Tallinnas

Olen nii umbes neli päeva kodus olnud, eriti end liigutanud ei ole, aga palju verivorsti ja piparkooki olen küll söönud. Olen aega veetnud oma vanas armsas kambrikeses ja ikka aeg-ajalt aknast õue vaadanud. Iga kord kui ma õue vaatasin, nägin ma seda, kuidas lund juurde sadas ja seda, kuidas keegi oma autot lumest välja kaevas.

Kartsin, et külmun siin kallil kodumaal kohe ära, aga väga hull see asi ei olegi. Käisin mõned korrad õues ja iga kord tulin täiesti ilma kahjustusteta tagasi. Ja see, mis ilmselt geneetiliselt kaasa on antud, või mida õpitakse varajases lapsepõlves, pole õnneks kuskile kadunud. Noh, see oskus ilma kukkumata lume ja jää peal kõndida...

Koju tagasi tulemine oli tõesti imelik. Kõik asjad on sama koha peal, kui vanasti. Tänavatevõrk-üllatus küll- on ka täpselt sama ja trollid-bussid viivad samadesse kohtadesse, kuhu ennegi. Aga inimesed on siiski teistmoodi. Klassikaliselt öeldakse, et siin Tallinnas on kõik  ühistranspordi-inimesed mornid ja natuke isegi kurjad. Ei, seda kindlasti mitte. Aga peaaegu kõik on mütsidega ja siniste silmadega ja heleda nahaga ja.... Samasugune kummastus nagu alguses kõiki tumedajuukselisi, pruunisilmseid ja  väga sageli triiksärkides metrooinimesi vaadates. Mingisugune ümberpööratud kummastus kõige tuttava ja siiski iseenesestmõistetava suhtes. Ja kõige esimene tuttav inimene, keda ma oma Mustamäe-urust väljununa kohtan on see mitte-itaallane, keda ma Itaaliast lahkudes viimasena nägin. Diana ja Eesti kontekstis veidi liiga kõvahäälne vestlemine ja lausa kohatuna tunduvad ja meelega teatraalselt üleantud põsemusid. (Diana nõudis ja minul ei olnud kahju.)

Minu aknalaud ja mu riiulid on paksult tolmuga kaetud ja ma tunnen suurt naudingut sellest, et ma ei pühi (veel) tolmu ja ma lihtsalt laisklen ja laisklen. Loen distsiplineeritud aeglusega "Ramadaani". Raamatus on Rooma ja kuumus, aga siin sajab ja sajab ja sajab lund. Ja ma joon ja joon ja joon teed. Nii on soe ja hea. Tahaks olla korraga kõikides toredates kohtades, kõikides linnades, kus ma kedagi tunnen, aga praegu ma olen siin ja nii on tegelikult päris hea.

Ma olen jõudnud Põhja-Euroopasse...

kus tasuta traadita internet on lausa iseenesestmõistetav. Olen Stockholmi lennujaamas ja mul on Tallinna lennuni nii umbes kaks tundi aega. Ma ei saa midagi parata - olen väga sentimentaalses tujus ja mul on nii ilmelik olla.. Imelik on pärast poolt aastat jälle koju tulla. Kus on kodu koht? Sellele küsimusele on üha raskem vastata ja.... oih, kui palju suuri mõtteid tekib, kui vaba aega on. Koristades oli ka aega mõelda aga no kuidagi ei tulnud suured ja olulised mõtted. Nüüd nad aga tulevad jälle, nagu naksti.

Tegelikult tulidki nagu naksti need mõtted. Teisipäeval oli mul esimene puhkepäev ja kuna ma Frascatis olla ei saanud, ronisin jälle Rooma ainult et....  ma ei teadnud mida teha. Kõiki neid olulisi vaatamisväärsusi on  nähtud noh sadu kordi küll mitte, aga väga palju kordi küll ja ma ei viitsinud ja seega.... ma lihtsalt seisin keset Termini kaost teadmata kuhu minna. Aga siis ma läksin ja sõin ühes mittemidagiütlevas urkas ühe kaheeurose hiigelsuure pitsatüki ja pärast seda hakkasin teadmata suunas liikuma. Alguses kõhklevalt ja kohmetlult, siis üha julgemini ning siis selgus, et see mõnus-muretu niisama ringilonkimine on nagu jalgrattasõit: seda ei unusta. Tuleb välja, et ringilonkimise ja jõudeeluga kaasaskäivad suured mõtteid ei ole ka igaveseks ära kolinud,  tuleb välja, et nad on kogu aeg minu lähedal olnud. Lihtsalt mõnda aega olid need olmelised mis-kell-ma-töölt-ära saan mõtted palju jõulisemad ja lärmakamad.

