Laupäev, veebruar 25, 2006

muust

keegi hädaldas meestepuuduse üle minu bloogis. Noh, ehk teeb neid isikuid siis rõõmsakss teadmine, et eilse öö veetsin Siimuga. Just nimelt selle Helika blogist kuulsa Siimuga. Tõsiasi, et samal ajal veetsin ööd ka Helikaga on vaid oluline neile, kel on vaja kõike väga täpselt teada. Ülejäänud võivad ju fantaseerida :) Ei. Ehk ei oleks see Siimu suhtes aus. tegemist ongi armsa, toreda, viisaka, vaimuka ja ma-ei-tea-mis-veel noormehega. Käisime kolmekesi öisel eksursioonil Türisalu pangal, kus kahjuks ilusa vaate asemel valitses pimedus. Sõitsime tagasi, läksime Kakumäele, kus vaade oli märksa ilusam. vaated vaadeteks, aga sõit oli tore ja juttu rääkida oli ka tore. Hiljem maandusime Helika juures, kus mängisime veidi riskivaba pokkerit :D

need narrimised ja tögamised Helika ja Siimu paardumisest? Ei kavatse midagi tõlgendada, kuid nende omavahelist tervituskallit oli ilus vaadata :)

Vanade aegade meenutuseks tegelesime ka veidi ennustamsiega. Mulle näiteks lubasid kaardid suurt armuõnne :) Loodame siis, et nad ei olenud rukalikud, vaid rääkisid tõtt. Ehk on siis varsti millestki rääkida...

tegelikult muidugi ega ma sel teemal olen veidi reserveeritum tõesti. Hoian sääraseid asju rohkem salajas ja mainin ainult natukene. Olulisi asju kipun enda teada hoidma. Vähemalt seni kuni teema hapuks läheb. Tavaline realiseerimistähtaeg on u 6 kuud. Siis on need lood muutunud nii naeruväärseteks ja tühisteks, et ma võin näha asju samamoodi nagu mu sõbradki ja ma ei pea kartma, et tühise asja pärast veel haiget saan. Niisiis jätkub selline "mokaotsast" mainimine ja seegi pigem suuliselt kui kirjalikult. Kui te just ise väga otseselt ei küsi. Siis mõtlen ehk ümber ja räägin täpselt ja detailselt :)

Unenäost ka! Täna sattusin kõigepealt mingi kambaga vangi kunstigaleriisse. Sealne kuraator ütles, et oleks põnev kui me oleksime seal kuu aega ja looksime galeriis leiduvast kunstiteoseid. Süüa lubas ta tuua, aga välja ta meid ei lubanud. Siis muutus galerii sõjaväebarakiks, siis mõisaks ida-virumaal. Mina olin isik, kelle tulnukad olid kunagi ära röövinud. Nüüd teatasin ma kõigile, et inimestel tuleb põgeneda, sest tulnukad tulevad Maale. Teadsin, et see juhtub kell seitse järgneval hommikul. Sellepärast käskisin kõigil tõusta kell viis, et õigaegselt evakueeruda. Ise jäin aga ajahätta. Nimelt oli mul ikka enne lahkumist vaja hakata oma tuba koristama :D Esiteks leidsin oma laua pealt umbes viis kasutatud kruusi, mis tahtsin ära pesta. Sokki ei leidnud ka üles. sekeldusi oli muidki. Vaatasin kella. See näitas juba poolt ühtteist. Vastumeelselt jätsin koristamise pooleli. Panin saapad jalga. Üks saabs sai palja jala otsa. Raadiost kuulsin teadet, et inimesed peaksid minema harjumaale ja teistesse maakondadesse on ka bussid inimeste evakueerimiseks saadetud. Millegipärast aga keegi käsku ei täitnud. Läksin bussi peale minu oli seal vaid veel üks reisija ja juht.
evakueeriti meid aga...narnia kapimaailma (kes raamatut lugenud või filmi vaadanud,teab). Kahjuks polnud sealgi idüllist mitte üht sõna. vaevalt astusime kapist narniasse, kui meid rõndas hiigelsuur kaarnateparv.
Üks minu tuttavatest pandi vigastuste tagajärjel lausa voodisse. mina jäin teda valvama. Ma tegin midagi valesti ja karistuseks pidin valvama hoopis morsemasinat. täpsemini selle sitse ja satse. Sitsid olid ä-tähed ja satsid ö-tähed. Varsti avastasin, et suhtlen morsemasina abil sama kiirelt ja harjumuspäraselt nagu läbi MSN-i. Ainult,et siis ma lõhkusin selle masina kuidagi ära ja läksin hoopis kaubamajja :D

