Laupäev, veebruar 24, 2007

eks ole ju ilus?


Talv Türisalu pangal ja panga all....

Neljapäev, veebruar 22, 2007

öiseid mõtteid

Kui ma lonkisin eile varahommikul kõrvetavkülma pakase käes kodu poole, siis vaimustusin ei tea kui mitmendat korda sellest maailmast, mida ma enamasti ei näe. Ma armastan oma unesid, ma armastan magada, kuid...See pilt, see tunne, mis tekib inimtühjadel tänavatel, kus ainsaks märgiks elust on kollasena vilkuvad valgusfoorid ja mõni üksik möödasõitev auto, on tajumist väärt. Maailm, mis on nii iseenesestmõistetav näis hapra ja ajutisena, kummalisel kombel tundusin mina end selle kõrval igavikulisena hoolimata sellest, et adusin ka oma surelikust tugevamalt kui tavaliselt. ja ma mõtlesin sellest, kuidas tõesti absoluutselt iga hetk elus on niivõrd väärtuslik.

Kui ma vaid saaksin elada igavesti nende ilusate piltide lummuses. Kui palju aega ma lihtsalt ära raiskan....teen kasutuid asju kui võiksin võtta end kokku ja saavutada täiesti uskumatuid asju. (Ma usun, et inimesed on kümneid kordi võimekamad kui nad ise arvavad, kui nad ise seda vaid tõesti tahavad.) Aga...üha enam hakkavad need "kasutud" hetked väärtuslikuks muutuma. Öösel kui külm värvib nina punaseks ja ajab silmad vesiseks ja hommikul kui soe päike lihtsalt pressib tüütult silma ja muud ei jää üle, kui ärgata. Ja kõik mis jääb nende kahe äärmuse vahele. Neid "ärkvel" hetki ei ole sugugi palju. Aga kui nad on, siis on nad nii kirkad. Mingi täiuslik igavikulisuse tunne ühes hetkes. Ehk mingi lohutusauhind selle eest, et kunagi tuleb ikkagi surra?

(Jälle hõljus akna tagant mööda üks kilekott. Sellest kihutas mööda üks must lind...)

Kolmapäev, veebruar 21, 2007

Minu tervis

Täna hommikul läksin mina kohusetundlikult kella kümneks kooli ainult selleks, et teada saada kuidas loeng ära jääb kuna õppejõud haige on. Ka õppejõud nr kaks on haige. Seega läksin ma kooli aga targemaks ei saanud mitte üks põrm. No kas ei tee mitte tuju kehvaks? Kogu minu keha streikis täna kooli minemise suhtes, aga mina arvasin, et näitan iseloomu. Vot siis! Aastaid ja aastaid pean ma õppima oma kõhutunnet kuulama. Seniajani olen ma tõesti suutnud teda peaaaegu täielikult ignoreerida.

Praegu laamendab Eestitmaal gripp. Nii kuulsin ma raadiost ja eks ma olen ise oma silmaga viimsel ajal küllalt palju haigeid inimesi näinud (või siis mitte näinud - kodusolevaid haigeid õppejõude ja kursaõdesid). Minul on vaid ülikerge nohu nagu talviti ikka. Kui mõned peavalud välja arvata, siis ma ei mäletagi millal ma end füüsiliselt halvasti oleksin tundnud. Jah lodevust ja loppisolemist tunnen ehk praegugi, aga mitte haigust. See teeb mind natuke üleolevaks. Mina polegi haige- fafaa!
Istun praegu siin arvuti ees ja aken on pärani lahti. Loodan, et ma haigeks ei jää, et ei ole nii ülbeks läinud, et seniajani mind ignoreerinud haigused nüüd kratist kinni võtaks. Ähmaselt mäletan, et haige olla on ikka küllatki vastik :D

Täna nägin ma unes, et läksime perega Pariisi turismireisile. Järsku leidsime end mingis suures ja laias jões ujumas. Kaldad kõrged ja plaatidega sillutatud. Taamal paistsid puud ja maneristlikud skulptuurid. Tahtsin endast jõevees pilti teha nii, et taustaks jääks üks Merkuriuse skulptuur, aga näe, fotokas jäi maha. Hulpisime aina edasi, keset und mõtlesin, et kuidas me saame Pariisis olla, Seine'i jõgi ei ole kohe kindlasti nii selge ja puhta veega. Hulpisime veel ja avastasime siis, et oleme turismigrupi kokkusaamisele kaks tundi hiljaks jäänud. Noh, vees oli nii mõnus olla, et jätkasime oma leotamist...

