Kolmapäev, detsember 31, 2008

Las läheb!

Kell on 23.07 ja kuna ma elan Mustamäel, siis olen sunnitud uut aastat vastu võtma vene aja järgi. Noh, mis sa teed - mõnedel inimestel läheb pauk lihtsalt liiga vara lahti. Tegelikult on see paugutamine siin kestnud juba mitu päeva. Mina, vana küünik, üldse seda ilutulestikku eriti ei suuda mõista. On küll ilus ja mida kõike veel, aga koerad ehmatavad ennast surnuks ja hobustele antakse ka minu teada vana aasta lõpul rahusteid. Noh, ja siis väga umbkaudselt paari päeva tagust uudist tsiteerides: "Supiköögid on rahvast täis, aga linnad kulutavad ilutulestikule meeletuid summasid". Kas Päikesekuninga aegadest saati on ka miskit oluliselt muutunud?

Hea meelega läheksin ma iga aasta lihtsalt sama moodi magama nagu ülejäänud 364 päeval, aga olles üks lambuke suures karjas, jään ikka üles ja vaatan samuti ilutulestikku ja joon vahuveini ja vaatan telekast totravõitu saateid. Ja nüüd kui uue aastani on veel 40 minutit, on mul lihtsalt igav ja nii ma olengi tulnud siia suures kibestumuses blogima. Magama veel minna ju ei saa :D

Nüüd on jäänud pool tundi. Ja nii ETV-s kui ka Kanal 2s näidatakse korraga Anne Veskit. Eks ma vaatan varsti veidi ilutulestikku, joon moepärast veidi vahuveini ja rõõmustan, et seks korraks asi möödas....


EDIT: Kell 01:38 käib paugutamine veel täie hooga.
Aga uus aasta on käes. Tuleb parem, kui eelmine, eks?

Esmaspäev, detsember 29, 2008

Väga väikeste asjadegagi võib inimesel teinekord tuju tohutult palju paremaks teha.
Aitäh Sulle selle kaardi eest, mille täna postkastist leidsin!

Vabanda, et sina ise ainult digikaardiga leppima pidid. Loodan, et see siiski midagigi väärt oli!

Laupäev, detsember 27, 2008

usuvabadus



Iga kord, kui linnas käin, näen oma armsaid krišnaiite. Et nad ka alati mind rõõmustada jaksavad! Läksid Jaani kirikust mööda, kirik ei hammustanud. Järelikult - usuvabadus!
(Kahju kohe, et suurepärane idee nii kehva fotona teostus)

Neljapäev, detsember 25, 2008

natuke vähemtüüpiline pühadeaegne sissekanne

Eilne õhtu möödus valutumalt, kui ma iial oleksin oodanud ja tuleb tunnistada, et tegelikult oli kogu see jama päris tore ja võibolla polnudki täiesti jama. Peamiseks põhjuseks siiski Anna seltskonnahing, mis pani viis-kuus täiskasvanut andunult ja lõbustatult jälgima iga tema väiksematki liigutust. Ja tema liigutused olid tõesti lõbusad. Tema kõne samuti.

Süüa tegi mu vend, kes oli käinud, nagu ta seda ise nimetas, "jahil Eesti moodi" ühtegi looma kätte saamata, ainult neid lähedalt nähes. Ja siis jahi lõppedes sõbralt jahimehelt sügavkülmast põdraliha kaasa võttes. Seda me sõimegi ja see oli imehea. Ja siis olid muidugi kingitused ja vähemalt seal majas polnud majanduslangust kuskilt näha, sest kingipakke oli nii palju, et mine või lolliks. Lolliks ma ei läinud, aga teatud tarbijaühiskonna-vastane okas leidis siiski tee minu hinge. Eriti mõtlesin ma taaskord Annale, kes on kahe ja poole aastane ja kel on kõik mänguasjad olemas. No ei olegi enam võimalik midagi kingituseks leida. Eriti nõmedad on ju mingid suvakad plastmass-see-on-mängult-viiner-plönnid.

