Reede, märts 31, 2006

kevadine keskpäev...

See oli eile Tartus, kui päike paistis nii soojalt, et inimesed olid raekoja platsile end pinkidele istuma sättinud ja lihtsalt nautisid ilusat ilma. Oli lausa palav ja vägisi läksid mantlihõlmad lahti ning sall keeras end kaela ümbert lahti. teistel olid veel mõtsid peas. Samas, keegi kõndis minust mööda lühikeste pükstega.

Tudengid kõndisid ülikooli poole ja justkui üleöö olid kõik "käima" hakanud, sest enne ma küll linnapildis nii palju paare ei täheldanud.
Ja loengusse tuli inimesi poole vähem kui tavaliselt. varsti ollaksegi umbsete klassiruumide asemel lihtsalt Pirogovi murul.

Täna Tallinn. Hall, nagu Tallinn enamasti ikka. Mitte niivõrd isegi ilm, kui hall asfalt ja betoonmajad. Aga rõõmus olin ikkagi, sest õhk on kevadine ja ilm suhteliselt soe tuulest hoolimata.
kevad on end ilmutanud. varsti läheme kõik lolliks kätte selelst päikesest ja teeme palju (lõbusaid) väiksemaid ja suuremaid meeletusi :)

Teisipäev, märts 28, 2006

hurraaa vihm!!!!!















Erinevalt suuremast enamikust, mulle meeldib vihm. Tunnen inimesi, kes nähes äikesepilv kohe rõõmsa tuju kaotavad. minu meelest on seesugused hallisegused pilved nii ilusad ja maalilised. Hoopis tuju läheb paremaks. Selline õrnalt apokalüptiline tume taevas mulle meeldib Külm vihm meeldib veidi vähem kui suvised soojad äikesevihmad. Novembris sajab kogu aeg, ja siis ehk saab sellest kõrini ka Küll ikkagi teeb küllale liiga.

Ja täna! Mida ma näen? VIHM! :) :) :) See tähendab kevadet. See tähendab, et lõpuks
ometi uhutakse see sopp ja heitgaasidest halliks muutunud lumi minema. Rääkimata siis sellest niiskest õhust, mis mulle samuti nii väga meeldib. Nii ma siis asusingi pikale kooliteele naeratus näol.

Naeratus püsis veel siiki, kui parem jalake niiskeks hakkas muutuma. Väikene hind kevade eest. Siis läks märjaks teine jalgki. Ei ole vaja viriseda. Jalasääred muutusid ka juba märjaks. Ausalt öeldes oli üpris vastik :D Aga siis tuli suur veoauto ja pritsis mu mantli sopaga üle. Vot see oli tore! Sellest hoolimata ma säilitasin oma positiivse meeleolu. Mulle ju meeldib vihm.

Natuke ma kuivasin ja soojenesin autos õppesõiduajal. See, et olin läbi ligunenud ei meenunudki. Siis aga pidin tagasi tulema ja...noh, mis parata omaette pomisesin ikka kuratkuratkuratkurat ja vastikvastikvastikvastik.


Küll on hea, et ma koju tagsi tulin. Vahetasin märjad riided kuivade vastu ja...naudin vihma siseuumidest :) Ka aknalauale kukkuvate tilkade heli on vahelduseks täiesti tore. Kas ma tahangi enam üldse kuhugile minna? "Märgi kasse" on tänavatel vast niigi palju juba...
Ei, ma ei virise. Lõpuks ometi vihm! :):):)


(mul ei ole selle foto autoriõigusi, aga ma oodan, et keegi ei pahanda.)

Esmaspäev, märts 27, 2006

Olen vähemalt kolm korda kirjutamist alustanud ja siis pooleli jätnud. Trükkimistahe on endiselt suur kuid...kummalisel kombel pole justkui midagi öelda....Elu läheb ikka vanaviisi. On probleeme ja on ka väikeseid rõõme. kevad on tulnud ja kuigi õues on külm, paistab päike, mis muudab mu veidi meeletuks. Koolist ei tasu rääkidagi, aga ka eraelu... MIDA ma siis ikkagi tahan? Kes teab vastust öelgu mulle ka.
Muidugi ei ole asi nii hull, et ma oleksin langenud depressioon vms. Hoopiski mitte. Nalja saab palju ja enamasti ma ei mõtlegi sellele, kuidas ma teatud asju ikka edasi ja edasi lükkan, aga on mingi paine minus jõuludest saati ja pole veel kadnud.. Oeh...

