Kolmapäev, juuni 27, 2007

see linn

See linn on siiski huvitav. Siin on krišnaiidid, kes tantsisklevad kirevates hõlstides läbi linna ja ehk ka läbi elu. Trollibussis räägib umbes 12-aastane tütarlaps jumalast. Tal on ka isiklik vene keele tõlk. Inimesed muigavad, või püüavad jumala saadikuid ignoreerida. Aga mõned neist on jumala kullerite peale lausa pahased. Miks tuleb jumala vihast ja armastusest nii kõva häälega rääkida?

Kõik kohad on ikka turiste täis. Nad armastavad meie väikest iidset aga kõbusat vana linna. Linn on väike ja vana, aga mitte kibestunud. Seni on ta kõik need turistid ja nende meelitused vastu võtnud. Lasnamäed nähes tuntakse vaesele piinatud linnale kaasa, aga eks seegi on tähelepanu ja linn armastab tähelepanu. Kohalikud on aga liiga ametis ja nemad ei imetle linna lihtsalt piisavalt tihti. Tähtsam kirikutornist või munakivitänavast on leida varjupaik vihma ja tuule eest. Mina ja mu neli turisti peitsime end kohvikusse ja turgutasime end kohviga. Muidu toredad inimesed, aga irooniasoont neil ei kipu olema. Aga mis nali see on, kui see pole torkav ja irooniline?
Mina vaatan antiigiäris maali ja ütlen: "Oo, meie sõber Lenin!"
turist nr 1: "Oi, kas see on tõesti sinu sõber?"
Mina: "ei, ma tegin lihtsalt nalja."
turist nr 2, mitte nr 1 sõber: "See on ju V.I. Lenin, vene revolutsionäär. Ta tegi lihtsalt nalja! [paus] Eksole?"
Jah, tegin küll. Aga iroonia on üks peenike vidin. Selleks peab vist olema samamoodi soont nagu hapupiima ja verivorstide tarvis. Või mis toimub?
Ja miks pean ma neile niisama küsitud "Do you have a boyfriend?" küsimustele üldse vastama? "Yes, I have many," ütlen ma tavaliselt. Aga see on ju ka iroonia ja jälle olen ma sattunud kultuurilisse džunglisse, sest nad tõesti arvavad, et ma räägin tõsiselt. Miks ma ei ütle "ei" ? Ma tõesti ei tea. Mul on see mõtteis olnud, aga sisi tuleb see küsimus jälle nii ootamatult esile, et ma pean selle üle kasvõi enda tarvis nalja tegema.

Aga inimesed meeldivad mulle sellest hoolimata. Rahvusest ja kommetest hoolimata. Ainult ninakad ja ülbed mulle ei meeldi. Mis puutub igasugustesse boydesse ja friendidesse, siis nemad meeldivad mulle isegi siis, kui nad on veidi ülbed ja rohmakad. Ikka tekib mingi tunne. See ei pea olema iha või kirg. Vahel või isegi tihti on see lihtsalt midagi, mis on rohkem ligimisearmastus kui erootika. Aga nad panevad mind unistama ja siis muutub agape eroseks, kes jälitab mind unes ja ilmsi. Ja ühest väikesest mõttest hakkab kogu keha värisema.
Ja vahel piisab ühest juhuslikust naeratusest või pilgust selle linna tänavail, et muuta tuju heaks. Ma olen vähenõudlik. Enamat polegi tarvis,

Öised telefonikõned ei pane mind värisema. Vähemalt mitte see tänane. Ei tea, kas mind tuimestasid need betoonseinad või lihtsalt oli see lugu ajaga liialt ära kulunud aga
ma ei võtnud seda kõnet vastugi. Ja hommikul ei olnud ma enam kindel, kas see oli uni või tegelikkus, et telefon helises. Siis nägin, et telefon on peidetud padja sisse ja mõistsin, et see oli päriselt. Ma loodan, et ma tegin õige valiku. Miks siis see olematu kõne mu mõtteisse trügib? Kas tõesti on loobumine nii raske? Loobumine ka sellest, mida sul kunagi pole olnud? Siiski, süda väriseb. Mõned inimesed, ka need kes on rohkem võõrad, kui tuttavad, lähevad korda. Aga tormideni on vist veel aega. Sest minu tormid elavad Tartus ja sinna ma vist enne sügist ei satu.

Aga linn võib mind muidugi üllatada. Kes teab, mis palukesi ta mu teele visata võib. Mida te teate rääkida Tallinna huumorisoonest?

