Teisipäev, detsember 28, 2010

Tallinnas

Olen nii umbes neli päeva kodus olnud, eriti end liigutanud ei ole, aga palju verivorsti ja piparkooki olen küll söönud. Olen aega veetnud oma vanas armsas kambrikeses ja ikka aeg-ajalt aknast õue vaadanud. Iga kord kui ma õue vaatasin, nägin ma seda, kuidas lund juurde sadas ja seda, kuidas keegi oma autot lumest välja kaevas.

Kartsin, et külmun siin kallil kodumaal kohe ära, aga väga hull see asi ei olegi. Käisin mõned korrad õues ja iga kord tulin täiesti ilma kahjustusteta tagasi. Ja see, mis ilmselt geneetiliselt kaasa on antud, või mida õpitakse varajases lapsepõlves, pole õnneks kuskile kadunud. Noh, see oskus ilma kukkumata lume ja jää peal kõndida...

Koju tagasi tulemine oli tõesti imelik. Kõik asjad on sama koha peal, kui vanasti. Tänavatevõrk-üllatus küll- on ka täpselt sama ja trollid-bussid viivad samadesse kohtadesse, kuhu ennegi. Aga inimesed on siiski teistmoodi. Klassikaliselt öeldakse, et siin Tallinnas on kõik  ühistranspordi-inimesed mornid ja natuke isegi kurjad. Ei, seda kindlasti mitte. Aga peaaegu kõik on mütsidega ja siniste silmadega ja heleda nahaga ja.... Samasugune kummastus nagu alguses kõiki tumedajuukselisi, pruunisilmseid ja  väga sageli triiksärkides metrooinimesi vaadates. Mingisugune ümberpööratud kummastus kõige tuttava ja siiski iseenesestmõistetava suhtes. Ja kõige esimene tuttav inimene, keda ma oma Mustamäe-urust väljununa kohtan on see mitte-itaallane, keda ma Itaaliast lahkudes viimasena nägin. Diana ja Eesti kontekstis veidi liiga kõvahäälne vestlemine ja lausa kohatuna tunduvad ja meelega teatraalselt üleantud põsemusid. (Diana nõudis ja minul ei olnud kahju.)

Minu aknalaud ja mu riiulid on paksult tolmuga kaetud ja ma tunnen suurt naudingut sellest, et ma ei pühi (veel) tolmu ja ma lihtsalt laisklen ja laisklen. Loen distsiplineeritud aeglusega "Ramadaani". Raamatus on Rooma ja kuumus, aga siin sajab ja sajab ja sajab lund. Ja ma joon ja joon ja joon teed. Nii on soe ja hea. Tahaks olla korraga kõikides toredates kohtades, kõikides linnades, kus ma kedagi tunnen, aga praegu ma olen siin ja nii on tegelikult päris hea.

Neljapäev, detsember 23, 2010

Ma olen jõudnud Põhja-Euroopasse...

kus tasuta traadita internet on lausa iseenesestmõistetav. Olen Stockholmi lennujaamas ja mul on Tallinna lennuni nii umbes kaks tundi aega. Ma ei saa midagi parata - olen väga sentimentaalses tujus ja mul on nii ilmelik olla.. Imelik on pärast poolt aastat jälle koju tulla. Kus on kodu koht? Sellele küsimusele on üha raskem vastata ja.... oih, kui palju suuri mõtteid tekib, kui vaba aega on. Koristades oli ka aega mõelda aga no kuidagi ei tulnud suured ja olulised mõtted. Nüüd nad aga tulevad jälle, nagu naksti.