Jalutamine see-eest on vägagi tore. Laupäeval näiteks käisime Liisiga Tammelinnas. Lollitasime ja lalisesime niisama. Mõtteid tobedaid ja veel tobedamaid tuli hulgi. Sama lugu ka pühapäeval Lõunakeskuses käies. Lalisesime ja leelotasime, mõtlesime uusi liitsõnu, näiteks anaalbanaan kõlab väga hästi. Laupäeval otsime veel burgerit kah, ei teagi miks, lihtsalt tuli rämpsu tuju. Mudugi sai selel söömisega kõvasti nalja, sest kaste jõudis küll kõikjale mujale kui suhu ja kuna ee saia-pihvi haukamine oli nii raske töö, saatsid seda mehised urinad ja muud häälitsused. Naljaks muidugi. Tuleb aga välja et väga vale otsus: Liisil valutas kõht, minul valutas ka ja natuke valutab väikeste pausidega siiani. Fuhh! Õnneks maksavad söetabletid kõigest 3kr leht :D


Praegu kuulan Dorise laenatud Ultramelanhooli. Naudin. Pesen pesu ka ja...äkki on lootust täna ikkagi miskit kasulikku teha....

Neljapäev, märts 23, 2006

vot nii

The Keys to Your Heart

You are attracted to those who are unbridled, untrammeled, and free.

In love, you feel the most alive when everything is uncertain, one moment heaven... the next moment hell.

You'd like to your lover to think you are stylish and alluring.

You would be forced to break up with someone who was ruthless, cold-blooded, and sarcastic.

Your ideal relationship is open. Both of you can talk about everything... no secrets.

Your risk of cheating is low. Even if you're tempted, you'd try hard not to do it.

You think of marriage as something precious. You'll treasure marriage and treat it as sacred.

In this moment, you think of love as something you don't need. You just feel like flirting around and playing right now.


olen selle jutuga täiesti nõus

Teisipäev, märts 21, 2006

luuser

Näib, et ainuke asi mida ma veel teha suudan, on nende mõttetute blogi postituste vorpimine. Muidu olen ma täielik luuser. Võtan siis raamatu lahti ja lihtsalt ei saa edasi lugeda sest mõtlen sellele kuidas enne eksamit tuleb see niikuinii uuesti läbi lugeda. Täiesti jälk! Istun arvuti ees kuigi mul olid suured plaanid õppida õppida õppida. Arvake ära kellel on endiselt uurimustöö tegemata?

Muust muidugi rääkimata. Asi on ikkagi kole: raamatukogus viivis jookseb, aga isegi pikendamine on kole raske töö....Hästi täna lähen ja teen selle siiski ära! Või homme... Ja kogu mu "kunst" kukub seinalt alla. ja ainukene, mida ma terve päeva teinud olen, on msn-s rääkimine ja Liisi kiusamine. Ja on hea et ma vingudagi viitsin....

Eilne päev oli samasugune. Suured plaanid, mis luhtusid. Mõtlesin sellelegi, kuidas ma töövestluselegiv ei lähe sest kui ma niikuinii ei viitsi seal pärapõrgus käima hakata, milleks siis töövestluse ajakski end sinna vedada. Õnneks ma siiski sain selelga hakkama ja...see on tõesti kaugel. Sepa keskus asub nimelt Tartu ARKi kõrval. See on tõesti kaugel. Jalgattaga ehk mitte...
Töövestlus oli paras ehmatus, sest ma eeldasin, et tühjale müüjakohale kandideerimisel on töövestlus vaid formaalsus. Sugugi mitte! Küsiti nii mõndagi alates sellest, mida ma oma elu suurimaks saavutuseks pean kuni selleni, mis on minu elu moto.

Vastasin siis nii hästi kui oskasin. Väga hull ehk polnudki, aga närvi ajas küll. Läksin siis minema ütlesin ilusti nägemist ja....poolel teel avastasin, et jätsin oma mütsi sinna! Jumal küll tõesti ma ei suutnud sellele järgi minna. Häbi? Saamatus? Vaimne kurnatus? Või lihtsalt totaalne kevadine väsimus? ma tõesti ei tea.... tagasi kõndides avastasin järsku, et ma polegi Soinaste tänaval, vaid olen kuidagi Võru tänavale sattunud. See oli vahetult peale seda kui ma puhtast kondinõrkusest oma koti porri kukutasin. Oiijahh!

Otsustasin Helika jurde ka minna korraks. Ja Sepa tänavalt sinna jõudmine lisas eelnevale vaimsele pingutusele ka füüsilise. tahtsin lõigata, üritasin olla kaval, kasutades teisi tänavaid, aga...välja tuli enam-vähem sama maa...oeh.
Uma njet aga vähemalt on jalad...

