Kojuigatsus - kauguseigatsus

Kojuigatsus - kauguseigatsus, 
kahte harusse kasvav puu, 
varjuotsija - tuulteotsija 
metsa ja mere piirimaal. 
Sünnihirm - surmahirm, 
mõlemast otsast sõlmitud elulõng. 
Olemine - mitteolemine, 
üks neist on uni 
ja teine ei ole sedagi. 

Ei saa ma üle ega ümber "Inimese teekonnast" Kojuigatsus ja kauguseigatsus.

Nüüd, kus siin on kõik enam-vähem paika loksunud, olen hakanud tõsiselt tagasi 

igatsema. Rutiin ja stabiilsus, oi kui rahutuks see mind teeb. Kolm kuud veel ja

olengi tagasi. Ega mul siin nüüd kohe kuidagi mitte mingil viisil halb ei ole olla, 

aga tegelikult.... isegi natuke vähem kui kolm kuud. Üks oktoobri nädal on ju  

peaaegu möödas. 

Ja tegelikult ei tulegi enam kaua oodata. Nädalad kaovad nii, et ei saa arugi. 

Alles ma kirjutasin seda eelmist postitust. Alles ma seda kirjutasin - nädal 

aega tagasi. Aga nii hea on midagi oodata. Esmaspäeval on hea oodata reedet ja

kuu alguses on hea oodata kuu lõpus tulevat palgapäeva ja oktoobris on hea 

oodata detsembri lõppu ja kojulendu. Ja oktoobris on hea oodata ka novembrit, 

sest siis tulevad emme ja tädi. Hetkeks ainult, aga tulevad ja see on nii tore. 

Natuke vähem tore on oodata vastuseid siis, kui oled teadmatuses. Tuleb oodata 

ja kannatada. Kas nädalavahetus algab kell kaheksa õhtul? Või algab see homme

hommikul? Mitte, et see nii tohutult oluline oleks.  Aga tahaks ikkagi teada. 

Selles osas olen ma küll padueestlane. Tahaks teda. Et siis plaane teha. Vot nii 

palju siis minu 16aastase mina poosist: oh, planeerimine on nõme. Ei, planeerimine

mõistlikkuse piires on ülitore. Ja nüüd ma ootan. Aga küll ma teada saan. Ja siis

kui oodatud asi lõpuks kätte jõuab, on veel toredam 

jalavarjud

Läksin poodi kummikuid ostma, aga nagu loodusseadused (või Murphy või kelle iganes) nõuavad, olid kõik kummikud koledad, kallid või kui nad olid ilusad ja mõistliku hinnaga, siis oli järgi ainult numbrit 36. Ja nõnda ma kummikud ei ostnudki. Seda enam, et kummikud jäid üha enam tahaplaanile ja fookusesse sattusid kõiksugu kaunid suvekingad. Lögane reaalsus jäi üha kaugemale ja mida kauem ma neid suvekingi vaatasin, seda tõelisemaks muutus tunne, et tegelikult on kohe-kohe käes suvi.  Tegelikult muutus iha suve järele nii suureks, et õues valitsev tegelikkus kadus täielikult ning alles jäi ainult suvi. Vaatasin neid kingi ja oleksin neid kindlasti jalga proovinud kui ainult.....kui ainult oleksin viitsinud vabastada jalad pikkadest saabastest, kui ainult oleksin valmis olnud pärast kingade proovimist püksisääred jälle suure punnitamisega saapasäärtesse toppida. Kui ainult poleks mulle meenunud, kuidas ma ikka ja jälle iseendale etteheiteid teen, et kõige ilusamad riided ja kingad, mis ma endale aegade jooksul kokku olen ostnud, on sellised, mille jaoks on Eestis ilma ainult kahe nädala jagu.

Jah, kui ainult....Aga kingi ma ei ostnud, kummikuid ka mitte, ja see tohutult tore seelik jäi samuti poodi (sest mul pole selle kandmiseks sobivaid kingi....). Nii tulingi Lõunakeskusest tagasi jalad märjad ja hinges närimas kahetsus ostmata jäänud kingade pärast.

Need kingad said sümboliväärtuse ja mina pean õudusega tunnistama, et olen Carrie Bradshaw'le palju lähemal, kui ma iial tunnistada tahaksin....

Võibolla pean veel täna kogu mõistuspärasuse prügikasti viskama, jalad jälle märjaks kõndima ja need kingad siiski ära ostma....


See video ei haaku eriti eelneva tekstiga, aga ma millal ma ometi jälle kingadest kirjutan?

26. veebruar

Aeg tuhiseb mööda ja grafomaania ei jõua järgi. On natuke rohkem Tegelikku Elu ja natuke vähem sõnu, sest isegi sisemine grafomaan on muutunud häbelikuks ja tõrksaks: no kuidas ometi kirjutada nii, et see ei oleks kõikide eelnevalt kirjapandud mõttekäikude kulunud kordus? No kuidas seda teha?

Ei teagi, ei ole veel head lahendust leidnud ja nõnda on fookus sõnadelt nihkunud piltidele. Sama maailm, sama elu, mis enne, aga uus meedium ja uus vorm, mis ehk lisab veidi mitmekesisust ka sisule.

Ja samas on need kordused nii olulised. Kõik need lootused ja unistused ja ootused; teooriad, hüpoteesid, järeldused, mõtteterad ja kõik muu säärane, mis taaskord pähe turgatades tunduvad kuidagi tuttavatena, aga mis pole kunagi täpselt samad, mis nad olid varem. See on pidev muutumine läbi korduste, milles on midagi kinnistavat ja midagi turvalist, aga alati ka midagi uut, kasvõi midagi imepisikest ja peaaegu märkamatut, mis tuletab mulle meelde, et jah - jälle on natuke aega mööda läinud ja Elu (ükskõik, kas tegelik või teoreetiline) on avaldanud ühe saladuse, kusjuures selle saladuse tõeväärtus materiaalse maailma loogika ja loodusseaduste seisukohast pole üldse oluline.

Midagi turvalist ja tuttavlikult valusat on ka selles järjekordses korraga kirglikus ja passiivses kevade ootamises. Aga uut ometi ka.

elutõde #2

Tekiila on saatanlik jook. Aga peale tekiila joomist hakkab põrgulikult lõbus!

fotograafia-hala

Liisi eeskujul pean minagi veidi halama. Minu halamisteemaks on..ta-damm!....fotograafia!

