Laupäev, aprill 25, 2009

pärastlõuna

Posted by Picasa

Kolmapäev, aprill 22, 2009

Igatsen? Ei igatse?

Ma arvan, et kui mu jalakesed püha Eesti maapinda puudutavad, laskun ehk Johannes Paulus II kombel põlvili ja suudlen suurest rõõmust maapinda. Aga praegu olen ma veel Itaalias ja iga päev muudab mind ebapatriootlikumaks. Siin on odavamad riided, parem toit, ilusam ilm, väga toredad ning sõbralikud inimesed ja selline kerge kaos ja korralagedus, mis iga veidi ontlikuma eestlase vähemalt kulmu kortsutama paneks.

Ebapatriootlikust soodustab ka see, et minu käest aeg-ajalt ikka küsitakse "Oot, ma ei mäleta täpselt, kas sa olid Lätist või Leedust?" või siis öeldakse, et: "Tema on Greta, ta on lätlane" või siis: "Mis keelele leedu keel sarnaneb?" Olin väga üllatunud, kui keegi küsis, kas ungari keel on eesti keelele sarnane. Üldiselt, ei saa ma seda pahaks panna, sest mõningad erandid välja arvata, ei erista ma tervel Aafrika kontinendil ühtegi riiki. Aga eestlase asemel baltlane olla? Ei, tegelikult olen veel väga patriootlik.

Aeg-ajalt leian end mõtlemas sellest, kuidas ma Tallinnas koduuksest välja lähen. Kasvõi Magristali või Sütiste metsa. Mõtlen sellest, kui mõnus oleks mul oma toakeses eksiteerida. Ja siis mõtlen sellest, kuidas oleks jälle Liisiga ühikatuba jagada ja kui lõbus siis oleks.

Aga selle ajaga, mis ma siin olen olnud, olen juba leidnud sõpru ja omandanud triviaalseid argipäevaharjumusi. Liiklen linnas ilma kaardita ja kuigi kodu see ei ole, on see kodune ja mõnusalt elu täis. Siinne elu alles algab ja natuke kahju oleks seda niimoodi vastsündinuna unarusse jätta. Üks elu on mõnusalt sissekulutatud aga alles värske, teine elu alles sündinud, kohmakas, abitu, aga põnev ja lootustandev. Tahaks elada korraga mõlemat, aga mõlemat ei saa. Pähh!

Kes mäletab Kiviräha "Ussisõnu", teab, kuidas leiva söömine ussikeele oskusele pärssivalt mõjus. Mina tunnen jälle vastupidist efekti: olen nii palju pastat õginud, et minu itaalia keele oskus hakkab juba ilmet võtma. Üldiselt saan aru, mis minult küsitakse, enam ei pea liialt tihti üllatunud vasika nägu tegema. Ja eelviimaste silpide rõhutamine ei mõju enam ebaloomulikult teatraalselt. Caffe macchiato* (loe: makkiAAAto) küsimine õnnestub nii, et enam ei korda baristad** minu tellimust igaks juhuks üle - saavad esimesegi korraga aru. Grrrreat success!

Minu ühest pikast ja mõnulevast piimakohvist päevas on saanud üks cappucino või caffelatte pluss üks macchiato ja võibolla üks macchiato veel. Mõni ime siis, et see sõna nii hästi õnnestub. Aga tartulikku kohvikusuimerdamise kultuuri siin ei ole. On üks kiire lonks baariletile toetudes ja siis minek. Igatsen veidi seda pikka ja uimerdavat varianti.

Olen aru saanud ka sellest, miks itaallased eriti salatit ei armasta. See, mida nemad salatiks nimetavad, mind ka eriti ei eruta. Rohelised lehed, veidi oliiviõli ja veiniäädikat ja kõik. Tahan kreeka salatit või porgandisalatit või parimat kõigist: tomati-hapukooresalatit.

Praeguse seisuga saabun Eesti pinda suudlema 21. mail kell pool üheksa õhtul. Aga kõik võib veel muutuda. Kui ma siia tulin, siis see lennujaam ei olnud veel Lennard Meri lennujaam. Nüüd on.