Nüüd olen virisemisest ka väsinud. Head-aega

Esmaspäev, märts 20, 2006

varajane tõusmine...oeh

Varjane tõusmine EI OLE hea mõte. See tähendab kell seitse hommikul enese ülesajamist. Oli vaja, et kella üheksaks autsõidutundi jõuda, aga.... oeh
Olen ikka veel unine ja kell on juba 12. Roolis olin uimane, jäin keset mäge seisma :D Kole lugu. Aga sõiduõpetajal vahetus auto. Nüüd on palju parem ja mugavam auto, mis siis et suurem (ja seetõttu ka hirmsam) Sõites on ikka hirm, aga vähemalt mingi areng on siiki toimunud, suudan lausa oma peaga käiguvahetusele ja teeandmisele mõelda. Mnjah mõtted ei saa alati õigesti teoks, aga see selleks.

Roolist lahkudes oli kole olla. Kuidagi pingeline ikakgi, ei teagi miks, matsu ju ei pannud :D Ju oli siis põhjuseks unisus. Tatsasin vaikselt kaubamaja poole, jooskin bussile ja sõitsin Lõunakeskusesse. Oh uni ja uimasus: iga riiuli ääres läks kümme minutit. "Kas ma ikka ostan seda? on mul seda vaja? eee..vist jah...tegelikult ei! Aga äkki ikka? Hmmm..." Sain siiski ostud tehtud, lonkisin koju. Jõin kohvi ja ootan nüüd, et saaksin jälle inimeseks

Inimeseks saamisegao lgu kuidas on, vähemalt lõpuks ometi nägin jälle unes ühte lugu, päris omapärast ka veel. peategelaseks oli Tarzan, kellel oli 20-aastane poeg. Nad hakaksid kahekei mingisugust varandust otsima, see oli inimahvide käes peidus. Et pääseda inimahvide sekka, tuli raamauriiulilt pahn (hunnik kasutamata värvipliiatseid) kõrvale tõsta ja sian ilmus avavus, mida kaudu sai siseneda ahvide linna. Ahvide linn oli tegelikult suur hoone paljude tubade ja toakestega. Ja tarzan nottis siis mõnuga neid ahve, et pääseda peasaali, kus varandus olema pidi. Tarzan (poeg kadus kuskile ära) oli juba peasalai ukse ees, tappsi valvurid. Võttis kogu jõu koku ja tormas saali, kus oli lihtsalt liigapalju inimahve, et tarzani jõud neist üle oleks käinud. Siiski andis ta endast parima, kuni paar sekundit hiljem ütles peaahv stop. a seletas, et varanduseks on üks romaan mehe ja naise suhetest. Täiesti väärtusetu teos teme melest, sest maehe ja naise suhted sela aamtus "on nagu karusell. Karusell ei tapa küll kedagi, aga paha on ta ikkagi." Mis ta täpselt ütles, ei mäleta. Mulel jäi aga selline mulje, et inimahvidejuht on monogaamia vastane...
selline uni siis...

Pühapäev, märts 19, 2006

nädalavahetus siis

Seekord vedasin end Tallinna, lootuses, et juhtub midagi põnevat ja...eks keskkonnavahetus on mõttetegevusele kasulik, sest mõtlen ikka selsamal teemal, mis juba mitmes sissekandes mainitud. Milline suund valida? Armastus? Seiklus? Armuseiklus?

Esimene oleks rahuldustpakkuvaim, aga mulle tunub, et mul algab kas kohe või peagi sarvede mahajooksmise periood ja "kenast ja armsast" neiust, nagu mina saab viimne...khõmm.
Ma ei tea on's see hea või halb? Parem on see vist siiski läbi teha nooruses või kuidas? Igatahes Liis oli seda avastust tehes äärmiselt rõõmus ja...eks tal on õigus ka. Õnneks on ta samasugune, nii et mul pole vaja häbi tunda- vastupidi- hoopiski uhkust tunda, ja... meeletustes võistlema hakata?

Nii olen ma avastanud endas meeletu klubitantsija, flirtija, vabamõtleja. Ja minu libiido on ka võtnud enneolematud mõõtmed :D See siis on ikkagi minu salaelu. Väliselt olen ikka armas ja viisaksas, aga nagu mulle on öeldud: head tüdrukud ongi need kõige hullemad :)

Imelik, sest olen ikka mõelnud vaiksest harmoonilisest eluviisist mehe ja lastega. Peaks koduloomi, hobuse võtaks kindlasti ja elu olekski seatud. Nüüd tundub mulle, et esiteks on see liiga lihtne ja teiseks: rutiinne. Ja minu puhul pole rutiinist mitte midagi hullemat olemaski.

Noh ma hoian end veel natuke tagasi, sest sellist eluviisi pole ma küll endale eesmärgiks võtnud. Samas, ma ei hakka ka vägisi üht või teist asja tegema. Las siis elumerelained loksutavad mu õigesse suunda.

Neljapäev, märts 16, 2006

Kuu kulgeb


...Kuu kulgeb üle maa ja üle taeva
aegajalt viirastusi loob
Mu silmadelt on ära võtnud vaeva
vaadata mis homne päev ka toob...




