Film - Avatar 3D

Kus siis minagi pääsesin, eks minagi pidin kinno minema. Tahtsin ka teada, mis see kolm-dee endast kujutab ja mõningad sõbrad ütlesid, et Avatari tasuks vaadata. Kaks asja kokku liites saabki järeldada, et vaatasin Avatari 3D versiooni.

Väga põnev, kõigile anti mingid imeprillid ette ja film muutuski ruumiliseks! Mingisugused kaunid tuustid (püha puu seemned) hõljusid silme ees ja tõesti oli selline tunne, et neid on võimalik näpuotsaga puudutada. Lahe ja natuke õudne ka, sest piir reaalse ja illusoorse vahel on jälle vaksa võrra väiksemaks muutunud.

Film kui selline oli tõesti vägev vaatemäng - väga ilus keskkond, loomade ja inimeste väga loomulikena mõjuvad liigutused, näoilmed...Eriti meeldis mulle see, kuidas need Na'vid oma kõrvu liigutada oskasid. Põnevust oli, armastust oli, ilu oli, fantastikat oli, 3D variandi tõttu oli veel eriti palju seda mõnusat illusoorsust ja veidikeseks reaalsusest põgenemise tunnet. No kellele siis ei meeldiks näha, kuidas lennatakse draakonitega ja kuidas elatakse suure võimsa puu sees. Tõeline muinasjutt!

Olen siit-sealt lugenud, et kõik on väga rahule jäänud filmi visaalse küljega, aga lugu nagu polegi. Eks see on tõsi küll. Kohati lihtsalt ei saanud teisiti, kui ainult naerupurtsatustega. No lihtsalt liiga tobe! Aga keegi ei ootagi kunagi, et Lumivalgukese võõrasema oleks midagi enamat kui lihtsalt kuri nõid. Ei tea siis, miks ma muinasjutufilmi vaadates ootasin, et tegelased väga mitmeplaanilised oleksid.....

Mis puutub keskkonnateemasse, siis küllap vist oli see selle filmi peamine moraal. Jälle on inimesi, kes moraalilugemist ei üldse ei kannata. Eks see käib tavaliselt ka mulle närvidele. Aga kui asi puudutab keskkonda, siis tundub see mulle veidi rohkem õigustatud. Lootus on muidugi imeväike, aga ehk mõni inimene siiski mõtleb veidi enam selle peale, kuidas raiuda maha vähem puid ja kuidas hoida jõgede-järvede vesi puhtana. Selle, et filmi peamine eesmärk on siiski kasumit teenida, jätan ma praegu kõrvale. Selle, et nn "päriselanike" mõtteviis filmis oli minu jaoks üks-üheselt indiaanlastelt ülevõetud, jätan ka praegu kõrvale. Mõned päevad võiks ju lummust nautida :)

Tundub siiski, et seda filmi saabki nautida vaid suurelt ekraanilt. Tegemist on silmailu, mitte sisuka looga. Telekast-arvutist küll vist väga vaadata ei viitsiks.....

veel filmist ja niisamajutt

Nagu ikka kombeks, järgneb Väga Toredale Päevale üks Hästi Nõme Ennelõuna. Ma ei tea, miks see nii käib. Sisuliselt pole midagi muutunud. Tahaksin süüdistada neid segasid unenägusid, mis kogu süsteemi sassi löövad, aga tegelikult tulevad sellised unenäod siis kui ma neile segastele asjadele juba tükk aega mõelnud olen. Pean kurbusega nentima, et kui asi puudutab unenägusid, siis olen ma tegelikult kogu fantaasiarikkuse kaotanud. Kohutav! Ma näen unes väga lihtsakoelisi asju ja argiseid sündmusi. Ainult loogika on teine.

Noh, täna hommikul nägin ma unes seda, et Lalaa pidas sünnipäeva. Me läksime Liisiga kohale. Ülejäänud külalised olid kõik 7-8aastased mudilased. Selline uni tuli sellest, et seminaris lugesime M.Undi "Sünnipäeva"; homme on Liisi sünnipäev; Lalaa lubas Liisi neljapäeval külla kutsuda ja torti pakkuda. Teine uni oli selline, kus mina ja Gino käisime mingis tundmatus linnas ringi otsisime kohta, kus valuutat vahetada. Lõpuks läksime Eesti Posti kontorisse ja Gino vahetas seal (vist eesti kroonideks) just nimelt need 50 Taani krooni, mis minuga ärkvelelus viimastel nädalatel kaasas on käinud. Ja rohkem ei juhtunudki midagi. Mingi hetk sõitsin bussiga ka ringi. Une põhjus - Peterburi reis kindlasti. Fantaasia puudub!

