Pühapäev, veebruar 10, 2013

Iga teekond saab alguse südamest

Ma ootasin seda raamatut juba ammu. Kristeli blogi oli mulle juba ammu tuttav ja vägagi südamelähedane. Ja siis ma sain teada, et ta tegeleb millegi hoopis mahukamaga.....

Kui kuulsin sellest, et raamat on valmis, olin suures õhinas kuni hetkeni, kui sain teada, et lugeda saab seda teksti vaid elektrooniliselt. Veidi ma kõhklesin, aga õige pea olid selle raamatu leheküljed kumamas minu küllaltki pisikese telefoni ekraanil. Arvasin, et selline lugemine on tüütu ja väsitav, aga tekst sai minu üle võimust ja ma ei pannud enam vahet tähelegi. Paberraamat tähendab füüsilist sidet, lisaks lugemisele on mängus raamatu lõhn ja raskus. Digiraamatuga sellist sidet tekkida ei saa. Või nii ma vähemalt arvasin.  Võib-olla see on tõsi teiste raamatute puhul, aga selle konkreetse raamatu puhul jäi meedium just selleks mis meedium on - vahendajaks. Sõnade jõudu see ei vähendanud.

Enne, kui ma midagi muud ütlen, pean hoiatama - kõigile see raamat ei sobi. On inimesi, kes Itaaliast lugedes tahavad kinnitust oma väljakujunenud arvamusele, lõbusaid lugusid kultuuride erinevustest väljakujunenud rahvuslike stereotüüpide esitluses.  Selliseid raamatuid on tegelikult palju ning kes midagi sellist otsib, kindlasti mõne sellise teose ka leiab. Aga nagu autor isegi ütleb on klišeesid täis raamatuid palju kuid seda, mis  Itaalias elavale inimesele tegelikult äratundmisrõõmu valmistaks, peaaegu nagu ei olekski. Ja sellest ka soov kirjutada raamat, mis vaatleks Itaaliat teisiti...

Selles raamatus stereotüüpe ei ole. On inimesed, isksused. Igaüks neist on erinev. Lihtsalt juhtumisi on kõik need inimesed itaallased. Just itaallaseks olemine neid ka ühendab ja lõimib kokku raamatu peatükid. Sellegipoolest on nad eelkõige siiski inimesed, igaüks omamoodi, ja alles seejärel itaallased. Ometi on igaüks neist oma tegude ja olemusega lisanud midagi suurde ja  hoomamatusse kultuurikogumisse, kõigepealt Itaalia ning seejärel Euroopa ja maailma kulutuuri.

See raamat ei anna ühest vastust küsimusele, milline on Itaalia ning millised on selle riigi asukad. Pigem annab see raamat vihjeid ja pusletükikesi, mille kaudu luua ise pilt sellest maast ja selle inimestest. Mina küll eelistan seda lahendust etteantud või mõnikord isegi pealesurutud vastustele, mis ei jäta ruumi alternatiivideks, mis ei võimalda edasisi küsimusi ja arutlusi.

Muidugi, ka selle raamatu puhul on võimalik leida seda, mille üle nuriseda. Teksti  on jäänud itaaliakeelseid sõnu, mis  keelt mittevaldavale huvilisele kaikaid kodarasse loobib.Näiteks ferragosto - ma tean, mis see on, sest olen itaalia kultuuriga juba piisavalt tuttav, aga kas seda keskmine eesti lugeja siiski teab? Ehk oleks võinud mõned mõisted paremini lahti seletada?  Sellistes kohtades on valida tundmatust sõnast üle libisemise ja lugemisega jätkamise või peatumise ja sõna täheduse sõnaraamatust välja otsimisega.   Kumbki ei ole just täiuslik lahendus. Samuti on kohati tunda, et keeleliselt ei voola tekst just alati päris sujuvalt - üle kahekümne aasta teises keeleruumis elades on see täiesti arusaadav. Siiski, ehk oleks olnud abi sellest, kui toimetaja oleks veidi otsustavamalt teksti üle vaadanud ja itaalia keelest omaselt, kuid eesti keeles võõralt kõlavad laensõnad mõne lihtsama sünonüümiga asendanud. Aga see on muidugi valikute küsimus. Teisalt on ju need veidi võõralt kõlavad sõnad just eksootilised ning lisavad isikupära autorile.

