiga lähedal. Vaatasin, et millimeetrine vahe küll, aga mahun läbi. Ei mahtunud. traagika missugune -postile sain ma pihta mitte autoga, aga autorattaga! Ma läksin liiga julgeks. Mina?!? Noh, mis teha, eksam läbi. Vähemalt suurejooneliselt :D

Autoõpetaja oli muidugi pahane. Vene hing vist. Ta elab mu meelest küll seda kõike minust enam läbi. Nojah, 2 läbikukkujat pole just mainele hea. (Kolmandast ma midagi ei tea, aga temalgi polud see esimene kord) Ta tänitas ja tänitas. Appi, küll see käib närvidele ja mingit kasu sellest ka pole! Nii tüütu. paluge minu eest saatust, et ma see nädal uue aja saaksin. Muidu on asjalood kohe eriti tüütud.

Avastasin muide aga seda, et täiesti üksi autos olles, tunnen end palju enesekindlamalt. Ei mingeid närve, ei mingeid vigu (see post välja arvata palun :D). Ema või autoõpetajaga see-eest olen nagu kana. Järelikult saaksin täiesti üksi sõitmisega hakkama küll, kui tunneksin teed. Siiamaani olen ma just mõelnud, et üksi ma küll kunagi sõita ei julgeks... egole oli see avastus hea.

Uni oli mul ka väga egosõbralik. Nägin nimelt unes seda, et andsin kursaõdedele oma luuletusi lugeda ja kõik kiitsid mind taevani. Et ma olevat väga andekas jne jne. Äkki peaks siis tegelikult näitama ja kiidulaulu ootama? Samas, Liisil selle lotounenäoga täppi ei läinud...


noh nüüd olen ma küll kirjutanud...
varsti tuleb sättima ka hakata.
bai ja pai!

teisipäev, detsember 12, 2006

olen kuu

ja oma iseloomustusega rahul :)


You are The Moon


Hope, expectation, Bright promises.


The Moon is a card of magic and mystery - when prominent you know that nothing is as it seems, particularly when it concerns relationships. All logic is thrown out the window.


The Moon is all about visions and illusions, madness, genius and poetry. This is a card that has to do with sleep, and so with both dreams and nightmares. It is a scary card in that it warns that there might be hidden enemies, tricks and falsehoods. But it should also be remembered that this is a card of great creativity, of powerful magic, primal feelings and intuition. You may be going through a time of emotional and mental trial; if you have any past mental problems, you must be vigilant in taking your medication but avoid drugs or alcohol, as abuse of either will cause them irreparable damage. This time however, can also result in great creativity, psychic powers, visions and insight. You can and should trust your intuition.


What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

kahekordne rong

Perekonnal oli puhkus ja nii me otsustasime järjekordselt Maale sõita. Mina muidugi virisesin, et miks me alati just Maale läheme. On ju palju teisigi toredaid planeete, kus me kunagi käinud ei ole. Ema vastas siis mahedalt, et Maal on meil sugulased, keda külastada. Osustasime seekord rongiga tulla(nähtavasti käib universumi keskelt rong Maale). Rong oli kahekordne. Olin vist üsna lapsemeelses tujus, jooksin rongi mööda ringi. Trepi peal peatas mu kontroll (teist ööd järjest?),andsin talle pileti ja nägin et "otsa" hind oli 200kr.
Siis olin ma juba Eesti kirjandus kaks loengus. Samaaegselt tegelti seal kunstiga ja väljaspool loengusaali märatsesid tulnukad. Me pidime nendega võitlema hakkama, aga meie jõud oli otsakorral - niisiis põgenesime läbi auditooriumi alla kaevatud tunneli Hiinasse.
Ja algklasside õpetajat Kolli (ta nimi oligi päriselt Koll) nägin ka unes. Mõlemad õpperuumid polnud küll klasside moodi. Eesti kirjandus toimus vanas küünis ja Koll õpetas katedraalilaadses ruumis.

