Iga teekond saab alguse südamest

Ma ootasin seda raamatut juba ammu. Kristeli blogi oli mulle juba ammu tuttav ja vägagi südamelähedane. Ja siis ma sain teada, et ta tegeleb millegi hoopis mahukamaga.....

Kui kuulsin sellest, et raamat on valmis, olin suures õhinas kuni hetkeni, kui sain teada, et lugeda saab seda teksti vaid elektrooniliselt. Veidi ma kõhklesin, aga õige pea olid selle raamatu leheküljed kumamas minu küllaltki pisikese telefoni ekraanil. Arvasin, et selline lugemine on tüütu ja väsitav, aga tekst sai minu üle võimust ja ma ei pannud enam vahet tähelegi. Paberraamat tähendab füüsilist sidet, lisaks lugemisele on mängus raamatu lõhn ja raskus. Digiraamatuga sellist sidet tekkida ei saa. Või nii ma vähemalt arvasin.  Võib-olla see on tõsi teiste raamatute puhul, aga selle konkreetse raamatu puhul jäi meedium just selleks mis meedium on - vahendajaks. Sõnade jõudu see ei vähendanud.

Enne, kui ma midagi muud ütlen, pean hoiatama - kõigile see raamat ei sobi. On inimesi, kes Itaaliast lugedes tahavad kinnitust oma väljakujunenud arvamusele, lõbusaid lugusid kultuuride erinevustest väljakujunenud rahvuslike stereotüüpide esitluses.  Selliseid raamatuid on tegelikult palju ning kes midagi sellist otsib, kindlasti mõne sellise teose ka leiab. Aga nagu autor isegi ütleb on klišeesid täis raamatuid palju kuid seda, mis  Itaalias elavale inimesele tegelikult äratundmisrõõmu valmistaks, peaaegu nagu ei olekski. Ja sellest ka soov kirjutada raamat, mis vaatleks Itaaliat teisiti...

Selles raamatus stereotüüpe ei ole. On inimesed, isksused. Igaüks neist on erinev. Lihtsalt juhtumisi on kõik need inimesed itaallased. Just itaallaseks olemine neid ka ühendab ja lõimib kokku raamatu peatükid. Sellegipoolest on nad eelkõige siiski inimesed, igaüks omamoodi, ja alles seejärel itaallased. Ometi on igaüks neist oma tegude ja olemusega lisanud midagi suurde ja  hoomamatusse kultuurikogumisse, kõigepealt Itaalia ning seejärel Euroopa ja maailma kulutuuri.

See raamat ei anna ühest vastust küsimusele, milline on Itaalia ning millised on selle riigi asukad. Pigem annab see raamat vihjeid ja pusletükikesi, mille kaudu luua ise pilt sellest maast ja selle inimestest. Mina küll eelistan seda lahendust etteantud või mõnikord isegi pealesurutud vastustele, mis ei jäta ruumi alternatiivideks, mis ei võimalda edasisi küsimusi ja arutlusi.

Muidugi, ka selle raamatu puhul on võimalik leida seda, mille üle nuriseda. Teksti  on jäänud itaaliakeelseid sõnu, mis  keelt mittevaldavale huvilisele kaikaid kodarasse loobib.Näiteks ferragosto - ma tean, mis see on, sest olen itaalia kultuuriga juba piisavalt tuttav, aga kas seda keskmine eesti lugeja siiski teab? Ehk oleks võinud mõned mõisted paremini lahti seletada?  Sellistes kohtades on valida tundmatust sõnast üle libisemise ja lugemisega jätkamise või peatumise ja sõna täheduse sõnaraamatust välja otsimisega.   Kumbki ei ole just täiuslik lahendus. Samuti on kohati tunda, et keeleliselt ei voola tekst just alati päris sujuvalt - üle kahekümne aasta teises keeleruumis elades on see täiesti arusaadav. Siiski, ehk oleks olnud abi sellest, kui toimetaja oleks veidi otsustavamalt teksti üle vaadanud ja itaalia keelest omaselt, kuid eesti keeles võõralt kõlavad laensõnad mõne lihtsama sünonüümiga asendanud. Aga see on muidugi valikute küsimus. Teisalt on ju need veidi võõralt kõlavad sõnad just eksootilised ning lisavad isikupära autorile.

Muidugi on see eelnev lõik tegelikult lihtsalt kerge normine. Nokkimine pisiasjade kallal. Tõsiasi on see, et raamat on hästi kirjutatud ning, mis kõige tähtsam - see on tõepoolest südamega kirjutatud. See ei ole pealiskaudne  turisti reisikiri. See kirjutis, mis läheb süvamale. Ei ole see raamat üheselt positiivne või üheselt negatiivne. Nagu juba ennist öeldud - vastuseid ette ei anta. Räägitakse heast ja räägitakse halvast, aga armastusega. Ja just selline see tõeline armastus on: häid palakesi ei saa lihtsalt kõigest muust välja sõeluda. Ka kibedad tükid tuleb alla neelata! Oluline pole hinnangute andmine, vaid proov mõista ja tõepoolest kõike südamega näha.

Südamega nägemine ei ole kerge. Ümbritsev peab inimesse imbuma aeglaselt, see nõuab palju aega. Ja pärast  seda on vaja veel palju aega, et kogemused saaksid settida. Mitte kõigil ei ole võimalust veeta Itaalias 20 aastat. Isegi kuu aega on liialt pikk aeg. Ma ei arvagi, et keegi seda tegema peaks. See raamat oleks justkui kogumik lihtsaid elulugusid aga.... Aga kes tahab Itaaliast natuke rohkem teada ja kelle hing on avatud teistmoodi nägemisele saab kasutada Kristeli raamatut teejuhina, et jõuda natuke lähemale tõelisele tähendusele.

PS: lingid e-raamatu ostmiseks ning katkendeid raamatust leiab siit: http://teekonditaaliasse.blogspot.it/


veidi muudetud 11.02.2013

Ma olen jõudnud Põhja-Euroopasse...

kus tasuta traadita internet on lausa iseenesestmõistetav. Olen Stockholmi lennujaamas ja mul on Tallinna lennuni nii umbes kaks tundi aega. Ma ei saa midagi parata - olen väga sentimentaalses tujus ja mul on nii ilmelik olla.. Imelik on pärast poolt aastat jälle koju tulla. Kus on kodu koht? Sellele küsimusele on üha raskem vastata ja.... oih, kui palju suuri mõtteid tekib, kui vaba aega on. Koristades oli ka aega mõelda aga no kuidagi ei tulnud suured ja olulised mõtted. Nüüd nad aga tulevad jälle, nagu naksti.

