loetelu

Kui elus on palju äkšjuuni, ega siis ei viitsi eriti blogida. Peale viimast sissekannet on tegemisi jätkunud. isegi ei mäleta, et mida kõike ma teinud olen. Pean mõtlema, Nii:

• sain kingitusi.
• lugesin läbi viimase Harry Potteri (kahe ööpäevaga, nagu traditsiooniks on saanud).
• sõin veel hästi palju.
• saatsin Liisi Frankfurti lennukile ja kurvastasin, et mina praegu kuskile ei reisi.
• 2. jõulupühal tulid bussi piletikontrollid. Uskumatul kombel polnud ühtegi jänest.
• valugusfoori taga sõideti mulle autoga tagant sisse. Jalad värisesid, isa tegi asja hullemaks.
  Meie autoga eriti midagi ei juhtunud, aga teise auto juhist, kenast vene poisist oli kahju.
  
• Käisime surnuaeda küünlaid viimas.
• Jalutasime Helikaga Mustamäe peal ligi kaks tundi ja lõkerdasime naerda. Kui tore, et Helikaga kunagi mingit ajalist distantsi tajuda pole.
• Kui ma Britaga Tartusse sõitmist alustasin, hakkas taevast märga lund alla sadama.
• Avastasime, et Brital on tuunitud, piitsaga auto.
• Pidasime Tagarea pidu ja kirjutasime 3000 tähemärki artiklit.
• Artikli kirjutamise kõrvalmõjuna käisime juba enne lõunat SuperAlkos.
• Peol tegime grupipilti.
• Pakkusin Dianale üheks ööks ulualust.
• Kohevarsti lähme peo tagajärgi likvideerima....
  

So far, so good

Ma ei ole veel närvivapustust saanud või masendusse langenud. Tegelikult on see aasta see jõuluaig täitsa kenasti kulgenud. Võtan asja rahulikult ja elu on tore. Viimase hetke kingituste hankimine läks väga libedalt. Piparkookide küpsetamine läks ka väga edukalt. Tegin kõigile nimelise piparkoogi ja kavatsen need neile kaela riputada. Läheme varsti venna juurde, et õgimist poolpidulikus olustikus jätkata. Kodus on ka õgitud nii, et oi-oi, aga paha polegi veel hakanud.

Söömisest rääkides peaks mainima, et minuga on toimumas uskumatud metamorfoosid. Olen õppinud sööma heeringat ja üleile sõin ka veidi sülti ilma, et öökima oleks hakanud. Arvan, et söön seda õige pisut ka täna. Lapsepõlves vihatud pekk ja tangud on muutunud maitsvaks ning eriliselt vastik küüslauk on lausa jumalik. Olen ühe sammu kaugusel sellest, et mulle hakkaksid meeldima oliivid ja tomatimahl. Lapsena ma ei saanud aru, kuidas need imelikud suured inimesed selliseid asju armastavad, aga nüüd olen ma ise seesuguseks imelikuks täiskasvanuks muutumas.

Veel imelikum on see, et koristamine, mida ma samuti kirglikult vihkasin, on kohati lausa mõnusaks tegevuseks muutunud. Nõude pesemine on ka tore. (Mõõdukas koguses muidugi.)
Need on ikka need "peab ära tegema" kohustused, aga puhtus on mulle meeldima hakanud. eriti minu enda arusaamade järgi tekitatud puhtus. :) Kui ma edasi arenen, siis võibolla ei vedelegi varsti mu riided enam voodi peal hunnikus ja minu kirjutuslaud omandab tulevikus täitsa ontliku ilme.

Jõuludest ma rohkem rääkida ei oska, aga üle pika aja külastas mind huvitav unenägu. nagu minu unedes sageli ette tuleb, leidis tegevus aset Muugal. Aga meil oli seal vana suguvõsa rehielamu, mis oli veidi moodsama puitehitisega kokku ehitatud. Palgid olid kõik mädad ja maja remontimiseks meie suguvõsal raha ei olnud. Võeti vastu otsus maja maha müüa. Aga enne oli mu tädi jõudnud rehielamule siiski plastikaknad ette panna. Mina protseteerisin kogu kirega mahamüümise vastu, sest selles rehielamus oli sündinud A.H. Tammsaare (unes olime ühest suguvõsast). Tuligi ostja. Mingi eriliselt libe ja ilge keskealine mees. Ja kuigi tädiga oli leping juba peaaegu sõlmitud, seisn mina kogu rinnaga müümise vastu ja seletasin midagi sellest, kuidas maja peab jääma meie suguvõssa isegi siis kui ta meie käes lihtsalt kokku kukub. Aga siis tuli mulle meelde, et tegelikult põles rehielamu, kus Tammsaare sündis juba ammu ammu maha ja mina ärkasin üles.

Oh üks asi seoses jõuludega tuli siiski meelde. See hirmus Keskerakonna jõulureklaam. Ma pidin pikali kukkuma, kui ma seda nägin. Noh, mul lihtsalt ei ole sõnu. Lihtsalt uskumatu ma ütlen. Ei tea, kas naerda või nutta. Nõrganärvilistele ei soovita, aga uudishimulikud leiavad selle siit. Juhul, kui seda telekas piisavalt pole näha saanud muidugi.

Aga nüüd tuleb end vist reisiks venna juurde valmis seada. Kingikott on tegelikult kohutavalt suur. Mitte, et mul kinkide vastu midagi oleks, aga tarbimine on ikka kohuav küll. Eile vaatasin the story of stuff'i, sellepärast olengi veidi kahevahel...


Aga muidu on tuju väga hea. Loodan, et kõigil on ilusad jõulud ja see rabelemine seks aastaks möödas. Nüüd paluks veel vaid lund!

niisama

Mul pole kunagi enne eksameid paanikat. Aga nüüd on. Mitte paanika, aga ilmselge rahutus, mis ei lase olla. Loomulik küsimus oleks nüüd see, et miks ma siin blogin selle asemel, et raamatust viimast võtta ja veel midagigi meelde jätta. Aga mulle tundub, et mida rohkem ma praegu loen, seda segasemaks see kõik läheb. Oh häda ja viletust!

Aga tegelikult pole mul mõtet viriseda, sest keegi ei võta seda tõsiselt. Ikka on mul kombeks olnud enne eksameid vinguda ja siis rohkem kui üks kord väga hea tulemus saada. Sellegipoolest on mu mure iga kord olnud täiesti siiras. Siiralt usun ma praegugi, et kõik läheb p-sse. Aga see selleks.

Muidu on nii hea olla. Ma ei tea, mis nende kinkidega saab või kas ma üldse jõulud üle elan, aga ma tunnen esimest korda üle mitme aasta midagi sellist, mida võiks ehk suurte mööndustega jõulurahuks nimetada. Ja mulle meeldivad inimesed, sest nad on nii toredad ja armsad ning mulle tundub, et ma kasutan ära nende headust. Ja nad ei saa ise aru, kui head ja armsad nad on. Annan endast parima, et saada sama heaks ja mitte neid enam ära kasutada. Pisiasjad küll, aga olulised!

Teine tassitäis kohvi. Paar tundi eksamini. Narmeri reljeef ja püloon. Aga mis seal Mesopotaamias veel peale tsikuraatide oli? Peaasi, et rooma kunsti ei küsita. Pähh pähh. Kohe on see möödas. Siis lähen piparkooke küpsetama! Varsti algab nonstop jõuluorgia. Mmmm, verivorstid ja praekapsas ja palju und. Loodetavasti ka lund Ma pole elusees veel suusatada tahtnud, aga nüüd ma tõesti meeletult tahan! Nagu ma tahan skype kasutada siis kui mikrofon on katki ja asju osta siis, kui sentigi raha ei ole.

jõuludeeelne vingumine :)

Tahaksin natuke vinguda. Vinguda sellepärast, et raha on kohe otsas ja mul ei ole veel kellelegi jõulukinki. Kelle süü see on? Ikka minu enda süü. Oleks ma varem mõelnud, siis võinuks ma ju suvi otsa vähemaksvaid aga isetehtud (ja seetõttu hinnalisi) kingitusi valmistada. Nüüd läheb aga ilmselt nii nagu alati - kingin kõigile mingit mõttetut pudi-padi. Ja perfektsionist minus katkub juukseid, sest on kohutavalt oluline, et minu kingitused teistele ka meeldiksid.

Tõtt öeldes, olen ma see aasta siiski palju rahulikum kui eelmine aasta. Eks ma hakkan ära harjuma ning ei võta asja enam nii tõsiselt. Jube küll, aga kui inimesele ei meeldinud mu rämpskink siis...no ja siis! Meil oli emaga mõte, et lepime kõigiga kokku, et ei tee pereringis teineteisele kigitusi - nojah, arvake siis, kas see õnnestus ka. Õnneks ma eriti rämpsu polegi saanud. Aga kui ma saaks seda (ja kingiks ka) siis hakkaks mul süda piinama. See on ju selline mõttetu kulutamine. Vaadake mõnda poodi. Kile, plastik, paber jms. Ja peale jõule rändab suurem osa sellest kraamist kapi kaugeimasse nurka või prügikasti ning järgmine aasta algab kogu nali uuesti. vastikvastikvastik.

Aga eks ma siis kingin küünlaid ja kommi ja selliseid vähemmõttetuid asju. Siiski mind häirib see asjadekesksus. Oleks nendes jõuludes siis midagi pühalikku või religioosset. Aga...pole ju lundki!

Mulle meeldib teha kingitusi hooajaväliselt, mitte siis kui peab. Aga ega mul hooajaväliseltki eriti raha pole. Natuke tüütuks muutub see peost suhu elamine. Õnneks pole mul vaja hoolitseda kellegi teise eest peale enda. Aga raha emalt kriisihetkedel raha küsimine on viimasel ajal muutunud nii kohtavalt ebamugavaks. Õnneks on seda harva teha vaja.

Loodan, et sõnadega teenitud raha jõuab mu pangaarvele enne kriitilist hetke (Niipalju siis suurtest plaanidest see raha kõrvale panna). Loodan, et ma saan sõnadega veel lisaraha teenida.
Muuseumis on väga väga tore, aga see neetud rahaküsimus :)

Muidu on elu suurepärane. Laupäev oli fantastiline. Nalja ja tralli kui palju. Kirjeldamatu lausa!
Ainult kohutavalt kahju on, et kuidagi Katrini sünnipäevale ei jõudnud. Varsti näeme Piretit. Varsti juhtub veel palju ilusaid asju, lihtsalt peab juhtuma. Poolnaljatledes ootan ka seda, et kunagi ammu mulle ennustatu ometi täide läheks. On ju aeg käes juba, eks? Olen nii kannatlik olnud. On ju aeg käes? On ju aeg käes? On ju aeg käes?

Britaga autos kuuldud muusika jäi hinge ja ma kuulan seda ka praegu. Mõnus depressiivsus :)
Mis muidu? Eks tuleb hakata eksamiks õppima. Ja tegelikult on see tore. Ikkagi kunstiajalugu!

tegin testi

pime ja vaikne

Nii vaikne. Olen muuseumis ööd veetmas. Ei, ikka veel ei karda siin üksi olla. Mulle tegelikult meeldib. Ja ma arvan, et kui ma laiskusest vabanen, siis lähen kõnnin natuke siin pilkases pimeduses ringi ka. Metsa ma küll jah vaevalt minna julgen. Seal on kindlasti kratid ja külmkingad ja mine tea, kes veel.

Oh jah. Nii vaikne. Eriti peale niivõrd jutukat nädalat. Too itaallane. Ja Liis ka. Ja palju nalja.

Ja palju eestimaa avastamist.

Kõigepealt jalutasime Tartus linna peal ringi, aga siis ma kutsusin ta meile külla ja meil oli lõbus kella kaheni öösel. Tegime väga jaburaid asju ja Liis nagu kohe pidi näitama me jaburaid videoid(ja see, et mina neist juttu tegin, EI tähenda, et ma tahaksin neid kellelegi peale Liisi ja iseenda näidata). Süüdistada võiks ju veini, aga järgmisel õhtul oli vint veel rohkem üle keeratud ja alkoholi mängus ei olnud.

Hommikul võtsime rendiauto ja läksime Peipsi äärde. Kolkja, Kallaste, hiljem toiduks haug ja koha. Siis läks pimedaks. Pilkases pimeduses nägime Vasknarvat ja pilkases pimeduses hiilisime Kuremäe kloostrisse, kus käis jumalateenistus (kuidagi sallivad oldi isegi meiesuguste vastu). Panin salli pähe, et juuksed ära katta ja piilusime sisse. Võimas kogemus. Oli natuke võõrastav seal olla, selline uskmatu nagu ma olen, aga mingi pühalikkuse tunne sellegipoolest tekkis. Ja mingi ahistus ehk samal ajal ka...ma ei tea.