Pühapäev, juuni 24, 2007

roigasaed

Ikka Vargamäe
(ülejääk on siin)



Reede, juuni 22, 2007

tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka...

Eile rääkisin ma Tammsaarest ja tema isast-emast. Rääkisin nagu ma midagi teaksin ja lõpuks veensin iseennaski, sest tegelikult ma ju lugesin mõnda tekstikestki enne rahva ette astumist.
Taadid ja memmed jäid minuga vist rahule. Täna pean ma sedasama protseduuri kordama inglise keeles. Ennevanasti olin ma selle kõige suhtes täiesti cool ja relaxed, aga kui minu noor kolleeg... oi kui tore, ometi on keegi minust nii paju noorem, et mina teda nooreks saan nimetada. (pesamunakomplekisd?)...Aga teema juurde tagasi: kui minu noor :) kolleeg, küsis kas sa t õ e s t i hakkad tegema inglisekeelset ekskursiooni, siis ma muidugi sattusin kergesse pabinasse. Nüüd on mul selle tuleproovini aega 51 minutit.

Täna on viimane teater ja siis on ka pidu. Olen määratud muuhulgas ka lilleneiuks. Peole olen kutsutud, aga kas osaldeda, see on iseküsimus, sest minul on see aasta, mitte ilusmagus ja pehme summer of love vaid hoopiski soolamaiguline ja vintske summer of work. Nimelt kauplesin ma endale laupäevaks juba ühe ratatatataa blablabaa rattatuuri. Ma pean olema sadamas kl 6.45. Vargamäelt alustan sõitu kõige varem kl 23 paiku. Ja siis tuleb jaaniööd tähistada. Tuleb pidutseda ja lõbutseda ja mitte magada (muidugi on see iga eestlase kohustus), soovitatavalt kuskile pärapõrgusse sõita ja simmanit pidada. Aga pühapäeval on jälle tööd loota.
See tähendab, et kui ma tahan saada supernaiseks, siis tuleb mul veeta märksa rohkem aega ärkvelolles kui magades. Aga minu puhul käivad asjad teisiti. Niisiis kui ma muutun loiuks või tõredaks, siis pole see mitte PMS, vaid insomnia. (Nii võin ma ennast vähemalt välja vabandada)

Aga hoolimata suurest rabamisest ei saa ma vist ikkagi rikkaks. Issand kui hirmus! Ma teen esimesi koperdavaid samme miljonite täiskasvanute argimaailma. Hommikul tööle, töö kestab õhtuni, õhtul väsimus, suurim meelelahutus on telekas, mida vaadates diivanil tukkuma jäädakse. Ei, sinna on mul veel pikk tee, aga üha enam mõistan ma kui magus see tudengielu ikkagi on. Ma ei saa aru neist, kes suures rahahimus õppimise kõrvalt töötavad. Mina olen küll pigem vaene ja vaba, kui rikas, aga orjastatud. Aga teglikult olen ma varsti lihtsalt vaene JA orjastatud, hihii!

Eile oli mul ka kohe peale oma pikka tööpäeva meeletu uni. Aga mõned magusad fotod ma muidugi tegin. Varsti näitan! Nüüd lähen ja hakkan tööle.

Neljapäev, juuni 21, 2007

unenägu

Ma nägin niisufust põnevat unenägu, et ei või olla. ja natuke olin ma selle ajal ka lucid. Mis siis, et ainult natuke :) Aga uni oli selline, et mingisugune sõjaväelane hakkas II ms üht juudionu aitama. Sõjaväelane teadis nimelt seda, kuhu on maetud üks eriti vägev allveelaev. Häda oligi aga just selles, et see laev oli merepõhja maetud nii, et nood kas meest pidid sukelduma ja siis hinge kinni hoides laeva välja kaevama. Sõjaväelasel ei läinud just kõige paremini. Sakslased said haisu ninna ja tulid mehi tapma. Sõjaväelasel sai õhk otsa ja ta tõusis pinnale oma surma vastu võtma. juut ga mõtles, et surma saab ta niikuinii, seega võib ta ka lihtsalt uppuda. Aga ta jõudis siiski läbi kaevatud tunneli allveelaevani. ta sai sinna sisse ja kuigi ta seda eriti juhtida ei osanud, valdas teda ellujäämise pärast suur joovastus. ja siis ma mõtlesin, et mis küll saaks kui see masin ka lennata suudaks. Ja masin hakkas lendama. Ja nii see juudike lendas ja mina elasin talle kaasa. Aga mingi hetk tuleb ju maanduda? Mees seda teha ei osanud. Nii sättisin ma talle maandumise merevette. kaldast täpselt parajasse kaugusesse, et juut ikka kaldale jõuaks ujuda. Meri oli nii ilus türkiissinine ja läbipaistev :) kaunis troopika. Juut jõudis kaldale, aga kaldal elasid kannibalid. Jooksis mehike, mis ta jooksis, ei aidanud ka minu lucid-olek- holokaustist põgenenud juut söödi kannibalide poolt ära.