Nii laulab Bonzo. ja need read tulid hetkeliselt pähe, kui näin seda ilusat täiuslikku ümarat kollast kuud, kes jalutas maa ja taeva piiril ja piilus aedadesse ja akendesse. Ka ta naeratas, ei tea, aga rõõmus nägi ta välja küll ja....homse päeva vaev oli tõesti unustatud...kasvõi hetkeks :)
(Mitte, et ma kunagi väga palju muretsenud oleksingi)

Aga mõtteid mis...kas nüüd vaevavad...aga mis mõtlemisainet pakuvad jätkub küll. Seekord küsin endalt seda, kuidas oma elu edasi korraldada. Koolis võiks olla tublim, elada tahaks veidi enam seltskondlikku elu, on autokool ja töölegi tahaks minna, ujumas käimine on ka hea mõte. kuid kas jõuan? Kevad on minuse süstinud entusiasmi kuid kardan et tean juba ette - kõike ei jõua. Tööintervjuule lähen ikka, kasvõi harjutamise mõttes. :D

Nüüd on kell märkamatult saanud nii palju. Olen veetud terve päeva üsnagi sisukalt. Tõesti on tõsi see, et mida rohkem teed, seda enam jõuad. Tahaks veel eiteamida korda saata kuid...soojad ööd, mil jalutada romantilised mõtted peas, on alles ees...
Lähen veel naudin dušši, mõtlen ilusaid mõtteid, unistada on nii hea ärkvel olles ja magadeski.

Ootan põnevat und, pole ju nii sellist näinud. Unemati, palun võta seda kui vihjet :)

Kolmapäev, märts 15, 2006

olen täna unistaja

Eile tekkis mul suur soov hakata luuletusi kirjutama. See oli nii tugev, et ma tõesti hakkasin mõtlema sellele, kuidas ma nende kallal töötan, ja kuidas mul tulevad head luuletusd, kus on ehk ka mingi mõte ja mingi tunne kõigile, kes loevad, mitte ainult mu enese jaoks. Kahjuks polnud see kihk piisavalt tugev, et jätta kirjanduskriitika loengu kuulamine sinnapaika, võibolla jäi loomejõust siiski väheseks.

Mingi loomingulisuse tahe on mind siiski tabanud, tahan öelda midagi enamat. Kindlasti on selles süüdi õrnalt kevadised ja üha päikesepaistelisemad päevad. On tegelikult uskumatu kui palju väline keskkond mind ikkagi mõjutab...

Näiteks eile. Kõrvaklapid peas kõndisin pimedas üle Toome, tumepunased telliseseinad ja tumesinine taevas. Siis Näituse tänav ja raudteed. Tahtmatult pidin naeratama, sest lihtsalt
h e a oli olla. Seda juhtub tihti. Kodutee on sama juba tükk tükk aega, aga see kõdimine üksinda tühjadel tänavatel mõjub ikka ja endiselt niivõrd hästi.

Hakkan ehk sügavmõtteliseks, vahel uhtub minuga nuu. See pole eriti popp. Teie ei oska või ei julge kommenteerida. Aga ma tõesti vahel tahan seda. Tajuda tavapäratult, luua omaenese maailm....
Eile tekkis mul suur soov hakata luuletusi kirjutama. See oli nii tugev, et ma tõesti hakkasin mõtlema sellele, kuidas ma nende kallal töötan, ja kuidas mul tulevad head luuletusd, kus on ehk ka mingi mõte ja mingi tunne kõigile, kes loevad, mitte ainult mu enese jaoks. Kahjuks polnud see kihk piisavalt tugev, et jätta kirjanduskriitika loengu kuulamine sinnapaika, võibolla jäi loomejõust siiski väheseks.

Mingi loomingulisuse tahe on mind siiski tabanud, tahan öelda midagi enamat. Kindlasti on selles süüdi õrnalt kevadised ja üha päikesepaistelisemad päevad. On tegelikult uskumatu kui palju väline keskkond mind ikkagi mõjutab...

Näiteks eile. Kõrvaklapid peas kõndisin pimedas üle Toome, tumepunased telliseseinad ja tumesinine taevas. Siis Näituse tänav ja raudteed. Tahtmatult pidin naeratama, sest lihtsalt
h e a oli olla. Seda juhtub tihti. Kodutee on sama juba tükk tükk aega, aga see kõdimine üksinda tühjadel tänavatel mõjub ikka ja endiselt niivõrd hästi.

Hakkan ehk sügavmõtteliseks, vahel uhtub minuga nuu. See pole eriti popp. Teie ei oska või ei julge kommenteerida. Aga ma tõesti vahel tahan seda. Tajuda tavapäratult, luua omaenese maailm....

Puhka rahus, Lennart

Täna on leinapäev. Mida lisada kõigele, mida Lennartist on juba kirjutatud? Võin vaid avaldada oma subjektiivset arvamust, et tegemist oli tõesti erakordse inimesega.