Tegelikult tulidki nagu naksti need mõtted. Teisipäeval oli mul esimene puhkepäev ja kuna ma Frascatis olla ei saanud, ronisin jälle Rooma ainult et....  ma ei teadnud mida teha. Kõiki neid olulisi vaatamisväärsusi on  nähtud noh sadu kordi küll mitte, aga väga palju kordi küll ja ma ei viitsinud ja seega.... ma lihtsalt seisin keset Termini kaost teadmata kuhu minna. Aga siis ma läksin ja sõin ühes mittemidagiütlevas urkas ühe kaheeurose hiigelsuure pitsatüki ja pärast seda hakkasin teadmata suunas liikuma. Alguses kõhklevalt ja kohmetlult, siis üha julgemini ning siis selgus, et see mõnus-muretu niisama ringilonkimine on nagu jalgrattasõit: seda ei unusta. Tuleb välja, et ringilonkimise ja jõudeeluga kaasaskäivad suured mõtteid ei ole ka igaveseks ära kolinud,  tuleb välja, et nad on kogu aeg minu lähedal olnud. Lihtsalt mõnda aega olid need olmelised mis-kell-ma-töölt-ära saan mõtted palju jõulisemad ja lärmakamad.

Ja Diana käis mul ka külas ja mul oli nii hea meel rääkida teemadel, millest pole ammu rääkida saanud ja esitada selliseid mõttekäike, mis võib-olla teistele on liialt veidrad või kauged, aga millega Diana-sugused (või üldisemalt eestlased, või kirjandust õppinud) kuidagi nii kergelt haakuvad. Ja siis muidugi Roomas liikumine. Mitte olmeline liikumine, mitte liialt turistilik liikumine, aga ikkagi teistmoodi liikumine ja linna tunnetamine, kui üksi olles. Hästi natukene niimoodi nagu filmis Before Sunset. Vaatamisväärsused nagu muuseas, ei mingeid muuseume (välja arvatud Diana ja Sixtuse kabel) kõigest tähtsaim oli rääkimine, kulgemine ja siis nagu möödaminnes need  tänavad ja majad ning muidugi metroo! Tuli välja, et meil mõlemil on natuke piinlik liikuda võõrastes linnades kaardi või turistidele suunatud raamatutega ja ma ei tea, kuidas oli Dianaga, aga minu selle aasta pareguse hetkeni ainuke jõulutunde hetk oli minna 4. advendi õhtupimeduses San Pietro basiilikasse. See oli üks neist hetkedest, kui see täiesti olmeline ja iseenesestmõistetav Roomas-olemine muundus taaskord hetkeks millekski imepäraseks. Aga me oleme ju tõepoolest ei kusagil mujal, kui Roomas. Lausa Vatikanis! 

Enne seda oli veel lõplik lahkumine sellest palazzost Tiberi ääres Piazza del Popolo lähedal. Rõõm ja vabanemine ja siis nagu kohustuslikus korras üks tubli annus melanhooliat ja kurbust, et miski on jälle otsa saanud. Kas see melanoolia oli tõeline või rohkem moepärast, seda ma ei oskagi praegu kohe öelda. Hea meel on vaba olla, hea meel on koju tulla, aga natuke kahju on, et need lapsed saavad peatselt mõne teise nende jaoks ühe järjekordse tädi ja mina muutun ( kui ma juba varem seda ei olnud) üheks järjekordseks eks-tädiks. Oo, magusvalus egosim! Ja hästi natuke on  ka hirmus koju tulla, sest nüüd tuleb hakata lahendama ootele jäetud probleeme, mis ei ole ju tegelikult üldsegi suured, aga....

Aga üldiselt mul on nii tohutult hea meel oma päriskoju tulla. Mul on tsipake kahju jätta maha need kellegi teise lapsed. Mul on nii hea meel näha seda kõige armsamat last ja kinkida talle sädelev Barbie, mida ta on kaua oodanud (aga ma julgen uskuda, et ta on mind veelgi rohkem oodanud...) Oi, mul on nii hea meel varsti koju jõuda, aga ikkagi nii kurb jätta maha see suur kaootiline ja lummav linn, mis oli juba nii koduseks muutumas...

Viimasel ajal ma kirjutan nii harva, et te võib-olla enam  ei loegi mu blogi. Seda ei saa teile muidugi ette heita, aga ikkagi on natuke kurb, et eelmise postituse juures ühtegi kommentaari pole. Mõtlesin, et ootan siis natuke, enne kui uut juttu kirjutama hakkan, aga kommentaare ei ole siiamaani ilmunud. Annan alla ja alustan heietamist.

Laias plaanis pole suuri muutusi olnud. Ikka koristamine ja lapsed. Rutiin, mis ei olegi nii tohtult kole, sest varsti saab see otsa. Tähtajaloendur, mis mul ühes interneti salajases nurgas tiksub, ütleb et lennukini on aega kuus päeva. Ooo, vaid kuus päeva ja siis saan ma pimedale süngele külmale aga armsale lumerohkele kodumaale. Kuidas ma seal selle külmaga toime tulen, ei tea. Täna oli meil siin Roomas kolm kraadi ja päris jahe tundus selline kliima. Ma tean, et varsti tulen ma umbes kümme kraadi madalamasse kliimasse ja seepärast olen ma viimastel nädalatel paaniliselt bancarellasid mööda käinud ja igasuguseid vähemalt 50% ulatuses villa sisaldavaid odavaid hilpe otsinud. Mõned päris "pandavad" hilbud olen omandanud ka, aga nüüd on ette kerkinud uus probleemimägi. Kuidas ma selle oma hilbu- ja jalavarjumajanduse koju tarin? Kas mahub kahekümne kilu piiresse või mitte?  Heh, enne heidan üle parda oma jõulukingid, kui hilbud.  Isver-susver juba siinses kliimas on mul külm! Mis minust Eestis veel saab? Kas tõesti on ainuke võimalus hommikust õhtuni teed lürpida?