Siis nägin ma unes veel seda, et minu väga vanal klassiõel Karoliinal oli mingisuguses lossis hiiglaslik korter. Ja igasugst muud kraami nägin ka...

Pühapäev, juuni 17, 2007

Imeline elukas

Loomulikult käib see jutt kassist.
No vaadake ise. Kas Kass ei pane
mitte heldima?
Tal on tõeline anne poseerimiseks ja
tundub, et ka väga head fotogeenid.
Niisiis ei saa ka mina mitte kuidagi
Kassi lihtsalt mitte pildistada.

Eksole?
Selline see kasside sugu kord juba on.
Koledaid kasse ei olegi ju olemas.
On vaid räpaseid kasse ja haigeid kasse,
aga ka neis on palju ilu potentsiaali.



Eks kassidele kulub see nunnuks olemine marjaks
ära, sest eks vaid see kompenseerib nende pahateod. Näiteks meie kass ronib puhaste linade vahele magama, ajab kogu voodi sassi ja puistab siis kõik kohad oma karvu täis.

Meie kass on vanemaks ja rahulikumaks muutunud, aga ka vanad väärikad kassidaamid peavad vahetevahel oma küüsi proovima. Ja parim viis oma küünte (ja hammaste) proovimiseks on ikka rõõsa inimliha. No vahel teenin ma selle oma käitumisega ära, aga vahel tuleb see küll täiesti ebaausalt.

Muidugi on tore, et elukal iseloom on :)


Meie kassil on kindlasti iseloom ;) Inspektor Kass on tema hüüdnimi, sest üle kõige armastab ta korda ja täpsust. Kõik, mis toimub, peab olema kontrolli all. Nii on loomal üles seatud valvepostid, kust elutegevust jälgida. Vajadusel käib ta saabuvaid inimesi isiklikult inspekteerimas. Lõhnad ananvad enim informatsiooni :) Ja korraarmastus väljendub selles, et kui hommilul heliseb kell, siis tuleb voodisolijal kindlasti kohe üles tõusta. Kui ei tõuse, siis võtab Kass kasutusele meetmed. Ja kui üles tõusta ei ole vaja, siis valvab Kass magajat niisama. Kaks hommikut olen silmad avanud kassi jõllitavasse näkku.

Muidugi ma kahtlustan, et äratamise ja jõllitamise eesmärk on anda märku sellest, et kõht on tühi, sest kui subjekt end voodist välja ajab, suundub kass vilkalt kööki oma toidukausi juurde. Aga mine sa tea, mis tal tegelikult mõtteis.

Igatahes kassid on toredad. Ja kõiksugused kohatud kassid on mu südames kindla kohakese leidnud. Dorise kass, Tiina kass, Liisi laudakassid, kassid, kassid, kassid ;)