Doris ütles, et unes ujumine tähendab haigeks jäämist. Äkki ma peaksin akna kinni panema? Võibolla jään muidu juba paranoiast haigeks? Hmmm.....Loodan siiski et mitte.

Ja kuidas on lood vaimse tervisega? Peaegu täisulik püha rahu on kadunud. Asemele on tulnud rahutus ja muutustesoov. Nii palju on valesti, ma ise olen igas mõttes täiesti toores. Tahaksin reisida, rännata, kolida, tööle minna, palju uusi asju osta, uusi tuttavaid leida jne jne. Ja samas tean mõistusega, et ega see suurt ei muuda - ma olen ikka see kes ma olen. Riided või elukoht mu olemust ei muuda. Aga see nõme rahutus ei anna asu.... Enda lohutamiseks saan kogemustele põinedes siiski öelda, et selline olukord on täiesti tavaline- iga aasta enne sünnipäeva kogunevad minusse kõiksugu pinged, millest vabanen alles peale aasta vanemaks (ja ehk ka targemaks) saades.

Ja tegelikult ma olengi tasapisi targemaks saanud. Minusse on kogunenud nii paljut. Vahel tunnen, et kõik elu saladused ja müsteeriumid saavad aja jooksul lahendatud. Mitte matemaatiliselt ja ka mitte läbi religiooni. Lihtsalt, kuidagi tekib mingi leppimine või mõistmine...Nii palju mõtteid ja avastusi. Ainuke häda on, et sellest on nii raske kirjutada.... sõnad lihtsalt ei väljenda seda. või kui väljendavad, siis on ehk hirm neid nõnda alasti olekus teistele näidata....

Laupäev, veebruar 17, 2007

Tartu elu hakkab hoogu sisse saama

Nõndaks. Tartu elu hakkab jälle Tartu elu moodi minema. Äksjon algab. Eile käisin peol, zavoodis, siis läksin peale kahte õluklaasi jälle peole tagasi. Lõbusamas tujus on lihtsam unustada, et tantsimise asemel tegelen ma lihtsalt muusika rütmis kummalise keksimisega. Üldiselt oli tore :)

Kõigepealt saime Piretiga kokku ja läksime Lutsu. Liis jäi muidugi koju MSN-i, Seksi ja linna vahtis vist ka. Lutsus oli rahvast veel vähe, olenemata sellest, et pidu ametlikult juba kaks tundi kestis. Meie veetsime seal pool tundi ja läksime siis Zavoodi. Tee peal suitsupausil vahetasime sügavaid mõtteid ja rääkisime niisama elust. Siis astusime zavvi uksest sisse ja nägime muidugi, kuidas ühtegi kohta kuskil ei ole. Õnneks on zavoodis alati keegi, kelle lauda saab istuda. Antud juhul leidsime Ericu.

Istusime, rääkisin vaheldumisi Piretiga igasugu intrigeerivad jutte ja Ericuga ka miskit huvitavat. Džentelmen Piret ostsis mulle õlut ja tõi ka tooli. Siis läks Piret Lutsu tagasi ja mina jäin Ericu seltsi. Ei teagi miks. Äkki sellepärast et Eric mulle ühe õlu pakkus. Siis jõudsid jutud jälle põnevate seksiteemadeni. Eric kutsus mind külla. Naljakas. kas mehed ongi sellised, et kõik mis liigutab ja naist meenutab kõlbab? Nimelt tean ma, et ma pole tema jaoks attractive. Küsisin siis selgitust, vastus oli ikka sama. Ei teinud see mind ei kurvaks, ei rõõmsaks. Lihtsalt huvitav kui pinnapealne võib inimeste suhtumine ikkagi olla. Lihtsalt seks, isegi füüsiline veetlus ei ole oluline?

Kõige huvitavam on see, et sellised mõtted ei tundu enam isegi üldse ebatavaliste või võõrastena. Kas ma ise seda suudaksin, on küll omaette küsimus, aga mõistan, et selline mõtteviis on võimalik ja isegi küllalt levinud(?). Küsimus on vist selles, et mis kedagi motiveerib? Mind motiveerib uudishimu. Nii ma istusin edasi, vestlesin, läksin isegi mõnda maad Ericuga kaasa, enne kui otsa ringi pöörasin. Oli lihtsalt huvitav vaadata mis toimub, mida teine inimene (mees) mõtleb. Huvitav, kaugele mu uudishimu kunagi jõuda võib :D Uudishimust on senini juba üsna huvitavad ja võibolla veidi intrigeerivaid asju juhtunud ju ka. Enda ja teiste suhtes täist aus olles, tuleb küll öelda, et uudishimu kõrval domineerivad veel ebakindlus ja teadmatus. Alati mingis situatsioonis olles kisendavad hääled korraga ei! mitte mingil juhul! ning jaa! vaata mis juhtub!. Ja kui asjalood on juba teatud kauguseni jõudnud, siis ei suuda ma kunagi tõsiselt ei öelda, vaid alati läbi mängu ja naeru ja näitemängu. Vastik omadus! Aga probleemi tunnistamine on esimene samm tervenemiseni? Eile muidugi pääsesin Ericust lõpuks ikka läbi samasuguse näitemängu! Oeh :S