Ja Diana käis mul ka külas ja mul oli nii hea meel rääkida teemadel, millest pole ammu rääkida saanud ja esitada selliseid mõttekäike, mis võib-olla teistele on liialt veidrad või kauged, aga millega Diana-sugused (või üldisemalt eestlased, või kirjandust õppinud) kuidagi nii kergelt haakuvad. Ja siis muidugi Roomas liikumine. Mitte olmeline liikumine, mitte liialt turistilik liikumine, aga ikkagi teistmoodi liikumine ja linna tunnetamine, kui üksi olles. Hästi natukene niimoodi nagu filmis Before Sunset. Vaatamisväärsused nagu muuseas, ei mingeid muuseume (välja arvatud Diana ja Sixtuse kabel) kõigest tähtsaim oli rääkimine, kulgemine ja siis nagu möödaminnes need  tänavad ja majad ning muidugi metroo! Tuli välja, et meil mõlemil on natuke piinlik liikuda võõrastes linnades kaardi või turistidele suunatud raamatutega ja ma ei tea, kuidas oli Dianaga, aga minu selle aasta pareguse hetkeni ainuke jõulutunde hetk oli minna 4. advendi õhtupimeduses San Pietro basiilikasse. See oli üks neist hetkedest, kui see täiesti olmeline ja iseenesestmõistetav Roomas-olemine muundus taaskord hetkeks millekski imepäraseks. Aga me oleme ju tõepoolest ei kusagil mujal, kui Roomas. Lausa Vatikanis! 

Enne seda oli veel lõplik lahkumine sellest palazzost Tiberi ääres Piazza del Popolo lähedal. Rõõm ja vabanemine ja siis nagu kohustuslikus korras üks tubli annus melanhooliat ja kurbust, et miski on jälle otsa saanud. Kas see melanoolia oli tõeline või rohkem moepärast, seda ma ei oskagi praegu kohe öelda. Hea meel on vaba olla, hea meel on koju tulla, aga natuke kahju on, et need lapsed saavad peatselt mõne teise nende jaoks ühe järjekordse tädi ja mina muutun ( kui ma juba varem seda ei olnud) üheks järjekordseks eks-tädiks. Oo, magusvalus egosim! Ja hästi natuke on  ka hirmus koju tulla, sest nüüd tuleb hakata lahendama ootele jäetud probleeme, mis ei ole ju tegelikult üldsegi suured, aga....

Aga üldiselt mul on nii tohutult hea meel oma päriskoju tulla. Mul on tsipake kahju jätta maha need kellegi teise lapsed. Mul on nii hea meel näha seda kõige armsamat last ja kinkida talle sädelev Barbie, mida ta on kaua oodanud (aga ma julgen uskuda, et ta on mind veelgi rohkem oodanud...) Oi, mul on nii hea meel varsti koju jõuda, aga ikkagi nii kurb jätta maha see suur kaootiline ja lummav linn, mis oli juba nii koduseks muutumas...

...

On olnud paremaid päevi ja on halvemaid päevi. Juhtunud on  seda ja teist, ei midagi niivõrd erilist või märkimisväärset, aga neid hetki, neid väärtuslikke eluseiku on jälle üksjagu juurde tulnud. Praegu neid ridu kirjutades tundub kõik nii paigas, et hakkab lausa hirm. Tean, kui ajutine see paigasolemine tegelikult on ja hirm kaob, aga päriselt viimase rakuni rahulolev saab olla vaid mõnel üksikul hetkel elus. Mingi kõhklus, mõni väike kriipiv okas jääb alati alles.  Ometi, ka seda täielikku rahulolu on ette tulnud. Just kõige ootamatumas kohas - räämas tunglevaid inimesi pungil täis metrootunnelis avastan järsku selle tunde.

Hetked (eriti sellised hetked) on jätkuvalt olulised. Ja mulle tundub, et sellel maal siin, on nad kuidagi olulisemad kui sellel teisel maal. Muidugi mõeldakse tulevikule, aga olevik, käesolev hetk on siin justkui suurema väärtusega. Või nii mulle tundub. Ja see on just see, mis minu jaoks tundub õige ja hea. 

pilte ka!

Pantheon pärast vihmasadu. Põrand on märg, sest katuses on ju auk :)

Meelelahutaja

Keerduv ja kitsas tee mäe otsa. Mis hullus see oli, mis peale tuli, ei tea

aga - ülesminekul juhtisin autot mina.

Ma pole küll Mona Lisa, aga lähedal juba :D

Cassino kloostri siseõu

Klooster ja linn

Via Appia, Rooma

Aga võib-olla hukutab mind hoopiski enesekriitika?