Reede, juuni 15, 2007

an obvious cry for help

Greta says:
ma olen üksi ja mul on igav
Naughty Ostrich says:
mina kaa minul kaa
Naughty Ostrich says:
hurraa hurraaa
Naughty Ostrich says:
teeme skaibi kõne ja irnume natuke
Greta says:
okeika
Naughty Ostrich says:
a ma vaatan telekat hetkel,
Naughty Ostrich says:
olen bisi bisi
Naughty Ostrich says:
ja niii tähtis seriaal on ka
Greta says:
pause
Greta says:
pause pause
Naughty Ostrich says:
pause panen sulle
Naughty Ostrich says:
hold greta!
Greta says:
__________________________________________-
Greta says:
__________________________________________
Naughty Ostrich says:
ossaa
Naughty Ostrich says:
misse on
Greta says:
_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_
Naughty Ostrich says:
oi
Greta says:
__________- see on minu pause peal süda
Naughty Ostrich says:
bmbmbmmam dkdf f ggh jgjgkkghjff ff f f
Greta says:
_-_-_ see on ka miski
Naughty Ostrich says:
kust nii saab?
Greta says:
jeesus
Greta says:
saab ju väga kergesti
Greta says:
sidekriips ja sidekriips plus caps
Naughty Ostrich says:
tohoh
Naughty Ostrich says:
--------------------------
Naughty Ostrich says:
EI TULE JU PIDEVJOON
Naughty Ostrich says:
uih
Greta says:
tuli ju
Naughty Ostrich says:
vahed on sees ju
Greta says:
_______________---------____
_____-------__________---___---------------_______
__________-----________----___--__________------____
_____---------_____
Naughty Ostrich says:
----iIIi----iIII----iIIi------
Greta says:
pane see ka blogi palun
Naughty Ostrich says:
haa, pane ise
Naughty Ostrich says:
~~~~~~~~
Greta says:
:*'*'**'___II___'**'*'*:
Naughty Ostrich says:
ohsaa

elukillukesi

***
Teel kööki möödusin banaanist. Seisatasin hetkeks, olin banaani juba näppude vahele haaramas, et ta siis edasi makku kugistada kui järsku meenus mulle, et tegelikult on mul liigsöömisest paha olla ja tegelikult ma ei peaks rohkem täna sööma. Siis läksin ma kööki ja nägin isuäratavaid leivaviile. Mõtteis läksin juba külmkapist võid tooma. Siis aga meenus mulle kööki minemise eesmärk- läksin teevett keetma. Kuni vesi keeb, kirjutan seda lõiku. Pikk lõik tuli, kõht on jälle tühi.

***
Ma ei söönud seda banaani ära. Ega ka mitte leivaviilu. Aga muidu olen ma nii edukalt õginud, t kui ma ükskord kõik terve mõistuse manitsused kõrvale jätisn ja kaalule astusin, avastasin, et olen kilo võrra kergem.

***
Täna on nii külm, et ma ei saanud hommikul voodist välja. Üksjagu oluline oli ka fakt, et laisk-tudengist virk-giidiks muundumine ei toimu üleöö. Olen isegi varajane inimene, aga kella kuueste ärkamistega on vaja veel vaeva näha. Vaeva näha siis kui ei ole palav, pissihäda, kiusav kass, liigvalge vms, sest ma ei ole siiani avastanud midagi, mis asendaks sooja voodit. Ja hommikune "varastatud" uni on teadagi kõige kõige kõige parem.

***
Emme läks nädalavahetuseks Hiiumaale. Olen kassiga kahekesi. Ma võiks korda saata eiteamida, aga nii igav kui see ka pole, ei ole mul mingeid muid soove peale niisamaolemise. Homme püüan ma siiski oma väga visalt edenevat seminaritööd voolida. Aga enne seda püüan ma vähemalt kella kümeneni magada.

***
Ma ei tea kas naerda või nutta, aga ma vist ei kasvagi mõnede silmis kunagi suureks. Ajapikku olen ma sellega leppinud, aga mingi teismelise trots lööb aeg-ajalt siiski samuti välja. On tüütu aga armas, et ema ütleb "söö korralikult" ja "ära külmeta" ja "mine nüüd magama", aga kui mu tädi küsis emalt kas ta peab ema Hiimuaal oleku ajal mulle süüa tegema tulema, siis olin ma küll üsna sõnatu.

***
Kuna ma ei pea kokku juhtuma teiste inimestega (näiteks boksis teel wc-sse või koridoris teel ühikakööki), kannan ma erakordselt lohvasid ja ebaseksikaid riideid. Täna ei suutnud mu sõrmed kohvitassi kinni hoida. Kohv lendas särgile. Õnneks sai samasse särki ka oma käed puhtaks pühkida. Vot see on ülim mugavus :)