juustukoogist, kultuurist ja muust

Eilne viha lahtus ja ma olen taas valmis kirjutamiseks lootuses, et kui ma ei ürita oma teksti vormindada, siis õnnestub mul see ka blogi omavoliliste kärbeteta avaldada.
Eile tahtsin ma rääkida kõigepealt oma jumalikust juustukoogist. Krissu fetishiks on päikeseprillid, minu fetishiks oli (minevikus, sest ta on ära söödud) minu imearmas juustukook. Armusin oma meistriteosesse niivõrd, et käisin teda iga pooltunni järel külmikus imetlemas ja kiitsin tema ilu. Milline ilus ümar vorm, milline kaunis maasikaline pealiskiht ja....oo milline rikkalik maitse :) Rääkisin ja rääkisin tema ilust ka teistele. Ma tegin temast lausa piltigi. Kahjuks juba veidi ebatäiuslikus olekus :D

Üks on kindel: juustukooki teen kindlasti veel. Samas ootavad minud uued väljakutsed köögikunsti vallas. Kindlasti võtan plaani shokolaadikoogi valmistamise. Õnneks on internetis seesugune tänuväärne leht nagu www.nami-nami.pri.ee, kust lihtne erinevaid retsepte leida :)

Kultuurist jälle niipalju, et olen taaskord teatrielamuse võrra rikkam. Nagu lubatud, saigi teatris käidud. Priit Pedajase lavastatud Gösta Berlingi saaga. Ilus karge põhjamaine realism. Mõne jaoks ehk veidi sünge,aga minu jaoks just selline mõnusalt jõuline ja veidi ka saatuslik. lavakujundus, idee...väga meeldis ja soovitan soojalt vaatama minna. Ning Tiit Sukk.... pole tema näitlemist enne eriti näinud, aga nagu näha täiesti tõsiseltvõetav näitleja. Ain Lutsepp meeldis ka väga, aga tal oli lihtsalt põnev roll :)

Kultuur nr. 2 : KUMU. Nüüd on siis ära käidud, ära nähtud. Rahvastoli muidugi rohkesti. Uudishimulikke on ikka palju, kui tegemist millegi uuega. Tegelikult aga need inimesed eriti ei seganudki, sest ruumid olid piisavalt suured. otseselt küll trügima ei pidanud. Mis puutub kunsti, siis baltisaksa osakond läks väga kiiresti ja ilma suurte elamusteta. samamoodi Köler ja teised klassikud. Põnevaim oli ikkagi kunst peale teist maailmasõda. Ühelt poolt need kõigile tuntud propagandateosed nagu "Vilja riigile" teiselt poolt juba propaganda kammitsaist pääsenud eesti moodne kunst. Mõned head teosed olid, aga neid siin kirjeldada on raske.
Kui rääkida elamusest, siis parim oli viies korrus. Videokunstiteos, kus linnatänaval liikus tütarlaps lillega (ma ei räägi sellest, tasub ise vaadata ;)) ning fotoaparaat, mis teeb külastajatest pilte ja projitseerib need siis suurele seinale. Ärgitasin oma enma mingisugust nägu tegema ja oooo, seda ta tegigi. Kuidas veel! See lõust on lihtsalt kirjeldamatu, saime aga kolmekesi naerda nii, et pisarad silmis :) Paraku mina ema tähetund kunstimaailmas kestis vast pool minutit :D

Aga selleks, et tekst liiga pikaks ei läheks, räägin "muust" järgmises postituses :)

Reede, veebruar 24, 2006

urr

Ma sain selle lollaka bloogi peale, kes täna otsustas terve lõigu minu teksti alla neelata ja mitte mingil viisl seda enam mitte näidata nii vihaseks, et ka teie peate kannatama. Ei mingit juttu!

