Neljapäev, detsember 29, 2005

elu kui raamatus

Ei tea, vahel on nii, et tekib sündmusteahel. Tükk aega ei toimu midagi ja järsku see ja see ja see...Täpselt nagu mingisuguses raamatus, kokkusurutult ja sündmusterikkalt. Nii on põnev elada, pikapeale ehk väsitav, aga põnev.
Kaunases käidud (kes ei teadnud, seepärast polnudki kättesaadav). Pikk bussisõit oma mõtete ja unistuste jaoks. Kohalejõudmine ja kallistused.Vanaema ja isa, kes on raske isik, aga mingis mõttes üha armsam. Külalised ja tõesti südamlikud kallistused, musid- leedupärane tervitamine. Nii siiras! Vein, naer ja pisarad, midagi uut minevikust: inimesed paistavad teistsugustena kui enne. Küllakutsed ja lubadused, millal taas kohtume, ei tea. Nii palju käimata õieti pea kuskil. Aga katedraal oli tõesti ilus, rikkalik ja ilus. Uus kirik, kuhu piilusime, ka. Ja funikulöör, mäest ülessõitev tramm, toreda vanapapist kontrolöriga kes kandis punast vormi ja kel nimeks Edmundas. Siis kõik need naljakad fantaasiarikkad poed Laizvas Alejal nagu näiteks kauplus Riešutas - "Pähkel",
Gintarine vaistine - Mervevaigust apteek, Oda Imperija- naha(nahktoodete) impeerium või parim veel
Z'aibiškas taksi - Välkkiire takso :) Võibolla polekski eesti k nii naljakas olnud, aga leedu keeles küll
ka Vilnius! Nii ilus õhtune vanalinn. Kummaline õigeusu kirik, kus sisenejat tervitasid automaatsed klaasist uksed (nii ulmeline), lihtsalt majad ja lõpuks koidu värav, sealne kabel. (jah palju kirikuid jms, aga katoliiklik maa) siis veel tagasisõit.
Nüüd olen siin. Avarii, õnnelik õnnetus, mitte minuga. ja veel: rutemini kui tajuda on võimalik, tuleb meie sekka keegi veel :)

Neljapäev, detsember 22, 2005

pidu piduu

Juhtus nii, et Helika mind peole kutsus. Taksoga minek, taksoga tulek. Joogid ja sõit tehakse välja Helika venna poolt. Loomulikult olin nõus! Mis siis, et püha advendiaeg :)
Parlamenti! Üleriided ära ja kohad sisse. Alustuseks siidrid. Midagi peab ju tegema, kuni tantsupõrand tühi. Siis tequilad. Ei tegi kuidas, lihtsalt toodi ja tuli ju ära juua:D. Veel viinakokteile ja...nii saimegi tantsuküpseteks. Ma oleks end ka tühjale tantsupõrnadale lolliks tegema läinud aga jah tänu jookidele oli veidi lihtsam. paraku meie meeletu tantsimine eriti kedagi ei nakatanud ja me läksime tagasi teisele korrusele. Mono Fansi kuulama :D
Ja siis sai Helika endale mehikese. tantsima siis. Muidugi tundsin ma end veidi nagu viies ratas vankria all, aga mis teha. Õnneks leiti mulle lõpuks ka tantsupartner- Helika tüübi sõber. Vot siis hakkas nalja saama :)
See tüüp mulle otseselt ei meeldinudki, aga vähemalt oli temas julgust (kas alkoholist, ei tea) teha tobedaid tantsuliigutusi, nagu näiteks minu keerutamine tango stiilis; ja ma sain terve õhtu kõrvuni suuga ringi liikuda. Lihtsalt oli väääga lõbus :)
Loomulikult algas ka teatud ligiajamine. Olin parajasti piisavalt "lõbus" ka nii, et mingil määral see õnnestuski. Aga minu vanem õde Helika hoidis mul silma peal. Ja Helikal oli aega ja võimalust mul silma peal hoida, sest temal hoidis silma peal vennake, mistõttu Helika tüüp veidi arglikuks jäi :D
Aga meie tegime neile veidi privaattantsu ja...näib, et neile see meeldis :) MIna olin liiga ametis omaenese ilu väljanäitamisega, aga Helika ütleb, et meie liigutused avaldasid soovitud mõju_ suud lahti ja silmad suureks:DIstusime veidi diivanil, muuhulgas ka rääkisime ja...
Õhtu sai üsna ruttu otsa. Telefoninumbrid, lehvitused ja taksosse. Eks näis, kas meie meremehed meile ka helistavad :D

Meie lihtsalt PEAME veel ka 29. tantsima minema, sest ma võitsin loosimises sellels õhtuks priipääsme :P
Magasin kaheteistkümneni, mingit pohmakat küll pole, Lihtsalt naljakas mõelda klubis toimuniule. Tänan kallis Helika venna, nende jookide eest :D

Teisipäev, detsember 20, 2005

söön ja magan

ja olla on nii hea. Tunnen, et peaksin end taksitama, pidama mingisugust distsipliini...Aga milleks ometi? Ükskord üle pika aja võin süüa piiramatult, sest toitu lihtsalt on piiramatult(sellist mida ma ka süüa tahan) ja magada...saan ma ka enese kohta päris pikalt. Üheteistkümneni lausa! Ainult kass käib vahepeal kella kaheksa paiku närvidele.'
Uue Harry Potteri lugesin läbi. Noh, normaalne. Võibolla ma olem selelst tüdinenud juba, kuid raamat sellist erilist elevust nagu eelmised osad, enam ei pakkunud....
Nüüd loen järgmist ajaviiteautorit. Rosamunde Pilcherit. Doktor Zivago tahan ka veel vaheajal läbi lugeda. heebrea luule ja muinaskirjandus võivad oodata :)
Muide, esimese eksami sain ma A! Nii tore nii tore. Ja Doris sai ka. Isegi parem:) Loodame, et hea õnn jätkub:)
Kummaline on see, et täna nägin ma unes prantsuse keele õpetajat, kes jooksis kontrolltöö ajal klassist välja ja tagsi tulles nuttis.Siis ta ütles, et töö jääb ära ja kätteantud ülesanded jäävad kodutööks. Imelik!

Tubliks koduperenasieks lubasin ka hakata vaheajal. Küpsetada ja kududa. Tundub, et esmane vaimustus läks vist üle. jah, kindlasti küpsetan ma miskit aga kududa..sain oma 8 rida valmis ja enam vist ei viitsi :D
Tegelen parem kosumisega :)

Laupäev, detsember 17, 2005

oh seda söömist, oh seda joomist, oh seda trallilöömist

Eelmäng jõuludele! Tädi kutsus lõunale. Ta oli liha teinud...ja väga häid ahjukartuleid. Vein kuulus ka muidugi asja juurde :) Hiljem jõime shokolaadikohvi...mmm! Milline nauding. Ime pole siis, et Liiski soovi avaldas sellele uhkele pidusöögile kutset saada. igatahes sõin ma umbes kolm korda rohkem kui tavaks ja selliste situatsioonide mõju on see, et sööks ja sööks ja sööks. Hoolimata sest raskest täiskõhutundest...(Lähengi varsti peidetud mandariinikotti otsima.)

Tädi juures oli igatahes ütlemata tore. Kõht täis, hakaasime mängima vanu vinüülplaate. Sain maitset nostalgiast, kuigi mina oma varasemaski nooruses olen LP-lt kuulnud vaid entel-tentelit, sedagi Eva juures. Kurb on aga see, et kõik plaadid olid kuidagi kahjustatud ja mängisd kauni muusika asemel venitatult ja lihtsalt koledalt :( Aga oh seda rõõmu siiski!
Vaatasime ka pildialbumied. Mina, kaunis ja noor; tädi, kaunis ja noor. :)
Veel vaatasime prantsuse TV-d, üritasin midagi aru saada, tänu visuaalsele poolele, veidi saingi. Hihii ja siis kiskus emme ukse tagant välja tädi mingisuguse võimlemisatribuudi ja..hakkasime end liigutama! Jälle nalja kui palju! Oh neid tädi põnevaid mänguasju küll!
Oh ja kaubanduskeskusesse oli ka asja. Uskumatu ajaveetmisviis: ajada taga trimmivaid sukkpükse ja vasepuhastusvahendit. Mu ema läks kogu aeg vale teed ja ma pidin teda õigetesse riiulivahedesse talutama, silte ette lugema, noomimiskohustuse valede asjade ostmise soovimise eest võttis tädi enda kanda.
Tralli kui palju!
ja nüüd ja nüüd just hetk tagasi võttis ema välja mu esimese jõulukingi. Lõhnav pakk, pehmesse paberisse mässitud pidzaama, lõhnav......
mmmmmm! Milline nauding!

Reede, detsember 16, 2005

muu hulgas ka, oh väsimust

Alustangi sellest. Olen vist piisavalt oma eksamite-esseede arvelt hädaldanud. Nüüd on need seks aastaks õnneks möödaks. Jaanuaris, pooleteise nädala pärast uuesti aga ikkagi hea :)

Muidugi ma vaevelesingi nende õudusete kallal. Mitte et ma nüüd hirmsasti muretsenud oleskin aga une jaoks jäi küll ebatavaliselt vähe aega. Sellest ka eriti ebatavalised episoodid, täisunesid ei mäleta. Noh näiteks Liisi Mr Squirrel meie ühikatoas ja siis mõlemad kuskil köögis vms kohas alasti. Üks minu tuttavaist kandmas kummalist aga väga moodsat riietust, mille tipp oli vanamutilik karvamüts, mis pärines minu vene rahvariiete komplektist. Ja sisi isa, kes ütles, et maailmiseks peaksin kasutama vaid valget ja pruuni värvi, sest neid värve oli kõige suuremas koguses. Ja palju poolunes veedetud hetki, millest ma aru ei saagi...

Und vähe, väsimus. Liig isegi korralikult mmagama jäämiseks. Kodus aga mitte voodis magamas. Ei viitsi. Teisipäeva-kolmapäeva õpiöö, kolmapäeva-neljapäeva õpi-varahommik ja...toogapidu :)))
Vot see oli tõesti tore. Hästi korraldatud ka muide. Helika minuga kahjuks sinna ei tulnud, nagu lubas aga noh, lõbus siiski. Näitlejad vga laheda lühitükiga, väitlejad koomilises elemendis Ja vein ja vein. Üle kõige oli muidugi toogas diskotantsu tantsida :) Heh, kas see oli nüüd minu kujutlusvõime aga minu meeletu tantsu peale jäi mu endisel klassivennal V-lgi suu lahti :D Hihii
Peolt ma otse koju ei jõudnud, tekksid uued purjus tuttavad(tegelikult ainsuses) aga see on juba teine teema..
Mu kauaoodatud itaalia päkapikk logis just sisse :)

muu hulgas ka, oh väsimust

Alustangi sellest. Olen vist piisavalt oma eksamite-esseede arvelt hädaldanud. Nüüd on need seks aastaks õnneks möödaks. Jaanuaris, pooleteise nädala pärast uuesti aga ikkagi hea :)

Muidugi ma vaevelesingi nende õudusete kallal. Mitte et ma nüüd hirmsasti muretsenud oleskin aga une jaoks jäi küll ebatavaliselt vähe aega. Sellest ka eriti ebatavalised episoodid, täisunesid ei mäleta. Noh näiteks Liisi Mr Squirrel meie ühikatoas ja siis mõlemad kuskil köögis vms kohas alasti. Üks minu tuttavaist kandmas kummalist aga väga moodsat riietust, mille tipp oli vanamutilik karvamüts, mis pärines minu vene rahvariiete komplektist. Ja sisi isa, kes ütles, et maailmiseks peaksin kasutama vaid valget ja pruuni värvi, sest neid värve oli kõige suuremas koguses. Ja palju poolunes veedetud hetki, millest ma aru ei saagi...

Und vähe, väsimus. Liig isegi korralikult mmagama jäämiseks. Kodus aga mitte voodis magamas. Ei viitsi. Teisipäeva-kolmapäeva õpiöö, kolmapäeva-neljapäeva õpi-varahommik ja...toogapidu :)))
Vot see oli tõesti tore. Hästi korraldatud ka muide. Helika minuga kahjuks sinna ei tulnud, nagu lubas aga noh, lõbus siiski. Näitlejad vga laheda lühitükiga, väitlejad koomilises elemendis Ja vein ja vein. Üle kõige oli muidugi toogas diskotantsu tantsida :) Heh, kas see oli nüüd minu kujutlusvõime aga minu meeletu tantsu peale jäi mu endisel klassivennal V-lgi suu lahti :D Hihii
Peolt ma otse koju ei jõudnud, tekksid uued purjus tuttavad(tegelikult ainsuses) aga see on juba teine teema..
Mu kauaoodatud itaalia päkapikk logis just sisse :)

Esmaspäev, detsember 12, 2005

asendustegevus...

Saada teada enese kohta "nii olulisi" fakte on ju palju parem kui kirjutada esseed :)
wine
You taste like wine. You have a bittersweet
sophistication. Your fine sensibilities and
delicate flavors intoxicate those around you.


How do you taste?
brought to you by Quizilla
See on küll tõsi jah, et mul joovastav mõju on. Paljud on seda väitnud :D



Pühapäev, detsember 11, 2005

usin nädalavahetus läks küll mokka!

Õppimisest ei tulnud miskit välja, sest Tiinaga peetavast filmiõhtust kasvas välja lausa filmiöö. Saime praktilise katsetamise ja arvutiasjatundja kohalekutsumise teel teada, et minu arvutis ikkagi DVDsid mängida EI saa! Aga õnenks võttis siis arvutiasjatundja, Kaarel oma tehnika ja filmid kaasa....nägime noo mõndagi. Lausa kella kaheksani see kino kestis. Ulmehuvilisene näitas Kaarel meile taas ulmekaid, siis vaatasime veel Tiina laenutatud "Tütarlast pärlkõrvarõngaga" ja Bondi kah. Sisukas. Esimene film meeldis mulle väga: 60ndate ulmekas "Barbarella" Soovitan lausa kuumalt. Kaunis naine imeliste kostüümidega, karvase interjööriga kosmoselaev, ja läbi naudingu tappev klaver,oo ja muidugi imekaunis päevitunud ingel. Muusika oli ka nii hea :P
Siis miski süngem ulmekas, millest ma eriti aru ei saanud- uni. Siis Tiinuska film ja bond...
Pikk ja kaela kangeks muutuv ajaveetmine. Kusjuures kell 8 magama sättides und ülde polnud. Natuke pingutasin ja sain magada ka. Aga kui tuli Doris, selleks, et koos õppida. Oh, täiesti mõttetu oli- aju lihtsalt ei töödanud. Passisime niisama ja nii möödus laupäev.
Ja täna! Magasin, ärkasin, mõnulesin poolunes, meenutasin und, kus tegutses too austraallane kuni tuli Tiina. Mõnes mõttes muidugi hea, sest päeva ei ahtnud maha magada aga....ega ma sisi kasulikku ei teinud. Läksime poodi, ostsime palju head- paremat ja pidasime orgiat. verivorstid, hõõgvein, stritsel... mmmmm.... Filmi vahtisime kah ja jõudiski õhtu kätte.
Hurraaa! Sess on tore :)

Reede, detsember 09, 2005

oh õnnistust!