Aga vähemalt ma pääsesin. Lonkisin Lutsu tagasi. Kaks õlut ja suurem tantsutuju. Jõusin kohale ja lihtsalt ei suutnud ust lahti tõmmata. Tuli mingi kleenuke tütarlaps ja tiris selle minu eest lahti :D Noh, vähemalt sain sisse. Rahvast oli kõvasti rohkem ja pidu täies hoos. Keksisin veidi ringi, aga päris õiget meeleolu mul ei olnud. Nii jäin ma jälle rohkem kõrvaltvaatajaks isegi ise samal ajal tantsides. Ainuke kes mulle külge lõi, oli mingi 60-aastane lühike purjus palja ülakehaga jube mees. Pireti sõbranna Kristi tegi nalja, et härjapõlvlase ettepanekud tuleb vastu võtta. See toovat ju õnne. Noh, ma jätsin seekord oma õnne kus see ja teine, kuigi pakkumisi tuli kordi neli-viis. Keksisin tantsupõrandal kõige rohkem üksinda. Siis viidi mind autoga koju. Tulin tuppa ja vajusin voodisse.

Mõtlesin juba päeval, ja veel enne magamaminekut igasuguste suhete, nende tähenduse ja väärtuse üle. Praegu ei ole mul vastassooga väärtuslikke kontakte. Natuke kurb, aga samas hea ja rahulik tunne. Jõudsin kõiges enam- vähem järeldusele. Ja siis nägin unes M-i. Ainsat, kesl potentsiaalsete tüüpide seast on puhas ja rikkumata. Lihtsalt sellepärast, et midagi peale minu fantaasia ei ole kunagi toimunud. Ma olin ta täiesti tahaplaanile jätnud, kuni uni jälle ta meelde tuletas. Vanad asjad, vanad unistused. Isegi vana tüüpiline uni, kus meie lähenemine teineteisele toimus nagu muuseas. Üks puudutus ja silmavaatamine kätkesid endast maailma. Oli ainult see salajane ülim hetk, kus temast ja minast said meie.

Kolmapäev, veebruar 14, 2007

puhkus

Kõige lihtsam on ikka lihtsalt kirjutama hakata, kas pole? Mitu päeva olen proovinud kuidagi järjekordset sissekannet alustada, aga midagi ei ole nagu öelda. Mitte, et muidu mul nii väga erilisi sündmusi täis oleks, aga eks igas päevas on siiski midagi. Mingid mõtted, mingi kogemus. On siiamaani, aga kuidas neid üles kirjutada? Tavaliselt on see lihtne, viimasel ajal kuidagi raske. Ei teagi miks.

Pean väikest puhkust, aga küll ma varsti ka midagi kirjutan. Ja siia lehele tasub ikka põigata, sest kui kirjutamine ei õnnestu, siis leian pilte või linke, või teste. Internetiinimene ju ikkagi :D
Aga asja juurde tagasi: kuulutan välja lühiajalise tähtajatu ajupuhkuse.
......
..........
...............
ajupuhkus

Reede, veebruar 09, 2007

aga vot üks tore ajaveetmise viis...




ikka parem kui freecelli mängida. Aga samaoodi rahustav :D

Kolmapäev, veebruar 07, 2007

minu kaks armsamat

Loomulikult ei räägi ma meestest. Merest ja jalgrattast hoopis :) (Puid ja pilvi armastan ma ka)! Tegin oma kirjatükile kokkuvõtte, saatsin ära, haigutasin ja vegeteerisin niisama ja otsustasin siis, et tuleb liigutada. Eriti kuivõrd siin soodsates kodustes tingimustes olen ma mingi kolm-neli kilo juurde võtnud. Eks seda on muidugi vaja ka- külmal ajal kulub rasv ära- aga ikkagi. Selg hakakb ka juba küüru tõmbama jne. Otsustasin siis, et lähen välja. Ilm oli ka suuuuuuuurepärane.