Surm on alati kurb sündmus, aga õnneks on inimesi, kes surevad vaid formaalselt, sest kustumatult häid muljeid on lihtsalt liiga palju. Meie president oli kindlasti üks sellistest inimestest...

Pühapäev, märts 12, 2006

uudiseid pole

Noh mis teha, tõesti pole. Isiklikke mitte, ja teised kirjutagu oma uudistest ise. Külaskäik jäi kahjuks ära, veetin eilse õhtu arvuti ees passides. Minu logardlus hakkab võtma juba eluohtlikke mõõtmeid, reedel ei jõudnud ma isegi kooli :( Ja ma olen taasavastanud Zuma-hulluse. Nii need tunnid lähevad, jubejubejube.

Natuke ma lugesin, aga mida kirjutati, ma tõesti ei mäleta. Unesid pole ka eriti olnud. Ainult mingid segased pildid. Näiteks täna kolisime Raatuse ühikasse, kus oli väga mugav, sest lisaks magamistoale oli meil veel köök ja elutuba, aga naabri(kelleks oli minu lapsepõlvevaenlane Punnsilm) poiss-sõber seisis porgandpaljalt meie magamistoas. Tegime nägu, et ta meid ei häiri, aga häiris ju küll! Seisis ukse ees ja takistas liiklust.

Siis on mul veel isiklikud probleemid selles vallas (lisaks logardlusele), et ma ei suuda otsustadam ida ma tahan. Kas armastust, seiklusi või armuseiklusi. Põhimõtteliselt on kõik variandid käegakatutavad, saavutatavad, aga.... Tüüpiline kevadine probleem vist.

Lähen nüüd sõidutundi ja jään ootama põnevaid juhumisi, millest oleks ka huvitav kirjutada-lugeda. Tahan väga väga ratsutama minna jälle...kes tuleks kaasa?

PS: hoolimata testi tulemustest, mille järgi me kõik sama tüüpi oleme, pean mina end ka eriliseks ja kordumatuks :)

Neljapäev, märts 09, 2006

on see minu moodi?

Avaldage arvamust, kui läbi viitsite lugeda!
Samas, võite ka enda kohta välja uurida siin



INFP
INTROVERT-INTUITIIVNE-
TUNDEINIMENE-KOHANEJA



ÜLDINE ISELOOMUSTUS
INFP tüüp on entusiastlik ja taiplik uuendaja, kelles peitub palju inimlikku soojust. Oma tundeid, hellust ja õrnust väljendab harva. Need on tagasihoidlikkuse sirmi taga. Ellusuhtumiselt on ta väga isikupärane ja idealistlik hoides kirglikult oma ideaale ja väärtusi. INFP tüüp ei soovi tavaliselt domineerida või muljet avaldada. Igapäevastes asjades ning tööl on salliv, lahtise peaga, mõistev ja paindlik. Kahekordselt hea ja edukas on tegevuses, millesse usub. Tahab, et tema töö annaks mingisuguse panuse inimeste vastastikusesse mõistmisse, õnne ja tervisesse. Sõltumata töötasust soovib ta selle taga näha töö mõtet ja eesmärki. Kui teeb midagi niisugust, millest ta väga hoolib, on tema täiuslikkuse taotleja. Olles innustatud ja idealistlik omab INFP tüüp talenti kasvatada ja julgustada oma lähedasi. Suhtlemises kerge ja positiivne, võib ta olla otsene ja isegi kategooriline, kui ta ideaal või üks tema elulistest väärtustest on ohus. INFP tüüpi inimene tunneb suurt huvi uute ideede vastu. Tal on samuti perspektiivitunnet. Reeglina huvitub raamatutest ja keeltest. Sageli tõmbab teda nõustamine, õpetamine, kirjandus, kunst, teadus, psühholoogia. Teda võlub võimalus tungida inimhinge sügavusse. Ta võib töötada suurte energiapuhangutega olles võimeline ülimalt keskenduma ja pühenduma ülesande täitmisele. Üldiselt on ta kohusetundlik kuid rutiinsete tööülesannete täitmine muutub kergesti tüütavaks.

ESMANE MULJE
INFP tüüp on kerge, südamlik, meeldiv, väga hästi tunnetab nii enda, kui ka teiste "territooriumi". Lõbus ja veenev kuigi sealjuures veidi kuiv ja mittejulge. INFP tüüp tõmbab aeglaselt kaasa teisi enda ellu, luues vale, kuid laialtlevinud mulje nagu oleks ta upsakas.

SUHTLEMINE
INFP tüüp ei kaldu laskuma kõnelustesse, kuid väljendab siiski oskuslikult oma mõtteid. Tema kirjakeel on selge ja täpne ja tal on luuletaja oskus, kui tuleb kõnelda armastusest ja suhete teistest külgedest.

