kolmapäev, juuni 30, 2010

pilte ka!



Pantheon pärast vihmasadu. Põrand on märg, sest katuses on ju auk :)


Meelelahutaja


Keerduv ja kitsas tee mäe otsa. Mis hullus see oli, mis peale tuli, ei tea
aga - ülesminekul juhtisin autot mina.


Ma pole küll Mona Lisa, aga lähedal juba :D


Cassino kloostri siseõu


Klooster ja linn


Via Appia, Rooma




...

Kuna ma olen ju nõnda tähtis persoon, siis olete kindlasti juba ammu pikisilmi oodanud järgmist blogipostitust. Ilmselgelt olen teil lasknud praeguseks hetkeks juba küllalt oodata ning aeg on viimaks ometi kirjutada üles mõned read maailmale lugemiseks.

Kes teab, kes veel ei tea, aga olen omadega taaskord seal maal. Nüüd oleks kindlasti huvitav teada, mida ma teinud olen. Noh, ei midagi erakordset. Ühtegi olulist vaatamisväärsust ma näinud ei ole ja ega mind nüüd nii väga ei huvitagi enam küünarnukkidega turistirajakatele obadusi jagada. Tahtlikult või tahtmatult seda aeg-ajalt teha tuleks. No hea küll: Pantheoni vaatasime, Campo de' Fioril käisime ka. Ja siis Cassinos. Ja see, et siinoleku ajal Abruzzos ei käiks, ei tule enam vist kõne allagi. Muidu on aga minu "puhkus" möödunud lösutamise ja uimerdamise tähe all.See paneb proovile mu kannatlikkuse. Mina ju tõuseks hiljemalt juba kell 10 ja tõusengi, aga oodata kella kolmeni, mil tõusemb "see teine"--- oh, raske :)  Aga mulle tundub, et mu kannatlikkus on kasvanud. Ja varsti hakkan ka mina igale poole kokkulepitust tund aega hiljem jõudma :)

Homme mu uimerdamine peaks aga lõppema sest just homme alustan ma oma suurejoonelist koduhaldja karjääri. Ei tea, kuidas kujuneb. Peaasi, et jälle miskit uut ja huvitavat saaks proovida. IP on tööl, mina ootan, et pesumasin pesemise lõpetaks. Ajaviiteks blogin ja korraldan IPi kodus arheoloogilisi väljakaevamisi. Ega see korralagedus mind nüüd nii tohtult ei häirigi, aga natuke ikkagi häirib. Samas, neid nn arheoloogilisi väljakaevamisi on põnev teostada. On ju väga põnev leida raamatu vahelt pudingupulbri pakk ja ei tea mitmenda kihi alt see minu enda raamat, mille ehk umbes poolteist aastat tagasi siia unustasin....Üllatusi jätkub. Tõesti on põnev! :)

laupäev, juuni 19, 2010

Aga võib-olla hukutab mind hoopiski enesekriitika?

 Mitte ei tahaks jälle sessiteemalist virinapostitust kirjutada, aga no vot ei saa kuidagi teisiti. Millest muust mul olekski kirjutada? Väljas ma ei käi, sõpradega praegu peaegu üldse ei suhtle, tõusen üles, joon kohvi, mölutan natuke ja proovin siis koolitööd teha. Jõllitan arvitiekraani ja mõtlen, et kuidas küll seda või teist lauset sõnastada. Sest ma ei saa ju ometi teha mingisugust pooletoobist lauset. Ei mingeid mustandeid ja koolis õpetatud, eluks väga vajalikku oskust ma ei ole siiani omandanud. Ei mingit sisust alustamist. Ikka sissejuhatuse esimesest lausest algab mu töö ja juba see esimene lause peab olema täiuslik. Ja nii ma siis veedangi tunde ühte lõiku nokitsedes. Ja siis natuke gmaili ja natuke feissbuki, sest tunde ühe lause juures passida on liiga masendav.  Aga kuna ma siiski tunde ühe lause juures veetsin, kuluski kogu aeg selle esimese essee peale, mida küll A vääriliseks hinnati, aga mis ei jätnud enam eriti aeg muude tööde jaoks. Ka ega see entusiasm kaa just puu otsas ei kasva. Kui kasvakski, oleks ta veel toores ka - päikest pole ju viimasel ajal eriti olnud.