Metsas ma juba käisin. Nüüd tahtsin mere äärde. Pirita on liiga kaugel, Stroomi randa tuleb ka lisaks trollisõidule pikalt kõndida. Kuidas Kakumäle bussiga saab, ma päris kindel ei olegi...
Aga mere äärde ma ju minna tahtsin...Pilte tahtsin teha näiteks. Noh, läksin siis oma kullakese juurde ja tirisin ta õue. Lume peal ei olegi eriti raske sõita. Ekstra boonus on veel ka - äratallutud ebatasane lumi on tõeline käerasvaraputaja. Alguses oli soe. Päike paistis ja oli muidu tore. Mida lähemale ma merele jõudsin, ja mida higisemaks muutusin, seda varjulisemaks läks. Kuradi kuradi külm oli. Lõpuks oli küll selline tunne, et mu jäsemed kukuvad otsast ära. Aga vot ei kukkunud! Läksin hoopis sooja vanni ja tundsin tõelist naudingut sellest, et üks kergem ekstreemsus ette võetud sai. Miks ennast piinata? Aga sellepärast, et pärast on hea ennast jälle hellitada :P

Noh, jäsemed jäid alles ja mis veel parem - meri sai ka nähtud! Niii vapustavalt ilus! Võibolla on merevesi ka suviti vahel sama sinine, aga kindel on, et valge lume taustal tuleb see värv ekstra esile. Just minu lemmiktoon! Ja pilved ja puud...Imekaunis! Mis veel parem - olin täitsa üksinda, mis tähendas et võisin mõttetult klõpsida, mõttetult passida- võisin end vabalt tunda.
Ma kannatan külma küll, isegi kui ta vastik on, peaasi et looduse ilu nautida saab :P

Ja selle piinarikka esseekirjutamise tagajärg on suuurepärane hinne! Eufooria!

Esmaspäev, veebruar 05, 2007

depressiv-maniakaalne psühhoos

Hoiatus: tekst on keskpärane vingumine elukaugete pseudoprobleemide valdkonnas

Ehk siis sellest, kuidas mu essee mitte kuidagi ei edene. Nagu täiesti ületamatu raskus. Lehekülgede arv kasvab visalt, aga sisu neis on ikka samamoodi tuim ja tsiteeriv. Kuhu mu oma mõtted on lennanud? Mis toimub? Miks ma hakkama ei saa? Olen proovinud öist kirjutamist, päevast kirjutamist, hommikust kirjutamist. Olen ära konsumeerinud terve paki teekotte. Ikkagi ei mõju! Kasutusele on võetud juba täiesti uskumatud meetmed: Kiri õppejõule, kus ma praktiliselt ise endale tähtaja määrasin. tavaliselt kummitav tähtaeg toimib. seekord läks esimene tähtaeg siuhti mööda. Äkki teine mõjub? Kui miski muu ei aita, siis ma lihtsalt pean oma asjad kokku pakkima ja kohe Tartusse sõitma. Äkki on ühikatoas, kus valitseb nälg ja tegevusetus parem akadeemiline aura? Aga mis juhtub siis, kui isegi see ei aita?

Käin hullumeelsena mööda korterit ringi. Teetass kadus ära. vahin aknast välja, vahin kassi, vaatan 10- min lõikude kaupa Boratit. Käed veel ei värise, aga palju ei puudu.
närin rosinaid, ohkan ja hädaldan. Õhtul enne magamaminekut pesen tõelise jõulisusega oma hambaid, unes näen Matjust ja Merilaid. Ärkan üles kohutava murega. Ja kirjutamine ikkagi ei tule.
Vahepeal avastan, et olen lihtsalt 2 minutit midagi tegemata ekraani jõllitanud, kuhugile ära kadunud. aga ikkagi: the only way is trough. Milline piin ja õudus, aga pole muud lahendust kui see asi ära teha.
Liiga raske ja laialivalguv teema ehk? aga ma ei saa seda pooleli jätta. Jonnakus! Võtku kaua võtab, see tuleb endale selgeks teha ja välja kirjutada....
aga ma ei taha ju !

Laupäev, veebruar 03, 2007

pealkirjata

Olen juba nii mit korda bloggerisse sisse loginud ja kirjutama hakanud. Ainult selleks, et avastada kuidas mul tegelikult midagi öelda ei ole. Noh, sündmusi pole rohkem ega vähem kui muidu ja neist lobiseda oleks täpselt samamoodi nagu alati, aga sellel, mida ma olen proovinud ei ole kuidagi kaalu olnud. Nii on kõik need ilusad (või koledad) algused maha kustutatud.