***
Ükspäev tegi üks tuttav noormees mulle MSN-s ettepaneku hakata tema "intiimsõbraks". Intiimsusest on mul puudu küll, aga ettepanek oli küllatki sõnatuksvõttev. Ma siiski otsustasin, et "kuivan" edasi. Praegu piisab mulle silmailust, mida kohtan tänavatel. Muidugi on minu maitse täiesti mandunud, sest täna jõllitasin suures igavuses isegi neid nõmedaid briti poissmehi. Rohkem vaatasin ma neid sest midagi põnevamat polnud vaadata, aga lõpuks vaatasin neid juba tõesti mitte kui poisse vaid mehi. Kole.

***
Giiditöö tüütab mind sügiseks alati surmani ära, aga sellistel päevadel nagu täna, tunnen ma, et see on ikkagi üks tore töö. Täna oli mul üheksa turisti, kellest üks lõkerdas kogu aeg naerda ja teised olid niisama lõbusad. Teiste hea tuju mõjub mulle uskumatult hästi. Aga keel on inglisest päris sõlmes.

Nii, aitab!

Neljapäev, juuni 14, 2007

blablaa

Ma olen igasuguseid blooge lugenud ja tundub, et kõigil on viimasel ajal palju huvitavam elu kui minul. Sellepärast mulle tundubki, et kirjutamine tuleb maha jätta ja kasutada blogi täitmiseks neid hädaabivahendeid: testid, videoklipid, fotod....

Tõesti on kuidagi igav. Loomulikult see muutub nii pea kui ma vinguma hakkan, eksju? Siis hakkab igasugu katastroofe ja värke juhtuma. No ma ei tea, kas seda ka vaja on. Ma pigem tahaksin lihtsalt veidi melu ja möllu. Ei mingeid massirahutusi või intensiivravi. Lihtsalt natuke nalja.
Aga kust seda nalja võtta? Isegi Zavood on jäänud ca 200 km kaugusele. Kurb. Ja Jaanipäev on tulemas. Mul ei ole plaane ja ma kardan, et sõpru nagu ka eriti mitte. Kas keegi tuleb vabatahtlikult Greta lõbustajaks?

Muidu ma käisin täna giiditööl. On tore, kui uneajast saab raha teenida. Oli nii, et tõusin pool kuus, külmetasin sadamas (seda iga kord kui ma Tartust tulen, kogen taaskord omal nahal seda, kuidas siin hoopis karmim kliima on) ja läksin pool kümme jälle koju. Ülestõusmine ei olnudki väga kole. Ja kui ma rääkin mõned postitused tagasi sellest maniakaalsest kärbsest, siis kassi kannatamatu ja ülbe äratamine oli ikka mõnusam kui see kole kärbse sumisemine. Aga kui ma üles tõusin ja aknast välja vaatasin, nägin ma draamat. Suur draama: kaks kajakat jagasid varese raibet. Üks maiustas ja teine kriiskas, sest teda ei lastud ligi.

Ja muuhulgas on mul iiting dissorder. Olen ju taas küllusemaal. Söön šokolaadi, võileiba, marineeritud kurki, õuna...ja seda kõike läbisegi, sest ega ma siis sooja toitu teha ei viitsi :) Krooks krooks, veel ei ole paha hakanud. Pole järelikult piisavalt pingutanud :) Vot nii.

Sellist põnevat elu ma siin elangi. Lähen teen mõne testi või otsin mõne pildi :D

Your Hidden Talent

Your natural talent is interpersonal relations and dealing with people.
You communicate well and are able to bring disparate groups together.
Your calming presence helps everything go more smoothly.
People crave your praise and complements.



You Are From Neptune

You are dreamy and mystical, with a natural psychic ability.
You love music, poetry, dance, and (most of all) the open sea.
Your soul is filled with possibilities, and your heart overflows with compassion.
You can be in a room full of friendly people and feel all alone.
If you don't get carried away with one idea, your spiritual nature will see you through anything.


You Are A Loyal Sidekick

While you aren't the most visable one in your group...
You're always up for a good time or conversation
And you stick with your friends no matter what
You may feel underappreciated - but it only seems that way!

Teisipäev, juuni 12, 2007

Tuli

Posted by Picasa

Esmaspäev, juuni 11, 2007

kole kärbes