Siis nagu kord ja kohus ka Viitna kõrts. Veel jaburusi ja mingid imelikud mõtted. Miljon fotot juba siis. Ja pildistamispahe üha süvenes järgmisel päeval kui sõitsime ringi Lahemaal. Olin loll tibi ja peatasin auto täpselt vale koha peal. Oleks võinud ju seisma jääda e n n e porimülgast, aga ei. Õnneks oli olemas kogenud sõidumees, kes siis minu apsaka ära parandas. Minul oli natuke häbi aga Liis vist õnneks olukorra tõsidusest aru ei saanudki :) Muidu oleks mul ehk topelthäbi.

Aga ülejäänud tee sõitsin ma ise. Jah, nii tore on sõita autoga. Eriti inimtühjadel teedel, kus maanteed raamistavad raagus puud. ja sina sõidad ja sõidad ja sõidad...Eile, üleile ja täna.

aga eile viisime auto koju (sest rendiauto asemel oli nüüd vana hea emme peugeot), hüppasime Vildest läbi ja siis linna. Kiusasime Liisi, kes pidi terve päeva tartu bussi peale minema ja kes siis viimaks läks 23.00 bussile. me aina veensime ja veensime teda ja itaallane laskus trollis lausa põlvili ja suudles ta kätt, et ta ometi meiega tuleks. ja siis olin ma muidugi kade, et miks mina nii kergelt nõustusin ja sellist koomilist žesti mulle ei pühendatud. No, sain ka mina seda siiski tunda, kui astavasisulise märkuse tegin :D

Ja lõpuks läks Liis ikkagi bussile. Ja mina jäin veel natukeseks linna. Viimane õhtu ja viimased 45 minutit veel. ja siis hakkasid välja kooruma sügavamad asjad. Imelik oli. Väga väga imelik oli. Korraga hea ja nii nukker ja...

Täna mulle see üksindus ei meeldi. Mõtlen ikka veel eilsest. Nendest viimastest hetkedest. Mitte ei saa aru. On ikkagi nukker ja samas kui mõistust ei oleks, siis kuidagi eriliselt hea. Aga mõistus tahab kõike hästi labaseks ja ratsionaalseks muuta. ma ei saa aru, mis toimub minus eneses ja praegu samal ajal mõtlen ma ühele temale. Alles oli kõik nii klaar. Nüüd on vesi jälle sogane. Ah ma ei tea, ärge pange tähele :)

Siiski, nii tore nädal, et lausa uskumatu.
Lähen hingan veidi värsket õhku ja vaatan pimedust..

19.15 Viis minutit peale blogimist läksin õue. Vaatasingi konkreetselt pimedust, sest midagi muud küll näha polnud. Hea, et ma vastu puud ei kõndinud. Oli arukas mõte asjad autost valges ära tuua. Muidu oleksin ma ehk veel ära eksinud. Niisugust pimedust ma pole kogenudki. Eksootika missugune :)

kooli ei läinud

Täna olen ma paha-paha, sest ma ei lähe kooli. Täiesti ilma mõjuvate põhjusteta. Lihtsalt sellepärast, et nii on võimalik. Ja kõiges on muidugi süüdi Liis! No tegelikult muidugi mitte, aga teeme näo, et tema vastutab. Oh, tegelikult olen ma seletamatutel põhjustel erakordselt unine. Või tuleb seda seletada sellega, et ma olen maganud? Noh, pikalt ja põhjalikult, esimese loengu arvelt.

Pool nädalat on möödunud vanalinnas jalutades. Natuke tegin arhiivis töö moodi asja ka. Otsisime ühe onuga vanade lavastuste pilte ja mul on tunne, et tahaksin olla arhiivirott. Või siis arhiivihamster või merisiga või kes iganes. Igatahes mulle meeldis neid vanu fotosid uurida ja hea meelega istuksin siis seal tolmu ja vanade paberite keskel ja lihtsalt vaataks Panso noorpõlvefotosid, ilusat Salme Reeki ja igasuguseid teisi tegelasi ka :)

Nüüd olen Tartus tagasi ja siin on nii kohutavalt hea olla. Jällegi ilma mingi mõjuva põhjuseta. Või siis mingil niisugusel põhjusel, mida ma ise veel päris täpselt pole ära tabanud. Bussisõidul kuulasin ööülikoole ja nautisin imeilusat ilma. Kahju, et see ilus ilm just siis pidi tulema, kui ma bussis istusin. Aga jah, ka aknast vaadatuna tundus päike nii mõnusalt soe. Siis ma tukastasin ja.. nii see elu mööda läheb :D

Eile käisime Veljestos, kus oli jälle nii tore ja sõbralik olemine. Pärast kõndisin koju mööda neid teada-tuttavaid tühje tänavaid ja kõik oli nii ilus. Mõtlesin, et ehk seisnebki heaolu retsept pikkades jalutuskäikudes isendaga. On tervislik ja saab mõelda. Mida siis veel vaja?

Aga praegu on nii hirmus laiskusehoog on peal. Täna ei tule vist millestki mõistlikust midagi välja. Lubasin Liisiga ostlema minna- hea vabandus loengust puudumiseks. Aga tegelikult-ega sedagi nii väga teha ei viitsi. Oleks suvi, siis läheksin praegu lihtsalt kuskile aasale pikutama. Aga on talv ja seega- Eedenisse!

Jälle Tallinnas

Oi, kas on midagi huvitavamat kui ühistransport? Suvel kirjutasin väikesest misjonärist ja nüüd - hulluke. Mingi tädi, kes loomulikult pidi istuma minu kõrvale. Omaette ta seal seletas, mida sellest sai ta vaevalt isegi aru, sest paraku hullude jutt ju järjepidev pole. Meelde jäid kaunid fraasid nagu "roojased sead" ja "vulgaarsed elajad" ning lisaks sellele veel hulgaliselt häälitsusi, mis jäid kuskile tänitamise ja urisemise vahepeale. Midagi stiilis: "Sööge ise oma peenleiba, raisk! Peenleib-beb-beb-beb-beb-beb...Urh! "

Ühistranspordis tuleb olla emotsioonitu kivinägu. Tuleb end nii-öelda välja lülitada. Vanasti, kui ma Tallinnas elasin, siis ma sain sellega päris hästi hakkama. Aga kuigi hull tädi oli iseenesest päris põnev, ma rohkem kui neli peatust siiski tema kõrval veeta ei suunud. Ronisin siis trollist välja ja tädi tuli mulle järgi. Mina lipsasin tagant jälle trolli aga tädi jäi maha. Loodan, et ta seal Koidu peatuses ära ei kärvanud.

Novot. Tartus on ju ka hulle ja hullukesi, aga nad kuidagi leebed ja sõbralikud.Kusjuures prükkarid veel lausa flirdivad tudengineidudega (noh, kui ma veel noor ja ilus esmakursuslane olin, siis tehti mulle lausa abieluettepanek). Tallinnas on nad (nii prükkarid kui hullud) aga kuidagi agressiivsed ja eemaletõukavad. Miks nii? Tallinn muutub üha võõramaks ja hirmsamaks. Ainult vanalinn on midagi väärt, tõepoolest! No olgu - KUMU on ka tore ja mõned kohad veel. Aga ühistransport on tõeline stressiallikas. Kui ma Tartus laisaks muutun, siis ma tuletan endale meelde, miks mulle bussid ja trollid ei meeldi. Tegelikult muidugi harjutamise asi. Vanasti, kui ma osav trollisõitja olin, siis meeldis mulle just see, et trollis nii palju erinevaid huvitavaid inimesi oli.

Trollidest veel: ma igatsen neid väikesid nunnusid ümmargusi kriuksuvaid trollibusse. Aga jah - seal oli veel kitsam ja ebamugavam.

Ja miks ma üldse kesklinnas olin, see on muidugi omaette jutt. Külaline või nii. Jälle üks välismaine tuttav. Aga ta on siin veel nädal aega ja eks ma kirjutan temast siis, kui ma temast rohkem midagi arvata oskan. Lennujaamas olin ma iseenesest väga närvis. Aga uute inimestega on põnev kohtuda. Isegi kui nad on "iidvanad" nagu kõik Liisi mehed.

Täna lähen siis selle iidvana mehega veel linna peale. Vaevalt, et ma viitsin tarka ja tähtsat giidi mängida, aga jah...kuna ma olen selle seletamisega nii harjunud, siis vaevalt ma oma suud vaatamisväärsuste koha pealt täiesti kinni suudan pidada :D Homme lähen aga teatri- ja muusikamuuseumisse tarka ja tähtsat arhiivitööd tegema.

Eile käis meil külas Anna. Isa on ka praegu siin. Unenägusid eriti ei mäleta...

Normaalne postitus

eelmise teksti ümberkirjutus:

Tähtajad lähenevad. Ma hakkan usinalt tööle. Ma loodan, et see õnnestub. Head-aega!








Iroonia seisneb selles, et kui ma tõepoolest iga postituse peale 2 minutit kulutaksin siis....
teate isegi: oleks on tore poiss

Masterplan ja vaimne kabinet

Panin aurumasina käima ja kui kütet jätkub, siis ma saan isegi millegagi hakkama. Kütteks on vaja präänikuid ja piitsa. Ma veel ei tea kumb paremini toimib, aga "magada" enam ei saa ja tuleb asja kallale asuda. Kõik tähtajad närivad hinge. Tegemistvajavad tööd kisendavad nagu sireenid ja mul sai just äsja männivaik otsa.
Toimin ma aga ikka minule tüüpilisel viisil- maratoni alustame sprinterkiirusel.


Tjah. Aga vähemalt tegin ma endale "masterplaani" (mida iganes see ka ei tähendaks) ja vaimse kabineti ehitamine on ka täies hoos. Noh eks näis, kas saab asja. Aga kui endale võetud tähtajast üle lähen ja päristähtajaks valmis saan, siis on ka tubli saavutus. Tuleb luua preisi kord ja üleüldine ordnung. Piitsa! (Kõht on tühi- tahaks präänikut.) Appi, mul on juba hirm :)

Noh, aga tegelikult on see huvitav. Kui sisteem tööle hakkab siis.... ooo, ma suudan korda saata imesid! Praegu käin ma küll liiga tihti kruusi täitmas (kohvi või teega) ning siis tuleb jälle muusikat otsida ja MSN-i piiluda ja....Aga optimismus on ja muu lohiseb ühel või teisel viisil järele.

Loodetavasti ei tule mul enda motiveerimiseks iga päev siia sellist juttu kirjutada. Valiksin parema meelega hüpnoosi või orjapidaja :) Aga ma saan hakkama, sest muud võimalust lihtsalt pole :P

Tšutšufrei, kullakesed!


PS: õues on külmakraadid ja see on mõnus
PS2: reedel on palgapäev
PS3: inimesed on nii ilusad ja head, päriselt ka

Rõõm tänasest päevast

Lugu on nüüd selline, et lähen kl 6.40 rongi peale. Mõistlik inimene oleks juba kaks tundi tagasi magama läinud, aga kas ma olen üldse kunagi end mõistlikuks pidanud? Tegelikult seda, enam, et peaks, ma ei taha. No tegelikult ma kohevarsti lähen. Enne paar rida või nii...

Ma tahtsin kirjutada sellest teisest tasandist. teadsin kohe, et sõnadesse pannes on see midagi muud, ehk isegi midagi labast. Aga....nüüd ma ei saa sedagi. Kogu tee koju tulles proovisin sisemist lobisejat blogiteksti jutustamise asemel vait olla. Lõpuks ta ikkagi mõtles selle teksti enam-vähem tervikuna välja, aga no nüüd on see jutt kadunud ja see mida ma praegu kirjutaksin, ei väljendaks enam seda tunnet.

Enne oli tunne, et vajun kohe mülkasse, kaotan iseenda ja see nn hirmutis võtab võimust. Aga siis - mõned (minu jaoks) kulunud käibetõed ja ma sain jälle kontrolli enda kätte. Uskumatu, et need nii lihtsad asjad võivad ununeda. Tahtejõud ja otsustamine ja muud polegi nagu vaja. Hõljusin koju. See tunne! Kõige tagasihoidlikumalt öeldes absoluutne tasakaal. Parem veel kui unenäod. Ja see ei olegi nii raske, kui mitte end argiellu ära kaotada :) Mingi kindlustunne, samm lähemale Suurele Taipamisele. Ja sõnad ei väljenda ses suhtes muidugi midagi....

Aga eks mõttetöö seminaris ja Kaplinski Athena pööningusaalis oma muusikavalikuga veel süvendasid seda heaolutunnet. Tõepoolest, rõõm ühest ilusast päevast. Kaks minutit veel...

Pidustused

Eilne oli nii oi-oi-oi, et ma ei teagi, millest alustada. EKS sai 100-aastaseks ja pidu kestis terve päeva. Ja tegelikult pool ööd veel pealekauba. Kellega siis veel kirjanduslikke sündmusi tähistada kui mitte Anu ja Britaga. Igasuguseid (kirjandus)inimesi oli. Kohutavalt põnev oli! Inimesed, jutud, inimeste jutud. Täiesti uskumatud vestluskaaslased ja üldse...raske midagi mõistlikku öeldagi.