Enne hala alustamist väljendan ülisuurt rõõmu selle üle, et sain oma neli kuud Itaalia elu nautinud fotoka tagasi. Nüüd ma veedan muidugi peaaegu kogu oma aja igasuguseid klõpsututusi tehes. Tõeliselt tore mänguasi: oo- milline optika, oo- milline lainurk, ooo - milline suum*, siiani parim ese, millele raha olen kulutanud! Aga...

Ja alaku nüüd hala!

Lugesin meeldetuletuseks fotoka kasutusjuhendit ja mulle meenus igasugu väärtuslikke nippe kuid mõned asjad jäid mulle selgusetuks.

Kuidas kasutada AF-i ja MF-i? Ma oskan nupule vajutada küll, aga ma ei ole päris täpselt aru saanud, mis tingimustes need erinevad funktsioonid kasuks tulevad?

Siis on menüüs valida AF ja AE lock'i vahel? Ja mis vahe neil siis on õigupoolest?

Ja mis vahe on quick AF-il ja constant AF-il? Noh, et mis tingimustes ikka teatud funktsiooni kõige parem kasutada on?

Ja siis tahaksin ma veel väga väga teada, kuidas tõlkida eesti keelde sõna "aperture"!

Au auu, aidake! :)

Et hala liiga lühikeseks ei muutuks, siis halan selle üle kah veel, et teen ühest kohast viis pilti, et lõpuks teoreetiliselt suurel ekraanil parim välja valida, aga tegelikkus? Noh, kes neid pilte nii väga ikka sorteerida ja kustutada viitsib? Ja nii ongi mul igast puust ja igast linnukesest sada pilti :) Kui mõnda pilti tahaks lasta paberile trükkida, algab kogu see sorteerimise-kustutamise-valimise jama otsast peale. Ja nõnda olengi ma oma uue vinge fotokaga tehtud tõesti ilusatest piltidest vaid kümmekond paberpiltideks teinud. Ikka tundub ju, et tegelikult saaks sama asja veel paremini pildistada ja.....no miks seda siiski paberile panna?

Ikka tundub, et filtrid... oo, jumalikud filtrid päästaksid mind kõige hullemast. Et kui mul oleks filtrid siis....No siis oleks taevas sõna otses mõttes sinisem! Aga filtrid on kallid ja neid minu fotokale sobivaid filtreid Eestis vist ei müüdagi.

Ja kõige võimsam kriitika on siiski enesekriitika. Kõik minu pildid on sellised...no kehvavõitu ja igavad. Sellegipoolest tegin pooajutises korras ka fotoblogi, sest isegi neid kehvakesi tahaks näidata suurematena kui see konkreetne blogi võimaldab. ...

Aga kaunist Vana-aastat ja fotograafia-alased usaldusisikud, andke end üles!

Piltide allikas ja natuke asjalikku juttu selle mudeli kohta: siin!

_____
* kas "zoom" on eestindatult suum?

Meie igapäevast kohvi anna meile....

Inspireerituna äsjaloetud kohvi-teemalisest postitusest ja selle postituse heast ajastusest, ütlen sel teemal ka mõne sõna sekka. Kui ma muidugi mõne sõna juures pidama suudan jääda. (Ja kuidas üldse defineerida "mõnda sõna"?)

Noh, igatahes ei olnud see mitte kauem kui kolm-neli kuud tagasi, kui endale rõõmsalt tõdesin, et ei juhtugi midagi koledat, kui hommikul kohvi ei joo. Kogemus näitas, et hoolimata mitmete aastate pikkusest hommikurituaalist, ei hakkagi selle ära jätmisel pea valutama. Hehe, või nii?

Täna küll hakkas! Mitte, et ma nüüd põrgupiinu oleks läbi elama pidanud, aga meeldiv see tunne küll ei olnud. Pärast loengut kiirustasin muidugi kohvikusse ja sain peavalust lahti, aga tuhm ja natuke imelik tunne on siiamaani.

Ma olen ka mõelnud, et peaks selle kohvi joomise siiski kõrvale heitma. Asi pole minu jaoks ju mitte niivõrd kofeiinis (või nii ma vähemalt tänaseni arvasin) kui lõhnades ja maitses ja atmosfääris, mis vastavalt kontekstile on peen ja šikk või lohakalt elegantne. Aga see analüüs läheks juba semiootikaks kätte, sest kohvi joovad filmides ja seriaalides igasugused "lahedad" onud ja tädid.

Tegelikult tekitab minus vastakaid tundeid hoopis kohviäri. Tunnistan, et ma nüüd väga hoolikalt selle koha infot pole hankinud, aga kuuldu ja loetu põhjal on see kohvikasvatamine üks suur keskkonna vaenlane ja vaesed kohvikasvatajad saavad oma toodangu eest sandiveerinugid samas kui meie seda suhteliselt kalli hinna eest ostma peame. Aga 75kroonist fair-trade ökokohvi nagu kohe kuidagi ei raatsi osta. Ja see on veel see kõige odavam ökokohv...

Niisiis jätan endale selle süümepiinadega segatud naudingu esialgu alles. Praegu joon Kulta Katariinat, millel on veel eriti hea lõhn. Selline magusmõrkjas ja kauapüsiv. Oo, mis rõõm see on ja nii need pakid aina tühjenevadki. Esimesel aastal nii umbes üks pakk kolme kuu kohta ja nüüd juba üks pakk ühes kuus. Lisaks sellele mitu tassi teed päevas, sest muidu ma seda pimedust ja külma ühikakambrit taluda ei suuda. Ja voilaa - kofeiinik valmis!

Eriti hea on aga veel see mokakohv. Oo, Tallinnas on mul espressokann ja veel üks viimane pakk Lavazzat otse Itaaliast. "Mis p*sk see on?" küsis mu vend, eesti mehe tüüpnäide Lavazza- pulbrit nuusutades. Aga minule meeldib. Ja ma olen siiamaani kergelt solvunud selle barista peale kes minu un caffe, per favore peale inglise keeles küsis: do you want american coffee?

Ma vaffan...! Ei, ma olen veel vingem kui itaallased ise. Nemad joovad espressot oma minitassidest (mis siis et kuni kaheksa korda päevas), aga mina joon korraga ikka kahe-kolmetassilisi koguseid! Ah, ja ma mäletan, kuidas mu soomlasest sõbranna cappucinode pärast lausa ekstaasi sattus ja jõi neid kõikide konventsioonide vastaselt ka pärastlõunati. Tjah, Helsinki €3.50 Rooma €1.20 tassi kohta vastu võib vist igaühe hulluks ajada...

Ja muide, päkapikud võiksid mulle tuua neid Kaubamajas müüdavaid hirmkalleid kohviube šokolaadis. Aga ma kardan, et eks ma ikka ise enda päkapikk pean olema.

