Pühapäev, juuli 26, 2009

fotojaht: puhkus


Peale väsitavat turistitamist Rooma põrgukuumuses tuleb ikka siestat pidada :)

teine nädalake, jah!

Täna turgatas mulle pähe, et peaks õigupoolest vahelduse mõttes miskit ka bloogi üles märkima. Mulle tuli nimelt meelde, et tegelikult saab mul siin Itaalias kohe-kohe teine nädal täis. Ja kui ma järgin mõningate inimeste eeskuju, kes armastavad peale jaanipäeva öelda, et kohe on sügis käes, siis võin minagi öelda, et kohevarsti olen ma jälle kodus tagasi.

Kui esimene nädal siin oli väga väga dolce, siis see teine nädal tundub tsipake kibedamavõitu. Kunagi lugesin ma kellegi blogist mingusuguseid killukesi emigratsiooni erinevatest faasidest. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis esiteks on vaimustus, teiseks pettumus ja kolmandaks leppimine. Kui minu kolm kuud möödusid tõepoolest vaimustuses, siis nüüd olen ma jõudnud teise faasi. Mitte, et ma poleks endiselt vaimustunud siinsest kultuurist ja siinsetest inimestest, aga....üha enam hakkan ma kõhklema selles, kas minusugune siin Itaalias oleks võimeline endaga ka toime tulema. Ja ometi tahaksin ma seda kunagi teha. Olla siin aastake-kaks. Teisalt aga on minus ärganud mingisugune täiesti enneolematu jonnakus. Maksku mis maksab: ükskord ma siia tulen (päriseks) ja õpin ka kuidagi hakkama saama!

Muidu jookseb elu üsna sarnast jõesängipidi, nagu siis kui ma eelmine kord itaalias olin. Ainult, et praegu on Liis ka siin. Noh, nii me siis käimegi Roomas. Rohkem küll tõesti endiselt mitte vaatamisväärsusi, vaid fontanellasid vaatamas. Sest kraade on neljakümne ringis ja viis minutit päikese käes tähendab seda, et püksid ja särgid on higist läbimärjad. Duši all pole üldse mõtet käia. Kahe minuti pärast on endine läbihigistunud tunne taastunud. Nüüd hakkab ka Liis viimaks ometi mõistma, miks õhttust süüakse kell üheksa ja miks kõik inimesed alles öösiti piazzadele seltsielu elama kogunevad.

Ühtegi muuseumisse me polegi veel jõudnud. Küll oleme aga külas käinud Alanil, meie ühisel netituttaval. Seal me siis oleme ja taastume kümneminutilisest kõndimisest metroopeatusest tema korterini. Eile sõi Liis aga porchetta-võileiba ja ütles, et on leidnud kolmanda talle maitseva itaalia toidu. Ja pocket-coffee meeldis talle ka ;)*

Aga jalad on mul (ja Liisil ka) just nimelt sellised:


Triibulised ja villilised :)



_______
Kommentaar Maritile: Suvel tõesti Pocket Coffeed kuskil ei müüda, aga IP on mõned karbid ettenägelikult varem kõrvale pannud

Esmaspäev, juuli 20, 2009

Esimene Itaalia nädal

Kuna ma olen Roomas olnud sel aastal Rohkem kui Tallinnas või Tartus, on siinolek nii iseenesestmõistetav ja normaalne, et mul mingeid "esmamuljeid" ülestähendada polegi. See nädal on olnud väga palav ja väga kiirestimööduv.

Esiteks muidugi palavus. Ma ei tea, kas ma olengi enne sellist palavust nii pika perioodi jooksul kogenud. Niisiis kujunes meie linnatuur Liisiga eelkõige ühe fontanella juurest teise juurde. Seal me siis "kümblesime" nagu kaks kodutut. Niisutamist vajasid juuksed, nägu, kael, dekoltee ja käsivarred. Vett jõime kes-teab-kui-mitu liitrit. Aga kadumaläinud soola polnud kuskilt saada. Jõudsime Liisiga järeldusele, et kuskilt tuleb endale hankida üks veistele ja hobustele mõelud soolakivi, see endale kaela riputada ning seda aeg-ajalt lakkuda. Jah, keset Rooma linna. Miks mitte :) Teine võimalus oleks teineteist lakkuda, aga....

Liis on siin Rooma keskkonnas olnud aga just selline nagu ma eeldasingi. "Proovi, Liis, see on bruschetta, see on nii hea."
Liis proovib.
"Noh, kas oli hea?"
"Mitte eriti"

"Proovi, Liis, see on caprese. See on nii hea."
"Noh, kas oli hea?"
"Ei, tead see mozzarella, see oli liiga lehma maitsega!"

Ja nii sööbki Liis peamiselt röstsaia ja mingit kummalist ebaitaalialikku juustu :)
Aga IPi poolt ärapõlatud äädikane mereandide salat kõlbas Liisile küll. Isegi hoolimata sellest, et seal olid terved seepiad ja kaheksajala kombitsad. Hingasin kergendatult. Liis ei jäägi päris nälga.