Aga see juhtus banketil. Enne seda oli tore arutelu kirjanduse ja interneti teemal ning peale seda lihtsalt vaimustav etendus. Oli näha, et näitlejatel oli lõbus ja seega publikul seda enam. Mõnus Ja ma sain Anuga kahasse aina pildistada ja pildistada :) Õhtu lõppes muidugi teada-tuntud Zavoodis. Veini peale Jamesoni juua ei ole ehk mõistlik, aga midagi ei juhtunud. Lihtsalt tüütu oli hommiku eel meeletu pissihädaga koju kõmpida ning und ei tulnud. Segane nagu ma olen, ärkan ma peale piduöid ikka plaksti kl 9. Kusjuures ma meeletult pingutasin, et mitte kl 7 end üles tõusta. Uni oli ka, bankett vist jätkus, aga pärast sorteerisin oma vanu raamatuid - leidsin Berti päevikud ja vanad Miki-Hiired.

Muud teemad: olen jätkuvalt krooniline hilineja ja mul pole kunagi piisavalt sokke. Täna ma küll Piretile midagi kirjutada ei viitsi....

blablablaa

Eile oli hea päev. Üleeile oli hea päev. Täna on lihtsalt tuim päev. Sajab vihma ja on hall ja ma ei leia oma rütmi. Raamat on põlvedel ja kaks lauset ma lugesin ju ka. Vaatan jälle aknast välja või loen blooge ja....vaatan ehmatusega, et kell on kaks. Tahaks võileiba, mitte tarkusi. Või siis vähemalt ajaviitekirjandust, mitte tarka teooriat.

Eile oli unenäolisus. Täna on tühjus. Tahan ikka veel võileiba(Tulen kohe tagasi), aga kirjutada ei oska suurt midagi. Ootan, et tuleks Liis koolist koju. Läheksime poodi ja eksistentsiaalsed mured taanduksid, sest ostlemine on lihtsalt nii nummi. Muresid mul tegelikult praegu polegi. Sügishaigus on taandunud. Kevadet ootan ikkagi, sest ikka oodatakse talvel kevadet ja suvel talve. On külm, sest aken on lahti, aga õhk on nii mõnus ja värske.

Loete te ikka veel?

Hästi siis! Eile käisin Britaga Apollos, aga ma ei ostnud ühtegi raamatut, mis on tõeline tahtejõu areng. See suvi oli nii kehv ilm, et rulluisutada eriti ei saanudki. Nüüd tahan eriti meeletult rulluisutada. Taiji trenni tahaks ka. Tahaks mingisugust graatsilisust omandada, distsipliinist rääkimata. Kuulasin кино'd ja sain mõnest sõnast aru: Я люблю этот город,/Но зима здесь слишком длинна. Nüüd itaaliakeelne laul, mis mulle ära tõlgiti, aga mis ikkagi arusaamatu on. Ja mõned Joe Dassini laulud..isver, mis muusikat mul kõik on :D Salut. Comment tu vas? Faire moi un bon café. Jah, oskan tõesti perfektset prantsuse keelt :) Aga võõrkeelne muusika on eksootiline ja seepärast nii mõnus. Isegi siis, kui laulud on minust dekaade vanemad. PS: inglise keel ei ole päris võõrkeel.

Nägin unes, et lebasin asfaltil mingi ahvatleva nolgi embuses. Aga just siis, kui me suudlema hakkasime, helises telefon. Võibolla ongi nii parem? Muidu oleks ehk tema une-tüdruksõber mulel kallale tulnud. Peale kirjanduslikku teisipäeva nägin ma aga unes kirjandusüritust, kus tegelikult lihtsalt saalitäis inimesi telekat vaatas. MV kandis kummalist peapaela ja TK-l oli eriti agressiivne meik. Brita oli tavaline ja teisi ma ei tundnud.

Ikka veel loete? Noh, ainult igavamaks läheb ilmselt :)

Hmm, pole häid ideid, kuidas lugejaskonda piinata? Tean! Paneme mõned testid või... ah, tegelikult ma ei viitsi enam teste teha. Või teid huvitab ehk meeletult what kind of pie am I? Aga palun:

You Are Lemon Meringue Pie

You're the perfect combo of sassy and sweet. You always know how to brighten someone's mood, but you're not overly sappy. In fact, you can be a bit too honest at times. And most people find that refreshing. While you're always true to yourself, you keep things light. That's how people are able to stomach your slightly bitter outlook. Those who like you have well refined tastes. You're complicated - and let's face it - a true enigma. You enjoy defying expectations, and there are many layers to your personality. There's not one easy way to define you.

What Kind of Pie Are You?

Tegelikult ma pole ju üldse mingi pirukas. Nii paks ma nüüd ka pole :D
Ja nüüd olen ma nii kurnatud, et tänaseks aitab :)

naljanurgake

Tunnen end puudutatult.
(Vajuta pildile, siis on teksti ka näha...)

mõnusad asjad

Oi kirjutada on tore. Ma kirjutaks kohe päevad läbi, kui seda enesekriitikat poleks. Aga enesekriitika on. Muidu kirjutaks maast ja ilmast ja kõigest, mis sinna vahele jääb. Tegelikult kirjutangi, aga kui eesmärk on olla tark ja vaimukas, siis tulemus on sageli lihtsalt tobe. Või tegelikult - lausa rumal. Aga õnneks on Enn Kasak ja igasugused teised tegelased, kes ütlevad et inimesed ongi lollid ja tõde polegi olemas ja muud sarnast. Ja tuju läheb paremaks. Mina pole selle universumi ainuke loll- neid on miljardeid :)

Tjah, 4. aasta ülikoolis ja mida ma võin kokkuvõtvalt öelda: ma olen teada saanud, et ma tean ikka väga vähe, aga teadmisväärset on väga palju. Ja kuigi tõde siis justkui poleks, on neid ebatõdesid ka nii kohutavalt põnev teada. Pea on ideedest ja infost nii tulvil, et teinekord ma imestan, et mu aju veel plahvatanud pole.

See info ja tarkused ei tähenda muidugi, et ma enam kergemeelne või naiivne poleks. Aga kuna ma endale nii tohutult meeldin, siis on neiski midagi toredat. Või nii ma vähemalt pean arvama, eks? Et kergemeelsus on palju toredam kui tühiste asjade pärast muretsemine (ja mõnikord mulel tundub, et ma olen imbetsill, et ma nende asjade pärast ei muretse) ning naiivsus on palju parem kui sapine küünilisus (kuigi küünilisust on mul rohkemgi kui Kolumatsil).

Aga õnneks on huumor :) Kujutluspilt Britast kollase ujumisrõngaga ei taha kuidagi silme eest kaduda ja Liisiga pimedas toas, kumbki omas voodis, irvitada on ka tore. Sellised inimesed ja nende olek teevad ka kõige jubedamad päevad paremaks ja ma arvan, et mul ei ole siin blogis nüüd mõnda aega vinguda vaja. Sain aru, et hea enesetunde jaoks on vaja vaid koormate viisi absurdi ja irooniat. Sain mõneks ajaks annuse kätte! Tänud!

Ahjaa! Unes olin rase ja kukkusin rõdult alla. Aga kuna ma kukkusin puulehti täis kärusse, siis jäime mina ja mu lapsuke täiesti terveteks. Teine uni oli palju põnevam: tuli päästa maailm mingi hiiglkasvu türanni käest. Aga teine uni oli liiga segane, et seda seletada. Mäletan vaid seda, et türannile tuli sisse sööta jaanalinnumunasuuruseid tablette, mis õnnestuda ei tahtnud. Maailm sai siiski päästetud...Ja hommikul oli hästi mõnus ärgata.

olen naeruväärseks muutunud

Kui me Liisiga filme vahime, siis me enamasti ikka irvitame kõvasti nende nn filminaiste arvel, kes nii irratsionaalselt käituvad ja alati ümber mõtlevad ja alati kuidagi ebaloogiliselt mõjuvad. Ja siis me küsime teineteiselt, et issand, kas siis naised ongi sellised, nagu neis filmides. Et kas meie kaks oleme mingid hälvikud, kes reeglina ikkagi loogiliselt käituvad (Vähemalt iseenda arvates loogiliselt).

Nüüd ma vaatan, et minust on ka filminaine saamas. Võtan vastu ebaloogilisi otsuseid või ei suuda üldse otsuseid vastu võtta või muudan päevas mitu korda arvamust. Räägin teatud inimestega ebalevalt ja mõnele ei vasta üldse. Täpselt nagu ma oleks kuskilt romantilisest komöödiast malli võtnud. Sealsed naised mõjuvad filmimeestele müstiliste ja huvitavatena. Aga päriselus võib sellise isikuga suhtlemine ilmselt üsna frustreeriv olla? Meile Liisiga on need nn filminaised naeruväärsed. Aga vot kus lops, nüüd olen ma iseendale ka naeruväärseks muutumas. Ja paraku ei käi kaasas sellega mingit müstikat.

Eneseanalüüs on tegelikult ületanud igasugused mõistuspärased piirid. Iga sõna, iga tegu saab range kriitika osaliseks. Õnneks sain ma Britaga sel teemal rääkides teada, et me kõik teeme seda. Natuke see mind ikkagi lohutas ka :) Aga ega ma endale suurt armu ei anna ja eneseanalüüs, millega ma vist tõesti liiale olen minemas, on tegelikult päris väsitav. Seda enam, et ega keegi neid minu "eksimusi" niikuinii tähele ei pane. Kuni tegemist pole erilise prohmakaga, mõtlevad kõik ikka ennekõike iseenda tegudele. Sügistalv ongi vist selline iseenesesse puurimise aeg. Varemalt ma pole seda nii tajunud, aga issand kui kõik järgnevad sügistalved minu elus praegusega sarnanevad, siis saab minust küll ahervare. Või muutun tuimaks, mis on tegelikult veel hullem...

Lugesin "Harjutused" läbi. Väga maitsev oli. Üks neist teostest, mis peale läbi lugemist minu peas edasi elas. Nii ma siis kõndisingi täna linna poole ja minu peaajus vadistas üks Anton Nigovi teisik, kel tulid uskumatult põnevad ideed ja kelle lausestus ka päris hea oli. Aga kõndides ei saa ju kirjutada....Nüüd läks Anton mõnda teise ajju ja ma enam päris täpselt ei mäleta, mida ta ütles. Kõndides oli siiski põnev kuulata....Midagi suutsin hiljem siiski ka märkmikusse kirjutada.
Ja täiesti niisamafakt on see, et bussis lugesin teise Antoni, A. H. Tammsaare elust. Nigov oli huvitavam.

Istun raamatukogus ja lugeda eriti ei viitsi. Veel vähem viitsin ma koju minna, sest kui koju lähen, siis sealt ma enam välja ei tule. Aga me tahame ju Britaga minna filme vaatama. Nüüd ma siis istungi siin, produtseerin üsna mõttetut teksti ja proovin paralleelselt välja mõelda, mida veel 2,5 tundi teha. Tuleb vist ikkagi lugema hakata? Küsimus on, mida? Kott on jälle raamatutest pungil....

autosõit, bussisõit ja lumised väljad

Tulin (Tal)linnast. Lumesadu. Mõnus valge ja puhas lumi ning libedad teed. Liiklusummikud ja kibestunud eelkeskealisele närvidele käivad noored, kes üle bussi oma telefonist nõmedat muusikat lasid. See oli 17a. Tartu buss oli palju toredam. Bussijuht kuulas nagu bussijuhid ikka - Elmarit. ja see muusika mis sealt lasti trügis kõrva kui minu muusikas mõjuvad pausid pidid olema. See häiris siiski natuke vähem, sest loodus rahustas mind maha. Pealegi nägin ma bussiaknast põtru ja metskitsi, mis pani mind pea pisarateni heldima. Tühja sest Elmarist.

Eile nägin ma allaaetud rebast. Oli teine alles värske, ainult paar korda rataste alt läbi käinud. Muu tee oli tühi, autosidki polnud väga palju. Sõitsin Tammsaarde ja tegin ühe "päris" tööpäeva. Oli mardi- ja kadripäeva tähistamine. Võtsin kodust triibulise kangatüki(mis oli ostetud mu ema poolt ca 15 aastat tagasi) ja tegin endale haaknõeltest seeliku. Hoolimata sellest, et tragikoomiline element minu elus on suur, püsis mu 3-minuti seelik seljas terve päeva. Siis ilmusin laste ette ja püüdsin hästi pedagoogiline olla. Oma rõõmuks ma nägin, et nad ei igavlenud ega haigutanudki. Väga palju.

Õhtul sõitsin koju ja olin täiesti läbi. Ja mis saaks veel siis kui iga päev tööl käiksin? Isver. Tõusta iga hommik kl 6.30 ja jõuda koju kl 18.30. Selleks on küll tahtejõudu ja ka lihtsat jõudu vaja. Aga mööda talviseid teid üksinda sõita ja mõttetesse kaevuda on imetore (libedus muidugi hirmutab). Appi, kas tõesti tuleb mul tekitada uus märksõna "töö" ?