Muidugi on see eelnev lõik tegelikult lihtsalt kerge normine. Nokkimine pisiasjade kallal. Tõsiasi on see, et raamat on hästi kirjutatud ning, mis kõige tähtsam - see on tõepoolest südamega kirjutatud. See ei ole pealiskaudne  turisti reisikiri. See kirjutis, mis läheb süvamale. Ei ole see raamat üheselt positiivne või üheselt negatiivne. Nagu juba ennist öeldud - vastuseid ette ei anta. Räägitakse heast ja räägitakse halvast, aga armastusega. Ja just selline see tõeline armastus on: häid palakesi ei saa lihtsalt kõigest muust välja sõeluda. Ka kibedad tükid tuleb alla neelata! Oluline pole hinnangute andmine, vaid proov mõista ja tõepoolest kõike südamega näha.

Südamega nägemine ei ole kerge. Ümbritsev peab inimesse imbuma aeglaselt, see nõuab palju aega. Ja pärast  seda on vaja veel palju aega, et kogemused saaksid settida. Mitte kõigil ei ole võimalust veeta Itaalias 20 aastat. Isegi kuu aega on liialt pikk aeg. Ma ei arvagi, et keegi seda tegema peaks. See raamat oleks justkui kogumik lihtsaid elulugusid aga.... Aga kes tahab Itaaliast natuke rohkem teada ja kelle hing on avatud teistmoodi nägemisele saab kasutada Kristeli raamatut teejuhina, et jõuda natuke lähemale tõelisele tähendusele.

PS: lingid e-raamatu ostmiseks ning katkendeid raamatust leiab siit: http://teekonditaaliasse.blogspot.it/


veidi muudetud 11.02.2013


Neljapäev, jaanuar 31, 2013

Mulle on osaks saanud....

...suur publikumenu ja üleüldine heakskiit blogi taasavamise eest. Sellest innustatunda ma kirjutan kohe veel. Aga ärge ometi edaspidi oodake, et lausa kaks kirjutist nädalas tuleb. Järgmine kes teab millal tuleb.

Sel nädalal olen vähem vampiir, kui eelmisel. Kujutage ette, käisin lausa Roomas. Käisin raamatukogus oma inglise keele grammatikat värskendamas, sest järgmine reede ootab mind ees eksam. Eksam on selleks, et selgitada välja, kas olen piisavalt tasemel, et osaleda koolitusel CELTA sertifikaadi saamiseks. Asjad on muidugi veel lahtised - ma pole otsustanud, kas see peaksin selle sertifikaadi hankima või mitte. Inglise keelt arendaks kohe kindlasti, aga.... Rahaline investeering on päris suur ja...
ja ma ei tea kas tasub ära
On ehk kellelgi on kogemusi, soovitusi?


Muidu on nii, et olen üsna kimpus ajaga. Ei saa sellest aru :) Helistan päev varem ilmunud töökuulutuse asjus ja selgub, et see koht on juba võetud (või valetatakse, et on). Siis on aga vaja teha mingisugust tööd koduses ringis ja aega on küll ja küll. Noh, tuleme G-ga tema vanematekoju. On vaja kaste tassida. Aeg juba ka üsna õhtune. Siis aga üks inimene seal loeb lehte, teine vaatab internetis ringi, kolmas teeb kolmandat asja. Ja mina mõtlesin, et tuleme kohale ja teeme selle asja kohe ära. Eriti kuivõrd rõhutati,  et sellega on üsna kiire. Vot ei saa ma selle ajatajuga kuidagi järje peale.

