Iga teekond saab alguse südamest

Ma ootasin seda raamatut juba ammu. Kristeli blogi oli mulle juba ammu tuttav ja vägagi südamelähedane. Ja siis ma sain teada, et ta tegeleb millegi hoopis mahukamaga.....

Kui kuulsin sellest, et raamat on valmis, olin suures õhinas kuni hetkeni, kui sain teada, et lugeda saab seda teksti vaid elektrooniliselt. Veidi ma kõhklesin, aga õige pea olid selle raamatu leheküljed kumamas minu küllaltki pisikese telefoni ekraanil. Arvasin, et selline lugemine on tüütu ja väsitav, aga tekst sai minu üle võimust ja ma ei pannud enam vahet tähelegi. Paberraamat tähendab füüsilist sidet, lisaks lugemisele on mängus raamatu lõhn ja raskus. Digiraamatuga sellist sidet tekkida ei saa. Või nii ma vähemalt arvasin.  Võib-olla see on tõsi teiste raamatute puhul, aga selle konkreetse raamatu puhul jäi meedium just selleks mis meedium on - vahendajaks. Sõnade jõudu see ei vähendanud.

Enne, kui ma midagi muud ütlen, pean hoiatama - kõigile see raamat ei sobi. On inimesi, kes Itaaliast lugedes tahavad kinnitust oma väljakujunenud arvamusele, lõbusaid lugusid kultuuride erinevustest väljakujunenud rahvuslike stereotüüpide esitluses.  Selliseid raamatuid on tegelikult palju ning kes midagi sellist otsib, kindlasti mõne sellise teose ka leiab. Aga nagu autor isegi ütleb on klišeesid täis raamatuid palju kuid seda, mis  Itaalias elavale inimesele tegelikult äratundmisrõõmu valmistaks, peaaegu nagu ei olekski. Ja sellest ka soov kirjutada raamat, mis vaatleks Itaaliat teisiti...

Selles raamatus stereotüüpe ei ole. On inimesed, isksused. Igaüks neist on erinev. Lihtsalt juhtumisi on kõik need inimesed itaallased. Just itaallaseks olemine neid ka ühendab ja lõimib kokku raamatu peatükid. Sellegipoolest on nad eelkõige siiski inimesed, igaüks omamoodi, ja alles seejärel itaallased. Ometi on igaüks neist oma tegude ja olemusega lisanud midagi suurde ja  hoomamatusse kultuurikogumisse, kõigepealt Itaalia ning seejärel Euroopa ja maailma kulutuuri.

See raamat ei anna ühest vastust küsimusele, milline on Itaalia ning millised on selle riigi asukad. Pigem annab see raamat vihjeid ja pusletükikesi, mille kaudu luua ise pilt sellest maast ja selle inimestest. Mina küll eelistan seda lahendust etteantud või mõnikord isegi pealesurutud vastustele, mis ei jäta ruumi alternatiivideks, mis ei võimalda edasisi küsimusi ja arutlusi.

Muidugi, ka selle raamatu puhul on võimalik leida seda, mille üle nuriseda. Teksti  on jäänud itaaliakeelseid sõnu, mis  keelt mittevaldavale huvilisele kaikaid kodarasse loobib.Näiteks ferragosto - ma tean, mis see on, sest olen itaalia kultuuriga juba piisavalt tuttav, aga kas seda keskmine eesti lugeja siiski teab? Ehk oleks võinud mõned mõisted paremini lahti seletada?  Sellistes kohtades on valida tundmatust sõnast üle libisemise ja lugemisega jätkamise või peatumise ja sõna täheduse sõnaraamatust välja otsimisega.   Kumbki ei ole just täiuslik lahendus. Samuti on kohati tunda, et keeleliselt ei voola tekst just alati päris sujuvalt - üle kahekümne aasta teises keeleruumis elades on see täiesti arusaadav. Siiski, ehk oleks olnud abi sellest, kui toimetaja oleks veidi otsustavamalt teksti üle vaadanud ja itaalia keelest omaselt, kuid eesti keeles võõralt kõlavad laensõnad mõne lihtsama sünonüümiga asendanud. Aga see on muidugi valikute küsimus. Teisalt on ju need veidi võõralt kõlavad sõnad just eksootilised ning lisavad isikupära autorile.