Täna olen ma lihtsalt lohe. Ma ei tea, miks küll lohesid laiskadeks peetakse. Aga ainuke lohe, kes mulle meelde tuleb on kuulus kääbiku Smag, kes suurema aja tõesti magas. Kui nii võtta, siis mina lohe ei ole. Tahtsin täna kõvasti magada, aga välja tuli nii nagu ikka- uni kadus kl 10.30
Aga poolunes, mingisuguses passiivses seisundis olen ma veetnud kogu oma päeva. Avastasin klassikaraadio saatesalve, kuulan nüüd kõiksugu head ja paremat muusikat ja vahel ka sõnu.
Joon teed nagu ikka mulle kombeks. Hommiku poole oli natuke tobe mitte midagi teha ja lihtsalt vahtida, aga nüüd, pärastlõunal, on juba päris tore :)

Eile ja üleeile ei suutnud ma kuidagi magama jääda. Üleeilse insomnia põhjust ma ei tea, aga eilse magamatuse põhjus oli üleeilane magamatus, millest mul pea valutama hakkas. Valu ei olnud tugev, aga piisavalt vastik selleks, et vältida une tulekut. Mina olen tõeline somnofiil ja seetõttu ei häiri mind mitte miski enam kui see, et ma ei saa siis kui mul tuju tuleb, magama jääda. oi, küll ma olin korda mööda vihane ja meeleheitetes. Tegin tegin külma veega märjaks oma t-särgi ja laotasin selle oma laubale, siis hakkas kael valutama. Panin särgi kaelale ja laup nõudis külma mähist tagasi. Lõpuks mingi leevendus oli, aga und mitte üldse. Siis üritasin tegeleda päevaste asjadega aga peale kolme minutit, suutsin mõelda vaid unest. Siis läksin kell kolm öösel duši alla. Ja lõpuks valu vaibuski. Ainult selleks, et hommikul kella kaheksa paiku võiks mind hakata üks kärbes tüütama. Ärkasin üles kellegi koibade puudutusest oma põsel. Seesama Keegi hakaks peale ära ajamist solvunult sumisema. Siis võttis ta jälle sisse oma endise asendi minu vasakul põsel. Siis ajasin ta ära ja tema hakaks sumisema. Ja niimoodi lõpmatu arv kordi. Mis mul siis lõpuks üle jäi? Jah, tõusin üles. Jumal tänatud, isegi minu kass pole nii maniakaalne nagu too kärbes.

Loo moraal: ma kadestan neid 5-tunni magajaid. Mina vajan kümmet tundi öist und. Aga isegi kui ma oma kümnekat kätte ei saa, siis ärkan ikkagi hommikul kümne paiku. Nõme ju.

Jajah. ma parem lõpetan oma möla ja lähen teen mammale süüa

Reede, juuni 08, 2007

lugege teksti, mitte pealkirja

Mina käisin täna eksamil. Ikka on enne eksamit tore olla, eriti tore muidugi on olla siis, kui miski materjalidest meelde pole jäänud (pooled loengud ka puudutud) ja eriti pole selle nimel ka vaeva nähtud. Tegelikult ma eriti ei närvitsenud. Aga siis hakkas kõik veidi kiiva kiskuma ja enne eksamit tekkis ka närv. Või oli see hoopis Doris, kes närvitses? Ei tea, mul on Kala mälu.

Aga närvi ma läksin, õigemini sain pahaseks, sest suurest mahlasest kõndimisest läks mu sandaal peaaegu katki. ja katki on ta läinud mul oma neli korda. Väga ebausaldatavad sandaalid. Tahtsin nad välja vahetada. Nii ma siis läksin poodi uusi ostma. Leidsin enesele uued sandaalid, läksin pangaautomaati rahalist seisu uurima, aga kaart neelati alla. Pangas oli hiigeljärjekord, nagu Küüni Ühispangas ikak kombeks. Jooksin siis eksamile. Enne tuli anda Dorisele ta vihik tagasi. Dorisel oli Elu Hirmsaim Eksam. Suuline ja elavas järjekorras. Doris oli punaste silmade ja valge näoga. Siis läksin ma kõige koosmõjul päris närvi. Jälle pani Murphy täppi. Kui kiirustad, siis tehakse kõik selleks, et su aega viita. (Kiirustasin tööle tagasi)

Aga siis tegin ma oma eksami hästi-halvasti ära, passisin pool tundi pangas, sain raha ja ostsin sandaalid (mis on nii head ja pehmed ja mugavad) ja läksin hääletama. Õige pea helistati pangast- unustasin uue kaardi taotlusele allkirja panemast. Oo, kuumus.

Hääletasin alguses edutult, aga lõpuks ikakgi edukalt. Onu sõidustiil oli veidi hirmus (telefon käes, küünarnukid roolil, ise küürus) aga muidu tore onkel :) Ja pärast sain ühe bemmi peale, mis oli ülirulnoklik, aga mille juht oli viisakas noormiis. ja siis lootsin ma, et saan rahulikult 6km kõndida, aga ei. Sirutasin käe välja ja saingi auto peale :D Nii jõudis Greta jälle rabade vahele.