Autoga sõitmisega ei saa ka järje peale :D Hakkasin täna supermarketisse minema, teadsin isegi, kus see asub, aga ikka võtsin ringristmikult vale tee, jõudsin siis kerge ringiga õige teeotsa peale, tahtsin parklasse sõita, aga vot ei tabanud seda õiget parklasse sissesõidu kohta ära ja... mis siis ikka. Otse edasi 4-5km, sest käänulise ja kitsa tee peal mingisugust mõistlikku ümberpööramise kohta ei ole. Lõpuks sain jälle järje peale, aga et mitte riskida, parkisin kaugemale ja kõndisin poodi! Kas kujutate ette :) Peaaegu täiesti mõeldamatu arvestades, et kui üks kord vihma sadas ja ma kiiresti 20 m autoni kalpsasin, siis oldi üllatunud - ma oleksin ju võinud autoga lähemale sõita, et sa märjaks ei saaks!

Ütleme nii, et ega ma Eestis ka just mingisugune supernavigeerija ei ole, aga siin minu ebakompetents võimendub kohe mitmekordselt. Tiirutan nagu pistrik ümber oma sihtmärgi, aga ründamiseks sobivat momenti ei leia :D
See supermarket oli veel lihtne lugu, sest ma teadsin, kuhu ma välja pean jõudma. Üks teine kord oli aga vaja automehhaaniku juurde sõita. Töökoda asus kiirtee kõrval. See tähendab, töökoda paistis ilusti välja, aga kiirteelt mahasõitu ei paistnud kuskil.  Nii lähedal oli see töökoda, ja nii võimatult kaugel. Panin aga navigeerija telefonis tööle ja pärast ilmatumasuuri ringe jõudsin sinna ka kohale. Siis palusin G-l et ta näitaks mulle, kuidas sinna siis ikkagi kergesti sõita ja - me eksisime ära!





Esmaspäev, jaanuar 28, 2013

Teised panevad blogisid kinni...

...aga mina mõtlesin, et teeks vahelduse mõttes ta hoopis lahti.

Nüüd on eluke jälle natuke teistmoodi ja see tähendab, et nagu natuke ehk oleks ka midagi öelda. Minu ambitsioonideks on muidugi suured sügavmõttelised arutelud, aga alustame siiski tagasihoidlikult ja argiselt.

Niisiis, olen jälle Itaalias. Seekord on asi päris hirmuäratav, sest kui varem, ka pikkade perioodide puhul oli mul mingi tähtaeg ja tagasisõidu piltet, siis nüüd pole mul kumbagi. Kuigi ma olen siin veetnud üksjagu aega, siis nüüd mul jälle teistmoodi tegevused ja seega tundub, et koht kuhu ma sattunud olen, on ikkagi midagi peaaegu täiesti uut.

Tuleb askeldada, ringi käia, küsida, organiseerida, planeerida ja..... noh, te ju tunnete mind. Pole midagi tülgastavamat ja tüütumat kui kirjutada ametlikku laadi e-maile ja helistada tundmatutele inimestele, et mingisugust infot saada. Aga sellega on kuidagi vaja toime tulla ja oma lohutuseks ma siis ütlen endale, et see aitab mul iseloomu kasvatada. Ohjah....

Siiamaani olen ma siiski saanud päris hästi kõrvale vingerdada. Nagu taevane õnnistus langesid mulle üksteise järel kaela mitmed tõlketööd ja pühendudes  neile sain mugavalt kogu asjaajamise veidi tahaplaanile jätta.

Tegelikult olen ma need paar nädalat peaagu nagu vampiir elanud, sest toas töötades pole olnud erilist mahti õues päevitamas käia. Seda enam, et ega seda päikest siin praegu ülekülluses niikunii ei ole. Sajab hoopis vihma ja aeg-ajalt ka rahet. Ja mõnikord tuleb taevast äikest. Jaanuarikuus on see küll üks kentsakas asi.

Ma oleksin justkui aklimatiseerunud, ära harjunud selle suure õnne, päikesevalguse ja suhtelise rohelusega, kuid siis sõidame teise linna - L'Aquilasse, kus lumi on maas. Ja siis on ikkagi natuke õigem tunne, sest jaanuaris peab ju lumi maas olema vaatamata sellele, et tänu sinisele taevale ja päikesevalgusele on ikkagi selline tunne nagu oleks märts, mitte jaanuar.....