Muidugi on see eelnev lõik tegelikult lihtsalt kerge normine. Nokkimine pisiasjade kallal. Tõsiasi on see, et raamat on hästi kirjutatud ning, mis kõige tähtsam - see on tõepoolest südamega kirjutatud. See ei ole pealiskaudne  turisti reisikiri. See kirjutis, mis läheb süvamale. Ei ole see raamat üheselt positiivne või üheselt negatiivne. Nagu juba ennist öeldud - vastuseid ette ei anta. Räägitakse heast ja räägitakse halvast, aga armastusega. Ja just selline see tõeline armastus on: häid palakesi ei saa lihtsalt kõigest muust välja sõeluda. Ka kibedad tükid tuleb alla neelata! Oluline pole hinnangute andmine, vaid proov mõista ja tõepoolest kõike südamega näha.

Südamega nägemine ei ole kerge. Ümbritsev peab inimesse imbuma aeglaselt, see nõuab palju aega. Ja pärast  seda on vaja veel palju aega, et kogemused saaksid settida. Mitte kõigil ei ole võimalust veeta Itaalias 20 aastat. Isegi kuu aega on liialt pikk aeg. Ma ei arvagi, et keegi seda tegema peaks. See raamat oleks justkui kogumik lihtsaid elulugusid aga.... Aga kes tahab Itaaliast natuke rohkem teada ja kelle hing on avatud teistmoodi nägemisele saab kasutada Kristeli raamatut teejuhina, et jõuda natuke lähemale tõelisele tähendusele.

PS: lingid e-raamatu ostmiseks ning katkendeid raamatust leiab siit: http://teekonditaaliasse.blogspot.it/


veidi muudetud 11.02.2013

Vahetevahel on peale mõne raamatu läbilugemist tunda, kuidas see tekst ikka kumab ja kumab edasi ja kui miskit ise kirjutada, siis oleks kõigel kirjutatul justkui selle raamatu autori hääl. Ei, mitte perfektne, kuid ometi nii mõjus, et ka kõige tühisem vastav stiilis kirjutatud lause mõjuks tõelise briljandina muidu nii hallide ja igavate lausete seas.

Niisuguseid raamatuid jääb üha vähemaks. Sellist laadi sisseelamisel on lapsik maik juures. Aga mina arvan, et need keskealised blaseerunud isikud lihtsalt ei suuda olla piisavalt empaatiavõimelised ja nii muigavadki nad irooniliselt, kui keegi vaimustatult mõnest äsjaloetud romaanist räägib. Eks ma muigan nõnda isegi, kui keegi räägib mulle sellest kuidas ta lausa vihastab selle peale, mida või kuidas autor miskit kirjutanud on. Ja nüüd, häbi küll, olen end ise lasknud ära petta ühel romaanil, tundes tugevaid antipaatiaid ja sümpaatiaid ning pettumust loo lõpu suhtes, vihastanud, kurvastanud, vahepeal autori stiilist surmani ära tüdinenud, siis jälle naernud, kurvastanud, rõõmustanud...

Pidustused

Eilne oli nii oi-oi-oi, et ma ei teagi, millest alustada. EKS sai 100-aastaseks ja pidu kestis terve päeva. Ja tegelikult pool ööd veel pealekauba. Kellega siis veel kirjanduslikke sündmusi tähistada kui mitte Anu ja Britaga. Igasuguseid (kirjandus)inimesi oli. Kohutavalt põnev oli! Inimesed, jutud, inimeste jutud. Täiesti uskumatud vestluskaaslased ja üldse...raske midagi mõistlikku öeldagi.

Aga see juhtus banketil. Enne seda oli tore arutelu kirjanduse ja interneti teemal ning peale seda lihtsalt vaimustav etendus. Oli näha, et näitlejatel oli lõbus ja seega publikul seda enam. Mõnus Ja ma sain Anuga kahasse aina pildistada ja pildistada :) Õhtu lõppes muidugi teada-tuntud Zavoodis. Veini peale Jamesoni juua ei ole ehk mõistlik, aga midagi ei juhtunud. Lihtsalt tüütu oli hommiku eel meeletu pissihädaga koju kõmpida ning und ei tulnud. Segane nagu ma olen, ärkan ma peale piduöid ikka plaksti kl 9. Kusjuures ma meeletult pingutasin, et mitte kl 7 end üles tõusta. Uni oli ka, bankett vist jätkus, aga pärast sorteerisin oma vanu raamatuid - leidsin Berti päevikud ja vanad Miki-Hiired.