Ja emme on ka üha toredam. Mis me vanasti tegime, seda ma nii täpselt ei mäleta, aga nüüd veedame õhtuid nii, et joome klaasikese veini ja räägime elust. Tema räägib ema Goirot'st ning mina küsin, kas ta on lugenud seda ja seda raamatut, mida ma talle lugeda olen andnud. Ta tavaliselt ei ole. Ja siis enne kui ma ära lähen, sunnib ta mind mingit toitu kaasa võtma. Täna reisis minuga koos üks väärikas kanakints, kes käis ka loengus ja Dorisega aega veetmas. Nüüd ta aga otseses mõttes chillib külmkapis.

Nüüd on aga nii, et ma pean juttu vestma minema. Meil on Piretiga diil, et kirjutame teineteisele iga päev ühe omaloomingulise teksti. Suurepärane idee. Ja nüüd ma ei arvagi enam poole lause peal, et eelmine pool lausest on nii mõttetu, et parem on kõik maha kustutada. Kes teab, mõni asi hakkab ehk isegi distantsilt meeldima. Ja enne kui ma ümber mõteln, et mis lollusega ma jälle hakkama sain, panen ma midagi uitmõtetesse üles. Endale, et olla julge (ja leppida oma edevusega) ning teistele ajaviiteks. Praegu ma vist kannataks ka väga laitva kriitika välja ning ei pilgutaks silmagi. Ja siis samas tahaks argielu triviaaluste peale lahinal nutma puhkeda....

Asjad peaksid siiski liikuma paremuse poole- nägin unes, et lendasin. Tegelikult oli mul selles unes hästi kiire ja siis ma nägin üht poissi, kes rulatas. Hakkasin ka mina rulatama. Ainult, et minul polnud rula ja nii ma siis hõljusin edasi endale ühe jalaga hoogu lükates. See toimus Ülikooli tänaval ja mina tahtsin jõuda Lossi majja. Aga enne tõi äratuskell mu reaalsusesse. Kahjuks.

kõige tähtsam postitus üldse

VAQuaynWgg

lumi tuli maha...

Lumi tuligi maha ja see on väga tore, sest valge maa mõjub natukenegi positiivsemana kui must ja lögane maa. Külm on küll, aga seniajani olen kõik talved ilmast hoolimata üle elanud :) Kuigi natuke naljakas see on, et Liis, vana külmavares, kaebab kogu aeg selle üle kui palav tal on ja mina vana kuumavereline aina värisen. Teejoomine üldiselt aitab, aga Liisiga tuleb vahetevahel kasvõi ajaviiteks vaielda:
-Pane aken kinni, külm on.
-Aga siin on nii umbne.
-Aga me lähme ju niikuinii jalutama kohe
- aga kas meil siis toas ei või natuke värsket õhku olla ?

Ja nii edasi. Muidugi on meil õhku vaja. Isegi külmal ajal. Aga niisama nalja pärast on ka tore vaielda. Aga kui me eelmisel kevadtalvel õndas üksmeeles akent lahti hoidsime, saime majahoidja käest riielda, et miks me majast soojuse välja laseme. Sest kõik peale meie ju teavad, on just meie akna ahtihoidmine põhjuseks, miks ühika soojaarve nii suur on.

Liis on üldse muutumas ja mina ka. Vanasti tõusin ma suure entusiasmiga üles ja äratasi Liisigi, kes kuidagi vaevaliselt end siis üles ajas. Nüüd tõuseb Liis varakult ja mina ägan oma voodis (õieti räägitakse, et magades ma niutsun ja ohin), sest unenägu on veel pooleli ja üldse on pimedas nii raske ärgata.

Ükspäev (see ei ole nädalapäev, väidab Seppälä, aga ma ei mäleta, mis päev see oli) käisime Zavoodis. Dorisega. Ja üllataval kombel tuli Liis ka. Inimsed olid seal hoopis teistsugused kui ma harjunud olen ja muusika, mis mõnes teises kontekstis on täitsa kuulatav oli nii jube, et lõpuks õnnestus omanikul meid sealt välja suitsutada. Zavood ja räpp? Zavood ja 90ndate popp? Ma arvan, et mina ja Doris pole ainukesed, kes siin ebakõla märkavad...

Millest me Dorisega vestlesime? Ma olen siiamaani arvanud, et see on maailma igavaim teema: Me rääksime tööst. Et me töötame ja me saame palka ja tööl käimine pole üldse tore ja... Muidugi veel see klassikaline teema: raha ei ole. Kui kohutav! ma olen muutumas omenese hirmsaimaks ettekujutuseks. Mõtlen rahast ja tööst ja sellest kuidas oma aprilliks-maiks valmivat üürikorterit sisustada.

Õnneks on raamatud ja tagarida. "Harjutused" pole sugugi helge raamat, aga midagi on seal sellist, et tahaks aninult lugeda ja lugeda. Veetsingi unistuste nädalavahetuse: voodi, kohv, vaikus ja süvenenud lugemine.

Oi kui tore oli blogida. Ridiridirallala! Nüüd lähen, kuigi mul juba nädal aega üldse raha ei ole, Dorise juurde Pange.

9. november - tavaline päev

Täna ma ei viitsi kuskile minna. Aga ikkagi tuleb teha nägu, et olen asjalik ja tubli inimene ja et ma pole selline, kes oma päevi maha magab. Eriti kuivõrd õhtul tabaksid mind süümepiinad, et kõik need tegemist vajavad asjad on edasi lükatud, tuleb mul siis ikkagi vist sammud raamatukokku seada. Seal on toolid ja lauad ja piisavalt ebamugav selleks, et ma keskenduda suudaksin. Siin on voodi ja saab kohvi juua ja aknast välja vaadata ja muusikat kuulata ja internetis istuda. Ma ei ole osav kiusatustest keelduja :)

Muidu olen ma üllatusega märganud, et ma hakkan tasapisi laiskusest välja kasvama (ptui ptui ptui). Tööd teha on mõnus :) Siis, kui sa tead täpselt mida teha ja kuidas. Noh, ma päris täpselt ei tea, aga leiutada on ka mõnus. Ja eriti mõnus on kirjutada. Saadame Piretiga juba nädal aega teineteisele omaloomingut ja tegelikult piisab mulle ühestainsastki lugejast, et end motiveerituna tunda. Ühele ainsale inimesele ma seda jama muidugi saata julgengi, aga seda jama on ka mõnus kirjutada :)

Viimased kolm raamatud, mis ostnud olen, on luulekogud. Kas neist on sellised, mida käisin pool aastat Apollos noolimas. Noh ja nüüd oli mul vaja need 10-päevase vahega endale osta, sest muidu ma hakkaksin arvama, et ma polegi impulsiivne. Raha muidugi enam eriti pole, aga kuna nende tekstide lugemisest maailm üldse luuleks on moondumas, siis mis selle olme pärast ikka muretseda.

Ma ei tahaks täna teha muud, kui peatada sisemonoloog ja vaadata aknast välja kaugusesse. Aga sisemonoloog peatub pooleks sekundiks ja siis muutun ma niisama istudes rahutuks. Tahaks mere äärde tuulte ja karge õhu kätte...

Lund tahaks ka, aga jõule küll mitte mingil juhul!

Laul võiks täna olla selline:

Ei jäta maha

Ei. ma ei hülga seda blogi siin. Mitu aastat kirjutamist on tekitanud sõltuvuse ja sellest ma enam ei saa (loe: ei taha) lahti saada. Sest kirjutada on uskumatult mõnus. Värsked lood on igavad, aga vanemad postitused jällegi kohutavalt põnevad ka lugemiseks. Täna hommikul lugesin mõningaid vanu sissekandeid ja tundsin koraga nostalgiat ja rõõmu, et mu eneseväljendus on/oli kohati isegi üsna vaimukas. Näiteks on see siin!

Pealegi oskab iga tola selle blogi ka uuelt aadressilt üles leida. Vaja on vaid google't ja natuke visadust. See, millest ma kirjutada ei tahtnud, oligi põhiliselt hetkeemotsioon ja Liis sai kohe aru, millest ma kirjutada ei tahtnud. Sellest praeguseks piisas.

Üks kuu sai läbi ja teine algas. Noveber tõotab tulla parem, kui oktoober, sest oktoober oli tõesti väga tüütu. Ajas vinguma, aga muidu oli steriilne ja tundetu. Nüüd tuli lumi maha ja emotsioonid pääsesid jälle valla. Vähemalt sisemuses :) Mõtlen igasugustest M-dest ja mmmm...eestest. Üle saja aasta. Äkki ma ei olegi nii kibestunud ja enesessesulgunud kui tundus :) Hormoonid, ma ütlen! Või hoopis esimene lumi?

Nüüd vaatan ma selliseid videosid ja see on korraga mõnus ja natuke piinav. Lähevad hinge...

dilemma

Eks tuleb endale lõpuks tõde tunnistada. Blogimine on ikkagi seotud edevusega. Vähemalt alguses oli. jagasin täiesti rõõmsalt kõigile seda aadressi ja nüüd aga teavad mu blogi vist ikkagi liialt paljud. Kõigest, mida ma kirjutada tahaksin, ma enam kirjutada ei saa, sest kõik, millest ma kirjutan, keerleb ikkagi nende minu ja nende inimeste ümber, keda ma kohtan või keda sõbraks nimetan. Ärge nüüd arvake, et mu aju on täis seebiooperlikke klatšijutte, aga mõtteid inimeste kohta ikkagi on, ja selliseid mõtteid, mida ma avalikult kuskil blogis küll kirja panna ei saa. Need pole pahatahtlikud mõtted, aga inimesi ei tea kunagi -keegi solvub, keegi saab valesti aru. Aga enda jaoks ma tahaksin need mõtted ikkagi kirja panna. Blogi on muutunud kuidagi kindlaks ja harjumuspäraseks eneseväljendusvormiks. Nüüd on ta aga liialt avalik.

Samas jällegi on üks minu ideedest just see, et mul pole midagi varjata. Tegelikult ei olegi aga tõesti - lihtsalt mõned inimesed võivad mõtetest valesti aru saada ja mõningaid asju tuleb rääkida silmast silma ning siis ei ole hea, kui keegi juba etteruttavalt blogist mingeid vihjeid või täiesti üheseltmõistetavat juttu loeb. Nüüd mul ongi dilemma. Äkki ma peaksin oma blogi aadressi ära muutma? Või üldse blogimise ära lõpetama ja mingit isiklikku päevikut pidama?
Mul ei ole lihtsalt julgust, et kõigest avameelselt kirjutada. Pealegi peaksin ma oma kirjutamisenergia ilukirjanduse loomisesse suunama.

Mida teha, mida teha?

niu-niu!

Nii! Siin ma siis olengi. Nagu ma eile õhtul reklaamisin. Ma mäletan, et mulle anti luba vinguda ja nii ma siis seda järjekordset postitust vingumisega alustada tahaksin. Ikka väga vastik on! Esiteks käib see ilm mulle närvidele. Olin pühapäeval kodus ja ilm oli nii pilvine ja udune, et juba kell kaksteist oli toas niivõrd hämar, et oleks võinud silmad plaksti kinni panna ja magama heita. Tegelikult pidime pühapäeval rappa minema, aga kuna ema jäi haigeks, siis me ju ometi ei saanud minna. Sellest on kahju.

Jah, ma olen looduses ka "külaline", aga need külaskäigud on mulle hästi olulised. Need toovad meelerahu ja annavad jõudu. Muidugi ka sinna sõitmine, niiöelda teelolemine on väärtuslik. Aga jah, jäi minemata. Reedel saan rappa, aga see on teistmoodi, sest ma lähen sinna võõraste inimestega ja ma natuke kardan. Tegelikult ei ole kartmine see õige sõna. Aga paremat ma praegu välja mõelda ei oska.

Ema jäi haigeks ja palju õnne mulle- päev hiljem ka mina. Oli tore veeta öö oksendades. Soovitan soojalt kõigile! Nüüd on vist viirus üle elatud, aga nõrk nagu ma olen, sain kohe Liisilt veidi nohu ja köha ja kurguvalu. Vähemalt ei ole mul süümepiinu - teda ma kõhutõppe ei nakatanud. Kahju ainult, et ma ei saanud minna loengusse, mille nimel ma just Tartusse üldse tulingi. Tjah, esmaspäeva hommikul oli minu suurim saavutus see, et suutsin WC-sse kõndida. Kell 12 tuli Liis koolist tagasi. Askeldas nii kolmveerand tundi ja siis me läksime magama. Ärkasime kell viis, vahtisime natuke netist "Seksi ja linna" ning magasime hommikuni. Mõnus!

Aga see kahe linna vahel pendeldamine muutub frustreerivaks. Ma tahan näha Tallinna inimesi, aga ma tahan olla Tartus. Ma tahan käia Draamateatris, aga ma tahan olla Tartus. Ma tahan jalutada mere ääres, aga ma tahan olla Tartus jne jne. Vähemalt neljapäevaõhtune "Metspart" oli igati tore tükk, Tallinnasse minekut väärt!. Ainuke halb asi on see, et inimesed naeravad täiesti valede kohtade peal. see ei tohiks mind häirida, aga häirib! Laupäeval vaatasime "Mehe tööd" Ei liha, ei kala. Tjah, "Sügisball" oli eelviimane nähtud film. Sel on mõju siiamaani.

