Pimedus on midagi muud kui valgus. Mitte halb, mitte hea. Lihtsalt teistsugune. Aga muutused on ikkagi veidi hirmutavad sest mulle tundub, et alateadlikult me kõik soovime mingisugust stabiilsust, või kontrolli asjade üle.
Aastaaegade vaheldumine on väljaspool inimvõimeid. paratamatus, millega tuleb leppida. Kuigi võib kuulda virinat koledate sügiste pimedate ja külmade päevade arvel, on ikkagi hea et aastajad vahelduvad. Muutus on ju vajalik? kasvõi selleks, et elu igavaks ei muutuks?
Ilmade muutumine, on paraku ka meeleolu muutumine. Ei tea kui paljudel, aga vähemalt minul tähendab see siiski mõningast depressiooni. Kõik lihtsalt muutub. Väljaspool ja sees ka.
Ma vahetan jälle mao kombel kesta. Iga uus kest sarnaneb vanale, aga on kuidagi tihkem. Tihkem kogemuste ja maailmavaate poolest. Absoluutset tõde pole olemas, selge see, aga iga kestaajamisega tundub jälle, et miski on natuke teistmoodi. Vanadest arvamustest tuleb loobuda, sest uued tunduvad tõesemad. Võibolla polegi need uued arvamused, võibolla on nad tükk aega aju taganurgas kasvanud, nüüd esile tunginud.
Raske on kirjeldada protsessi ise protsessi keskel olles. Samas on protsess sama pikk kui inimelu. Ma vist ei saa surnuna kirjutada. Pean leppima ebatäiuslike märkmetega. Üks lühikeelu(periood) on jälle möödas, alanud on uus. Nii värske, et raske seletada. Ma loodan, et saan sellest sotti....
Märksõnadeks on dualism ja moraal. Nende ületamine ja vabaduse leidmine....pikk tee :D
skip to main |
skip to sidebar
Teisisõnu on valgus nii vajalik ja pimedus nii masendav. Ilmal on mõju, ei saa salata. Sügisel on palju kurbi mõtteid. Õnneks on ka küünlad - sooja valguse toojad. Räägitakse, et küünlavalgus peletab kurje vaime eemale. Kas sellesse uskuda, on iseasi, aga kurvad mõtted lahustuvad küll ajutiselt kui küünla- või kaminaleeki jälgida...
Mu pea on kirjandust täis ja ma ei suuda midagi kirjutada kuigi tahaksin. sellepärast panen siia video. venekeelne ja arusaamatu, aga midagi selles on. Võibolla võlu kaoks kui sõnadest täielikult aru saaksin, aga esimene kord see lausa vaimustas mind. raske seletada....
Vahel on lihtsalt nii hea olla. Ilma põhjuste ja seletusteta. Ilm oli soe ja päike paistis. Sügisesed lehed juba langevad ja vihmaperiood on alanud. Ometi, kuigi ilm mu meeleolu päris palju mõjutab, oli täna selles sügises midagi väga helget. See muidugi ei olenegi vist aastajast või ilmaoludest. See lihtsalt on ja mina ka lihtsalt olen. Nii ma kõndisingi Raatuse poole naeratades ja vaikselt mp3-mängijaga kaasa lauldes - täna olidki kõik inimesed ilusad ja head :)
Täna ometi kord õnnestus mul see garaaži tagurdamine ja tänu enesekindlusele läks külgboksiga ka palju paremini kui tavaliselt. Kas mu piinad hakkavad lõpuks ometi otsa saama? tegelikult on seda, mille pärast muretseda ikkagi piisavalt, aga on ka küllalt aega neid koledaidki mõtteid mõelda. Tegelikult esimest korda elus ma vist mõtlesin teadlikutl sellele, et varsti tulevad pikad ja pimedad ajad ja vesine, porine olek. Ka sellele jõuab veel mõelda...veel mitte.
Täna paistis päike, täna läks kõik nii hästi :)
Mingi seletamatu rahutus, ärevus. Kas on see ennustab muutusi või ma lihtsalt ootan muutusi? Piirjooned on veidi ähmased. Ma olen endast veidi ära. Tahakin liikuda meeletutel kiirustel, aga kõik ei lähe nii nagu tahaksin :(
esmaspäev, oktoober 30, 2006
pimedus ja valgus
Teisisõnu on valgus nii vajalik ja pimedus nii masendav. Ilmal on mõju, ei saa salata. Sügisel on palju kurbi mõtteid. Õnneks on ka küünlad - sooja valguse toojad. Räägitakse, et küünlavalgus peletab kurje vaime eemale. Kas sellesse uskuda, on iseasi, aga kurvad mõtted lahustuvad küll ajutiselt kui küünla- või kaminaleeki jälgida...
laupäev, oktoober 28, 2006
siin on soe, väljas on tormine
Õues on tõeline maru. Hea on olla soojas toas ja vaadata aknast kuidas loodus möllab. Ise küll kohe kuidagi välja minna ei taha. Õnneks on laupäev, otsest kohustust ei olegi :)
Kohe-kohe lähen üritan veel asjalik olla ja natuke õppida. Arvuti on ikkagi natuke igav, pakub tõsi küll head vaheldust. Noh, bloogi on muidugi tore kirjutada.
Eile tuli ema Tartusse. Olid psühholoogide vilistlaspäevad. Ma käisin ka ühte psühholoogia-alast loengut kuulamas. Põnev oli. Tore oli teada saada, et katsete alusel on kindlas tehtud et ka loomadel on isiksus ja iseloom :) Natukene kummailsemaid uuringuid tutvustati ka. On selgeks tehtud näiteks, et saartel elavad inimesed on konservatiivsemad ja introvertsemad kui mandriinimesed :D Iseenesest muidugi tore, aga mind küll selline teaduslik uuring ei paeluks.
Kuivõrd emme oli autoga, sain ma sõita :) Panime aga õppesõidu märgid jälle külge ja kõik tipptopp! Natuke oli muidugi eksimusi ka, sest autojuhina ma Tartus eriti ei orienteeru. Õhtul hilja peale ema pidu jõudsime ühikasse tagasi väikese põneva ringiga :D Liis oli muide meiega kaasas. Ju tal oli suur uudishimu minu juhioskusi näha. Noh, eriti lolle asju ma õnneks ei teinud...
Eksami, mis mul eile oli, tegin ka ära :p Lolle vigu jätkus, närvid olid ka pingul, aga hakkam sain siiski. Eneseupituseks võin mainida, et eksami vastuvõtja ütles, et olin olnud viiest eksamitegijast parim. Kolm kukkusid läbi, mina ja üks veel pääsesid läbi. Tase polnud just eriti kõrge, aga ikkagi :D Nüüd on vaja end käsile võtta, teooriaeksam ära teha ja ARK-i ronida. Oleks hea kui enne lume tulekut ikkagi lõpuks ometi load saaks.
Emme sõitis nüüd Tallinna tagasi, aga enne käisime muidugi ostlemas. Süüa nüüd õnneks on ja tegelikult ma ei peagi oma nina koledasse sügisesse tormi pistma :D Guašsvärvid sain ka. Maalisin üle pika aja ja see oli tõesti tõesti tore :) Uue padja sain ka. Seda katsetan täna öösel :)
Muud ei olegi vist. Lähen proovin usin olla.
Nädalavahetus ongi meil siin vaikne aeg...
Kohe-kohe lähen üritan veel asjalik olla ja natuke õppida. Arvuti on ikkagi natuke igav, pakub tõsi küll head vaheldust. Noh, bloogi on muidugi tore kirjutada.
Eile tuli ema Tartusse. Olid psühholoogide vilistlaspäevad. Ma käisin ka ühte psühholoogia-alast loengut kuulamas. Põnev oli. Tore oli teada saada, et katsete alusel on kindlas tehtud et ka loomadel on isiksus ja iseloom :) Natukene kummailsemaid uuringuid tutvustati ka. On selgeks tehtud näiteks, et saartel elavad inimesed on konservatiivsemad ja introvertsemad kui mandriinimesed :D Iseenesest muidugi tore, aga mind küll selline teaduslik uuring ei paeluks.
Kuivõrd emme oli autoga, sain ma sõita :) Panime aga õppesõidu märgid jälle külge ja kõik tipptopp! Natuke oli muidugi eksimusi ka, sest autojuhina ma Tartus eriti ei orienteeru. Õhtul hilja peale ema pidu jõudsime ühikasse tagasi väikese põneva ringiga :D Liis oli muide meiega kaasas. Ju tal oli suur uudishimu minu juhioskusi näha. Noh, eriti lolle asju ma õnneks ei teinud...
Eksami, mis mul eile oli, tegin ka ära :p Lolle vigu jätkus, närvid olid ka pingul, aga hakkam sain siiski. Eneseupituseks võin mainida, et eksami vastuvõtja ütles, et olin olnud viiest eksamitegijast parim. Kolm kukkusid läbi, mina ja üks veel pääsesid läbi. Tase polnud just eriti kõrge, aga ikkagi :D Nüüd on vaja end käsile võtta, teooriaeksam ära teha ja ARK-i ronida. Oleks hea kui enne lume tulekut ikkagi lõpuks ometi load saaks.
Emme sõitis nüüd Tallinna tagasi, aga enne käisime muidugi ostlemas. Süüa nüüd õnneks on ja tegelikult ma ei peagi oma nina koledasse sügisesse tormi pistma :D Guašsvärvid sain ka. Maalisin üle pika aja ja see oli tõesti tõesti tore :) Uue padja sain ka. Seda katsetan täna öösel :)
Muud ei olegi vist. Lähen proovin usin olla.
Nädalavahetus ongi meil siin vaikne aeg...
neljapäev, oktoober 26, 2006
olen homme parem?
Eile käisin ma kirjandusõhtul Tampere majas. Publik oli väike, aga ma olengi harjunud sellega, et kirjanduslikud arutelud just masse ligi ei tõmba. Mõnes mõttes ongi hea, sest nii on ruumis intiimsem õhkkond. Kuulasin rõõmuga ja mõtlesin taaskord sellele, et peaks seesugustest üritustest rohkem osa võtma. Isegi lihtsalt inimeste omavahelise arutelu kuulamine tekitab nii palju mõtteid, annab inspiratsiooni. Jutt hakkab kohe väga-väga hästi jooksma :)
Pole siis ime, et ma koduteel, mis meil Piretiga suures osas ühine aina rääkisin ja rääkisin. Ma tahan ka tubliks saada - kuskile mõne arvustuse kirjutada näiteks. Oleks ehk juba aeg välja selgitada, kas ma olen kirjanduslikult targaks saanud. Ja jälle vana tõde - kõik on kättevõtmise asi. Aga neid käes olevaid lõpetamata asju on praegu nii palju ja vaba auku eriti kuskilt ei paista. Irooniline, aga tõsi on see, et kui olekski vaba auku, siis see saaks täidetud interneti ja muu säärasega, mis vist eriti konstruktiivne tegevus ei ole. Reaalselt mõeldes on ju võimatu kogu aeg midagi tarka teha- ma ei ole geenius(vist) Teine reaalsus on aga see, et kõik on saavutatav kui vaid tahet on. Mina olen pikk ülessoojeneja. Kui ma paar kood soigunud olen, siis lõpuks hakkan tegutsema ka. seega räägin kirjutamisest võimalikult tihti, et lõpuks ka tegelikult kirjutama hakata. (Muidugi mõned luuletused, aga need on pigem endale)
Tegelikult olen ma praktilisest elust nii kaugel. Ma tõesti ei tea, mis minust saab. Hullem on, see et ega ma eriti ei muretse -midagi ikka saab. Millal ma siis veel elu nautida saan kui mitte praegu, kus olen noor ja vaba. Ma olen küllaltki teadlik, et varem või hiljem selline elu lõppeb. Tööinimese või lausa tööorja elu on raske. Hea, et mul on veel võimalus loengute asemel magada ja nädalavahetust neljapäevaga alustada. Oi, ma tõesti naudin seda elu ja naudin ka õppimist. Ja õppida on veel nii palju, õnneks terve elu :)
Kirjandus on minu ala :P Tore, et saatus mind siia suunas. Kui ma täiesti alguses olin pigem vaimustuses maailmakirjausest, siis üha enam hakkab mulle meeldima meie oma eesti kirjandus. Siin on palju põnevat, aga paljud sellest ei teagi. Ometi on just eesti kirjandus kõige lähedasem siin elavatele inimestele?