Tegelikult tulidki nagu naksti need mõtted. Teisipäeval oli mul esimene puhkepäev ja kuna ma Frascatis olla ei saanud, ronisin jälle Rooma ainult et....  ma ei teadnud mida teha. Kõiki neid olulisi vaatamisväärsusi on  nähtud noh sadu kordi küll mitte, aga väga palju kordi küll ja ma ei viitsinud ja seega.... ma lihtsalt seisin keset Termini kaost teadmata kuhu minna. Aga siis ma läksin ja sõin ühes mittemidagiütlevas urkas ühe kaheeurose hiigelsuure pitsatüki ja pärast seda hakkasin teadmata suunas liikuma. Alguses kõhklevalt ja kohmetlult, siis üha julgemini ning siis selgus, et see mõnus-muretu niisama ringilonkimine on nagu jalgrattasõit: seda ei unusta. Tuleb välja, et ringilonkimise ja jõudeeluga kaasaskäivad suured mõtteid ei ole ka igaveseks ära kolinud,  tuleb välja, et nad on kogu aeg minu lähedal olnud. Lihtsalt mõnda aega olid need olmelised mis-kell-ma-töölt-ära saan mõtted palju jõulisemad ja lärmakamad.

Ja Diana käis mul ka külas ja mul oli nii hea meel rääkida teemadel, millest pole ammu rääkida saanud ja esitada selliseid mõttekäike, mis võib-olla teistele on liialt veidrad või kauged, aga millega Diana-sugused (või üldisemalt eestlased, või kirjandust õppinud) kuidagi nii kergelt haakuvad. Ja siis muidugi Roomas liikumine. Mitte olmeline liikumine, mitte liialt turistilik liikumine, aga ikkagi teistmoodi liikumine ja linna tunnetamine, kui üksi olles. Hästi natukene niimoodi nagu filmis Before Sunset. Vaatamisväärsused nagu muuseas, ei mingeid muuseume (välja arvatud Diana ja Sixtuse kabel) kõigest tähtsaim oli rääkimine, kulgemine ja siis nagu möödaminnes need  tänavad ja majad ning muidugi metroo! Tuli välja, et meil mõlemil on natuke piinlik liikuda võõrastes linnades kaardi või turistidele suunatud raamatutega ja ma ei tea, kuidas oli Dianaga, aga minu selle aasta pareguse hetkeni ainuke jõulutunde hetk oli minna 4. advendi õhtupimeduses San Pietro basiilikasse. See oli üks neist hetkedest, kui see täiesti olmeline ja iseenesestmõistetav Roomas-olemine muundus taaskord hetkeks millekski imepäraseks. Aga me oleme ju tõepoolest ei kusagil mujal, kui Roomas. Lausa Vatikanis! 

Enne seda oli veel lõplik lahkumine sellest palazzost Tiberi ääres Piazza del Popolo lähedal. Rõõm ja vabanemine ja siis nagu kohustuslikus korras üks tubli annus melanhooliat ja kurbust, et miski on jälle otsa saanud. Kas see melanoolia oli tõeline või rohkem moepärast, seda ma ei oskagi praegu kohe öelda. Hea meel on vaba olla, hea meel on koju tulla, aga natuke kahju on, et need lapsed saavad peatselt mõne teise nende jaoks ühe järjekordse tädi ja mina muutun ( kui ma juba varem seda ei olnud) üheks järjekordseks eks-tädiks. Oo, magusvalus egosim! Ja hästi natuke on  ka hirmus koju tulla, sest nüüd tuleb hakata lahendama ootele jäetud probleeme, mis ei ole ju tegelikult üldsegi suured, aga....

Aga üldiselt mul on nii tohutult hea meel oma päriskoju tulla. Mul on tsipake kahju jätta maha need kellegi teise lapsed. Mul on nii hea meel näha seda kõige armsamat last ja kinkida talle sädelev Barbie, mida ta on kaua oodanud (aga ma julgen uskuda, et ta on mind veelgi rohkem oodanud...) Oi, mul on nii hea meel varsti koju jõuda, aga ikkagi nii kurb jätta maha see suur kaootiline ja lummav linn, mis oli juba nii koduseks muutumas...