Tegelikult tahaksin ma olla loominguline, aga ma olen selleks vist liiga laisk.

Täna peaks mul olema palgapäev. Väike summa, aga ma tunnen ikka, et olen teinud liiga vähe. On see tunne halb või hea? Üldiselt ma tunnen arengut. Enam ma ei raiskagi ära tervet päeva- ainult pool päeva. Tahtejõud siiski eksiteerib!

Varsti...

Varsti ma kirjutan siia jälle....
Kes teab, võib-olla juba homme...
Aga praegu lähen ma magama

Kogu aeg ei saa seletada ja muliseda. Mõtted on juba välja öeldud sõbralikus seltskonnas inimeste keskel, kes muutuvad aina olulisemaks. Ja ma ei tahagi praegu tegelikult uhiuusi sõpru leida. Vanadega muutuvad vestlused lihtsalt üha huvitavamateks ja sisukamateks, kuid samas võib julgelt ka lihtsalt labaselt klatšida :)

Sellest, mida ma teinud olen, pole ka eriti rääkida. Elu lihtsalt lendab mööda, muud midagi.
Kuulan muusikat, loen raamatuid, käin mõnes loengus...Muusika läheb eriliselt hinge, nagu sügisel ikka ja unenäod tulevad viimasel ajal lausa mitmekaupa.

Võibolla ma nüüd mõnda aega ei viitsigi kirjutada ja hakkan siia toppima pilte, videosid ja teste...

offline

Sel nädalal on meil Liisiga "suhtepuhkus". Elan nimelt nädalakese Minni juures, sest tema elukaaslane on Pärnus, kus ta usinalt õpib ja iga päev hommikul kell seitse jookseb. Minni ei taha üksi olla ja mina vana ematereesa hülgasin Liisi, et Minnile toeks olla.

Arvuti on Minnil küll, aga vot internetti kohe üldse mitte. Sellepärast ma blogida polegi saanud.
Interneti asemel on Minnil ahi, mida iga õhtu kütta tuleb. Tal on rotid ja tal on televiisor. Täiesti teistsugune keskkond, mis peaks ju heaks vahelduseks olema, eks? Mida sealsest elust rääkida, ma ei teagi. Lihtsalt on selline tore ja lihtne nädal, mis nagu näha, kohe otsa on saamas....

Homme olen juba ühikas tagasi ja ilmselt on mul siis aega uneleda ja uimerdada ja pikemalt kirjutada....

pealkirjata

Oi oi. Blogimisse on tulnud väike vahe ja nüüd on mul raske jälle hoogu sisse saada. Istun siin, kirjutan ja siis kustutan, sest see, mida ma tegelikult väljendada tahaksin, ei tule kuidagi välja.

Reede esimestel tundidel ühika poole kõndides ma mõtlesin, õigemini fantaseerisin täiesti ulmelisena tunduval teemal. Mis mõte see täpselt oli, polegi vast oluline. Niikuinii ma ei suuda seda enam nii kirja panna nii, nagu ma teda kell 1.35 öösel mõtlesin. Tähtsam on hoopis see, et hetkeks oli mul tunne, et üks kunagi kellegi poolt välja öeldud idee oli minu poolt täiesti läbi seeditud ja selgeks saanud. Ainult hetkeks muidugi. Nüüd on see selgus ju kadunud. Ma teadsin, et see nii juhtub juba ühikateel. Aga siis tuli mul mõte, et ehk on ajus mingisugune salvestusseade, mis korjab kokku absoluutselt kõik inimese ühe elu kogemused ja mõtted, mida saab vahetult enne, või peale surmagi läbi uurida ja nii ei lähe need teiste jaoks ehk triviaalsed, aga enda jaoks nii olulised hetked kaotsi.

Niimoodi teistmoodi mõtlema hakkan ma ikka siis, kui mu mõtlemisorgan on stimulatsiooni saanud. Istusime Brita ja Piretiga Zavoodis ja muudkui arutlesime ning filosofeerisime, sekka veidi klatši muidugi ka. See oli nii mõnus ja iseenesestmõistetav. Ja tegelikult... ega see ju nii iseenesestmõistetav ei ole. Mõelda sellest, et võibolla juba varsti on igaüks meist erinevas Eesti või maailma otsas, on kurb. Aga samas on meil ehk lootust, et ajast hoolimata, on meie kokkusaamised ikkagi iseenesestmõistetavad. Jälle on raske seda mõtet väljendada, sest kogu aeg on selline tunne, et ma lähen liiga pateetiliseks, liiga klišeeliseks....Ja isegi siis ei tule see mõte päris õigesti välja...Las ta olla siis hoopis seal minu ajusopis....

Ja-jah. Eks ma üritan siia blogisse ikkagi ilusaid mõtteid kirja panna. Aga ärge te arvake, et kogu mu elu on roosade prillidega mööda tartu tänavaid keksimine. Eriti viimasel ajal on üha enam ebakindlust, kõhklusi, muretsemist. Õnneks jääb see kõik neisse hetkedesse, mil ma blogi ei kirjuta ja teie ei pea neist teadma :)

Neljapäeval kohtasin mustlast. Ta ennustas ja tahtis selle eest muidugi raha ka. Aga mul ei olnudki kahju. Kuulasin natuke ta juttu, andsin natuke raha, ja põgesin siis. Kahetsesin, et midagi konkreetsemalt ei küsinud. Ometi tekitas see kohtumine minus terveks päevaks hea tunde. Ei teagi miks.

Selle nädala teine pool on rohkem uni kui tegelikkus olnud. Ja und, muide olen ma kuhjaga näinud. Kahju ainult, et ma ei taibanud aru saada, et puudega ühekõrgused päevalilled ei ole reaalsed. Lucidiga läheb veel aega...

punktikesi

• Tartus on nõmedad koerad. Vähemalt siin Maarjamõisa-Veeriku kandis. Igal hommikult tatsan ma neist mööda ja nad ei teist nägugi. Õhtuti ka ei tee teist nägu. Aga kui mõni peremees-perenaine läheduses on, siis hakkavad nad täiest kõrist lõugama. Ja mina, kes ma olen harjunud, et need koerad sellised flegmaatilised on, ehmatan alati. Ei ole just tore avastada, et sinu igapäevane teretuttav nüüd järsku sinu vihavaenlast kehastab. Nii silmakirjalikud koerad!
• Aga Riia mnt-l on asfalti sees üks tore lohk. Kui see vihmaperioodidel lombiks muutub, siis saab sellest süda:)
• Ja õhtuti ühika juure jõudes näen ma iga kord erinevat valgustatud akendest tekkivat mustrit. Alati vaatan ma, kas 7. korrruse viimases aknakeses tuli põleb. Tavaliselt põleb. Siis on Liis juba kodus ja see teeb meele heaks.
• Mulle meeldib läbi lompide ja pori käia - lihtsalt nii vägevad saapad on mul. Eile end koju vedades käisin ka rõõmsalt läbi lompide ja pori. Täna sain aru, miks see eriti moes ei ole. Minu mustad saapad olid muutunud beežiks.
• Aeglaselt käia on tegelikult toredam, kui tormata
  

if only i could get started

Eilne seltsimine kujunes päris pikaks ja nii ma ärkasingi alles kell 11. Hommikul kuulsin, kuidas Liis toimetas, aga mõtlesin, et veel üles ei tõuse. Siis jäi kõik korraga vait, aga just nagu viis minutit hiljem hakkas Liis jälle toimetama. Siis selgus muidugi see, et sel ajal kui mina justkui viis minutit magasin, käis tema juba loengus ära. Ja nii ma kulutasingi oma väärtusliku hommiku hoopis magamisele. Ausalt öeldes on aga magamine üks parimaid asju elus ja ma ei kahetse mitte. Hoopis õnnelik olen, et mul nii kaua magada õnnestus. Tavaliselt ma ju rohkem kui üheksani magada ei suudagi.

Ma olen nüüd peaaegu terve nädal järgemööda und näinud. Ärkamise hetkel on kõik meeles, aga praeguseks enam muidugi mitte. Ei olnud mingit ilusat stoorit, mida mäletada. Aga nüüd on mul kahju, et ma isegi neid katkeid üles ei kirjutanud. Mäletan vähemalt üleeilset und, kus ma tahtsin pesumasinat osta ja kui ma olin mudeli välja valinud, pidin liikuvatele nööridele kinnitatud kalu sööma hakkama. Nii, nagu tsirkuses. Kuidas see pesumasina ostmisega seotud oli, ma küll ei tea. Täna öösel nägin unes, kuidas ma olin korraga zavoodis, koduteel ja juba ühikas. Nagu mingi astralprojektsioon. Põnev! Ma tahtsin minna raamatukokku ja midagi kasulikku korda saata, aga väljas sajab vihma ja mina viskasin oma vihmavarju ka ära (oli teine lihtsalt nii katki). Ja üldsegi on kell juba üks. Kohutav, kui kiiresti kihutab aeg! Mitte midagi peale blogimise ei jõuagi ette võtta :D


Aga tegelikult ma avastasin ükspäev, et kiirustamisel pole mingit mõtet. Kõndisin ülimalt aeglases tempos koju ja mõtlesin, et mis ma enam ikka ajaga võitlen. Rahulikult ja uimerdades elades on kõik palju nauditavam. Uimerdis olen ma muidugi kogu oma elu olnud, aga enamasti on mul ikka süümepiinad olnud, et sel ajal, kui teised aina toimetavad mina lihtsalt jõude olen. Jõude on nii hea olla. Tõesti on. Aga loomulikult saabub õige varsti see päev kui tuleb terve kuu uimerdamine paari päevaga ära teha. ja siis ma olen enda peale küll pahane. Ja siis ma mõtlen, kui paljuks ma tegelikult võimeline oleksin, kui ma iga päev nii tubli ja osav oleksin nagu nendel kriitilistel päevadel. I would be unstoppable, if only i could get started, eksole. Nutt ja hala, nutt ja hala.


Üldiselt hakkab mulle üha enam tunduma, et ma olen juba tõeline vanainimene. Aina kordan ja kordan end. No minge lugege mõnda selle blogi igivana postitust. Jutt, või vähemalt mõte, on täpselt sama, kui siinses postituses. Aga jah, eks me käimegi seni ringides, kuni me sellest välja saame. Tsüklid pidavat olema 7-aastased. 21 peaks olema ühe tsükli lõpp. Äkki juba järgmine aasta võib leida siit blogist hoopis teistsuguseid mõtteid ja probleeme? Ausalt öeldes, ma ise küll juba ootan seda :)

Hmmm, muidugi tulin ma blogisse kirjutama sellest, kui tore meil eile oli, aga jah... eks siis teine kord kirjutan ka trallimisest. Piret on veel mõnda aega ju siin...

PS: ilm läks ilusaks! Lähen siis raamatukokku :)
PS2: See uus Lotmani skulptuur (Toru-Jüri) on väga lahe :):)

Kust tulevad lapsed?

Mõne toob kurg kaasa, teine leitakse kapsalehe alt.
See konkreetne laps ilmus välja kivi alt :)
Pildil alati võluv Anna

vestlused Liisiga

Ärgates vingusin Liisile, kuidas mul pea valutab ja kuidas ma vist kunagi terveks ei saa. ta arvas, et küllap olen ma HIV-i nakatyunud. No siis rõõmustasin ma, et hirmus küll, aga vähemalt saan kõhnaks. "Ei," ütles ta "kõhnaks ei saa sa eluaeg!" Eks ma siis suren ikkagi volüümikana. Liisi sõna on seadus!

Hommikust süües arutasime Liisiga elulistel teemadel. Mis saab siis, kui ühikas tulekahju on? Kindlasti suletakse meie tuletõkke tsoon ja me peame sisse põlema. Olime nõus, et tuleb põgeneda akna kaudu. Liis arvas, et kõigepealt viskab ta alla padja ja siis püüab sellele maanduda. Mina pakkusin, et visaku siis hoopis voodi. On kergem sihtida. Ainult, et kui voodi tagurpidi või külili maha kukub, on küll halvasti. No ilmselt tuleb siis ikka riietest köis kokku sõlmida. Ainult, et kas meil on ikka piisavalt riideid, et 7. korruselt turvaliselt maapinnale laskuda? Tuleb ikka igaks juhuks köis hankida, sest mine sa tea, mida elus võib vaja minna. Kust saaks osta umbes 25m tugevat köit? (Ja Liis tahaks mingit turvaköit ka)

Tegelikult otsustasime, et vaja on hoopis nöörredelit. Et kui ühikaüür maksmata, siis saab tuppa ja toast välja redeli kaudu. Ja alla laskudes koputaks Liis akendele ja ütleks rõõmsasti naeratades, et on aeg ärgata! Tal oli lausa plaan redeliga Mailisi aknani kiikuda. (Ta elab kolmandal korrusel, meist diagonaalis) Niisiis, kust saaks muretseda ühe väga pika köisredeli?