Eero ja Nunnu*

Nii. Ma peaksin praegu tegelema hoopiski millegi muuga ja nõnda on iseenesestmõistetav, et tulin siia bloogi kirjutama. Nii on see ju alati olnud. Oo, milline loba kirjutamise tahe mind alati valdab nii pea kui mõni ettekanne, uurimusekene või essee tähtaeg kohusetundeelundit pitsitab.

Liisi Eero (tema arvuti) on nüüd tervena tagasi perenaise manu jõudnud. Eile kui mind tabas järjekordne kompulsiivne meilboksi kontrollimise iha, otsustasin seda teha Liisi arvutist. Lihtsam on ju kiiresti sisse logida (veendudes, et uusi kirju pole) ja siis välja logida kui teine arvuti, minu Nunnu sisse lülitada, Eero firefoxist välja logida ning juhe Eero küljest ära võtta, juhe Nunnu külge ühendada ja firefoxi sisse logida. Noh ja nii ma siis vaatasin e-maili, tuli soov ka blogi kirjutada. Aga....Eero ei tunne täpitähti! Võtsin endale ülesandeks kirjutada üks selline piisavalt korralik ja pikk eestikeelne postitus, kus poleks kasutatud ühtegi täpitähte. Jõudsin kirjutada neli-viis rida ja sattusin täiesti lootusetusse olukorda. Tahtsin nimelt kirjutada sellest, kuidas me Liisiga täiesti ühesugusteks oleme moondumas. Aga mis võiks olla sõna "ühesugune" täpitähtedeta sünonüüm? Vaadake kui palju on täpitähti juba selles eelnevas lauses! Ükspäev me Liisiga arutlesime oma ühtekateks olemist. Neid "elemente" tuli üpris mitu. Ooo, kui suurepärane teema, kilkasin ma! Reserveerin selle teema ja luban sellest kirjutada ühe toreda blogiissekande.

Igatahes, Eero ei tunne täpitähti (veel). See-eest on Eero kenasti kukekestega ehitud. See on nii tore ja mõnna, et iga kord kui ma sellele mõtlen, tuleb muie suule. Ja nii lihtne ongi mind rõõmustada! Ostsin nimelt eile või üleeile maisihelbeid. Maisihelveste keskel oli väike kilekotike mingisuguste helendavate kleepsudega. Mina, igavene neljaaastane, rõõmustasin niisuguste glow-in-the dark kleepsude üle väga ja hakkasin kohe elegantselt väikeseid päikeseid (jah just - väikeseid päikeseid) oma arvuti külge kleepima. Nunnu ja Eero on nimelt kaaaa ühtekad, mõlemad ühe mudeli Asuse eee pc-d. Tahtsin teda kuidagi isikupärastada ja arvasin et just neid päiksekesed mind ses osas aitavad. Aga kleepsude lehel olid ju kukekesed ka! Ja ma ei tea kuidas see täpselt juhutus, aga juhtus ikkagi nii, et ühe Corn Flakesi poster-boy kukekese Liis enda arvutile, otse trackpadi kõrvale kleepis. Kukekesi oli aga kokku kolm ja kuna üks kukeke nii suurejooneliselt vasakule poole trackpadi sai, soovitasin esteetilise sümmeetria huvides ka paremale poole ühe kukekese kleepida. Seda Liis ka tegi. Ja nüüd ongi tal kaks kukekest: üks ühel, teine teisel pool trackpadi, sama kaunid ja suurejoonelised nagu kivist tahutud lõvid mõlemal pool treppi vanades mõisaparkides. Mis puutub kolmandasse kukekesse, siis see helendab meie külmkapiuksel.

Ja mis puutub sellese ühteka teemasse, siis see vajab ju täiesti omaette postitust. Järgmine kord siis ehk...

Tsiteerides Bernard Blacki: "Now then, that's all of my socks paired, back to the accounts."

____

* Tegelikult oli Nunnust küll minimaalselt juttu, aga noh mis ma tema kohta ikka nüüd nii väga öelda oskan. Ma pole veel isegi sel gust saanud selles,kas ta on mees, naine, androgüün või hermafrodiit.

Elutõde

Pole olemas ühtegi probleemi, mida ei saaks lahendada , noh vähemalt leevendada šokolaadi ja uinakuga.

tulevik või nii

"Kui sa nüüd sinna Rooma jälle tagasi lähed, siis mida sa seal õigupoolest tegema hakkad?" küsis mu tädi, küsis mu ema, küsis mõned tema sõbrannad, küsis Krissu ja küllap küsinuks samamoodi veel viisteist inimest, kui ma viimasel ajal vähem eraklik oleksin. Küsimust ei saa kuidagi pahaks panna, see on täiesti tavaline ja õigustatud küsimus. Aga minu vastus, mis on täiesti siiras ja minu jaoks täiesti konkreetne, ei ole teistele sobiv. "Mis ma seal tegema hakkan? Ma ei tea, eks paistab." Ja siis, mõned päevad hiljem küsib sama inimene sama küsimuse. "Mida sa seal tegema hakkad?" Vastus pole vahepeal muutunud. Aga küllap on vastus nii ebamäärane, et siis küsitakse sama asja veel kolmandatki korda. Sest alateadlikult on inimesel vist tunne, et ta pole sellele teda huvitavale küsimusele veel vastust saanud. Aga minu siiras vastus on jätkuvalt seesama ja kolmanda korra juures hakkan ma juba kergelt ärrituma kah.

Kevadel ostis mu ema paki porgandiseemneid ja luges, et pakis on 400 porgandiseemet. Siis käis ta ringi ja rõõmustas, et tal on 400 seemet ja lubas sügisel kõigile porgandeid jagada. Kui ta peale mõnda nädalat peenrat nägi, tuli välja, et porgandeid oli üles tõusnud neli-viis. Nüüd on neid, jah, veidi rohkem, aga vaevalt sealt neid nüüd nelisada välja ilmub.

Inimesed teevad ikka plaane. Ei pääse sellest minagi. Aga tulevik on kohutavalt ebausaldusväärne tegelane ja vaevalt, et ta allub mingi suvalise inimese reeglitele ja ettekirjutustele. Ja kui allubki, siis mitte kunagi üldse mitte tõrkumata. Ja kuigi see ebamäärasus mind vahetevahel masendusse ajab, on mul üldjuhul hea meel, et kõik on võimalik ja kõik on lahtine. Ja kui mul ongi plaane, siis eelistan neid hoida oma teada. Sest vanasse kaevu enne uue valmimist ei tasu sülitada ja ärasõnumine on ka üks kole tegu....