Muud teemad: olen jätkuvalt krooniline hilineja ja mul pole kunagi piisavalt sokke. Täna ma küll Piretile midagi kirjutada ei viitsi....

olen naeruväärseks muutunud

Kui me Liisiga filme vahime, siis me enamasti ikka irvitame kõvasti nende nn filminaiste arvel, kes nii irratsionaalselt käituvad ja alati ümber mõtlevad ja alati kuidagi ebaloogiliselt mõjuvad. Ja siis me küsime teineteiselt, et issand, kas siis naised ongi sellised, nagu neis filmides. Et kas meie kaks oleme mingid hälvikud, kes reeglina ikkagi loogiliselt käituvad (Vähemalt iseenda arvates loogiliselt).

Nüüd ma vaatan, et minust on ka filminaine saamas. Võtan vastu ebaloogilisi otsuseid või ei suuda üldse otsuseid vastu võtta või muudan päevas mitu korda arvamust. Räägin teatud inimestega ebalevalt ja mõnele ei vasta üldse. Täpselt nagu ma oleks kuskilt romantilisest komöödiast malli võtnud. Sealsed naised mõjuvad filmimeestele müstiliste ja huvitavatena. Aga päriselus võib sellise isikuga suhtlemine ilmselt üsna frustreeriv olla? Meile Liisiga on need nn filminaised naeruväärsed. Aga vot kus lops, nüüd olen ma iseendale ka naeruväärseks muutumas. Ja paraku ei käi kaasas sellega mingit müstikat.

Eneseanalüüs on tegelikult ületanud igasugused mõistuspärased piirid. Iga sõna, iga tegu saab range kriitika osaliseks. Õnneks sain ma Britaga sel teemal rääkides teada, et me kõik teeme seda. Natuke see mind ikkagi lohutas ka :) Aga ega ma endale suurt armu ei anna ja eneseanalüüs, millega ma vist tõesti liiale olen minemas, on tegelikult päris väsitav. Seda enam, et ega keegi neid minu "eksimusi" niikuinii tähele ei pane. Kuni tegemist pole erilise prohmakaga, mõtlevad kõik ikka ennekõike iseenda tegudele. Sügistalv ongi vist selline iseenesesse puurimise aeg. Varemalt ma pole seda nii tajunud, aga issand kui kõik järgnevad sügistalved minu elus praegusega sarnanevad, siis saab minust küll ahervare. Või muutun tuimaks, mis on tegelikult veel hullem...

Lugesin "Harjutused" läbi. Väga maitsev oli. Üks neist teostest, mis peale läbi lugemist minu peas edasi elas. Nii ma siis kõndisingi täna linna poole ja minu peaajus vadistas üks Anton Nigovi teisik, kel tulid uskumatult põnevad ideed ja kelle lausestus ka päris hea oli. Aga kõndides ei saa ju kirjutada....Nüüd läks Anton mõnda teise ajju ja ma enam päris täpselt ei mäleta, mida ta ütles. Kõndides oli siiski põnev kuulata....Midagi suutsin hiljem siiski ka märkmikusse kirjutada.
Ja täiesti niisamafakt on see, et bussis lugesin teise Antoni, A. H. Tammsaare elust. Nigov oli huvitavam.

Istun raamatukogus ja lugeda eriti ei viitsi. Veel vähem viitsin ma koju minna, sest kui koju lähen, siis sealt ma enam välja ei tule. Aga me tahame ju Britaga minna filme vaatama. Nüüd ma siis istungi siin, produtseerin üsna mõttetut teksti ja proovin paralleelselt välja mõelda, mida veel 2,5 tundi teha. Tuleb vist ikkagi lugema hakata? Küsimus on, mida? Kott on jälle raamatutest pungil....

jälle natuke pajatusi

Ma olen näost punane nagu paadunud joodik, aga põhjus pole mitte selles, et mulle hirmsasti odekolonn meeldiks. Põhjus on hoopis selles kõrvetavkuumas Eestimaa päikeses. Kolmveerand aastat teda pole ja siis järsku laksti ta ründab. Päikesest imbetsillistuvaid eestlasi on ka küllaga- algusest mõnulevad päikese käes aga pärast oigavad ja hädaldavad oma rumalust. Noh, mina pidasin end juba päikesekiirtega harjunuks- aga vot - lollakas olen ka mina.