Ja konserve on ka vaja. Sest peale filmi "Päev pärast homset" vaatamist on mul alati selline tunne, et toas pole lihtsalt piisavalt toiduvarusid. Ahjaa! ja kirvest on ka vaja, sest raamatute põletamine hoiab sooja vaevalt tunnikese. Siis tuleb asuda kappide ja laudade kallale. Lõpuks põletame vahtkummist toolid ja sureme vahetult enne päästjate saabumist vingumürgitusse.

Õhtul vaatasime "The Notebooki" ilus film küll, aga ma ei suuda enam üldse filme tõsiselt võtta, niisiis me itsitasime pidevalt, tegime lolle kommentaare ja ja arutlesime selle üle, et armastus on seotud ego upitamise tundega, üksteisele koplimentide tegemisega. Liis nõustus: "Jah, meie armastame teineteist. Kogu aeg ütleme teineteisele ilusaid asju" "Jah, vana lehm, sul on täielik õigus," vastasin mina. Ja sellest egoupitamise vajadusest lähtuvalt jõudsime järeldusele (filmi vaadates), et meestele meeldimiseks, tuleb meest nähes kohe komistada, autoga aeda sõita, intiimsete hetkede ajal võimalikult palju lobiseda ja üleüldse hästi saamatu olla. Siis saab tanu alla! Liisi see ei puutu, aga Kirjanduse maja ees Lembit Kurvitsaga vesteldes saime Britaga teada, et lootust on ka meil. Lembit Kurvits näiteks hindab haritud naisi hindega 4+

Nii me siis elamegi. iga päev uued aga sama tore-tobedad teemad.
Ja Liis võib nüüd õnnelik olla, sest ometi on üks sissekanne, kus ka tema oluliselt esindatud on!

jõin palju teed ja käisin haldjatemaal

Niisiis. Umbes peale kahte- kuni kolmekümmet tassitäit kõrge kofeeinisisaldusega jooke, on kirjutis või mingisugunegi variant sellest valmis. (Täpsuseihalejatele: valmis sai eile.)
Mina lollike arvasin, et aja jooksul läheb arvamuse avaldamine lihtsamaks. Vat kus lops - hoopis raskemaks, sest kui ennevanasti võis kõike naiivselt lihtsalt üles kirjutada, siis nüüd tekib iga sõnakese ja lausekese juures küsimus, et kas see on ikka tõsiseltvõetav avaldus. Ühesõnaga - vastutustunne. On tekkinud mingisugune vastutustunne selle suhtes, mida ma suust välja ajan ja mida kirjutan.

Üldiselt ammu pole (no minu kirjutamissagedust arvestades) siin blogimas käinud. Tavaliselt see tähedab seda, et on palju tegemsit olnud. Ja ongi, kuigi ega ma hästi ei mäleta, et mida ma siis täpselt tegin. Vastaks umbmäärselt: igast asju. Laupäeval ma käisin näiteks poes ja pesin pesu. Ja jõudsin lausa valgustusliku avastuseni: mida tihemini koristada, seda lihtsam seda teha on :D
Suures kirjutamispaanikas pidin ma ju mõtted eemale juhtima...ja koristasin. Hoolimata sellest, et Liis oli seda meie mõistes alles hiljuti teinud. Kahjuks või õnneks ei leidnudki ma eriliselt priskeid tolmurulle. Kõik olid kuidagi kiduravõitu. Ja vähe oli neid ka....

Täna nägin ma üle pika aja põnevat und. No kuidas võtta, eksole. Ma olin "Sõrmuste isandas" mingi asjapulk ja me olime just Elrondi haldjateriiki jõudnud. Siis hakati seal seletama, et millised reeglid ja kombed riigis kehtivad. Ainuke häda oli selles, et seletati haldjakeeles, millest ma midagi aru ei saanud. Noh, olid ka subtiitrid, mis oleks pidanud abistama aga.....subtiirid olid mingid imelikud sirimigrid, mis meenutasid ehk araabia tähti. ja nii ma siis ei saanudki teada, kas ma käitun korralikult :) pärastpoole ei olnud me enam sugugi kuskil kaunis lossis, vaid pigem mingis hoones, mis meenutas Salme keskust. Selline, kus on keskel suur läbi mitme korruse kõrguv saal. Me jooksime mööda treppe sihitult üles ja alla ja mina mõtesin süvafilosoofilisi mõtteid sellest, et kas mulle oleks sobivam mees mingi vapper orkidetapja või mõni kidur intelligent.

Ma olen sattunud Orkutis tõsise seksuaalse ahistamise ohvriks. Juba neli korda olen saanud kutse mingisse seksikate eesti tüdrukute komjuunitisse. Väga meelitav küll aga... neljakordne keeldumine peaks olema selge märk sellest, et ma ei ole huvitatud. Eriti kuivõrd kogu vestlust niguinii brasiillased üleval hoiavad. Mis keelt seal räägitaksegi? Portugali? Igaljuhul sellist keelt, mida ma ei oska. Ja "Hello, beauty girl.Me your friend. Webcam open please" ka eriti ei eruta...

Täna käisin ujumas. Evaga. Oli hästi tore. Võttis võhmale, aga ikkagi oli tore. Kaalusin end enne vetteminekut ja pärast peale saunaskäiku ning täiendavat liigutamist. Kaotasin 150 grammi. Saavutus misugune. Peale ujulast väljumist olin muidugi kohutavalt näljane ja janus ja arvatavasti manustasin vähemalt topeltkoguse gramme. Moraal? Ei mingit moraali! See on niisama loba :)

Muidu on Tartu elu ikka Tartu elu. Sügis ja kollased lehed; ühikas ja rumalavõitu vestlused Liisiga; raamatukogu ja lugemine; kohvikud ja lattemõtted; loengud ja vaimsed kabinetid....
Tore ja mõnus!

waiting for a miracle

Jõin kohvi ära, mis edasi? Lugesin raamatut, pesin nõud, kirjutasin veidi teksti. Loogiline, et õige pea pidi tulema blogimine. Ja tuligi.

Juhtunud on nii mõndagi. Võibolla on tegevust olnud rohkem kui ühelgi varasemal septembril. Teatris käidud, kirjanduskonverentsil käidud, Brital külas käidud, uute ja vanade tuttavatega palju vesteldud ja viimaks ometi ka üle kaare käidud! Kõik need sündmused olid vaimustavalt toredad ja... jäävad tükiks ajaks meelde.

Ning nagu teada, mida rohkem sündmusi, seda piinarikkam on neid kronologiseerida ja kirjeldada. Ei, praegu ma vist ei viitsi. Tahtsin vaid iseendale tulevasteks aegadeks jätta ühe teate: praegu tundub, et elu läheb üha paremaks, põnevamaks, sisukamaks...

Ma olen ikkagi veel natuke "ära eksinud" aga see vist ongi püsiv meeleseisund. Õnneks on ta praegu passiivsem kui veidi aega tagasi, kus kõik oli kohutavalt udune ja ebakindel. Praegu on mul vähemalt nii palju tegemist, et pole võimalik eriti tihti ekselda kuskil teoreetiliste mõtete aias, mis kõik totaalselt sassi keerab. Jah...ptui-ptui-ptui. Elu on hästi tore.

Ja tükike irooniat: kuulan praegu Leonard Coheni eriliselt depressiivseid laule :)
Waiting for the Miracle...

elutükikesi

Oeh-oeh! Kui on vaja kirjutada, loen ma blooge, guugledan pilte ja tegelen loomulikult kõige muuga välja arvatud sellega, millega tegeleda tahan. Kirjutan-kustutan-kirjutan-kustutan. Kas see ei lähegi kunagi kergemaks? Siiamaani pole ükski kirjutis, mis peab jätma tõsiseltvõetava mulje, valminud muudmoodi kui põrgupiinades. Kas ma pean siis lihtsalt alistuma? Tähtaeg on 1. oktoober. Niisiis, 30. september on mul sisustatud? Tundub nii. Praegu, peale kahte lõiku, mida veel ära kustutada ei jõudnudki, olen loobunud. Arvan, et olen valmis kirjutamisest pääsemiseks kasvõi Põldmäe värsiõpetust lugema.

Ainult see tore mõttetu blogi-loba läheb libedasti. Asi seegi! Ma tean- vanaduses, kui lapselapsed juba liiga vanad on, et vanaemaga lollitada, istun netis ja loen mitmekümne aasta vanuseid blogisissekandeid ja itsitan omaette. Siis arvavad lapsed-lapselapsed, et näe- vanainimene on puha segaseks läinud!

Enne ärkamist nägin, et ema Peugeot sai autopiloodi ja rikkus siis liikluseeskirju. Keegi seisis kuskil kõrgustes rippsillal ja mina kartsin. Siis olen ma veel näinud selliseid geniaalsusi, et käin suurpoes ekstra-tervislikke kookosejogurteid ostmas ja seda, kuidas Liisi rinnahoidjad kahanevad D- korvist A- korviks.

Hommikul jõin teistmoodi kohvi. Piima ei olnud. Häda pärast kõlbab ka must. Tegelikult kõlbab nii hästi, et olen valmis veel teisegi tassitäie ära jooma. Ooo, aastaid olen tahtnud sõltuvust, sest see tundub nii inimlik ja põnev. Nüüd mul siis lõpuks mingi sõltuvusealge ongi tekkinud. Milline õnne ja rõõm!

Liis läks kooli aga privaatsust mul pole. Praegu käib järjekorras ei-tea-mitmes lukuparandamine. Nii ongi minu selja taga lõgistamas-nagistamas järjekordne töömees. Ootan nüüd, et ta mu kosmosse viiks. Ma olen sinna alati minna tahtnud! (Kes naljast aru ei saa: väike vihje!) Njah. Kahjuks läks ta nüüd ära. Ilmselt mitte kosmosesse. Lukk, ptui-ptui-ptui, praegu töötab.

Neljapäeval sai palju nalja. Istusime Britaga (tagareas muidugi) ja aina itsitasime. Olime avalikus kohas, aga aina itsitasime. Õnneks oli piisavalt hämar ja loodetavasti me itsitamised olid piisavalt tasased selleks, et teisi mitte liialt häirida. Igal juhul nägime vähemalt kahte kirjanikku, ühte minu jaoks ikooniks muutuvat luuletjat, paari lühifilmi, absuridibändi, zavooditäit filosoofia rebaseid ja ilmselt veel palju muudki.

Reedel ronisin poolest ööst rongi peale. Tundsin uhkust oma tahtejõu üle. (Mis jah, vahetevahel ikkagi avaldub. Aga mitte kunagi enne kriitilist hetke. ) Viis tundi und ja ma suutsin end rongile vedada! Sõitsin Tallinna, et laenata emalt autot ja sõita Albusse. Sõitsin Jürini ja sõitsin siis tagasi. Auto kolises nii hirmsasti, et mina ei julgenudki kaugemale minna. Pärast selgus, et autol on tagasilla latt (mis iganes see ka poleks) katki. Tore! Ikka on tore uneajast reisima hakata, niigi kasinatest varudest pileteid osta ja siis avastada, et kogu aktsioon oli mõttetu :)

Vähemalt sain ma Annaga suhelda. Täitsin tädikohuseid sellise hoolega, et võin vist salamisi rõõmustada- laps on müramisega enda poole võidetud! Jooksime, naljatlesime. Hüpitasin teda ja... Mis te arvate, kes pärast rohkem väsinud oli? Aastane või kahekümneühe aastane? Tegelikult olime vist mõlemad väsinud. Aga aastane läks lõunauinakule ja taastas oma energia samal ajal kui kahekümenühe aastane aina enam zombistus (5 h und tavapärase 10 asemel).

Aga ah- kell on jälle kohutaval palju. Ma teen endale nüüd mingi kuuma joogi ja näitlen siis, et teen midagi asjalikku :) Tegelikult on kummaline, et mul pole enam üldse kohtustuslikku ilukirjandust. Mmmmmida ma siis loen? Šamaaniraamatut? Proovime!

testiaeg

You are a Black Coffee

At your best, you are: low maintenance, friendly, and adaptable At your worst, you are: cheap and angsty You drink coffee when: you can get your hands on it Your caffeine addiction level: high

What Kind of Coffee Are You?

Jaa, kohe peale seda testi tegin endale uue tassitäie :)

You Are Somewhat Mature

You definitely act like an adult sometimes, but a big part of you is still a kid at heart. While your immature side is definitely fun, you're going to have to grow up sooner or later.

Are You Immature?

Jee, beibi

Your True Sign Is Pisces

Kind Dreamy Gentle Psychic Idealist Vulnerable Empathetic Introverted

What Sign Woman Are You, Really?

Ooo, mõni test on siis õige ka?

Your 80s Hunk Is

John Stamos

Who's Your 80s Hunk?

Oi oi oi. John Stamos meeldis mulle tõesti minu eelpuberteedieas hullupööra ;)

The True You

You want your girlfriend or boyfriend to be more relaxed, calm, and composed. With respect to money, you are a bit stingy. You think good luck might come your way, but if it does you'll be so surprised you'll burst out laughing. The hidden side of your personality tends to be satisfied to care for things with a minimal amount of effort. You are the type of person who assumes that the world revolves around yourself. When it comes to finding a romantic partner, you base your search on information from your friends.