___
* caffe macchiato - espresso vähese piimavahuga
** barista on see onu või tädi kes baaris kohvimasina juures toimetab.

Esmaspäev, aprill 20, 2009

tapperi lehed

Unenäod on mul endiselt eestikeelsed, tänan küsimast. Kahjuks pole mul enam Liisi, kellele unes nähtust kohe raporteerida ja nii on nii mõnedki neist kaotsi läinud. Aga see, mida ma nägin unes üleeile, on küll meeles.

Oli suur ja avar rohtukasvanud väli. Eesti suve meenutav keskkond. Lopsakus. Ja välja ääres olid varemed. Ühes ruumis oli pahalane, kes soovis kurja väikesele tüdrukule. Tal olu püstol ja ta sintis tüdrukut. Aga siis õnnestus tüdrukul püstol kuidagi enda kätte saada. Kahjuks tüdruk aevastas ja püstol läks lahti ja kuul tabas tüdruku isa, kes oli just jõudnud varemete juurde tüdrukut päästma. Kuul tabas isa veidi südamest kõrgemale. Isa kukkus rohu sisse. Tüdruk oli šokis ega teadnud, mida teha. "Ooo, kes aitaks mu isa," hakkas tüdruk peatselt väga teatraalsel viisil hüüdma. "Oo, kes aitaks minu õnnetut isa," hüüdis ta veel ja veel. Lõpuks tulid kohale külamehed, kes arvasid, et isa tuleks viia linna arsti juurde. Mehed tõstsid isa vankrile ja hakkasid hobust otsima. "Selle vankri külge sobib ainult eesti hobune," ütles külamees, kes nägi väga Egon Nuteri moodi välja. Aga eesti hobust polnud kuskilt võtta. Tüdruk proovis seletada, et hobuse tõug ei ole praegu oluline ja tähtis on isa aidata enne, kui ta sureb. Aga esteet-külamehed said pahaseks ja ütlesid, et kui vankrit ei vea eesti hobune, siis nemad tüdrukut ei aita. Nad läksid minema.

Tüdruk pidi ise vankrit vedama hakkama. Ja kuna tegemist oli unenäoga, siis õnnestus väikesel õblukesel tüdrukul vankri vedamine väga kergesti. "Oo, kes aitaks minu õnnetut isa," kaebles tüdruk teatraalselt, ise samal ajal vankrit vedades. Siis teatas üks naishääl, et isa tervendavad ainult tapperi lehed. Aga tüdruk, ei teadnud, mis taim on tapper. "See on tavaline kaalikas," teatas hääl. Tüdruk leidis kaalika lehed ja asetas need haavale. Haav hakkas väiksemaks muutuma. "Ja isa valu vastu aitab üks teine taim," ütles hääl. Aga mis taim, seda ma teada ei saanud, sest enne helises äratuskell.

Reede, aprill 17, 2009

milline eksimus!

Sain teada, et matsistaatusest ma niipea veel ei pääse.

Käisin mina kord poes, et toiduvarusid täienda. Otsin seda ja teist ja siis meenus, et peaks täiendama ka pastavarusid. Läksin mina siis tolle tervet riiulivahet hõlmava valiku juurde. Muidugi on raske otsustada, millist firmiat, millist tüüpi valida. Otsustason jääda konservatiivseks ja valisin de Cecco, sest "see on parim normaalse hinnaga pasta, mida suprermarketitest leiab," IPi tsiteerides. Ilmselt on kõige konservatiivsem valik spagettid. Nii ma siis otsisingi spaghetti kirjakesega pakendit. Ei leidnud, aga ei lasknud end nii kergelt heidutada ja valisin pakendi kirjaga spaghettini, sest need nägid täpselt samasugused välja.

Hiljem tuli poeskäik millegipärast jutuks ja ma teatasin rõõmsalt, et spagette ma ei leidnud, aga otstsin paki spaghettinisid. Selle peale tegi IP hirmsat krimpsus nägu.
-"Ooo, ei! Sa ostsid spaghettinisid?"
-"Jah, mis neil siis viga on?"
-"Aga need on ju nii peenikesed ja vastikud!"
-"???"
-"Maitse on neil hoopis teistsugune ja need ei kõlba kuhugi."