Tegelikut süüdistan ma päikesepunetuses oma liigset innukust. Käisime nimelt oma Tagareaga (Meil on nüüd oma siseringi "snooblik" meililist ja koos sellega ka nimi Tagarida) viimaks ometi ka kuulsas Nüpli kevadkoolis. Ettekanded olid huvitavad, murul lamamine nii mõnus. Nii see päike mu lõksu püüdiski. Tõesti oli tore :) Akadeemiline sisu vabas mitteakadeemilises õhkkonnas. Kui loenguid kevadeti ka mätta peal peetaks, siis oleks küll tore. Mõni oleks armunud ja kuulaks loengu asemel linnulaulu, aga teised suudaksid ehk paremini keskenduda, sest audikas päikese ja värske õhu järele igatsemise asemel olekski päike ja värske õhk- Seega oleks mõnusam keskkond ja teatavasti jääb meeldivate aistingutega seotu paremini meelde. (Äkki peaks eksamiks õppides lakkamatult kõike head-paremat suust sisse ajama? Kuni paha hakkab. Teatavasti tahab aju ebameeldivad asjad (ja sellega seotu) unustada. Nii kaob muidugi ka kogu eksamiks pähe kogutud teave :))


Minu fotohullus võttis väikese puhkuse. Käisin Tallinnas, aga oma fotoka jätsin ühikasse. Mõtlesin, et palju ma neid äravahetamiseni ühesuguseid pilte ikka teen. Ilu on ikka silmades, mitte tardunud kujul paberil. Nii jäigi üks kaunis mereäär pildistamata. Minge vaadake parem ise. Koha nime ma täpselt ei tea, aga rand asub kuskil Muuksi ja Leesi vahel. Külm ilma tõttu oli rannariba inimtühi. Liivatormid ja kärbserünnak. Aga vesi oli väga selge ja puhas ning meretuul puhastas nii vaimselt kui füüsiliselt. See varjatud teadvustamata närvilisus ujus pinnale. Ma loodan, et ma suutsin teda aga veidi vähendada :) Tunne oli küll väga hea. Ja seda juba pildile ei saa. Ehk saab, aga see pole see. Muidugi alles hiljem taipasin ma, et Tallinnasse fotokat kaasa mitte võttes ei võta ma seda kaasa ka Nüplile. Sellest on mul veidi enam kahju. Brita oli nii nunnu ja intelligentne :D Oleks ju võinud selle meie Tagarea arhiividesse jäädvustada...Noh, mis siis ikka...

Aga Tallinnasse sõitsin ma koos emaga ja mitte lihtsalt rongiga, vaid lausa rongiga 1. klassis. Elu viskab mulle viimasel ajal nii palju võimalusi luksuse nautimiseks. Ja mina kasutan need kõik varmalt ära :) Muidugi teeb see mind veel laisemaks ja lodevamaks kui ma niigi olen. Palju õnne mulle!

Keskaja kunst on tegelikult päris keeruline. Oeh...Või siis on Volli tõeline oma ala friik ja on jälle veidi liiga põhjalikult kirjutanud. Jaak kirjutab jälle veidi liiga napilt. Arvan, et tuleb minna raamatukogusse ja vaadata, mida kirjutad David :)

Aga Liis sai K-arvutisalongist oma pildid kätte. Tunudub, et neil tegelastel on sela väga verejanuline fotomasin - Oli pilt Liisist, aga ilma peata. Teinekord oli jälle pilt Liisist, aga ilma ajuta. Kehvvereliseks olid kõik need pildipeal olijad ka tehtud - hallid ja värvitud. Mina sain küll K-st head fotod. Liisil jälle ei vedanud.