Kolmapäev, märts 30, 2011

- Tead, juba päris tükk aega on nii olnud, et ma pole üldse mitte millegi pärast muretsenud. Nii hea on olla...
- See on vanadus, Greta!


No kui see ongi vanadus, siis mis mul saakski selle vastu olla?  Muidugi, kui ma nüüd väidaksin et see umbes kuu aega tagasi niivõrd tähendusrikkasse vanusesse jõudmine üldse muretsema ei pannud, siis oleks see nii suur vale, et hakkasite mind ahelsuitsetajaks pidama. Veerandsajandivanuseks saamine on nagu mingil viisil tähenduslik, aga veerandsajandi vanune olla? Noh, umbes kuu aega olen seda juba praktiseerinud ja on täpselt nii nagu ma tegelikult juba ammuilma teadsin - äi ole sääl miskit erinevust võrreldes veerandsada miinus üks või oletatavasti  ka veerandsada pluss üks vanuses olemisega!

Või siis natuke ikka? Natuke naljakas on see, et näiteks feissbukis kogemata või meelega vanade klassikaaslaste pilte vaadates, nende kellega igapäevases elus peaaegu üldse kokku ei satu, imestan ja üllatun selle üle, kuidas küll kõik nii vanad ja khõmmm... veidi närtsinud välja näevad! Mõned on päris priskeks ka muutnud. Mina aga saan pidevalt alusetuid komplimente selle kohta kui "pisikeseks" ma jäänud olen! Ärge muretsege - küll ma varsti kõik kilod jälle tagasi mugin! Igatahes eelmise teema juurde tagasi tulles - nad piltidel sellised veidi hirmutekitavad "täiskasvanud" inimesed! Kusjuures elusast peast seda tunnet ei teki. Siis on inimesed ikka sellised nagu nad on alati olnud. Aga piltidel...tjah!

Kuna ma näiteks kooli kokkutulekutel pole käinud (vabandust, aga kohe kuidagi ei kutsu), siis ma ei tea ka seda, mida nad orkutis või feissbukis ei kirjuta ja mida nad õigupoolest teevad või mida nad on saavutanud.  Sest kahekümneviiendaks, nii tähenduslikuks eluaastaks justkui peaks juba mingisuguseid saavutusi olema? Mind küll provotseeriti niisuguse küsimusega. Et mis see minu kõige suurem saavutus on. Ma ütlesin: "Mäh!" Või kui mitte just mäh, siis midagi sellesarnast küll. Võib-olla ütlesin hoopis: "Boh!" See on ju palju eksootilisem mühatus! No mis häälikuid ma oma mühatuse tarbeks ka ei kasutanud, mühatus oli see nii või teisiti.  Ei ole mõtet minu käest seesuguseid asju küsida! Hoolimata sellest, et ma pole (veel) suutnud valmistada Tarkade Kivi või kirjutada Surematut Teost, olen ma vast nipet-näpet ikka saavutanud ka. Aga oma suurest edevusest hoolimata olen ma tagasihoidlik inimene ja mis ma neist pisiasjadest ikka räägin.

