Laupäev, jaanuar 31, 2009

fotojaht: poosid

aktiivne
...ja passiivne :)

Esimene tähendab külma ilma, pingutust, lihaste kasutamist, teine mõnusalt soojas toas lõõgastuses lehe lugemist. Omamoodi mõnusad mõlemad.

Neljapäev, jaanuar 29, 2009

fotojaht: makro

Hilineja olen minagi- alles nüüd panen pildi üles. Aga mul on hea vabandus. Pilt ise annab vihje, millega ma viimasel ajal paaniliselt tegelenud olen. Ei, ma ei saanud vihaseks. Klahv jäi ise vigaseks. Ega ma ju päevad läbi ainult ö-tähte ei kasuta... Siin tekstis on ju vaid üks täppidega o...

Posted by Picasa

teised on siin!
Ei tia kohe, mis saab. Tegelesin kaua ja usinalt meemiga, aga küllap olen ma liiga nõudlik. No lihtsalt ei leidnud miskit sellist, mis ühe või teise nõutud teema alla mahuks. Kõik sissekanded on pudru-ja-kapsad stiilis. Ega ma veel päriselt sellest ei loobu, aga keegi kuskil katkestab ikka mõne keti, mõne ahela. Miks siis mitte mina?

Tegelikult olen ma Tallinnas olemisega täitsa ära harjunud. Ega ma siin muidugi midagi eriti ei tee. Raamatukogu ja kodune urg. Kõik. Noh, mõned üksikud külaskäigud ehk ka. Aga üldiselt olen ma praegu täielik erak ja mulle täitsa sobib. Midagi uut selles muidugi pole. Uus on lihtsalt see, et minu eraklus nii kaua kestab.

Hea küll. Ei ole eraklus. Elame siin emaga kahekesi nagu kaks lõbusat vanatüdrukut. Õhtuti joome klaasikese veini või konjakit, vaatame telekat ja teeme õelaid kommentaare. See mis meil siin on, seda nimetame rõõmsasti ladoltševiitaks. Kes filmi näinud, on mõistab...

Ma ei tahaks seda tunnistada, aga tõsi see on, et Tartu mulle praegu ei sobi. Loodan väga, et see läheb üle. Aga praegu lihtsalt ei sobi, tee või tina. Miks? No kes pagan seda teab?

Teisipäev, jaanuar 20, 2009

sess

Uimasklen kohvilõhnalises ruumis ja tunnistan täiesti siiralt, et ennemalt kirjutaksin sada blogipostitust, kui asuksin oma esseede kallale. Need, olleks küll sündimata, kriiskavad oma looja poole. Sess saab varsti läbi. Me peame tekkima füüsilisse maailma mustade tähtedekogumikuna valgel ekraanil. Aga ikka kulmineerub kõik viimasel hetkel. Ja nii ma naasen taaskord raamatute manu, et lisada juba omandatud teadmistele veel ja veel ja veel loetavat. Et oleks palju, millest kirjutada. See on kole perfektsionism, mis mandub lõpuks viimase minuti minnalaskmiseks. Kui ainult oleks olnud rohkem aega, kui ainult oleks varem alustanud. See mantra kordub sessist sessi ja uskuge mind, ma olen proovinud alustada varem, kuid olemata eriline fatalist, tuleb vist tunnistada, et kõige jaoks on täpselt õige hetk ja õige aeg ning alles kell viis hommikul närvilise ja erutatuna viimasel päeval tekstile lõplikku punkti pannes olen teinud täpselt nii nagu vaja. Mitte ise seda soovides, aga mingisugusele seletamatule seadusele alludes. Nii pean end praegu lohutama praegu väsinu ja näljasena, hirmununa, nii ebakindel selles, et kõik vajalik õnnestub õigeaegselt valmis saada.