Ma võtsin ennast kokku ja ostsin ometi uued kõlarid. Veidi kiledad on, aga siiski palju paremad kui eelmised. Nüüd ma gurmaanitsen muusikaga. Oh õnnistust tõesti :) Oi, Luis Armstongi kaunis täämber. Ohh!....It's divine, nagu ta äsja ütles.
Liis läks kodu külastama. Olen täitsa üks ja oh, mis egoism, ma naudin juba ette võimalust käia kodus ringi aluspesus, panna kärsataja tööle ja magada alasti. Sellise lõõgastumise ja vabaduse tingimustes peaks ka minu essee hästi edenema. Muidugi ma ei saa midagi lubada, aga lootus on suur :D
Olen juba oma heaolusse kõvasti investeerinud: sajakas jäi Pange, kolmkümmend Vildesse, poolsada läks Harry Potteri filmivaatamise peale, kõlarid ju ka. Tegelikult on tõesti on parem olla ja need raharaiskamise süümekad läksid ruttu üle :D
Eile käisin ma samuti filmi vaatamas: Tiibeti joogid. Põhiliselt oli see dokk, mis rääkis Tiibeti masendavalt kehvast olukorrast, ometi oli seal nagu veidi positiivsust ka. Väike külastus ka leheküljele www.hot.ee/freetibet. Jube, milline julmus Hiina poolt. Tean, et see on täiesti mõttetu küsimus, keegi sellele vastata ei oska, aga ometi....milleks selline kurjus? Miks küll?
Aga keemiaringis nägin ma mingit meest :D, kes istus minuga samas reas ja vaatas erilise pilguga minu poole. Loomulikult ma vastasin tema tähelepanule enda omaga. :D Heh, täitsa kena tundus. Paraku jäi kõik vaid vastastikuse naeratamise tasandile. Mõnes mõttes ongi hea :D
Muidugi rääkisin sellest ka Liisile. Tema muidugi esimese asjana kas sa oled kindel, et ta ikka sind vaatas? Hehee, no aitäh :D Olen küll!

Igatahes sellest situatsioonist ma sain mingi laengu, mis paraku minu unenägudes kuidagi väga veidraks muundus: kõigepealt suudles Helika mind väga raevukalt ja mina hammustasin tema rinnahoidjast tüki ära. Pärast pidin minema kohtingule mingisuguse džiibiga ameeriklasega, kel oli habe ja vanust vähemalt nelikümmend aastat. Pärast selgus veel, et tal on elukaaslanegi olenas, sellegipoolest otsustasin temaga kohtingule minna....hmmm....

Varsti tuleb Tiina siia ja siis hakkame vilmi vaatama :P

Neljapäev, detsember 08, 2005

olen täitsa kurnatud

Piinlesin ja piinlesin selle essee kallal ja...no läbi unetuse ja tahtejõu ma ta ka valmis sain. Mingi käkk on :D Lohutan end sellega, et eelmise aasta tööde kohta arvsin tol ajal samamoodi. Nüüd tundusid juba täiesti normaalsed. Ehk seegi töö, siis kui temaga seotud negatiivsed emotsioonid kaovad, tundub inimlikuna. Igatahes valmis sai. Olen rahulik. Paraku kohe algab sama häda otsast peale: kolmapäevaks vaja järgmine tekst kokku mätsida. Kõige hullem on see, et ma tean selleks võimeline olevat....lihtsalt....ei viitsi, ei pabista :S

Kell on nii vähe. Liis magab oma tekkide all. Mina olen üleva seitsmest. Jah, lõplik mätsimine ja väljaprint. Huvitavat eriti polegi vist, tähelepanu koolitöödel.

Tahaks nüüd magada aga und enam ei ole, igavus on hoopis. Nii õel ma täna ei ole, et Liisi hakkaks üles peksma. Las magab

Oeh, aga mis mina peale hakkan?

Esmaspäev, detsember 05, 2005

palju on juhtunud

kas just palju, aga ikkagi rohkm kui nädalavahetustel kombeks. Sellest tulenevalt ka erilist kirjutamishimu ei ole olnud. Niigi tegemist küll, millest sisi veel kirjutada. Kodus see vana õnnetu pensionär-arvuti kah, ootan ennastki halliks kuni ta minu soovide täitmisega hakkama saab.

Muidu oli nii, et nädalavahetus algas neljapäeval kui bussi peale läksin. Helikaga koos oli Maritki. Noh, kuniks Helikal oli hea olla, rääkis ta Maritigam ingitest kooliasjadest. Siis hakks tal üsna paha, siis pidime meie Maritiga omavahel rääkima. Oh ma ei ole temaga ammu suhelnud ja ainsaks tugevaks ühenduslüliks ja pikemat vestlust pakkuvaks teemaks sai Harry Potter. Nii juhtuski, et leppisime kokku ühise kinnomineku. HP uus film muidugi.

Tallinnasse me siiski jõudsime ilma, et Helika oma mao sisu välja oleks pursanud, kuigi vahepeal ähvardas. Läksime siis Tartu bussilt nr 17 peale. Pikk ja jube sõit ühistranspordis ka üleelatud. Koju ja siis teatrisse- Jaan Tätte näidend, Andrus Vaariku lavastatud "Palju õnne argipäevaks!"
Nalja sai palju, vaimukusi jätkus, aga üksluiseks ja igavaks kippus. Minu maitsele midagi ei pakkunud. Tüübid, ülepingutatud ja ebausutavad. Mingi hetkeni naljakad siis aga nii tüütud :D

Reede siis kinopäev. Maritiga. Saame kokku, läheme kinno, seisame pikka järjekorda, ootame ja...seanss on väljamüüdud! Milline nõmedus! Noh mis siis muud üle jäi kui Moskva kohvikuse minna ja veidi lihtsalt olla. Mina tellisin ananassimahla, see on taasavastatud lemmikjook ja kuulasin kuidas Marit oma päevadest rääkis. Ei, kuupuhastusega pole siin midagi ühist. Lihtsalt jutustaja nimetas tudengite sügispäevi jätkuvalt ja kangekaelselt lihtsalt päevadeks. Ma ei öelnud midagi. Ei pea igaüks teadma, et minu puhul kõik fertiilsusega seostub.

Jõime joogid ja läksime edasi. Varsti läks marit oma teed jam ina läksin sõna otseses mõttes Kaubamajja aega raiskama. Aeg raisatud läksin koju. Võtsin jope seljast ja andsin emale, kes läks kooli sünnipäevale. Pesin käed, tegin veel paar toimetust ja potsasin MSN-i. Ütlesin tere Aaronile. veel paar lauset. Tõusin püsti, kammisin juuksed, panin mantli selga ja läksin linna. Aaroniga kokku saama. Istusime veidi Tristanis ja Isoldes ja jalutasime pikki vahemaid.

Hoolimata Liisi kavalatest vihjetest hoolimata ei olnud ega ole meie suhe romantlist laadi. Lihtsalt lahe reisiv inimene, kellega põnev juttu vesta. Sellepärast olidki nii naljakad ja meelejäävad need "vihjed". neido li mitu aga päris lahe oli see kuidas käisime mööda vaikseid ja inimtühje Toompea tänavaid kui järsku hakkas üürgama Withney Houston. "....And I will always love you!" Mõlema jaoks oli see piisavalt imal, naerda sai :)
Igatahes ma vist väsitasin vaese mehe täiesti ära. Viin ta jalgsi Kadrioruni ja tagasi. Oma egoistlikust vaatepunktist oli tegemist aga väga laheda õhtupoolikuga. Sai vestelda ja liigutada, ja mitte üksi.

Laupäeval käisime semjaaga vennal külas. Vaatasime dok filmi sadamast ja giiditööst. Minu suvine tööoht. Mäletan, kuidas kaameramehed päev otsa Maret, üht mu ülemust, jälitasid. Mäletan, kuidas paaniliselt kaameratest eemale hoidsin. Pettumus missugune Maret oli filmis ehk kokku 30 sekundit. Kogu tegevus oli keskendatud ühele giidile, kes...oeh rääkis sihukest juttu, et naera herneks. Kalevipoeg ja Linda ja Kalev on tähsad rahvuskangelased. Need kõik on ka šokolaadid. Minu giidilik enesekindlus tuli küll tagasi :)
Venna Afganistaani pilte vaatasme ka, ja siis kuulasin kuidas ema ja vend autode teemal vaidlesid. Kaunase reis on ju ees. Jah eal on õigus Peugeot 206 võtab vähem benssu aga vennal on ka õigus mugavus maksab ja Audiga on kindlasti parem neljakesi resida.
Igatahes Kaunasesse saab mindud. Ema tahab loomaaias kaelkirjakut näha ja mina sooviks talle häid jõule.

Kodus tagasi, tegin pitsat. Njämm. Pühapäeva hommikul tegin hakklihapannkooke. Njämm. Sain oma kokkamisihad rahuldatud ja nüüd võib tagasipöörduda makaronide ja riisi juurde. (Väkk, kui vastik. Sööme seda veel!) Hiljem pühapäeval sõitsime Helikaga kahekesi Tartusse. Tore oli. Platrasin ja sõin šokolaadi. Palju parem kui tavapärane unine Tartusse naasmine.

Nädalavahetus lõppes hommikul kl 7.53 kui isa helistas ja küsis nõudlikult miks ma talle eile ei teatanud oma Tarusse saabumisest. ise oli ta sel ajal juba bussis ja kaunase pool teele.
Unenägusid see kõne õnneks läbi ei lõiganud. Mäletan mingit etteteatamata eksamit, kus kaks kolmandikku hindest moodustas mingisugune teatud koodis teksti õigesti kirjutamine. Kusjuures etteantud võti ja seletused olid küll väga segased. Vist ka üsna matemaatilised. Paaniliselt vaatasin siis mis on teine ülesanne. "Kirjuta oma päeviku sissekanne mõnest eesti ajaloos tähtsast isikust, kes on maetud Toomemäe kalmistule!" Veel hullem! Ainuke inimene, kes meenus, oli Koidula. keegi pakkus Pätsi aga talle ütlesin, et Päts on maetud hoopis Metsakalmistule. Paanitsesin mõlema ülesande pärast kuni mulle meenus järsku, et see kõik on uni ja ma ei pea tegelikult midagi tegema. :D
Nägin hoopis teise unenäo. Jälle kooliteemalise. MG-sse läksin nimelt. Sättisin end ilusti riidesse ja puha, rõõmuga lausa läskin kooli kui...valvelauas istuv poiss ütles, et olen hiljaks jäänud. Ta konfiskeeris minu Sõrmuste isanda raamatu, andis mulle paki pähkleid ja sada kroon öeldes, et raamatu saan tagasi siis, kui tulen järgmisel päeval tund aega varem kooli ja maksan sada krooni tagasi. Mis pähklitega tegema pidi, ei tea. Oli täiesti segaduses ja löödud. Siis hakkasin garerobi minemaja nägin kuidas Rus minu raamatut loeb :D
Sellised pöörased lood!

Kolmapäev, november 30, 2005

kaks kohtumist

Üksi olen. Ei õpi, ei taha. Eile olin natuke tubli ja üleeile ka, täna siis lihtsalt istun kuni kell saab pool4, ja siis hakkan prantsuse keele tundi minema.

Eilne õhtu oli eriti pikk. Raamatukogu juures püüdis mind kinni mingi onu, kes tegi küsitlust. vastasin ja tema rääkis veidi oma organisatsioonist, nende tegevusest, kutsus õhtuks esitlusele. Ma läksingi. Põnev oli...ja jutt mida ta rääkis polnudki väga vale.Kõigega ma ei nõustunud aga paljuski arvasin sarnaselt. Üldiselt ma suhtun säärastesse värbamistesse ja organisatsioonidesse üldse skeptiliselt. Eriti kui kohaleilmunuid on üks- mina. Eriti kui räägitakse altruismist, eeskujudeks Jeesus ja Ghandi, ja traditsioonilistest peremudelist, mida püütakse üliõpilasti järgima panna. Üliõpilasi?!? Õpiksin ma kõigepealt ennast mõistma, siis ehk saaks pühenduda teiste aitamisele. tegelikult oli selle mehe, šveitslase, räägitu mõtlemapanev aga...võtta eeskujuks ema Theresa ja püüda isegi nii elada....tõesti idealistlik ja ideeliselt väga väärt eluviis, päriselt siiski vist liialt palju vaimujõudu ja tahet nõudev olemine.
Võibolla jääb minu tekstist mulje, et tegemist oli mingisuguste fanaatikutega? Ei tea, nii ei tundunud. nagu ütlesin mõistlik jutt...aga...ei täiesti mõistlik ei olnud ka. Olen segaduses, organisatsioonidega ühinema ei hakka aga...idealismist, altruismist ja iseenese vaimuvõimetest pani mõtlema küll. Huvitavad teemad, mis on mind segadusse ajanud, kindlat seisukohta ei oska võtta. Tahaks aidata ja midagi muuta! Mida ma nii väga ikka ära saan teha- ehk elu mõte ongi õppida läbi kannatuste?
Teine asi, mis juhtus oli see, et mind meelitati öösel, just enne magamaminekut oma urust välja. Too tegelane, kes kommenteeris, viina ja filmivaatamist pakkus. Kuna kommentaarile lisati msn, pidin mina uudishimulik teada saama, kellega tegu. Saingi, natukene- lucid dreamer, hea pildistaja, väääga pika heleda patsiga IT-mees :D.
Niisiis, kutsuti külla filmiööle. Autoga tuldi järele, toodi tagasi ka, muidu ma küll poleks suutnud kuhugile minna. Nägin ühtteist, päris põneva ulmeseriaali üht jagu Heh, ja täpselt filmiöö see oligi. Paraku oli liiga kogu situatsioon liiga vaikne- vestlemine oli minimaalne- phäh! (kuid sa ka seda loed, siis see on vihje) Muidu oli ikkagi tore.
Saabusin koju kl3. Liis ärkas üles. "Mis teed?"küsis ta ja vaatas mulle unise näoga otsa. "Magama lähen!"-"Mantliga?-"Ma just tulin!"-"Ah?" Polegi midagi nii väga erilist ses stseenis, aga mul oli naljakas :D
Und nägin ma vähesesest unest-kl 9ne äratus-siiski.paraku segaselt ja...enam meeles ei ole.

Pühapäev, november 27, 2005

nälg on majas,aga minu läheduses on puhkenud õide armastus

Oh, surema ei hakka. Makarone ja tatart on küllaga aga salaami sai otsa, leiba pole, sõime ära Liisi viimased saiakuklid. Tee ja vesi küll täidab kõhtu aga kõrini on. Šokolaadi tahaks aga kesse siis poodi minna viitsib, niikuinii on kuu lõpp ja raha on küll täitsa otsas. tegelikult on tee ka otsas:( Noh, vähemalt head sordid. Järel on ainult halvasti lõhnav roheline tee ja igava tavalise maitsega jamaika kokteil.
Eile see-eest ostsin viina. Ja cokat. Helika tuli siia. Veetsime õhtut, Liis lõi Helikale külge ja nüüd nad hakkavad vist varsti käima :) Helika nimelt on oma mehes pettunud veidi :D Naised pidavat paremad olema küll. Liis tahtis teha küll ühe "kingituse" Tiinale, aga teeb vist hoopis Helikale. Hmmm...aga see pidi olema lõpukink, eks näis kaua nende "suhe" kestab ja kas see oli üldse midagi enamat kui viinakokteilist tekkinud kirg. Oi, ma olen armukade lausa. Oh, oleksin ma ometi veidi agressivsem ja "vallutaksin" Liisi. Oh ei, ma ei saa rikkuda meie niigi täiuslikku kooseksistentsi...