Mis muudesse tegevustesse ja toimetustesse puutub, siis mul autokoolis sõidueksam. Ma ei pabistanud üldse. Täna hommikul hakkas juba veider tunne tekkima. Kõige hullem on autot juhtides just ebakindlus. Loodan, et kui ma peaksingi veidi närvi minema, jään enesekindlaks. On muidugi rumal hakata sellest eksamist kirjutama enne kui see läbi ei ole. Äkki läheb halvasti? Ometi ma rikun täna seda ebausust tingitud reeglit. Ehk annab enesekindlust juurde? Appi, unustasin just külgparkimise tehnika ära :(
Pole siis ime, et ma koduteel, mis meil Piretiga suures osas ühine aina rääkisin ja rääkisin. Ma tahan ka tubliks saada - kuskile mõne arvustuse kirjutada näiteks. Oleks ehk juba aeg välja selgitada, kas ma olen kirjanduslikult targaks saanud. Ja jälle vana tõde - kõik on kättevõtmise asi. Aga neid käes olevaid lõpetamata asju on praegu nii palju ja vaba auku eriti kuskilt ei paista. Irooniline, aga tõsi on see, et kui olekski vaba auku, siis see saaks täidetud interneti ja muu säärasega, mis vist eriti konstruktiivne tegevus ei ole. Reaalselt mõeldes on ju võimatu kogu aeg midagi tarka teha- ma ei ole geenius(vist) Teine reaalsus on aga see, et kõik on saavutatav kui vaid tahet on. Mina olen pikk ülessoojeneja. Kui ma paar kood soigunud olen, siis lõpuks hakkan tegutsema ka. seega räägin kirjutamisest võimalikult tihti, et lõpuks ka tegelikult kirjutama hakata. (Muidugi mõned luuletused, aga need on pigem endale)
Tegelikult olen ma praktilisest elust nii kaugel. Ma tõesti ei tea, mis minust saab. Hullem on, see et ega ma eriti ei muretse -midagi ikka saab. Millal ma siis veel elu nautida saan kui mitte praegu, kus olen noor ja vaba. Ma olen küllaltki teadlik, et varem või hiljem selline elu lõppeb. Tööinimese või lausa tööorja elu on raske. Hea, et mul on veel võimalus loengute asemel magada ja nädalavahetust neljapäevaga alustada. Oi, ma tõesti naudin seda elu ja naudin ka õppimist. Ja õppida on veel nii palju, õnneks terve elu :)
Kirjandus on minu ala :P Tore, et saatus mind siia suunas. Kui ma täiesti alguses olin pigem vaimustuses maailmakirjausest, siis üha enam hakkab mulle meeldima meie oma eesti kirjandus. Siin on palju põnevat, aga paljud sellest ei teagi. Ometi on just eesti kirjandus kõige lähedasem siin elavatele inimestele?
Mis muudesse tegevustesse ja toimetustesse puutub, siis mul autokoolis sõidueksam. Ma ei pabistanud üldse. Täna hommikul hakkas juba veider tunne tekkima. Kõige hullem on autot juhtides just ebakindlus. Loodan, et kui ma peaksingi veidi närvi minema, jään enesekindlaks. On muidugi rumal hakata sellest eksamist kirjutama enne kui see läbi ei ole. Äkki läheb halvasti? Ometi ma rikun täna seda ebausust tingitud reeglit. Ehk annab enesekindlust juurde? Appi, unustasin just külgparkimise tehnika ära :(
teisipäev, oktoober 24, 2006
seda ja teist
On muidugi klassikaliselt irooniline, et just sel õhtul kui minu näpud ja mõttelend on mingile kompromissile jõudnud ja ainul tahaks kirjutada ja eriti just blogida, kaob internet.
Noh õnneks on olemas võimalus kirjutada wordis või notrpadis ja tekst salvestada. Said nüüd iroonia!
Või on see netikadu hoopis mingi müstiline hoiatus või keeld kirjutada? Olen ignorantne ja keeldun tähele panemast ilmseid märke. Kirjutan!
Oluliseim sai vist juba ennist öeldud, aga ka argielu tahaks natuke kirjeldada.(et oleks lugejaid ja kommenteerijaid :D )
KUi ma pühapäeva õhtul oma laisast ja voodikesksest nädalavahetusest kirjutasin, ei teadnud ma veel, et kohevarsti ajan mantli selga ja ronin zavoodi. Longin kohale, joon end lõbusaks ja... noh, seekord sain öömaja Dorise juures nii et tagasiroomamine jäi ära.
Zavood hakkab juba omamoodi pühakojaks muutuma (Doris muide avaldas soovi saada sinna põranda alla maetud) Nii tähtis koht minu elus, et peaks varsti selle jaoks lausa eraldi kategooria tekitama? Mina-teemalisi postitusi on kõige enam, aga ehk saaks zavood teise koha? See oleks veidi jube. Niisiis, ikkagi elu-olu :D
Iseenesest oli Zavoodis ikka tore ja lõbus. Igavus ja nädalavahetuse tusane rahutus kadusid kiiresti. Muidugi oli mängus alkohol :D Zavood on pühapäeviti palju tühjem kui muidu, aga tuttavaid oli ikkagi näha. Näiteks Eric. Käisin temaga isegi juttu rääkimas ja avastasin, et MSN-i väliselt on ta märksa huvitavam. Hoolimata sellest, et ta ikka küllaltki depressiivne oli. Siis läksin Dorise seltskonda tagasi. KUi pärast uuesti temaga juttu läksin rääkima, nägin totralt rõõmsat naeratust ja kilavaid silmi.
-"How do you say i'm drunk in Estonian?"
-"Ma olen purjus."
-"Ma olen puRRRRRRjus!"
Njah, mina olin ka natuke :) Oma silmi ma paraku ei näinud. Zavoodis käitusin ma korralikult ka. Hull lugu läks lahti hoopiski Dorise pool. Tantsuõhtuke, mille käigus me Dorisega end üksteise silmis tõsiselt kompromiteerisime :D Ilusateks atribuutideks olid vihmavari ja kardinad ;) Magama sai mindud poole viie paiku.
HOmmikul magasin ma uskumatult kaua. Olgu kiidetud Dorise kardinad(!!!), mis hoiavad tüütud päikesekiired silmist kaugel ja kaitsevad igati päevaseid magajaid. Koju läksin veidi peale ühtteist. See oli kindlasti mu fantaasia, aga samm tundus veidi ebakindel ja tuikuv. Peale selle oli väljas 15 kraadi. Minul oli paks kampsun ja mantel. Kole tüütu.
Nii aeg möödubki. Olen vast kaks tundi juba arvuti ees olnud. Täna olen ma vähemalt MSN-st kõrvale hoidnud. Age of Empires ka ahvatleb, aga veel olen tugev. Siiski kulub aeg meeletult kiiresti.
Tänased 4 tundi kahe loengu vahel kulusid tegelikult ka hetkega. Asjalikkusest suurt midagi välja ei tulnud. Noh, niipaljugi et kuigi raamatukokku ei jõudnud, külastasin siiski raamatuid - antikvariaatides. Sattusin mingisse kohutavasse seisundisse ja nüüd on mul viis raamatut rohkem (ja ebamäärane summa raha vähem). Õnneks ründas sama hullus ka Piretit, kes sai kuus raamatut :D
Päris raske oli kogu seda teksti tassida. Ometi kõndisin veel Piretile külla. Tema kodu tundub olevat isegi kaugemal kui meie ühikas (tean jah, et täiesti subjektiivne tunne). Ta elab ju Säästumarketi taga! Veetsin seal veidi toredalt aega ja ometi jõudsin veel kunstiteaduse loengusse ka (kolmandat korda semestri jooksul). See oli üsna kohutav sest kuigi olin hästi meelestatud, vajusin ma ikka ära ja leidsin end peagi jälle vihikusse kritseldamas või aknast välja vaatamas. Teised olid jällegi üsna lössi vajunud, üks või kaks magajat tabasin ka!
Nüüd olen siis kodus. Prantsuse keel on äärmiselt ebakutsuv. Mitte keel ise, küll aga need harjutused. Ma ei taha ma ei taha. eriti mitte täna, kus mind on tabanud grafomaania. Ei taha kuigi olen saanud ennustuse katastroofi saabumisest - kontrolltöö ühes kolmandikus, mille kätte sain olin suutnud õigesti teha ühe lause kümnest. Ma tunnen päris suurt häbi, sest õpetaja on fantastiline :(
Noh, ja nüüd peaksin ma veidi veel katsetama essee-laadsete asjade kirjutamist. Täna lükkame piiksuva kohusetunde tahaplaanile. (Muidugi tekib küsimus millal ma üldse olen olnud usin ja kohustetundlik. Ikka siis kui asi on juba kriitilises seisukorras :D)
Nüüd seisneb iroonia selles, et nett tuli tagasi, vahepeal tarkusi ei kirjutanud, mängisin hoopis mängu, õppima ikkagi ei hakanud
Noh õnneks on olemas võimalus kirjutada wordis või notrpadis ja tekst salvestada. Said nüüd iroonia!
Või on see netikadu hoopis mingi müstiline hoiatus või keeld kirjutada? Olen ignorantne ja keeldun tähele panemast ilmseid märke. Kirjutan!
Oluliseim sai vist juba ennist öeldud, aga ka argielu tahaks natuke kirjeldada.(et oleks lugejaid ja kommenteerijaid :D )
KUi ma pühapäeva õhtul oma laisast ja voodikesksest nädalavahetusest kirjutasin, ei teadnud ma veel, et kohevarsti ajan mantli selga ja ronin zavoodi. Longin kohale, joon end lõbusaks ja... noh, seekord sain öömaja Dorise juures nii et tagasiroomamine jäi ära.