Aga millegipärast tundub mulle, et niisugune "lahtine" elamine on paljudele (vanematele?) inimestele täiesti mõistetamatu.

Aga viimaste aegade ilusaim tsitaat tuleb ulmeseriaalist Babylon 5:

"We believe that the Universe itself is conscious in a way we can never truly understand. It is engaged in a search for meaning, so it breaks itself apart, investing its own consciousness in every form of life. We are the Universe, trying to explain itself."

- Delenn

täiesti mõtttetu unejutt keset päeva!

Olin hästi tubli ja armas ning sundisin end ärkama ebainimlikult vara. Kõik selleks, et olla tubli koolilaps ja ilusti kella kümneks loengusse jõuda. Mingis poolkoomas, õigemini küll täisunes tegin läbi rongisõidu, millega ma enam üldse harjunud ei ole. Kõik oli täiesti tore ja talutav ja muusika oli ka mõnus kuni hetkeni, mil taipasin, et see tõprake-rongike jääb hiljaks. Vaatasin närviliselt kella ja ...Kui Greta Tartusse jõudis, olid tunnid juba alanud. Võibolla mõni eriti entusiastlik inimene (näiteks rebane) läheks kohale ka 20-minutilise hilinemisega. Pardoon, mina see inimene teps mitte ei ole. Esiteks oli mul suur pissihäda ja teiseks oli mul liiga palju pakke ja kolmandaks....Kindlasti leiaks midagi ka kolmandaks, kui vaja oleks.

Viisin oma kraami seltsi, mis minu jaoks ikka on lisaväärtust leidnud just pakihoiuruumina. Siis läksin ja suhtlesin ühe mitte kõige toredama klienditeenindajaga ja siis teisega, kes oli kui mitte toredam, siis vähemalt rahulikum ja mitte varahommikul kriiskavana mõjuvalt (mida ta küll polnud) Oiappikeneeiminateidküllaidataeisaaaaa.

Nüüd olen raamatukogus ja tunnen, et ma ei funktsioneeri üldse mitte. Ajusurma moodi tunne on. Kohvi olen joonud, porgandit olen söönud, aga tunne on selline, et viskaks kõik nurka, otsiks lähima mugava ja sooja voodi ning magaks nii umbes terve sajandi. Sellega seoses meenub mulle, kuidas vanasti ma sageli unes seda, et läksin kooli esimesse tundi padja ja paksu tekiga ja mõnulesin siis toredas poolunes. Kui ma seda päriselt teeks? Huvitav, kuidas suhtuks sellesse õppejõud? Võibolla ta pahandaks, et tema loengusse magama tullakse. See poleks siiski isiklik. Mingeid asju on ju ehk alateadvuse tasemel üldsegi parem omastada?

Oeh, ma pean nüüd veel klienditeenindajatega suhtlema. Ja praeguses seisukorras mulle tundub küll, et ma suudan endast jätta täiesti debiilse mulje. Üldiselt ma olen morning person ja käin inimesetele oma hommikuse reipusega närvidele. Aga vahel on sellised jubedad hommikud, õigupoolest lausa ennelõunad, et... Need on need samad hommikud, mil ajan kohvitassi voodisse ümber, mäkerdan uue ja puhta pluusi kokku hambapastaga, ajan maha riiulitäie purke ja leian pärastlõunal juustest maisihelbeid...

Pean vist kasvõi platseeboefekti lootuses ühe kohvi kõrri kallama. Ja siis hakkab loeng. Aga mina unistan ainult voodist. Üsna täpselt sellisest, nagu pildil.

pudru ja kapsad- juttu ei tule kummastki

Oh mu armas blogikene, minu lemmik, kui oli vaja midagi edasi lükata, ma olen su jätnud hooletusse, sa vaeseke oled pidanud nii pikka aega internetis nii mannetu tekstiga esinema. Nüüd mul on aga see kõige-hirmsam-asi-mu-minu-elus köidetud ja õppetooli viidud ja kuigi mul pole endiselt aega ja mul on endiselt igasugu "asju" teha vaja, on mul vaja lõpetada see kohutav asjalikkus, mis sundis mind raamatukogus tunde veetma.

Nüüd olen ma ikka raamatukogus. Ma olen nädal aega kirjutanud nagu hull orav ja ma kartsin ning tegelikult natuke lootsin, et nüüd hakkabki nii olema- suudan olla palju palju tunde raamatukogus mõistlikke asju tegemas. Ma olen raamatukogus aga hirm suurim motivaator ja hirmu mul praegu ei ole ja nõnda ma istungi siin ja kirjutan ebamõistlikku juttu, sest akadeemiline kirjutamine frustreeris mind nii kohutavalt, et ma pidin siia tulema ja ma ei tea millal see lause lõppeb, sest tõesti olen ma nii palju kirjutanud, et kuigi ma siin blogis akadeemilist laadi enam ei harrasta, siis kvantitatiivne kirjutamine on nüüd nii käpas, et ma võiks üha jätkata, aga kuna ma arvan, et mitte kõik inimesed ei ole maratonlugejad, siis ehk peaks siiski selle lause lõpetama ja nõnda ma seda siis nüüd viimaks ometi ka teen. Vot nii. Tegelikult ei ole mul midagi öelda.

Üldiselt ei olegi mul viimasel ajal midagi öelda, sest ma olen seda blogi nii kaua pidanud et kogu uudsus on kadunud. Ma arvan, et nüüd olen ma selles faasis, et hakkan akadeemiliseks grafomaaniks. Või mis veel parem - hakkan kirjutama romaani! Kohe päriselt must-valgelt, mitte pea sees nagu siiani! Eelmiseks sügiseks pidi see romaan valmis olema, aga ausalt öeldes pole mul praegu veel esimest lausetki kirjutatud....Õnneks on järgmine sügis ka olemas, eksole.

Ma tahtsin veel öelda seda, et ma pole elus kunagi varem nii intensiivselt FreeCelli mänginud. Raamatukogus on natuke piinlik seda mängida, aga see õnnestub seal kuidagi eriti edukalt. Avastasin enda jaoks ka uue mängu: Minesweeperi. Ja selle kõrvalt kirjusin siis seda hirmsat asja. Aga ma sain valmis. Varemalt oli mul ainult üks ambitsioon: saaks kuidagi ära kirjutatud ja vingerdaks kuidagi mingi hindekese välja. Nüüd keegi minu sorkimas käinud ja ma unistan heast hindest. Jube lugu....