Aga kuivõrd minu maailm keerlebki põhiliselt Liisi ümber, pean ma temast veel rääkima. Täna sai ta näiteks õppekorralduse spetsialistilt vms asjapulgalt kirja seoses mingi ärajäänud loenguga. Siis ta kilkas ja piiksus, kirjutas tänukirja sõnadega "Äitäh! Ilusat talve teile!"(Kujutage ette Liisi häält kui väikese gnoomi oma. Minu ema näiteks kuulis telefonis miskeid hääli ja arvas, et tegemist on porgandiga. Ei olnud! Hoopis Liis.) Suures rõõmus lubas ta lausa tollele onule saata buu-presentatsiooni.
See buu-presentatsioon oli sihuke powerpointi ghost-story, kus näidati tõendeid kummituste olemasolust. Pilte tuli tähelepanelikult uurida ja...lõpuks muidugi, kui olid asja täiesti süüvinud tuli kole koll ja tegi buu:) Küll siis Liisike vääksus ja värises. Oleks tal nõrgem organism, saanuks ta, ma kardan, infarkti. Noh, mullegi avaldas see kollike koledat mõju.
Paar minutikest tagasi luges Liis Tarka Raamatut. Täna sain Liisi vahendusel teada, et:
  • naisel on elu jooksul 600 menstruatsiooni
  • kiviajal oli inimese keskmine eluiga 20 aastat
Vaid kaks fakti. Vähevõitu küll. Aga varasemalt olen ma teada saanud nii mõndagi kärbestst:
  • kärpsed elavad mustuses
  • kärpsed toituvad mustusest
  • kärpsed sigivad mustuses
ja kõigist parim:
  • kärpsed tapavad imikuid!
Te muidugi mõistate, et meie "teadmised" kärpestest on veidi vananenud. Nagu kirjapiltki :)
Sama raamat teab ka kõikide laialtlevinud haiguste põhjust. See on üks kole pahe, mis inimestel on. Kõik haigused tulevad onaneerimisest. Jätke järele, saate terveks! :) Et oma tervist hoida tuleb sugulises läbikäimises olla 2 korda kuus: enne ja pärast kuupuhastust. Lugege veel kord läbi ja õppige pähe! Kohe nagu 30ndate Cosmopolitan. Keelekasutus raamatus pole küll sama mahlakas kui ajakirjas, küll aga jagatakse mõlemas teoses igaühele olulisi ja väga tõepäraseid elutõdesid.

Nii ammu pole Tiina meile cosmolikku meelelahutust pakkunud. Kardan, et pean oma õhtut jätkama cosmo koduka külastamisega. Kindlasti on seal midagi, mida minusugune tubli naine teadma peab :)

Laupäev, november 26, 2005

kirjutama peab

Kohe on selline hea(?) harjumus tekkinud, et teatud intervalli järel peab oma sündmused ja toimetamised kirja panema ning sellele osale maailmast, kes on huvitatud ja lugeda oskab, teada andma. kahjuks ei ole kommentaarej ust nii palju kui ma sooviskin aga noh...tegelikult ei tee ma seda (peamiselt) mitte edevuse vaid ikkagi igavuse peletamiseks ja oma kirjutamisoskuse arendamiseks. (hahaa. Areng on tõesti võimas eksole)

Muidu on lood nii, et praeguseks on juba pea märkamatult kätte jõudnud laupäeva õhtupoolik. Kõige parem ongi see, et ta jõudis kohale üsna märkamatult. Mitten ii nagu tavaliselt nädalavahetustel, et silmad punnis ootad millegi põneva juhtumist.

Oh ei! Lausa nalja sai. Tiina tuli eile meile väikese musta kleidikesega ja nagu muuseas ütles siis, et Liis peaks seda ka kunagi kandma. Otseloomulikult kui Tiina nii ütleb, seda teha ka tuleb.
Täna hommikul siis, kui Tiina oma eluruumidesse tagasi pöördus, otsustaski Liis "edvistama" hakata. Pani napi musta kleidikese selga ja võrksukad jalga. Mmmmuah! Milline naine! Tema toimetused nakatasid mind ka ja õige pea kandsin Liisi oranži seelikut, pea ümber sai seotud üks sallike. Otsustasime, et teeme Tiinale järelkadrit . Kuigi me olime ütlemata kaunid, pelgasime veidi siiski, et teel 9. korrusele meid keegi näha võib. Kindlasti ei näe. Ühikas on ju nädalavahetustel tühi. Nii me end julgustasime ja asusime teele.

Ja...loomulikult nägigi meid keegi. Ronisime trepist üles, mina ees, 9. korruse koridoris oli üks mees. kipsiga. Minul läksid arvatavasti ehmatusest silmad suureks kui alustassid. tema ütles tere :) See takistus ületatud, tuli järgmine. Tiinat polnudki kodus :((((
Õnneks nägi ta meie hoolega kokku sätitud kostüüme küll hiljema aga..noh polnud ju pooltki nii lõbus kui võinuks olla....

Hiljem läksime raamatukokku. Tagasiteel tegime kumbki endale suured lumepallid. Ei, üldsegi mitte sõjakatel põhjustel. Puhas esteetika :) ja väikene flirt(Liis tahtis visata metalmehi, kuid need haihtusid õhku enen kui visata sai). Ometi oli tee peal üks torisev vanamees, kes pobises "nüüd hakkavad viskama, jah?". Ei, ei hakka. Hoopis lumememme pead tegime. Need tulid väga ilusad välja ja panime need ka ühikarahvale vatamiseks välja. Kui kõik on hästi, siis üks pea on endiselt jalgraja ääres kasvava puu küljes, teine valvab ühikatrepi juures sissekäiku :)

Nüd ma lähen ja kulutan oma aega veel mõttetustele. Lähen mängin kalamängu või või lehmalüpsi :D tegelikult keegi võiks helistda või msn-s midagi huvitavat välja pakkuda aga....
alati on üks aga

Reede, november 25, 2005

mõttetuste hooaeg

..sest sess on lähenemas ja üha enam ja enam on vaja lausa meeleheitlikult leida mingisuguseid tegevusi, millega oma tähelepanu õppimiselt ja kõigelt "arukalt" eemale juhtida. Proovisin pogo mänge ja nüüd...olen taasavastanud selle mida Liis nimetab "lehmalüpsimänguks" - Runescape'i. Ja oh häda: Tiina nägi mind täna mängimas ja nüüd on temagi kaasa haaratud :D
Eelmine aasta kevade poole sain esseedega siiski õigeaegselt valmis kuidagi ääri veeri. Aga siis ma mängisin hoopis Neopetsidega. vaatame, kuidas läheb see sess :)
Aga see on ju tõsi, et parimad ideed sünnivad mitte pingsalt neile mõeldes või neid meeleheitlikult luua püüdes vaid....plaksti! Täiesti suvalises paigas täisti suvaliel ajal. seega, milleks ennast vaevata :)
Loodri elu on suurepärane :)

Kõrvaltoast imbub meile mõnusalt uimastavat tümakat. otseses mõttes. Noh jah. ei saa õiendada kah. täna alustasime hommikut Griegi "Päikesetõusuga mägedes". kell 9 hommikul! Paariks hetkes ka täisvõimsusel. Kindlasti mõjus see "mõnele" lausa ängistavalt. Oh neid inimesi ja muusikamaitseid! Tümukas on ju öäkk!? Vastumürgiks seesama grieg. ja üllatus: tümakas läks ka kõvemaks. Nagu ütles markiis: olgu siis sõda!!! :D

Aga rohutirtsud ei olegi öäkkid. Häda ja uudishimu korral täitsa söödavad. Me prantsuse keele õpetaja nimelt käis reisil ja pakkus meile seda "Mehhiko delikatessi" Värisevi käsi võtsin ta vastu ja.....panin suhu :D Veidi piprane maitse ja kõrbe...mmmmm. sammu võrra Malaisiale ja Hirmu faktorile lähemal :D
Muidugi oleks grillitud rohutirtsude (või miks ka mitte prussakte) sööömine filmi vaatamise ajal majandulikult kasulikum kui mandariinide või näkileibade manustamine aga....nii head need putukad siiki ka pole. Aga proovige võimalusel kindlasti :)

Unes nägin ma ka täna jooksmist. See oli veidi kurnavam.Siiski veel paar nädalat selliseid unesid ja... Ei tea, äkki minust ikkagi saab (ujumis)tšempion?

Nüüd pean minema tõmblema. makist tuleb "Switch on" plaat :P It's raining men :P Ja Love machine . Liis tuleb kindlasti ka. ja siis vihtume tantsu nagu ei saaks iial pidama. Ükskord juba juhtus nii.....

Neljapäev, november 24, 2005

ujumistšempionit minust ei saa

...aga meeste võlumine õnnestub mul üha paremini :) Vähemalt unenägudes. Veel üks kahtlane uni nende paljude sekka. Tahan minna ujumistrenni ja mingil viisil satun sellisesse trenni, miso n mõeldud meessoost tippsportlastele. Lähen ka nendega ühte riietusruumi. Kuigi olen siiki naissoost, ei pane keegi mind kuidagi eriti tähele. Endal on küll veidi imelik. Saan kohmitsetud ja hakkan julasse minema, jään muidugi teistest maha... Soojenduseks tuleb kõigepealt paar ringi ümber basseini joosta. Hakkangi seda tegema, näen ka treenerit, vana kokku kuivanud neegrimuuti, kes kohe õpetama hakkab: "Õlad rokem käima! Iga basseini nurga peal üks kükk" Teised ujuvad juba ammu. Mina nagu jääks terveks igavikuks jooksma. "Kas ma saaksin nüüd ka ujuma hakata?" "Ei!" Kõlab vastus. Jooksen ja jooksen, püüdlikult teen iga nurga peal ka küki. Näen, et neegrimutt helistab kellelegi. See on mingisugune ujumisklubi Soomest. "Tere! Sooviksime maha müüa ühe ujuja. Või vahetada mõne teie ujuja vastu." Sain aru, et jutt käib minust. Juba esimesest hetkest, mil kohtasin, nägin tema pilgust põlgust ja lootusetust minu sportlasevõimete vastu. Selge see, et ta tahab minust lahti saada. Aga...ma ei tahtnudki tippsportlaseks. Lihtsalt tulin enese jaoks trenni tegema...
Meestel sai trenn läbi. Ma olin jooksnud juba peaaegu tund ega! Basseini tulid hoopiski naistest harrastussportlased ja nende kõhukas hallipäine meestreener, kes tegi mulle eriti iiveldamaajaval moel silma. Kui ma jälle neegrimutist mööda olin jooksmas ütles ta lühidalt ja karmi häälega: "Sa pead ära minema!" "Mida? Ma olen maksnud ujumise eest. Seda ma tahan ka teha" "Hästi" ütles ta sisistades ja tema silmades välkus viha. Ta käskis mul vette minna. Ta tuli ka ise ning samuti üks äsja trenniga ühele poole saanud mees. Nad võtsid mul kumbki ühest käest kinni ja hakkasid põhja tirima. See kestis pikka aega ja bassein oli justkui väga väga sügav. Mul said õhk ja jõud otsa kuni....järsku tirisin end ja nemad üles pinnale tagasi. Neegrimutt oli üsna pahane, too kena mees aga naeratas mulle :D

Esmaspäev, november 21, 2005

eksisin tunnikeseks tulevaste arstide maailma

Läksime nimelt Liisiga hommikul koos uksest välja ja selmet Biomeedikumi ees lahku minna, jäime kokku. Suubusin koos suure meditsiinirahva kogumiga sinna müstilisse hoonesse- tema salapära on mind juba ammu ahvatlenud - läksin biokeemiasse. Just! Keeeeeeemiaa!!!! Sain aru sõnadest nagu glükolüüs ja piimhape aga üleüldiselt võib öelda, et kõik mida too tore onukene rääkis oli võrreldav hiina keelega. ja mis kõige hullem: to onukene ootas, et üliõpilased mõningatele tema küsimustele vastaksid, teatud keemilisi protsesse seletaksid.

Hoolimata sellest, et minult millegi küsimise võimalus oli kaduvväike, tundsin selgelt kuidas minu keha hakkas produtseerima paanika-ainet, mis mul kõhus mulksus. Hullem kui omal ajal keskkooli keemiatunnis. "Kes tahab tahvli juurde tulla? Kas pean kedagi ise kutsuma? Ainult mitte mind, ainult mitte mind, ainult mitte mind....
Okserefleksist jäi puudu vaid paar sammukest. Ma kartsin loomulikult sellepärast, et sõbrannaga (eriti Liisi-suguse vaimuka kujuga) loengus oelmine tekitab elevust ja naeruturtsatusi...ja loomulikult arvasin ma, et ta jälgib meid :( Oh neid foobiaid ja seda unustamatut keemiahirmu.
Samas on siinkohal hea mainida, et Kaidor keemiaõpetajana oli ja on tore ja kõigest hoolimata sain ka keemia lõpphindeks 4. Loodan, et see jääbki lõplikuks...

Loomulikult nägin ma ära ka need Liisi kolm "kallikest". Hmmm...Eile Liis just ütles mulle, et mina polegi õel ja seega ma vist midagi väga otsekoheselt öelda ei saa. ma ju nägin neid kõiki ka vaid hetkeks ja kaugelt... aga kui olen siiski otsekohene siis üks nägi välja nagu veidi priskemaks muutunud Magnus (too tark poiss põhikoolis, kelle kõrval Liis istus ja kes teda isegi 9. lõpetamisel tantsima palus) teisel oli kuidagi imelik krõnksus nina (muidu kena) ja kolmas nägi välja täiesti tavaline :D Aga jah, see on see keemia :)

Ülejäänud päev polnud paraku sugugi nii põnev. Istusin raamatukogus ja tutvusin valgustusega. hiljem veel "unine Lähis-Ida muinaskirjanduse loeng" kui tsiteerida õppejõudu. Siis koju ja makarone keetma...Kõht sai täis ja siin arvuti ees ma maandusingi...

Oh, sess ja esseede tähtajad jõuavad aina lähemale....








Pühapäev, november 20, 2005

pühapäevad on igavad

Tegelikult ka. Ilmselt on pühapäeva ainus mõte olla väljamagamise päev, kui oled peoloom reedeti-laupäeviti. Aga kui ei ole? Võib lihtsalt nautida aja möödalibisemist. Vahtida telekat või lugeda midagi vms. Minusuguse närvikavale avaldab pühapäev aga halba mõju. Pole midagi teha ja loomulikult initsiatiiv ise midagi tegema hakata (esseed kirjutada, õppida..) puudub täielikult.

Liis muutub ka kuidagi imelikuks pühapäeviti. Vähemalt kahel pühapäeval on olnud nii, et esimese asjana läheb ta dušši alla ja siis vaikib terve päeva oma õpikute taga. Õudne!
Kutsuda teda jalutama? Üks kord tegelikult isegi õnnestus. Täna aga ma ei viitsinud jälle oma veenmisoskust arendada ja läksin üksi.