Noh, ja nüüd on asi tegelikult juba selleni jõudnud, et isegi Roomas sajab lund! No hea küll, sadas nii umbes tunnikese jagu ja siis hakkas sulama, aga kas te kujutate ka ette, kui külm mul oli :) Mütsi-kindaid mul ei ole ja mõtlesin uhkelt, et ei lähegi vaja - olen ju siiski riigis, mis on päikesest üleküllastunud. Ja nii ma siis käisingi väljas punase nina ja mardisandi kombel külmetavate küüntega, aga vot ei lähe mütsi ostma.

Ja kui Diana siia jõudis ja ma nägin, et tal lausa käpikud käes on siis.... no siis vaatasin ma teda siiski kerge põlgusega :) Ja samas olin ma nii rõõmus. Tulebki välja, et külmakartlikkus...ei, ilmale vastavalt riietumine on tore ehteestlaslik omadus. Ei käitu me nii nagu mõned itaalia neiud, kes neljakümne plusskraadi juures pikki saapaid kannavad ja... kui on jahe, siis ikka müts pähe! Siin (ja Diana jutu järgi ka Spaanias) aga pannakse esimese jahedusega  mantlid selga ja kui soe ilm tuleb, ega siis enam mantlitest ei loobuta. Aga kui suvel veidi jahedam on, ega siis panipaikades soojemaid riideid ka välja ei otsita. Minnakse kasvõi külmast siniseks :)

Lumesadu oli muidu väga ilus, aga Eestis, ma arvan, on siiski veel ilusam. Kõik kohad on hangesid täis, kõndida ei saa jne jne, aga ma igatsen! Jah, lumesadu oli ilus ja huvitav.... See nädal oli üldse huvitav, sest lisaks Rooma kliima jaoks nii ebatavalise lumesajule juhtus veel mitte just igapäevane päris korralik meeleavaldus, barrikaadide, pisargaasi ja põlevate autodega. Aga Berlusconi on umbrohi, mis ei hävine. Ja autode põletamisest vist erilist kasu ka ei ole. Isegi kui nad neid jubedaid Smarte põletavad. Noh, otseloomulikult valisid nad põletamiseks kauni Porche,  aga Smart läks ka põlema, sest ta oli pargitud Porche kõrvale. Ja siis ma jälgisin aknast kogu seda vaatemängu. Põlevaid autosid ja vihaseid inimesi täis silda, mis pärast pisargaasidoosi kohe hetkeliselt tühjaks ja kõledaks jäi....

Ja nüüd on Diana siin ja nüüd ma teen oma peaaegu tühjakssaanud fotokaga veel viimaseid pilte, loodetavasti ka väga turistilikke, siis veel esmaspäeval viimast päeva tööle ja siis.... no siis ma tulengi koju ja magan kuu nii umbes kuu aega järjest. aga võib-olla kirjutan ma enne seda natuke ka sellest, mis me Dianaga koos tegime:)

8. detsember

Ma olen täiesti hämmastunud, et ma nii kaua vaiki olen olnud, aga blogimine on niisugune paradoksaalne tegevus, et siis, kui on olnud tegemisi ja mõtteid, millest kirjutada ja mis sobiksid blogisse, siis pole aega või mahti kirjutada ja siis kui tegelikult mitte miskit ei toimu, tuleb ka blogisse juttu nii et mühiseb.


Praegu ongi käsil mõtete ja mälestuste kogumise periood ja blogisse kirjutamiseks pole tõeppoolest lihtsalt mahti. Oh, mulle ei meeldi koostada loetelusid sellest, mida ma täpselt teinud või näinud olen ja sellepärast jään napisõnaliseks ja ütlen lihtsalt seda, et tegemisi jätkub :) Siiski, ühe ettevõtmise koha pealt ei saa ma mitte vaiki olla. Käisin nimelt siin. Raamatumessil. Oi, küll see oli tore! Piisas juba lihtsalt selles keskkonnas olemisest, et end jälle "inimesena" tunda. Viimasel ajal on mul olnud väga vähe mahti raamatute lugemiseks, aga seal messil inimeste vahel trügides (mis ei ole just kõige meeldivam tegevus) ja lihtsalt raamatukaasi pilguga haarates, tuli meelde, et....jah...vana arm ei roosteta ja....ma saan enda kohta siiski kasutada seda toredat võõrsõna. Ma....ma olen bibliofiil ja ainult väga suure enesekontrolli tulemusena otsin ainult ühe raamatu.  Sellele vaatamata on mul siin poole aastaga juba väikene virn raamatuid tekkinud. See on seda kummastavam, et enda meelest ma ju ei loe siin peaaegu üldse.  Praegugi, näete, ei kasuta oma nappi vaba aega mitte lugemiseks, vaid blogimiseks!  

Aga täna on mul tõepoolest vaba päev. Katoliiklik püha, millest on mul nüüd kerge aimdus tekkinud, aga mida ma oma nappide tedamiste tõttu siiski pikemalt lahti seletama ei hakka. Keda huvitab, mingu aga Wikipedia lehele ja saagu targemaks. nagu ütlesin, on mul täna vaba päev. Ja tänane päev on mul tõepoolest vaba, sest sageli on ju ka nädalavahetused mitmesuguste (meeldivate) toimetustega täidetud. Täna olen vahelduse mõttes lihtsalt diivanil, kuulan muusikat ja uimerdan. Pärast lähen võib-olla välja ka. Aga võib-olla ei lähe ka. Eks paistab :)

Praegu on niisama mõnus sügisene olemine. Aknast välja vaadates näed ikka veel rohelust ja aias on ainult üks raagus puu, aga külmavõitu on küll ja aina sajab ja sajab. Muidugi välja arvatud sellistel päevadel nagu eile, kui isegi kampsuniga on natuke liiga palav ja  Via del Corsol on veel rohkem inimesi, kui tavaliselt, sest kõik on jõulukingituste jahil. Päike helgib tänavale üles seatud jõulukaunistustel ning täiesti kujuteldamatuna tundub see, et seal 2000 km kaugusel on juttude järgi põlvedeni ulatuvad hanged ja tohutud miinuskraadid.