Zavood hakkab juba omamoodi pühakojaks muutuma (Doris muide avaldas soovi saada sinna põranda alla maetud) Nii tähtis koht minu elus, et peaks varsti selle jaoks lausa eraldi kategooria tekitama? Mina-teemalisi postitusi on kõige enam, aga ehk saaks zavood teise koha? See oleks veidi jube. Niisiis, ikkagi elu-olu :D
Iseenesest oli Zavoodis ikka tore ja lõbus. Igavus ja nädalavahetuse tusane rahutus kadusid kiiresti. Muidugi oli mängus alkohol :D Zavood on pühapäeviti palju tühjem kui muidu, aga tuttavaid oli ikkagi näha. Näiteks Eric. Käisin temaga isegi juttu rääkimas ja avastasin, et MSN-i väliselt on ta märksa huvitavam. Hoolimata sellest, et ta ikka küllaltki depressiivne oli. Siis läksin Dorise seltskonda tagasi. KUi pärast uuesti temaga juttu läksin rääkima, nägin totralt rõõmsat naeratust ja kilavaid silmi.
-"How do you say i'm drunk in Estonian?"
-"Ma olen purjus."
-"Ma olen puRRRRRRjus!"
Njah, mina olin ka natuke :) Oma silmi ma paraku ei näinud. Zavoodis käitusin ma korralikult ka. Hull lugu läks lahti hoopiski Dorise pool. Tantsuõhtuke, mille käigus me Dorisega end üksteise silmis tõsiselt kompromiteerisime :D Ilusateks atribuutideks olid vihmavari ja kardinad ;) Magama sai mindud poole viie paiku.
HOmmikul magasin ma uskumatult kaua. Olgu kiidetud Dorise kardinad(!!!), mis hoiavad tüütud päikesekiired silmist kaugel ja kaitsevad igati päevaseid magajaid. Koju läksin veidi peale ühtteist. See oli kindlasti mu fantaasia, aga samm tundus veidi ebakindel ja tuikuv. Peale selle oli väljas 15 kraadi. Minul oli paks kampsun ja mantel. Kole tüütu.
Nii aeg möödubki. Olen vast kaks tundi juba arvuti ees olnud. Täna olen ma vähemalt MSN-st kõrvale hoidnud. Age of Empires ka ahvatleb, aga veel olen tugev. Siiski kulub aeg meeletult kiiresti.
Tänased 4 tundi kahe loengu vahel kulusid tegelikult ka hetkega. Asjalikkusest suurt midagi välja ei tulnud. Noh, niipaljugi et kuigi raamatukokku ei jõudnud, külastasin siiski raamatuid - antikvariaatides. Sattusin mingisse kohutavasse seisundisse ja nüüd on mul viis raamatut rohkem (ja ebamäärane summa raha vähem). Õnneks ründas sama hullus ka Piretit, kes sai kuus raamatut :D
Päris raske oli kogu seda teksti tassida. Ometi kõndisin veel Piretile külla. Tema kodu tundub olevat isegi kaugemal kui meie ühikas (tean jah, et täiesti subjektiivne tunne). Ta elab ju Säästumarketi taga! Veetsin seal veidi toredalt aega ja ometi jõudsin veel kunstiteaduse loengusse ka (kolmandat korda semestri jooksul). See oli üsna kohutav sest kuigi olin hästi meelestatud, vajusin ma ikka ära ja leidsin end peagi jälle vihikusse kritseldamas või aknast välja vaatamas. Teised olid jällegi üsna lössi vajunud, üks või kaks magajat tabasin ka!
Nüüd olen siis kodus. Prantsuse keel on äärmiselt ebakutsuv. Mitte keel ise, küll aga need harjutused. Ma ei taha ma ei taha. eriti mitte täna, kus mind on tabanud grafomaania. Ei taha kuigi olen saanud ennustuse katastroofi saabumisest - kontrolltöö ühes kolmandikus, mille kätte sain olin suutnud õigesti teha ühe lause kümnest. Ma tunnen päris suurt häbi, sest õpetaja on fantastiline :(
Noh, ja nüüd peaksin ma veidi veel katsetama essee-laadsete asjade kirjutamist. Täna lükkame piiksuva kohusetunde tahaplaanile. (Muidugi tekib küsimus millal ma üldse olen olnud usin ja kohustetundlik. Ikka siis kui asi on juba kriitilises seisukorras :D)
Nüüd seisneb iroonia selles, et nett tuli tagasi, vahepeal tarkusi ei kirjutanud, mängisin hoopis mängu, õppima ikkagi ei hakanud
vahemärkus (minu blogimise mõte)
Ma olen kaldunud mõtisklustesse, kirjeldasin äsja juba teist postitust järjest enda sisemisi tundeid ja mõtteid.(nüüd kolmandat?) See on kathtlemata individuaalne ja teistele ilmselt küllaltki ebahuvitav. Ma olen sellelegi enne mõelnud. Kuidas siis käituda sellises olukorras kus tahaks väga just sellistel mittemenukatel teemadel kirjutada?
Bloogi tegin ma üleüldse veidi segastel eesmärkidel. Selles oli kindlasti ports edevust ja enesenäitamise soovi, aga need kaks pidid olema mulle kirjutamise motivatsiooniks. Olin enne bloogi tulutult proovinud päevikuid pidada. ei õnnestunud. Bloog aga õnnestub(?) ses tean, et keegi loeb. Millegipärast on mul niimoodi kergem kirjutada, järjepidevust säilitada.
Teisalt on see bloog ikkagi põhiliselt mulle endale. Mälestusteks ja meenutusteks. Mis on juhtunud, mida olen mõelnud. Ometi on see tekstikogum avalik - kõigile lugemiseks. Kusjuures ma pole isegi mitte anonüümne. See tähendab seda, et tahes-tahtmata toimub mingisugune enesetsensuur. Kõigest ma ei räägi ja ma imetlen ikka ja jälle näiteks Liisi julgust kirjutada nii nagu ta tegelikult mõtleb.
Ma ei tea mida sellest nn tsensuurist arvata. Ütelt poolt oleks just inimlik huvi kõikide pisidetailide vastu, aga teisalt ei taha ma, et asi kisuks klatšiks.
Kui ma olen midagi ähmaselt või iroonilselt maininud ja hiljem sellest enam midagi ei mäleta, on mul kahju, aga kõiki pisiasju ei püüagi kinni niikuinii ja sellisel praegusel valival kirjutamisviisil jääb mul endast parem mulje ka :)
Bloogi tegin ma üleüldse veidi segastel eesmärkidel. Selles oli kindlasti ports edevust ja enesenäitamise soovi, aga need kaks pidid olema mulle kirjutamise motivatsiooniks. Olin enne bloogi tulutult proovinud päevikuid pidada. ei õnnestunud. Bloog aga õnnestub(?) ses tean, et keegi loeb. Millegipärast on mul niimoodi kergem kirjutada, järjepidevust säilitada.
Teisalt on see bloog ikkagi põhiliselt mulle endale. Mälestusteks ja meenutusteks. Mis on juhtunud, mida olen mõelnud. Ometi on see tekstikogum avalik - kõigile lugemiseks. Kusjuures ma pole isegi mitte anonüümne. See tähendab seda, et tahes-tahtmata toimub mingisugune enesetsensuur. Kõigest ma ei räägi ja ma imetlen ikka ja jälle näiteks Liisi julgust kirjutada nii nagu ta tegelikult mõtleb.
Ma ei tea mida sellest nn tsensuurist arvata. Ütelt poolt oleks just inimlik huvi kõikide pisidetailide vastu, aga teisalt ei taha ma, et asi kisuks klatšiks.
Kui ma olen midagi ähmaselt või iroonilselt maininud ja hiljem sellest enam midagi ei mäleta, on mul kahju, aga kõiki pisiasju ei püüagi kinni niikuinii ja sellisel praegusel valival kirjutamisviisil jääb mul endast parem mulje ka :)
Omas maailmas
Ma olen jälle mulli kasvanud. Tartus see lihtsalt tuleb nii loomulikult. Jah, vahel on mul cosmo- ja reidipäevad, aga üldiselt siiski pulbitseb kogu aeg midagi, mis tundub nii oluline ja eluline. Mis siis, et võibolla ainult minu enda jaoks. Ikkagi! Pulbitsev on tõesti õige sõna - mõtteid on lihtsalt nii palju, et nad lausa lämmatavad teineteist. Vaevalt jõuan ühe mõttega poole peale kui juba järgmine ründab. Tavaliselt nad ikka vahelduvad märkamatult, sulavad üksteise sisse, mitte ei katke järgmise mõtte tõttu järsult.
Ma ei tea, enda arust ma ei ürita kangesti puiselt intelligentne olla. Kõik mõtted ja mõttekäigud tulevad tõesti nii-öelda õhust, st ilma suure vaevata. paraku samas needsamad mõtted ka kaovad kohe õhku. Proovin ma neid arvamisi ja tähelepanekuid kirja panna, tulebki puisus. Mitte see, mitte see, mida tegelikult mõtlesin....
Tegelikult tahtsin ma tulla kohe uksest sisse astudes kirjutama, aga täna võitsid argitoimetused. Tegin süüa, et ometi kord olla ainult sööja asemel ka toitja(Tavaliselt kokkab Liis, sest ta jõuab varem koju) Mul on tekkinud kerge dilemma mida sellistel puhkudel teha. Inspiratsioon tuleb ikka siis, kui tegelikult on vaja midagi muud teha. Sageli olen korralik ja teengi seda mida peab, kuigi just sel hetkel tahaks mõelda või miskit kirja panna. Võibolla sellepäras ongi muusad veidi solvunud ja hiljem tagantjärele kirjapandu on puine ja pingutatud.
Selline on olukord täna, homme olen ehk igavlemas, ülehomme kurb, neljapäeval eufoorias. Ja nii ongi, et kohe kui olen oma hingeseisu kuidagi kirjeldada püüdnud see muutub ja kogu tekst tuleks tegelikult ümber kirjutada...
Ma ei tea, enda arust ma ei ürita kangesti puiselt intelligentne olla. Kõik mõtted ja mõttekäigud tulevad tõesti nii-öelda õhust, st ilma suure vaevata. paraku samas needsamad mõtted ka kaovad kohe õhku. Proovin ma neid arvamisi ja tähelepanekuid kirja panna, tulebki puisus. Mitte see, mitte see, mida tegelikult mõtlesin....
Tegelikult tahtsin ma tulla kohe uksest sisse astudes kirjutama, aga täna võitsid argitoimetused. Tegin süüa, et ometi kord olla ainult sööja asemel ka toitja(Tavaliselt kokkab Liis, sest ta jõuab varem koju) Mul on tekkinud kerge dilemma mida sellistel puhkudel teha. Inspiratsioon tuleb ikka siis, kui tegelikult on vaja midagi muud teha. Sageli olen korralik ja teengi seda mida peab, kuigi just sel hetkel tahaks mõelda või miskit kirja panna. Võibolla sellepäras ongi muusad veidi solvunud ja hiljem tagantjärele kirjapandu on puine ja pingutatud.