Hakkasin askeldama ja Murphyst polnud mul enam sooja ega külma. Kõrvetasin end veel pruunimaks, kuulasin kuidas kägu kukkus ja nägin kuidas päike vaikselt loojus. Suguvõsa kolm põlve on olnud linnainimsed, aga mina tunnen, et ikkagi siin on parem. Hommikul lähen näiteks kohvitassiga õue ja vaatan kuidas pääsukesed ringi lendavad :)

Aga lõpetuseks minu tänane unenägu. Pika ootuse peal tuli ometi midagi veidrat ja huvitavat (ja meeldejäävat) Oli üks nõid, kelle juurde oli kogunenud hulk rahvast. Kõik tahtsid kuulda suuri õpetussõnu, aga nõid ütles hoopiski. minge koju ja veetke tehke seal midagi kasulikku. Siis hakkas rahvas laiali minema. Mina ka (koos ühe identifitseerimatu sõbraga). Mul oli ilus edev punane kabriolett. ja siis avastasin ma, et see liigub pedaalide jõul. Kuna kogu rahvas sagis, tekksid suured järjekorrad. Ei tahtnud liikluselle ette jääda, aga ükskõik mida ma ka ei teinud, üle 17km/h ma välja vändata ei suutnud.

Siis läksime ühe mehe juurdre, kes oli midagi Uku Masingu taolist. Jälle oli kogunenud seltskond inimesi, et kuulda mida üks "prohvet" räägib. See mees rääksi tarka juttu küll ja mina tahtsin hoolega kuulata, aga selle mehe poeg tegi mulel silma ja minus tekitas see isegi mingisuguseid tundeid. Jagasin oma tähelepanu nüüd isa ja poja vahel. Isa muutus vahepeal H. Runneliks (teda nägin ma täna muide seal pangas). Pojaga ronisme läbi kitsa akna kuskile pööningule (nii et kõik vahtisid, kuidas ma end sealt läbi üritan pressida) ja see poiss oli alasti- tal oli suur neegrilapse punkõht. Siis äratas kell mu üles.
ootan jätkuvalt sama jaburaid unesid.

Nüüd lähen pesen oma igiräpased jalad ja tohterdan oma grillkana-sarnast nahka

Head ööd :)

.

Kolmapäev, juuni 06, 2007

Maal

Esimene päev "maal" Tammsaare teenistuses. Piret ei sõitnudki Tallinn- Tartu maanteel kraavi. Sõitis päris hästi: me mõlemad oleme elus ja terved. Jõudsime kohale ja hakkasime siis tööinimesteks. Midagi erilist me esimesel päeval ei teinud. Esialgu me küllap peame piirdma sisseeelamise ja õppimisega. Kuulasime üht ekskursiooni, aga samas koristasime ka ühe maharaiutud kuuse ära.

Siin on hea ja vaikne. elu keeb küll, aga see ei seisne mitte inimdraamades ja muus sarnases, vaid looduses: lopsakad taimed, pääsukesed, sääsed, kauguses kägu jms. Mõned inimesed siiski ka - nemad käisid siin muuseumis :)

Hommikul ärgates pistab akendest rookatusega rehielamu :) Meie elame aga moodsates ruumides kus on eestastele eluks vajalik internet ja muuhulgas ka veevärk, elekter, toit jms.
Meie ööbime ülakorrusel. Allkorrusel elab Tammsaare - majavalvur ja meie pidev ehmataja.

Muidugi tegin ma pilte ja teen ilmselt veel, aga nendega tuleb veel veidi oodata. Vabamatel hetkedel proovin kunstiajalugu õppida, aga see pole pooltki nii põnev kui uus ümbrus. Ühte huvitavat unenägu nägin ma ka, aga see lendas kahjuks juba peast välja.

Nüüd lähen Piretit äratama....
Olge toredad :)

Laupäev, juuni 02, 2007

jälle natuke pajatusi

Ma olen näost punane nagu paadunud joodik, aga põhjus pole mitte selles, et mulle hirmsasti odekolonn meeldiks. Põhjus on hoopis selles kõrvetavkuumas Eestimaa päikeses. Kolmveerand aastat teda pole ja siis järsku laksti ta ründab. Päikesest imbetsillistuvaid eestlasi on ka küllaga- algusest mõnulevad päikese käes aga pärast oigavad ja hädaldavad oma rumalust. Noh, mina pidasin end juba päikesekiirtega harjunuks- aga vot - lollakas olen ka mina.