Minul on ka huvitavad unenäod. Ainult, et segased ja virvarrilised on nad jätkuvalt. Sellepärast pole mul tegelikult eriti midagi kirjutada. Ükskord nägin unes, et vaatan mingit filmi isast ja pojast, kes jäid naisest/emast ilma ja leinasid teda taga. Siis magas poeg mingi naisega ja isa nägi kuidas nad teki voodis suigatasid. Isa oli rahul, et pojast mees on saanud. Aga ainult hetkeks, sest järgmisel momendil nägi ta, et naine poja kõrval oli hoopis isa eakaaslane. Järgmises stseenis oli see sama naine saanud isa uueks naiseks ja kamandas ning kärkis teenijaitega, kellesse isa ja poeg alati väga suure viisakuse ja austusega olid suhtunud. Siis tuli välja, et see uus naine oli tegelikult vana naine ehk ema, kes oli segastel asjaoludel ära kadunud ja tegelikult mitte kunagi surnud olnud. (seep :D)

Ja täna nägin unes, et maailma oli jäänud peale minu veel ainult kolmteist inimest. Mingi kammajaa käis siis seal....

Ja ükskord (enne kirjanduse eksamit) nägin unes, kuidas mind ahistas Olavi Ruitlane :D

Vot sellised lood!

Seesama jõgi

Doris

Mul on Kaplinski uus romaan alles poole peal, aga tundub, et ma olen leidnud ühe väga paeluva raamatu. Ma olen avastanud kui tore on aeglaselt lugeda. Vabandust, Brita, aga raamatu tagasisaamisega läheb veel aega :) Põgenen sinna romaanimaailma kui kirjanduslikest teooriatest ja muust kirjandusest jälle küllalt saab. See raamat on siiamaani nii ilus.

Eile käisin Dorisega jalutamas. Ikka selle sama jõe kaldal. Kevad on nüüd viimaks ometi täies hoos. Maikuu on minu jaoks kuidagi nii eriline. Täiesti müstiline ja arusaamatu, miks just mai niimoodi hinge läheb. Kas kõik need joovastavad lõhnad? Pikad valged õhtupoolikud? Lindude laul? Maikuus muutun ma ikka selliseks, nagu ma mais muutun. Unistavaks, ehk veidi liigromantiliseks...Ma kõnniksin kogu Eestimaa läbi kui ainult aega oleks. Alustaksin kasvõi sealtsamast Emajõe kaldalt ja kõnniks ainult edasi....

Aga praegu kõnnin siiski ainult poodi, sest muu aeg loen raamatuid või tegelen argiste asjadega. Õnneks on unistuste täideviimiseks unenäod. Ma pole seal ammu lennanud. Aga nüüd varsti jälle võiks? Unemati, mis arvad?

luuleõhtust

Aga mina käisin eile luuleõhtul. Carolina Pihelgase esimese kogu esitlus.
Oli selline klassikalist tüüpi küünlavalgus ja vaikne mõtlik etlemine. See on tõesti ehk veidi kulunud, klišee, aga mis teha - mulle mõjub. Nii kole kui see ka poleks mingi hetk ei ole mulle enam isegi tähtis see, mida ette loetakse. tähtis on vaid meeleolu. eile oli meeleolu muidugi eriti teatraalne. Ei mingeid suuri emotsioone või traagikat, aga....
pime kohvik ja punased kardinad. Lambid, mis heitsid üle inimeste nägude pikki ja intensiivseid varje. Nagu teatris. Ja teater, on üks asi siin elus, mis kõige enam sarnaneb maagiale.

Muidugi ajas kõik natuke ka muigama. Nii palju on see totter asjalikkus minus sees, et lõpuni muinasjutu ära eksida ei saa. Pealegi: täpselt vastupidised luuleõhtud meeldivad mulle ka -sellised kus küünlavalgusõhtute üle ironiseeriakse. tasakaal peab olema.

Siisiki siiski. Seesugused klišeed(?) toidavad minu teistmoodi olemist. inspireerivad. Ühelt poolt on kõik nii eriline ja sügavmõtteline ja maagiline ja...teisalt, need on ainult ilusti ritta seatud sõnad ilusalt kujundatud raamatus. Ainult sõnad, mis ometi ananvad nii palju, et vastuvõtlikule inimesele mõjuvad kui loitsud. Luule abil pääseb teise dimensiooni, fantaasia hakkab tööle ja...tegelikult on siin palju, kui vaid luule korda läheb.

Miks siis mina ei oska sõnu seada. Oskan küll kui natuke harjutan....