 Mitte ei tahaks jälle sessiteemalist virinapostitust kirjutada, aga no vot ei saa kuidagi teisiti. Millest muust mul olekski kirjutada? Väljas ma ei käi, sõpradega praegu peaegu üldse ei suhtle, tõusen üles, joon kohvi, mölutan natuke ja proovin siis koolitööd teha. Jõllitan arvitiekraani ja mõtlen, et kuidas küll seda või teist lauset sõnastada. Sest ma ei saa ju ometi teha mingisugust pooletoobist lauset. Ei mingeid mustandeid ja koolis õpetatud, eluks väga vajalikku oskust ma ei ole siiani omandanud. Ei mingit sisust alustamist. Ikka sissejuhatuse esimesest lausest algab mu töö ja juba see esimene lause peab olema täiuslik. Ja nii ma siis veedangi tunde ühte lõiku nokitsedes. Ja siis natuke gmaili ja natuke feissbuki, sest tunde ühe lause juures passida on liiga masendav.  Aga kuna ma siiski tunde ühe lause juures veetsin, kuluski kogu aeg selle esimese essee peale, mida küll A vääriliseks hinnati, aga mis ei jätnud enam eriti aeg muude tööde jaoks. Ka ega see entusiasm kaa just puu otsas ei kasva. Kui kasvakski, oleks ta veel toores ka - päikest pole ju viimasel ajal eriti olnud.

Nojanii ma olengi ajahädas. Kirun oma invaliidust sest kuigi küig kogemused tõestavad risti vastupidist, on minusse kinnistunud mingi usk, et kõik teised istuvad arvuti ette kirjutama ja paari tunni pärast ongi surematu meistriteos valmis. Ainult mina olen see küündimatu, kel ühe lause vormistamiseks kakskümmend minutit kulub. Ja lõpuks, kui essee saadetud, mõtlen ikka selle kirjatöö lausa kiiskavalt silmatorkavatele puudustele. Kaks esseed tegin valmis, nüüd tundub, et see käis nagu niuhti. Nüüd vaevlen veidi teoreetilistemate kirjutiste käes. Ja aeg? No muidugi saab see kohe otsa. Üha lollimana ma end tunnen, aga kriitiline punkt on vist ületatud (nagu ikka iga sessi ajal juhtub) - aega on nii väheks jäänud, et intelligents ei mängi enam mingit rolli. Sisu on ka teisejärguline. Pääasi, et midagi oleks, midagi saaks esitatud ja kuidagi saaks aine arvestatud. Neil tõesti kõige hirmsamatel hetkedel kaob see muidu kõikehõlmav enesekriitika. Aga kuigi ma olen siiski piisavalt intelligentne õppimaks oma kogemustest ja ma tean, et kriitilisel momendil enesekriitika taandub (taotluslik tõvekordus, muide), ei suuda ma sellest siiski üle olla minu vaimne tervis on vaimse haigusega.  Või siis? Kas apaatia on haigus?


Igatahes, vot kui peaks juhtuma, et maine mammona mind siiski ei hukuta, siis hukutab mind see ilmselgelt ülevoolav enesekriitika.

Kõige valusam on aga see, et vaimsete võimete piirid juba paistavadki (vähemalt praegu) ja see ei ole just eriti nauditav tunne.

Jäänud on referaadi kokkuvõte ja tekstianalüüsi (jah - mustand!!!!) kordasättimine. Siis? Päike ja palavus, pizza ja teised mitte p-tähega algavad asjad

kilomeetrid 2. osa

...Aga see linn on siiski oluline. Nüüdseks hetkeks juba rohkem, kuni järgmise reisini, ideeline ja mittemateriaalne. Aga see linn on oluline ja varem või hiljem ma jõuan selle teema ja loodetavasti ka materiaalse linna juurde tagasi. Ent enne seda on nii üht kui teist.

5.

Fiuggi näiteks.Tunniajase autosõidu kaugusel Roomast.

Tervisevete ja SPAde linn. Ilus linn, öeldakse. Aga öelduga ma peangi piirduma, sest teistkordsest külastusest hoolimata olen näinud vaid ühe hotelli sisemust, ühte supermarketit ja kõndinud mõnel üksikul tänaval. Ja mitte üks eelnevalt nimetatute hulgas ei eristu kuidagi märkimisväärsetest teistest nähtud hotellidest, supermarketitest, tänavatest...Ometi, võib-olla on just Fiuggi see kõige eksootilisem paik, kus senimaani viibinud olen...

Kõigepealt see võõristus ja kuhu-ma-küll-sattunud-olen tunne. Kahekordne barjäär: keelebarjäär (noh, natuke ikka) ja subkultuuribarjäär (kui nii võib öelda). Ulmehuvi on pöördvõrdelises seoses huviga arvutite vastu. Üks võib eksisteerida teisega, ma arvan, aga ühtegi tõestust ma selle kohta ei saanud. Kõigiga ma, tõsi küll, ju ei vestelnud. Tegelikult ma ju vestlesin minimaalselt. Olin hoopis see kummaline nurgas istuv vaikne võõramaalane. Ja-miks-ma-siiski-siia-tulin küsimus painas mind üha pingsamalt.