MIS ON ARMASTUS
Pole midagi paremat kui armastus, mis toob endaga kaasa rahu ja headuse.

SEKS JA LÄHEDUS
Nagu ka teised Introverdid, INFP tüüp ei avalda meeleldi oma vajadusi ja kiindumusi. Kuid tal on sügav tundelisus. Kui ta omandab suuremat eneseväljenduse vabadust siis seks ja lähedus võivad osutuda omakasupüüdmatuteks eneseandumuse hetkedeks.

FINANTSID
Sellised asjad huvitavad INFP tüüpi vähe. Kuid nendega kokku puutudes on ta võimeline ilmutama mõtteteravust ja läbinägemisvõimet. Nagu ka teistes valdkondades, võib ta alahinnata oma võimeid ja oskusi, kuid siiski osutuda väga kompetentseks.

KONFLIKT
Enam kui ühegi teise tüübi esindaja kardab INFP tüüp konflikte tehes kõik konfliktide vältimiseks. Kui siiski teda selleni viia, võib ta olla kangekaelne, järjekindel, leppimatu ja üldse järeleandmatu.

KOHUSTUSED
INFP tüübi lubadused on siirad ja enamasti igaveseks. Ta ei võta meeleldi enda peale kohustusi ja enne, kui neile alla kirjutada, esitab ta ettevaatlike küsimusi. Kui aga otsus on vastuvõetud, see osutub lootuste, unistuste, ideaalide kulminatsiooniks ja vältab kogu elu.

VANEMLIKKUS
INFP tüübi jaoks on see tavaliselt vabatahtlikult vastuvõetud meeldiv kohustus. Lapsed on ta ideaalide loomulik jätk, ja nende kasvatamine - see ala, kus need ideaalid kasvavad.

LEPINGUD
Tänu lubaduste tähtsusele võib lepingute sõlmimine kergendada ja rikastada suhteid. Kuigi INFP tüüp peaaegu ei tunneta vajadust avaldada mõju, on tal tugev vajadus olla oma lähedase koostisosana. Kõik, mis vaid võib suhetele kaasa aidata, tuleb ette võtta.

SUHETE LÕPETAMINE
Oma idealismi tõttu elab INFP tüüp raskustega üle suhete katkemise. Enam, kui paljude teiste tüüpide esindajad, tunnetab ta tugevat ebausku endasse, on kalduvusega enesepiinamisele ja enesepiitsutamisele. Reeglina, kõik see pole adekvaatne põhjustele, mis on suhteid nurja ajanud.

STRESS
INFP tüüp sattub konflikti iseendaga kui ei suuda üles ehitada suhteid inimestega vastavalt oma seesmise eetilise koodeksiga. Ta ei tea kuidas toimida: arvestada esmajärjekorras teiste huvisid või enda omi. Valikut segab harjumus paigutada end ümbritsevate asemele ning eelsoodumus eneseohverdamisele. Kuna INFP tüübil puudub oskus valjult avaldama oma soove, teda ei mõisteta mida ta õieti vajab. Kuigi eneseotsing on tema jaoks erakordselt paeluv, edu selles ta saavutab harva.
Nagu ka kõik NF temperamendid, stressile allutatud INFP tüüp sattub segadusse. Stressi situatsiooni arenguga kasvab tema oma „minast“ isoleerituse tunne. INFP tüüp osutub võimetuna määrama oma koha ajas ja ruumis. Ta kaotab silmist lihtsaid detaile ja selle asemel koondab tähelepanu lihtsate toimingute enam abstraktsetele ning sümboolsetele tõlgendamistele. Sageli see asetab tupikusse neid, kes on harjunud rohkem otsema ja konkreetsema suhtlemisega.

KUTSESUUNDUMUS
INFP tüübil on intuitiivne taju (N) ja tundeinimese (F) otsustamisviis. Selline kombinatsioon osutab võimaluste tajule. See tähendab, et otsustamisviis viitab selle tüübi sotsiaalsele andekusele mõista teisi ja suhelda toetudes seejuures oma kujutlusvõimele, intuitsioonile. See tajutüüp võimaldab lahti rebida reaalsusest, seega käsitada ja lahendada probleeme, näha asju tulevikuperspektiivis. Sobib komplitseeritud suhtlemisprotsess, tungimine inimloomuse ja suhete keeristesse ning sügavustesse. Vaadeldava isiksustüübiga sobib hästi artistlik, kunstnikutüüpi kutsesuundumus koos mitmesuguste arendusvaldkondade ja õpitavate erialadega. Näiteks kunst, kirjandus, muusika, aga samuti usutöö, õpetamine, tervishoid, psühholoogiline nõustamine, poliitika.
USA-s asuva psühholoogiliste tüüpide kasutamise keskuse andmetel on antud tüübi esindajate seas iseloomulikumateks elukutseteks psühholoogid ja psühhiaatrid, kirjanikud, kunstnikud ja toimetajad, õpetajad, kasvatajad, muusikud ja heliloojad.