Kolmapäev, veebruar 22, 2006

tere hommikust

Oi, kell on juba pool kaks! Ma tõusin juba kell ühekasa aga ometi on selline tunne, et päev alles algab :) Joon alles hommikukohvi. See peaks mind häälestama toimekale meeleolule. Kavatsen prantsuse keelega tegeleda ja teha püksisääred lühemaks ja...jalutama tahaks ka minna, poest tuleb leiba osta ja...
Aga tegelikult olen ma oma tavapärases relaxed olekus. Ja mis kõige hullem, ma lausa naudin seda. las aeg läheb, sõuab õhtusse. Küll ma k u n a g i ikka midagi korda saadan. Tegelikult hakakb see juba koledaks muutuma. See logardlus. Mul on vaja oma mõtteviisi muuta. Hakkan Korralikuks Ja Distsiplineeritud Inimeseks! (KDI)Või mitte! :D
Tegutsen emotsioonide ajel ja millegi tegemiseks on vaja pikka eelhäälestust. Noh, tolmu imen küll :)

Eile käisin kinos. Geisha memuaarid. Ilus film. Oi oi oi kui ilus film. Tõeline muinasjutt.Ilusad värvid, ilusad vaated, ilus idamaine muusika ...ja kõik lõppes hästi :) Soovitan vaadata, aga mitte koos karamellikommidega- siis läheb tõesti liiga magusaks :)
Aga peategelase olukord meenutas veidi mind. Sama arg ja...aga lõppes kõik ikkagi üsna ilusasti. Tahan ka siirupilist lõppu! Ainult ,et...tegemist oli temal filmimaailmaga, minul pärismaailmaga :D Noh, eks näis mis saab :D Tavaliselt on päriselus need "lõpud" märksa vähem etteaimatavad ja seda põnevamad :) Eks näis..

Aga homme on teaatr ja pühapäeval KUMU. Kultuuri kui palju :) Siiski loodame, et miniekstreemsus- jalgrattasõit - ka minu niivõrd "tihedasse" graafikusse ära mahub. Kooki tahan ka küpsetada!

Kohvi sai otsa, seega see hommikune "ärkamine" kah lähen siis imen tolmu ja mängin KDI-d! Sest mul on praegu selline tuju :)

Teisipäev, veebruar 21, 2006

Lõpuks ometi

Lõpuks ometi üks veidi põnevam unenägu. Seda ma ootsingi! Et oleks ometi millest kirjutada.
Kõik algas nagu Lost. Kari inimesi olid sattunud üksikule asustamata saarele, mina nende hulgas. Hakkasime toitu ja peavarju otsima. Muidu asusime rannas. Kogu übrus nägi välja nagu väikene Eesti saarekene. Kitsukene liivariba, roostik, siis rohulaadsed taimed. Võibolal kaugemal ka midagi metsasarnast. Seal me siis passisimi kui äkki kaks paksu kutti auutoga kohale sõitsid ja lubasid meile raha eest saarekaugematest nurkadest erinevaid asju tuua(meie laialipillutud pagas?). Keegi küsis, et kas saarel ka Kwik-E-Market on. Selle peale vastas üks kahest paksust, et see on 220 km kaugusel ja nii kaugele nad oma romuga ei sõida. Selle peale panid ajama, läbi roostiku muide.

See kas see Kwik-E-Market oli mahajäetud või täiesti töötav pood, jäi selgusetuks. Iha sinna saada oli muidugi suur, sest süüa ju polnud.Sii järsku saime kuidagi saarelt ära ja...

Järgmine suvi. Hoidsime saare asukohta saladuses, aga ise otsustasime minna sinna puhkama. Avastasime, et saarel on mingid paneelelamud. Sinna me sisse kolisimegi. Siis saime aga teada, et saart valitseb üks kuri parun. Ta sai meie olemasolust teada, üritasime kõik paneelelamutest, kuhu me ilma tema loata kolinud olime põgeneda. See ei õnnestunud. Parunil olid ka mingisugused nõiavõimed. Ta muutis mu...vist puuks ja minu kaaslased sipelgateks. Mingil viisil ma suutsin inimeseks tagasi saada, aga mööda minu alasti keha ronis sadu sipelgaid.
See oli vastik ja ma üritasin neist lahti saada, kallasin vanaaegsetest piimapudelitest endale vett kaela. Siin nägin parunit. Tal oli seljas ilus hall palmikutega vest. Ümbrus oli muuga suvila...