Et vingumisega jätkata: sain mingi tobeda külmetuse! Kurk valutab ja nohune nina ajab aevastama! Tegelikult on mul veel kergelt läinud, tuleb välja. Teised on täiesti haiged. Aga need haiged inimesed käivad veel igal pool lõbutsemas, seltsimas. Mina ei viitsinud eile küll peale filmivaatamist kuskile minna. Kõmpisin koju. Õnneks läksin koos Gerliga. Muidu oleksin ma täiesti ära mandunud ja bussiga koju sõitnud. Vaatasime, muide, Rushmore'i. Väga tore oli.

See Before Sunset oli tegelikult väga hea film. Ei olnudki klassikalist happy end'i. Oli väga usutav lõpp, mis tõotas ajutist happy end'i. Elulähedane ja tore. Aga Before Sunrise meeldis rohkem, sest seal oli nooruslikku unistamist ja optimismi palju enam. Sunsetis olid peategelased tüüpilised maha rahunenud üdini realistlikud inimesed. Ei tea, kas filme tasub uskuda, aga arvata võib et mingi sarnane areng ootab mind ka ees. Võibolla 9 aasta pärast olen ma asjade kulgemisega rahul, aga praegu küll ei tahaks selliseks rahulikuks ja mõistlikuks inimeseks saada. Kuigi...võibolla on siis mingis mõttes parem elada. Pseudoprobleemid ei valitse enam elu. Ma ei tea...Tekib mingi paratamatuse tunne. Aga: vabadus on tunnetatud paratamatus ? Lühidalt: ma olen ise ka oma mõtetesse ära eksinud. Aga endast vanemaid inimesi, seda mida nad võivad tunda ja arvata, on nüüd natuke kergem mõista. (Isegi, kui see on ainult film.)

Et mitte nüüd süvafilosoofia ajuliiva vajuda, siis ruttu viiamane punkt. (Sest mõtteid rohkem pole niikuinii.) Suur ja rasvane punkt : .

talv, film, kontsert

Küll on tore! Tundub, et vähemalt mõneks päevaks on tali kohale tulnud nagu veebruarile kohane. Lumikellukeste võrsetest on muidugi kahju, aga muidu in mul hea meel lume ja külma üle. Isegi sellest hoolimata, et eile koju tulles (tegelikult küll tänase päeva esimestel tundidel) nina tohutult külmetas. Olen nii konservatiivne, et kui kogu elu olen harjunud talve läbi elama, siis nüüd ei kujuta enam ette ka, et see ära jääb. Isegi kui ilma talveta on palju soojem ja lihtsam.

Täna saab läbi esimene päris õige Tartu nädal pärast vaheaega. Väga hea on siin olla. Seltskonda ja toimumisi on jätkunud rohkem kui küll ja mulle meeldib jälle koolis olla. Mis siis, et sisuliselt on mul vaid kolm seminari nädalas. Sellegipoolest!

Aga eile me vaatasime filmi nimega Before Sunset. Ilus lugu, väga armas. Poiss ja tüdruk kohtuvad juhuslikult rongis ja armuvad teineteisesse. Aga aega on neil teineteise jaoks vaid üksainus päev. Siis läheb poiss lennuki peale ja sõidab koju USA-sse ning tüdruk läheb tagasi Pariisi. Koos on nad Viinis.



Nii ilus lugu, et tahtsin lausa nutma hakata. Sest mu süda on muutunud nii kalgiks ja ma ei usu enam, et päriselt selliseid asju väga juhtuks. Või vähemalt mitte minuga. Aga vahest on elu nagu film küll ja muinasjutud saavad tõelisuseks. Ja sellepärast olengi ma tohutult kurb. Tundub nagu oleks keegi mind minu muinasjutust ilma jätnud. Ma olen nii ära rikutud, et ka kõige paremas filmis tunnen ära filmikeelele omased võtted (ja klišeed) ning saan aru, et see esitatav lugu on põhimõtteliselt lihtsalt illusioon, pooleteisetunnine reis teise, ilusamasse maailma. Aga ikkagi tahaks ma ka et minuga juhtuks (päriselus) midagi sellist. Naiivitar :)