aga uni ei olnud see, et ma kell 2 öösel kõne sain. Imelikul kombel võtsin ma isegi vastu. Mulle tavalisel nii hilja ei helistata. See oli tema. Kahtlane. Kuidas seda võtta? Pooleaastastest suhtlusvahedest on saanud aja jooksul aina lühemad. kas ma loodan liiga palju, mõtlen liiga palju? Tegelikult minuga viimasel ajal nii, et need kellest intensiivselt mõtlen, need endast märku annavad. Telepaatia või kokkusattumus? Aga kui ma nüüd oma mõttega vaese inimese endale öösel helistama panin? :D Kas mul lubatakse avalikult armuda? temaga seoses tulevad ikka meelde need sõnad: I said I’d be your lover./You laughed at what I said./I lost my job forever./I was counted with the dead/..../ And when the hunger for your touch/Rises from the hunger,/You whisper,/“You have loved enough,/Now let me be the Lover.” (Leonard Cohen- You Have Loved Enough)
Tegelikult ei ole siin võibolla üldse erilist seost, mulle lihtsalt meeldivad selle laulu sõnad. Kõige labasemadki tunded võib muuta poeesiaks :) ja tegelikult....ma ei ju ei tea muud kui seda, mis on m i n u peas....

aga minu peas on kahekordsed rongid ja universum ja lendamine ja müstika ja.... :)

esmaspäev, detsember 11, 2006

arvake ära...



arvake ära kumb pilt on tehtud 6.novembril ja kumb täna. Posted by Picasa

laupäev, detsember 09, 2006

laupäeval

Ma olen olnud laupäeva kohta eriliselt tubli. Noh, oli tarvis. Käisin raamatukogus ja tõlkisin prantsuse keele vastamise jaoks raamatut. Siis tulin koju, tegin süüa ja lugesin eesti kirjandus kahte. Kindlasti aitas mu usinusele kaasa see, et Liis siin arvutis omi loenguid luges.
Nüüd olen ma ise arvuti ees ja...tegelikult ei ole siin midagi erilist teha, aga lugeda ma rohkem praegu ei taha. Väsisin ära. Eks ma siis passin niisama :)

Sündmustest olen ma loobunud. Pole eriti loenguid, pole olenguid. Alkohol praegu eriti ei tõmba (kuigi eile otsin poest siidrit), pidutuju ka pole. Õnneks läheb see varsti mööda :)
Eile avastasin ma, et internetist on võimalik alla tõmmata ööülikooli loenguid. Gunnar Aarma oli mu esimene valik. Liis magas, aga mina kuulasin pimeduses jutustust sellest, kuidas saavutada rahulolu. Aitas. Täna tunnen end väga õnnelikuna (mitte eufoorilisena). Raamatukokku ma mitte ei kõndinud, vaid hõljusin.

Samas, unenäod olid küll imelikud. terve päeva pidin nende peale mõtlema. Esiteks olin ma mingi perverdi korteris vangis, sest ma ei pööranud hoiatustele tähelepanu. Siis põgenesin, olles ise poolalasti. Järgmisena olin Leedus, sõitsin trolliga ja kui ma Vambola peatuses Tallinnas, Mustamäel maha astusin, tuli mu juurde kontroll, kes mult leedu keeles piletit küsis. Aja võitmiseks ütlesin inglise keeles, et ma leedu keelt ei mõista. Selle peale hakkas kontrolör saksa keeles pikka monoloogi pidama. Ich spreche keine deutsch, ütlesin ma. Siis tuli meelde, et mul ikkagi o n pilet. Andsin selle kontrollile, kes nüüd inglise keeles rääkis. Vana ja kortsunud nägi see pilet küll välja, aga kõlbas. Astusin muretult kodu poole
ja siis see mis mind mõtlema pani. Läksin tema (J) poole. Korteriuks oli lahti (või oli mul võti), astusin sisse. Vatasin kööki ja leidsin ta seal laua ääres suures seltskonnas istumas. "Oih, vale ajastus sul, Greta," ütles ta. "Meil on siin üks projekt käsil." Märkasin, et riiete kandmise asemel olin ma mässitud suure teki sisse. J tuli siiski köögist välja, läksime teise tuppa rääkima ja suudlema. tekk kukkus ümbert ära ja just sel hetkel hakkas sinna tuppa inimesi tulema. Kuskilt ilmusid välja ka mu riided. Tahtsin riietuma hakata (mingid teised naised samuti), aga tuppa tuli üks mees, kes lahkuda ei tahtnud. Tema juuresolekul tundus vähem kohmetu alasti olla, kui aluspükse jalga ajada :D Siis läks ta ära, aga poolalasti ma jäin, sest ma hakkasin kahtlustama, et ta armastab kedagi teist. Unenäoloogika kohaselt paistab armastus välja inimese silmist. Vaatasin talle otsa, pilk oli täiesti tuim. Siis läks ta selle teise naisega minema ja mina ärkasin üles...