Laupäev, detsember 18, 2010

Viimasel ajal ma kirjutan nii harva, et te võib-olla enam  ei loegi mu blogi. Seda ei saa teile muidugi ette heita, aga ikkagi on natuke kurb, et eelmise postituse juures ühtegi kommentaari pole. Mõtlesin, et ootan siis natuke, enne kui uut juttu kirjutama hakkan, aga kommentaare ei ole siiamaani ilmunud. Annan alla ja alustan heietamist.

Laias plaanis pole suuri muutusi olnud. Ikka koristamine ja lapsed. Rutiin, mis ei olegi nii tohtult kole, sest varsti saab see otsa. Tähtajaloendur, mis mul ühes interneti salajases nurgas tiksub, ütleb et lennukini on aega kuus päeva. Ooo, vaid kuus päeva ja siis saan ma pimedale süngele külmale aga armsale lumerohkele kodumaale. Kuidas ma seal selle külmaga toime tulen, ei tea. Täna oli meil siin Roomas kolm kraadi ja päris jahe tundus selline kliima. Ma tean, et varsti tulen ma umbes kümme kraadi madalamasse kliimasse ja seepärast olen ma viimastel nädalatel paaniliselt bancarellasid mööda käinud ja igasuguseid vähemalt 50% ulatuses villa sisaldavaid odavaid hilpe otsinud. Mõned päris "pandavad" hilbud olen omandanud ka, aga nüüd on ette kerkinud uus probleemimägi. Kuidas ma selle oma hilbu- ja jalavarjumajanduse koju tarin? Kas mahub kahekümne kilu piiresse või mitte?  Heh, enne heidan üle parda oma jõulukingid, kui hilbud.  Isver-susver juba siinses kliimas on mul külm! Mis minust Eestis veel saab? Kas tõesti on ainuke võimalus hommikust õhtuni teed lürpida?

Noh, ja nüüd on asi tegelikult juba selleni jõudnud, et isegi Roomas sajab lund! No hea küll, sadas nii umbes tunnikese jagu ja siis hakkas sulama, aga kas te kujutate ka ette, kui külm mul oli :) Mütsi-kindaid mul ei ole ja mõtlesin uhkelt, et ei lähegi vaja - olen ju siiski riigis, mis on päikesest üleküllastunud. Ja nii ma siis käisingi väljas punase nina ja mardisandi kombel külmetavate küüntega, aga vot ei lähe mütsi ostma.

Ja kui Diana siia jõudis ja ma nägin, et tal lausa käpikud käes on siis.... no siis vaatasin ma teda siiski kerge põlgusega :) Ja samas olin ma nii rõõmus. Tulebki välja, et külmakartlikkus...ei, ilmale vastavalt riietumine on tore ehteestlaslik omadus. Ei käitu me nii nagu mõned itaalia neiud, kes neljakümne plusskraadi juures pikki saapaid kannavad ja... kui on jahe, siis ikka müts pähe! Siin (ja Diana jutu järgi ka Spaanias) aga pannakse esimese jahedusega  mantlid selga ja kui soe ilm tuleb, ega siis enam mantlitest ei loobuta. Aga kui suvel veidi jahedam on, ega siis panipaikades soojemaid riideid ka välja ei otsita. Minnakse kasvõi külmast siniseks :)

Lumesadu oli muidu väga ilus, aga Eestis, ma arvan, on siiski veel ilusam. Kõik kohad on hangesid täis, kõndida ei saa jne jne, aga ma igatsen! Jah, lumesadu oli ilus ja huvitav.... See nädal oli üldse huvitav, sest lisaks Rooma kliima jaoks nii ebatavalise lumesajule juhtus veel mitte just igapäevane päris korralik meeleavaldus, barrikaadide, pisargaasi ja põlevate autodega. Aga Berlusconi on umbrohi, mis ei hävine. Ja autode põletamisest vist erilist kasu ka ei ole. Isegi kui nad neid jubedaid Smarte põletavad. Noh, otseloomulikult valisid nad põletamiseks kauni Porche,  aga Smart läks ka põlema, sest ta oli pargitud Porche kõrvale. Ja siis ma jälgisin aknast kogu seda vaatemängu. Põlevaid autosid ja vihaseid inimesi täis silda, mis pärast pisargaasidoosi kohe hetkeliselt tühjaks ja kõledaks jäi....