(Kui Liis küsis mu käest peale Sunrise'i vaatamist, et mis ma arvan, kas poiss ja tüdruk saavad kuue kuu pärast kokku, vastasin, et kindlasti mitte. Filmi treilerit otsides avastasin, et filmil on järg nimega Before Sunset (mitte ajada segi filmiga After the Sunset. Mina tegin seda mitu korda). Tüdruk ja poiss kohtuvad peale üheksat aastat. Järelikult oli mul õigus - nad ei kohtunudki. Pff, see on kõigest film, aga ikkagi teeb selline avastus mu veel sapisemaks.
Kui Sunset ära laeb, siis oskan filmi kohta arvamust avaldada. Aga praegu tundub et sinna monteeritakse lõpuks ikkagi külge üks happy end, mis toidab mu kibestumust veelgi. Sest ühelt poolt ma tahan sellistesse asjadesse uskuda, aga teiselt poolt olen ma neid happy ende liiga palju näinud selleks, et neisse uskuda. Aga loodame parimat. Ja loodame, et see kibestumus sureb välja. Tegelikult läks see treiler juba natuke hinge...

)

Eile õhtul pääle filmi läksin kuulama Ultramelanhooli (kes on osustanud ahjuks oma nime lühendada igavaks ja mittemidagiütlevaks UMiks) ja kuigi kontsert oli veidi liiga lühike, oli see väga mõnus. Peaks tihemini kontsertitel käima. Aga juba mitmendat korda Genkulbis on omaette elamuseks saanud WC-järjekord. Naljakas on vaadata, kuidas järjekorras seisavad kaks tibi, üks muhu kampsuniga poiss, kari itsitavaid tüdrukuid, mõned purjus poisid ja mina. Jälle rändab vaatenurk maagiliselt kuskile lae alla, kust toimuvast saab parema ülevaate. Ja see nn argielu poeetika ajab muigama..

Ma pean nüüd muid asju tegema...

niu-niu!

Nii! Siin ma siis olengi. Nagu ma eile õhtul reklaamisin. Ma mäletan, et mulle anti luba vinguda ja nii ma siis seda järjekordset postitust vingumisega alustada tahaksin. Ikka väga vastik on! Esiteks käib see ilm mulle närvidele. Olin pühapäeval kodus ja ilm oli nii pilvine ja udune, et juba kell kaksteist oli toas niivõrd hämar, et oleks võinud silmad plaksti kinni panna ja magama heita. Tegelikult pidime pühapäeval rappa minema, aga kuna ema jäi haigeks, siis me ju ometi ei saanud minna. Sellest on kahju.

Jah, ma olen looduses ka "külaline", aga need külaskäigud on mulle hästi olulised. Need toovad meelerahu ja annavad jõudu. Muidugi ka sinna sõitmine, niiöelda teelolemine on väärtuslik. Aga jah, jäi minemata. Reedel saan rappa, aga see on teistmoodi, sest ma lähen sinna võõraste inimestega ja ma natuke kardan. Tegelikult ei ole kartmine see õige sõna. Aga paremat ma praegu välja mõelda ei oska.

Ema jäi haigeks ja palju õnne mulle- päev hiljem ka mina. Oli tore veeta öö oksendades. Soovitan soojalt kõigile! Nüüd on vist viirus üle elatud, aga nõrk nagu ma olen, sain kohe Liisilt veidi nohu ja köha ja kurguvalu. Vähemalt ei ole mul süümepiinu - teda ma kõhutõppe ei nakatanud. Kahju ainult, et ma ei saanud minna loengusse, mille nimel ma just Tartusse üldse tulingi. Tjah, esmaspäeva hommikul oli minu suurim saavutus see, et suutsin WC-sse kõndida. Kell 12 tuli Liis koolist tagasi. Askeldas nii kolmveerand tundi ja siis me läksime magama. Ärkasime kell viis, vahtisime natuke netist "Seksi ja linna" ning magasime hommikuni. Mõnus!