Pühapäev, jaanuar 18, 2009

Fotojaht: loom


Linnuke vaatab oma maja aknast välja.
Pühapäevane idüll :)
Posted by Picasa

Reede, jaanuar 16, 2009

linnainimene

Jah, tegelikult olen ma siiski linnainimene. Jah ma armastan rahu ja vaikust ja metsa ja linnulaulu, aga seal jään ma siiski vist alati külaliseks, sest kogu oma suurele üksiolemise vajadusele vaatamata mulle meeldib inimeste ümbruses viibida. Peaaegu iga kord kui sõidan trolliga, taban end mõtlemast sellest, kui huvitav on iga inimene, tema nägu, tema liigutused, tema riided, tema olek; ja ma tahaksin neid kõiki portreteerida, kui ma natukenegi joonistada oskaksin. Suurlinnad on veel huvitavamad: toredad prisked aafrika mammid kirjutes kleitides kirjute peakatetega, india päritolu tüdrukud säravlillades sametdressides, suurte lopsakate vuntsidega türklased, kavala näoga mustlased, kõikjal kohatavad venelased ja itaallased....

Minu jaoks klassifitseerub Tartu siiski ka linnana. Aga ta on nii armas ja soe, et seda on kerge ära unustada. Pigem nagu suur küla, kus kõik kõiki tunnevad. Natuke tahaks küll anonüümsust, aga samas on nii tore, kui tuled bussi pealt maha, kõnnid paarsada meetrit kesklinna ja hakkad aina teretama ja tervitama. Ülikooli raamatukogu on veel eriti armas ja kodune, ainuke mure vahel selles, et kui end hästi ära ei peida, tuleb iga viie minuti tagant keegi tuttav, kes õppimisest väsinud ja kes paar sõna vestelda soovib.

Tartus on ka tänavatel parem uidata. Supilinn ja Karlova on alati peaaegu paari sammu kaugusel. Aga Kalamajja jõudmiseks tuleb ette võtta pikk matk, mis - tõsi küll -on asja väärt.
Tartu meeldib väga, Tallinn hakkab ka juba tasapisi sümpatiseerima. Loodust ja maapaiku ma armastan, aga maale elama ma vist ikkagi minna ei saa. Siiski liiga palju vaikust. Mulle meeldivad inimesed.

Teisipäev, jaanuar 13, 2009

uni

Täna nägin unes ühte neist topeltunenägudest, kus reaalsus ja uni on veel rohkem segamini kui tavalises unenäos ja kus tegelikult valitseb mingi kummaline "kristallselge" loogika. Nägin unes seda, kuidas ma näitasin oma sõpradele mingeid videolõike, mida ma olin filminud. Tegemist oli mingi üritusega, kuhu ma olin mingil põhjusel kaasa võtnud ka oma kassi. Ja loomulikult keskendus siis sellest hetkest peale kogu tegevus kassile. Filmisin küll onukest, kes kõnet pidas, aga koos onuga jäi kaadritesse kiisuke, kes loomulikult oli palju armsam ja põnevam kui mingi kiilaspea.

Aga miks topeltunenägu. Aga sellepärast, et kogu unnenägemise aja mõistatasin ma, kas see video, millest ma teistele näitasin, oli päriselt filmitud? Või olin ma teinud sellise filmi mõnes varajasemas unenäos? Kaldusin arvama viimast ja ise veel omaette imestasin, kui kummaline on aju - et mäletab mu varasemaid unesid ja liidab neid uutega. Aga kui ma üles ärkasin, siis tundus mulle küll, et mingit kassivideo und ma küll kunagi varem näinud ei ole (vähemalt ei mäleta).

Uni uneks, aga ma igatsen ikka oma kiisukest. Nii kole, kui keegi on kadunud. Ja pole teada, kas ta on elus või surnud, hulkur või mõisapreili. Elust võib oodata kõige hullemat, aga teated puuduvad, on ikka selline ebamäärane tunne ja nüüd pool aastat hiljem on ikka see "aga äkki....?" tunne.

Pühapäev, jaanuar 11, 2009

fotojaht: müürid

Müüridest mõeldes tuleb silme ette midagi sellist:
paksud ja tugevad paekivimüürid, mis peavad vastu ja ongi pidanud vastu sajandeid. Mida need müürid jutustada võiksid? Arvan, et paljutki. Aga neis on kogu ilust hoolimata midagi sünget.

Kus on inimesed, seal on müürid. Noh, vähemalt seal, kus inimesed on paikselt. Ja metafoorsetest müüridest parem rääkima ei hakkagi.

Ja kuna müüre on pea kõikjal, siis oli raske, väga raske mingisugustki valikut teha. Pilte sai ikka liiga palju!