Ja nüüd on Diana siin ja nüüd ma teen oma peaaegu tühjakssaanud fotokaga veel viimaseid pilte, loodetavasti ka väga turistilikke, siis veel esmaspäeval viimast päeva tööle ja siis.... no siis ma tulengi koju ja magan kuu nii umbes kuu aega järjest. aga võib-olla kirjutan ma enne seda natuke ka sellest, mis me Dianaga koos tegime:)

Kolmapäev, detsember 08, 2010

8. detsember

Ma olen täiesti hämmastunud, et ma nii kaua vaiki olen olnud, aga blogimine on niisugune paradoksaalne tegevus, et siis, kui on olnud tegemisi ja mõtteid, millest kirjutada ja mis sobiksid blogisse, siis pole aega või mahti kirjutada ja siis kui tegelikult mitte miskit ei toimu, tuleb ka blogisse juttu nii et mühiseb.


Praegu ongi käsil mõtete ja mälestuste kogumise periood ja blogisse kirjutamiseks pole tõeppoolest lihtsalt mahti. Oh, mulle ei meeldi koostada loetelusid sellest, mida ma täpselt teinud või näinud olen ja sellepärast jään napisõnaliseks ja ütlen lihtsalt seda, et tegemisi jätkub :) Siiski, ühe ettevõtmise koha pealt ei saa ma mitte vaiki olla. Käisin nimelt siin. Raamatumessil. Oi, küll see oli tore! Piisas juba lihtsalt selles keskkonnas olemisest, et end jälle "inimesena" tunda. Viimasel ajal on mul olnud väga vähe mahti raamatute lugemiseks, aga seal messil inimeste vahel trügides (mis ei ole just kõige meeldivam tegevus) ja lihtsalt raamatukaasi pilguga haarates, tuli meelde, et....jah...vana arm ei roosteta ja....ma saan enda kohta siiski kasutada seda toredat võõrsõna. Ma....ma olen bibliofiil ja ainult väga suure enesekontrolli tulemusena otsin ainult ühe raamatu.  Sellele vaatamata on mul siin poole aastaga juba väikene virn raamatuid tekkinud. See on seda kummastavam, et enda meelest ma ju ei loe siin peaaegu üldse.  Praegugi, näete, ei kasuta oma nappi vaba aega mitte lugemiseks, vaid blogimiseks!  

Aga täna on mul tõepoolest vaba päev. Katoliiklik püha, millest on mul nüüd kerge aimdus tekkinud, aga mida ma oma nappide tedamiste tõttu siiski pikemalt lahti seletama ei hakka. Keda huvitab, mingu aga Wikipedia lehele ja saagu targemaks. nagu ütlesin, on mul täna vaba päev. Ja tänane päev on mul tõepoolest vaba, sest sageli on ju ka nädalavahetused mitmesuguste (meeldivate) toimetustega täidetud. Täna olen vahelduse mõttes lihtsalt diivanil, kuulan muusikat ja uimerdan. Pärast lähen võib-olla välja ka. Aga võib-olla ei lähe ka. Eks paistab :)

Praegu on niisama mõnus sügisene olemine. Aknast välja vaadates näed ikka veel rohelust ja aias on ainult üks raagus puu, aga külmavõitu on küll ja aina sajab ja sajab. Muidugi välja arvatud sellistel päevadel nagu eile, kui isegi kampsuniga on natuke liiga palav ja  Via del Corsol on veel rohkem inimesi, kui tavaliselt, sest kõik on jõulukingituste jahil. Päike helgib tänavale üles seatud jõulukaunistustel ning täiesti kujuteldamatuna tundub see, et seal 2000 km kaugusel on juttude järgi põlvedeni ulatuvad hanged ja tohutud miinuskraadid.

Kõrgustest proosasse tagasi laskudes: lähen panen nüüd pesu kuivama!