Nojanii ma olengi ajahädas. Kirun oma invaliidust sest kuigi küig kogemused tõestavad risti vastupidist, on minusse kinnistunud mingi usk, et kõik teised istuvad arvuti ette kirjutama ja paari tunni pärast ongi surematu meistriteos valmis. Ainult mina olen see küündimatu, kel ühe lause vormistamiseks kakskümmend minutit kulub. Ja lõpuks, kui essee saadetud, mõtlen ikka selle kirjatöö lausa kiiskavalt silmatorkavatele puudustele. Kaks esseed tegin valmis, nüüd tundub, et see käis nagu niuhti. Nüüd vaevlen veidi teoreetilistemate kirjutiste käes. Ja aeg? No muidugi saab see kohe otsa. Üha lollimana ma end tunnen, aga kriitiline punkt on vist ületatud (nagu ikka iga sessi ajal juhtub) - aega on nii väheks jäänud, et intelligents ei mängi enam mingit rolli. Sisu on ka teisejärguline. Pääasi, et midagi oleks, midagi saaks esitatud ja kuidagi saaks aine arvestatud. Neil tõesti kõige hirmsamatel hetkedel kaob see muidu kõikehõlmav enesekriitika. Aga kuigi ma olen siiski piisavalt intelligentne õppimaks oma kogemustest ja ma tean, et kriitilisel momendil enesekriitika taandub (taotluslik tõvekordus, muide), ei suuda ma sellest siiski üle olla minu vaimne tervis on vaimse haigusega.  Või siis? Kas apaatia on haigus?


Igatahes, vot kui peaks juhtuma, et maine mammona mind siiski ei hukuta, siis hukutab mind see ilmselgelt ülevoolav enesekriitika.

Kõige valusam on aga see, et vaimsete võimete piirid juba paistavadki (vähemalt praegu) ja see ei ole just eriti nauditav tunne.

Jäänud on referaadi kokkuvõte ja tekstianalüüsi (jah - mustand!!!!) kordasättimine. Siis? Päike ja palavus, pizza ja teised mitte p-tähega algavad asjad

pühapäev, juuni 13, 2010

Maine mammona meid kord hukutab!

Hoolimata sellest, et üritasin olla see aasta erakordselt tubli ja kogusin minimaalselt maist mammonat, kujunes asjade tassimine ühikast autosse kergeks katsumuseks. Laisk nagu ma olen, eelistasin ühte suurt kotti mitmele väiksele (et ikka vähem kordi edasi-tagasi peaks käima) aga kotti oli pea võimatu mugavalt alla tassida ja juba kümnendal sammul toast lifti poole sain aru, et kott on saatanast ja püüab mind lämmatada. Olles aga siiski sellistest tühistest pisiasjadest üle, tarisin kotti turjal vapralt edasi. Noh jah, vingusin ja vigisesin muidugi küll. Liisile. Tema tassis samal oma kõlisevat. Jaa, kõlisevat oli tal kohe oma kolm või neli kastitäit. Neli kastitäit purke, mis kõlisesid igal pöördel ja mitte perfektselt siledal asfaltil. Aga Liis kodukülla me siiski jõudsime ja mitte üksainuski purk ei läinud tee peal katki. Ma ei tea, kuidas küll jäid lood Liisi egoga, sest kuus aastat ühikasse moosipurke koguv noor naine kes on nende 300 km kaugusele transportimise eest nõus ka raha maksma, ei saa ju olla päris normaalne. Ja seda arvamust ma nüüd vaka all küll ei hoidnud. Eriti siis kui purgid mõnel auklikumal teelõigul jälle kisama pistsid. Vot!

Mis aga minusse puutub, siis ega minagi lihtsalt ei pääsenud. Ikka see hiigelmõõtudes kott, mis mingil määral muutis minu arusaama maailmast asjadest. Enne arvasin ma nimelt, et ukse avamine ja korterisse sisenemine on lihtne. Siis aga selgus et sugugi mitte. Tavaline aseta fonovõti lukule, oota piiksu, ava uks ja sisene muutus tari kott ähkides üles kolmest trepiastmest, koba taskus võtmete järgi, jää kotiga ukse vahele kinni, pressi kott uksest läbi pilla autovõtmed maha, ava uuesti uks, kuku pepuli, tõuse püsti, roni ähkides kolmandale korrusele, pressi kott jälle ukseaugust läbi.

Ja siis pärast kogu varanduse üles toomist avasta, et tuba näeb tavapärasest veel sada korda korratum välja. Tere tulemast minu koju prügikonteinerisse!

reede, juuni 04, 2010

unetus