Kõrgustest proosasse tagasi laskudes: lähen panen nüüd pesu kuivama!

...

Eelmine laupäev nägin rulluiskudes ja seljakotiga munka, kes oma munarüü tuules lehvides Rooma kõige kallimate poodide tänaval via dei Condottil turistimasside vahel endale vilkalt ja oskuslikult teed rajas.

Siis näen ma vahepeal üht onu, kes kogu aeg kass õlal ringi käib. Pilti olen ma selelst toredast vaatepildist juba mitu korda tahtnud teha, aga vot ei õnnestu. Fotokas on kas kodus või siis vuhisevad onu ja kass jalgrattal lihtsalt liiga kiiresti mööda.

Via del Corsol, neil päevadel, mil ma jalutuskäigu ette viitsin võtta, möödun aga vähemalt kolmest muusikast. Kõigepealt kitarriga ratastoolis tädi, kel laulab itaalia keeles ja kellel on päris hea hääl. Siis üks väga pühendunud aga natuke mureliku ilmega viiulivanamees ja siis viimaks veel ka üks neljaliikmeline grupp. Tunnistan oma laiskust ja lohakust: ei olegi päris tähelepanelikult vaadanud, mis pille nad mängivad. Aga hästi mängivad. Tunnistan ka seda, et olen üks suur ihnuskoi: raha pole ma veel kellelegi poetanud. Ei muusikutele ega ka sellele kerjusele, kes küünitab üsnagi kitsal ja väga tihedalt autosid täispargitud tänaval ühe motorolleri ja Fiat Punto vahel. Ta on teesillutisega sama värvi ja peaaegu sama madal. Ma katsun olla sel tänaval väga ettevaatlik, sest  võimalus, et ma talle peale astun on tegelikult päris suur. Muidugi on mul kerjustest kahju ja siiamaani läheb meel neid nähes haledaks, aga nad on osa sellest linnast täpselt sama moodi nagu selle linna juurde kuuluvad fontanellad või antiiksed sambad. Nende olemasolu on siin iseenesestmõistetav ja mõne aja pärast harjub sellega kõigega nii ära, et seda ei panegi enam eriti tähele. Ja siis mõnikord on nii kurb ja hale...  

Lisaks tööelule olen ma siiski muud elu ka elada saanud, aga kõigest ma muidugi kirjutada ei viitsi. Ütleme aga nii, et mööduv nädal oli üks toredamaid. Kõigepealt oli esmaspäeval siin Itaalias nii nagu vist kõigis teisteski katoliiklikes maades kõikide pühakute päev. Ütlen kõikidele pühakutele aitäh, sest tänu sellele sain ma pidada pikka nädalavahetust. Siis ma küürisin ka karjatasin lapsi kuni neljapäevani, et asendada see reedel ema ja tädi karjatamisega. Nad tulidki mulle külla. Ja nad tõidki verivorsti ja kama, nagu tellitud sai. Mina viisin nad selle eest nii Tervi purskkaevu kui Hispaania treppe vaatama. Samas, mis on kõik need vaatamisväärtused söömise kõrval! Ainult väga vaestele ja tudengist turistidele võib andestada selle, kui nad Itaalias olles vähemalt ühte korraliku lõuna- või õhtusööki ette ei võta. Ja nõnda viisin juhtisin ma oma lambukesed tapatalgutele. Vaesekesed sõid nii nagu nad pole varem söönud. Ja ometi ei teinud me isegi läbi täisvarianti. Ühel korral jätsime sõime pastat ja lihani ei jõudnud, teisel korral hüppasime kohe secondo juurde. Kohe peale eelrooga muidugi. Ja pärast otseloomulikult ka magustoit! Ema-tädi sõid ja ägasid ja minul tuli heldimusega meelde, kuidas minagi siin alguses suurtes raskustes olin. Ägasid ja hädaldasid, et kõht on liiga täis, aga samal ajal tunnistasid, et nii hästi pole nad mujal söönud. Selles osas peab Itaalia stereotüüp paika. Ja tore on. 

Praegu mulle meeldib siin. Väga meeldib.  Nüüd on aga sügis vist päriselt käes. Aga siin on sügis eesti oktoobri ja novembri segu – natuke leebem, vähem masendust tekitav. Täna jalutuskäiku tehes nägin ma viimaks ometi, et ka plantaanid oma lehed sügisel siiski maha viskavad. Ja natuke oli tuult. Ja siis need lehed lendlesid lendlesid kuni viimaks jõkke kukkusid ja vooluga tasakesi kaasa ujusid. Ilus, ühesõnaga. Väga ilus, aga kojulennuni on jäänud veel ainult 41 päeva. Siis jõuan ma Tallinna, käin ringi Tartus ja igatsen Itaalia järele. Jah, sellised plaanid on mul juba tehtud!

 

veel üks reedene postitus

Niisiis. Elu aina läheb edasi ja sel nädalal on elu kohe nii kiiresti edasi läinud, et ei usugi, et juba reede on. Aga jumal tänatud, et juba reede on. Puhkust on ikkagi vaja. Tahan omaette olla, tahan laiselda ja logeleda. Aga muidu pole elul miskit viga. Vahepeal tabas mind masendus kui peale mõningaid halavaid emaile ja üht skaibikõnet kõige tähtsamale inimesele, emmele, sai kõik jälle korda. Nüüd olen rõõmus ja aeglane nagu ma olen, alles nüüd hakkan kogu elu-oluga ära harjuma, asju rahulikult võtma. Jah, sellist juttu ma vist rääkisin augusti lõpus ka. Noh, igatahes...

Ilm on meil siin veel päris ilus. Arvuti termomeeter ütleb, et on 24 kraadi. Kas seda usaldada või mitte, on iseasi. Tõsiasi on aga see, et õues on soe ja mõnus. Natuke on isegi veel palav. Kuna ma aga liiga turist välja ei taha näha, siis kannan kõigele vaatamata juba teksaseid ja vähemalt uksest välja lähen kampsuniga, mille ma siis viis minutit hiljem maha koorin. Roomlased, hullud, käivad aga kohati juba sügismantlites ringi. Turistid, hullud, lühikestes pükstes ja plätudega.