Võibolla olen ma liialt sellesse mittevalmivasse esseesse (vaadake kui ilus sümmeetriline sõna :) ) süvenenud. Kõik sõnad ja mõtted on selle ümber keerelnud. Nii huvitav, aga veel mitte sõnades väljendatav. Vähemalt mitte kümne lehekülje ulatuses. Kolm äärmiselt tuima lehekülge. Tahan paremat. Seega lähen vist esmaspäeval jälle tarku raamatuid puurima.

Kummalisel kombel on ka teoreetiliste tekstide lugemine mulle meeldima hakanud. Vanasti ma arvasin, et kirjandusteooria tundmine rikub lugemiselamuse maagilisuse. Tegelikult tuleb välja, et aina põnevamaks läheb....Ja kummaline on ka see, et kui ma istun paar tundi süvenenult mõne raamatu taga ja tõesti pingutan, siis lõpetades tänavale astudes on pea veidralt udune ja keha nii kerge, et ma justkui hõljuksin. Mulle pole seega narkootikume vaja, ainult entusiasmi raamatukoi mängimiseks :)))

Minu loominguline osa tegeleb kudumisega ja pliiatsikritseldustega, veidi ka luuletamisega. Minu laisk osa naudib elu voodis kohvi ja raamatuga. Nostalgiline osa toidab end vanade piltide ja ühe vana päevikuga. Käisime tädil külas ja vaatasime vanu slaide. Millised mõistatused! veerand piltidest olid nii tumedad, et tuli fantaseerida keda või mida on pildistatud. teine veerand piltidest olid ilusad kuid keegi ei mäletanud neid paiku. Oli see nüüd Gruusia, Suhuumi, Kaunas või Pärnu? Umbes poolte piltide puhul sai vastata küsimustele kus ja kes. Ometi ei mäletanud keegi, et selliseid pilte on kunagi tehtud. Vaatasime, et imik-Toomas on üsna samasugune nagu imik-Anna (järelikult pole naabrimehe laps :D) ja imestasime selle üle, kuidas Toomas väiksena alati nii huvitavaid ja erakordseid poose oskas leiutada. Ja mina olin nii ilus ja nunnu punaste pükstega liivakastis mängides :D Ei tea kui kalliks läheb maksma nende piltide paberile trükkimine? Masin levitas juba praegu kärsahaisu. ei tea ju kas ta järgmise nostalgiahoo ajal enam töötabki?
Kui loominguline osa "kunstisahtlist" värvilisi pabereid otsis, leidis ta ühe vana vihiku. Minu nn päevik. Esimene sissekanne aastast 2001, siis paar kuud hiljem, siis a 2003, siis 2004. Nii huvitav. Miniläbilõige minu senisest elust. Ei olnud seal miskit erilist, aga põnev , lausa veidi šokeeriv oli see, et ma olingi tegelikult 16-aastaselt hoopis keegi teine inimene. Üllatavalt mässumeelne veel ka :D (Minu kohta) ja siis nii ilus naiivne sissekanne Aimarist. Egoga inimestel on ikka põnev iseenda kohta lugeda :P

Mis muidu? magan liiga pikalt, et unesid selgelt mäletada. praegu meenub vaid see, et käisime Dorisega Piirissaarel (läksime jala üle Peipsi) ja see kuidas ma olin kuidagi lapse saanud. Väga väikene imik oli. Ja siis paju uduseid seiklusi.

Damien Rice laulab ja mina siin olen nautimas oma sõltuvust internetist.....

Neljapäev, veebruar 01, 2007

jälle üks test


You scored as Buddhism. Your beliefs most closely resemble those of Buddhism. Do more research on Buddhism and possibly consider becoming Buddhist, if you are not already.

In Buddhism, there are Four Noble Truths: (1) Life is suffering. (2) All suffering is caused by ignorance of the nature of reality and the craving, attachment, and grasping that result from such ignorance. (3) Suffering can be ended by overcoming ignorance and attachment. (4) The path to the suppression of suffering is the Noble Eightfold Path, which consists of right views, right intention, right speech, right action, right livelihood, right effort, right-mindedness, and right contemplation. These eight are usually divided into three categories that base the Buddhist faith: morality, wisdom, and samadhi, or concentration. In Buddhism, there is no hierarchy, nor caste system; the Buddha taught that one's spiritual worth is not based on birth.

Buddhism


92%

Paganism


79%

Hinduism


75%

Satanism


75%

Islam


71%

agnosticism


71%

Christianity


50%

Judaism


50%

atheism


38%

Which religion is the right one for you? (new version)
created with QuizFarm.com