Selline on olukord täna, homme olen ehk igavlemas, ülehomme kurb, neljapäeval eufoorias. Ja nii ongi, et kohe kui olen oma hingeseisu kuidagi kirjeldada püüdnud see muutub ja kogu tekst tuleks tegelikult ümber kirjutada...
pühapäev, oktoober 22, 2006
laisad päevad
Mul ei olegi midagi öelda. Nädalavahetus oli lihtsalt suur laisklemine. Oi, ma nautisin seda, sest peale seda vaheeksamit pole ma eriti virgas tujus. Siiamaani ei ole. Enam vist ei saagi :D
Nädalavahetuse moto oli: There's no place like bed. Passisingi siis teki all ja lugesin (mitte kohustuslikku materjali) vahtsin Liisi arvuti taga istumas, vegeteerisin niisama. Mõnus oli.
Raske oli jälle mõistlikuks muutuda. Niisiis läks asi nii hulluks, et tõmbasin arvutisse jälle mingeid mänge. Seekord autodega kihutamisi. Kahjuks on need aga demod. see tähendab, et nad on lühikesed ja tüütavad ruttu ära, mis on hea, sest ma olen juba niigi liialt arvutifriik (noh, iseenda jaoks kindlasti)
Noh, ei ole elu :D Alati võiks sel puhul ju lihtsalt jooma minna, aga ega seegi eriti ei meelitanud. Esiteks kõmbi kuskile kesklinna, siis joo end rõõmsaks, siis longi jälle koju ja näe rahutukstegevalt imelikke unenägusid. Eh, küll ma järgmine-ülejärgmine nädal joon. või siis kui tuju tuleb :D Mis meestesse puutub, siis neid mul lihtsalt ei ole. Muidu saaks ehk veidi nalja.
Isegi filmidega ei saanud nalja. Vaatasime seda paljureklaamitud Break-upi. Ei midagi! Täiiieeeestttiii mõttetu. eelmine lause veel ruutu panna. Noh, paar lõbusat kohta ehk oli ka...
Täna vaatasime scary movie 3. Ausõna, see oli märksa parem :D Vähemalt oli irooniat kuigi üle vindi keeratud stseenid käisid mulle närvidele. Kalafilmi vaatasime ka. Nemot. Polnud viga, vähemalt oli südamlik.
Hmm, ja muud ei olegi. Ainult unenäod. Katsetan jälle seni kuni ära tüdinen selle lucid dreaminguga. Sel on kummalised mõjud: esiteks võtab mul magamajäämine meeletult kaua aega, teiseks ärkan keset ööd üles, kolmandaks nägin üht väga veidrat und, mis oli väga segane, aga mille sisu oli see, et mina nägin unes kuidas üks mees nägi unes et ta näeb und :D Ja mingi hobuseverega inimeste veristamine oli ka :D:S
Veel nägin unes salapärast T-d. Mida täpselt, ma kahjuks ei mäleta. Ainult seda, et ta nägi hästi kole ja väsinud välja. Siis nägin veel unes, et A (see mu nn iidne eks) oli abiellunud, kolinud mingisse Eesti väikelinna ja pannud reiti oma pulmapildid :D Kummaline...
Nädalavahetuse moto oli: There's no place like bed. Passisingi siis teki all ja lugesin (mitte kohustuslikku materjali) vahtsin Liisi arvuti taga istumas, vegeteerisin niisama. Mõnus oli.
Raske oli jälle mõistlikuks muutuda. Niisiis läks asi nii hulluks, et tõmbasin arvutisse jälle mingeid mänge. Seekord autodega kihutamisi. Kahjuks on need aga demod. see tähendab, et nad on lühikesed ja tüütavad ruttu ära, mis on hea, sest ma olen juba niigi liialt arvutifriik (noh, iseenda jaoks kindlasti)
Noh, ei ole elu :D Alati võiks sel puhul ju lihtsalt jooma minna, aga ega seegi eriti ei meelitanud. Esiteks kõmbi kuskile kesklinna, siis joo end rõõmsaks, siis longi jälle koju ja näe rahutukstegevalt imelikke unenägusid. Eh, küll ma järgmine-ülejärgmine nädal joon. või siis kui tuju tuleb :D Mis meestesse puutub, siis neid mul lihtsalt ei ole. Muidu saaks ehk veidi nalja.
Isegi filmidega ei saanud nalja. Vaatasime seda paljureklaamitud Break-upi. Ei midagi! Täiiieeeestttiii mõttetu. eelmine lause veel ruutu panna. Noh, paar lõbusat kohta ehk oli ka...
Täna vaatasime scary movie 3. Ausõna, see oli märksa parem :D Vähemalt oli irooniat kuigi üle vindi keeratud stseenid käisid mulle närvidele. Kalafilmi vaatasime ka. Nemot. Polnud viga, vähemalt oli südamlik.
Hmm, ja muud ei olegi. Ainult unenäod. Katsetan jälle seni kuni ära tüdinen selle lucid dreaminguga. Sel on kummalised mõjud: esiteks võtab mul magamajäämine meeletult kaua aega, teiseks ärkan keset ööd üles, kolmandaks nägin üht väga veidrat und, mis oli väga segane, aga mille sisu oli see, et mina nägin unes kuidas üks mees nägi unes et ta näeb und :D Ja mingi hobuseverega inimeste veristamine oli ka :D:S
Veel nägin unes salapärast T-d. Mida täpselt, ma kahjuks ei mäleta. Ainult seda, et ta nägi hästi kole ja väsinud välja. Siis nägin veel unes, et A (see mu nn iidne eks) oli abiellunud, kolinud mingisse Eesti väikelinna ja pannud reiti oma pulmapildid :D Kummaline...
laupäev, oktoober 21, 2006
öised mõtted
Liis magab, aga minul ei ole und. Väljas sajab vihma, piisad pekslevad vastu aknaklaasi. Vahin arvutiekraani ja ei teagi täpselt mida endaga peale hakata.
Kirjutasin natuke seda ja teist. Läbi pingutuste ja enesesunni paraku. Loodetavasti kujuneb kirjutamisest siiski harjumus - niikaua kuni see kujuneb loomulikuks ja isegi nauditavaks tegevuseks. Ma pean silmas veidi teistsugust kirjutamist kui see bloog siin. Seda teksti ma ka kontrollin, aga see on märksa vabam kui see teine kirjutamine. Vabam ja laisem ka, sest ega ma siin erilisele intelligentsusele ja sügavmõttelisusele ei apelleeri. Ometi tahaksin ma ka nn mõttelaiskusest üle saada. Tunnen, et suudan :)
Kõik ei ole siiski täiuslik. Ma tahan nii paljut, aga see kõik ei sõltu minust ja ma pean kõike lihtsalt kõrvalt vaatama ja ootama. See on raske, aga mina tegin, mis sain. Saan vaid vaadata, mis edasi juhtub, mida teevad teised. Ja üldse tuleb loobuda soovidest, et lõpetada kannatused (loen raamatut budismi kohta), aga seegi on ju meeletult raske....
Ma näen seda, kuidas minusse on tekkinud mingisugune veendumus. Ma olen seda kasvatanud, sellesse uskunud ja siis pean ma sellest lahti laskma, sest elu tõestab vastupidist. Mu küsimutele tuleb vastuseid, aga nagu näha, on need ajutised. natuke on see frustreeriv, aga teisalt on hea, et ma ei jää seisma ja saan pidevalt edasi areneda. Miski pidepunkt jääb ikkagi samaks ka - lootusetuse tunnet ei teki.
Kõigist oma puudustest ja täitumata soovidest hoolimata olen ma siiski õnnelik. See pole eufooria, aga see on rahulolu, vaatlemine. Ajutine tunne, uue ja põneva ootamine. Varsti ju peab tulema midagi, mis mu maailma natuke raputaks? :)
Öösiti on teised mõtted.....
äkki oleks aeg nüüd magama minna?
Und ikkagi ei ole :(
Kirjutasin natuke seda ja teist. Läbi pingutuste ja enesesunni paraku. Loodetavasti kujuneb kirjutamisest siiski harjumus - niikaua kuni see kujuneb loomulikuks ja isegi nauditavaks tegevuseks. Ma pean silmas veidi teistsugust kirjutamist kui see bloog siin. Seda teksti ma ka kontrollin, aga see on märksa vabam kui see teine kirjutamine. Vabam ja laisem ka, sest ega ma siin erilisele intelligentsusele ja sügavmõttelisusele ei apelleeri. Ometi tahaksin ma ka nn mõttelaiskusest üle saada. Tunnen, et suudan :)
Kõik ei ole siiski täiuslik. Ma tahan nii paljut, aga see kõik ei sõltu minust ja ma pean kõike lihtsalt kõrvalt vaatama ja ootama. See on raske, aga mina tegin, mis sain. Saan vaid vaadata, mis edasi juhtub, mida teevad teised. Ja üldse tuleb loobuda soovidest, et lõpetada kannatused (loen raamatut budismi kohta), aga seegi on ju meeletult raske....
Ma näen seda, kuidas minusse on tekkinud mingisugune veendumus. Ma olen seda kasvatanud, sellesse uskunud ja siis pean ma sellest lahti laskma, sest elu tõestab vastupidist. Mu küsimutele tuleb vastuseid, aga nagu näha, on need ajutised. natuke on see frustreeriv, aga teisalt on hea, et ma ei jää seisma ja saan pidevalt edasi areneda. Miski pidepunkt jääb ikkagi samaks ka - lootusetuse tunnet ei teki.
Kõigist oma puudustest ja täitumata soovidest hoolimata olen ma siiski õnnelik. See pole eufooria, aga see on rahulolu, vaatlemine. Ajutine tunne, uue ja põneva ootamine. Varsti ju peab tulema midagi, mis mu maailma natuke raputaks? :)
Öösiti on teised mõtted.....
äkki oleks aeg nüüd magama minna?
Und ikkagi ei ole :(
neljapäev, oktoober 19, 2006
Maa ja taevas
kolmapäev, oktoober 18, 2006
peale eksamit
Peale eksamit, mis küllaltki õnne peale tehtud sai, läksin ma Wildesse, kus ootasid kallid Doris ja Minni. Intellektuaalsed naljad. Kiusasime muidugi Dorist, kes loengusse ei jõudnudki.Lärmasime veidi ka. Vähemalt Wilde standardite järgi oli see lärm :)
Läksime siis hoopis Maailma, jätkasime sama teemat. Siis tuli Anneli ka. Ta tuli töölt ja oli väsinud, aga mina olin eksamijärgses eufoorias ning Doris-Minni olid ka lõbusad. Me siis naljatlesime ja Anneli vaatas meid kuidagi malbelt ja emalikult. Vähemalt seni kuni temagi lainele jõudis ja naerma hakkas.
ma käsin nende "tõusikutega" kaubamajas ja koju sõitsin bussiga :S tee peal sai veel nalja, sest Minni on puudel ja peale selle veel ka Aatomik-Akadeemik. Neist naljadest ei peagi aru saama. Saab aru ainult ise kohal viibides, aga soovitan kunagi selle seltskonnaga ühineda, äkki on need naljad ka teistele mõistetavad...