lähen nüüd muud tegema....

reede, detsember 08, 2006

luuleõhtust

Aga mina käisin eile luuleõhtul. Carolina Pihelgase esimese kogu esitlus.
Oli selline klassikalist tüüpi küünlavalgus ja vaikne mõtlik etlemine. See on tõesti ehk veidi kulunud, klišee, aga mis teha - mulle mõjub. Nii kole kui see ka poleks mingi hetk ei ole mulle enam isegi tähtis see, mida ette loetakse. tähtis on vaid meeleolu. eile oli meeleolu muidugi eriti teatraalne. Ei mingeid suuri emotsioone või traagikat, aga....
pime kohvik ja punased kardinad. Lambid, mis heitsid üle inimeste nägude pikki ja intensiivseid varje. Nagu teatris. Ja teater, on üks asi siin elus, mis kõige enam sarnaneb maagiale.

Muidugi ajas kõik natuke ka muigama. Nii palju on see totter asjalikkus minus sees, et lõpuni muinasjutu ära eksida ei saa. Pealegi: täpselt vastupidised luuleõhtud meeldivad mulle ka -sellised kus küünlavalgusõhtute üle ironiseeriakse. tasakaal peab olema.

Siisiki siiski. Seesugused klišeed(?) toidavad minu teistmoodi olemist. inspireerivad. Ühelt poolt on kõik nii eriline ja sügavmõtteline ja maagiline ja...teisalt, need on ainult ilusti ritta seatud sõnad ilusalt kujundatud raamatus. Ainult sõnad, mis ometi ananvad nii palju, et vastuvõtlikule inimesele mõjuvad kui loitsud. Luule abil pääseb teise dimensiooni, fantaasia hakkab tööle ja...tegelikult on siin palju, kui vaid luule korda läheb.

Miks siis mina ei oska sõnu seada. Oskan küll kui natuke harjutan....

kolmapäev, detsember 06, 2006

meeleolud

Liiga tihti tunnen minagi end nii. klaaskastis...
see on seotud armumistega ja tunnetega ja eluga ja....
üleüldse...muusika, kunst üleüldse, on viimasel ajal hakanud üha enam minuga kõnelema. Nii paljud laulud on kasvõi osaliselt minu elust justkui maha kirjutatud....

Niisama

Liis pahandas, et miks ma küll kirjutanud pole. Noh, ma täpselt ei teagi. Vahepeal tundus mulle, et tuleks "aru pähe võtta"- keda see minu loba ikka huvitab. Aga näe, ikkagi huvitab. Vähemalt ühte-kahte. :) Tegelikult rõhutan jälle -kirjutan eelkõige enda jaoks. Trükivigadega, irooniaga, plagieerides Liisi. Mis iganes :) Tilgake edevust muidugi ka, olgem ausad.

Nii. edasi?