Jalutamine tegelikult aitab väga hästi. Värskel õhul on vapustav mõju ja see, et pääsed oma kodusest "karbist" kaotab uimasuse ja tegevusetusest tekkiva ängi... Ainuke häda on selles, et juba vastikult külm on väljas.

Aga poes käisin ma oma jalutuskäigu lõpetuseks ka. Veerikus. Ostsin head-paremat ja ei tea, kas ma nägin kriminaalne välja või avaldas tähelepanu minu punane pea...igatahes jälitas mind selles niigi väikeses poes turvamees. Hihii, see oli naljakas, kuidas ta üritas ma-ei-jälgi-üldse-sind nägu teha. Niisiis, vähemalt üks väikene lõbus moment minu päeva...

Unes nägin ma aardejahti :) Mingil moel määrati mind mingisse lossi üht vana vappi kohale toimetama. Tegin seda. Sain hea jutu peale sellega, kellele vapp toimetada tuli ja õige pea selgus, et lossi läheduses on kuskil vana lossivalitseja peidetud aare. Miskipärast pakusin välja, et mingisugune vihje aarde asukoha kohta on vapil. Ülisuurel vapil oli kujutatud naise figuuri ja....selle figuuri taskust leidsime võtme. Esimene vihje! Aga muidugi algas otsekohe võidujooks ajaga sest ka teine kamp inimesi otsis aaret. Jooksime salatsevate nägudega teise lähedalasuvasse lossi mis oli....Kadrioru loss! Paraku seal jäi kõik pooleli :( Ei tea, mis sai edasi....

Sellised lood....

Reede, november 18, 2005

mõtted on kasvanud üle pea

Küünal põleb, õues on õhtu ja raadiomast silmapiiril vilgub, vilgub, vilgub. Mul on nii palju mõtteid, suuremad kui ma ise. Otsimine kestab, tahan teada, kes olen. Siin pimedatel õhtutel koju kõndides muutub see eriti tähtsaks. Loomulikult on mul mingi ettekujutus iseendast. Praegu. Üldse ei tea, kes olen järgmine aasta. Ma ei mäleta kahe aasta tagust iseennast. Võibolla siis see bloog, et kirjutada üles iseenda hetki, et jääks kasvõi mingisugune jälg. Mitte, et ma nii edev oleks, aga...aga...üks viis kasvõi näiliselt ületada kaduvikku?

Selline mõte. Üks paljudest. Ma ei tea kust või miks. Kui kauaks? Milleks? Vähemalt on tunne, et ma aina arenen ja arenen. Maailm muutub aina tihedamaks, ideeline maailm. Ja kogu aeg on tunne kui vähe ma tean, kui palju ma võin targemaks saada. Tundub kole, aga tegelikult on see tunne nii hea.

masendus on ka. Võibolla lihtsalt tõesti selline enesesse vaatamise aeg, kus see, mis puudu, paistab eriliselt silma ja teeb haiget. Ja see, mis on olemas, ei tule nii hästi meelde. Tahaks öelda, et sügis meeleolu ei mõjuta aga mõjutab ju!
Vähemalt täna tabas mind üks neid harvadest eufooriahetkedest. Käisin naeratus näol ja täiesti küllastunud headest emotsioonidest :) Aga seda kirjeldada on nii raske

Liiga isiklik ja abstraktne, tean aga...pole midagi eriti põnevat hetkel ses konkreetses ja reaalses elus. Käisin Dorise sõbranna Minniga semiootika loengus - põnev oli :) Vanas anatoomikumis näitusel ka. Preparaategi vaatamas. Ei olnud üldse õudne. Kõik mis seal oli, oli hingetu ja impersonaalne...saaksin ehk hakkama lõigutud laibagi vaatamisega, tunduks ehk huvitavgi. Emotsioone ju pole, kui ei tunne teda lahatavat isiklikult. kas egoistlik?

Kaubamaja näiteks läks mulle aga paar päeva tagasi nii hinge. Mul oli loenguni veidi liialt palju aega ja läksin sinna sooja. Küllaltki varajane aeg- kl 11 või pool 12, vähe inimesi ja tüpiline ostumuusika. Kõik see küllus tundus nii tühi. Nagu meie aeg. On nii palju materjaalsust, aga seda, mis tegelikult tähtis? Mulle tundub, et nii paljudel on raskusi selle üles leidmisega.

Sellega praegu lõpetan....

Neljapäev, november 17, 2005

porgandpea pajatused

Tegin selle ära. Sugugi mitte selleks, et sarnaneda austatud ja idoliseeritud Merlega...Lihtsalt! vajasin väikest muutust ja selle ma ka sain. Muide, mina muutsin värvi ja maapind muutis värvi. Tore, et kole igav ja värvitu periood lõppes nii minu juustes kui ka ilmas - lund hakkas ju sadama:P

Oih kui ammu ma tegelikult kirjutanud ei ole. Kuus päeva on üsna pikk aeg minusuguse grafomaani kohta. Vabandusi, miks, mul pole. ütlen ainult, et olen iseendaga ametis olnud. Lihtsalt mõtelnud ja mõtelnud..võibolla liiga suuri mõtteid, mitte selliseid, mis kunagi kirja saavad. Kui ma ehk neljakümneaastaselt romaani ei kirjuta. Kahekümneaastaselt on ülesandeks proovida vähemalt endast aru saada- kuigi ei tea kas see üldse kunagi õnnestuma peaks....

Elu siin on muidu ikka tore. Tiinal oli meie jaoks juba rohkem aega. ta veetis lausa meil öid, lausa kaks. Oma suure ja põneva õhkmadratsiga. Kuigi läksime suhteliselt varakult magama, ei jõudnud keegi esimesesse loengusse -veetsime hoopis toreda hommikupooliku, kus igaüks vedeles oma voodis.
Tiina läks ära aga madrats on endiselt siin. Päris lõbus objekt on see. Sihuke hulpiv ja merehaigust tekitav asi, kus õhku vähe. Selle peal sipeldes käib tagumik vastu põrandat ja mina lõin oma pea ära :(

Põnvaid unesid ma polegi näinud....
kõik.
Kogun end veel mõnda aega, ehk tuleb põnevam jutt...

Reede, november 11, 2005

eile

Eile käisin ma vannis ja panin küünlad kah põlema. Vann oli apelsinilõhnaline ja küünlaleegid ilusad. See aitas veidi koledat meeleolu leevendada. Tulid mõned toredad mõtted ja lausa Tiina mandariini-jutuga samasse kategooriasse kuuluv stsenaarium. Peaosas muidugi mina :) Seesugune unistamine on küll täiesti ebareaalne aga mõnus ikkagi :) Kahjuks sama temaatika unedesse ei jõudnud. Pähh, nägin unes, et minu armastatud jalgratas oli viimane lagunema hakkav logu. Pähh!

Und ma siiski nautisin: minu kallis suur voodi, mille peal ma diagonaalselt magada armastan. Ja magada alasti. Seda luksust ma enesele ühikas eriti lubada ei söenda..

oi, ja enne magamaminekut lugesin ma veel eesti kaasaegset kirjandust. Matt Barker "Leegitsev täiskuu". Mnjah, rotiliha söömine, eestlasest frankesteinilik neegrist arst,surnust ülestõusmine ...läksin magama, kui juttu ilmusid inimalakeha ja kuke ülakehadega tegelased. Heh, ei tea kas loeks edasi :D

praegu on selline tunne, et peaks end tuulutama ja ostma magistralist kas veini või sokolaadiporterit ja kuidagi selle õhtu mööda saatma. ootan ema ära, vaatan mis tema väiksest trimpamisest arvab :D

Maarli Boob- No Woman, No Cry

helistasin emale:
"Tahan õlut!"
"Hulluks oled läinud või?"
"Vein sobib ka"
"oota ma tulen koju, siis vaatame"
Oeh, aga ma tegelt ei viitsi oma tagumikku liigutada...

Neljapäev, november 10, 2005

Mardipäev

Niisiis head mardipäeva kõigile. Eriti tublid on muidugi need, kes eile ka jooksmas käisid. Mina käsin :) Kursaga. Noh, niivõrd kuivõrd, kokku oli meid 8. Plaan suurejooneline: laulda ja tantsida oma õppejõududele. Kahjuks see ei läinud nii libedalt kui plaanis. Käsime esiteks ühe kursaõe onu juures (ta ise kutsus ja nende väikene laps oli meid nähes eriti rõõmus :P) Tähe tänaval, siis aga pidime minema täpselt teise linna otsa- Supikasse. Tee peal põikasime veel ühe kursaõe juurest läbi ja esinesime talle ka. Aga...sihuke pikk tee. Jube väsitav. Ja täna on mõlema kanna all suur suur vesivill. Olen invaliid :D Aga nalja sai, teinekordki :)
See kulus hästi ära sest millegipärast valdab mind vahelduva eduga suur masendus. Mitte, et mu elul midagi häda oleks...lihtsat...eksistentsiaalne kriis? Olen märganud, et see on praegu kõigil mureks. Öelge pealegi, et astroloogiasse ei usu: mõjud on ju ilmselged- terve kari inimesi on lausa lääbakil :(
Ruttu peab miski muutuma muidu...oeh, ma ei tea kas ma elan selle üle.

Et mitte nii negatiivselt lõpetada...minu tänane jabur unenägu:
Olin kuskil lõbustuspargis välikohvikus. Tahtsin õlut juua. baarmen ütleb, et ta ei saa mind teenindada: see olevat koerte baar ja inimeste teenindamiseks puudub tal luba. Siiski, ta müüb mulle õlut. Istun maha ja naudin. Siis tuleb inspektor ja hakkab kõike uurima. Alustab makkide ja magnetofonide lubade kontrollimisest. Neid on seal asutuses palju ja tal saab kõrini, kõik klapib. Tuleb siis minu juurde ja käsib kaasa tulla. Olen rikkunud seadust. ma olen tema sõnul kuulanud avalikus paigas sertifitseerimata loata muusikat. Lähen kaasa aga mulle tuleb poolel teel meelde, et olen ise juuras õppinud, et säärase muusika kuulamine on ebaseaduslik vaid seistes. Mina ju istusin. Põgenesin sisi tema eest ära...ja..edasine on juba liiga segane, et kirjagi panna

Lähen vaatan, mis ma enesega peale saan hakata, et tuju parandada

Teisipäev, november 08, 2005

on alanud ööke

Väikesed lapsed magavad juba. Liis ka. Kell ei olegi niiii palju, aga viimaste päevade rütmi jägi on magamaminek toimunud kl9. Mina sain sellest rütmist välja ja võiksin olla edukalt ööloom :) Klõbistan siin nüüd itaalia pöialpoisi Ginoga ja ühele äsjailmunud türklasele puistan ka ühesilbilisi vastuseid.

Mul oli küllaga mõtteid, mida kirja panna aga...nüüd on kõik justkui kuskile kadunud :( Eks hilised õhtutunnid nii toredad ongi, et maad on võtnud säärane eriline vaikuse ja staatilisuse aura. Sama toimub ka minu väsinud ajus, ometi magama veel minna ei saa...

Ahjaaa! Ptui ptui ptui, aga internet justkui raviti terve(maks). Seesama lonkav ühendus, kus ühe lehe avamieks tuli järjekindlalt aadress kaheksal korral sisestada ja...siis ehk õnnestus. Ma tahtsin täna olla tubli (!) ja uurimustööga alustada, aga kuidas seda teha kui ükski leht ei avane. Noo kogu minu vimm siis aina kasva ja kasvas: otsustasin, et oleks tore see netihäiretega tegelev tüüp seal teiselpool toru sõimuga üle külvata. Muidugi ma seda ei teinud. Kütsin end üles küll, et kui talle pohhuistile lõpuks helistan (ta on tervele ühikale maad-ilmad kokku lubanud) siis midagi ka muutuks. Puhisesin ja trampisin jalgadega. Lõpuks hakkas lausa pea valutama. Helistasin siis. Rääkisin üsna tsiviliseeritult, ehk endale kombeks olevast toonist veidi järsemalt ja õrna pahameelenoodiga. Lõpetan kõne ja Liis ütleb: "oi, kui arglikult sa rääkisid!"
Oi jummal küll! ma nägin nii vaeva, et olla enesevalitsusega Kuri, aga....siis rikutakse kõik ära! ja ma sain lausa Liisi peale vihaseks :D Tuleb veel meelde, kuidas ma ükskord täiesti normaalses olekus olles inimeselt pr. keelest kuulsin: "Oi kui kurb ja õnnetu sa oled"...ja teinekord "Millepärast muretsed?" vms. Kas ma siis ei saagi oma malbest imagost lahti? :D (Ei, üldiselt võin ma ju sellega ka rahul olla vast...) Vähemalt mingi kasu sel (enda arust) väljapaistval ja suunatud vihal oli- internet on normaalne.

Reinu loeng oli ikka tore. Ta rääkis meile lisaks kultuuriloole loo sellest, kuidas tema selga koolis viiulipoogen puruks löödi ja kuidas ta autosõitu õppides vastu mändi sõitis. Esimese loo puhul avaldas ta kahetsust, et tänapäeva õpetajatel puudub õpilastega isiklik suhe või tasand. Teise jutu lõpetuseks ütle ta, et elukutselt on ta autojuht :)

Samas loengus täpselt meie ees istumas nägin ma tütarlastepaari, nagu kaks tilka vett, laua all käest kinni hoidmas. Doris nägi neid ka hiljem kallistamas. Oh, sellest pole midagi. Mis siit mõelda,mida arvata pole minu asi. Ega eriliselt hinge ei lähegi. Kui, siis pigem positiivsemalt. Lihtsalt, tundsin end kui vana ja uudishimulik külamutt. Et..."Oi, mis nemad teevad" :D
heh, me Liisiga kah väljendame oma "tundeid" vahel käest kini keksides. Ei tea, mida homofoobid arvavad?

Ma peaksin vist lõpetama Liisi kiusamise selle klaviatuuriklõbinaga aga....und ei ole, MSNs tore itaalia pöialpoiss.-pean olema hea-jõulud lähedal ja...Liis hingab sügavalt,äkki juba magabki?

Esmaspäev, november 07, 2005

variatsioonid mannavahule Liisi teemal

Mu kullakallis Liis tegi täna aastavanusest kopitanud pulbrist ja keevast veest enesele mannavahueine.Tuligi välja midagi ehtsa mannavahu sarnast (muide meie suguvõsa ütleb mannakreem, aga liisi juuresolekul kontrollisin end ja kasutasin järjekindlalt väljendit mannavaht) Vapustav keemiline reaktsioon, kas pole? Natuke liiga vedel ehk sai, aga katsu sa seda Liisile öelda. Teine kohe vastas pahaselt, et tegi kõik õpetuse järgi. Täpselt pool liitrit vett, täpselt õige kogus suhkrut. veet mõõtis ta muide veekeetjaga :) geniaalne! Noh, igatahes pakkusin ma talle olluse vahustamiseks oma käsimikserit. See on üks neist esemetest, mida minu suguvõsa mulle "iseseisvasse ellu" kaasa pani. Nojah, kasutud esemed nii kodus kui ühikas, aga kuna keegi ära ei raatsinud neid visata, sokutati mulle... Selles komplektis on veel tädi kärsahaisu produtseeriv soojapuhur teise nimega "mäletan, kuidas meie Papaga [minu vanaisa] seal hipodroomi korteris seda kasutasime. ii hea si, mis sel siis viga?" Jeesus küll! See puhur on minust vist ea poolest kaks korda vanem. Kaks suurt nuga on ka. Üks on reservis, teine kasutusel konservide ja munakoorte avamiseks...