Hakkasin temaga rääkima, et ta sipelgad taas inimesteks muudkas. Läbirääkimiste tulemuseks oli see, et ma pidin oma sõpru venma, et nood paruni aiamaal tööle hakkaksid. Lubasin seda teha. Siis andis parun mulle mingit pulbrit, mida pidin õunapuude peale puistama. Selle peale kukus puude otsast hulk tooreid õunakribusid. Neid omakorda "töödeldes" pidid õuntest inimesed saama. Ühe õunapuu tüve sees elas paruni linnuke. Üleni hall, aga põsed olid tal punased. tahtsin talle pai teha, aga tema hoopis naksas mind...
Siinkohal sai kahjuks uni otsa. Aga, oi kui põnev. Nii palju sümboleid alates linnugripist kuni Simpsoniteni :D

Mis muidu? Teen koolist poppi, kavatsen selle nädala kodus veeta. Telekat vahtsin, tobedatarvutimängu mängisin, sõin :) Ma käisin isegi raamatukogus ja puha. Kududa üritasin ka, aga selle asemel, et jätkata pooleliolevat, harutasin ma kõik üles ja olen jälle nullpunktis tagasi.
Parim oli muidugi see, et laupäeval käsimegi Helikaga ratastega sõitmas. Kakumäeni välja :) Kuigi pärast hakkas veidi külm, oli asi seda väärt ja ma olen kindel et järgmine laupäev jälle :P

Päike paistab aknast sisse , kass peesitab laua peal :) Mina pean välja minema ja ennast liigutama, et mitte samuti diivani külge kasvada nagu üks tädi eilses Nip/Tucki osas.....

Teisipäev, veebruar 14, 2006

Uskumatu, lausa kolm päeva on möödunud minu viiamsest sissekandest. Imelik küll, et olen suutnud nii kaua vastu pidada. Nii on see läinud ja mul tekib juba hirm, et olen oma särava jutustamisoskuse kaotanud. See viga tuleb kohe parandada. Asume siis asja kallale :D

Elu ei ole oluliselt sündmusterikkam kui ta enne on olnud. Või siiski? Üle pika aja sai jälle uue inimesega tutvuda. kasutades Helika kõnepruuki, käisin väljas härra T.-ga. Uisutamas :) ja Gruusia saatkonnas kah. Kogu ettevõtmine meeldis mulle väga. esiteks ootusärevus uue inimesega kohtumise puhul, teiseks see, et üle pika aja sain ma jälle uisutada. Kolmandaks? Tore oli vestelda. Kuigi ma olin suuremalt jaolt kuulaja, nautisin sedagi. Pühapäeva võib pidada kordaläinuks :)

Esmaspäeva aga sugugi mitte, sest suuremat looderdamise päeva pole mul tükk aega olnud. Plaanisin hoolega lugemisega tegelmist, ehk isegi raamatukokku uurimustöö jaoks materjali koguma minemist, aga ei1 Ainus mida suutsin, oli tatrapudru keetmine ja meeleheitlik zuma mängimine.

Enda arust toidan ma Liisi(kui on parajasti minu kord meie ühise toitlustamisega tegeleda) piisavalt hästi, aga näib et ma ei suuda oma toakaaslase kasvavaid vajadusi enam rahuldada. Ma kardan, et mind süüakse varsti ära. Alguses kuulsin üsna mittemidagiütlevaid küsimusi a la "would you prefer to be bacon or pork", mida ma kuidagi millegagi seostada ei osanud, kuni nüüd eile tuli kannibalismi teemal rääkides välja, et "inimliha on väga miatsev" Kui ma küsisin, et mille põhjal ta seda väidab, vastas ta, et "paljud on nii öelnud"

Eks siit võis siis järeldada, et Liisil on kannibalistlike rühmitustega sidemeid või...ta isegi kuulub sinna. Kui teema arnes edasi selleni, et sa oled see, mida sööd (gurmaanide jaoks valmistatavatele potentsiaalsetele liharoogadele toidetakse spets toitu) järeldasin ma, et Liisi poolt mulle pakutud banaan oli samuti katse minu maitset paremaks muuta...Loodan siiski, et Liis minust jagu ei saa :D Või tegelikult, miks mitte võtta oma eesmärgiks pakkuda kellelegi vapustavaid maitseelamusi?(eelistaksin neid palkkuda roogasid valmistades, aga eks ise roog olla on ka võimalus...)