Mina söön aga rõõmsasti peaaegu kõike. Ja terve nädalavahetus mööduski söömise tähe all. Liis jäi Rooma, aga meie IPiga läksime San Piosse, mägikülla, kus tema perekond praegu elutseb. Laupäeva lõunal tulid külla IPi õe sõbrad. Siis sõime kaheksakesi lõunat ja kui lõuna läbi sai, istusime laua ääres seni, kuni tuli aeg hakata end õhtusöögile sättima :) Kogu see aeg kuulasin ma, mida nad räägivad. Sõnadest sain aru, aga lausetest eriti nagu mitte. Lihtsalt mingi ühtlane sõnadevool oli. Aga minu tähetund loitis siiski ka. Serveerisin veidi Vana Tallinnat ja kõik aina kiitsid ja kiitsid :)

Pühapäeval läksime aga lammast sööma. Jõudsime kahe paiku sinna, vaatasime kuidas lammas potis podiseb, näksisime leiba, juustu ja salaamit. Kella neljaks sai lammas valmis ja umbes kell kuus, kui kolm arbuusi ja kolm kandikutäit tiramisusid oli ära söödud, hakkasime Rooma poole sõitma :) Söömise vahepeal sain paar lauset halba itaalia keelt kah rääkida: Jaaa, Eesti pealinn on Tallinn.; me sööme peamiselt kartuleid ja sealiha; ma olen siin umbes kuu aega. Ja muud sarnased tüüplaused, mis mul juba hästi selged on

Ütlesime Liisile, et jõuame Rooma kella kaheksaks. Viis minutit enne kaheksat olimegi kiirtee tollipunktis. Ja siis ootasime tollipunktis 45 minutit järjekorras. Ja Liis ootas bussipeatuses. Aga Itaalias ongi normaalne 45 minutit hilineda?

Igatahes, palavus kestab edasi ja tegelikult on mõnusam päevasel ajal hoopis toas istuda. Välja tasub minna, siis kui päike loojuma hakkab. Liis, nunnukene, tuli Rooma 5 kampsuniga (ei, ta ei ole neid kandnud). Mina aga kandsin eile terve nädala jooksul esimest korda sokke. Liis nõudis ööseks endale tekki. Minul on linagagi liiga palav magada.

Kolmapäev, juuli 15, 2009

kohal

Olen elus ja terve ning Liisi saime lennujaamast ka kenasti kätte. Ilm on ka väga ilus ja palav. Aga esimestel päevadel on muudki teha kui blogida ja seega läheb veel veidi aega enne kui pikemalt blogin

Neljapäev, juuli 09, 2009

tulevik või nii

"Kui sa nüüd sinna Rooma jälle tagasi lähed, siis mida sa seal õigupoolest tegema hakkad?" küsis mu tädi, küsis mu ema, küsis mõned tema sõbrannad, küsis Krissu ja küllap küsinuks samamoodi veel viisteist inimest, kui ma viimasel ajal vähem eraklik oleksin. Küsimust ei saa kuidagi pahaks panna, see on täiesti tavaline ja õigustatud küsimus. Aga minu vastus, mis on täiesti siiras ja minu jaoks täiesti konkreetne, ei ole teistele sobiv. "Mis ma seal tegema hakkan? Ma ei tea, eks paistab." Ja siis, mõned päevad hiljem küsib sama inimene sama küsimuse. "Mida sa seal tegema hakkad?" Vastus pole vahepeal muutunud. Aga küllap on vastus nii ebamäärane, et siis küsitakse sama asja veel kolmandatki korda. Sest alateadlikult on inimesel vist tunne, et ta pole sellele teda huvitavale küsimusele veel vastust saanud. Aga minu siiras vastus on jätkuvalt seesama ja kolmanda korra juures hakkan ma juba kergelt ärrituma kah.

Kevadel ostis mu ema paki porgandiseemneid ja luges, et pakis on 400 porgandiseemet. Siis käis ta ringi ja rõõmustas, et tal on 400 seemet ja lubas sügisel kõigile porgandeid jagada. Kui ta peale mõnda nädalat peenrat nägi, tuli välja, et porgandeid oli üles tõusnud neli-viis. Nüüd on neid, jah, veidi rohkem, aga vaevalt sealt neid nüüd nelisada välja ilmub.

Inimesed teevad ikka plaane. Ei pääse sellest minagi. Aga tulevik on kohutavalt ebausaldusväärne tegelane ja vaevalt, et ta allub mingi suvalise inimese reeglitele ja ettekirjutustele. Ja kui allubki, siis mitte kunagi üldse mitte tõrkumata. Ja kuigi see ebamäärasus mind vahetevahel masendusse ajab, on mul üldjuhul hea meel, et kõik on võimalik ja kõik on lahtine. Ja kui mul ongi plaane, siis eelistan neid hoida oma teada. Sest vanasse kaevu enne uue valmimist ei tasu sülitada ja ärasõnumine on ka üks kole tegu....

Aga millegipärast tundub mulle, et niisugune "lahtine" elamine on paljudele (vanematele?) inimestele täiesti mõistetamatu.

Pühapäev, juuli 05, 2009

Fotojaht: vesi (Itaalia eri)

Kuna ma olen viimane uimerdis, siis Itaaliabloogi jäidki pilt/pildid õigeaegselt saatmata. Parandan, mida parandada annan ja teen ise ühe vesise Itaaliaga seotud postituse. Isver, see teema on mulle nii meeltmööda ja samas nii raske. Uskuda horoskoope või mitte, ma ei tea, aga vähemalt ühe asjaga on astroloogid küll täppi pannud. Kalade tähtkuju esindajana armastan tõesti vett üle kõige. Ainuüksi purskkaevudest on mul sadamiljon pilti ja õigupoolest pole see postitus mitte Itaalia, vaid (Rooma)purskkaevude eri.


Purskkaev Pantheoni ees


Piazza Santa Maria Maggiore

Vatikan


Purskkaev Via del Corsol, kui ma veel õigesti mäletan

Villa d´Este, Tìvoli

Lihtsalt üks fontanella Trastevers. Mulle meeldib, et vesi on Roomas kõikjal kättesaadav ja tasuta. Karvastele ja sulelistele.

Boonuspilt: Vihmapiisad autoklaasil. Kuskil Abruzzos.

Kolmapäev, juuli 01, 2009

käisin rabas

Eile käisin Viru rabas. Kõik kohad olid tupp-villpead täis. Ja õhtupäike....




Posted by Picasa