Igatahes Liisi juurde tagasi tulles... Ta kasutas seda mikserit (ilmselt lisas see kapi otsast võtut atribuut hinnalisse gurmaanitoitu veel ka hunnituid tolmulesti ) ja hakkas sööma kuni ütlesin: "Mina sain ka täna sajanda postituse täis. Jõudsin sulel järgi aga...sul on kindlasti neid juba 150" Säärane lause kutsus esile enneolematu ja lausa unustamatu reaktsiooni: naeruturtsatus-okserefleksi. Kui kaunilt voolas see "naturaalsete" lõhnaainetega rikastatud mannavaht tagasi oma algsesse sängi: väikesesse kaussi. Oi, küll see oli sulnis vaatepilt. See tekitas minus tarretisega seotud nostalgiat ja iha toda magusat sülti otsekohe mekkida (aga ma ei viitsi poodi minna)

Muidu on Liis ikka ka tore olend. Ta on vaid veidi külmakartlik. Magab kampsuni ja kolme tekiga. Ka ärkvelolles on end hoolega vooderdanud. Ükskord oli tal seljas vast 3 kampsunit ja ta nägi välja nagu ülekasvanud trühvel (pealmine kampsun nimelt oli valge). Aga see oli nunnu. Ühiselt harrastame me vääksumist ja ruigamist. Individuaalselt harrastab ta seda siiski hommikuti kui ma teda äratada püüan. "Ära tee! Vääks. Pähh! Näh, ma ju ütlesin, et täna lähen kooli kella kümneks. Vahel oled sa lausa õel, Greta" Nüüd viimased paar päeva oleme magama läinud pimeduse saabudes. Ettevalmistused algavad juba kella kuue paiku. Ja...ta lausa üllatas mind! Tõusis üles täitsa ise ja oli üldse nii iseseisev (oi kui tubli) :)

Üldiselt teeme ikka kõike koos. Sööme, magame, jalutame, võimleme ja oh neid filmiõhtuid ja enne-magamajäämist- jutte. võimlemise alla klassifitseerub ehk ka müramine: põrandal aelemine, võitlused varastatud soki pärast jms. Mõnikord kukkumised...toolidelt ja vooditest, aga alati akrobaatiliselt. Sinikad jätame märkimata.

Liis armastab pesta musti nõusid just enne sööki ja minu närvikavale ja loogikale niiviisi regulaarselt lööke anda.Aga noh...küll ajapikku kasvab minugi irratsionaalsus sama enesestmõistetavaks kui segadus, mis valitseb voodis ja kirjutuslaual ja valitseks ka külmkapis kui poleks organiseerivat haldjat...jällegi Liis, kes paigutab minu hapukoored ja munad riiuli tagumisest nurgast hunnikust hapukoorte ja munade jaoks reglementeeritud õigesse paika ukseriiulitel.

Liis vihkab salaamit, minu tädi meelissaadetist. See-eest armastab ta ube tomatis. Mainige ube ja mulle meenub mu suurim trauma: viirus kõhulahtisuse ja okserefleksidega. Vähemalt üks arusaam todu suhteso n meil siiski ühine: osta tuleb mittemaitsvat toitu, siis jätkub seda kauemaks ja seda süüakse vähem. Minul on see üsna hiljutine avastus ja hetkel pigem teoreetiline, Liis mugis aga näiteks eile suurest näljast kuiva ja kidurat köömnetega näkileiba. "Öök, kui vastik," ütlesin mina,"anna veel!"

Liisi voodi kriuksub nagu vana bordelli veteran, minu voodil on madrats, mis libiseb pidevalt maha ja hommikul ärkan tavaliselt pilus, mis on seina ja madratsi vahele moodustunud. Padi kukub kogu aeg voodi peatsis olevasse auku. Liis magab nagu vagel- keeratud oma tekkidesse nagu tortilla, mina vahel ka. Ma ei tea, mida Liis ärgates märkab aga mina vahel seda, et käed on puusadel, peaaegu kubemes :D

Liis kardab reeglina ühikas ringiliikuvaid mehi. sellest enam kardab ta ainult ühikaköögis hulgakesi seisvaid mehi. Ma otseselt ei karda aga natuke ebamugav on küll vahel. Nii me käimegi julguse mõttes köögis võimaluse korral kahekesi. Ikka ohutum, mine neid lühikesi ja alatoidetud vene parnjeid tea....

Liis temperatuuritaluvus on hoopis teine kui mul. Mina kontrollin keevate makaronide valmidusastet otse potist makaroni ampsates. Liis käib oma makaronidega rõdul liputamas. vaene toit! Enne söömist piinatakse veel külma ilmaga ka! Oi, ja ükskord tegime..mitte Bläk Rokiti kombel peedist pesumasinale trumlit, aga makaronist vilepilli. Vastasmajale esitasme dueti aga keegi meie kunstilist taset ei hinnanud. Ei tea, kuidas on meie õhtuste tantsunumbritega?(Kardinaid meil pole, päris hästi peaks nägema. Seitsmes korrus, paremalt esimene aken.)

vot nii! :)


Rothko maalide
maailm on mu sees
kirkad kuid mahedad toonid
kustumatud emotsioonid
mis ei kiskle, vaid on sümbioosis

Tšaikovski klaverikontserti
helide tasakaalukas virrvarr
heliredeli tempokas tõus
ja lustlik liug tagasi alla

ja mõtted, mis haju
hetkeks tasakaal ja tugev taju
inimmaailma rikkus ja ilu
hetkeks tasakaal ja tugev taju
inimmaailma rikkus ja ilu...
Unes nägin ma seda, kuidas pidin oma surnud vanaemaga lennukiga kuskile puhkusele sõitma ja lennujaama läksime Mustamäelt trammirööbastel uisutades...

Ei tea, kas ta ilmus mulle unne kuna eile õhtul mõtlesin surmast ja surnutest? Kuidas mina surres ei tahaks hala ega nuttu ja kriiskavalt melanhoolseid viiulipalasid, ei taha saada maetud hauale, kus järeletulevad põleved peavad orjama, et plats umbrohust puhas oleks. Ei, pigem tahaksin jääda vaid mälestustesse ja kõik füüsiline (siia on ta maetud) oleks mõttetu. Parem oleks saada tuhastatud ja siis võiks see tuhk lennata seitsme tuule suunas. oleksin kõikjal ja mitte kuskil...

Unenäost tingitult hakkasin ma mõtlema...kas ma tundsingi üldse oma vanaema? Kui ma olin juba piisavalt suur, et mõelda ja aru saada, oli tema juba haige ja kibestunud. Ma ei tahaks uskuda, et ta terve elu selline oli. Kahju, et ma ei saanud tema paremaid iseloomujooni eriti tundma õppida :(

Mnjah, selline see november on: pikad pimedad õhtud, vihmane ja sombune ilm; tahes-tahtmata tulevad sellised mõtted, mida näiteks päikesepaistelisel maikuul ei mõtle. On inimesi, kes väidavad, et ilm nende meeleolusid üldse ei mõjuta. Paraku mina nende hulka ei kuulu. Noh, ega ma siis kohe lahinal nutma ei hakka külmal ja tuuliselt õhtul, aga kuidagi nukramaks võibolla jään küll....

iseenesesse vaatamise aeg...

Vennaskond - Maailma lõpus on kohvik

Laupäev, november 05, 2005

jalutuskäikude tervislikkusest

nagu eelmisest kirjutisest lugeda võib, olin ma juba täitsa ummikuse jooksnud. Õnneks tuli peagi päästev mõte end tuulutama minna. Lausa uskumatu, kui kasulik üks jalutuskäik olla võib. Liis tuli ka kaasa ja nii me käsime raudtee taga surnuaias (sellistel paikadel on pea alati hinge rahustav mõju) ja paljudel pisikestel tänavatel, kus saime vaadata ilusaid pisikesi maju, küll armsaid, küll kurje koeri. Kasse nägime ka, ja inimesi. Nii tore oli vaadata kuis igaüks midagi kasulikku teeb. Oli müüriladujaid ja viimaseid rohijaid, leheriisujaid ja uksevärvijaid. Kõige toredam oli aga jooksev ümmargune punetava näoga postitädi, kirjakäru selja taga veeremas.
Jalutuskäigud on nii virgutavad, et neid peaks tihemini tegema (igapäevane kooli-koju rühkimine ei lähe arvesse) Oi, ja Liis avaldas mulle armastust ;) ma ei teagi kumb magusam hetk oli kas see, või too, kus ta minu ees küünlavalgel hetkeks liputajat mägis :D Hihii, olen täiesti normaalne aga paratamatult on mu kallist "elukaaslasest" saanud minu eksistentsi pea lahutamatu komponent ja nalja saab meil, õnneks, kogu aeg :)

Küünal põleb, raadiomast akna taga plinksib, Liis uurib oma füsioloogiapiiblit, Tori Amos laulab - ilus õhtu on.

kuhu ma siis nüüd jõudnud olen?

Laupäev, rahu, vaikus, võimalus lõõgastuda, lihtsalt nautida elu ja...mind valdab mingisugune õudne vaimne piin. keegi on kõik mu mõtted kokku köitnud, mingisse laekasse lukustanud. Säärane loominuguline kriis, kus justkui nii väga tahaks midagi öelda, kirjutada... Aga mõtted on lukus, väljenduse vahendid kaotsis. ja selline tunne juba pikemat aega. Tunnen, et mul on ees nähtamatu sein. Üks samm ja olen sellest üle aga...kuidagi puudub jõud selle ületamiseks. Pffff! Tean oma taset nii pildis kui sõnas, saaksin justkui edasi areneda aga...ei saa :( Sõnad lihtsalt ei jookse... Jube, kui palju sõltub minu puhul spontaansusest. Olen leppinud sellega, et tuleb siis kui tuleb aga nüüd voeh...justkui kõhukinnisus :D

See selleks...Bloogis polem ul mingit taset, seega siin võin kirjutada täitsa vabalt. Kohe tulebki järgmine postitus juba mõnel muul teemal

Neljapäev, november 03, 2005

kõik on võimalik...

...kui mitte päriselt, siis unenägudes kindlasti. Kahjuks ma ei mäleta unesid täielikult aga nii tänasest kui eilsest ööst on kaks toredat episoodi. Esiteks see, kuidas ema õpetas mind vasikat kasvatama. Selleks tuli teha möks, mis kokku segatud kaerahelvestest ja PVA- liimist, ja asetada see koos tulevase vasika "iduga" kingakarpi. Ma ei saanud küll kahjuks päris täpselt seda mida tahtsin. Karbis hakkas hoopis kasvama kahepealine kassipoeg. Selline loom, kel oli kaks esipoolt keskelt kokku ühendatud. Nagu Lükka-Tõmba. Loom oli äärmiselt isukas, sõi suure entusiasmiga kaerahelbe-PVA segu ja..tegelikult täitsa armas ka Ema tahtsi siis mulle veel mingeid loomakasvatuslikke nippe jagada, aga ma ütlesin, et pean WC-sse minema. Hakkasin siis minema ja kuna kogu lugu kippus muutuma tüüpiliseks wc-stseeniks unenägudes (noh, need ebamugavad, läbipaistvad, kitsad peldikud), siis läksin reaalselt wc-sse. kahjuks pärast seda uni enam ei jätkunud.
Täna nägin unes, et emigreerusime koos Liisiga Soome ja pidime seal koolis käima. istusime esimeses pingis ja õpetaja sääl seletas midagi...Liis vaidles kõigele vastu, üldse oli kuidagi ebaviisakas :D... ma ei tea, mis vahepeal jutus, aga üks hetk pidi ma koju minema (ühikasse) ja otsustasin kasutada lendamistehnikat. Selleks tuli võtta sinine peopesasuurune hokilitrit meenutav objekt ja see pea kohale tõsta. Nii lihtne see lendamine oligi:)

Esmaspäev, oktoober 31, 2005

üks vana pilt...


leidsin selle pildi kodust arvutist. Tuli meelde, kuidas selles laagris olles sai alguse minu kustumatu armastus hobuste vastu ja....ma pole ju aasta otsa saanud ühegagi neist suhelda. Välja arvata ehk üks õnnetu kronu Viru tänaval, kes oli pandud tööle paksude turistide vedajana. Andsin talle suhkrut ja...ta liigutas kõrvu ja vaatas minu poole. Oeh! Lääge küll, aga ikkagi liigutav

Siin mina ja Pilleriin...aastaid tagasi.

Pühapäev, oktoober 30, 2005

orkaan Ilme

Orkaan Ilme saabus ukse taha kella helistama uue aja järgi kell pool üheksa hommikul ja ma ei näinudki oma und lõpuni :( Mingi segane lugu seoses nõidade ja nõiatunnistustega. Aga orkaan tõi veidi pitsat vähemalt....nii, et kuigi olen unine, on vähemalt kõht head-paremat täis. peaks uut kaalu veel kasutama...kohe lähengi...siis veel emme autot kiusama ja bowlingusse.
PS: Liis saabun kuuese bussiga, ootan vastuvõtupidustusi :P

Laupäev, oktoober 29, 2005

teater ja teemaania

"Surm ja tütarlaps" Draamateatris. Viimase hetke piletid tänu ema tutvustele. Hmm.. ma pole ammu tatris käinud nii et mu meeli see ergutas küll ja kohati oli väga andekalt lavastatud(Unt) ja elavas esituses Schubertit kuulata oli ka mõõnus (keelpillikvartett) aga...lõpp oli lausa uskumatult lihtne ja kuidagi..ei tea, minu kõrgeltarenenud "kunstimaitse" oleks soovinud midagi muud. Noh, esialgsed muljed....
Homme läheme bowlingusse, seal on head muljed kindlasti garanteeritud. Ja autosõitu kindlasti veel ka :D

Mis puutub teesse, siis oeh, sügis kutsub esile teemaania. Mul on küll suur kott kuivatatud piparmünti aga ühest teest ei piisa niisiis ostsin ,õigemini ema ostis kolm pakki teed, mis ma kavatsen kõik tartusse kaasa võtta ning..las teepeod alata. Muidugi peavad ka küünlad põlema. Oh, kui vaid suudaks poest tikud osta. Juba kolm korda on see mellest läinud. Arvan, et panen kodust paar pakki pihta:P Võibolla küsin ka viiskalt ...
Green tea variations
Orange twist
Straberry vanilla
tahan veel
Old Love
Santa Barbara
ja põletada
Mandariini lõhnaküünalt
kurat küll, seda väikest 20kr maksvat polnud ja 76kr ei raatsinud küll osta. Eks ma pean siis veel korra oma nina kaubamajja toppima...

Reede, oktoober 28, 2005

kiire ülevaade...

mis siis täna toimub?