Teemat vahetades teatan rõõmuga, et käesolev teisipäev oli koolis märka põnevam kui eelmine. On looust, et loengud mis alguses nii jube kurnavad tundusid, muutuvad jälle harjumupäraseks ja ei valmista enam suurt ajulist piina. Aga oma eelarve tuleb kujundaa selliseks, et oleks võimalik osta ohtralt šokolaadi ja kofeiinisisaldusega jooke. Mitte et need oluliselt aitaks , aga vähemalt on neil psühholoogiline efekt - ma arvan, et nad aitavad.

Hmmm...mis diagnoos mulle panna? Kas olen oma arengus maha jäänud? Kondoomidega mängimine peaks olema ju puberteetikute pärusmaa...Aga ei, ka mina tegelesin sellega. Nende samade kondoomidega, mis Tiina meile tõi :D Muidugi ma polnud üksi. ka Liis...ka tema. Liis ja banaan :D Oeh, tunnistagem siis - olen hävik :)

Muidu eriti midagi pole. Minu unenäod. Konn-printsi muinasjutt veidi muudetud vormis. Peategelaseks hoopis hiigelsuur kilpkonn. Siis tüli emaga ja palju palju segast...

Täna on sõbrapäev ka. Minul selle pühaga seoses küll mitte mingit entusiasmi pole. Need kes mulle sõnumeid saatsid, said neid minultki. Ei mingeid kinke- kaarte. Tiina jällegi peab meeles tõi meile Raffaello kommi ja puha. Tiina hellitab meid :P Mina kinke ei tee,aga...
minu sõbrad on tähtsad aastaringselt ja kingid? Noh eelarve kulub mul enamasti enese peale :$, vabandust.
igatahes kui loete: veel kord ilusat sõbrapäeva. Olete mulle olulised, palju kallisid. Teieta oleks elu raske ja kurb. Aitäh!!!

Laupäev, veebruar 11, 2006

lendame brasiiliasse

Ma pidin millegipärst elutoas magama. Olin juba poolunes, kui järsku tuli inna üks noormees, kes mulle meeldis. naeratasin talle ja üritasin temaga vestlust alata, aga siis tuli mu isa ja too tüüp läks arglikult minema. Isa tõi vanaema(Motšiuite) teisele diivanipoolele magama.

Ma sain selle peale phaseks ja otsustasin välja jalutama minna. Ja jälle kord avastasin oma lendamise võimed :) otsustasin, et lendan lausa kuhugile kaugele kaugele välismaale. Aga kuhu täpselt ja kuidas sinna saada? Otsustasin nii palju kõrgust koguda, et kogu maakera oleks nähtav. See õnnestus mul üllatavalt hästi. Isegi imestasin, et mul väljaspool atmosfääri õhust puudust ei tulnud ja..pilvi, mis oleks vaatevälja piiranud, polnud.

Lendasin Lõuna- Ameerikasse. Kas just täpselt Brasiiliasse, ma ei tea. Kuhugile sinna kanti ikkagi.
Võtsin siis kõrgust vähemaks ja maandusin. See oli linn, tänav, mille lõpus oli üks palksaunake. Seal palksaunas oli aga suurepärane kondiitriäri. Sõin mingisuguseid saikasi, millele ma isegi nime anda ei oska. Olid justkui pooleledi muffinid, pooleldi lehttaignapirukad. Väga pehmed, kreemja maitsega ja saiakese keskel oli mustikas :) Õginisin neid vast viis-kuus. Tahtsin veel kojugi kaasa võtta, tasuta ju sai :)

Siis toimus unes mingi pööre. Tahtsin sinna majja hoopis tööle minna. Läksin tolle kondiitrist vanatädikese juurde tööd lunima. Minuga kaasas olid veel kaks inimest. Lõpuks ta nõustuski, kuigi alguses tõrkus. Selle vanatädi kondiitriäri oli ka kummaline pivaatrestoran ühe lauakesega eriti rikaste ja preštiižete klientide jaoks. Minu ülesandeks oli kliendid, kui nad saabuvad, kohe nende jaoks määratud tuppa laua juurde juhatada.