Üks asi, muidugi, pole kohe mitte kuidagi pisiasi. Aga see on nii suur asi, et sellest ei saa ka nagu eriti hästi rääkida. Ja see ei ole ju mitte mingi saavutus, see on ise minu juurde ära eksinud (nagu parimate asjadega elus ikka kipub olema), sisse pugenud ja nii suureks ja oluliseks kasvanud, et mu hing ei jõua piisavalt kiiresti järele. Mõni päev on küll selline tunne, et kohe lähen seestpoolt lõhki. Minu suureks õnneks näib aga mu hing olevat piisavalt elastne. See on see, millest ma peaaegu kunagi ei kirjuta, sest mul on selle Suure Asja ees nii suur aukartus, et ma ei taha teda kuidagi sõnadesse "tõlkida",  teda piirata ja painata. See on see Suur Asi, mis mind, surmapõlgurit, pani natuke - no hea küll- päris palju - kogu seda meid ümbritsevat ajalikkust kartma, sest oma suures egoismis, ma ei taha sellest Suurest Asjast kuidagi ilma jääda. Korraks autoroolis kinnivajunud silmad või üks maavärin või kasvõi üks täiesti anonüümne kamakas Tapjajääd ja - klõps! Ongi otsas. Ainult et tegelikult jääb see kui mitte kogu eluks, siis väga pikaks ajaks kummitama.  Olen kuulnud, et kui kelleltki amputeeritakse näiteks jalg, siis veel mõnda aega pärast jalast ilma jäämist on seda jalga tunda. Mõistusega on teada, et teda enam ei ole, aga kuskil mingi osa inimesest hoiab sellest kõvasti-kõvasti kinni. Selle Suure Asjaga oleks vist samamoodi....

Vot, mis peitub möhi taga! See Suur Asi ongi see, mis mul on. Minu kõige suurem saavutus on mulle sülle kukkunud mütsakas, mis esimesel silmapilgul tundus küll üsna põnev, aga siiski ebaoluline ja hoopis teistsugune, kui see, mida  kõikide õnnelike lõppudega muinasjuttude põhjal oodata võiks. Noh...küllaltki argine ju ilma ühegi jalge ette toodud kuusirbita! Ma ei tea, mis saab, aga mind hämmastab see, et sihuke roosamanna ikka veel kestab ja kohe kuidagi ära tuhmuda ei taha.

Meie maailm on üldiselt küünikute maailm. Eks ma ka vahest proovin seda rolli ja mõnikord tuleb ka päris veenvalt välja, aga kuna ma nüüd olen nii auväärses eas, siis ehk võin veidi julgemalt öelda seda, mis pähe tuleb. Noh, umbes nii nagu need hästi vanad inimesed, kes ütlevad alati välja, mida nad millestki või kellestki arvavad. Neil ei ole mingit piinlikkustunnet, sest nad on selgeks saanud selle, et elu on sihukeseks totruseks liiga lühike.

Mina olen küll juba üsna auväärses eas, aga seda, mida raugad oskavad, mina veel perfektselt ei valda. Seega, et mind minu suures õnnelikkuses täisullikeseks ei peaks, tuleb mul nüüd ka mõned tõrvatilgad leida. Õnneks ei tulegi kaugelt otsida - jube lumi, oh kui kole, millal küll juba kevad ja soojad ilmad tuleksid...

Noh, tehke vähemalt nägu, et jättis siira mulje!

Reede, märts 18, 2011

päike paistab ja...

...ja käes on aeg see blogi talveunest üles äratada. Tegelikult olen seda mõtet juba pikalt haudunud, aga tegudeni jõuan ikka siis, kui tegelikult on vaja teha hoopis midagi muud. Jaa, mu armas blogi on oli ja jääb toredaks asendustegevuseks, mis aitab mul kasvõi natukene aega võita - natuke aega, üks asi veel, üks väike blogisissekanne, enne kui hakkan tegelema olulisega.

Samas, kuivõrd ma nii ammu pole midagi kirjutanud, siis.... hea küll, ei ütle kõike ette. Mõelge ise välja kas see mittekirjutamine tähendab seda, et olen olnud tublim ja sihikindam või tähendab see seda, et mul pole olnud midagi olulist teha ja seega pole ka armsat asendustegevust vaja olnud. Isver-susver, kui keegi veel seda blogi ka loeb, siis ärge häbenege, avaldage ometi arvamust!

Nii, päike paistab ja ma selle tulemusel olen ma muutunud peaaegu et üliinimeseks. Nii palju on plaane ja kõik need plaanid tunduvad teostatavad. Või õigemini on nii palju mõtteid selle kohta, milliseks tulevik võiks kujuneda, aga vaeva on vaja näha täiesti mõõdukalt, mitte üleliia, sest muretsemisest ei ole abi ja nagu minu viimase aja elufilosoofia nõuab - lõpuks elu otsustab.   lihtsalt niivõrd hea on olla. Päike on väga väga oluline ja nagu üks mu tuttav skaibis kirjutas: kevad tuleb iga aasta justkui esimest korda! Kevadeid on olnud tegelikult nii mitmeid, aga tõepoolest on jälle selline tunne, et see kevad on see kõige-kõige!