  • ema sulatab külmikut üle 1000 aasta. Loomulikult tähendab see seda, et kogu kapp on vett täis ja kui peale väikest eemalolekut koju tulime, ulatus veeloik täpselt läveni. Ettevaatust, et sisse ei astu!
  • käisime emmega sõitu õppimas. Istun roolis ja loomulikult suretan auto ikka väga väga väga mitu korda välja. Hmm autot liikuma saada on palju hullem kui 2. käiku peale panna. Nii jube nii jube. Aga pidurdada oskan ma juba väga hästi :P (see ongi ju kõige tähtsam?)
  • emme tahab ka ploogi, niisiis tegimegi talle aadressi ja puha. Kardan, et teamagi on laisk kirjutaja aga loodan et ta vähemalt sellele va Tiinale pähe teeb :D
  • oi ja poes käisime ka. Ostsime kohupiimakreemi ja puha, et sõita türisalu pangale ja siis seal nautida. Ilm läks külmajs ja sinna me ei läinud. Kodus tahatsin seda süüa aga kirsikreem on ukraadina. Mis mõnes mõttes on hea ka sest
  • ostsime täna kaalu. Oh õudust! jah, kaalu ja ma ei saagi enam kellelegi öelda, et ma kaalun umbes nii ja nii palju. Ma kaalun hoopiski....Voeh! Aga mul on hea süda.
  • Antilla ründab jõulukataloogiga. Hakake inimesteks: pole veel novembergi!
  • Helika teeb praegu linnasõidueksamit.Pöidlad pihus! :P

Kuna telekas ikka ei tööta, hakkan kokku panema fotoalbumit. Pildid, mis ma Tartus ja Tolkuse rabas tegin, tulid üle ootsute ilusad :P

eilsest filmist

Eile võtsin ometi end kokku ja läksin keemiaringi neljapäevasele filmiõhtule. Seekord näidati filmi nimega "what the bleep do we know", mida on väga raske paari lausega iseloomustada ja mida enam ma nähtule mõtlen, seda enam kõik mu peas laiali valgub. Film oli segu dokumentaalsest ja väljamõeldust. Räägiti kahje objekti samaaegselt kahes kohas olemise võimalikkusest, ajast ja ajasrändamisest, ajukeemiast ja paljust muust
Üks põhiideedest oli see, et inimesed kujundavad reaalsust enese ümber ise ja põhimõtteliselt on kõik võimalik. Seda prooviti tõestada muuhulgas ka kvantfüüsikast lähtuvalt. targad onud ja tädid selles filmis ütlesid, et meie kujundatud reaalsus on lihtsalt see, mille me oleme enestele pühe võtnud. Huvitav näide selle kohta oli see, kuidas omal ajal indiaanlased ei olnud võimelised nägema silmapiiril Kolumbuse laevu, sest nende maailmas midagi säärast ei eksisteerinud. Shamaan aga märkas, et vesi ja lained on kuidagi imelikud ning pingsa jõllitamise tagajärjel ikka midagi nägi. Ta ütles seda ka teistele ja kuna nad teda usaldasid, hakkasid ka nemad nägema.
Teiseks väga huvitavaks kohaks filmis olid kellegi jaapanlase katsed veekristallidega. Ilusad mõtted nagu näiteks thank you muutsid veekristallid ilusaks, halvad mõtted aga koledaks. Kuivõrd tõene see nüüd on, ei tea, aga väga ilus mõte küll ja...mõtte jõud on tegelikult hiigelsuur nii, et kasvõi teoreetiliselt sel ju tõepõhi all on...
Juttu räägiti seal palju, üritati kogu inimese olemist ka keemiliselt seletada... kõik kahjuks meelde ei jäänud aga idee, et kõik on mõtlemise taga kinni, on küll õige. Väga teoreetiliselt, praktikas on seda vast rakendada väga vähestel valitutel: nõidadel, samaanidel. nemad on suutelised uskuma enamasse kui "mass" ja on tõesti suutnud nende kujundatud piirid ületada. Samas, ega nad ei ole erilisemad kui kõik ülejäänud. Ainuke asi mis neid maailma avastamisel eelisseisu tõstab, on usk, et kõik on võimalik. Kindlasti nõuab piiridest vabanemine tööd, lausa aastakümneid oma teadvuse arendamisel, kuid... kõik ON tõesti võimalik.
Filmi järel paluti mõningatel "tarkadel" filmi kommenteerida. Ausalt öeldes mind lausa hämmastas kui üheselt nad sääraseid ideid eitasid. Jah, ega ma poleksi oodanud fanaatilist usku, sellesse mida räägiti, aga öelda, et see või see pole võimalik, on küll äärmiselt vale. Inimesed on alalhoidlikud ja ikka proovitakse säilitada vana ja kindlakskujunenut aga...kui see nii oli, siis ei toimugi arengut! See mida pole avastatud, see millest ei teata, seda polegi olemas? Pigem vastupidi: see mida me teame, mida oleme tõestanud, on vaid üks võimalik vastus olemasolevale, mis on nii tihe ja nii mitmekihiline, et meie oma piiratuses suudame tajuda vaid imeväikest osa sellest kõigest...

Film oleks võinud olla paremini esitatud, aga ideed, mida välja käidi, vähemalt mõned neist olid väga head ja panid vähemasti mõtlema...
Kui tekib võimalus filmi näha, soovitan soojalt seda teha

Kolmapäev, oktoober 26, 2005

teater

Oh ma ei tea kas see järgnev pole ehk minu jaoks liialt suur tükk. Oh aga ma lihtsalt pean seda trükkima Ma pean hetkeolukorra kasvõi enesele säilitama.
Millal enne olen ma saanud nii suure mõnuga naerda vastassoo üle. Jah, Liisiga küll aga...oeh need olid tema isendid, mul on nüüd omad :D Kuigi jah, parim nali on meil ühine. Oi, jaa, see on õel aga lakkamatu huumoriallikas on siiski üks teatud krokodill-teadur, kes kord püüab ühte ja siis nii igaksjuhuks või kindluse mõttes ka teist. Jah, vapustavalt imelik, et mees, kes väidab, et kahte naist ta ei taha, on otsustanud semmida Liisiga ja võtta mind endale nn varunaiseks. Niisiis, kuna Liis teejoomise ettepanekule ei vastanud(üleüldse on Liis suhtunud temasse üsna leigelt, mispeale vaesekene kurtis mulle, kuidas Liisiga temal miskit ei õnnestunud), kutsus ta sama sõnastust kasutades mind. Jah, ma nalja pärast läksin. Oi, nalja selle inimese kulul oleme saanud karistamatult palju... Liis muidugi varjas oma suurt "armukadedust" kuni täna selgus suur üllatus. Talle kroku isegi meeldib :) ainuke häda olevat selles, et see pidev pilkamine on mehe väärikuse ära solkinud. Täna kokku tulnud komitee aga otsustas, et Liis hakkab temaga käima.
Võtsin sellist teadet täiesti tõsiselt (ilma ühegi naljata) ja otsustasin, et tundeid ei tohi varjata.
MSN-s teatasin ma härrale kohe meelitavat uudist: "Kuule, tead sa, tegelikult sa meeldid Liisile" mispeale too vastas: "Lahe. Olen 20 minuti pärast tagasi." Jah tal oli tõesti kiire aga oleksin soovinud veidi entusiastlikumat reaktsiooni. Ehk meie ohver kartis järjekordset vempu?

Siis on spektaaklis osatäitjaks keegi, keda hetkel nimetame siis näiteks lihtsalt K-ks. K on võtud pähe, et tema on minusse meeletult armunud ja seda ainult minupoolt leigete MSN-i vestluste põhjal. Mina ilkusin Liisiga tema, Liis leidis siin võimaluse vastata. Igast lausest ja repliigist saab midagi naljakat konstrueerida.
Vahepeal kadus K silmapiirilt rammusamatele heinamaadele. Tagasi tulles meenusin talle mina (mis on muidugi väga meelitav) aga kui natukene saavutatigi minu puhul enne lahkumist edu, haihtus see eemaloleku tõttu ruttu. Tõe avameelselt rääkimine pole aidanud ja härra on oma südamlikkusele ja siirusele vaatamata viimasest vestlusest teinud tõelise seebiooperlikult väljendusrikka sõnavõtu (mida ma küll tõepoolest hindan enam kui leiget suhtumist) mis jättis mind täiesti nõutuks, sest naerda ei kõlvanud ja nutta ma ka ei suutnud...

Mina aga olen nagu loll küünitumas ja küünitumas teatud tüübi poole, kes on tore, keda ma pea ei tunne, aga kes ometi suutis mind lausa vihastada(!?) NB: mind(!?) Tema on võtnud endale laid-back ja ükskõikse poosi, vaevalt vaevub minuga paari sõnagi vahetama (kuigi jah, ühest hädast aitas välja =) ) ja mina olen end lolliks tegemas ja peagi hullumas.

Kui see pole eluteater omas mahlas, siis mis see on?

voeh...

Siin ma siis nüüd istun. Kooli ei läinud, istun ja olen lihtsalt mõttetu :D
Vaatan, et ma peaksin fonti vahetama,oleks ilusam ja vaheldusrikkam. Valikut eriti pole aga ehk käib kah...Niisiis...kõik :D

Teisipäev, oktoober 25, 2005

(siia kirjuta intrigeeriv pealkiri)

(siia kirjuta huvitav tekst)

Mnjah, kui eilne sissekanne välja arvata, pole ma nädala miskit kirjutanud ja...olen veidi rütmist väljas. Tegelikult on ju vapustavalt lihtne möla trükkida ja...uskumatu- leidubki inimesi, kes seda siis loevad :) Aga...ma pole seda ammu teinud nii, et... ma ei tea
veidi irisemist veel arvuti kallal. Tööle hakkas natt kül lläbi mitmete pingutuste. Lõpuks pidin ma langema lausa nii madalale, et helistasin lausa Mardile ja...Jürile! uskumatu, viimane viitsiski linna teisest otsast kohale tulla ja peale pikka mässamist mingit asja sai ka... Aga oh õudust, hommikul läks arvuti jälle käest ära. Ilmselt on mingisugune interneti-sekt tema mõistuse enda tahtele allutanud ja mulle...ta enam ei kuuletu. Näiteks ärak ustutades kunagi meeltesegaduses tõmmatud mõttetud programmid real player jms, kustub ka netiühendus :( Ainuke, mida ma veel teha saan, on system restore, mis interneti tagasi toob kuid seegi võib iga hetk taas kaduda :((( Võeh! Ja windows XP ma uuesti peale panna ei saa, sest arvuti keeldub sedagi tegemast. Õudne! Mulle ei meeldi sellised asjad nuuks ja tsiteerides Liisi: vääks!


Arvutiasjandus välja arvata, on meil ikka ja pidevalt lõbus. Mmm täna hommikul näiteks mängisime varjumängu, joonistasime siluette paberile, pühapäeval me võimlesime üle pika aja...
Oi, ja kõige parem on see, et täna õhtul lähen krokodill smaddyga teed jooma :D ma isegi ei tea miks, oeh see mees on me lõputute naerdue allikas. Inetu ma tean, aga ta ise põhjustab seda....

Üht väga põnevat unenägu nägin ma ka! Nimelt sain ma endale jumalikud võimed ja ma otsustasin uudishimust olla nädal aega mees. (Imelikul kombel oli sel hetkel meestemoes kuum teema seelikud. See pole aga muu unega kuidagi seotud) Nii pea kui olin meheks moondunud, tekkis mul väga suur pissihäda. Suundusin WC poole ja muhelesin rahulolevalt nähes, et naiste WC ukse taga oli pikk järjekord. Meeste oma oli aga suhteliselt tühi.
Oma võimeid ma täiuslikult ei vallanud ja nii märkasin ma pissuaari juures, et mul on ebaloomulik peenis. Minust aina voolas ja voolas ja voolas vedelikku ja minu organ moonus umbes 40cm pikkuseks valgeks voolikuks. Seejärel ärkasin et naiselikest tunnustest on mul veel rinnadki säilinud (No tõepoolest! Mida küll Freud ütleks?) Lõpuks sain oma füüsilise olemuse korda ja lahkusin WC-st. keegi lasi mulle aga kaks kuuli jalga ja ma lonkasin verest tühjaks voolavana apteegi poole, lootes sealt abi saada. Aga!...Seal öötasid mingid ülbed tibid kes ei teinud surevast mehikesest väljagi ja pööritasid ülbelt silmi. Kui apteegi vastas istuvas restoranis olev Rootsi vanapaar küsis miks mulle abi ei anta, valetasid piigad, et mina olevat väga ebaviiaks ja neil on õigus mind mitte teenindada.
Järsku meenusid mulel mu võimed. Ravisin end ise terveks aga muutusin tagasi naiseks, see mees kes oli olnud jäi samuti eksisteerima. Meie/minu peale vihastanud kapm hakkas meid taga ajama. Jooksime hoonest välja (siiani oli kogu tegevus toimunud kaubanduskeskuses) ja jõudsime metsa piiril oleva väikese majakeseni, kus elas jaapanlasest vanatädikene. Ta oli vist veidi nõialike võimetega. seletasin talle, mis minuga toimunud on, lootsin temalt abi saada (oma võimeid jälitajate kõrvaldamiseks ma kasutada ei taibanud...või ei osanud). Koos otsustasime, etm uudame mehe 5-aastaseks poisikeseks.
Jälitajad hakkasid lähedale jõudma, jooksime edasi. Nüüd oli mul siis poisike käekõrval. Jooksime ja jõudsime kuivanud sekvoiametsa, puude otsas olid hütid. Seal elasid inimesed. Nad ütlesid, et on sunnitud ära kolima sest puud on kuivanud ja kogu keskkond on nüüd elamiskõlbmatu. Võtsin end kokku ja oma võimetega muutsin metsa taas elavaks. Selle isetu teoga sain jäitajatest lahti- mets kasvas i itihedaks, et nad ei pääsenud läbi. Poisike muutus taas meheks, me abiellusime ja jäime sinna metsakülla elama. Saime isegi kaks tütart. Kõik oli idülliline kuni mitu aastat hiljem armusin ma noorde poissi ja abielurikkumise tõttu aeti mind paradiisist ära. Kahtetsesin tehtut, aga oli juba liiga hilja. Pidin pöörduma agasi tsivilsatsiooni ja välja mõtlema, kuidas endale elatist teenida. Õnneks tuli mu noor armastus minuga kaasa...

Ühte põnevat raamatut loen ka. Sellest kirjutan kah, kui ptui ptui ptui, nett kestma jääb....
oeh kui palju kirjavigu siin kindlasti on. Oleks mul vaid eesti speller....

Esmaspäev, oktoober 24, 2005

siin ma nüüd siis istun...

uskumatu küll- raamatukogus. Sest....kodus lihtsalt internetti (ikka veel) pole. Helistaswin ju ka nn "teenindusse" ja halasin telefoni otsas veidi aga...peale lubaduste ei midagi muud. Mitte keegi minu ühendust vaatama ei tulnud :( Kardan, et minu viimaseks võimaluseks on Helika, kes hakkab täna mu kallikest arstima. Kui tema ravimid ei mõju...kas tõesti format C ???

Niipaljukest siis minu muredest seoses ühendusega. Muide, kroonilise internetipuuduse põdesin ma edukalt läbi ja...Tegelikult saab üsna edukalt hakkama ka mitte onlines istudes. Oi, raamatuid lugesin ja uskumatu, me võimlesime koos Liisiga eile pikalt ja põhjalikult. Aga eksm uidu päevad lähevad ikka ribradamisi edasi. kahjuks muutuvad nad aina külmemaks ja pimedamaks :( Eks sellest (ja internetipuudusest) tekkis ajutine kriis. Nutmaajaval valus arusaamatus ja kõhklus tuleviku ja elu olemuse teemadel....Õnneks on see (ptui ptui ptui) selleks korraks möödas ja
kui mul õnnestub taas oma ploogi kirjutama tulla, kiirgan edasi enesele loomuomast positiivsust....
aga nagu öeldud saan netitagi hakkama....niisiis, eks paistab....