Tegelikut süüdistan ma päikesepunetuses oma liigset innukust. Käisime nimelt oma Tagareaga (Meil on nüüd oma siseringi "snooblik" meililist ja koos sellega ka nimi Tagarida) viimaks ometi ka kuulsas Nüpli kevadkoolis. Ettekanded olid huvitavad, murul lamamine nii mõnus. Nii see päike mu lõksu püüdiski. Tõesti oli tore :) Akadeemiline sisu vabas mitteakadeemilises õhkkonnas. Kui loenguid kevadeti ka mätta peal peetaks, siis oleks küll tore. Mõni oleks armunud ja kuulaks loengu asemel linnulaulu, aga teised suudaksid ehk paremini keskenduda, sest audikas päikese ja värske õhu järele igatsemise asemel olekski päike ja värske õhk- Seega oleks mõnusam keskkond ja teatavasti jääb meeldivate aistingutega seotu paremini meelde. (Äkki peaks eksamiks õppides lakkamatult kõike head-paremat suust sisse ajama? Kuni paha hakkab. Teatavasti tahab aju ebameeldivad asjad (ja sellega seotu) unustada. Nii kaob muidugi ka kogu eksamiks pähe kogutud teave :))


Minu fotohullus võttis väikese puhkuse. Käisin Tallinnas, aga oma fotoka jätsin ühikasse. Mõtlesin, et palju ma neid äravahetamiseni ühesuguseid pilte ikka teen. Ilu on ikka silmades, mitte tardunud kujul paberil. Nii jäigi üks kaunis mereäär pildistamata. Minge vaadake parem ise. Koha nime ma täpselt ei tea, aga rand asub kuskil Muuksi ja Leesi vahel. Külm ilma tõttu oli rannariba inimtühi. Liivatormid ja kärbserünnak. Aga vesi oli väga selge ja puhas ning meretuul puhastas nii vaimselt kui füüsiliselt. See varjatud teadvustamata närvilisus ujus pinnale. Ma loodan, et ma suutsin teda aga veidi vähendada :) Tunne oli küll väga hea. Ja seda juba pildile ei saa. Ehk saab, aga see pole see. Muidugi alles hiljem taipasin ma, et Tallinnasse fotokat kaasa mitte võttes ei võta ma seda kaasa ka Nüplile. Sellest on mul veidi enam kahju. Brita oli nii nunnu ja intelligentne :D Oleks ju võinud selle meie Tagarea arhiividesse jäädvustada...Noh, mis siis ikka...

Aga Tallinnasse sõitsin ma koos emaga ja mitte lihtsalt rongiga, vaid lausa rongiga 1. klassis. Elu viskab mulle viimasel ajal nii palju võimalusi luksuse nautimiseks. Ja mina kasutan need kõik varmalt ära :) Muidugi teeb see mind veel laisemaks ja lodevamaks kui ma niigi olen. Palju õnne mulle!

Keskaja kunst on tegelikult päris keeruline. Oeh...Või siis on Volli tõeline oma ala friik ja on jälle veidi liiga põhjalikult kirjutanud. Jaak kirjutab jälle veidi liiga napilt. Arvan, et tuleb minna raamatukogusse ja vaadata, mida kirjutad David :)

Aga Liis sai K-arvutisalongist oma pildid kätte. Tunudub, et neil tegelastel on sela väga verejanuline fotomasin - Oli pilt Liisist, aga ilma peata. Teinekord oli jälle pilt Liisist, aga ilma ajuta. Kehvvereliseks olid kõik need pildipeal olijad ka tehtud - hallid ja värvitud. Mina sain küll K-st head fotod. Liisil jälle ei vedanud.

Minul on ka huvitavad unenäod. Ainult, et segased ja virvarrilised on nad jätkuvalt. Sellepärast pole mul tegelikult eriti midagi kirjutada. Ükskord nägin unes, et vaatan mingit filmi isast ja pojast, kes jäid naisest/emast ilma ja leinasid teda taga. Siis magas poeg mingi naisega ja isa nägi kuidas nad teki voodis suigatasid. Isa oli rahul, et pojast mees on saanud. Aga ainult hetkeks, sest järgmisel momendil nägi ta, et naine poja kõrval oli hoopis isa eakaaslane. Järgmises stseenis oli see sama naine saanud isa uueks naiseks ja kamandas ning kärkis teenijaitega, kellesse isa ja poeg alati väga suure viisakuse ja austusega olid suhtunud. Siis tuli välja, et see uus naine oli tegelikult vana naine ehk ema, kes oli segastel asjaoludel ära kadunud ja tegelikult mitte kunagi surnud olnud. (seep :D)

Ja täna nägin unes, et maailma oli jäänud peale minu veel ainult kolmteist inimest. Mingi kammajaa käis siis seal....

Ja ükskord (enne kirjanduse eksamit) nägin unes, kuidas mind ahistas Olavi Ruitlane :D

Vot sellised lood!