Teisipäev, detsember 28, 2010

Tallinnas

Olen nii umbes neli päeva kodus olnud, eriti end liigutanud ei ole, aga palju verivorsti ja piparkooki olen küll söönud. Olen aega veetnud oma vanas armsas kambrikeses ja ikka aeg-ajalt aknast õue vaadanud. Iga kord kui ma õue vaatasin, nägin ma seda, kuidas lund juurde sadas ja seda, kuidas keegi oma autot lumest välja kaevas.

Kartsin, et külmun siin kallil kodumaal kohe ära, aga väga hull see asi ei olegi. Käisin mõned korrad õues ja iga kord tulin täiesti ilma kahjustusteta tagasi. Ja see, mis ilmselt geneetiliselt kaasa on antud, või mida õpitakse varajases lapsepõlves, pole õnneks kuskile kadunud. Noh, see oskus ilma kukkumata lume ja jää peal kõndida...

Koju tagasi tulemine oli tõesti imelik. Kõik asjad on sama koha peal, kui vanasti. Tänavatevõrk-üllatus küll- on ka täpselt sama ja trollid-bussid viivad samadesse kohtadesse, kuhu ennegi. Aga inimesed on siiski teistmoodi. Klassikaliselt öeldakse, et siin Tallinnas on kõik  ühistranspordi-inimesed mornid ja natuke isegi kurjad. Ei, seda kindlasti mitte. Aga peaaegu kõik on mütsidega ja siniste silmadega ja heleda nahaga ja.... Samasugune kummastus nagu alguses kõiki tumedajuukselisi, pruunisilmseid ja  väga sageli triiksärkides metrooinimesi vaadates. Mingisugune ümberpööratud kummastus kõige tuttava ja siiski iseenesestmõistetava suhtes. Ja kõige esimene tuttav inimene, keda ma oma Mustamäe-urust väljununa kohtan on see mitte-itaallane, keda ma Itaaliast lahkudes viimasena nägin. Diana ja Eesti kontekstis veidi liiga kõvahäälne vestlemine ja lausa kohatuna tunduvad ja meelega teatraalselt üleantud põsemusid. (Diana nõudis ja minul ei olnud kahju.)

Minu aknalaud ja mu riiulid on paksult tolmuga kaetud ja ma tunnen suurt naudingut sellest, et ma ei pühi (veel) tolmu ja ma lihtsalt laisklen ja laisklen. Loen distsiplineeritud aeglusega "Ramadaani". Raamatus on Rooma ja kuumus, aga siin sajab ja sajab ja sajab lund. Ja ma joon ja joon ja joon teed. Nii on soe ja hea. Tahaks olla korraga kõikides toredates kohtades, kõikides linnades, kus ma kedagi tunnen, aga praegu ma olen siin ja nii on tegelikult päris hea.

Neljapäev, detsember 23, 2010

Ma olen jõudnud Põhja-Euroopasse...

kus tasuta traadita internet on lausa iseenesestmõistetav. Olen Stockholmi lennujaamas ja mul on Tallinna lennuni nii umbes kaks tundi aega. Ma ei saa midagi parata - olen väga sentimentaalses tujus ja mul on nii ilmelik olla.. Imelik on pärast poolt aastat jälle koju tulla. Kus on kodu koht? Sellele küsimusele on üha raskem vastata ja.... oih, kui palju suuri mõtteid tekib, kui vaba aega on. Koristades oli ka aega mõelda aga no kuidagi ei tulnud suured ja olulised mõtted. Nüüd nad aga tulevad jälle, nagu naksti.