Ps. kallikesed nii armas teist et ikka kirjutate ja jälgite mu tegemisi siis bloggerimaailmas.
kurb on küll jah et mu viimaseks mõtteks jäi sihuke justkui must masendus. Tegelikult ju asi nii hull ei olnud... :)

Neljapäev, oktoober 13, 2005

vot nii

vahin siin juba pea pool tundi seda tühja aknakest. mõtlen, mida kirjutada. Kuna hetkel on tuju ainult virisemiseks sobilik, jätan käigu vahele.....

Teisipäev, oktoober 11, 2005

minu mainest

kõigile teadmiseks!

Jaaa, muidugi olen ma heasüdamlik ja viisaks ja lahke jne aga on ikkagi uskumatu, mis mulje on minust jäänud vist....üsna paljudele?
Va Aafrika-Carl MSN-s kelle Tiina "läbi kulutas" ja kelle meie Liisiga oma "hõlma alla võtsime" arvab näiteks et olen väga shy ja tema peab mulle õpetama kuidas flirtida. Siis arvab ta veel seda kaa, et mina olen temasse armunud.

Liis kirjutab üsna avalikult ja särtsakalt, mida ta mõtleb ja mida näeb. jaa mina olen küll veidi vaoshoitum selles osas, mida räägin ja näen vähem igasuguseid asju, sest olen lihtsalt...uimasem?
aga oi, ma irvitan samamoodi nagu tema igasuguste lolluste, nonsensside(huraa ka mina saan seda sõna kaustada) jms jaburuse peale.
Kommenteerin kurjalt ja julgelt, ropendan jne (harva küll ikkagi :D) Hihii ja igasuguste naljakate msn-i meeste ja türklastega saab nii palju nalja, sellist mitte just eriti heasüdamlikku nalja, niisiis.
Mäletan, et kellelegi oli puberteedieas (see oli vist Helika) ainult minuga kaua väljas jalutamas käia, sest mina olevat "mõistlik" ja kulla Brigitta oli kaaa nii üllatunud kui kuulis et mina joon ja käin klubis :D
Koolis teen ma tarka nägu ja nii keskoolis olid muidugi taaskord kõik õpetajad veendunud, et ma "kullatükk" olen. Hihiiii!

Issas, ma olen küll rahul ja vahel uhke oma plekitu reputatsiooni üle aga...oelge ometigi mõistlikud, ma olen palju vallatum, kavalam, pahelise kui te arvatagi oskate.....

Esmaspäev, oktoober 10, 2005

olla...

Pühapäev, oktoober 09, 2005

kärbeste jumal

olen mina! Hahaahaaa!(homeeriline naer.) Noh jah pean tunnistama, et meil valitseb polüteism ning seega on mu kaasjumalaks Liis. Kahekesi koos valitseme üht seltskonda veinipudelisse lõksu jäänud äädikakärbseid. Muidugi armastavad drosoofilad väga käärinud toidujäätmeid ning seega oli laiskusest lauale jäänud tühi veinipudel (tilgakesega põhjas) tõeline püha lehm, mille poole püüelda. Noh sisse oli lihtne saada, aga välja? päris raske ülesanne muidugi. Suur on aga "jumalate" rõõm, sest tüütud olendid ei tiirle enam meie peade kohal, vaid on koondunud väikesesse rohelisest klaasist anumasse.

Aga oh häda! Üks tegelane, ilmselt kogu ühiskonna helgeim pea, suutis leida väljapääsu. ta polnud veel päriselt lahkuud, ilmselt pidas ta rasket moraalset sisevõitlust. Meenutagem Platoni koopamüüti: kui kõik mida siiani näinud oled, on vaid varjud, peegeldused, siis võib "tegelikkus" hirmu valmistada küll. Nii ta siis istus seal pudelikaelal ja värises, olles ebakindel oma tuleviku suhtes. Jumalate kohustus on eksinud lambukesi muidugi ka aidata ja nii andis Liis talle tugeva julgustava sõrmenipsu, mispeale lambuke lendas tähtede poole. Hiljem, muide, nägin teda vannitoa seinal mõtisklemas. Arvestades veinipudeli ja vannitoa suhtelist kaugust ja kärbsekese väiksust, võib seda pidada lausa paralleeluniversumiks. Ma ei juhtinud teda tagasi pudelisse, sõprade ja vaenalste juurde. Arvan, et erakuelu teeb temast kuulsa kärbes-pooedi või lausa filosoofi, kes oskab vastata igikestvale küsimusele, mis on elu mõte. (Juhul muidugi kui tema õpetused ühiskonna poolt vastu võetakse,)

Siiski, et vältida kogu populatsiooni emigreerumist "laia maailma", võtsime kasutusele ettevaatusabinõud. Pudel sai kaetud fooliumiga, väikene auk keskel õhutuseks. Oleme õelad küll jah :D Mõtleme,et varsti on oodata beebibuumi (Liis rääkis targa ja üleoleva näoga, et drosoofilad kohanevad keskkonnaga ja siis hakkavad paljunema). Tore oleks ka omada üht mikroskoopi Tiina suurejoonelisest kogust, et teha Saava bioloogiatunni vaimus uurimusi, kel on pikad, kel lühikesed tiivad - geneetika ühesõnaga. Oi loodame, et rõõmu jätkub kauemaks.
tegelikult ma arvan et ka kärbsekestel, kui nad lõpetavad peaga vastu pudeliseina rammimise, saab olema magus elu. Esiteks me ju kavatseme neid tolles isoleeritud keskkonnas, kus muide pole looduslikke vaenalasi ka toita, ning lähtudes taaskord filosoofilisest vaatepunktist, tundmata "tõelist" maailma, olles õnnis ullike, on elada hea ja muretu....

Laupäev, oktoober 08, 2005

On juba möödnud piisavalt aega..

..ajast, mil viiamti kirjutasin. Tõsiasi on see, et olen juba proovinud vahepeal miskit kirjutadak uid asi on jäänud katki. Tänagi pole vast niipalju põnevat kirjutada. Midagi sellist vähemalt, mis minu "nõudlikule lugejaskonnale" põnevust ja naudingut võiks pakkuda...
Kuivõrd aga mu esmaeesmärk on siiski iseenese meelt lahutada, siis kirjutangi, isegi kui tegemist on viimase mõttetu lobahunnikuga :D

Mmmmm...mida siis ikkagi öelda? Lubasin küll poeetilisi tuure, kuid näib, et nendeni läheb veel veidi aega. Õigupoolest on minu "poeesia" suuresti spontaanne ja minu tahtest sõltumatu. Kannan juba mitu aega kaasas paari rida, paari seemet mõneks uueks luuletuseks aga....vot idaneda need read hästi ei taha....

Laupäev on. Igav on. Raamatut lugesin, Saladusi lugesin, Liisiga koos itsitasin, MSN-i olen sisselogitud aga keegi minuga ei räägi. Peaks pesu pesema, peaks prantsuse keelt õppima...ei viitsi. ongi õigupoolest juba oktoober ja täpselt niikaua ma ju tubli lubasingi olla. Nüüd on vaja küll juba midagi erilist, et mind jälle "usinaks" muuta.
Seesugune on siis hetkeolukorra kirjeldus. Böö! Tõesti on igav ja hinge närib mingisugune seletamatu tunne. Tahaksin midagi teha aga ei viitsi, peaksin midagi tegema, aga ei taha. Vahel juhtub nii küll ja tean et see läheb üle aga ikkagi: BÖÖ!

Tegelikult on raamat, mis hetkel käsil tõesti põnev. Tegemist on Pierre Chorderlos de Laclose romaaniga "Ohtlikud suhted", mis on minu teada üsnagi kuulus ja tuntud raamat ning tegelikult väärib minu silmis oma tunnustatust küll: mõnusalt pahelised kuid intelligentsed peategelased, kes vääramatu elegantsiga kõik teised oma tahtmisele allutavad. Kirjanduses on sellistele tegelastele ja nende edule küll tore kaasa elada, vahel ehk isegi neid imetleda. Olen näinud sama romaani ainetel tehtud filmi ja ma tean, et pahad saavad oma vitsad kuid hetkel olen alles raamatuga poole peal ning...tõesti on nauditav imetleda paheliste peategelaste manipuleerimisoskust. Manipuleeritavatele ma paraku eriti kaasa ei tunnegi...

Heh, hetkel ei tulegi miskit arukat enam pähe. Raadios lõõritavad linnukesed toonitavad kui oluline on olla otsusekindel ja mitte lasta asjadel omasoodu minna. seega lähen ja üritan nüüd teha midagi mõistlikku. Kas tušiga mökerdamine just mõistlik on...Aga mõningast naudingut pakub ikka :) (Kõigepealt aga duši alla..... )

Kolmapäev, oktoober 05, 2005

päevad on pikad, päevad on lühikesed

vastavalt sellele, mis kell sa suvatsed üles tõusta ja "tegutsema" hakata. tean jah, et seep olem ini eriline avastus aga siiki. Juba suvel märkasin, et kui tõusta kl6- kl7, siis teoreetiliselt jõuaks niii palju ette võtta ja kui keha(mis on harjunud märksa hilisema tõusmisega) tunenb, et kell võiks olla 2 või 3, on tegeliult alles kell 1. Õudne! :D

Täna taasavastasin selle seose. Nimelt algab esimene loeng kolmapäeviti kl 8.30 ning seeo n varajaseim loeng üldse. Nii, kui loeng sai läbi jõudsin Dorisega käia turul ja Zeppelinis (kus mulle muide jälle pensionikindlustust pähe püüti määrida), kohvi joomas ja..teha pikk jalutuskäik mööda Emajõe kallast. Olin otsustanud täna laisupäeva pidada ning järgnevatesse loengutesse mitte minna kuid.....kui me jõudsime oma pikalt lõõgastavalt jalutuskäigult tagasi, oli kell alles kaks, ma oleks suurepäraselt loengusse jõudnud! Oh oh oh...nii mõnedki tõusevad kl2 alles üles ja mina....olen päeva juba lõpetanud :D Jube!

Seoses selle varase suvise ülestõusmise mainimisega meenus mulle tänane unenägu: suvi, töö, Kohtu vaateplatvorm ja turistid. Huvitav kokkusattumus on see, et nägin täna tänaval Tiinat (giidide pealikku :D), kes peaks ju tegelikult üldsegi Tallinnas olema...

Helika läheb tänagi kluppi, mina ei viitsi. Kui oskaks midagi veel lisada, teeksin seda. Paraku ei oska. kõik.

PS: varsti tulevad mul jälle poeetilised tuurid, ma tunnen seda .D

Teisipäev, oktoober 04, 2005

Hommik algas järjekordselt traditsioonile mida-ma-unes nägin vestlusega. Liis nägi unes, et ostis kaltsukast sügavkülmiku, kuskil oli mingi neeger ja kuskil põgenes ta kellegi eest ära. Sussid kaotas ta unes ka ära, kuskile kodutee peale muide. Eriti tore oli minna mul kooli ja näha,et....ongi kellegi sussid tee ääres vahtralehtede sees. Olen täiesti kindel et see ei olnud uni :)

Ise nägin unes inimkeeli laulvaid hiidluikesid, seda kuidas ema mulle sõiduiletit ei ostnud ja me kontrollidele vahele jäime.
Parim osa päevast oli pikk ohjeldamatu naer Dorisega. Tegelikult jääb üsna mõistmatuks kuidas võib nii palju nalja saada sellest, kuidas hakksime auditooriumise minema(asub 3. korrusel). Doris tahtis minna 4. korrusele ja mina 3.korrusele. Läksin aga Dorise suunas ja ütlesin: "Õige küll!" Viis pikka minutit naeru oli garanteeritud.

Esmaspäev, oktoober 03, 2005

mul tuli uni meelde

ja otseloomulikult ma pean sellest kirjutama.
Nägin nimelt unes seda kuidas Krissu läbi MSN-i saatis mingi meela pildi enda suust, keel huuli puudutamas. Ta ütles, et kavatseb modelliks hakata ja see pilt on tema proovifoto, mida tuleb nüüd võimalikult palju levitada. Kui see inimestele meeldib, saab temast ka modell. Läksin siis juba oma kursuse listi kirjutama, et vaadake seda pilti ja kas see pole ilus?
tegelikult ma isegi olin võimeline leidma selle une käivitaja. Avastasin nimelt üsna põneva saidi http://postasecret.blogspot.com , kuhu inimesed saadavad oma saladusi postkaardi kujul (soovitan vaadata ;)). Üks nondest postkaartidest oligi täpselt selline, nagu unes nägin.

Pühapäev, oktoober 02, 2005

nuuks

Uurisin oma albumeid pilt.ee-s ja leidsin selle pildi siin. Ja hakkasin nii hirmsalt oma kiisu järele igatsema :( Selline ilme nagu sel pildidl ei saa ju kedagi külmaks jätta :P Kuigi tean üsnagi hästi, et kassil pole minust küll sooja ega külma (või oskab ta hästi näidelda) ehk vaid niipalju, etk ui oeln kodus, saab tema kaks hommikusööki :)

Oeh neid kassiinimesi küll. Tegelikulto n nii lõbus mõelda, et kui kassiinimeste seas jutt kiisudele läheb, jätkub juttu kauemaks ja kõik nende teod on omamoodi nunnud. Isegi see, kui sind sääri mööda üles ronitakse(küüntega muidugi) või kui pead ärkama hommikul kell kuus sest kassikesel läks kõht tühjaks. Oeh, kiisud on lihtsalt nii toredad:) Tõeline heldimus tekkis minus....Eriliselt enda kassi vastu, meenuvad aga ka Dorise Brunnu ja Tiina Sebastian ja üldse kõik kiisud keda ma iial näinud olen. Oeh....

uni on hea

Tõesti on. Täna sain lõpuks ometi korralikult magada. Lausa väikese vahega kuni poole üheni, mis minu jaoks on vapustav saavutus arvestades seda, et isegi kahel järjestikul hommikul peale pikka ülevalolemist läks uni ära kella seitsme paiku. Ilmselt mõjus mulle nii uinutavalt vein, mille eile ostsin. Tundsin vajadust korgitseri järele ja kui Liis ütles, et me eda niikuinii kasutama ei hakka, ostsin ma kohe pudeli veini ka. Odav vein küll aga siiski üsna hea- Manarstirska Izba. Kui kunagi seda emaga poes nägime, jäi mulje, et tegemist on ka üsna legendaarse veiniga. Aga nagu juba mainitud. uni oli väga hea :P Noh, ärkvelolek on küll tore aga und ei näe ju üldse :( Uni on aga üks minu elu sisukamaid komponente.
Tänane uni oli ka piisavalt jabur. Kõike ma jutustama ei hakka kuid parim stseen oli see, et varastasin põllult sibula, et see hobusele anda. Mind tabati aga teolt ja üritasin ära joosta. Min saadi siiki kätte ja enda õigustuseks ütlesin, et meile räägiti just ühiskonnaõpetuse eksami kordamistunnis seda, et seaduslikult on lubatud igalühel suvaliselt põllult võtta kapsaid ja sibulaid, sest neid toodetakse niigi Eestimaal ülemäära. Põllupidajad olid küll väga hämmastunud nägudega.