(Kiiu torn)



Jah, müürid peavad vastu sajandeid. Kauem igatahes, kui katused....See pilt on mu blogis juba varem olnud, aga see pilt meeldib mulle väga-väga.
Tegemist on ühe vana kirikuga Fonteccio külas Abruzzo maakonnas Itaalias.....













Olgu - mitte kõik müürid ei ole sünged. Mõned on mänglevad. Nagu need siin. Sellised kumerad ja kurvilised, mägiradadega harmoneeruvad.....

(Eze, Prantsusmaa)









Aga kes ütles, et müüre saab ehitada ainult kivist?









...või seda, et need peavad olema "ehitatud" inimkätega?

Ka lehemüürid võivad olla läbipääsmatud! :)

Blogger paigutab teksti-pilte oma suva järgi ja mängib minu närvidega, aga teised müüridemärkajad on siin!

Reede, jaanuar 09, 2009

vahemärkus

Mina olengi see haiglane inimene, kellele sessid meeldivad!

Kolmapäev, jaanuar 07, 2009

kuuldavasti rohevint


nii mulle, linnuvõhikule vähemalt väideti.
Algaja loodusfotograafi rõõmud.....
/Supilinnas/
Posted by Picasa

Pühapäev, jaanuar 04, 2009

fotojaht: talv

Fotojahi idee on üks väga tore asi ja ma olen juba ammu-ammu tahtnud sellest osa võtta. Nüüd siis viin selle plaani ellu, sest teema on selline, mille tarvis mul palju pilte varnast võtta. Isegi hoolimata sellest, et Tallinn on äraneetud linn ja siin lund praegu ei ole.
Vähemalt leidsin ma veidikenegi jäätunud rannaäärt. Kui hoida pilk madalal, tekib talvine tunne küll :)














Lund oli siin palju siis, kui lund kõikjal palju oli - Novembris lumetormi aegu. Ja siis leidsin ma, et ka koduaknast, kust muidu väga igav ja kole vaade, võib lumega ilusaid, lausa koduseid ja sooja tunnet tekitavaid pilte teha!












Aga see pilt on ammustest aegadest! Kunagi oli aasta 2007 ja Türisalu panga läheduses oli palju lund ja palju jääd. Oli nii külm, et isegi voolav vesi jäätus....

Teised talve jahtivad inimesed on siin
Posted by Picasa

Laupäev, jaanuar 03, 2009

Elu jne

On hilisõhtu ja koju tuleb sõita läbi lumetuisu. Teed pole ollagi ja võibolla tekib alles praegu, alles esimest korda see tunne, et on vastutus mitme elu eest. On ilus, on ohtlik. Tahaks jõuda koju, kiiremini ära maanteelt, kus midagi näha ei ole. On nii ilus ja üle viiekümne sõita ei saa.

Hommik. Tegelikult küll juba varajane pärastlõuna. Oleme hiljaks jäämas. Väljas olles selgub, et oleme kinni pargitud. Mis teha? Noh, sõidame siis need kümme meetrit kõnniteel. Midagi ei ole parata. Eespool on pingviinikõnnakuga naine. Ta jääb ju lausa seisma. Ootame, et ta kõnniks kaugemale. Teeb sammu ja peatub, vaatab tagasi, samm, peatus, tagasivaatamine. Sõidame mööda. Ta näitab sõrmega vastu oimukohta ja demonstreerib oma hoomamatust. Ja siis lööb ta jalaga vastu autot ja sekundi jooksul tahaks autoakna alla keerata ja öelda kõike, mida justkui peaks ütlema ja see sekund on väga pikk ja selle sekundi jooksul ma saan aru, mis meid kahte eristab. Aga see väikene stseen jääb tükiks ajaks okkana hinge. Tähtsusetu, muidugi tähtsusetu, kas ma siis seda ei tea? Torkiv siiski. Aga lahtilaskmine ei olegi nii väga raske, kui arvata võiks. Las läheb! Hakkas kergem.

Ja tegelikult on imekaunis päev. Kuigi üldiselt hall, paistis veidi päikest. Inimesed, majad, detailid. Argine poeetika laupäeval. Sõitsime kogemata Lasnamäe asemel Piritale. Vaatasime, vaatasime merd, oli ilus, oli hea. Siis äkitselt tuli tõeline siht meelde.

Ja ma näikse kuulavat ühtejärgi ja ainult seda ühte imekaunist laulu, mille sõnadest ma peaaegu aru saan.