Kolmapäev, märts 08, 2006

pikka liugu mulle!

Paar päeva tagasi nägin esimest kärbest oma väikese peaga suurt aknaklaasi purustamist katsetamas. Jääpurikad ka tilguvad juba. Soojem on kui enne, päike paistab. Aga Doris kinkis mulle sünnipäevaks perseõunakese. No selle, millega mäest alla lastakse.

Ma olin siiralt õnnelik, sest iga kord kui ma seda poes nägin mõtlesin ma selle omandamisele, aga noh, nagu mulle kombeks, tegudeni ei jõudnud. Õnneks tuli saatus appi. :) Ja siis me läksime öhhe kelgutama. (Peale autokooli ju). Kassitoomele.

Ma pole väga ammu kelgutanud. Isver kui hirmus! Pime ja...loomulikult suutsin ma õige künkliku raja. Kriiskasin nagu hullumeelne. Terve ümbruskond vist kuulis. sellistes kohtades on hea kaja ka:D Ma ei suutnud jalad püsti sõita ja siis sõitsin jalad maas nii, et lumi igale poole pritsis. Peale kolme sõitu kummagi poolt olime päris märjad juba. Vanainimesed ka, kaua me ikka kelgutame. Läksime hoopis Zavoodi!

Jõime natuke, kell käis kiiresti. Hakkasin siis ädaldama, et mis mõttega ma üldse sinna koju lähen, paari tunni pärast (tegelikult küll 9, aga noh) pean niikuinii loengusse tulema. Nii ma läskin Dorise poole ööbima. Enne tuli oma varusid täiendada. Herne pood siis.

Kõndisime ja nurga peal vaatas istus aknalaual üks ergas kass. Doris hakkas siis kiisutama, kuni inimene teiselpool klaasi vaatas, et ei tea mis hulkurid siin tema aknast sisse passivad. Aga tore oli. Kiisu oli tõeline miisu. St, et nunnu :D

Siis läksime ühikasse ja o l i m e. Siis läksime magama. Siis ärkasime, siis läksime Kauri loengusse :) Ja veel kord kelgutama :) toretoretore!

Ja pühapäeval on mul esimene autotund :) Viktoriga :D

Teisipäev, märts 07, 2006

djen roždenija

Posted by Picasa

Olen nüüd vanamutt valmis- 20. aasta on alanud. Kas olen lisaks sellele, et aasta vanem ka aasta targem? Vot ei tea. Elu on nii mõndagi pakkunud küll. Võrreldes 18. eluaastaga olen 19. aastal kogemusi juurde saanud küll. Isiklikke ja veidi vähem isiklikke.

Uskumatu kui palju mind on õnnitletud. Sõnumid ja scrapsid orkutis jms. Ma poleks seda oodanud, ma ju ei vääri seda. Mina, hale inimene, kes kellegi sünnipäeva korralikult meeles ei suuda pidada. Isegi telefonikalender ja interneti meeldetuletused ei aita. Olen lootusetu :( Loodan, et armastate mind siiski. Tundub, et natuke ikka :) Aitäh, et kinkisite mulle oma tähelepanu. Süda läks soojaks küll :)

Pildil on Ilme kingitud tulbid Vildes koduaknal. Oi kuidas mulle tulbid meeldivad :)

Esmaspäev, märts 06, 2006

minu uus ustav teener ja muu

Tallinnas käik oli täiesti talutav, kuigi ega ma sinna eriti minna ei tahtnud ja ma lolli peaga ei osanud mõista, et tervisetõendit autokooli saab ka kergemalt, st Tartust. Kuid ega miski mind (kahjuks) Tartus kinni ei hoidnud ja nii ma läksingi.

Piul käisime kah. Parlamendis. Ja kohe hakkas Helika jälle tüüpe ligi tõmbama. Tuli mingisugune. Rääkis ja meie kaks suundusime tema sõpruskonna lauda. Helika käis tantsimas ja mina leidsin ühe uue sõbra. Suurtes mõõtudes, aga muidu sümpaatse, enesekindla ja osava jutustamisoskusega. Üks korralik persoon, kes tundis mu vastu huvi (nii ta väidab) kuid kes oskas jääda piisavalt väärikaks. Või ma ei teagi, aga tema jutt ja tema teooriad näisid huvitavatena.