Vot siis. Ja mats olen ma sellepärast, et täna proovisin nimme just neid peeneid ja vastikuid. Ei tundnud maitsevahet. Või kui siis...spaghettinide kasuks. Ei team kas nüüd saadetakse mind maalt välja? Vähemalt on nüüd jälle üks mõiste mille kasutamisega end lõbustada. Panzani-nali ongi ära kulunud ja tõtt-öelda pole seda ammu enam kasutanud.

Siin üks illustreeriv foto kahe pastatüübi erinevustest (Patriootlikus võtmes).

Posted by Picasa

Teisipäev, aprill 14, 2009

Enne, kui ma siia tulin, tegin nii nagu vanemad ja targemad inimesed soovitasid: otsin ka tagasisõidupileti. Pidin valima mingisuguse mingisuguse kuupäeva. Otsustasin siis ühe kuupäeva kasuks. Nüüd on see lahkumise päev peaaegu käes ja ma ei taha seda kohe kuidagi uskuda. Peaaegu kaks kuud? Ei ole ju ometi võimalik! Olen natuke seda ja teist näinud, aga palju rohkem on seda, mida ma näinud ei ole. Tahaksin veel näha ja tahaksin siin veel olla ja ma ei tahaks kohe kuidagi veel koju tulla. Muidugi - saan muuta ärasõidukuupäeva! Selle luksuse eest maksin piletile veidi juurde. Aga raha! Tjah, see on üks kole teema millest üldse rääkida ei tahaks.

Olen optimist ja jään viimase minutini ootama. Võibolla on elul mulle varuks üks filmilik hetk - olen lennujaamas ja valmistun turvakontrolliks, kui telefon heliseb ja mulle pakutakse Maailma Parimat Töökohta Roomas. Selliseid asju juhtub küll. Aga ausalt, ei tahaks niikaua oodata. Tahaksin juba täna näha vastust mõnele emailile, mida ma päevade viisi laiali olen saatnud. Või tegelikult sobiks ka lotovõit või ootamatu pärandus hästi. Peaasi, et saaks veel natukeseks jääda.

Varsti pean ma otsuse vastu võtma. Lennata juba koju? Ei tahaks, ei tahaks...
Aga kui ma tulen ja seisan silmitsi karja inimestega, kes siis küsivad, et noh, mida sa siis õigupoolest oma uidanguga saavutasid, siis tuleb tunnistada, et rikkaks (materiaalselt) ma tõesti ei saanud, oluliselt targemaks ka mitte. Aga kogemus on olnud kuldaväärt.

Ehjah....

Kolmapäev, aprill 08, 2009

fotojaht: muster

Via Zamboni,
Bologna
(ja viieeurosed kingakesed)
Posted by Picasa

Teisipäev, aprill 07, 2009

Bologna ja Veneetsia

Laupäeval vinnasin oma seljakoti selga ja alustasin reisi teise Itaalia otsa. Läksin kesksäärest rohkem põlve poole. Leidsin õige rongi ja sain ilusti kohale. See on oluline märkus, sest siiamaani muretsen ma isegi Balti jaamas rongile minns selle pärast, kas jõuan ikka lõpuks Tartusse. Ja Terminis on perroone võrratult rohkem... Noh jõudsin ilusti kohale ja kõrvad jäid ka alles. Kuigi pidevalt tunnelistest läbi sõites läksid kõrvad kogu aeg lukku ja ma polnud kindel, mis minu kõrvadest ikkagi saab. Aga kõik läks hästi.