Läksime siis hoopis Maailma, jätkasime sama teemat. Siis tuli Anneli ka. Ta tuli töölt ja oli väsinud, aga mina olin eksamijärgses eufoorias ning Doris-Minni olid ka lõbusad. Me siis naljatlesime ja Anneli vaatas meid kuidagi malbelt ja emalikult. Vähemalt seni kuni temagi lainele jõudis ja naerma hakkas.
ma käsin nende "tõusikutega" kaubamajas ja koju sõitsin bussiga :S tee peal sai veel nalja, sest Minni on puudel ja peale selle veel ka Aatomik-Akadeemik. Neist naljadest ei peagi aru saama. Saab aru ainult ise kohal viibides, aga soovitan kunagi selle seltskonnaga ühineda, äkki on need naljad ka teistele mõistetavad...
teisipäev, oktoober 17, 2006
tagaotsitav
ma olin lapsepilastaja. Leidsin mingi noore poisi (mitte liiga noore) ja õpetasin talle kuidas naist rahuldada :D Siis tuli välja, et see sama poiss oli minu õpilane (minust oli saanud millalgi õpetaja ja muide ma kandsin mummulist kittelkleiti). Varsti peale meie ühist ööd tulid mulle ukse peale poiss, tema ema, tema sõber ja politseinik. Tuli välja, et poiss oli oma sõbrale rääkinud, mis juhtus. Niimoodi oli tema ema ka kõigest teada saanud. mina muidugi eitasin kõike, aga ma olin sunnitud põgenema. Sattusin kuidagi Muugale ja üritasin aia taganurgast läbi vaarikavarte ära põgeneda. Aga seal on ju meie maa piir ja aed. Kuidagi see mul siiski õnnestus ja ma leidsin end suurest männimetsast. Põgenesin edasi, käisin pool maailma läbi. Vahel külastasin salaja Eestit ka. Salaja, sest minust oli saanud tagaotsitav. Tuli välja, et poiss käis esimeses klasis. Kuigi ta nägi välja vähemalt 15-aastane :S
Ükspäev nägin seda ka, et minu tuttav kunstikoolist, Maali, oli saanud eesti MTV saatejuhiks. Ta kandis ainult roosat, oli imelikult hüplev ja rõõmus ning kuidagi deformeerunud näoga.
Vaat siis!
Ükspäev nägin seda ka, et minu tuttav kunstikoolist, Maali, oli saanud eesti MTV saatejuhiks. Ta kandis ainult roosat, oli imelikult hüplev ja rõõmus ning kuidagi deformeerunud näoga.
Vaat siis!
lõpmatus
Mu pea on kirjandust täis ja ma ei suuda midagi kirjutada kuigi tahaksin. sellepärast panen siia video. venekeelne ja arusaamatu, aga midagi selles on. Võibolla võlu kaoks kui sõnadest täielikult aru saaksin, aga esimene kord see lausa vaimustas mind. raske seletada....
esmaspäev, oktoober 16, 2006
ilus õhtu jah
pesime hambaid, enne hirnusime. Siis tuli Leena uksest sisse, Liis tõmbas hambapasta kurku. siis ta läkastas ja meie hirnusime.
palju tegemisi
Olen tagasi. Käisin Tallinnas, aga nüüd olen tagasi. Vaevaliselt ja piinarikkalt läks reis, aga siiski siiski. Rong läks nimelt katki ja terve rongitäis inimesi pidid lihtsalt tund aega passima kusjuures ega siis keegi ei öelnud ka , mis lahti, oh ei. Nojah, kohale ma ometigi jõudsin, hiljem kui kunagi varem. Nii et ühikasse ja magama :D
Üleüldiselt oli mul üsnagi toimekas nädalalõpp. Kolmapäeval-neljapäeval vaevlesin hirmsates piinades, et oma ettekanne valmis saada - siis selgus, et ma pean seda esitama alles tuleval neljapäeval(väga hea, et ta mul valmis siiski sai- see nädal on küllalt muid tegevusi - vaheeksam näiteks). Neljapäeval viidi mind sööma ka :) Tuldi autoga järgi ja viidi autoga kooli. Söök oli suur ja rammus ja kuigi ma pakkusin enda eest ise maksma, ei läinud see läbi :D Mõnikord ikkagi on tasuta lõunad :p Noh, seltskonna pakkumine ei ole ju eriti kallis hind...
Enne seda tuldi mulle veel üks kord autoga järgi. Nii tore kui saad kellelegi viriseda, et igav ja kohe tullakse lõbustama. See oli salapärane T :) Ega me miskit erilist ei teinudki. Sõitisme lihtsalt ringi. T eputas natuke oma juhioskustega ja mulle isegi meeldis. Siis sõitsime ja rääkisime kuni olin jälle ühika ukse juures. Tore oli, aga midagi jäi veel õhku?
Neljapäeva õhta sõitsin Tallinna. Bussis oli nii hea aknast välja vahida ja muusiakt kuulata. Mu tusatuju kadus ja kuivõrd väljas oli nii kaunis, pidin ma ilus lausa lõhki minema. No tõesti - lihtsalt olla ja vahtida aknast välja - aitab hästi koledate mõtete vastu. Eriti kui on teada, et kui bussisõit läbi, tuleb emme vastu, viib koju ja hoolitseb oma ülekasvanud lapse eest :D
Reedel käsime teatris. Vatasime Nüganeni lavastatud Tõe ja õiguse teist osa. ma ei tea kas ma viitsin sellest ka pikemalt kirjutada, aga mulle meeldis ja kuigi etendus oli meeletult pikk, ei tekkinud hetkekski tüdimuse tunnet. Teatris oli muide kes ikka kui kallis Merle. Mataõps oli ka :D Merlega me isegi vestlesime veidi. Üldiselt rääkis ta ikkagi endast. Ta oli kuidagi närb ja vanaks jäänud, aga mahedam kui ma mäletasin ja natuke isegi mingil viisil armas. Hoopis teistsugune kui kooli ajal. Ilmselt olen ma ise suuremaks saanud :D
Laupäeval pidin minema Eva sünnipäevale, aga ilm oli nii kole ja mina olin nii uimane ja ebainimlik, et otsustasin minemata jätta. Läksin hoopis emaga platsisõitu harjutama(garaažiga sain ilusti hakkama, siis panin vastu posti :D) ja poodi. ja siis muutusin juba natukene inimese moodi ja läksin Helikaga panoraami. Ta tahtis hirmasti Trafficu esinemist näha. Olgu siis!
Esimene šokk oli jookide hind. Ostsin endale ühe kokteili ja Helikale topelt Bailey'se - 170kr! Ma pidin küll pikali kukkuma. Otsustasin, et see õhtu jääme kaineks :D
Tantsisime ja trallitasime veidi, püüdsime pilke (eriti jobude ja purjus meeste omi) kuulasime Trafficut (oi kui ilus on bändi solist) ja siis nõudsin ma kojuminekut. Õnneks oli meil autojuht olemas. seega läks kõik kergesti ja väga mugavalt :)
Pühapäeval oli mahlategu. Sõitsime siis Muugale ja hakkasime tööle. Ema-tädi lõikaid õunu, mida sodisasin neid. Mahlategu käis ikka nii nagu ta alati on käinud. Kõigepealt puhastatakse õunad, siis aetakse need läbi hakke masina, siis pannakse see sodi riidetükkide vahele, pannakse plaadid peale ja hakkatakse pressima. meil seda imemasinat ei ole, meil on õnneks imemasinaga naabrid. Nende juures ma siis seda hakketööd tegingi. Tegelikult oli veidi kurb vaadata kuidas naabritädi naabrionuga käitus. Võimukalt ja nähvavalt :( Minu sümpaatia kuulub nüüd küll igatahes naabrionule kuigi eks naabritädi omamoodi on ka tore. Vanad inimesed ongi segeli just sellised. Kokku saime mahla igatahes kohutavad 45 liitrit. Õnneks ei pea mina seda kuumutama. Ema see-eest oli eile õhtul päris kurnatud :( Oh seda sügist!
Mis puutub õppimisse, siis ei ole mul midagi öelda. Lihtsalt null. Proovisin küll, aga ei. Nüd olengi hädas, sest täna on prantsuse keeles töö. Üldpilgul tundub lihtne ja loogiline, süvitsi minna ei ole jugust - tean, et see on tume ja tundmata maa :D
Unenägudemaalt tuli paar põnevat lugu, aga neist hiljem. Kohevarsti lähen sõidutundi, siis loengutesse ja prantsuse keeles läbi kukkuma :S
Kas tuli ilus helikalik kronoloogia?
Üleüldiselt oli mul üsnagi toimekas nädalalõpp. Kolmapäeval-neljapäeval vaevlesin hirmsates piinades, et oma ettekanne valmis saada - siis selgus, et ma pean seda esitama alles tuleval neljapäeval(väga hea, et ta mul valmis siiski sai- see nädal on küllalt muid tegevusi - vaheeksam näiteks). Neljapäeval viidi mind sööma ka :) Tuldi autoga järgi ja viidi autoga kooli. Söök oli suur ja rammus ja kuigi ma pakkusin enda eest ise maksma, ei läinud see läbi :D Mõnikord ikkagi on tasuta lõunad :p Noh, seltskonna pakkumine ei ole ju eriti kallis hind...
Enne seda tuldi mulle veel üks kord autoga järgi. Nii tore kui saad kellelegi viriseda, et igav ja kohe tullakse lõbustama. See oli salapärane T :) Ega me miskit erilist ei teinudki. Sõitisme lihtsalt ringi. T eputas natuke oma juhioskustega ja mulle isegi meeldis. Siis sõitsime ja rääkisime kuni olin jälle ühika ukse juures. Tore oli, aga midagi jäi veel õhku?
Neljapäeva õhta sõitsin Tallinna. Bussis oli nii hea aknast välja vahida ja muusiakt kuulata. Mu tusatuju kadus ja kuivõrd väljas oli nii kaunis, pidin ma ilus lausa lõhki minema. No tõesti - lihtsalt olla ja vahtida aknast välja - aitab hästi koledate mõtete vastu. Eriti kui on teada, et kui bussisõit läbi, tuleb emme vastu, viib koju ja hoolitseb oma ülekasvanud lapse eest :D
Reedel käsime teatris. Vatasime Nüganeni lavastatud Tõe ja õiguse teist osa. ma ei tea kas ma viitsin sellest ka pikemalt kirjutada, aga mulle meeldis ja kuigi etendus oli meeletult pikk, ei tekkinud hetkekski tüdimuse tunnet. Teatris oli muide kes ikka kui kallis Merle. Mataõps oli ka :D Merlega me isegi vestlesime veidi. Üldiselt rääkis ta ikkagi endast. Ta oli kuidagi närb ja vanaks jäänud, aga mahedam kui ma mäletasin ja natuke isegi mingil viisil armas. Hoopis teistsugune kui kooli ajal. Ilmselt olen ma ise suuremaks saanud :D
Laupäeval pidin minema Eva sünnipäevale, aga ilm oli nii kole ja mina olin nii uimane ja ebainimlik, et otsustasin minemata jätta. Läksin hoopis emaga platsisõitu harjutama(garaažiga sain ilusti hakkama, siis panin vastu posti :D) ja poodi. ja siis muutusin juba natukene inimese moodi ja läksin Helikaga panoraami. Ta tahtis hirmasti Trafficu esinemist näha. Olgu siis!
