laupäev, juuni 27, 2009

Aga viimaste aegade ilusaim tsitaat tuleb ulmeseriaalist Babylon 5:

"We believe that the Universe itself is conscious in a way we can never truly understand. It is engaged in a search for meaning, so it breaks itself apart, investing its own consciousness in every form of life. We are the Universe, trying to explain itself."
- Delenn


neljapäev, juuni 25, 2009

25. juuni

Peale seda kui ma olen joonud meeletutes kogustes teed ning äralutsutanud kaks pakki Halls'i, hakkab kesksuvine haigus ilmutama esimesi väsimuse märke. Sellegipoolest tundub mulle lausa naeruväärne elada juunikuus kinnise nina ja kinniste kõrvadega. Palavikku ei olnud ja seega ma seagrippi ei kahtlusta, aga noh, ebameeldiv sellegipoolest. Ja kes oleks võinud arvata, et ka maailma kõige lihtsamate kodutööde tegemine võib tatti täis peaga väga kurnav olla.

Jaanilaupäeval nuuskasin nina ja sõin kõhu liha täis. Õlu ei joonud, sõnajalaõit ei otsinud. Vaikne ja rahulik jaanipäev on mulle täiesti mokkamööda. Pealegi on viimasel ajal tekkinud kohutav vastumeelsus purjus inimeste suhtes. Üks- kaks klaasi veini või õlut ei lähe arvesse.

Öösiti, õigemini varahommikuti näen jälle und. Näiteks üle Lasnamäe lendamist, bussis ballitantsude tantsimist ja sõda. Päeval saadan aga spämm-kirju, mille sisuks on ühe teatud persooni curriculum vitae. Nüüd, kus tööd on raske saada, tunnen ma, kuidas tahaks kasvõi mõneks ajaks "päris" tööd teha.

Kahe nädala pärast sõidan jälle Rooma. Tunne on küll selline, nagu sõidaks Paidesse või Tartusse. See ei tähenda küll muidugi seda, et süda ei hüppaks rõõmust. Paarist- kahest Trevi purskkaevu visatud mündist näikse jätkuvat lausa eluajaks....

neljapäev, juuni 18, 2009

kell 5.03

Ajaga on mul viimasel ajal kummalised lood. Ütleks küll, et peale kodumaale tagasipöördumis on voolab elu vanas jõesängis. On vanad harjumused, endised seinad, samad kohvitassid ja samad ülesanded. Isegi töö on see mugavalt sissekulunud suvetöö. Aga midagi on ikkagi korrast ära ajaga. Ja mul ei õnnestu seda enam kuidagi paika saada. Varem toimus kella järgi elamine enam-vähem loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. Nüüd olen ma aga pidevalt segaduses, et mis see kell siis ikkagi on.

Täna, näiteks, tõusin ma üles kell neli kolmkümmend. Ei, ma ei läinud lehma lüpsma. Ja tegelikult pidin ma tõusma, kujutage ette, alles kell pool kuus! Et ikka rõõmsasti sadamasse tööle minna. Panin siis õhtul endale ilusti äratuskella valmis ja läksin rahulikult magama, hommikul jõin rohelist teed õndsas rahulolus, et ülestõusmine nii valutult õnnestus. Siis läksin trollipeatuse poole ja imetlesin, kui kaunilt särab hommikupäike. Siis vaatasin juhuslikult mp3-mängija kella ja: 5.03! Mõni ime siis, et ühtegi trolli kuskil näha polnud. Ainult trollipargi bussid korjasid mõningaid inimesi (trollijuhte?) peatustest üles. Peatusestest mitmuses, sest magama ma ju ometi enam minna ei saanud. Kõndisin siis neli peatust edasi ja astusin viimaks esimese trolli peale. Oleks need minu vääratused siis tingitud italjaanolikust ajakäsitusest - (kiiret ei ole ). Aga minu ajaeksimused on ikka ja alati etepoole.


Võimaluse korral põõnan ma kasvõi 48 tundi järjest, aga tühi linn, mis sirab päikese käes, on imeilus.

Järjekordne lugu seeriasse Greta totrad möödapanekud.

pühapäev, juuni 14, 2009

fotojaht: tee

Selleks, et midagi näha või tunnetada, on vaja aega. Ja sellepärast on kõige õigem alati reisida jalgsi. (Järva-Madise kant)


Teid on väga palju ja väga erisuguseid. Aga lõpuks saavad kõige armsamaks need, mida kõige sagedamini on tallutud. Ja siis on kahju, kui neid enam ei ole....(Nooruse ühikad Tartus)

pühapäev, juuni 07, 2009

fotojaht: kolm



Kole mõelda kohe, mitu nädalat on möödas minu viimasest fotojahist. Vahet ei tahtnud enam kohe kuidagi pikemaks venitada ja nii hakkasin ma selle nädala teema jaoks meeleheitlikult pilti otsima. Ja ei leidnud. Ikka olid asjad ja esemed kahekahekaupa või neljakaupa. Aga siis nägin ma valgusfoori ja...tuli süttis põlema!

reede, juuni 05, 2009

Alles mitu tundi hiljem taipasin ma, et endise inglise keele õptetaja viisakusküsimusele "kuidas läheb?" ausalt ja ebareeglipäraselt vastamine võis panna küsija ebamugavust tundma. Vahel läheb mul meelest, et viisakurituaale tuleb täita täpipealt. Teine kord ma enam ei ütle, et "eklektiliselt". Ütlen nagu kord ja kohus "hästi".

neljapäev, juuni 04, 2009

Kolmel järjestikusel trollisõidul kontrolli kohata oli üpris kummaline. Ei tea, kas Tallinna rahavarud on täitsa otsas? Aga MunPol on märksa viisakam ja rahulikum kui Falck. Nägin oma silmaga, et ühistranspordijänesega on võimalik täiesti viisakalt ja tsiviliseeritult rääkida.

esmaspäev, juuni 01, 2009

Edgar, jäta mind ometi rahule!

Olgu, valimistega kaasneb valimisreklaam. Olen selle paratamatusega leppinud. Tegelikult on lausa naljakas kuidas Ojulandi Krissu televiisoris nagu missikandidaat end oma paremast küljest näidata lasi. Ja Padari sajajalgne siga oli ka noh...huvitav vähemalt.

Masu-mantragaga seoses tunduvad selle aasta valimisreklaamid siiski võrdlemisi tagasihoidlikud. Või on asi selles, et see Euro-värk vähemoluline kui kodused valimised, ei tea. Ainult Keskerakond ei taha mind kuidagi rahule jätta. Vähe sellest, trolliga sõites näen siin-seal kurikuulsaid Kõhh-telke ja linnas jalutades vuhisesid minust mööda keskerakondlased Segway'del. Lisaks sellele pean taluma koledat koledaid teab-mis-hirmsat- materjalist tehtud viisi ja nulle, ehk siis "5500 uut töökohta" reklaami. Postkastist leidsime aga ümbriku Hirmus Tähtsa Teatega. Ümbriku sees oli paber Savisaare näolapiga ja mingi tekstiga, mida keegi meie peres isegi huumori mõttes läbi lugeda ei viitsinud.

Aga täna! SMS:
Tõuse ja sära! Vali 104. Sinu Edgar


See on juba...No ma ei tea, mis see on. Huumor?
Igatahes minul tekib juba Suure Venna paranoia. Vähemalt on selge, et on üks erakond kelle poolt ma EI hääletaks. Asi pole ainult varasemas maines. Ehteestlaslikult on igasugune pealetükkivus mulle lihtsalt tohutul kombel vastukarva.