Ja vähem turist ja rohkem kohalik olen ma nüüd ka selle poolest, et mul on nüüd vähemalt üks kohustuslik lilla riideese. Liis on ju pajatanud ja mina ise ka, kuidas enimlevinud värvid riietuses on lilla ja must. Must, noh, on nii klassikaline valik ja nii laialt levinud, et seda itaallased küll patenteerida ei saa. Aga lilla, see lilla! Eks Eestis kantakse ka lillat, aga siin tundub vahel, et peale lilla muid värvi riideid ei tehtagi...Ja nüüd olen ka mina samm lähemale "kohalikule" rahvale. Ent mantel sellise ilmaga? No ei! Mõnel hommikul, kui ma ebainimlikul kellaajal hakkan Frascatist Rooma tulema, on väljas juba tõepoolest üsna jahe - nii 15-16 kraadi. Aga kuidagi ei suuda isegi õhukest vihmamantlit selga ajada. Pigem kannatan need 10 minutit bussiootamist ära. Seda küll ei saa öelda, et hambad suurest külmast plagisema oleks hakanud. Õudusega mõtlen siiski sellest, et varem või hiljem mantliilm ikkagi saabub. Juttude põhjal on Rooma talv vastikult niiske. Eriti jõe ääres. Ja arvake ära, kas ma asun Roomas jõe ääres või mitte?


Ma ei tea, kas see on nüüd kohalikkuse tundemärk, aga kohvi joon ma nüüd ka....ei saa öelda, et nagu hobune, sest nii palju kui ma tean, hobused kohvi ei joo. Itaallaste kaheksa tassi tasemele ka veel ei küündi.  Aga ühest espressost on tasapisi saanud kaks ja praeguseks hetkeks kõigub päevane kogus kuskil kahe ja nelja tassi vahel. Jah, on küll pisikesed tassid, ent ometi. Olen ma nüüd kohvi mõjul inimesena särtsakamaks muutunud? Mine sa tea. Mõned asjad, millele ennem pihta ei saanud, on nüüd iseenesestmõistetavad. Selle arvel kokutan ja viivitan vastusega vähem küll.


Mis keele õppimisse puutub, siis oma grammatika unustasin ma suurejooneliselt Eestimaale ja uut ei raatsi osta. Või siis olen endast liiga heal arvamusel. Loomulikult räägin ma päevad läbi puist keelt, aga ma saan aru ja minust saadakse ka aru. Enamasti. Mis sõnavarasse puutub, siis praegu korjan tahtlikult või tahtmatult just labaseid ja argiseid sõnu. Ja siis sõnu, mis lapsi huvitavate teemadega seostuvad. Lapsed, või vähemalt see kõige noorem, on mere ja dinosauruste fänn. Tjah. Nüüd ma oskan siis näiteks öelda balena ja squalo. Vot nii!

Tere uut kuud!

Vahepeal on palju juhtunud. Peamiselt olen ma siiski noh...khõmmm...töötanud. Lisaks sellele aga olen kuumuse käes Rooma linnas ringi vantsinud ja selle tulemusel peaaegu täielikult ära sulanud; korra täiskuuvalgel meres suplemas käinud, raamatuid lugenud, korra pooljuhuslikult rahumeelsest protestist osa võtnud ja...noh, tundub küll, et midagi eriti ei juhtu, aga tegelikult koguneb neid asju päris palju. Muuhulgas ka täiesti ebaeestlaslik rongijaamas tutvuse sobitamine (mis siis, et mina olin passiivne osapool) ja Roomas turistitamine ja lollimängimine, mille tulemusena lisandub minu kollekstsiooni järjekordne hüppepilt, kuulus vaatamisväärsus tausaks.

Siis on jälle argipäev. Lihtsad, mitte millegi poolest märkimisväärne mõttejada. Kuni järsku - aga ma olen ju Roomas! Ma olen ju Roomas. Hämmastav, et ma olen siin ja... (kobamisi ja ettevaatlikult ensele tõdedes) ma elan siin! Vähemalt esialgu on mul hea meel siin olla. Kuigi juba praegu hakkab tekkima väike igatsus...

Ahjaa - ja üleeile oli mere ääres 19 kraadi, paduvihm ja äike :) Mulle meeldis

laupäev

See pole küll mingi üllatus, aga ütlen siiski, et nädalavahetustel on nüüd täiesti teistsugune tähendus. Nädalavahetus on vabadus ja rahu ja puhkus. Mitte, et keset nädalat pidevalt mingi möll toimuks, aga...
teate ehk isegi - ikka on mõnus kui ei pea kuskile minema, kui ei pea midagi tegema.

Perekond, kelle juures ma töötan on väga tore, mõnus võiks isegi öelda. Kõik on sõbralikud, heatahtlikud ja mis vähemalt lastesse puutub, siis nii tore on täheldada nende iseloomuerinevusi ja seda, mida ehk võiks nimetada ealisteks iseärasusteks. Vahepeal teen ma asju ikka valesti, aga keegi ei pane seda mulle pahaks (vähemalt mitte nii, et see välja paistaks), kõik on tore ja natuke aega on tore teha sellist "ajudeta tööd", olen rahulolev ja selle perekonnaga on tore aega veeta kuid  - nädalavahetused, mil olen neist eemal, on veel toredamad :) Ja tuleb välja et lisaks kõigele muule olen ma veel ka hirmus materialist. Arvan, et tõelisest rahulolu tunnen ma alles siis, kui palka saan ;)

Samas, ega see tööelu nüüd nii väga põnev ei ole. Kes nii väga ikka tolmupühkimisest ja põrandapesust kuulda tahab? Või sellest, kuidas lapsi ohjes hoida. Ma ei anna küll lubadusi, et ma sellistel teemadel üldse ei kirjuta. Aga vist eelistan edaspidi pajatada ikka sellest, mida ma teen magusatel nädalavahetustel. Magusad on need sellepärast, et nad nii vähe kestavad :)





___
Aga õhtul aknast välja vaadates näeb ümbrus välja selline:

Silla nimi on Ponte Regina Margherita

pilte ka!

Pantheon pärast vihmasadu. Põrand on märg, sest katuses on ju auk :)

Meelelahutaja

Keerduv ja kitsas tee mäe otsa. Mis hullus see oli, mis peale tuli, ei tea

aga - ülesminekul juhtisin autot mina.