Nende sõpruskond siis pidi erakordselt haiglaste lausetega neidusid ära moosima. Noh, nagu näha, mingil määral see neil õnnestus ka. Vähemalt niipalju, et istusime nendega rääkima, ja läksime tantsima. Igatahes Helika solvus minu peale ja hiljem selle tüübi peale, sest too teisega tantsima läks. Ise ta muidugi väitise, et tema pole litsmees ja "iga naisega ei maga" Ja minu uus sõber seletas tolle tüübi peent flirtimistehnikat. Noh, Helikaga siiski peab rohkem vaeva nägema :) Mina aga võtsin kõrvaltvaataja poosi ja sain mõnusalt kogu situatsiooni üle muiata. Tantsida sain üsna vähe, aga noh...

Helika nimelt eelsitas suurt saali, mina tahtsin väikest saali neegrimuusikaga. Lõpuks jäime mõlemad nii unisteks, et lihtsalt läksime koju. Aga oma "sõbrale" andsin msn-i.
Nüüd on ta siin vannub igavest sõprust ja lubab olla minu ustav teener :) See tähendab midagi enamat, kui sõprus kuid kõigest natukene enamat...eks näis. Vähemalt on uues tutvuses uudsuse võlu.

Pühapäeval tegin pika lõunauinaku. Lõpuks ometi aavutasin oma kassiga lühiajaliselt harmoonilise kooseksisteerimise vormi. Nimelt magasime kahekesi koos minu mõnusas voodis.
Tartusse sõitvas bussis magasin ka ja...nüüd peaks vist kah magama minema....

Reede, märts 03, 2006

Linnud

Olgu linnugripi ja salmonelladega kuidas on, linnud mulle meeldivad. Tuvid küll mitte eriti, aga nemadki on omamoodi toredad. Lindudest võiks rääkida palju, aga parem vaadake seda siin :)

Neljapäev, märts 02, 2006

sõiduteooria nr 1

Läksingi autokooli. Pikk plaan ja valmis! :) Oi, kui põnev see oli! Mitte nii väga, see mida räägiti, aga ümbrus, kaasvõitlejad ja vaimukad pildid.

Läksin kohale. Raatuse ühikasse. Jõudsin varakult. Valisin koha. Minu selja taga istus kolm keskealist naist, kellest üks rõõmsalt naerda lõkerdas. Siis saabus mingi vuntside ja kohutava juuksepahmakaga (loe: väljakasvanud MacGyvery soeng) vanamees. Siis veel üks veidi kenam vanamees. Ja siis tuli üksteise järel umbes kuus blondiini. Tekkis juba kohutav hirm, et ma olen sattunud väga valesse seltskonda :D Õnneks saabus ka brünette ja...Laura :D

Seniks kuni inimesed registreerimisankeete täitsid, mängiti multikaid ja muid naljaklippe :D Need lood jääkaruga jooksmislindil ja jõuehobu laulmas The Lion Sleeps Tonight. Siis veel kahtlane prantslane, kes mängis oma kehale kinnitatud jalgrattapasunatega muusikat. No oli totter, aga ajas muigama.

Õpetaja ise oli üsna sümpaatne keskealine hallipäine mees, kes nagu näha, peab lugu heast huumorist, sest kogu tema powerpointi presentatsioon oli varustatud lõbusate pildikestega. Näiteks "sõitja" mõiste illustreerimiseks näitas ta pilti žigulisse topitud eeslist....Aga eks läbi huumori ja nalja, omandatakse õpitut paremini. Sehr gut! Millal saaks nüüd juba rooli !!!

Käisin veel ema hostelituba Raatuses vaatamas. Ta täitis oma emakohuseid täiuslikult. keetis sardelli ja pakkus rosoljet. Niipalju siis minu iseseisvusest :D

Koju jõudsin kolmveerandtunni eest. kell kümme. Ja Liis juba magab. Mina jõin ekstra kohvi, et sõiduteoorias ergas olla..Mina muidugi ei saaks ka ilma kohvita enam nii vara magama minna....ja ausalt öeldes Liis ju ka niheleb....Ei mõista ei mõista. Noh tegelikult on tal varajane kool, aga ikkagi....kannata Liis, klõbistan siin veel mõnda aega!

Kolmapäev, märts 01, 2006

sõnad lumes

Tulen mina ükspäev koolist koju. On pime ja mina olen nii väsinud. ja mida ma näen? Tee sees lumel on G! Vaatan edasi ja veel R...E....ja nii edasigi. Ja MUSI ka veel. Milline suurepärane armastusavaldus Liisilt :) Tõeline romantika, kas pole. Inimesed võtke õppust! :)
Oi tuju läks väga heaks!!!!
Nagu näha hakkas kellelgi kade. Siis tuli sinna selline väga väga kole lauseke juurde :D
Täna tulen ma jälle koolist koju. Üks lause juures.


Ei tea kelle tehtud see küll olla võiks, uurin järele. :)
Kunagi tehti muide meile siia mingi zaajats ja mingi rõõba ka. Need olid ilusad pildid, aga neid ma ei jõudnud/tahtnud jäädvustada...