Aga see kahe linna vahel pendeldamine muutub frustreerivaks. Ma tahan näha Tallinna inimesi, aga ma tahan olla Tartus. Ma tahan käia Draamateatris, aga ma tahan olla Tartus. Ma tahan jalutada mere ääres, aga ma tahan olla Tartus jne jne. Vähemalt neljapäevaõhtune "Metspart" oli igati tore tükk, Tallinnasse minekut väärt!. Ainuke halb asi on see, et inimesed naeravad täiesti valede kohtade peal. see ei tohiks mind häirida, aga häirib! Laupäeval vaatasime "Mehe tööd" Ei liha, ei kala. Tjah, "Sügisball" oli eelviimane nähtud film. Sel on mõju siiamaani.

Tegelikult tahaksin ma olla loominguline, aga ma olen selleks vist liiga laisk.

Täna peaks mul olema palgapäev. Väike summa, aga ma tunnen ikka, et olen teinud liiga vähe. On see tunne halb või hea? Üldiselt ma tunnen arengut. Enam ma ei raiskagi ära tervet päeva- ainult pool päeva. Tahtejõud siiski eksiteerib!

kontrastid

Eile oli peaaegu ideaalne päev. Tähtis ei olnud mitte niivõrd see, mis toimus välismaailmas, kuivõrd see, mis toimus peas. Aga peas tekkis arusaam, et ma olen (oma) maailma valitseja. Kõik lihtsalt läks täpselt nii nagu pidi ja kõik allus ideaalselt minu kontrollile. Tõsi, mitte küll viimsete pisidetailideni, aga üldises plaanis ikkagi. Uimerdasin kodus ja hakkasin siis kokkusaamisele kiirustama. Panin kõndima asudes pähe klapid hüpnootilise muusikaga ning astusin vist hiigelsamme. Aga tegelikult ma ei astunud. Ma arvan, et kuna ma olin maailma valitseja, siis oli mul lubaud eirata aja voolamise ja gravitatsiooni seadusi. Kõndimise asemel ma hoopis lendasin. Teistele jäi mulje hoogsast sammumisest ainult seetõttu, et ma ei tahtnud neid liigselt šokeerida.
Ja kõike muud kontrollisim ma ka. Valgusfooril käskisin roheliseks jääda seni, kuni olen tee ületanud. Jalgratturil käskisin ma mind märgata ning läbi lasta. Tegelikult oleksin ma lihtsalt võinud temast läbi hõljuda, aga kuna ma seda totaalset kontrolli nii vähe harjutanud olin, tekkis mul hetkeks hirm, et äkki see ei õnnestugi.

Aga kohtumisele Britaga kino ees, saabusin ma, paar sekundit välja arvata, täpselt õigel ajal. Siis läksime kinno kiitustega üle külvatud "Sügisballi" vaatama. Film, mida ma nii hirmsasti näha olin tahtnud, et isegi treilerit kümmekond korda vaatasin.
Oli tõesti kiitusi väärt. Seda enam, et tavaliselt valmistavad paljukiidetud filmid ja raamatud mulle pettumuse. Veel enam: film ei olnud kramplik Undi teose järgimine, vaid selle loov edasiarendus. Rusuv, õõvastav film, kus koledates kohtades tuli vahetevahel lihtsalt naerma hakata. Mõnus kultuurne masohhism. Soovitan kindlasti vaadata.

Pimedast kinosaalist kerge masendustundega õue minnes leidsime end viimase nädala kõige päikesepaistelisemas ja soojemas hetkes. Ideaalne päev jätkus. Tellisin endale prillid. Külastasin Anu. Seal jõime seltskonnaga veini ja tundsime end hästi. Siis jalutasin Brita sõbrannaga koju ja nalja-rõõmu oli voodis magamajäämise hetkeni.

Siis algas tänane päev. Ärkasin vaevaliselt, poolavatud silmil ähmasesse ja veidi külma hommikusse. Seni kuni ma üritasin selgeks teha kes ma olen ja kus ma olen, unustasin unenäod, mis selle tõttu, et ma neid enam ei mäleta, tavalisest märksa huvitavamad tunduvad. Siis lürpisin kohvi ja lugesin meile. Sain kirja, mis mind argimaailma tagasi ehmatas. Materiaalsus ja justkui igavesti kestma määratud olmejamad. Täna ma küll kõndisim, mitte ei lennanud. Muusika kõrvaklappides oli küll hüpnootiline aga maailmavalitsemise tunne oli läinud. Pool teed mõtlesin nördinult sellest, kuidas mingi universumi seaduse kohaselt peab väga heale päevale järgnema päev, milles on mingi kibe tõrvatilk või muu häda. Teise poole teest püüdsin oma head tuju taastada.