Kahjuks see mul ideaalselt ei õnnestunud. Valisin vale tee, mis läks läbi magamaistoa ja WC ja vannitoa. otsetee oleks viinud kohe söögituppa. Klientideks olid rikas väliseestlane oma perekonnaga. Ka temalt hakkasime midagi nuruma. Lõpuks nõustus temagi. Siis tõime tema portfelli talle tagasi. Olime selle ära peitnud juhuks, kui ta keeldub meid aitamast. Selle peale hakkas ta naerma......

Argielu on märksa sündmustevaesem. Olen üksi, Liis läks koju. Kraamisin natuke tuba ja natuke ka arvutit. Tegin auravat homikujooki. Lisasin kohvile ka šokolaadikovi. Kahjuks pole ma veel õppinud seda õiges koguses annustama. Tuli jälle liiga kange. Noh, mulle maitses ikkagi :) Kohe otsin miskit hamba alla ja siis leian miskit lugemist. Nett vingerdab jälle: MSN-i ei saa. Muidu naudin elu :)

Neljapäev, veebruar 09, 2006

mehed on võrratud :D

Kuivõrd mul midagi mõistlikku öelda pole, vaadtake naljavideot. Räägitakse, et naised käivad mitmekesi tualetis. mehed siis imestavad, et miks ometi küll. Mina aga olen näinud kuidas mehed mitmekesi seal käivad. Ja mida nemad seal siis teevad?

Kolmapäev, veebruar 08, 2006

arvuti sai nüüd terveks. Käisin taksoga teda ordisse viimas, aga seal oli umbes 2-nädalane ooteaeg, seega hoopiski PC experti. Minu arvuti sai taksoga sõita ja tartu linna peal ekskurseerida. Eeldusel, et ta ulatas aknast välja nägema :) Natuke lollakas oli küll käia kast käes ühest uksest sisse,teisest välja ühest sisse, teisest välja. Pidin nii feministlik olema, seda kasti tassima.

Noh vähemalt sain ma hakkama :) ja see mees, kes mu massina vastu võttis oli üsna nägus. Tema hoogne vasaku käega tekitatud allkiri meeldis mulle ka :) Paraku teisel vaatlusel ta enam nii eriti mulle ei meeldinud. Lihtsalt miskine keskealine mees :D Aga jah....

Tegelikult on palju põnevamat. Raheli sünnal käik ja selline n-ö afterparty Dorise juures, kus tegelesime mittemillegagi ja irvitasime jaburuste üle. Tegin Dorisele ühe "romantilise" žesti. Tallusin tema akna all lumme suure D-tähe. See tuli küll tagurpidine, aga mõte on see, mis loeb. Talle meeldis :)
Liis kirjutas juba samal teemal, mis ma ikka üle kordan. Seda enam, et niikuinii seda fiilingut ma sõnadesse eriti panna ei saa.

Oi, prantsuse keel algas taas! Ikka toosama tore tädi :) Ma olen vist poolearulise mulje jätnud, sest mul on kogu aeg naeratus näol ja kõik tundub nii naljakas. Isegi kui ei ole. Mis ma teha saan, kui tädi nii lõbus inimene on :D Jääb ju keel ka paremini külge, kui sellega meeldivad tunded seostuvad. Paraku selgus, et eelmisest semestrist mäletan ma vähe. Oh jama lugu! Virgaks peab hakkama ja kordama, kordama :)

Muidu erilisi uudiseid pole. Elu ikka veereb omasoodu. Kole külm on siin toas. mul on jälle see kummaline olek, kus kannan kahte kampunit, nägu on palavusest punane, aga käed külmetavad. Kummalised lood selle vereringega...

Loodan, et kevad tuleb varsti :) Näiteks minu sünnipäeval võiks juba kergelt soe olla ja päike võiks paista :) Loota, et lumikellukesed õitseksid on muidugi sürr, aga siiski.... :) Unistused ei peagi alati realistlikud olema...