Ainult ühest asjast ma ei saa aru. Kuhu kadus meie kass? See teeb mulle tõepoolest muret. Miks ta kodusr ära läks, kuhu ta läks? Kas ta tuleb veel tagasi? Tallinlased, kas olete meie miisukest näinud?

jalgrattanostalgia

Eile olin ma eriliselt vapper ja sõitsin rattaga raamatukokku ja tagasi ka. Ratta seljas juhtides tunnen ma end palju kindlamini kui autoroolis olles ja eks ma muutun nõnda ka veidi ülbeks. Ei, ma ei ehmata jalakäijaid ega sunni autojuhte pidurdama aga kihutamine tuleb nagu iseenesest ning jalakäijatest möödavuhisemine on ju mõnna. Aga ma ei saa eriti ülbe olla, sest ratas kriuksub ja krigiseb ja logiseb. Käiguvahetaja funktioniert nicht. Siis ei saa ju üldse sujuvalt vuhiseda. Üleüldse on tobe, et asjade tootmisel arvestataksegi sellega, et need peavad mingil hetkel katki minema.

Keegi rääkis mulle sellest, et mingine õmblusmasinate tootja (Singer?) läks pankrotti, sest nende masinad olid nii head, et inimesed ei pidanud neid enam mingi hetk üldse ostma. Sest igas perekonnas oli juba olemas masin, mis pidas vastu põlvkondi (ja peab praegugi). Nüüd ma tunnen lausa süümepiinu, et ma olen ostnud igasugu odavaid asju, mis keskmisest veelgi vähem vastu peavad....

Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Rattasõidust pidin ju rääkima. Tahtsin kiidelda, et ka täna sõitsin rattaga. Sõitsin lausa Tähetorni mäest üles. Väga uhke tunne oli. Pärast muidugi hingeldasin kohutavalt, aga tunne oli uhke. Nüüd on vist kevad nii kaugele arenenud, et tänavad on kruusast puhastatud ja ma siiski saan vuhiseda- rulluiskudega :)

Kuna telekas on ka mingi kas-sa-mäletad-millal-sa-elus-teist-korda-rattaga-sõitsid reklaam, siis ma hakkasin selle üle mõtlema ja.. tegelikult ei mäleta küll. Esimene kord päriselt jalgrattaga sõitsin aga sellise legendaarse asjaga nagu Školnik ja siis oli Ereliukas mis kuulus mu vennale, oli pulgaga, raske ja suur. Ja sellega kukkusin ma kraavi, sest jalad ulatusid ju vaevu pedaalideni ja kui tee peal oli väike ebatasasus siis kadus tasakaal. Kukkusin kraavi ja sain hästi poriseks. Ja need olid ajad, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ja mitte keegi ei kandnud kiivreid...
Oo, nostalgia! Ja minu ema rääkis veel seda, kuidas tema lapsepõlves terve noorsugu altpulga ringi kihutas...

Ahjaa. Ja siis oli see kuulus Kokukas... (pilt on siit)
Neid oli meil peres kaks. Üks oli hea ja teine oli selline, mis ei tunnistanud vabakäiku. See tähendab, et pidurdamine oli raskendatud. Kui ma väiksem olin, siis juhtis tädi või keegi ja mina seisin pulgal. Ja kui ma vanemaks sain, siis sõitsin muidugi täitsa ise. Ja kogu aeg tuli kett maha. Ja siis oli veel tädi edev Turist, esimene ratas, millel olid käsipidurid. Ja siis läksid pidurid katki ja siis sai sellest ratas-millel-pole-pidureid. Ja millega siiski sõideti... Praegu vist väga ei julgeks.... See parem kokukas varastati ükskord ujumas käies ära, aga Turist roostetab vist siiani kuuris ja....

Ja-jah rohi oli rohelisem ja nii edasi....

mineviku-mina, oleviku-mina, tuleviku-mina...

Kõik teevad seda 16-aastasele iseendale nõuandmise mängu. Kirjutasin ka enesele kümme nõuannet. Aga kuna see Universum on nii kole keeruline asi, siis mine tea, ehk juhtub midagi eriskummalist ja siis see 16-aastane Greta näebki seda postitust ja kuna ta usub natuke nõiduesse ja natuke müstikasse ja natuke astroloogiasse, siis äkki ta võtabki neid nõuandeid arvesse ja jätab need tobedad asjad tegemata. Aga kui ta need tegemata jätab, siis on küll väga halvasti. Sest siis poleks mul millestki kirjutada ja midagi meenutada ja elukogemust oleks ka oma vanuse kohta liiga vähe. Või tegelikult- tuleksid igasugu muud äpardused. Sest kümne nõuandega palju ära ei tee...

Masohhist nagu ma olen, mul on nende tobedate ja rumalate seikade pärast isegi veidi hea meel. Vähemalt mingeid põnevaid, mis siis et kohati ebameeldivaid asju olen ma elus (juba) kogenud. Tegelikult see polegi muidugi masohhism, sest see greta, kes elab aastas 2002 (ja siis järgnevalt aastas 2003, 2004...), on mulle ähmaselt tuttav kuju. Umbes aiman kes ta on ja milline aga üldiselt ta seisab mulle päris kaugel ja temaga toimuvat ma väga südamesse ei võta. Aga eks ta on mu eelkäija ja oma maailmavaate ja kogemused olen ma temalt pärinud. Nii et päris ükskõikseks see tema olemasolu mind ei jäta...

Iseenesest huvitab mind palju rohkem tuleviku-greta. Järgmise kümnendi mina. Lihtsalt uudishimulik olen. Mineviku-mina mõned ennustused oleviku-mina kohta on täide läinud. Aga paljuga, mis ma praegu olen, idealistlik mineviku-mina vist ei nõustuks. Huvitav, kuidas oleviku-mina ennustused tuleviku-mina kohta ka täide lähevad?

Ja kõige rohkem huvitab mind siiski oleviku-greta. Tahaks muidugi põgeneda tinglikku tuleviku ja lihtsalt näha, kuidas see ja teine asi laheneb. Lihtsalt uudishimust oleks hea end kuskilt kaugelt ja kõrgelt vaadata. Tegelikult on raske ja kohati frustreeriv olevikus tegutseda ja otsustada, teadmata kuhu see välja viib. Aga põnev ka, mis seal salata...

mina ja tehnika- love and hate

Inglise keeles viidatakse autodele ja laevadele kui shedele. Ei tea, kuidas on lood arvutite ja muu tehnikaga, aga minu käes kipub tehnika küll kohutaval kombel diivatsema. Ja diivatsemist ma ei salli - lähen kohutavalt närvi ja tahan lõhkuma hakata. Kahjuks pole minu tehnika nõukogudeaegne toodang ja peksmisest vist kasu poleks.