ähhh, ma mõtlen järgmises postis edasi, mida maailmale öelda :)

esmaspäev, detsember 04, 2006

unedest ka

Kõigepealt oli üks põnev kampaania, mida korrldas Tele 2. inimestele pakuti tasuta massaaži. Ma tahtsin ka ja ootasin kenasti kuni järjekord minuni jõuab. Massööriks oli üks suurte ja tugevate kätega kääbus. Ootasin, mil ta vabaneb, aga vabanes hoopiski massöör tema kõrval. Läksin siis sinna. eni kuni mulle massaaži tehti, otsis klienditeenindaja välja minu andmed, uuris välja kui maksujõuline ma olen, millised võlad mul on jne. Selle põhjal valis välja, millise mobla ma tasuta saada võin. Minule pakuti siis 1400 kr maksvat küllatki igavat ja tavalist mudelit. Ega ma eriti ei tahtnud. Olin oma telefonigagi rahul. Siis nägin Helikat. Vot temale pakuti huvitavat telefoni! Selline ilus ja värviline kaks kummalist jullat rippus ka küljes. Tuli välja, et üks julladest on kokku pakitav pehme ekraan, millelt saab vaadata videosid. ooo, kui põnev! Ainuke häda oli selles, et ma ei osanud ekraani uuesti kokku pakkida. Isegi klienditeenindaja ei osanud. Hakkas hoopis vanduma :D Ma ei tea, mis vahepeal juhtus, aga siis tahtis Helika raadiosaatjaid osta. Oli mingisugused juba väljagi valinud. Ma küsisin kaugele raadiolained levivad. "Siit Tallinnast täpselt sinnamaani, kus Liis elab." Liis elab Läänemaal Nõva läedal :D Tundus päris võimas raadiosaatjate komplekt. Seda kummalisem oli, et kaustuamiseks oli vaja vaid kahte AA patareid ühe saatja kohta :D

Täna tahtsin ma Evaga matkama minna. Pakkisme asju ja puha. Tundsin kergeid süümepiinu, et ma Helikat ei kutsunud. Samas, viimasel minutil ka kutsuda ei tahtnud, sest siis poleks ta kindlasti tulnud ja pealegi ma ei teadnud, kuidas Eva sellesse suhtuks. Viimasel hetkel me otsustasime siiski mitte minna, sest ilm oli ikkagi liiga külm (talv ju siiski). Me ei läinudki.
Siis juhtus aga selline asi, et ma muutusin meriseaks ja kõndisin mööda maanteeäärt, üritasin hääletada. Vahepeal isegi õnnestus. Läksin/sõitsin kuskile kaugele. Kuhu täpselt, ei tea.

Koolis olin ka. Seal oli mingisugune häda seoses sellega, et pedagoogid tahtsid spordiväljakul kedagi leinata. need olid vanemad pedagoogid. Nooremad õpetajad arvasid, et see on tobe ja nõme. Midagi polnud siiski teha - pool spordiväljakust sai hõivatud pikkades mustades rüüdes õpetajate poolt. teine pool jäi õpilastele palli mängimiseks. Üle keskjoone minna ei tohtinud. Häda, kui pall üle keskjoone veeres. Sellele ei tohtinud järgi minna, sest siis võis mõni "vana" õpilase koolist lausa välja visata. Ma ületasin suures mänguhoos keskjone ja kui ma seda märkain, ehmatasin hirmsasti. Mul läks siiski õnneks. Meie mängisime jalgpalli edasi ja vanad mustades rüüdes õpetajd seisid terve päeva liikmatult spordiplatsil.

preili Iroonia tegutseb jälle (4. lõigus:) )

Hommikud passivad mulle palju paremini. Viimati vingusin ilma üle. Täna on ka kehv. Isegi vihma sajab. Ikka on pime ja lumetu, aga kohvi aitab. Ma võiksin end isegi, et särtsakaks pidada?
Ja mis mul öelda oleks? Endielt suurt midagi, aga siiski: kõik mida ma eile tahtsin öelda, jäi kirjutamata, sest ma võimetu olin. Liis küll natuke kirjutas, aga minu vaatepunkt on ju ka oluline :) eksju?