Selle mõttega lõpetan. Varsti magama. Loodan näha unes midagi ilusat, näiteks unistuste täitumist või lendamist. Sedasama soovin kõigile teistele ka :)



Laupäev, veebruar 04, 2006

Laupäev

braavo, kui orginaalne pealkiri. Igatahes ma olen tõesti haigeks jäänud ja toksimata olla ei saa. Kuna mingi rahutus ja paigalpüsimatus mind endiselt vaevab, ei suuda ma vaikselt millelegi keskenduda ja mis nõuaks veel vähem keskendumist kui arvutiekraani jõllitamine :D

Paraku on see ikka võõras arvuti. Oh joy! Mitte mingit garantiid enam. Niisiis pean ma oma rahad kokku ajama ja mingisuguse asjapulga arvutit ravima saama. Mulle aga ei meeldi igasugused asjaajamised. Noh, eks näis. Lõppude lõpuks olen ma tegelikult üsna ükskõikne ka...

Olen Tiina toas. Liis läks oma jeesukese juurde suppi sööma. Noh vähemalt nii ta väitis, mis tegelikult juhtub/juhtus? Jääb vaid oodata Liisi naasemist. Kindlasti ta jagab oma seiklusi minuga.Mina olen täiesti hüljatud. Ma lootsin endalegi meelelahutust leida, kuid too inimene on lihtsalt lootusetu ja...mina temast aru ei saa. Lühidalt: tundub, et ta keeldus.

Aga hommik oli tore :) See algas kella viie paiku kui mina olin ärganud ühe küllaltki magusa une peale (esimest korda bloogi ajaloos jätan selle une enese teada :P) ja Liis ärkas ühe purjakil persooni vibreerivast suhtlemiskutsest (st, talle helistati). Liisile ma muidugi unest rääkisin :) ja oma unevihikusse kirjutaisn ka. Aga vot siia ei kirjuta :P Märksõnadeks on siiski erootika ja khõmm puidust krutsifiks. Eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel. mainiksin siiski et viimane oli lihtsalt üks põnev pisidetail

Pannkooke tegin ka. Njämm. Siis käisime jalutamas mille tulemusena ostsin ma endale Saladused ja Liis Cosmo. Eile käsime ka jalutamas. Palju lollusi tegi see minu "teinepool" näiteks hüppast ta lumehunnikusse nii, et tagumikuga vastu maad potsatas. See oli nii naljakas, et mul oli oma põie ohjeldamisega raskusi. aga see oli vaid üks detail paljude seas.

Täna ma võimalda ei viitsi, eile olin ekstra tubli, jalad lausa võbisevad all. Lähen parem ajakirju lugema. Lektüür misssugune. Oh, ja teed tasub muidugi ka juua!

Nagu näha, suudan ma jälle edukalt pikalt ja laialt mittemillestki kirjutada. Eks seegi on oskus. Ja eks on siiki ka neid, kes mu juttu loevad. seega ei mingit halamist iseenese arvel. Elu on ilus kõige kiuste. Loodame, et mu salasoovid täituvad ja kõik läheb ainult paremaks.

Musi-musi, kalli- kalli

Reede, veebruar 03, 2006

Pole halba heata ehk arvuti nüristab inimesi

Pealkirja mõte on siis selles, et ilma pideva juurdepääsuta arvutile on vähemalt minu elu küll paremaks muutunud. (No ma pean end vähemalt nii lohutama) Uurisime Liisiga oma vana ühispäevik-vihikut, saime naerda. Taaselustamisel on ka pingpongimängimise traditsioon. Ja loomulikult tiinapiinad... st, et meiesugused naislontrused astume aga treppidest kaks korrust ülespoole ja passime päeva Tiina juures mööda. Vaatame telekat näiteks :) ja Tiinal pole teha muud kui ainult ohata.... Jube on aga see, et nüüd läks tiina telekas minu arvuti eeskujul kaputti ja....pole põhjust Tiinatki kiusata.... Arvutisse muidugi, aga....