Kõigepealt diivatses printer. Ma panin talle nimeks Munk, aga tema on hoopis Debiil, tuleb välja. Mis juhtub siis, kui ma tahan olla keskkonnasõbralik ja paberit säästa ja printida kahele poole? Juhtub see, et olen eriti ebakeskkonnasõbralik, sest Debiilne munk hakkab "print on both sides" käsu peale teksti printima kuskilt keskelt. Kui ma selle käsu ära tühistan, jätkab ta järjekindlalt oma ebalineaarse nägemuse elluviimist. Siis kiilub paber kinni. Ja siis on mul viis lehekülge praaki, mida ma isegi joonistamiseks kasutada ei saa. Ja kõik see juhtub muidugi vahetult enne seda, kui mul on vaja seminari oma ettekannet esitama tormata.

Fotoka diivatsemine on vananenud uudis. Närvidele käib siiski. Kõik huvitavad stseenid, näiteks hakk ja Törley pudel kõrvuti elektrikapil Riia maanteel, jäävad jäädvustamata, sest fotokas ainult põriseb ja suriseb ja pilti mitte ei tee. Olen üritanud olla kannatlik, aga ta ajab mul närvi nii mustaks, et tahaksin vahel ta lihtsalt asfaltile visata ja siis tema otsas trampida. Aga ma ei saa vanasse kaevu sülitada- uut pole kuskilt võtta. Vahel ta ju pildistab ka....

Eile hakkas läptop nõmetsema. Istusin MSN-s ja kirjutasin mingit lausekest kui järsku enter nupp enam ei töödanud. Vajutasin enterit ja selmet tekst ära saata, vahetus aknas vaid rida. Panin msni kinni, logisin uuesti sisse. MSN pistis kisama, et parool on vale. No ei olnud vale! Proovisin siis Mozilla kaudu hotmaili minna ja mida ma näen: kui vajutan punkti tuleb koolon, kui vajutan caps locki sisse tulevad väikesed tähed, vajutan caps locki välja, tulevad suured tähed. Tegin restardi, aga arvuti diivatses edasi. Nõudsin uut restarti ja tema- lihtsalt ignoreeris mind.
Lõpuks sain restardi tehtud ja arvuti normaalseks....Äkki ta arvas, et selline omavoliline klaviatuuri paigutuse ümbervahetamine on tohutult naljakas? No ei ole ju....See on lihtsalt julm!

Minu oma arvuti on aga dementseks muutumas. Puhastasin kõvaketta ära nii hästi kui oskasin.Tegin defragmentationi, viiruseskänni, Adaware skänni, kustutasin tohutult pildi- ja muusikakraami. Ja ikka ta venib nagu tigu ja iniseb, et virtual memory'st on puudus...

Igasugustest programmidest ma parem ei räägigi. Küll hädaldab Skype, küll MSN; Wordi kirjaklamber on kõige tüütum tegelane üldse ja Wordi AutoFormat on lausa saatanast!
Sellest, kuidas me Piretiga kahasse koopiamasinaga mässasime, saab lugeda ühes vanas sissekandes....

Mina ei armasta tehnikat ja tehnika ei armasta mind. Aga tehnika ongi alati riukalik. Sest telefoni aku saab ikka tühjaks siis, kui sul on vaja teha terve kuu kõige olulisem kõne. Auto hakkab koledat häält tegema siis, kui sul on vaja linnast välja sõita, internet läheb ära siis, kui webCT testi sooritamise tähtaeg lõppeb kahe tunni pärast (mis on moraal, pole vist vaja öelda...) jne jne

Ja samas ma ei oskagi enam elada ilma oma mp3-mängijata, ilma internetita on ka raske...
Love and hate....

kirjutamisest

Hommikul nägin järjekordselt unes ühte veidrat WC-d (meie ühikaboks, veljesto wc duubeldatud versioon ja kümme potti lisaks) ning seda, kuidas ma väga lobedalt mingisugust jutustust või laua romaani kirjutasin. Silmade avades oli kogu see suurepärane sõnakunstiteos muidugi ära kadunud.

Päriselt on nii, et kirjutamise asemel peseksin ma parem pesu või toidunõusid, tõstaksin kasvõi hantleid ja viimases hädas isegi koristaksin. Seda ma olengi teinud. Vähemalt arvutimängude mängimine asendustegevusena on taandumas. Pisitasa (ps: tõesti pisitasa) tegelen selle asemel omal käel esperanto õppimisega. See vähemalt tundub veidi intelligentsema asendustegevusena.
Lugeda on endiselt tore, aga ikka seda, mida otseselt vaja pole. Nii palju tahtejõudu mul oli (uskumatu!) , et "Flandria päevik" väga vastumeelselt käest panna ja oma tänase ettekande tekst üle vaadata.

Eilne "trikoovoor" kujunes päris menukaks. Osaliste käed ja häälekesed värisesid, aga pildid ja kommentaarid said ära esitatud ning meid ei lintšitudki ära. Tore. Nüüd on kirjandusmajas ka teisel pool saali äraoldud ja hirm teatud asjade suhtes jälle veidi väiksem. ja mõne asja suhtes üleüldiselt jälle hoopis suurem. Näiteks see, et trükitud sõna jääb alles. Viimasel ajal on see lihtlabane tõde mind igal pool saatnud ja lausa painanud. Vastumeelselt olen endale nüüd teadvustanud seda, et nii see ongi ja -isver- ongi inimesi, kes neid sõnu loevad. Oh häda- ma pean hakkama mõtlema, mida ma suust/näppudest välja ajan! Mõnel helgemal hetkel on mul olnud illusioon, et nii see ongi.

Kas varemolnu pärast peaks häbi tundma? Küll me eile Piretiga alles naersime mõeldes sellele, kuidas me eelmine (või lausa üle-eemine?) aasta oma nn luulekogu nikerdasime ja kuidas me seda siis laiali jagasime. Kui keegi praegu neid kritiseeriks, kas ma siis tunneksin end puudutatuna? Tundub, et ma olen tolleaegsest kirjutaja-minast nii kaugel, et ükstapuha. Aga samas- mine sa tea. Äkki kargab ikkagi hinge...Mingi edevus, kes võib haavuda, on ju olemas.

Mitu korda olen ma seda blogi tahtnud ära kustudada? Liiga mitu korda, et mäletada. Ja samas on minus mingi kangekaelsus ja masohhistlikud-pedagoogilised kalduvused: vaata nüüd ise milline sa oled! Ära loo illusioone, et 20-aastaselt olid sa jube tark ja eriline. Loe neid vanu blogitekste ja ära ülbitse :) Noh, blogi saab ära kustudada küll vähemalt teoreetiliselt. Aga kõik need muud jubedused...