Who's The True You?

ei oska kommenteerida

Your Superpower Should Be Manipulating Fire

You are intense, internally driven, and passionate. Your emotions are unpredictable - and they often get the better of you. Both radiant and terrifying, people are drawn to you. At your most powerful, you feel like the world belongs to you. Why you would be a good superhero: You are obsessive enough to give it your all Your biggest problem as a superhero: Your moodiness would make it difficult to control your powers

What Should Your Superpower Be?

jah jah, aga ma ei ole kunagi vihane või tujukas. Aga jah kui ma oleksin...

Oli tore aega raisata..

Ja jätkame:

Your Score: The Surprising Lover

54% partner focus, 9% aggressiveness, 75% adventurousness

Based on the results of this test, it is highly likely that:



You prefer your romance and love to wild and daring rather than typical or boring, you would rather be pursued than do the pursuing and, when it comes to physical love, your satisfaction comes more from providing a wonderful time to your partner than simply seeking your own.



This places you in the Lover Style of: The Surprising Lover.



The Surprising Lover is a wonderful Lover Style, and, like the name implies, is often filled with hidden delights and talents that might not be apparent from a surface knowledge of the person. The Surprising Lover is rather like a geode--sometimes rough on the exterior, but filled with beauty and wonder. The Surprising Lover is thus a gem to find, though it can sometimes be difficult to do so because they often tend to be humble and unwilling to reveal their inner greatness unless they're in a rewarding relationship.



In terms of physical love, the Surprising Lover really shines, often highly imaginative and utterly devoted to bringing the heights of pleasure to the one that they truly love. Given a rewarding, reciprocative relationship, and the right lover, the Surprising Lover can be a delight in bed.



Best Compatibility can probably be found with: The Carnal Lover (most of all) or the Exotic Lover, or the Suave Lover.



Congratulations!



THE LOVER STYLE PROFILE TEST

Your Learning Style: Innovative and Independent

You are determined and driven. Confident in your abilities, no field is too difficult for you. You Should Study: Astronomy Biology Chemistry Design Engineering Philosophy Physics Political Science

What Should You Study?

no field is too difficult for you. no selle peale tsiteeriks Liisi: "Ossaaaa!"

Men See You As Choosy

Men notice you light years before you notice them You take a selective approach to dating, and you can afford to be picky You aren't looking for a quick flirt - but a memorable encounter It may take men a while to ask you out, but it's worth the wait

How Do Men See You?

Mõni meeslugeja võiks öelda, kas on siis nii...
(vaevalt et mõni neist siiamaani üldse jõuab lugemisega, hahaha)

You Are An ENFP

The Inspirer You love being around people, and you are deeply committed to your friends. You are also unconventional, irreverent, and unimpressed by authority and rules. Incredibly perceptive, you can usually sense if someone has hidden motives. You use lots of colorful language and expressions. You're quite the storyteller! In love, you are quite the charmer. And you are definitely willing to risk your heart. You often don't follow through with your flirting or professed feelings. And you do break a lot of hearts. At work, you are driven but not a workaholic. You just always seem to enjoy what you do. You would make an excellent entrepreneur, politician, or journalist. How you see yourself: compassionate, unselfish, and understanding When other people don't get you, they see you as: gushy, emotional, and unfocused

What's Your Personality Type?

kontrastid

Eile oli peaaegu ideaalne päev. Tähtis ei olnud mitte niivõrd see, mis toimus välismaailmas, kuivõrd see, mis toimus peas. Aga peas tekkis arusaam, et ma olen (oma) maailma valitseja. Kõik lihtsalt läks täpselt nii nagu pidi ja kõik allus ideaalselt minu kontrollile. Tõsi, mitte küll viimsete pisidetailideni, aga üldises plaanis ikkagi. Uimerdasin kodus ja hakkasin siis kokkusaamisele kiirustama. Panin kõndima asudes pähe klapid hüpnootilise muusikaga ning astusin vist hiigelsamme. Aga tegelikult ma ei astunud. Ma arvan, et kuna ma olin maailma valitseja, siis oli mul lubaud eirata aja voolamise ja gravitatsiooni seadusi. Kõndimise asemel ma hoopis lendasin. Teistele jäi mulje hoogsast sammumisest ainult seetõttu, et ma ei tahtnud neid liigselt šokeerida.
Ja kõike muud kontrollisim ma ka. Valgusfooril käskisin roheliseks jääda seni, kuni olen tee ületanud. Jalgratturil käskisin ma mind märgata ning läbi lasta. Tegelikult oleksin ma lihtsalt võinud temast läbi hõljuda, aga kuna ma seda totaalset kontrolli nii vähe harjutanud olin, tekkis mul hetkeks hirm, et äkki see ei õnnestugi.

Aga kohtumisele Britaga kino ees, saabusin ma, paar sekundit välja arvata, täpselt õigel ajal. Siis läksime kinno kiitustega üle külvatud "Sügisballi" vaatama. Film, mida ma nii hirmsasti näha olin tahtnud, et isegi treilerit kümmekond korda vaatasin.
Oli tõesti kiitusi väärt. Seda enam, et tavaliselt valmistavad paljukiidetud filmid ja raamatud mulle pettumuse. Veel enam: film ei olnud kramplik Undi teose järgimine, vaid selle loov edasiarendus. Rusuv, õõvastav film, kus koledates kohtades tuli vahetevahel lihtsalt naerma hakata. Mõnus kultuurne masohhism. Soovitan kindlasti vaadata.

Pimedast kinosaalist kerge masendustundega õue minnes leidsime end viimase nädala kõige päikesepaistelisemas ja soojemas hetkes. Ideaalne päev jätkus. Tellisin endale prillid. Külastasin Anu. Seal jõime seltskonnaga veini ja tundsime end hästi. Siis jalutasin Brita sõbrannaga koju ja nalja-rõõmu oli voodis magamajäämise hetkeni.

Siis algas tänane päev. Ärkasin vaevaliselt, poolavatud silmil ähmasesse ja veidi külma hommikusse. Seni kuni ma üritasin selgeks teha kes ma olen ja kus ma olen, unustasin unenäod, mis selle tõttu, et ma neid enam ei mäleta, tavalisest märksa huvitavamad tunduvad. Siis lürpisin kohvi ja lugesin meile. Sain kirja, mis mind argimaailma tagasi ehmatas. Materiaalsus ja justkui igavesti kestma määratud olmejamad. Täna ma küll kõndisim, mitte ei lennanud. Muusika kõrvaklappides oli küll hüpnootiline aga maailmavalitsemise tunne oli läinud. Pool teed mõtlesin nördinult sellest, kuidas mingi universumi seaduse kohaselt peab väga heale päevale järgnema päev, milles on mingi kibe tõrvatilk või muu häda. Teise poole teest püüdsin oma head tuju taastada.

Hea tuju enam-vähem taastus. Aga nagu Universum lahkesti meelde tuletas, ei kesta idüll kaua. Ma kavatsen hea tuju nimel küll võidelda, aga ma kardan, et see võitlus ei kujune kergeks. On koledate sügisilmade aeg ning hinges vohab liigagi elujõuline misantroopiataim. Ja Sügisballi muusika (Virmalised -Naer) kummitab mind.
Hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer...

edit: juba ma pidin võitlema. Esimene variant sellest postitusest kadus lihtsalt ära. Õnneks oli minus piisavalt veendumust ikkagi kogu juttu uuesti kirjutada.

mittekirjutan!

Tartu on jätkuvalt nii teistmoodi koht, et sõnu ei jätkugi. Loogiliselt võttes ei ole siin muidgi midagi müstilist. Tartu on teistmoodi minu enda teistmoodi olemise tõttu. Siiski on Tartu see linn, kus ei teki mitte lihtsalt head head mõtted, vaid lausa parimad mõtted. Võibolla mitte eriti praktilised või arukad mõtted, aga ikkagi parimad mõtted. Kohvikus nuputasime Britale uue hüüdnime ja koju vantsides imbus ajju jälle kümmekond luuletust, mis praeguseks hetkeks muidugi oma teed on läinud. Ma oleksin võinud neid kinni hoida, aga nagu kõlab soovitus: "kui sa saad, siis ära kirjuta!" Praegu ma saan mittekirjutada. Praegu ma siis blogin. Ometi tuleb, ma kardan, varsti jälle see periood kus ma ei saa mittekirjutada ja ma pean kirjutama. Tartu lihtsalt on selline paik.

Miks selline paik? Jälle väga lihtne seletus. Minu muusad ilmutavad end peale mitmesuguste vaimsete stimulantide (loengute, raamatute, filmide) tarbimist. Ja Tartus olen ma kordi intellektuaalsem (mis siis, et ikkagi paduloll) kui Tallinnas. Lihtne. Aga igav. Kavatsen varsti selle loogilise ja maise seletuse unustada ning jätkuda Tartu vaimu(desse) uskumist :)

Ja kavatsusi on mul tegelikult kuhjaga. Nagu igal algaval õppeaastal, võtan endale pühaliku tõotuse erakordselt tubli ja usin olla. Ja hoolimata aastatepikkusest vastupidisest kogemusest, ma usungi iga aasta, et see kord see õnnestub. See aasta hakkan ma kohe (see tähendab tegelikut siis, kui tähtaeg on kandadele astumas) kirjutama oma tegemata seminaritöid ja niisama palju palju lugema- kirjutama. See aasta ma usun, et see õnnestub siis, kui ma end pidevalt raamatukokku küüditan. Sest seal on palju parem keskenduda. Ainult, et.... kuidas jõuda raamatukokku kui hommikuti saab ühest tassist hommikukohvist kolm ja kodus mugavlemisest ei saa välja murda? Njah, klassika. Aga täna ma veel usun oma võimalikku tublidusse. Homme hommikul uimerdan jälle niisama :)

Tervitusi tatimaalt!

Tundub, et kõik inimesed kannatavad mingisuguse külmatüsistuse käes. Ma pole enne septembrikuus nii palju nohuseid ja köhivaid inimesi näinud. kas kõigil tuli mõte just praegu oma tatitootmise viisaastakuplaani täitma hakata? Mõned teevad tasa hoopis kurguvalu ja köhimise norme. Mina olen muidugi eriliselt usin: juba teist nädalat köhin. ja et sellest üksi vähe on, siis otsustasin veel nohu ka hankida. Teate, jube tüütu on. Joon teed ja muretsesin ka nn platseebovahendeid enese ravimiseks. Ei aita. Hmm, ilmselt tuleb ikkagi soojalt riides käima hakata. Aga siis marsin ma oma igahommikust riia mnt teekonda ja loengusse jõudes pabistan ma, kas minu higihais häirib ainult minu kõrvalistujat või on see levinud üle kogu auditooriumi. Ja siis lisaks sellele ma köhin ja tatistan. Mmmm, milline mõnus kliima!

Tegelikult on mul sellest tatistamisest tõesti päris kõrini. Ootan, et keegi soovitaks imeravimit, mis mind terveks teeks. Homme lähen ma poolest ööst turiste talutama. Kindlasti saab mõni neist Eestimaalt mälestuseks mõned bakterid. Eriliselt õnnistatud turistid saavad minu pisikud, teised peavad leppima mõne teise giidi omadega :)

edit kl 20.29: Liis vedeleb me elutoas diivanil ja ootab oma tädi, kes ta maale viiks. Aeg-ajalt ma kontrollin, kas ta veel elus on. Siis kostab pimedast toast, oletatavasti diivanilt teki alt vaevaline "mMmMMmm"

varasügis

Ma tunnen vanade ja väärikate puude suhtes erilist sümpaatiat

kõik loevad mu blogi

Oli see nüüd eile või üleeile, kui ma rääkisn teiste seas juttu ka Dianaga, kes mulle lahkumisel ütles hirmutava lause, mis kõlas umbes nii: "Niikuinii terve kursus loeb su blogi". Nii, kohe kadus mul kirjutamistahe ära, sest kuigi ma siin enda arvates mingeid nilbusi just ei kirjuta, lähevad need tekstid vahel ikkagi liiga isiklikuks. Mitte, et mul oleks midagi varjata. Lihtsalt vahel tekib selline info kontrollimatuse tunne - ta juba teab, aga mina veel ei teagi, kas ma oleksin talle sellest rääkida tahtnud. Tegelikult ma ei usu, et terve kursus või terve eestimaa mu blogi loeks, aga kui ma sellele mõtlen siis.... on küll hirmus. Lihtsalt sellepärast et nii mõnedki oskavad viia kokku selle blogi ja minu isiku. Muidu oleks ükskõik.