Aga ülbus, oh ülbus. Olime nii julged, et küsisime Tiinalt nädalavahetuseks, mil tema oma Marekit naudib, ta toa võtme, saame siis blooge täiendada. MSN-s istuda ja...minu suur ülesanne on Liisile sünnipäevahommikuks mees leida. Selleks peab reidid jms kohad ju läbi uurima-puurima :D

Huvitav, mida Rahel võiks kingiks tahta...

Kolmapäev, veebruar 01, 2006

niisama....

Midagi võiks ju kirjutada :) Isegi kui mul eriti milleski kirjutada oleks :) Mitte,et mul üldse väga tihti oleks :) Aga mul on vaja veidi aega veeta :) Niisiis:....:):):):):):) (muidugi mõista on see smailide hunnik kunstiline võte, mitte juhuslikkus :):):) )

Uudist pole. Ehk vaid see, et kuuldavasti olevat minu arvuti Liisi puudutusest infarkti saanud (ise ometi nii nooruke :( ) Ehk läbi garantiiremondi suudetakse ta elustada. Veel parem oleks, kui asi lihtsalt selles, et Liis mingi juhtme vms välja tõmbas ja ise sellest aru ei saanud. ta on ju khmm ainult üsna natukene...poliiitiliselt korrektselt väljendudes technologicaly challenged. (mitte et ma ise oluliselt parem oleksin, aga ...)

Kunagi igavusehoos panin sellele va ploogile counteri ka külge. Nüüd on pisitasa külastuste arv juba üle tuhande kasvanud (Jätkem märkimata see, et ilmselt on pooled nendest nn külastustest minu enda kontroll, et kas postitatud tekst tuli õigesti)

See jumalik muusika mida ma oma eelmises postituses mainitud unenäos õigeusu kirikus kuulsin.... See on täiesti olemas. Leidsin selle juhuslikult (või oli see märguanne minu alateadvuselt) ühe plaadi pealt, mida kuulama juhtusin :) Kui see kunagi võimalikuks osutub, äkki panen mp3 ka nalja pärast üles.

Tallinnas sajab lund. Kurat küll. Kogu see aeg, mis ma siin passinud olen, on olnud märg ja lörtsine ja nüüd kus ma hakkan ära sõitma - lumi! Ilus valge paks ja kohev lumi!!! Huvitav, mis ilm Tartus on?

Loen praegu "Triumfikaart"Kolmandik raamatust on läbi. Ka vedada Tartusse kaasa või mitte. Raske on ja lugemist jätkub vaid päevaks või nii, aga pooleli ei taha ju ka jätta....Pealegi mis ma seal Tartus ikka teen ,kui infotehnoloogilised ajaveetmisvõimalused on limiteeritud (natuke saab muidugi Tiinat ära kasutada, kuid siiski...)

Hmm ja uni oli jälle segane. Sõitsin taksoga rahvusraamatukogu juurest sinna, kus ma kunagi võimlemistrennis käisin Seni, kuni maja maha põles. see on rahvusraamatukogu juurest lihtsalt mööda tänavat mäest üles. Seal pidi toimuma mu prantsuse keele tund. Mingi hetk taksojuht peatus ja viskas üsna bravuurikalt tagaistmele külili :S Mina aga hakaksin kõrvalistme pealt autot juhtima. Kobasin gaasi ja pidurit. Teadsin küll, et ka sidur on oluline, kuid mingil kombel sain ilma hakkama. Ja taksist seal tagaistmel õpetas. Mingi hetk tuli ta uuesti juhtima. Jõudsime sinna, kus kunagi see võimla oli olnud. Nüüd haigutas seal tühi plats, lausa väli ja üks väikene puust hütt. Sealsamas minu tund toimuma pidigi. Taksojuhiga läks aga mingiks jutuajamiseks. Ta andis mulel igasugusied sigaretifirma sümboolikaga suveniire...ja ma nägin kuidas saal täitus ja täitus ja....mulle ei jäänudki peaaegu kohta. Trügisin ja leidsin siiki mingi koha (uskumatult palju inimesi) ja siis selgus, et õpetaja pole mitte see, kes
olema peaks, vaid üks tüdruk kes 37. kk-s käis minust aasta vanemas klassis....

Praeguseks ehk aitab mu mölast....