Hea tuju enam-vähem taastus. Aga nagu Universum lahkesti meelde tuletas, ei kesta idüll kaua. Ma kavatsen hea tuju nimel küll võidelda, aga ma kardan, et see võitlus ei kujune kergeks. On koledate sügisilmade aeg ning hinges vohab liigagi elujõuline misantroopiataim. Ja Sügisballi muusika (Virmalised -Naer) kummitab mind.
Hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer...

edit: juba ma pidin võitlema. Esimene variant sellest postitusest kadus lihtsalt ära. Õnneks oli minus piisavalt veendumust ikkagi kogu juttu uuesti kirjutada.

romantiline

Mulle meeldib see film lihtsalt nii väga. Ilus, romantiline ja fantaasiarikas. See laul meeldib mulle ka väga. Niisiis, kuna mul ei ole midagi asjalikku öelda, tundus vähemalt sobilik see video siia panna. Ostsin poolpimesi odava hinnaga selle filmi DVD ja vedas kohutavalt! See on tõesti tore film! Sobib mu tänase unelev-uimase meeleoluga ka suurepäraselt!

Film: eternal sunshine of the spotless mind.
muusika: beck - everybody's gotta learn sometimes

Annab aru...

Aeg lendab. Kas tõesti oli viimane sissekanne niiiiii ammu? Saatuse iroonia tahtel on ikk nii, et kui kirjutamise tuju tuleb, siis pole võimalust ja kui on võimalus, siis pole tuju. Praegu on selline pool-tuju. Terve nädala on mul häid bloogi-mõtteid olnud, aga kirja pole neid saanud. Natuke ei viitsinud, palju ei olnud võimalust.

See nädal on olnud üks suur pidu ja pillerkaar. Esmaspäev- Zavv, teisipäev- Tallinn ja Zavv, Kolmapäev- Zavv. Neljapäev film ja J, tegelikult isegi kaks filmi. Natuke tundsin ma muidugi süümepiinu sellepärast kui vähe ma suudan korda saata ja kui palju ma lihtsalt lustin. Seepärast pagendasin ma end nädalaks Tallinna lootuses midagigi seminariks/bakaks kokku kirjutada.

Esmaspäeval alustasime oma "ametialase kohustusega"- joomisega- varakult. Kõigepealt klaasike Wildes. Siis haarasime Kiisumarketist kõige peedima peedi (Ebaküdoonia vein) , salatit, leiba ning läksime Pirole. Lõbusus garanteeritud. Mina, Piret, Piro-Kunn ja veel mõned parmud. Selline oli igatahes Liisi värske nägemus. Pärast veini läksime raamatukokku. Tõlkisin oma lõbusas tujus need kole-inglise tekstid ära ja rõõm missugune - tõlked sobisid, saan vast töödki?
Õhtul jõin ma Zavoodis ainult teed, kojugi läksin varakult, ja üks lõbusamaid õhtuid. Ebaküdoonia inerts?

Tesipäev läks pikaks. Meil oli geniaalne plaan minna Tartust Tallinna selleks, et kuulata Sotsial Tartu NAKi liikmeid! Ja pärast seda läksime MacDonaldsisse :D Brita oli lõbus (aga kaine) rongi autojuht. Mina veini ei ostnud, aga paar lonksu ja aurud mõjusid vägagi lõbusakstegevalt. Me ei rääkinud kirjandusest!!! Me hoopiski pissisime Kesk-Eestis! (kontekstiga koos on see naljakas) Ja siis jõudsime Tallinn-Zavoodi taksoga sihtpunkti. Saime laua ja kaks tüütut meest pealekauba. Aga pärast nad nii väga tüütud enam polnudki. Üks tegi komplimente ja nägi kummaline välja, teine lobises ja näg tavaline välja. Pärast tuli pats-habemega tüüp ja kaks kultuuritegelast. Üks räuskas ja rääkis kummalist juttu (näiteks seda, et ma olen loll ja üldse mitte ilus. Hiljem olin juba tark. Ilu kohta ei küsinud, et mitte pilli lõhki ajada :D), teisele saatsin järgmisel päeval meilile oma luuletusi. Nüüd ootan hävitavat või kiitvat hinnangut, aga hinnangut!