Peale sellist avaldust tekkis mul kerge kramp. Kas ma saan ikka kõigest kirjutada. Eriti, kuivõrd ma kasutan kirjutades pärisnimesid ise naiivselt arvates, et ega siin keegi peale väikese sõpruskonna niikuinii lugemas ei käi. Oeh! aga kui käibki kogu Eestimaa? Ah, ükstapuha :) Rimisse ma niikuinii tööle ei kavatse minna. Mis saab Liisidest, Krissudest, Britadest,Piretitest, seda ma ei tea :)

Nii, nüüd ma unustan ära, et mul on kaunter (kuigi külastuste number on juba päris suureks kasvanud) ja üritan jätkata kirjutamist samas vaimus. Tegelikult mulle ei meeldigi sopalugusid kirjeldada ja tegelikult ma ei isegi ei räägi oma saladustest, kirjutamisest siis rääkimata. Ma usun, et kõlbab ka laiemale avalikkusele. Kui tegemist oleks filmiga, siis saaks see blog siin ilmselt hinnaguks "G -General audiences. All ages admitted". Või siis äkki, lootuses, et siin on vahel ka midagi vürtsikamat: "PG-Parental guidance suggested. Some material may not be suitable for children." Aga ikkagi kõik võivad lugeda.
Ainult, et mis kõigile siin nii väga huvi pakkuda võiks?

neverland tartu

Tartu on nagu pilvede peal kõndimine. Olgu pealegi tegemist liialdusega, praegu ma ei oska millegi täpsemaga välja tulla. Tartus on hea ja kerge ja vaba olek. Noh, oleme küünilised ja lisame: esialgu.
Ometi on sügis ja Tartusse saabumine üks vähestest korduvatest/rutiinsetest tegevustest, mida ma naudin. Tere, Tartu, ma igatsesin sind nii väga!

See on minu jaoks üks roosamanna linn, kus inimesed parandavad katkisi kingi nätsu ja haaknõeltega ja näevad ometi elegantsed välja, sest nende näos ei paista olevat vähimatki muret olmeprobleemide pärast. Kui on ilus ilm, külitavad kõik lihtsalt muru peal ja vestlevad, kui külm käivad sandisente kokku kraapides kohvikus kuumi jooke joomas. (Ja nüüd ma tean, kust saab soodsa hinnaga lattet) Nagu Ivan Orav ütleks : isegi kaskede otsas kasvavad õunad. Jah, Tartus kujutaksin ma seda isegi ette...

Seda kõike nii kaua, kuni ma tööl ei käi. Raha on hädasti vaja, aga mul on paaniline hirm zombiks muutuda. Töö kurnab ja aheldab aga mina tahan olla värske ja vaba. ja siis ilmselt ka rahatu. Aga see on elu - kõike ei anta. Ja siis kui ma tõsiselt tööle lähen....Ma pean siis vist Tartust ära kolima. Siin näikse olevat juhtunud ainult head asjad. Ja ma ei taha seda väsimuse ja tujukusega ära rikkuda...

Aga praegu on kõik veel ideaalne. See aeg saab varsti läbi ja viimaseid vaba kui linnuke hetki tuleb veel eriti nautida. Kasvõi seetõttu, et minu imedemaa on kadumas. Mu lemmiksild võeti võeti maha, Supilinna-äärne Emajõe kallas betoneeriti, ühika-tagusele väljale ehitatakse uut keemiahoonet ja minu lemmik mõtisklus-kulgemisrada jääb tara taha. Muutustega on sageli raske leppida....Keskkond võiks stabiilne olla...

Samas, isiklik elu on ikka stabiilne, liiga stabiilne. Mitte, et ma kurdaks - on hea ja mugav ja turvaline. Ainult, et igavavõitu vahel. Siiski, pole vaja mulle helistada kell pool viis hommikul! Nii häid sõpru on mul mõni üksik. Aga nemad teavad, et sellisel ajal helistatakse ainult siis, kui tuumakatastroof on valla pääsenud. Loomulikult ma lihtsalt ei võtnud seda kõnet vastu. Millal ma üldse selliseid tutvusi sõlmida suutsin?

Jah, üldiselt olen ma praegu täies hoos antisotsiaalne ja pühendunud misantroop. Mõningate suurepäraste eranditega õnneks....

Ja raamatud. Ikka raamatud. Brita laenatud "Sina, Matilda" sai rongis viimaks läbi loetud. Pärast elas see lugu minus edasi, moodustasin ülejäänud rongisõidu mõttes samas stiilis lauseid ja lõike, jutustasin endale uut lugu. Head ja/või südamlikud lood mõjuvad mulle niimoodi. Neid pole ammu olnud. Ja peale raamatute on veel mõned loengud. Esimesel nädalal olen ma koolist alati vaimustuses.

Ja taevas olgu tänatud ööülikooli eest! Ja Liisi eest! Ja vaimustavate unenägude eest:) Ma poen nüüd magama :)

romantiline

Mulle meeldib see film lihtsalt nii väga. Ilus, romantiline ja fantaasiarikas. See laul meeldib mulle ka väga. Niisiis, kuna mul ei ole midagi asjalikku öelda, tundus vähemalt sobilik see video siia panna. Ostsin poolpimesi odava hinnaga selle filmi DVD ja vedas kohutavalt! See on tõesti tore film! Sobib mu tänase unelev-uimase meeleoluga ka suurepäraselt!

Film: eternal sunshine of the spotless mind.
muusika: beck - everybody's gotta learn sometimes

Mõttepaus

Peale selle, et ma Britaga Pärnus Katrinil külas käisin, polegi midagi teinud. Ploomide korjamine ja puhastamine pole midagi sellist, millest terve pika postituse kirja saaks, või kuidas? Noh saaks ka kui väga vaja, aga ma ei taha.

Oeh. Ma pole nii ammu midagi kirjutanud, et mul on raske otsa peale saada. Mõtteid on ikka miljoni ringis. Ma pean otsustama, mida selle tööpakkmisega teha. Mida üldse eluga teha. Kõik on muutumas. Tublimad, näiteks Katrin on kooli lõpetanud ja Tartu-elu on selja taga. Piret on Norras, Brita pole veel lähituleviku suhtes kindlalt otsustanud. Liis on õnneks veel olemas ;) Ja olles suur egoist, loodan ma, et tema jätkab sama elu, mis meil juba kolm aastat õnnelikult kestnud on. Või peab midagi ikka muutma? Ilma muutusteta pole ju arengut. Aga ma olen mugav ja arglik ja väga suuri asju muutusi ma ette võtta ei julge. Kuigi peaks ju?

Autosõidu ajal oli meil Britaga aega vestelda ja ma tegin uue järelduse. Ei tohi mõtelda. Tuleb tegutseda, sest vähemalt minusugused hakkavad mõeldes leidma igasuguseid vabandusi, mis välistavad uuenduste ettevõtmise. Aga ma ei taha, et vesi seisaks! Aga seisev vesi on turvaline ja varem või hiljem tulevad ikkagi lained. Või kas ikka tulevad, kui ma ainult paigal seisan?
Näiteks Austraalia. Maailma lõpp, kallid lennupiletid, raskused, võõras maa - võimatu. Ei ole, sest kõik laheneb. Raske küll, aga huvitav ja arendav. teeks kõike aga mõistus on veel ees - kool, kool, ei taha seda pooleli jätta. Kirjutaks selle neetud baka ära ja siis seitsme tuule poole, eks?

Mõistus on mul tõesti ees :D On vist kolme tüüpi inimesi: spontaanseid südameinimesi, konservatiivseid mõistuseinimesi ja siis neid, kel mõistus ja süda võitlevad. Esimesel kahel on kerge, sest üks juhib ja teine allub. Kolmandatel on aga kehv, sest süda ja mõistus aina vaidlevad ja iga otsuse tegemine on kohutavalt keeruline. Õnneks on kõige olulisemates küsimustes üks või teine täiesti kindel ja hiljem ei tule kahetseda...Või nii mulle tundub.

Või siis ka mitte? Sest ka valdkondades, mis peaks jääma südame valitseda, tuleb mõistus oma argumentidega. Jah mõistus. Seesama, kes keelab mul end lolliks teha, end alandada, riskida. Sest mõistus ütleb, et tema või tema pole seda lihtsalt väärt. Ja nii ma siis ei armugi. Oeh, tuleb vist rohkem juua, mürgitada mõistus ja lasta instinktidel ja ihadel möllata :D

trallimine

Tegelikult on inglastega trallimise nädalat raske sisutihedalt ja elegantselt kokku võtta. Olid toredad inimesed ja minu esialgne oh, kui te tõesti tahate tulla tunne muutus oi kui tore et tulite, meil on nii lõbus arvamuseks. Oma roll sellel meeldivusel oli sel Tartu neiul tänu kellele minu esimene välismaise netitutvusega kohtumise kogemus sujuvamaks muutus. Sest tema suhtles sellise iseenestmõistetavusega et minulgi muud üle ei jäänud. Jah, ja tõesti tekitavad ülbikud minus mingit irratsionaalset sümpaatiat. Või siis jäävad nad lihtsalt paremini meelde. Aga G oli parema sõna puudumisel väga malbe inimene. Selline armsake :D

Põhirõhk oli pideval pingelisel irooniat ja lõõpi täis dialoogil, oma osa oli söömisel, kõndisime kohutavalt palju ringi ja raiskasime meeletult raha :) (Meeletult on küll liialdus aga mis siis).
Kõheldes, kas sel on mõtet, käisin nende tegelastega ka päevaks tartus, mis osutus heaks otsuseks, sest ka mina sain oma lemmiklinnas kultuuriturismitükikesi. Käisime näiteks Jaani ja Toomkiriku tornides, kuhu-häbi tunnistada- ma kolme aasta jooksul veel sattunud polnud. Siis palju jalutamist supilinnas, eksursioon vanas anatoomikumis, botaanikaaed, kiire pilk peahoonele...mmmmm Tartu on lihtsalt Tartu - suurepärane. Ma ei tea, mida nemad arvasid, aga mina nautisin täiel rinnal. Jah, kuidas ma saaksin siit lahkuda? Rasked-rasked otsused....
Aga Tallinnas käisime KUMUs ja Vabaõhumuuseumis. Vanalinna tänavatest ei tasu vist rääkidagi. Siis veel pubid ja veidi ka kergemat meelelahutust...kõigega käis kaasas lakkamatu huumor :)

Nimeta pubis tegin ma näiteks midagi täiesti uskumatut. Neiu õhutusel võtsime mõlemad osa Fear Factori võistlusest. See ei kujutanud endast kõrghoonetel turnimist ja vihmausside söömist. Ülesanded olid piisavalt leebed aga Suur-Karjast Virusse ja tagasi joosta on minusugusele küll paras fear factor. Jäin viimaseks aga tänu juhusele pääsesin järgmisesse ringi, mis kujutas endast jäävees hinge kinni hoidmist. See oli märksa parem kui jooksmine ehkki oma kopsumahtu ma eriti suureks ei hinda. Ometi....võitsin teist neiut 48 sajandikuga. Kolmest naisest ja kolmest mehest olid alles jäänud üks ja üks. Siis tuli võtta kolm toorest muna ja need tervena läbi särgi ja püksisääre libistada. Muidugi läks mul esimene muna ilusti kesk torsot katki. Õnnes juhtus sama ka noormehega ja nii oma veast õppides sain kahe järgneva munaga edukalt ja mis veel huvitavam- noormehest kiiremini hakkama. Uskumatu- ma võitsin 500 eeki ja 500-kr kinkekaardi. Muidugi poleks ma tuttavate inimeste seltskonnas mitte kunagi sellisest asjast osa võtnud aga poolvõõrastega võib ju lolli mängida? Vedas :)

Teine põnev tegevus oli kartidega sõit. Põnev oli sinna jõudminegi. FK keskus on Paldiski mnt ääres. Ma tean kus see asub aga kuidas sinna kõige loogilisemalt minna? Pole aimugi. Nii me jalutasime läbi kolmveerand Õismäge ja just siis kui ma olin kaotanud viimasegi lootuse, õnnestus mulle see neetud keskus ikkagi üles leida. me tahtsime minna Megazone'i aga see oli, oi kui tore Kristiinesse üle viidud. Noh, siis võtsime hoopiski kardid. Mina, eriliselt kehv sõitja ja kaks meest. Libistasime tunked selga, ajasime kiivrid pähe ja kartidesse... Oli see alles hirmus! Aga ma sattusin kiirusest kohe erilisse sõltuvusse ja õige pea tundsin ma end nagu eriline ralliäss. Ja siis panin põmmdi piirdesse :) Siiski- ma arvan, et ma olen leidnud uue sõltuvusttekitava ajaveetmisviisi. Kes tuleks minuga adrenaliinitsema? Helika?

Pilte ma ei teinud. Pildimasin on Helika käes ja ega ma pole prantsumaa klõpsimisest veel välja puhanud. Õnneks on tänapäval igalühel fotokas või paar ja enamik tegevusi said dokumenteeritud. Siiski, fotograaf on parem olla kui modell. Kannatasin pideva pildistamisterrori all. Eriti tores olis peale jooksimist tehtud pildid. Ujee! Punane ja surm silme ees. Muidugi kui mulle midagi saadetakse, näitan ma mõnda pilti ka siin. Aga mitte seda peale jooksu pilti...

Noormehed olid toredad. Üks oli ülbik ja teine, parema sõna puudumisel, malbe. Tutvusest sai äkki isegi et sõprus? Igatahes kutsuti mind mitu korda iga päev Londonisse ja....ma arvan et ma peangi nüüd sinna minema. Niisiis- järgmine reisisiht on olemas :) London Londoniks aga seltskond! ;)