Mina saunas ei käinud. Tegelesin põhiliselt mulle omase fotokaga klõpsimisega ja kuulasin siis, et mis jutte ka räägitakse ja siis rääkis ta ikka talle omast juttu sellest, kui mõttetu on kultuur ja kui mõttetu on kunst jne. Ja seda rääkis ta talle omases mitte just kõige elegantsemas sõnastuses. Ma olen ikka tihti mõelnud, et see on tal pigem poos kui tõsine seisukoht, aga tegelikult vist ikka ei ole ka. Igatahes on kummastav, kui erinevad võivad olla inimesed samast perekonnast. Ja siis mõtlesin veel, et kui õudne- selline vist ongi kaine ja praktiline tüüpiline eesti mees. Hakkas natuke õudne.

Samas sain ma teada, et olen oma 22 eluaasta juures siiski juba vanatädi. Nimelt võttis meiega üle aastate ühendust meie suguvõsa aasia haru. Nemad on minu vanaisa vanema õe mehe sugulased (vist). Kuna mu vanaisa õde oli nii palju vennast vanem, ongi tekkinud selline nihe, et mina saan end vanatädiks nimetada. Nooremad elavad Moskvas, aga vanad on endiselt Tažkendis. Ja üks sealkandi sugulastest on leivad ühte kappi pannud hoopis Alžeerlasega. Niisiis on minu eksootiline taust muutunud veel eksootilisemaks ja mulle tundub üha enam, et tegelikult olgu maailm nii suur kui väike tahes, ikkagi on tegemist lihtsalt ühe külaga. Naljakas on aga see kujutluspilt - suur suur suguvõsa tuleb kokku (emaisapoolsed emaemapoolsed, isapoolsed, venna naise poolsed venna naise õepoolsed jne sugulased.) ja see on tõeline rahvusvaheline konverents, sest kohal on leedukad, eestlased, usbekid, norrakad ja kes-teab-mis rahvused veel. Nii, et kui mina peaksingi juhuslikult leivad ühte kappi mõne väljamaalasega panema, siis oleks see pigem reegel kui erand. Õnneks ei pea ma nüüd tundma, et oma väga patriootliku erialavalikuga ma kodumaa reetur oleksin. Oh ei - lihtsalt veri on selline, mis otsib eksootikat :D

Olgu, ameerikas on selline asi ilmselt igati tavapärane, aga kas ka Eestis? Ma ei tea, olen maailma asjade koha pealt loll nigu lauajalg. Kes teab, võibolla on see lausa tavaline, aga mulle tundub kogu selline üle mitme kontinendi hargnev inimsuhete niidistik praegu väga paeluv ja huvitav. Kahju ainult, et kuidagi neid sugulasi vaatama ei saa minna. Raha-nagu-muda seisundi puudumine on teinekord veidi frustreeriv küll....

Aga jõulude teemast, jumal tänatud, olen ma küll kõrvale kaldunud ja see tähendab, et õnneks pole ma kirjutanud tüüpilist pühadeaegset sissekannet. Noh, laialivalguvad on mu postitused alati olnud. Vähemalt üks kord võin selle üle ka rõõmu tunda.

PS: ma olen väga rahul selle sissekande pealkirjaga. Sobiks hästi mõne akadeemilise ettekande pealkirjaks.

Nüüd pean minema, et jälle veidi õgida. Palju õnne jõulude puhul.

Teisipäev, detsember 23, 2008

päev enne jõululaupäeva - kaootilised märkmed

Äratus kell kaksteist, kui isa välja läks. Tegin silmad lahti, väljas oli valge, hetkeks valge. Praegu, poolteist tundi hiljem, olen ikka veel hommikumantlis, arvuti kõrval tühjaksjoodud kohvitass ja õuest ronib tuppa hämarust. Laualamp peab põlema. Ma pole täna midagi teinud, üks kirjutis Piretile välja arvata. See, mis teiste jaoks on aja raiskamamine, on minu jaoks quality time. Natuke võimalust üksi olla, natuke mõelda, ei isegi mitte mõelda, lihtsalt olla.

Tegelikult on jõulud minu jaoks raske aeg. Liiga palju isiksusi, igaüks oma suhtlemismaneeriga. Kõik ei saagi sobida, pole väga harjutanud ka. Kohati kipub lämmatama, aga aastate jooksul on natuke lihtsamaks muutunud. Ma pole veel nutma puhkenud. Mõned aastad tagasi kuulus ka see jõulutraditsioonide hulka. Ju siis on natuke ikka praktikat ka kogunenud. Igatsen ja loodan ja tahan, et järgmine aasta oleks parem kui see, mis möödumas on. Rohkem, kui eelnevatel aastatel.