Kolmapäeval Liisile teisipäevast rääkides, tekkis temalgi soov Zavoodi elu lähemalt uurida. Ma ei saanudki oma väheseks jäänud unele lisa (ma JÕUDSIN esimesse loengusse), sest ma jäingi nõusse. Istusime, vahtisime, istusime, vahtisime. Liis "lõi mulle külge" ja jõi piima ja siis läksime koju.

Neljapäeval vaatasin jälle üht filmi, mis puudutas. Keemiaringis naerdi nii mõnegi stseeni peale, minu meelest ei olnud filmis ainsatki naljakat kohta. Oli ainult tõdemus valge rassi jubedatest omadustest. Jubedusega pidin koduteel tõdema, et kuigi vahetult peale filmi elan sisse ja soovin muutuda, siis homme olen ikka samasugune räpane kõikehävitav valge :( ja vist olengi. Lohutan end täiesti ebaloogilise väitega: on hullemaid.

Aga ühika poole kõndides nägin, justkui saatuse märgina, kuidas ühikas ei põle ükski tuli. Elekter oli ära ja toimetusi tuli toimetada taskulambivalgel, rääkimata sellest, et 7. korrusele ronisin trepist. Ilus. Minu elus ei olegi kokkusattumusi, ainult seosed.

Peale filmi tekkinud valu ja meelerahu segaseisundis sain Temalt sõnumi. Ja ma läksingi talle külla. Kõhklesin küll, aga vähe. Läksingi. Valu või segadust ei olnud. Kõik oli tavaline ja iseenesestmõistetav, isegi igav. Mitte midagi. Mitte midagi! Viisin filmid ära ja sümboolselt tundsin end viimaks ometi temast vabana, kuni hiljem avastasin, et üks film oli kogematta kotti jäänud. Liiga sümboolne, et olla tühipaljas unustamine. Järgmisel ringil saan vabaks (või viskan selle CD lihtsalt aknast välja).

reeded lähevad raisku

Reeded lähevad raisku. Vabad päevad, iseseisva õppimise päevad. hahaa. Reeded lähevad vähemalt kolm korda kiiremini kui muud nädalapäevad, sest enne kui ma arugi saan on väljas juba pime ja... Tegelikult on reede vist ainuke nädalapäev, mil Liis enne mind ärkab. Eks põhjus on väga sageli selles, et neljapäevad väga pikaks kisuvad. Eile niisamuti.

Suurt midagi. Keemiaringis oli "Põrgupõhja uus Vanapagan", film mida ma väikesena väga kartsin. praegu, kus ma juba nii "suur" olen, film mulle meeldis. Kuigi jah, kinnitas seda arvamust, mis mul enne ülikooli eesti kirjandusest oli - kõik on pime, rusuv ja lootusetu. Sellegipoolest ma sain isegi, võib öelda, elamuse. Kindlasti aitas hästi kaasa see, et filmi autor Jaan Tooming natuke enne filmi algust teost kommenteeris. ma ei oska ta isikut hästi kommenteerida. Oli selline, et mulle meeldis. Julgelt teistsugune. Midagi sellist, mida ma ise võibolla tahaksin olla. Ainult mul ei jätku ehk "hullumeelsuste" väljaütlemiseks julgust.

Ja pärast oli Zavood-Illekas-Maailm-Zavood. Ajaloolastega. Üks õlu on täiesti piisav, et mind terve õhtu rõõmsana hoida. Äkki peaks seda teadmist edaspidi rakendama, et vältida liigpiinlikke situatsioone avalikes kohtades ja auke eelarves? Vaevalt :) Mõtle oli lihtsalt selles, et tore oli ja ma polnud eriti joonud. ja koju liikudes ei olnud mu pea sassis nagu tavaliselt. Oli hoopis kuidagi õnnis ja ebamaine tunne. Tartu ööd mulle meeldivad.

Noh, siis mingi hetk jõudsin koju ja millalgi ärkasin jälle üles. Nüüd on kell peaaegu kolm. Pime, tüütu. Viimased puhtad aluspüksid. Kõik sokid on augulised ja ükskõik kuidas ma oma asju korda ei sätiks, ikka nad laiutavad ja ülbitsevad mööda tuba laiali. keskmise astmega korralagedus. Reede on, muud midagi. Reeded lähevadki raisku, arvestades, et ma ei tegele kasulikuga.