Ma pole küll Mona Lisa, aga lähedal juba :D

Cassino kloostri siseõu

Klooster ja linn

Via Appia, Rooma

kilomeetrid 2. osa

...Aga see linn on siiski oluline. Nüüdseks hetkeks juba rohkem, kuni järgmise reisini, ideeline ja mittemateriaalne. Aga see linn on oluline ja varem või hiljem ma jõuan selle teema ja loodetavasti ka materiaalse linna juurde tagasi. Ent enne seda on nii üht kui teist.

5.

Fiuggi näiteks.Tunniajase autosõidu kaugusel Roomast.

Tervisevete ja SPAde linn. Ilus linn, öeldakse. Aga öelduga ma peangi piirduma, sest teistkordsest külastusest hoolimata olen näinud vaid ühe hotelli sisemust, ühte supermarketit ja kõndinud mõnel üksikul tänaval. Ja mitte üks eelnevalt nimetatute hulgas ei eristu kuidagi märkimisväärsetest teistest nähtud hotellidest, supermarketitest, tänavatest...Ometi, võib-olla on just Fiuggi see kõige eksootilisem paik, kus senimaani viibinud olen...

Kõigepealt see võõristus ja kuhu-ma-küll-sattunud-olen tunne. Kahekordne barjäär: keelebarjäär (noh, natuke ikka) ja subkultuuribarjäär (kui nii võib öelda). Ulmehuvi on pöördvõrdelises seoses huviga arvutite vastu. Üks võib eksisteerida teisega, ma arvan, aga ühtegi tõestust ma selle kohta ei saanud. Kõigiga ma, tõsi küll, ju ei vestelnud. Tegelikult ma ju vestlesin minimaalselt. Olin hoopis see kummaline nurgas istuv vaikne võõramaalane. Ja-miks-ma-siiski-siia-tulin küsimus painas mind üha pingsamalt.

Aga siis lõppes päev, algas uus ja see tegelik põhjus muutus üha selgemaks. Jah, mulle meenus, kui hästi meid siin eelmisel aastal toideti. Jah, ka see aasta toideti, ei lausa nuumati meid väga hästi. Ja hästitoidetud inimesed on sõbralikud ning leplikud eksole. Ja võõritustunne, mis oli veel tugev hakkas üha enam hajuma....kolmekäiguline lõuna, ettekanne või kaks, kolmekäiguline õhtusöök, ettekanne, uni, priske hommikusöök, lõuna, õhtusöök ja nii iga päev. Neljanda ja viimase päeva keskpaigaks oli küll tunne, et siin olen ma olnud igavesti ja siia ma igavesti ka jään. Ja vähemalt mulle endale hakkas tunduma, et võib-olla ma ei olegi nii meeletult vaikne ja imelik ja võõras.  Aga kui mitte jääda igavesti FIuggisse, siis Itaaliasse ehk ikka, sest sellist nalja ma tegin ja üks Islandi väljahääldamatu nimega vulkaan võttis seda nalja tõe pähe.

6.

Aga lennujaama ma siiski jõudsin. Teel kuulsin autoraadiost veel uudiseidki selle kohta, et Fiumicino on suletud. Aga ei olnud suletud. AirBaltic viis mu Vilniusesse ja Vilniusesse ta mu jättiski. (Jätis sihuke?) Ma ei ole siiski kunagi viibinud lennujaamas, kus pole ühtegi väljuvat lendu  ja ainuke saabuv lend on minu lend.

Tallinnasse tulin bussiga, nagu tulid sellesama bussiga teisedki lennul olnud eestlased, soomlased-rootslased pealekauba. Sihuke reis oli aga just nagu kiusuks kogu selle eelneva vingumise pärast. Ma ju hädaldasin, et mulle ei meeldi enam  üldse teha pikki bussisõite ja et ma ei mõista, kuidas ma küll olin  paar aastat varem võimeline tegema kaks öist otsa liinil Tallinn-Peterburg ja Tallinn-Riia. Juba Tallinn-Tartu on viimasel ajal veidi tüütuks muutumas- Ja nüüd siis virina eest tasuks see pikk igikestev öösõit. Aga kohale ma sain, kange kaela ja seljavaluga jõudsin viimaks ka koju. Või kuidas seda nimetada? Kodu #1? Tartu on ju rohkem...? Eriti praegu, kevadel.

7. 

Ja siis ma siiski suutsin teha selle viimase otsa: Tallinn > Tartu. And she lived happily ever after? Natuke aega küll. Aga....tegelikult ma ei näe sel lool veel kuskil otsa, kuigi sellele jutule, mille lõpuleviimist häbiväärselt kaua edasi lükkasin, tuleb nüüd lõpp küll. 

Kevad. Või isegi juba varjane suvi? Nii ilus, et ei taha minna kaugemale kui esimese muruplatsini. Aga rännata? Jah ikka! Ainult et nüüd ei pea selleks kuskile minema. Vaim on selle valguse ja soojusega vabaks saanud....

kilomeetrid 1. osa

Kilomeetrid. Oi, kui palju kilomeetreid. Üks linn, teine linn, mille kaudu kolmandasse, sealt tagasi esimesse ja siis jälle teise kaudu neljandasse. Väga palju kilomeetreid.

1.
Kaunas on ühe öise autosõidu kaugusel. Kui õhtul veidi enne päikeseloojangut minema hakata, jõuab veidi enne päikesetõusu kohale. Noh, nii see oli vähemalt paar nädalat tagasi. Nüüd loojub päike juba tunduvalt hiljem ja tõuseb märksa varem.