Jutuajamised emaga. Ei ole kedagi, kes mind paremini mõistaks. No lihtsalt ei ole. Tänu temale ei ole ma siin veel ära lämbunud. Kingitused on ostetud. Eile. Ma ei saa midagi parata. Ikka jääb see viimasele minutile. Trügimist oli vähem, kui kartsin. Kogu protsess läks kergemalt kui olin lootnud. Ma ei taha osta küünlajalgu ja deodorante, aga mida ma osta oskan? Kunagi ei tea, mis võiks olla õige. Vahet enam ei ole. Tema sai kingituse varem kätte. See oli kõigest sümboolne, aga talle vist meeldis. Vähemalt miski läks täppi.

Ma ei taha nii palju süüa. Ma ei taha minna sauna. Ma ei taha näha, kuidas ta end kõigi ees purju joob. Tema ei ole heasüdamlik purjutaja. Ma ei viitsi kogu seda jõulujama jälle läbi teha. Aga samas, midagi hullu ka pole. Lihtsalt igav on - iga aasta põhijoontes sama värk. Välja arvatud see plaan, mis meil Minniga on. Aga ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, mis sellest välja tuleb.

Jutuajamine emaga, nagu mainitud. Ta saab aru, et mõnikord tahab inimene lihtsalt olla. Ka pikemat perioodi lihtsalt olla. Milline kergendus. Ma kartsin, et see on midagi taunitavat, kuigi tean, et lihtsalt olla tahtjaid on päris palju. Ehk mul õnnestub natuke lihtsalt olla? Jõulud saavad läbi ja siis on jälle natuke lihtsam. Ma ei taha olla tuim. Eriti jube on olla tuim suheldes nende perekonnaliikmetega. Aga mis mul üle jääb? Kõigel ei saa lasta hinge kratsida.

Vahepeal oli Tartu. Seal on kõik ikka samamoodi nagu alati. Väikeste variatsioonidega ikka sama. Turvaline ja kodune aga liiga samasugune. Ma ei tea, jälle ei tea, mida öelda, teha või arvata. Võibolla ka lihtsalt ei taha. Teised on selles keskonnas nii iseenesestmõistetavalt rahul. Mina olen võõrdunud. Jõulud on jälle jalus, kuigi jõulude ja tartu-tunde vahel ei ole mingit seost. Lihtsalt peab miski või keski süüdi olema.

Usun siiski, et tänu Annale tekib minuski päris palju jõulurõõmu. Ja lund sadas täna ka natuke maha. Hakkas uuesti sadama! Homme läheme loodetavasti surnuaeda ja paneme vanaemale-vanaisale küünlad. Midagi on nendes traditsioonides ka turvalist ja head.

EDIT:
Et see sissekanne liiga positiivselt ei lõppeks, lisan veel ühe viriseva mõtte. Pildivormis. Sest see väljendab täpselt minu mõtteid. No milles puud süüdi on? Tooge lihtsalt mõned oksad hea kuuselõhna jaoks. Sellest peaks ju piisama.

Pühapäev, detsember 14, 2008

Mõnikord olen ma nobenäpp





Laupäev oli ainuke päev, kui tööl aega üle jäi....
(pildid tegin siiski Tallinnas)
Üks nädal veel jõulutralli....
siis kooli mahajäämusi likvideerima!
Posted by Picasa

Pühapäev, detsember 07, 2008

argipäevaõelus

Mõnikord ma taasavastan, milline õel inimene ma oma sisesemuses ikkagi olen. Täna nägin, kuidas koer kakas ja tema omanik, kes on kohustatud looma väljaheited tsiviliseeritud kombel kõrvaldama, ei teinud teist nägugi ja jalutas suurima südamerahuga edasi. Ja siis ma mõtlesin, kui tore oleks olla salainspektor, kes saab just siis ootamatult trahvi teha, kui seesugused inimested seda kõige vähem oodata oskavad. Pärast mõtlesin, et võibolla oleks hoopis parem, kui nad hoopiski ise tähelepanematusest koeraekskrementidesse astuksid. See oleks veel õiglasem.

Muust niipalju, et kõik on sassis ja segane. Kogun jõuvarusid, et hakata probleemidetulva lahti harutama. Lootust on, aga praegune pime ja vesine ilm ajab ainult virisema.