Jaamas tuli Marit mulle vastu ja säras nagu päike. Kahju, et tegelikkuses Bolognas hoops sadas. "See on kolmas või neljas kord minu Itaalias oleku ajal, kui sajab vihma," teatasin Maritile. Selline avaldus ei teinud teda eriti õnnelikuks ja ma järeldasin et neil seal põhjas sajab tihedamini. Minu märkus ei olnud eriti taktitundeline. Aga ega me ei saanud ometi oma tujul langeda lasta. Parki ei läinud, aga kirbuturule küll. Isegi minusugune, oi-mulle-ei-meeldi ostelda läks viieeuroste kingade peale lolliks. Ma ei tea veel, kus Roomas sarnased kirbuturud olla võiksid. Kingi ei ostnud, aga ühe seeliku võrra sain rikkamaks küll. Ja hiljem otsin vana Topolino (Miki Hiire). samuti otsime "Kalinkast" Jahimehe komme ja kohukesi. Jah, ja tegelikult läksime hiljem parki ka. Bologna oli võrdlemisi vaikne ja rahulik. Roheline ja nii tobedalt kui see ka ei kõlaks - veidi põhjamaine.

Mariti kodulinn on Bolognast ca 11-minutise rongisõidu kaugusel asuv Ozzano dell'Emilia.
See on veel väiksem, veel rahulikum, veel rohelisem ja nunnum. Mina olen juba hirmsa Rooma melu ja sagimisega harjunud ja seda nunnum see mulle tundus. Õhtul läksime kahekesi pizzeriasse ja mulle tundus Marti grazie nii põnev ja veider. See oli bolonese'lik, z asedub hispaania c-ga. (Minu grazie on muide grAAAtsie). Aga peale ette ja taha tänamist pitsa, veini ja tiramisù eest läksime jalutama ja oh õudu -rääkisime kahekesi omavahel (miks ometi?) itaalia keeles.

Järgmisel hommikul alustasime teekoda Veneetsiasse. Juba rongisõit oli sündumusterohke. Üks ragazza unustas oma mobiili rongi ja meie Maritiga pugesime peaaegu nahast välja, et tüdruk oma telefoni tagasi saaks. Aga ei saanud. Või loodme, et hiljem sai. Aga meie ei tea, kuidas lugu lõppes. Meie kohtusime minu Veneetsia sõbraga Manueliga. Ja nagu tüüpiline itaallane, jäi
temagi hiljaks. Aga ainult 10 minutit, mis on tõepoolest imetlusväärne tulemus.

Oi, Veneetsia oli ilus. Kanalid haisesid ja koerakaka tänavatel mulle eriti ei meeldunud, aga oi, Veneetsia oli ilus. Tänu Manuelile pääsesime turistilõksudest ja kõndisime kohati- uskumatu küll- inimtühjadel Veneetsia tänavatel. Nii huvitav oli viimaks peale kahte aastat näha internetitutvust näost näkku. Ms tunne oli? Kummaline, nagu kõigi nende digisõpradega. Aga lõpuks ikkagi ülitore. Nüüd, kus ma olen mõnda itaallast näinud, tabasin tema liigutustes ja olekus nii mõndagi itaallasliku. Ja ometi tundus mulle netivestluste põhjal, et tegemist on nii ebastereotüüse isendiga :)

Ma tahaksin nii väga midagi asjalikku kirjutada, aga ma oskan öelda vaid seda, et mulle meeldis see linn väga. Aga kui hirmus tüütu seal elada oleks? Minu sõber teab seda omast käest ja ta on rahul, et saab elama astuda Mestresse. Sest sinna korterisse ei pea külmkappe jms vajaliku paadiga vedama. Ja see tähendab, et elu on võrratult lihtsam...

Esmaspäev, aprill 06, 2009

maavàrin

Istun Termini làhedal mingis làrmakas hindude interneti-urkas ja teatan, et maavàrin oli minust kaugel-kaugel. Minuga on kòik korras. Aga IP-i kodulinnas L'Aquilas on esialgsete (hommikuste) andmete jàrgi hukka saanud 27 inimest. Roomas jookseb elu oma rada, ei mingeid muutusi rutiinis ja nii see vist peabki olema, aga....Aga minu jaoks on see esimene ehmatus muidu nii magusas ja pàikeselises elus siin. Paneb veidi mòtlema....

EDIT:

Numbrid on massiliselt kasvanud. Kahjuks. Telekas ainult katkised majad ja õnnetud inimesed. Väga kurb, ma ei oska muud öeda.