Linn on suures osas sama, nagu ta on alati olnud. Linna iseloom vist viie aastaga ei muutu? (Kas tõesti viimati seal juba viis aastat tagasi?) Natuke liiga hall, natuke liiga tühi isegi kui arvestada sellega, et pühade ajal ongi kõik maale sõitnud. Aga soojem kui siin ja kõigele vaatamata natukene kevadisem. Kuid see kõik polegi nii väga oluline, sest Kaunas ei ole tänavad, majad või isegi mitte päikesepaiste või vihm. Kaunase geograafia moodustub mälestustest, tähenduslikest punktidest, mis on nii häirivalt silmatorkav seoses magistritöö teemaga. Tähenduslikud punktid, saared muidu valge ruumi sees, sest need on siin lihtsalt majad, need on siin alati olnud, aga siin töötas A terve elu, siin käis B koolis, siin kukkus C purskkaevu, siin majas elas kunagi nii- ja niisugune vanamees, selles muusemis oleme ikka ja alati käinud, siin  oli vanasti nädalalastaed ja... ja niimoodi edasi kuni lõpmatuseni. Purskkaevu enam ei ole, muide. Nüüd on samas kohas hoopis lendurite monument. Aga purskkaevu jutt jääb alles. Meil ei õnnestunud välja selgitada, kas C kinda ära varastanud loomaaiavares on veel alles või mitte. Aga jutt on küll alles. Ja nii see linn eriti ei muutugi. On alati natuke hall aga alati nostalgiline. Isegi hoolimata sellest, et igal pool näikse olevat üha enam ja üha suuremaid Maximaid. Ikkagi sama, sest isegi see C või D poolt seina sisse uuristatud auguke on alles (aga keegi ei ole enam päris kindel kumma - tekkinud on mitu "mälestust"). Ma ei saa midagi parata - tagasivaateliselt mõjub jalutuskäik linnas nagu rida stseene mõnest vanast mustvalgest filmist.

2.
Rooma. Nelja lennutunni kaugusel, lend Tallinnast Riiga ja tunnid Riia lennujaamas välja arvata. Teen vahemaad väiksemaks kuigi ka see on aeg, mis on väärtuslik. Aga siiski Rooma. Või õigemini - Frascati. Sals see väike kahetoaline kodu aiaga kus kasvab oliivipuu ja kus praegu õitsevad kirsid. Vaikne. Vihmane pea viimne kui üks pind kaetud raamatutega. Kui selle maja seinad just kummist pole, siis hakkavad need raamatud varsti ustest-akendest välja pressima. Võibolla sellepärast olengi ma alateadlikult viimasel aastal nii vähe raamatud ostnud. Raamatute vaimsest võimust olen alati teadlik olnud, aga alles pärast seal selles vägagi korratus "raamatukogus" elamist olen õppinud arvestama ka raamatute füüsilise võimuga.


3.
Frascati- L'Aquila. Vähem kevadet, kui Roomas. Puud on alles pungades. Mägedes on ju alati jahedam. Väike, peaaegu mittemidagiütlev külake linna ääres. Pealiskaudsel vaatlusel täiesti tavalistena mõjuvad itaallaslikult uudishimulikud naabrid. Uued, ilma erilise ajaloota korterelamud. Või kas siiski? Vastasmaja seintes jooksevad praod nagu valusad armid ja aknakatted on ka keset päeva alla lastud. Kõnekad praod, sest need majad teisel pool tänavat on ikka veel tühjad. 

Linn. Ragbimatš. Inimesed naudivad mängu, vestlevad ja elavad mängijatele kaasa. Elusad inimesed, kes pärast mängu lõppu tungelvad väravatest välja. Kõigil on kindel suund, aga vähesed lähevad mäest üles hoolimata sellest, et osa kesklinnast on nüüd avatud. Toestatud seinad, turvalindid, valvurid...aga tegelikult, miks nad peaksidki sinna minema? Pärast ragbimängu mõjub vaikus eriti dramaatilisena ja mul hakkab väga kurb kui ma näen murtud sabaga kassi. Ma ei tea, mis temaga juhtus, aga tahes-tahtmata seostan murtud saba eelmise aasta kuuenda aprilliga. Olen selles mõttes halb inimene, ütlen IPile, et loomade õnnetused lähevad mulle sageli rohkem korda, kui inimeste omad.

Õhtul lähme sööma. Seltskond, palju lärmi, hea toit. Inimesed on linnas siiski alles. Rusudest hoolimata. Õnneks.

4.
Rooma. Anangina- Piazza Repubblica. Ja muidugi kõik peatused, mis nende kahe vahele jäävad. Unustamine käib kiiresti. Anangina, Cinecittà, Subaugusta..kuskil on Giulio Agricola, kuskil on Lucio Sesto, kuskil Furio Camillo. Aga unustamine käib kiiresti ja enamike peatuste nimed on meelest läinud. Kahest metroosõidust meeldetuletamiseks ei piisanud. Aga... objektiivselt võttes see ei olegi ju midagi õldse olulist?
Sagimine, liiklusummikud, inimesed. Piazza di Spagna on rahvast tulvil. Õhtupoolik ja Rooma on just pimedas eriti ilus. Täiesti ootuspärane, aga ma olin juba hakanud unustama...See rahvarohkus, mis ennist oli mulle linna enda poolt täiesti sisseharjutatud ja millele ma enam isegi tähelepanu ei pööranud, hakkas nüüd häirima.

Käisime Il Vittorianos näitusel, aga nagu Hispaania treppidest, nõnda ka Fontana di Trevist jalutasime lihtsalt mööda ja Colosseumi nägime vaid kaugelt. Pantheoni oleks ju tahtnud näha, aga väga selle pärast vaeva ei viitsinud näha. Ei olnud tohutu suurt huvi neis kohtades ei tea mitmendat korda olla. Turistilik vaimustus on kadunud ja kohalik ma ei ole. Kuidas ma peaksin nüüd nimetama oma suhet selle linnaga, mis mulle tegelikult nii tohutult meeldib?

.....

fotojaht: puhkus

Peale väsitavat turistitamist Rooma põrgukuumuses tuleb ikka siestat pidada :)

kohal

Olen elus ja terve ning Liisi saime lennujaamast ka kenasti kätte. Ilm on ka väga ilus ja palav. Aga esimestel päevadel on muudki teha kui blogida ja seega läheb veel veidi aega enne kui pikemalt blogin

Fotojaht: vesi (Itaalia eri)

Kuna ma olen viimane uimerdis, siis Itaaliabloogi jäidki pilt/pildid õigeaegselt saatmata. Parandan, mida parandada annan ja teen ise ühe vesise Itaaliaga seotud postituse. Isver, see teema on mulle nii meeltmööda ja samas nii raske. Uskuda horoskoope või mitte, ma ei tea, aga vähemalt ühe asjaga on astroloogid küll täppi pannud. Kalade tähtkuju esindajana armastan tõesti vett üle kõige. Ainuüksi purskkaevudest on mul sadamiljon pilti ja õigupoolest pole see postitus mitte Itaalia, vaid (Rooma)purskkaevude eri.

