reede, oktoober 31, 2008

öös on kirjandust

Ja siis juhtus nii, et järgmisel päeval, õigemini küll õhtul, nägin toda rariteetset ameeriklast uuesti. Käisime kirjanduse majas, nagu ikka ja seal ta siis oli rääkimas ühe tähtsa onuga. Aga siis said tähtsa onuga jutud räägitud ja tuli mind tervitama. Ja siis me rääkisime keset Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonda sulaselges leedu keeles. Polnud küll mingit soovi apelleerida eksootikale, aga kuidagi siiski nii juhtus, et just selles keeles rääkima hakkasime. Ja vist mõningaid uudishimulikke pilke ka tunda saime.

Ja siis tahtis Piret Zavoodi minna. Ja siis kutsusin ma tolle tüübi ka kaasa. Ja siis... No mis siis sai? Siis sai nii, et istusime kella kaheni öösel Zavoodis ja rääkisime kirjandusest. No kas pole kole lugu? Ma poleks küll uskunud, et on võimalik olla nii entusiastlik, et isegi uni läheb meelest kirjandusest rääkides. Seda enam, et mitte väga ammu aega tagasi sai kurdetud selle üle, kuidas üks purjus noormees vaimustusega kirjandusest rääkis ja kuidas mina tol hetkel kirjandusse eriti ebaentusiastlikult suhtusin. No teisipäeva õhtu tõestas vastupidist. Vahepeal rääkisime, tõsi küll, ka muudel teemadel, ent domineeriv oli siiski eesti kirjandus, suur osa oli ka leedu kirjandusel, mis tundus põnev, millest ma teisipäeva viimastel ja kolmapäeva esimestel tundidel õige pisut aimu sain ja mis mul praeguseks hetkeks täiesti ununuenud on.

Zavoodis olin ma see semester häbiväärselt küll alles esimest korda muide. Ei muud kui vanadus. Ei ole enam tõmmet lärmaka muusika ja zavoodiliku õhustiku vastu. Seda enam, et need paar viimast korda, kui ma seal käisin, oli kogu zavv täis inimesi, kes minust nii ca neli aastat nooremad. No see purustas need viimasedki illusioonid sellest ,et ma alles noor olen :) Nüüd on need illusioonid taastunud: Zavood oli võrdlemisi tühi ja vaikne ja noorukeid seal polnud.

Rõõmsalt võin tõdeda, et elu mis vahepeal kuidagi liiga üksluiseks ja depressiivselt rutiinseks kiskus, hakkab jälle veidi põnevamaid tuure üles võtma. On lausa uskumat, kuidas mina, teada ja tuntud inimpelgur olen alateadlikult seadnud endale eesmärgiks enda šokeerimise. Uute tutvuste tekitamine ei valmista mulle enam probleeme. Lausa uskumatu, et mina ise suudan alustada vestlust isikuga, kellega ma kunagi vestelnud pole. Vanasti pidin küll lausa kuid vaevlema, kui nägin kedagi, kes pakkus huvi. Nimelt puudus mul mingi rakuke või geen, mis lubaks ise aktiivsust üles näidata. Nüüd on aga see geenike avaldunud...

Murphylikkus seisneb aga muidugi selles, et see huvitav elu tekib siia just siis, kui mina juba mõnda aega veeretan mõtteid huvitavat elu kuskile mujale ise otsima minna.

teisipäev, oktoober 28, 2008

keelte paabel

Ma vaatan sinist hobust valgete tiibadega ja tema vaatab silmanurgast ka mind. Ei, ma pole tarvitanud mingeid psühhotroopseid aineid. Tulge raamatukokku, näete isegi, et siin tõepoolest on üks taevakarva pegasus. Ma ei olegi talle varem eriti tähelepanu pööranud, kuid täna on ta kuidagi nii uudishimuliku näoga minu poole piilumas, et ma lihtsalt ei saa teda mitte märgata.