reedest. Õigemini reede õhtust. Minni ja Anneli kutsusid külla. Läksime õigeks ajaks kohale ja tervituseks öeldi: "Sina! Mida sa siin teed?" Tuli välja, et peo algusaeg oli tunni võrra edasi lükkunud. Olgu, proovisime mõne aja pärast uuesti ja läks õnneks :) Ega minu jaoks see kellaeg eriti oluline polnudki. Põnev oli näha aga Minni ehmunud nägu kuivõrd ta oli "teolt tabatud" - koristas. Vabandused olid siiski üleliigsed, Minni. Kõik oli korras ju. Ronisime tunniks jälle korruse võrra ülespoole. No problem!

Pidu ise? Viin ja vein. Natuke küpsiseid. Seltskondlikud rotid, natuke twisteri mängimist, palju fotokaga klõpsimist, ja eelkõige purjus inimesed. Õumaigaad, mis lõustu me digikasse püüda suutsime. :D Tore oli. Minni oli selline, nagu ta ikka on. Doris ka. Ülejäänud kolm vist samuti.
Mingi hetk sai see lõbu otsa. Ronisime jälle oma tuppa tagasi. Veini mõjul oli minusse ja Liisi veel küllat huumorimeelt jäänud. tegime nalja edasi ja....asi lõppes sellega, et ma lõhkusin kuidagi Liisi trussikud ära. Urr! :D Ma ehmatasin küll ära, aga iseenesest on see nii naljakas.

Laupäeval tekkis meil briljantne plaan. PLANEERISIME. Otsustasime Liisi ja Dorisega Pöffile minna. Liis eriti ei tahtnudki, aga tuli ikka. Läksime korralike inimestena pool tundi varem kohale, ostsime piletid. Jalutasime ringi kuni alguseni kl 11. Siis läksime tagasi ja selgus, et film lükkub tunni võrra edasi ja....need kel veel piletit pole, saavad tasuta sisse! No kuhu see kõlbab? Muidugi olin ma päris vihane. Doris ka. Et ikka preili Iroonia end meie ellu segab. Olgu, otsustasime siis sööma minna. Saime Illekast oma pannkoogid kätte. Sõime kiiresti, et ikkagi filmile õigeks ajaks jõuda. Tormasime Jaani kiriku (ehk kino) poole, kusjuures Liis tegi ilusaid tantsiskelvaid liigutusi, et mitte auto alla jääda :) Jõudsime kohale ja....film jäi üldse ära. No tõesti braavo, Iroonia! Olgu, sel hetkel oli kõik juba päris naljakas. Üleüldse on täis kõhuga inimesed leplikumad kui need, kel nälg. Hea siis, et me seda uudist näljasena teada ei saanud :)
loo moraal? Me EI PLANEERI! kui planeerida, siis on P-s! Nüüd on mul ära jäänud filmi kompensatsiooniks pöffi kinkekaart. Mitte mingil juhl ma ei planeeri. Hüppan mõnele seansile ja kõik!

Pärast ärajäänud filmi saime raekoja platsil veidi noorsoo kombel hängida. Dorise kursavennad tulid ja tegid nalja. Siis ronisime Illekasse tagasi ja jätkasime oma mõttetut eksitentsi. Vahepeal sai nalja :) Aga Liis näis end humanitaaride seltskonnas veidi võõrana tundvat ja ma otsustasin, et ega minagi päris oma ei ole. Läksime siis hoopiski koju. Koju ja magama!

siis tuli pühapäev,
nüüd tuli juba esmaspäev kah....