Räägime parem millestki muust :)
Hiljem....

kultused

Tallinn.
Läksime Aateega KUMUsse. Ma ei jäänud kohtumisele hiljaks, ma jõudsin hoopis liialt vara ja kui ma teda seal trollipeatuses ootasin, siis ründas mind ei keegi muu kui Jehoova tunnistaja.
Meie dialoog oli laias laastus umbes selline:
-"Maailmas sünnib nii palju halba. Kas teil ei teki küsimust, et kas jumal meid üldse armastab?
-"Jaa, muidugi armastab." (Mine nüüd ära, ma ei viitsi sinuga seletama hakata)
-"Väga õige. Kõik vastused on Piiblis olemas. Ja kui inimesed kannatavad jms, siis sellepärast et nad pole haritud, sellepärast, et nad ei tunne Piiblit. Piiblis on kõik kirjas."
-"Peale kristluse on ju ka teised religioonid, mis üldjoontes väärtustavad sedasama, mida kristluski"
-"Jah on küll, aga näe loe siit..." Tädi näitab mulle ühte Vahitorni teksti, kus räägitakse kuldvasika ja Mooloki kummardamisest.
-"No ega ma siis ometi seda ei mõtle!"
-"Muhamed oli inimene, Buddha oli inimene. Aga Kristus oli jumal. Ainult Piiblis on tõde. Me peame lugema Piiblit, et teada saada, mida jumal meist tahab."

Ja siis tundus mulle küll, et selliste inimestega polegi võimalik vestelda. Minu maailmavaade on lihtsalt nii teistsugune. Aga eks tegelikult oli see inimene mulle "teaduslikult" huvitav. Milline õnnelik inimene! Minul pole küll mingit nii kaljukindlat veendumust, et kõik muu tähtsusetuks tolmuks hajuks. Huvitav oli teda kuulata-vaadata. Ma püüdsin olla tolerantne, aga vist tekkis mu suunurka kõigest hoolimata kergelt üleolev irve (ma ei ole selle üle üldse uhke).

Kõige jubedam oli minu jaoks see Buddha ja Muhamedi inimlikkuse rõhutamine. Olidki inimesed. Ja see siis tähendab, et nad on automaatselt lihtsalt saast? Mina rumaluke lootsin, et asja saab inimesest siis, kui ta end ise igakülgselt arendab. Orjameelsuse ja misjonitöö asemel :P Religioonid on muidu toredad, aga inimesed ongi nõmedad. Ilmselt on inimesele antud mingi eriline anne kõik ilusad ideed oma võimuiha (sektijuhid jt) ning kõige/kõikide ühesuguseks vormimise vajadusega ära solkida. Miski minus kustus, kui ma sain teada, et isegi budistid on agressiivset misjonit läbi viinud (šamanimi vastu). Tahaksin nüüd kirja panna mingi sügavmõttelise teemat kokku võtva lause, aga midagi ei tule pähe. Midagi on religioonides küll. Aga misjonärid hirmutavad mind. Õigemini kummastavad. Õige asi tuleb minu juurde ju pealesurumiseta. Kui ma seda väärt olen. Või ei?
Uus teema palun.

Tegelikult andsin ma eile oma sõrme kuradile. Pangale see tähendab. Ühe sõrme andsin õppelaenu eest, teine läks nüüd äsja krediitkaardi eest. Läksin panka, et vale parooli sisestamise tõttu blokeeritud netipank uuesti avada. Ja siis küsis teller, kas ma ikkagi ei taha seda krediitkaarti, mis tehakse mulle tasuta, millel pole kuutasu ja mida ma võin kuid ei pea kasutama. Mõtlesin küll, et miks ometi, aga läksin õnge ja reedel lähen kaardile järgi. Edukas misjonitöö on seegi. Isegi kuigi seda kaarti kavatsen ma kasutada ainult hädajuhul või netist väärt raamatute vms tellimiseks. Valitsev religioon on tarbimiskultus. Ja minagi olen selles koguduses. Väga ei tahaks, aga teisiti ei oska ka. Proovin vähemalt mitte fanatismi langeda :) Õnneks pole eriti raha ka et ostlemisjumalat kummardada - ikkagi tundeg.

Loen mõningaid ökoteemalisi blogisid ja seegi aitab kaasa. Ma olen välja arendamas mõtteviisi Kui ma selle mõttetu julla kasvõi naljapärast ostan, tehakse neid jullasid veel juurde, milline raiskamine ning kas mul on seda asja tõesti vaja? Vahel tuleb paremini, vahel halvemini välja. Aga jõulu- ja valentinipäevaaegseid Tiimareid, Jyske jms poode vaadates tekib peapööritus.

Tuleb loobuda pudeliveest, sain hiljuti teada. Karbis salateid pole ma juba ammu ostnud. Lihtsalt raha säästmise ja tervisliku eluviisi nimel liigun põhiliselt jalgsi. Ja aja jooksul olen õppinud õigel hetkel ütlema: "Kilekotti pole vaja!". Aga isver, kuidas mulle meeldib lihtsalt olla ja olla kuuma dušši all. Veidi süüdaslikult seda siiski täiest hingest nautides....Ja raamatuid ostan ma ka liiga palju, vaesed puud! Kas hedonismi ja rohelist eluviisi annab omavahel kokku sobitada?

Mis KUMUsse puutub, siis Miró oli ülivägev! Isegi parim repro kahvatub orginaali ees. Nii ilusad "sigrimigrid" et mine või hulluks. Hakkan nüüd varsti hullunult paberit raiskama- oma isiklikke sigrimigrisid tegema.... Kunstikultus :)

surmast

Surmast on kummastav mõelda. See on loomulik ja paratamatu, aga samal ajal nii ebamaine, lõplikum kui mistahes muu asi selles maailmas siin. Mina pole kunagi surra kartnud. Pealegi, kui mulle kukubki telliskivi pähe, siis surnuna pole mul vist erilist võimalust protesteerida. Surnud ja kõik. Noored inimesed vist eriti surmale ei mõtle. Minul on aga üks väga rafineeritud viis end piinata: tahes tahtmata tulevad need mõtted. Mis siis, kui tema või tema sureb. Kuidas ma edasi elada suudaksin? Kas ma suudaksin sellega leppida? Või: mis siis, kui mina sureksin? Etteteatamata, näiteks homme. Surnud on reeglina rahu leidnud ja selle maailma asjad ei puutu enam neisse.