Esimene šokk oli jookide hind. Ostsin endale ühe kokteili ja Helikale topelt Bailey'se - 170kr! Ma pidin küll pikali kukkuma. Otsustasin, et see õhtu jääme kaineks :D
Tantsisime ja trallitasime veidi, püüdsime pilke (eriti jobude ja purjus meeste omi) kuulasime Trafficut (oi kui ilus on bändi solist) ja siis nõudsin ma kojuminekut. Õnneks oli meil autojuht olemas. seega läks kõik kergesti ja väga mugavalt :)
Pühapäeval oli mahlategu. Sõitsime siis Muugale ja hakkasime tööle. Ema-tädi lõikaid õunu, mida sodisasin neid. Mahlategu käis ikka nii nagu ta alati on käinud. Kõigepealt puhastatakse õunad, siis aetakse need läbi hakke masina, siis pannakse see sodi riidetükkide vahele, pannakse plaadid peale ja hakkatakse pressima. meil seda imemasinat ei ole, meil on õnneks imemasinaga naabrid. Nende juures ma siis seda hakketööd tegingi. Tegelikult oli veidi kurb vaadata kuidas naabritädi naabrionuga käitus. Võimukalt ja nähvavalt :( Minu sümpaatia kuulub nüüd küll igatahes naabrionule kuigi eks naabritädi omamoodi on ka tore. Vanad inimesed ongi segeli just sellised. Kokku saime mahla igatahes kohutavad 45 liitrit. Õnneks ei pea mina seda kuumutama. Ema see-eest oli eile õhtul päris kurnatud :( Oh seda sügist!
Mis puutub õppimisse, siis ei ole mul midagi öelda. Lihtsalt null. Proovisin küll, aga ei. Nüd olengi hädas, sest täna on prantsuse keeles töö. Üldpilgul tundub lihtne ja loogiline, süvitsi minna ei ole jugust - tean, et see on tume ja tundmata maa :D
Unenägudemaalt tuli paar põnevat lugu, aga neist hiljem. Kohevarsti lähen sõidutundi, siis loengutesse ja prantsuse keeles läbi kukkuma :S
Kas tuli ilus helikalik kronoloogia?
kolmapäev, oktoober 11, 2006
minu isiklik uss
Ei, ma ei mõtle Liisi, kuigi aeg-ajalt on tal üpris terav keel. (Mina olen sellega harjunud ja mind üldiselt ka säästetakse kõige kurjemast kritikast :D )
Ma mõtlen hoopis une-ussi. Täna oli siis nii, et kuskilt jäi silma pakkumine : võta koer ja saad ühe lemmiklooma veel lisaks. Pakkumine tundus nii ahvatlev, et läksingi õnge :D Võtsin endale ilusa pisikese taksikoera, kes oli aga üsna ebaoluline, sest ma ei mäleta temast midagi. Noh, eks see on ka mõistetav sest kogu tähelepanu haaras enesele minu üllatus-lemmik - pisike ja särtsakas madu.
Särtsakas oli ta tõesti, sest talle meeldis hüpelda ja karata ja koera kombel inimestega sotsialiseeruda. Ta oli väga elav ja sõbralik. Alati kui sõpru vastu võtsin, siis ütlesin neile, et mu madu ei pea kartma, sest ta on sõbralik ja mittemürgine. Ometi on loogiliselt võttes võimalik neid mõista sest minu ussike ei roomanud, vaid hüppas :D tal oli lausa erakordne võime silmapilguga ühest toa otsast teise jõuda.
Kui koertel-kassidel on magamismatid, siis minu maokese pesaks sai pesukausi põhi :D Ta keeras end korralikult täpselt kausi mõõtmeid arvestades kerra. Ta alustas suurima ringiga ja keeras end nii, et pea jäi keskele ja terve kausipõhi sai kaetud. :) Isegi kui oli puhkamas, jäi ta väga erksaks, et vajadusel kohe tulla ja minu juurde hüpata.
Ta meeldis mulle väga ja ma loodan et mina talle ka :)
Nüd tahaksin ma endale päriselt madu :D
Ma mõtlen hoopis une-ussi. Täna oli siis nii, et kuskilt jäi silma pakkumine : võta koer ja saad ühe lemmiklooma veel lisaks. Pakkumine tundus nii ahvatlev, et läksingi õnge :D Võtsin endale ilusa pisikese taksikoera, kes oli aga üsna ebaoluline, sest ma ei mäleta temast midagi. Noh, eks see on ka mõistetav sest kogu tähelepanu haaras enesele minu üllatus-lemmik - pisike ja särtsakas madu.
Särtsakas oli ta tõesti, sest talle meeldis hüpelda ja karata ja koera kombel inimestega sotsialiseeruda. Ta oli väga elav ja sõbralik. Alati kui sõpru vastu võtsin, siis ütlesin neile, et mu madu ei pea kartma, sest ta on sõbralik ja mittemürgine. Ometi on loogiliselt võttes võimalik neid mõista sest minu ussike ei roomanud, vaid hüppas :D tal oli lausa erakordne võime silmapilguga ühest toa otsast teise jõuda.
Kui koertel-kassidel on magamismatid, siis minu maokese pesaks sai pesukausi põhi :D Ta keeras end korralikult täpselt kausi mõõtmeid arvestades kerra. Ta alustas suurima ringiga ja keeras end nii, et pea jäi keskele ja terve kausipõhi sai kaetud. :) Isegi kui oli puhkamas, jäi ta väga erksaks, et vajadusel kohe tulla ja minu juurde hüpata.
Ta meeldis mulle väga ja ma loodan et mina talle ka :)
Nüd tahaksin ma endale päriselt madu :D
pime aeg..
teisipäev, oktoober 10, 2006
Miks on nii?
Miks on nii, et ma vedeln veel sellisel arenguastmel, kus kõik inelligentse produtseerimine nõuab peaaegu ületamatut vaeva? Kõik tähtsaimad mõtted on peas olemas, neist areneks veel mõtteid juurde, aga - nad ei tule aju seest paberile või ekraanile. Ükskõik mida ma ei teeks, suudan ma korralikult keskenduda ja millegagi valmis saada alles siis kui tõesti muud võimalust ei ole- uni on tähtususetu, kursusehinne eluliselt oluline.
Täna vaevlesin seminari ettekandega. Vahtisin ja vahtisin ekraani. kirjutasin ridu, kustutasin, kirjutasin uuesti ja vahtisin edasi. Tänaseks sai küllalt. Homme on viimane päev. Öösel saan valmis :) Ülehomme olen laip?
Miks on minu saatuseks olla piinlev kirjutaja? Või miks ma sellest piinast kuidagi lahti ei saa - ainsana suudab mind motiveerida hirm. Jõuludeks palun palju enesekindlust ja abitsioonikust - küll siis kirjutan nii, et tuhiseb.
Täna vaevlesin seminari ettekandega. Vahtisin ja vahtisin ekraani. kirjutasin ridu, kustutasin, kirjutasin uuesti ja vahtisin edasi. Tänaseks sai küllalt. Homme on viimane päev. Öösel saan valmis :) Ülehomme olen laip?
Miks on minu saatuseks olla piinlev kirjutaja? Või miks ma sellest piinast kuidagi lahti ei saa - ainsana suudab mind motiveerida hirm. Jõuludeks palun palju enesekindlust ja abitsioonikust - küll siis kirjutan nii, et tuhiseb.
pühapäev, oktoober 08, 2006
kalad ja seks
ehk siis teisisõnu tegin mingisugust tobe iseloomustus-test.
Mõningad põnevaimad kohad teen kohe boldiks kah.
Heterosexual
Nowhere in the Pisces's paradoxical nature more evident than in her her sexual behavior. For such a subjectively fueled creature, sex, something meant to be personal an experience, is probably the one thing in life toward which she is ultimately wholly objective. Indeed, Pisces enjoys eroticism, even in the form of a dime-store novel, generally endowed with a talent for exteriorizing sex herself, wether it be in her own writing or in her blatant exploration of the subject in what is otherwise meant to be polite conversation. That dynamic follows her into the bedroom. She is open to activities that might make other women's hair curl. She is not so much passive, or even receptive, as she is suspectible to the desires of her partner. She is utterly available in the moment, willing to comply with her partner's penchant for sexually going “around the world”, open to any and all oral or anal activities with equal nonchalance. Picses is not the passionate lover, any pleasure seeming to take her unawares. On the other hand, she never quite loses her untainted and innocent vision of what sex should be.
Straight turn-ons: Father figures (appi, vanamehed :D) or young boys(appi, olen pedofiil :D), sensitive men, androgynous looks, smooth bodies, swimmers(???), models, delicate features, bone structure, artists, poets, creatives (paraku küll jah), married men (veel kord appi), homewrecking(kole lugu), extended foreplay, tender sex, massage, lite submission, b+d, (passive)(vist jah) oral, slow, sleepy sex(jah), erotica (mhmhmm), softcore porn, (passive) analingus, (passive) tickling, teasing, (passive) anal penetration, long fingers, toes, flattery, (passive) seduction(jaaaa!), nibbling, licking, pillow talk, gifts, surprices, bisexuality, lesbian erotica, prostitute role play, alcohol, narcotics
ehk siis lühikokkuvõte: kui ma olen lits ja vabameelne, siis on see mulle lubatud, sest ma olen Kalad :D Äkki peaks siis hakkama nii käituma kah? :D
Mõningad põnevaimad kohad teen kohe boldiks kah.
Heterosexual
Nowhere in the Pisces's paradoxical nature more evident than in her her sexual behavior. For such a subjectively fueled creature, sex, something meant to be personal an experience, is probably the one thing in life toward which she is ultimately wholly objective. Indeed, Pisces enjoys eroticism, even in the form of a dime-store novel, generally endowed with a talent for exteriorizing sex herself, wether it be in her own writing or in her blatant exploration of the subject in what is otherwise meant to be polite conversation. That dynamic follows her into the bedroom. She is open to activities that might make other women's hair curl. She is not so much passive, or even receptive, as she is suspectible to the desires of her partner. She is utterly available in the moment, willing to comply with her partner's penchant for sexually going “around the world”, open to any and all oral or anal activities with equal nonchalance. Picses is not the passionate lover, any pleasure seeming to take her unawares. On the other hand, she never quite loses her untainted and innocent vision of what sex should be.
Straight turn-ons: Father figures (appi, vanamehed :D) or young boys(appi, olen pedofiil :D), sensitive men, androgynous looks, smooth bodies, swimmers(???), models, delicate features, bone structure, artists, poets, creatives (paraku küll jah), married men (veel kord appi), homewrecking(kole lugu), extended foreplay, tender sex, massage, lite submission, b+d, (passive)(vist jah) oral, slow, sleepy sex(jah), erotica (mhmhmm), softcore porn, (passive) analingus, (passive) tickling, teasing, (passive) anal penetration, long fingers, toes, flattery, (passive) seduction(jaaaa!), nibbling, licking, pillow talk, gifts, surprices, bisexuality, lesbian erotica, prostitute role play, alcohol, narcotics
ehk siis lühikokkuvõte: kui ma olen lits ja vabameelne, siis on see mulle lubatud, sest ma olen Kalad :D Äkki peaks siis hakkama nii käituma kah? :D
Kas tõesti täiuslik päev?