pühapäev, detsember 03, 2006

ei viitsi

Mnjah. Pühapäev. See ütleb kõik. Pühapäev on tõesti kõige hirmsam päev üldse. Raske seletada miks. Lihtsalt on, uskuge mind. Täiesti tühi. Reedel oli vähemalt mingisugunegi mõte, laupäeval ka. Aga pühapäev? :S Õudne. Et veel natuke vinguda. ma olen sammukese kaugusel buliimiast. Muidugi ei ole mina süüdi selles, et mul ei ole iseloomu, ega üldse mitte milleski. Süüdi on muidugi ilm. Samamoodi nagu suvel on ilm süüdi minu täielikus isutuses (see on muidugi sulaselge vale :D)
Aga tegelikult ka, mis elu see on? Ärkad üles ja väljas on pime. Lund ei ole, päikest ei ole. Hoopis kuu passib Biomeedikumi katusel ja tsillib. Kuu ongi unemati. Terve päeva olen olnud une ja ärkveloleku piiri peal. Liis samamoodi.

noh, ja ma kirjutakisn nii palju, aga lihtsalt ei viitsi. vabandust

laupäev, detsember 02, 2006

sügavmõtteline...

Ühikas

reede, detsember 01, 2006

reeded lähevad raisku

Reeded lähevad raisku. Vabad päevad, iseseisva õppimise päevad. hahaa. Reeded lähevad vähemalt kolm korda kiiremini kui muud nädalapäevad, sest enne kui ma arugi saan on väljas juba pime ja... Tegelikult on reede vist ainuke nädalapäev, mil Liis enne mind ärkab. Eks põhjus on väga sageli selles, et neljapäevad väga pikaks kisuvad. Eile niisamuti.

Suurt midagi. Keemiaringis oli "Põrgupõhja uus Vanapagan", film mida ma väikesena väga kartsin. praegu, kus ma juba nii "suur" olen, film mulle meeldis. Kuigi jah, kinnitas seda arvamust, mis mul enne ülikooli eesti kirjandusest oli - kõik on pime, rusuv ja lootusetu. Sellegipoolest ma sain isegi, võib öelda, elamuse. Kindlasti aitas hästi kaasa see, et filmi autor Jaan Tooming natuke enne filmi algust teost kommenteeris. ma ei oska ta isikut hästi kommenteerida. Oli selline, et mulle meeldis. Julgelt teistsugune. Midagi sellist, mida ma ise võibolla tahaksin olla. Ainult mul ei jätku ehk "hullumeelsuste" väljaütlemiseks julgust.

Ja pärast oli Zavood-Illekas-Maailm-Zavood. Ajaloolastega. Üks õlu on täiesti piisav, et mind terve õhtu rõõmsana hoida. Äkki peaks seda teadmist edaspidi rakendama, et vältida liigpiinlikke situatsioone avalikes kohtades ja auke eelarves? Vaevalt :) Mõtle oli lihtsalt selles, et tore oli ja ma polnud eriti joonud. ja koju liikudes ei olnud mu pea sassis nagu tavaliselt. Oli hoopis kuidagi õnnis ja ebamaine tunne. Tartu ööd mulle meeldivad.

Noh, siis mingi hetk jõudsin koju ja millalgi ärkasin jälle üles. Nüüd on kell peaaegu kolm. Pime, tüütu. Viimased puhtad aluspüksid. Kõik sokid on augulised ja ükskõik kuidas ma oma asju korda ei sätiks, ikka nad laiutavad ja ülbitsevad mööda tuba laiali. keskmise astmega korralagedus. Reede on, muud midagi. Reeded lähevadki raisku, arvestades, et ma ei tegele kasulikuga.

Heiddegeri lugesin viis minutit. Piiksusin ja mühatasin. Möirgasin ja värisesin. Stseen oli selle sarnane. Siis ma ei pidanud enam vastu ja hakkasin hoopis jalgu epileerima. Aga aeg, mida veedad meeldivalt pole kunagi raisku läinud :) Luuserdan edasi ja naudin siis :) Muusika on mõnusalt mahe ja paljutäenduslik. Eneseiroonia aitab vaimse ebakindluse vastu ja kõik ongi korras. Tasakaal on tagasi.

just praegu lendas akna taga üks kilekott mööda :)

tore :)

Your Life is 70% Perfect

Your life is pretty darn perfect. You don't have much to complain about.
Of course, your life is occasionally less than perfect. But you're usually too happy to notice.