Mina tunnen endal aga lausa lasuvat kohustust mitte veel surra. Küll tuleb kord minu aeg. Praegu, kus kogu elu on pooleli ei tahaks kuidagi siit lahkuda. Egoistlikult mõtlen ka sellest, et äkki inimestel oleks kahju, kui mind enam ei oleks. Ma ei tahaks lahkuda hüvasti jätmata.

Sellepärast ma tahaksin surra nagu indiaanlane. Tunnetades ette oma surma, ütlesin headaega ja lahkuksin kodust looduse rüppe. Ma tahaksin lihtsalt kaduda, omamata isegi hauakivi. Ma ei taha olla surnud keha, veel vähem moonutatud keha (näiteks autoõnnetuse tagajärjel). Esteet minus ei suuda sellist võimalust lihtsalt taluda. Ja sellepärast tundub mulle vastutustundetu autoga libedal teel kihutada või mõnel muul viisil surma narritada. Ja samas- mis olla suurem nauding, kui ise kontrollitult, surmale silma vaadata? Seisan näiteks kaljujärsakul ja mõtlen, kuidas oleks alla kukkuda. Mis juhtuks? Aga ma ei kuku kunagi, sest miski hoiab mind tagasi....

Mul on kahju, et noored inimesed surevad. See on paratamatus, mis mulle kuidagi pähe ei mahu.
Minu ainus lootus -ma ei tea, keegi ei tea, kas õige või väär- on see, et peale surma siiski midagi veel on...

prussakas ja budistlikud mõttealged

Läksin mina pissile, istusin mina potile ja mida ma näen? Toru peal seisab üks prussak, kes mõtleb, et ta üksi on. Muidugi ma ehmatasin veidi. Pissil olen ma harjunud ikka üksi käima ja mulle tundus tema kohaolek veidi ebaviisakas. Pealegi, ma pole teab mis aeg enam prussakat näinud.

Aga seal oli, vaatas mulle otsa ja liigutas armasati oma tundlaid ega kavatsenudki kuhugi põgeneda. Ja mina ei saanud teda ära lömastada. Kas oleksin pidanud? Mingi heldimuse tulemusel tundus ta mulle isegi nunnu ja...ikkagi elusolend ju. Dilemma missugune. Terve elu oled näinud, kuidas prussakaid ja sääski ja igasugu putukmutukaid tapetakse ja see on nii normaalne, et inimesed isegi ei mõtle sellele. Aga minul, ullikesel, on neist kahju. Ja siis ma mõnikord tapan neid, sest nii on kombeks ja teinekord mitte, sest see on ju ikkagi tapmine. Ja ükskõik, kas ma tapan neid või mitte, ikka on kuidagi valesti.

Täpselt samamoodi nagu joodikutele raha andmise ja muu sarnasega. Ta joob selle niikuinii maha, ära anna talle midagi, ütleb mõistus. ja siis ma ei anna ja lähen oma teed ja mõtlen, et äkki tema tahtis selle raha eest tõesti bussipileti või piruka osta. Ja siis ma teinekord annan raha ja mõtlen ülejäänud päeva sellest, et tegelikult läks ta ikka odekolonni ostma. Midagi sarnast, nagu Liisiga oli. Kas pole elu mitte keeruline, kui juba sellised pisasjad mõistuse krussi keeravad?


Siis ei tasu üldse budistliku filosoofia poole vaadatagi, sest asjad lähevad üha keerulisemaks. Oled liblikas, kelle tiivalöök toob tormi. Olgu, oleme kõik ebatäiuslikud ja teeme rumalaid asju ise seda endale teadvustamata. Aga siis, kui mõtlema hakata, tuleb välja, et sa oled teinud hirmsaid asju ka täiesti teadlikult. Ja üks sõna või tegu võib valla päästa kes-teab-mille....
Kui juba üks prussak mind nõnda mõtlema pani...

Oi, ma tunnen end viimastel päevadel nii nõmedalt. Tahaksin jälle tohutult vinguda. Mina, see on ebatäiuslikkus kuubis! On loll lootus, et minust saab ehk kunagi asja. Kunagi, kui ma õpin enne tegutsemist mõtelma :) Kunagi, kui ma õpin end distsiplineerima ;)

Aga seniks siis rumalad naljad ja grafomaania!
Muide, selline muusika aitab rahuneda ning end veidi vähemnõmedana tunda :)

Ärge seda lugege!

Ma istusin üksinda seal tillukeses Mustamäe köögis ja ärkasin tasapisi üles. Oli hästi külm ja ma klammerdusin kuuma tassi külge, et veidigi sooja saada. Oli natuke kurb olla. Mitmel põhjusel. Ma siis kurvastasingi, aga mida rohkem ma kurvastasin, seda rohkem süvenes minus tunne, et see kurbus on kuidagi rumal.

Mõnikord ei saa midagi parata, ma tean. Aga tol hetkel sadas lund ja see kole Mustamäe oli puhas, valge ja vaikne. Eufooriat just polnud, aga kurbus kadus ära ja oli kuidagi hea ja mõnus olla.

See on nii tavaline tunne, et sa oled nii pisike ja maailm on nii suur ja sa ei saa tegelikult midagi parata, kui asjad lähevad teistmoodi kui sa tahad ja... ja siis sa vaatad oma Gmaili ja sa saad kirja, milllele sa vastust ei oodanud. Mitte päris see. Aga midagi ikka ja siis sa oled suur ja võimas, sest see asi läks korda, või miski natukenegi õnnestus....

Lumi ja linn. Külm ja valge. Juba lumepudru, aga muidu ilus. Ma tahan Tartusse minna ja ma ootan bussi nr 17a, aga see ei jõuagi kohale kuigi ma pool tundi oodanud olen. On nõme ja ajab närvi, aga tegelikult mulle meeldib, kui loodus näitab, mis ta tegelikult suudab. Bussidest ja põrandasoojendustest hoolimata. Tund ja viisteist minutit hiljem olen bussijaamas. Kohalejõudmine võttis aega ainult pool tundi kauem aga Liis ootas mu ära ja me rõkkasime Tartu bussis naerda. Meeleolukas sõit. Kõik ei ole päris korras, aga ei ole ka viga. Tegelikult see on ikkagi veidi rumal kurbus, aga no mis sa ikka teed! Pealegi, see on selline kurbus, et vahepeal teeb rõõmsaks ka. (Te ei peagi sellest aru saama! Ja ma ei saa isegi aru)

Ahjaa, pilt on Kallastelt Peipsi äärest. Enne lumesid. Itaallase foto-CD jõudis kohale :)