Vahel on lihtsalt nii hea olla. Ilma põhjuste ja seletusteta. Ilm oli soe ja päike paistis. Sügisesed lehed juba langevad ja vihmaperiood on alanud. Ometi, kuigi ilm mu meeleolu päris palju mõjutab, oli täna selles sügises midagi väga helget. See muidugi ei olenegi vist aastajast või ilmaoludest. See lihtsalt on ja mina ka lihtsalt olen. Nii ma kõndisingi Raatuse poole naeratades ja vaikselt mp3-mängijaga kaasa lauldes - täna olidki kõik inimesed ilusad ja head :)
Täna ometi kord õnnestus mul see garaaži tagurdamine ja tänu enesekindlusele läks külgboksiga ka palju paremini kui tavaliselt. Kas mu piinad hakkavad lõpuks ometi otsa saama? tegelikult on seda, mille pärast muretseda ikkagi piisavalt, aga on ka küllalt aega neid koledaidki mõtteid mõelda. Tegelikult esimest korda elus ma vist mõtlesin teadlikutl sellele, et varsti tulevad pikad ja pimedad ajad ja vesine, porine olek. Ka sellele jõuab veel mõelda...veel mitte.
Täna paistis päike, täna läks kõik nii hästi :)
laupäev, oktoober 07, 2006
repsik
Eile oli see tähtis päev (õhtupoolik, öö ja varahommik), kus meie rebatest said täiskarvalised, nagu nad end ise nii identifiteerisid. praegu on küll muljed lausa superhead. Ja mina veel mingi hetk kahtlesin kas minna. Muidugi minna ja kui vaja, siis homme jälle :) tegelikult oli tõesti üle ootuste tore. Meil oli vähe rebaseid(kümme vist kokku), aga seda andekamad ja armsamad nad on. Neile antud üleasanded täitsid nad suurepäraselt -etteantud situatsioonidest loodud etteaste oli nii lihtsalt nii kohutavalt naljakas. Väga andekalt lahendatud kah :)
Ega meiegi nõrgemad ei tahtnud olla ja nii said meie esmakursuslased laulu sisse pandud. Mõned õppejõud kusjuures ka :) Nalja sai palju ja headest ideedest puudust ei tulnud. Eks alkoholi tarbimine käis ikka ka asja juurde. Ma saan üha enam aru, et see on kutsehaigus ja varsti võibolla hakkan minagi seda põdema. Üliõpilased joovad kõik ja kirjandusinimesed seda enam :D Mis veel hullem -ega sigaretidki enam nii võõrad ei ole. see siiski mind eriti ei köida. Ainult natukene kuivõrd kõiksugused pahed on nii inimlikud ja nii köitvad.
Õnneks sain ma peale nalja ka natuke enesekindlust või innutust. Rääksime vanemate ja targematega, kes lohutasid, et ega see kirjandusinimese põli midagi nii hull ei ole. Asi on ikka pigem enda teha - vana tõde, mida
tasub ikka ja jälle üle korrata. Niisiis: varem või hiljem, vabatahtlikult või sunduslikult, võtan end kätte, sest mul on eduks eeldusi küll.
Üldiselt oli see pidu selline nagu ta ikka selles seltskonnas on olnud. Väike olemine, söömine, rebaste "kiusamine" mõned intelligentsemad mõttearendused ja laulude laulmine :) Viimasel on just see eritunnus, mis kõik FLKN-i üritused nii armsaks ja koduseks teeb.Alguses laulavad kõik, eriti Jaanika :) ja millalgi siis, kui paljud on juba läinud ja päris vaikseks on jäänud, võtab keegi kitarri ja
hakkab toredaid rahvapäraseid laule laulma :)
Mõned pildid ka :)
(Üle nelja kahjuks minu programm ei luba panna)
EDIT:
ülejääk siin
Ega meiegi nõrgemad ei tahtnud olla ja nii said meie esmakursuslased laulu sisse pandud. Mõned õppejõud kusjuures ka :) Nalja sai palju ja headest ideedest puudust ei tulnud. Eks alkoholi tarbimine käis ikka ka asja juurde. Ma saan üha enam aru, et see on kutsehaigus ja varsti võibolla hakkan minagi seda põdema. Üliõpilased joovad kõik ja kirjandusinimesed seda enam :D Mis veel hullem -ega sigaretidki enam nii võõrad ei ole. see siiski mind eriti ei köida. Ainult natukene kuivõrd kõiksugused pahed on nii inimlikud ja nii köitvad.
Õnneks sain ma peale nalja ka natuke enesekindlust või innutust. Rääksime vanemate ja targematega, kes lohutasid, et ega see kirjandusinimese põli midagi nii hull ei ole. Asi on ikka pigem enda teha - vana tõde, mida
tasub ikka ja jälle üle korrata. Niisiis: varem või hiljem, vabatahtlikult või sunduslikult, võtan end kätte, sest mul on eduks eeldusi küll.
Üldiselt oli see pidu selline nagu ta ikka selles seltskonnas on olnud. Väike olemine, söömine, rebaste "kiusamine" mõned intelligentsemad mõttearendused ja laulude laulmine :) Viimasel on just see eritunnus, mis kõik FLKN-i üritused nii armsaks ja koduseks teeb.Alguses laulavad kõik, eriti Jaanika :) ja millalgi siis, kui paljud on juba läinud ja päris vaikseks on jäänud, võtab keegi kitarri ja
hakkab toredaid rahvapäraseid laule laulma :)
Mõned pildid ka :)
(Üle nelja kahjuks minu programm ei luba panna)
EDIT:
ülejääk siin
väike märkus
kirjutasin ühe kirjutise. esseeks on seda vist palju nimeada. Toores on ta ka, aga ma pean eneses tekitama harjumuse iga päev natuke ka mõtlemistarendavalt kirjutama. Ma loodan, et mu üllad plaanid ei luhtu. Minust peab ju lõpuks midagi saama ka- paratamatult on see seotud just kirjutamisega See asub siin
reede, oktoober 06, 2006
kiirused
Mingi seletamatu rahutus, ärevus. Kas on see ennustab muutusi või ma lihtsalt ootan muutusi? Piirjooned on veidi ähmased. Ma olen endast veidi ära. Tahakin liikuda meeletutel kiirustel, aga kõik ei lähe nii nagu tahaksin :(
neljapäev, oktoober 05, 2006
ikka seal
Kolmapäev on..... Eks te teate, mis päev see kolmapäev on. Kui ei teagi, siis mõnest bloogist leab ikka vihjeid :D Ütlen abistamiseks ainult nii palju, et ma ei pea silmas seda, et kolmapäev kunstipäev on. seda on ta ainult üle nädala.
Lühidalt võttes olen ma kolmapäeviti üsnagi kummalises tujus ja luban endale ehk rohkemgi lollusi kui tavalistel päevadel. Ma ei ole vabameelsem, aga pea on vägagi vabameelseid mõtteid täis. Õnneks ma olen siiani veel suutnud end nii enam-vähem kontrolli all hoida (hehee, vähemalt sel semestril)
Mul oli plaan kluppi minna, aga mulle tehti veelgi parem ettepanek - ikka Zavoodi. Uus seltskond see-eest. Mind kutsus kaua kadunud T. Olin rõõmuga nõus. Nii me siis sinna läksimegi ja õlu joomisega alustasime. Ei läinudki nii väga kaua kui ka Marit ja Helika välja ilmusid. Nad teatasid mulle oma kavatsustest ja ega mina pole keelaja - zavood on kõigile. Ometi olin ma kergelt üllatunud kui nad otsustasid lausa meie kõrvale istuda. varsti hõivati nende laud ja hopsti- kahe asemel oli meid neli :D
Ei pannud väga pahaks, aga isiklikku ja vahetut suhtlemist see ehk häiris küll. pealegi jäime meie, tüdrukud, varsti purju ja hakkasime end liiga vabalt tundma. vaese meesisiku kiusamine muidugi :D Meil sai nalja, loodan et temal ka. See oli ikkagi väga kena kompliment - kaks purjakil neidu hakkavad tähelepanu nõudma :D
Mul oli ja on praegugi veel natuke imelik. eem, muidugi on suures osas minu käitumise eest vastutav minu jootja, aga ikkagi. Mis mulje ma olen endast jätnud :S Eriti kuivõrd lõpuks sattus meie lauda ka Piret ja tema kaaslane. Ja Piret muudkui muigas ja muigas :D
Ega asja ei teinud paremaks seegi, et ma öösel üldse magada ei saanud ja poolikuid mõtteid mõtlesin.
Ma natuke pean seedima....
Lühidalt võttes olen ma kolmapäeviti üsnagi kummalises tujus ja luban endale ehk rohkemgi lollusi kui tavalistel päevadel. Ma ei ole vabameelsem, aga pea on vägagi vabameelseid mõtteid täis. Õnneks ma olen siiani veel suutnud end nii enam-vähem kontrolli all hoida (hehee, vähemalt sel semestril)
Mul oli plaan kluppi minna, aga mulle tehti veelgi parem ettepanek - ikka Zavoodi. Uus seltskond see-eest. Mind kutsus kaua kadunud T. Olin rõõmuga nõus. Nii me siis sinna läksimegi ja õlu joomisega alustasime. Ei läinudki nii väga kaua kui ka Marit ja Helika välja ilmusid. Nad teatasid mulle oma kavatsustest ja ega mina pole keelaja - zavood on kõigile. Ometi olin ma kergelt üllatunud kui nad otsustasid lausa meie kõrvale istuda. varsti hõivati nende laud ja hopsti- kahe asemel oli meid neli :D
Ei pannud väga pahaks, aga isiklikku ja vahetut suhtlemist see ehk häiris küll. pealegi jäime meie, tüdrukud, varsti purju ja hakkasime end liiga vabalt tundma. vaese meesisiku kiusamine muidugi :D Meil sai nalja, loodan et temal ka. See oli ikkagi väga kena kompliment - kaks purjakil neidu hakkavad tähelepanu nõudma :D
Mul oli ja on praegugi veel natuke imelik. eem, muidugi on suures osas minu käitumise eest vastutav minu jootja, aga ikkagi. Mis mulje ma olen endast jätnud :S Eriti kuivõrd lõpuks sattus meie lauda ka Piret ja tema kaaslane. Ja Piret muudkui muigas ja muigas :D
Ega asja ei teinud paremaks seegi, et ma öösel üldse magada ei saanud ja poolikuid mõtteid mõtlesin.