Muidu akkab sügis-talv küll saabuma. Liis juba nuuskab valjusti ja seljas on tal lausa 3(!)kampsunit. ka mina ärkasin väikese kurguvaluga. see läks siiski peale tassitäie tee joomist ära. Pofülaktika mõttes olen siiki joonud veel kaks ja tassitäie kohvigi. Muud polegi nagu olnud. Ahjaa nö kunstiga tegelesin ka. Eks tulge kunagi mu pilte vaatama :)

Laupäev, oktoober 01, 2005

ma ei tea kuidas alustada

...järjekordset postitust. On juhtunud nii mõndagi selle aja jooksul, mis on möödunud mu viimasest kirjutamisest. Käisin veelkord klubis Tallinn, oli rebaste retsimine, ja Atlantises käsin ka (appi, millised metamorfoosid. Ma poleks veel ütleme pool aastat tagasi klubide poole vaadatagi suutnud).

Mis mu meeli ehk hetkel kõige rohkme paelub, on üks inimene. Juhuslik leid klubist aga väga tore ;) Ehee...noh mu bloog on juba piisavalt "populaarne" selleks, et väga detailseks mitte muutuda ja...ehk olen kirjutamises siiki veel veidi häbelik. Noh, aga hea tunne on mul südames küll. Või vähealt mulle meeldiks nii mõelda küll :)

Võibolla sellepärast mulle kolmapäevane õhtu nii väg i meeldinudki. Issas, leppisime kohtumise kokku ja...kokku ei saanudki :( Helika ja Ave seltskond oli küll tore kuid oeh..entusiasm oli ju kadunud. Nagu Liis siin kraaksub ;) olin ka ise süüdi aga jah...nii palju siis sellest.

Rebased olid neljapäeval, üleeile seega. Samal päeval külastas mind ka tjoota tallinnast, kes oli oeh, justkui jõuluvana :P Keedised, hoidied, õunad, makaronid, brita kann,,,,ma ei jõua kõike üles loetledagi. Tõeline küllus :D Jah, järjekordselt minu võitlused, ideeline askeetlus ei kanna vilja :D ja...ega ma eriti ei olegi õnnetu. Külluselgi on omad võlud. mmmm šokolaad.......

kartsin, et rebastele ei jõuagi, rong väljus ja ma olin kindel, et selelga asi piirdubki. aga...tuli kõne Kadrilt ja...ma sain autole, ma sain kiidjärvele :P Olulisi kommentaare mul tolle ürituse kohta vast polegi. Lihtsalt oli tore, rebased kenad ja viksid ja meeleolu suurepärane :P

Kohtumine ööklubis jäi küll ära, aga sõnum telefonis tõi taas naeratuse näole. Jah, ma tahaksin küll reedel kokku saada, oli mu vastus. Peale järjekordseid väikesid probleeme seoses aja ja ruumiga (või siis lihtsalt ma tulin nii kaugelt ja nii aeglaselt) muutus õhtu tõesti toredaks. kaks bowlingu-veertust(siis sai aeg otsa), väikene seltskondlik oleng viski ja colaga, kerge filosoofiline arutelu elu mõtte ja eesmärkide üle ja Atlantis :D. Tegelikult on ikkagi uskumatu, et ma sinna läksin.Oh nii hull ei olnud, kui ette olin kujutanud kuid vististi üksi või oma tavaseltskonnaga oleksin sealt kohe põgnenud...

ja siis sild...kui üks peab minema teises suunas ja,,,,lahkuda võib olla raske aga kui see lõpuks juhtub, siis pikk jalutuskäik tühjadel tänavatel kodu poole. ja kõndides hakkab tekkima mingisugune ähmane, veidi ohtlik heaolutunne....

Neljapäev, september 29, 2005

ahjaaa...

üks eilne naljakoht tuli meelde küll! Pesupoes müüakse Dorise-nimelisi kollakaid eriliselt õhukesi sukki ja Greta-nimelisi musti võrksukki...

30 sept: see avastus, et mul nimekaimuks võrksukad, on sama hea kui see, et mu juuksetoon on keskmine blond. Nojaaa

Kolmapäev, september 28, 2005

kolmapäev

Tegelikult lisaks kohvikus diivanil lösutamise jõudsin teha ka väikese jalutuskäigu Karlovas koos Dorisega. Väga lõbus oli, nalja sai palju. Kahju, et ma üleskirjutamiseks piisavalt ei mäleta. Külastasime imeilusaid pisikesi alledega tänavaid, näiteks Linda tänavat. käisime ka üsna mitmes second-handis. Ka kaustatud mööbli poodides. Oi kogemus misugune. Pea iga vana asi tõi esile ooo-sid ja oiiii-sid. Nostalgia on ilus tunne. :)

Antiikkirjandus pole nii põnev kui alguses tundus. Prantsuese keel läheb aga aina lõbusamaks sest õpetaja on vapustavalt entusiastlik ja energiline isegi kl 4 algavas tunnis...ja seda kuni lõpuni välja. Ta on lõbus, tunnis saab palju nalja. Kuidas siis saab keeleõpe mitte meeldida (nagu ka inglise keele õpetaja eelmisel aastal)?

Ei tea, kas see on perverssus, kuid mulle meeldib vaadata naiste jalgu :D Muidugi mitte kõigi naiste, ja au olla minu pilgu all, langeb tegelikult vähestele koibadele. Lihtsalt ma avastasin täna taaskord kui ilusad on mõningad inimkehaosad. Näiteks jalad siis :) Sellised jalad, mis paistavad välja paraja pikkusega seeliku alt ja pole liialt kidurad või liialt vohavad :) Oeh ja pikkade saabastega jalad on ka vägagi nauditavad.... Millegipärast näib, et sellised minu maitsele vastavad jalad on keskealistel daamidel :D Aga ka seljad on inimesetel ilusad...ja kõhud. Ja meesterahvastel võib esineda haruldaselt ilusaid lõuajooni ja jalust nõrgaks võtvaid käsivarsi.

Igatahes see jalgade ja seeliku jutt viis mind selleni(ja ma olen seda mõnda aega plaaninud niikuinii), et kui ma peaksin täna kluppi minema, siis seelikuga :P Suur motivatsioon minekuks oleks muidugi kõne ühelt isikult....

tarkus?

tähendab, ma tahtsin tekitada siia targa arutelu tarkuse teema ümber aga ma ei suuda oma mõtteid piisavalt koondada. Seega jääb see ära. Usun, et keegi sellest palju ei kaota. Niipalju peaks siiski vist mainima, et teadmised on tegelikult väga toredad ja ülikool on ka tore :)

Jah on küll! Hoolimata sellest, et ma veidi laisapoolne olen, et raamatukogu asemel on tore lösutada "Suudlevates tudengites" diivanil või põgeneda valgustuskirjanduse loengust kuhugile kohvi jooma. Muide ma kulutan veidi liiga palju raha ja minus hakkab tekkima take it easy suhtumine oma majandusliku olukorra suhtes, aga see selleks. Tarkuse kohta tahtsin öelda seda, et teadmised on toredad ning isegi kui ma ei olegi viks ja korralik, siis midagi jääb siiski meelde ja päris kõik mööda külgi maha ei jookse. tegelikult on mõned loengud isegi inspireerivad. Õigem oleks vist öelda, et mõned inimesed on inspireerivad. Tegelikult räägin ma hetkel eelmise aasta kogemusest (vapustav inglise keel kus otseselt keelega egeleti vähe kuid mis andis nii palju). Aga mõnikord on küll vapustav tunne, sest tegelikult efekt, et sa oled midagi juurde saanud, vahel tekib küll . Ja siis on nii hea olla.

Täna kuulsin juba mitmesajandat korda küsimust "mis sinust saab?" ja ma ei tea ikkagi päris täpselt aga veendumus, et kirjandus (värsimõõt jms välja arvatud) ja kultuur ning täpsemalt selle õppimine on siiski hea ja kasulik. (Olen ilmselt Rein Veidemanni loengu mõju all. Seal räägiti kultuuri võimest end taastoota jms.) niisiis, elu on ilus ja tegelikult ongi. Aga kes minust saab, ma ei tea :D

Esmaspäev, september 26, 2005

tegelikult...

oli eile imekaunis õhtupoolik. Helika sõidutas mind juba ei tea mitmendat korda Tartusse. Seekord põikasime läbi Väike-Maarjast Seega me sõitsime mööda väiksemaid teid Tartusse. tee oli peaaegu tühi ja...kuskil kui tegime metsapeatuse vaatasin ülesse taevasse. Kogu taevalaotus oli tähti täis ja paistis vist isegi veidi Linnuteed. Lihtsalt väga väga ilus. Pärastpoole nägime veel üsna madalal kükitavat punast poolkuud.... Uusi värsse need kaunid stseenid seekord ei sünnitanud aga peas tekkis mõte sellest, kui põnev oleks veidi astronoomiat õppida. Väga väga oleksin ma tahtnud näha unes kosmosesse lendamist. On kuhu suunda oma alateadvust suunata,,,,, Õnneks, unega või uneta, jäävad ilusad pildid kauaks meelde :)

peol käidud

Alguses üldse ei tahtnud aga samas tundus ka tartus üksi kükitamine täiesti nõme mõte ja vabandust Liis, kartulikorjamine polnud ka eriti ahvatlev pakkumine. nii ma siis läksin juba rekordiliselt kolmandat nädalavahetust Tallinna veetma.

Nädalavahetus, mis algab neljapäeval ;) sai sisustatud mitte-loengusse-minemise ja kinoskäiguga. Vaadatavaks filmiks "Malev". Hmm nojah. Käis kah. ja oli ikkagi tore kuulda kinolinal emakeelt kuid film ise oli üsna klassikaline eesti huumor, mis on mulle küll geenidega kaasa antud, talutav ja arusaadav, kohati vaimukaski, kuid siiski mitte minule kõige rohkem mokkamööda naljategemisstiil. Mulle meeldis see eestlaste kui tuima kuid "tööka" laulurahva pilamine, tore oli suur rukkilille armastus aga..... film oli kuidagi lame ja liiga üeplaaniline. Komöödia küll jah. Väga suurt sisu ei saaksi oodata aga siiski.... Noh oli vaadatatav ja nüüd on see nähtud.

Oi tegelikult ei tahnud ma sugugi sellest rääkida, ega ka jalgrattasõidust Helikaga vaid ikka DenEesti peost :) Samas pole seal ju nagu eriti midagi rääkida :( Pidu toimus Maardu mõisas, transport spetsiaaltselt tellitud bussidega. Me isegi jõudsime peale, kuigi hilinemisega. Voeh, see pole üldse ilus kuid ma pean nentima, et vähemalt koos minuga jõuab ema mul harva kuskile õigeks ajaks. Aga kui ma teda tagant sunnin, et kiiremini siis....
Sain selle vähemalt südamelt ära:) Mitte, et see mu südant eriliselt vaevanud oleks aga tol hilinemise hetkel närvidele käib küll.

Aga tagasi peo juurde. Vanainimeste pidu oli ja kõik nooremad, kel vähegi võimalust (st kes olid tulnud autoga) põgenesid üsna pea. Mina ja veel mõned õnentud olime sunnitud ootama 11.30ni mil bussid tagasi linna sõitma hakkasid. Noh süüa sai, kohvi ja torti ka. Kõhutantsu ja flamencot oli ka tore vaadata kuid enamuse ajast istusin Katriniga ühes nurgakeses ja rääkisin lihtsalt juttu. Võtsin osa siiski jenka tantsimisest. Hiljem tantsisin bussijuht Ennoga, kes mu vastupuiklemisest hoolimata põrandale viis (ma ei oska ju sääraseid valgeidroose stiilis tantse). tegelikult mõtlesin, et harjutamine kuluks ära.... Pärast tantsisin veel ühe toreda kõhuka bussijuhiga ja oeh...küll ta oli suur ja higine :D:D Natuke aega kuulasin ühe isiku naermaajavalt põnev-jaburat juttu, siis jalutasin ja...oligi vist kõik.

Aga peale seda pidu siirdusime Parlamenti kuhu mõned (nimesid nimetamata ;)) Olid südantlõhestavalt juba ammusest ajast soovinud minna. Niisiis läksimegi parlamenti. Muude isikute hulgas ka mu ema ja Velts. Velts põgenes sealt üsna ruttu kabuhirmus, mu ema ja mina samuti üsna ruttu sest....Nexus oli vist ikkagi liig :D Üldiselt oli siiski päris lõbus? Äkki oligi :D

Laupäev, september 24, 2005

seekord nimetu

...sest mul ei tule head pealkirja pähe.
Rääkida millest? Eks ikka klubis käimisest, sama teema on juba Liisi poolt üles võetud, eelmine klubiskäik on ära mainitud Helika poolt, arvan et võibolla kirjutab sellest Tiinagi....
Oh ei teagi mida öelda..Tore oli:) Isegi väga tore. Kolmveerand õhtut tantsisin oma kallikestega: Liisi, Tiina, Helikaga ja veerand õhtut veetsin uue tuttavaga, kes osutsus vägagi lahedaks tüübiks :) ja selle veerandi jooksul, mil mina teistest eraldusin, juthus nii mõndagi põnevat, nagu selgus :D
Helika tantsis mingi imeliku karvikuga, kes nagu selgus, oli üsna mõttetu mees :D hea, sest alguses olin ma ise talle islma heitnud. Liis sattus diskoripult karja DJ-de hulka tantsima. Muuseas olid kõik tema tegemised läbi klaasi poolele klubile näha :D Tiinagi tantsis kellegagi. Oi pärast oli teda hea narrida. Tiina oli ju lausa truudusetu :D
Palju jäi mul nägemata, sest mul oli endal tegemist. Ehee, usun et oli piisavalt lõus selelks, et Liis ka järgmine nädal piule tuleks. Mina ise tahaksin mitte minna, et neljapäeval korralikult loengusee jõuda aga...seda vist küll ei juhtu :D

Aga ma nägin jälle imelikku und. Seekord nägin unes seda, kuidas läksin Kadrioru Kiisumarketisse kommi ja sinki ostma (isegi unes mõtlesin, et miks säärane imelik valik) Summa tuli u 94kr ja ma otsustasin maksta kaardiga. Kõik oli jstkui korras kui äkki ütleb kassiir, et lisaks allkirjale tuleb tsekile märkida ka magususe protsent. See oli ju lausa ennekuulmatu :D Vaatasin kiiresti kommipakile, Sellist asja sinna küll märgitud polnud. Ütlesin seda talle ja tahtsin minema hakata, tema mulle aga kaupa kätte ei anna. Oleksin asja sinnapaika jätnud kuid olin ju kaardiga kommide eest ära maksnud. Sain uskumatult vihaseks sellise kehva teeninudse peale ja nõudsin kaupluse juhatajat. See tuligi kohale. Tegemist oli aga umbkeelse vanaldase vene beibega. Niisiis eo olnud ka temale kaebamisest suurt kasu. Sain vist veelgi vihasemaks kui peale vene keeles sama asja seletamist ta täiesti tuimaks jäi. Vihaselt marssisin vist minema ja lubasin tarbijakaitsesse kaebuse esitada :D