Heiddegeri lugesin viis minutit. Piiksusin ja mühatasin. Möirgasin ja värisesin. Stseen oli selle sarnane. Siis ma ei pidanud enam vastu ja hakkasin hoopis jalgu epileerima. Aga aeg, mida veedad meeldivalt pole kunagi raisku läinud :) Luuserdan edasi ja naudin siis :) Muusika on mõnusalt mahe ja paljutäenduslik. Eneseiroonia aitab vaimse ebakindluse vastu ja kõik ongi korras. Tasakaal on tagasi.

just praegu lendas akna taga üks kilekott mööda :)

kaks filmi

Kaks filmi, mõlemad jäid nii hinge. Ängistavad ja tumedatoonilised, aga milline muusika! Miski igatahes mõjus nii võimsalt, et nüüd nädal-kaks hiljem on nad ikka veel nii sügavalt mu mõtetes. tahtsin midagi öelda, aga ei oskagi. Ängistavad filmid, aga neiski on mingisugune vabakssaamine, lootus ja leppimine. Ja milline muusika!

Trois coleurs: Bleu (1993)



Crash (2004)

laisad päevad

Mul ei olegi midagi öelda. Nädalavahetus oli lihtsalt suur laisklemine. Oi, ma nautisin seda, sest peale seda vaheeksamit pole ma eriti virgas tujus. Siiamaani ei ole. Enam vist ei saagi :D

Nädalavahetuse moto oli: There's no place like bed. Passisingi siis teki all ja lugesin (mitte kohustuslikku materjali) vahtsin Liisi arvuti taga istumas, vegeteerisin niisama. Mõnus oli.
Raske oli jälle mõistlikuks muutuda. Niisiis läks asi nii hulluks, et tõmbasin arvutisse jälle mingeid mänge. Seekord autodega kihutamisi. Kahjuks on need aga demod. see tähendab, et nad on lühikesed ja tüütavad ruttu ära, mis on hea, sest ma olen juba niigi liialt arvutifriik (noh, iseenda jaoks kindlasti)

Noh, ei ole elu :D Alati võiks sel puhul ju lihtsalt jooma minna, aga ega seegi eriti ei meelitanud. Esiteks kõmbi kuskile kesklinna, siis joo end rõõmsaks, siis longi jälle koju ja näe rahutukstegevalt imelikke unenägusid. Eh, küll ma järgmine-ülejärgmine nädal joon. või siis kui tuju tuleb :D Mis meestesse puutub, siis neid mul lihtsalt ei ole. Muidu saaks ehk veidi nalja.

Isegi filmidega ei saanud nalja. Vaatasime seda paljureklaamitud Break-upi. Ei midagi! Täiiieeeestttiii mõttetu. eelmine lause veel ruutu panna. Noh, paar lõbusat kohta ehk oli ka...
Täna vaatasime scary movie 3. Ausõna, see oli märksa parem :D Vähemalt oli irooniat kuigi üle vindi keeratud stseenid käisid mulle närvidele. Kalafilmi vaatasime ka. Nemot. Polnud viga, vähemalt oli südamlik.

Hmm, ja muud ei olegi. Ainult unenäod. Katsetan jälle seni kuni ära tüdinen selle lucid dreaminguga. Sel on kummalised mõjud: esiteks võtab mul magamajäämine meeletult kaua aega, teiseks ärkan keset ööd üles, kolmandaks nägin üht väga veidrat und, mis oli väga segane, aga mille sisu oli see, et mina nägin unes kuidas üks mees nägi unes et ta näeb und :D Ja mingi hobuseverega inimeste veristamine oli ka :D:S

Veel nägin unes salapärast T-d. Mida täpselt, ma kahjuks ei mäleta. Ainult seda, et ta nägi hästi kole ja väsinud välja. Siis nägin veel unes, et A (see mu nn iidne eks) oli abiellunud, kolinud mingisse Eesti väikelinna ja pannud reiti oma pulmapildid :D Kummaline...

Amélie

See film läks mulle jälle hinge. Samamoodi nagu eelminegi kord. Lihtsalt nii nunnu, nii eriline. Film unistajatele. ma ei ole selline nagu Amélie, aga natuke võibolla isegi tahaksin tema moodi olla. Ja siis kõik need inimesed...kui lihtne on tegelikult teha neid õnnelikuks, kasvõi korraks. Siiras ja südamlik film. Magus lõpp on ka ilus :P

vaadake järele. youtube's on muide terve film osade kaupa olemas ka :)