Ma natuke pean seedima....
teisipäev, oktoober 03, 2006
värsked teated hernekese elust
Jälle olen siin ja uskuge või mitte, ma kirjutan seda esimest lauset juba viiendat korda. Ma ei teagi miks see nii on. Keeldun aga seda nüüd ära kustutamast ka. Küll ta kõlbab lugeda :D
Meelolu on mul hää, aga enam mitte otseselt eufooriline. eks ma olen ikkagi veidi unine ka veel :D Eile näiteks käisid meil külalised-taarahaldjad. Helika ja Marit. tõid kommi ja alkoholi ka muidugi. Nii juhtuski siis, et õhtu jälle küllaltki pikale venis :) Nalja sai muidugi ka, aga me olime üsna kained ja seega meie "üritus" jäi ka täiesti sünduse piiridesse. Meelelahutuseks näitas marit meile näiteks oma Kreeka-reisi pilte. Oi, kui ilusad! Tahan jälle kuskile minna!
Täna sain ma lõpuks täida viia oma igiammuse kavatsuse verd anda. Olen lugematu arv kordi seda juba katsetanud, aga ikka on hemoglobiin liiga madal olnud. Täna viimaks õnnestus. Hemoglobiin oli 130 - tudengidieedil, kohvi juues ja poolmagamata olekus. Kummaline kas pole?
Vähemalt õnnestus :P Sain oma kollektsiooni veel ühe kruusi - sinise ja väga nunnu :)
Muidu ei toimu suurt midagi - hakkasin raamatukoiks. tegelikult ka -see 18.oktoober- suur ja kuri kirjanduse vaheeksam juba hirmutab. üritan end siis käsile võtta ja meeletult lugeda. seda muidugi siis, kui internetist aega üle jääb :D Ometi, Ilmar Talve "Maapagu" on põnevam kui ma arvata oleksin osanud. Naudin:) Risikivi "Hingede öö" meeldis ka. Vägal. Raske raamat, ma vist ei saanud kõigele pihta, aga ikkagi nautisin.
Ometi on igas meepotis vist üks tõrvatilk. Lugemise puhul ka. Mingisugused debiilsed inimesed joonivad raamatutes tähtsaid kohti alla ega suvatsegi neid raamatu tagastamisel maha kustutada. ma katsun olla mõistev ja sellest mööda vaadata, aga see ajas mind vahepeal nii hulluks, et ma oleksin peaaegu plahvatanud. Kes kurat te olete et te mulle dikteerite, et just see rida siin leheküljel on määratult tähtis. Kas te käite kunstinäitustel ka nii, et tõmbate maalidel detailidele punasied ringe ümber, sest need on olulised?
Õpikute puhul saan ma sellest veel aru, aga ilukirjandus???
olgu, hakkangi jälle lugema. Muide mu see teine hingitseb ka natuke. Ehk puhun talle veel elu sisse
Meelolu on mul hää, aga enam mitte otseselt eufooriline. eks ma olen ikkagi veidi unine ka veel :D Eile näiteks käisid meil külalised-taarahaldjad. Helika ja Marit. tõid kommi ja alkoholi ka muidugi. Nii juhtuski siis, et õhtu jälle küllaltki pikale venis :) Nalja sai muidugi ka, aga me olime üsna kained ja seega meie "üritus" jäi ka täiesti sünduse piiridesse. Meelelahutuseks näitas marit meile näiteks oma Kreeka-reisi pilte. Oi, kui ilusad! Tahan jälle kuskile minna!
Täna sain ma lõpuks täida viia oma igiammuse kavatsuse verd anda. Olen lugematu arv kordi seda juba katsetanud, aga ikka on hemoglobiin liiga madal olnud. Täna viimaks õnnestus. Hemoglobiin oli 130 - tudengidieedil, kohvi juues ja poolmagamata olekus. Kummaline kas pole?
Vähemalt õnnestus :P Sain oma kollektsiooni veel ühe kruusi - sinise ja väga nunnu :)
Muidu ei toimu suurt midagi - hakkasin raamatukoiks. tegelikult ka -see 18.oktoober- suur ja kuri kirjanduse vaheeksam juba hirmutab. üritan end siis käsile võtta ja meeletult lugeda. seda muidugi siis, kui internetist aega üle jääb :D Ometi, Ilmar Talve "Maapagu" on põnevam kui ma arvata oleksin osanud. Naudin:) Risikivi "Hingede öö" meeldis ka. Vägal. Raske raamat, ma vist ei saanud kõigele pihta, aga ikkagi nautisin.
Ometi on igas meepotis vist üks tõrvatilk. Lugemise puhul ka. Mingisugused debiilsed inimesed joonivad raamatutes tähtsaid kohti alla ega suvatsegi neid raamatu tagastamisel maha kustutada. ma katsun olla mõistev ja sellest mööda vaadata, aga see ajas mind vahepeal nii hulluks, et ma oleksin peaaegu plahvatanud. Kes kurat te olete et te mulle dikteerite, et just see rida siin leheküljel on määratult tähtis. Kas te käite kunstinäitustel ka nii, et tõmbate maalidel detailidele punasied ringe ümber, sest need on olulised?
Õpikute puhul saan ma sellest veel aru, aga ilukirjandus???
olgu, hakkangi jälle lugema. Muide mu see teine hingitseb ka natuke. Ehk puhun talle veel elu sisse
magamisest ja unenägudest
Ma saan nüüd aru, miks ma tegelikult ikkagi peoloom ei ole. Põhjus on väga lihtne - olen uneloom hoopis. Ma olen alati arvanud, et olen unevajadust veidi üle hinnanud, aga tegelikult on korralik reguaarne uni mulle absoluutselt ja ilma mingisuguste kõrvalepõigeteta vajalik.
Üks magamata öö tähendab minu jaoks kolme väga unist ja udust päeva. Mõnikord on vaja enamatki. Nii juhtuski, et peale zavoodi-seiklusi olin omadega nii sült, et läksin lõpuks lausa kell pool kaheksa magama. Magasingi muide hommikuni välja,vahepealne hambapesu välja arvata, ja tundsin end jälle suurepäraselt- nii nagu inimene end tundma peakski :) Pealegi valin hea une ka sellepärast, et raadiost kuulsin kuidas magamatusest pakuks minnakse. Niikuinii on minu toitumine nagu ta on, pole vaja võtta lisariske :D Unedest ei tahaks ka ilma jääda.
Inimene veedab magades veidi üle poole oma elust. Las ollagi nii, ma hakkan mõistma, et see uni ikkagi väga vajalik on. Ega ma sellepärast ilusti pailapse kombel alati korralikult magama ei lähe, ega hakkagi, aga ometi olen ma läbi isiklike kogemuste lõpuks arusaamisele jõudnud, mida tuleb arvesse võtta...
Unenägudest nii palju, et selliste lühikeste magamisseansside aegu nad ei kipu meelde jääma. on liialt segased lihtsalt. Täna ärkasin ka liiga vara, et midagi mäletada. Viimane uni oli aga selline, et kuskil oli toimunud suur katastroof, mingi pilvelõhkuja oli sõja tõttu peaaegu kokku varisenud ja ümberringi vehkisid igasugused elukad püsside ja lõhkeainega ringi. Kusjuures selles, et ehitis kokku kukkumas oli, süüdistati eesti kehvasid ehitajaid. Eriti eredalt on meeles mingi punase näoga koll, kes end eesti presidendiks nimetas. Mina vehkisin ka püsiga ringi ja tapsin kolle. Siis mingi aja pärast otsustasime, et kuigi maja kukub kohe kokku, on meil vaja veel liftiga sõitma minna. Lifte oli hästi palju, aga nad kõik olid kohutavalt pisikesed. vaevu mahtus sinna üksi püsti seisma ja ust (tavalist nagu köögis või vannitoas) kinni lükkama. Vajutasin nuppu 99 ja lift hakkas sõitma. Korruseid näitas samasugune skaala nagu köögikaalul - nr 1, siis kriipsud, siis nr 5 jne. Skaala liikus ja liikus, aga siis kukkus lift alla :D Muide, ma vist veidi tajusin, et kõik on unenägu. ma ei kartnud üldse, hoopis nautisin vabalangemist :D
muust räägin uue pealkirja all
Üks magamata öö tähendab minu jaoks kolme väga unist ja udust päeva. Mõnikord on vaja enamatki. Nii juhtuski, et peale zavoodi-seiklusi olin omadega nii sült, et läksin lõpuks lausa kell pool kaheksa magama. Magasingi muide hommikuni välja,vahepealne hambapesu välja arvata, ja tundsin end jälle suurepäraselt- nii nagu inimene end tundma peakski :) Pealegi valin hea une ka sellepärast, et raadiost kuulsin kuidas magamatusest pakuks minnakse. Niikuinii on minu toitumine nagu ta on, pole vaja võtta lisariske :D Unedest ei tahaks ka ilma jääda.
Inimene veedab magades veidi üle poole oma elust. Las ollagi nii, ma hakkan mõistma, et see uni ikkagi väga vajalik on. Ega ma sellepärast ilusti pailapse kombel alati korralikult magama ei lähe, ega hakkagi, aga ometi olen ma läbi isiklike kogemuste lõpuks arusaamisele jõudnud, mida tuleb arvesse võtta...
Unenägudest nii palju, et selliste lühikeste magamisseansside aegu nad ei kipu meelde jääma. on liialt segased lihtsalt. Täna ärkasin ka liiga vara, et midagi mäletada. Viimane uni oli aga selline, et kuskil oli toimunud suur katastroof, mingi pilvelõhkuja oli sõja tõttu peaaegu kokku varisenud ja ümberringi vehkisid igasugused elukad püsside ja lõhkeainega ringi. Kusjuures selles, et ehitis kokku kukkumas oli, süüdistati eesti kehvasid ehitajaid. Eriti eredalt on meeles mingi punase näoga koll, kes end eesti presidendiks nimetas. Mina vehkisin ka püsiga ringi ja tapsin kolle. Siis mingi aja pärast otsustasime, et kuigi maja kukub kohe kokku, on meil vaja veel liftiga sõitma minna. Lifte oli hästi palju, aga nad kõik olid kohutavalt pisikesed. vaevu mahtus sinna üksi püsti seisma ja ust (tavalist nagu köögis või vannitoas) kinni lükkama. Vajutasin nuppu 99 ja lift hakkas sõitma. Korruseid näitas samasugune skaala nagu köögikaalul - nr 1, siis kriipsud, siis nr 5 jne. Skaala liikus ja liikus, aga siis kukkus lift alla :D Muide, ma vist veidi tajusin, et kõik on unenägu. ma ei kartnud üldse, hoopis nautisin vabalangemist :D
muust räägin uue pealkirja all
Eestlased Itaalias
Itaallased Eestist
sildid
vanad heietused
-
▼
2006
(200)
-
▼
oktoober
(26)
- kestaajamine
- pimedus ja valgus
- siin on soe, väljas on tormine
- olen homme parem?
- seda ja teist
- vahemärkus (minu blogimise mõte)
- Omas maailmas
- laisad päevad
- öised mõtted
- Maa ja taevas
- peale eksamit
- tagaotsitav
- lõpmatus
- ilus õhtu jah
- palju tegemisi
- minu isiklik uss
- pime aeg..
- Miks on nii?
- kalad ja seks
- Kas tõesti täiuslik päev?
- repsik
- väike märkus
- kiirused
- ikka seal
- värsked teated hernekese elust
- magamisest ja unenägudest
-
▼
oktoober
(26)