Äkki ta on mulle ka vaimseks ja moraalseks toeks? Asi on nimelt selles, et ma hakkan juba unustama, kuidas blogida ja nii ma ei teagi, kuidas alustada ja mis veel hullem - kuidas edasi minna.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kui tore oli mul eile õhtul peaaegu täiesti tundmatute inimeste seltskonnas lobiseda ja kohati lausa lõkerdada. Lugu oli selline, et meie tore leedu keele õpetaja tegi ettepaneku pidada väikest leedu õhtukest, kus leedu keele õppijad vabas seltskonnas omavahel tutvuda ja vestelda saaksid. Õppureid ilmus kohale üsna vähe, kuid see-eest olid kohal igasugused tavamõistes friigid: ameeriklane, kes räägib väga hästi eesti, läti ja leedu keelt, soomlane, kes samuti leedu keelest huvitub ja seda räägib, lätlane, kes õpib liivi keelt ja eestlasest kaks leedu keele õppurit, kes juba hästi läti keelt räägivad. Esialgu kippusime ikka eesti keeles vestlema, kuid õhtu arenedes muutus suhtlus üha mitmekesisemaks ja tõele au andes ka kaootilisemaks.

Millest siis seesugused friigid räägivad? Erinevatest asjadest, kuid loomulikult ei saa kuidagi üle ja ümber keeltest ja nii pidin ma poolnaljatamisi teesklema šokki, kui ühtäkki hakati vestlema lausa poola keeles. Mitte pikalt, mitte väga oskuslikult ilmselt. Ent siiski! Tuleb välja, et mina oma hea inglise, algelise saksa, prantsuse, vene ja leedu keele oskuse ning huviga esperanto, itaalia, skandinaavia keelte vastu olen küll alles algeline nagu konnakulles. Ometi on tore, et inimestel on huvi võõrkeelte vastu. Eriti veel veidrate ja väikeste keelte vastu.

Siis tuli aga liivi keelt õppiv läti poiss ja palus meid, eestlasi, kasutada oma soome-ugri loogikat ja pakkuda kas üks või teine nimi on naise- või mehenimi (balti loogikat kasutada eriti ei saa, sest läti ja leedu keeles lõppevad naisenimed alati täishäälikuga, mehenimed mitte). Läti poiss aga eriti eesti keelt ei osanud ja siis rääkis eesti poiss temaga läti keeles, mina eesti poisiga eesti keeles, leedu keele õpetaja, kes ka juures, kõigiga leedu keeles....Lõpuks oli tekkinud seesugune balti alade keelte segu, et oi oi. Ja nüüd on mul küljes kerge haigus - ehk peaks millalgi alustama ka läti keele õppimist? ESTERist tellisin ma aga täna Itaalia keele õpiku. Naera end herneks!

teisipäev, oktoober 21, 2008

pilte



Tegin nüüd sellise tembu, et ostsin endale edeva fotoka. Mängulusti jätkub. Mõned pildid tulid päris ilusad ka.

neljapäev, oktoober 16, 2008

ma vist mõnda aega ei viitsi siia kirjutada....

laupäev, oktoober 04, 2008

õhus

Täna hommikul nägin unes seda, kuidas ma Szolnoki kohal lendasin. Kui tavaliselt olen unenägudes lendama hakanud peale mõõdukat hoovõtujooksu, siis seekord õnnestus mul õhku tõusta põrkepallimeetodil. Tuli lihtsalt ühe koha peal hüpata. Iga hüpe muutus aina kõrgemaks ja viimaks õnnestus mul päris kõrgele õhku jääda. Õigupoolest see polnudki lendamine, vaid levitatsioon. Seisin lihtsalt keset õhku Szolnoki kohal. Üks kurjam tahtis mind kätte saada ja hüppas ka seni, kuni õhku püsima jäi, kuid oma kõrguselt suutis ta ainult sõrmedega mu jalataldu kõdistada. Siis tõusin temast veel kõrgemale ja tema jäi täitsa maha. Hiljem tegelesin veel ka lennukijuhtimisega. Väga õhu- ja kõrgustekeskne unenägu.

See lihtne ja mittemidagiütlevana tunduv unenägu on siiski tähenduslik. Psühholoogid väidavad, et lennata saab unes vaid õnnelik inimene. Võibolla olen ma liialt tõlgenduste kütkeis, kuid tõsiasi on, et kõige suuremad murekoormad on peale pikka piinlemist viimaks haihtunud. On parem, kui varem - as simple as that!

Peale viimase postituse kirjutamist pole palju muutunud. On ilusaid hetki, on koledaid hetki ja tralalaa.. Olen aga avastanud, et viimasel ajal elan rohkem tulevikus kui kunagi varem. Ei tea, kas see on halb või hea. Ilusate unistuspiltide manustamine mõjub aga just nagu oopium. Olen ilusasti oma ulmades ja reaalsus on kuskil tagaplaanil, kus ta mind kiusata ei saa.