Purskkaev Pantheoni ees

Piazza Santa Maria Maggiore

Vatikan

Purskkaev Via del Corsol, kui ma veel õigesti mäletan

Villa d´Este, Tìvoli

Lihtsalt üks fontanella Trastevers. Mulle meeldib, et vesi on Roomas kõikjal kättesaadav ja tasuta. Karvastele ja sulelistele.

Boonuspilt: Vihmapiisad autoklaasil. Kuskil Abruzzos.

Piazza San Pietro

Krissuga

ti amo!

Ei ole sel pildil midagi pistmist minu isikuga. Aga kuna nimi on sama, pani muigama. Ja loomulikult tuli pilti teha! (Colosseumi lähedal.)

läbi fotosilma

Eks fotod ole ka omajagu olulised. Siiani olen küll peamiselt pildistanud nagu turist. Aga asi seegi, pealegi, ise olen nendaga rahul. Siin mõned hetked läbi fotosilma. Kommentaaridega.
Ei saa kohe kuidagi väita, et Colosseum mul mingi suur lemmik oleks. Aga sattusin sinnakanti ja vihmasadu oli just lõppenud, päike piilus pilvede vahelt. Need värvid olid suuuuurepärassed. Mulle see pilt igatahes meeldib. See on vaade ühelt sillalt paljude seas. Vist oli Umberto I nime kandev sild. Vaade Vatikani poole. Jälle olid pilved see kõige paeluvam osa. Samas ei saa kuidagi väita, et Püha Peetruse kirik üldse vaatamist ei vääriks. Väärib küll. Villa Borghese on põhimõtteliselt üks suur suur suur park. Mina olen pargi-inimene ja nõnda hakkas mulle seal väga meeldima. Tallinnas on lumi, mina aga istusin pargis, lasin päikesel end soojendada ja püüdsin itaalia keele grammatikast sotti saada. See paik, kus mina istusin, on lausa ideaalne koht koeraarmastajatele. Neil lasti seal vabalt ringi möllata. Tore vaatepilt lugemise kõrvale.
Selle ehitise äratundmisega ei tohiks raskusi tekkida. Kui ära ei tunne, vaata üle-eelmist pilti. Pildistatud Villa Borghese piirkonnas paigast, mil nimeks Pincio. Seal pidavat olena parim vaade Roomale. Tundub, et oligi. Võibolla on kunagi aeg mässata ja siis teen seal ühe panoraampildi. Asi oleks seda väärt.

teine teisipäev siin

Päris naljakas on see, kuidas Roomas kõik avalikd kellad ise aega näitavad. Ütleme, et kell on kaks. See tähendab seda, et üks kell näitab, et praegu on kell seitse, teise seierid on nelja ja kuue peal, kolmas näitab, et on 04.52. Järeldan, et täpne aeg ei ole siinkandis väga oluline :) Hommikune buss, mis mind rongijaama viib, jääb alati veidi hiljaks. Noh, pole midagi. Noh, ei oleks midagi, kui rong alati piinliku täpsusega õigeaegselt ei väljuks. Aga rong läheb õigeaegselt ja nii on mul hommikuti mille üle mõelda. Jõuan rongile, ei jõua rongile? Eile jõudsin ilusti. Praegu see mind häiri, sest mul ei ole vaja kuskil täpselt kohal olla. Aga kui mul õnnestub midagi endale hankida, siis võibolla hakkab see mind siiski häirima. Eks näis...

Praegu täidan oma päevi peamiselt ringihulkumisega. Jalad on endiselt villidega kaetud, aga igasugu ilusaid paiku, mida vaadata esialgu jätkub. Kõik need kuplid, sambad, kellatornid ja eriti purskkaevud on väga inspireerivad. Siis aga otsustad kõrvalpõikena mõnda suvalisse kirikusse sisse vaadata ja - suu jääb ammuli. Lihtsalt imekaunis.

Mõnest kohast tasub aga teatud ajal eemale hoida. Fontana di Trevi juurde vist enne südaööd ei läheks. Ükskord kõndisin sealt päevasel ajal mööda ja pilt oli natuke kurb. Juba praegu oli seal liiga palju turiste. Eks ma ise olen ka veel veidi turist. Siiski, mingi teine tunne on juba. Minu suurim sõber ja kaaslane on endiselt Lonely Planeti Rome Encounter, aga mõnda kohta oskan ma juba ilma kaarditagi minna. Ja see tundub mõnus.

Linn on tohutult ilus, aga mündil on alati kaks külge. Paar tõrvatilk meepotti on kerjused, keda Roomas kohtab igal sammul. Kerjused on isegi metroos. Mina olen harjunud sellega, et need, kes kerjavad, lõhnavad halvasti, näevad halvad välja, kannavad kaltse. Aga mõned siinsed kerjused ei erine välimuse poolest tavalisest inimesest. Ja see, et nad on metroos, tähendab seda, et nad pidid ostma 1-eurose pileti. Ei tea, kas õhtuks jäävad nad kasumisse?

Eile kuulsin, kuidas minu seljakoti lukku lahti tehti. Vaatasin selja taha ja seal oli nii umbes 10aastane poisike, kes ajas täiesti segast juttu. Vaatasin kiiruga oma koti sisu üle. Jah, minu viis eurot olid rahakotis alles. Ja kümnekas püksitaskus ka. Aga see oligi ju kõik mis mul oli. Ei tea, kas peaksin end tundma meelitatuna, et mõni varas, olgugi, et täiesti kogenematu, oma sõrmed minu kasina vara poole sirutab? Üldiselt hoian ma rahakotti kotis kõikide teiste asjade all. Aga kogenud varast see vist ei takista? Kerge reality check see juhtum ikkagi oli. Peale seda püüdsin rahakoti veel paremini ära peita. Läksin metroosse ja olin väga paranoline. Tundus, et kohtusin "nühkijaga". Aga võibolla olin ma tõesti lihtsalt väga paranoliline.