Tegelikult tulidki nagu naksti need mõtted. Teisipäeval oli mul esimene puhkepäev ja kuna ma Frascatis olla ei saanud, ronisin jälle Rooma ainult et....  ma ei teadnud mida teha. Kõiki neid olulisi vaatamisväärsusi on  nähtud noh sadu kordi küll mitte, aga väga palju kordi küll ja ma ei viitsinud ja seega.... ma lihtsalt seisin keset Termini kaost teadmata kuhu minna. Aga siis ma läksin ja sõin ühes mittemidagiütlevas urkas ühe kaheeurose hiigelsuure pitsatüki ja pärast seda hakkasin teadmata suunas liikuma. Alguses kõhklevalt ja kohmetlult, siis üha julgemini ning siis selgus, et see mõnus-muretu niisama ringilonkimine on nagu jalgrattasõit: seda ei unusta. Tuleb välja, et ringilonkimise ja jõudeeluga kaasaskäivad suured mõtteid ei ole ka igaveseks ära kolinud,  tuleb välja, et nad on kogu aeg minu lähedal olnud. Lihtsalt mõnda aega olid need olmelised mis-kell-ma-töölt-ära saan mõtted palju jõulisemad ja lärmakamad.

Ja Diana käis mul ka külas ja mul oli nii hea meel rääkida teemadel, millest pole ammu rääkida saanud ja esitada selliseid mõttekäike, mis võib-olla teistele on liialt veidrad või kauged, aga millega Diana-sugused (või üldisemalt eestlased, või kirjandust õppinud) kuidagi nii kergelt haakuvad. Ja siis muidugi Roomas liikumine. Mitte olmeline liikumine, mitte liialt turistilik liikumine, aga ikkagi teistmoodi liikumine ja linna tunnetamine, kui üksi olles. Hästi natukene niimoodi nagu filmis Before Sunset. Vaatamisväärsused nagu muuseas, ei mingeid muuseume (välja arvatud Diana ja Sixtuse kabel) kõigest tähtsaim oli rääkimine, kulgemine ja siis nagu möödaminnes need  tänavad ja majad ning muidugi metroo! Tuli välja, et meil mõlemil on natuke piinlik liikuda võõrastes linnades kaardi või turistidele suunatud raamatutega ja ma ei tea, kuidas oli Dianaga, aga minu selle aasta pareguse hetkeni ainuke jõulutunde hetk oli minna 4. advendi õhtupimeduses San Pietro basiilikasse. See oli üks neist hetkedest, kui see täiesti olmeline ja iseenesestmõistetav Roomas-olemine muundus taaskord hetkeks millekski imepäraseks. Aga me oleme ju tõepoolest ei kusagil mujal, kui Roomas. Lausa Vatikanis! 

Enne seda oli veel lõplik lahkumine sellest palazzost Tiberi ääres Piazza del Popolo lähedal. Rõõm ja vabanemine ja siis nagu kohustuslikus korras üks tubli annus melanhooliat ja kurbust, et miski on jälle otsa saanud. Kas see melanoolia oli tõeline või rohkem moepärast, seda ma ei oskagi praegu kohe öelda. Hea meel on vaba olla, hea meel on koju tulla, aga natuke kahju on, et need lapsed saavad peatselt mõne teise nende jaoks ühe järjekordse tädi ja mina muutun ( kui ma juba varem seda ei olnud) üheks järjekordseks eks-tädiks. Oo, magusvalus egosim! Ja hästi natuke on  ka hirmus koju tulla, sest nüüd tuleb hakata lahendama ootele jäetud probleeme, mis ei ole ju tegelikult üldsegi suured, aga....

Aga üldiselt mul on nii tohutult hea meel oma päriskoju tulla. Mul on tsipake kahju jätta maha need kellegi teise lapsed. Mul on nii hea meel näha seda kõige armsamat last ja kinkida talle sädelev Barbie, mida ta on kaua oodanud (aga ma julgen uskuda, et ta on mind veelgi rohkem oodanud...) Oi, mul on nii hea meel varsti koju jõuda, aga ikkagi nii kurb jätta maha see suur kaootiline ja lummav linn, mis oli juba nii koduseks muutumas...