Aga siis lõppes päev, algas uus ja see tegelik põhjus muutus üha selgemaks. Jah, mulle meenus, kui hästi meid siin eelmisel aastal toideti. Jah, ka see aasta toideti, ei lausa nuumati meid väga hästi. Ja hästitoidetud inimesed on sõbralikud ning leplikud eksole. Ja võõritustunne, mis oli veel tugev hakkas üha enam hajuma....kolmekäiguline lõuna, ettekanne või kaks, kolmekäiguline õhtusöök, ettekanne, uni, priske hommikusöök, lõuna, õhtusöök ja nii iga päev. Neljanda ja viimase päeva keskpaigaks oli küll tunne, et siin olen ma olnud igavesti ja siia ma igavesti ka jään. Ja vähemalt mulle endale hakkas tunduma, et võib-olla ma ei olegi nii meeletult vaikne ja imelik ja võõras.  Aga kui mitte jääda igavesti FIuggisse, siis Itaaliasse ehk ikka, sest sellist nalja ma tegin ja üks Islandi väljahääldamatu nimega vulkaan võttis seda nalja tõe pähe.

6.

Aga lennujaama ma siiski jõudsin. Teel kuulsin autoraadiost veel uudiseidki selle kohta, et Fiumicino on suletud. Aga ei olnud suletud. AirBaltic viis mu Vilniusesse ja Vilniusesse ta mu jättiski. (Jätis sihuke?) Ma ei ole siiski kunagi viibinud lennujaamas, kus pole ühtegi väljuvat lendu  ja ainuke saabuv lend on minu lend.

Tallinnasse tulin bussiga, nagu tulid sellesama bussiga teisedki lennul olnud eestlased, soomlased-rootslased pealekauba. Sihuke reis oli aga just nagu kiusuks kogu selle eelneva vingumise pärast. Ma ju hädaldasin, et mulle ei meeldi enam  üldse teha pikki bussisõite ja et ma ei mõista, kuidas ma küll olin  paar aastat varem võimeline tegema kaks öist otsa liinil Tallinn-Peterburg ja Tallinn-Riia. Juba Tallinn-Tartu on viimasel ajal veidi tüütuks muutumas- Ja nüüd siis virina eest tasuks see pikk igikestev öösõit. Aga kohale ma sain, kange kaela ja seljavaluga jõudsin viimaks ka koju. Või kuidas seda nimetada? Kodu #1? Tartu on ju rohkem...? Eriti praegu, kevadel.

7. 

Ja siis ma siiski suutsin teha selle viimase otsa: Tallinn > Tartu. And she lived happily ever after? Natuke aega küll. Aga....tegelikult ma ei näe sel lool veel kuskil otsa, kuigi sellele jutule, mille lõpuleviimist häbiväärselt kaua edasi lükkasin, tuleb nüüd lõpp küll. 

Kevad. Või isegi juba varjane suvi? Nii ilus, et ei taha minna kaugemale kui esimese muruplatsini. Aga rännata? Jah ikka! Ainult et nüüd ei pea selleks kuskile minema. Vaim on selle valguse ja soojusega vabaks saanud....

2. veebruar

Tahaksin väga midagi kirjutada, aga ma ei taha enam kirjutada lumest. Ometi on see ikkagi see hetke kõige domineerivam teema ja...üllatus-üllatus: õues sajab lund.

Vahelduse mõttes olen jälle Tallinnas ja kuigi meie korter on alati tundunud jahedavõitu, siis tegelikult alles nüüd oskan ma hinnata kui soe ja hea siin on. Teate, võrreldes ühikaga on siin vaat et palav! Magan ka ainult ühe tekiga!

Sess on nüüd üldiselt läbi. Ootan veel kahte hinnet. Tegelikult ei ole see tulemus niivägaoluline ja tegelikult on asi kaugel elust või surmast. Tean, et ega mul väga kehvasti ikka minna ei saa. Ometi käin ÕISis tühje lahtreid vaatamas ja tunnen end nagu armuandmist ootav surmamõistetu. Tuleks nüüd ometi nüüd need kaks viimast! Siis ma julgeks jälle tänaval uhkelt püstipäi käia. Mitte nii nagu vahetult peale järjekordse essee ärasaatmist, mis paneb mind tundma tõelisi oivukupiinu: Nüüd kus ma nii kehva töö esitasin, ei saa ma ju edaspidi sellele õppejõule otsagi vaadata. Kindlasti jääb talle meelde et just s e e tüdruk esitas selle käki. Oivikulisusest olen ma kaugel. Ometi sellised pained....

sess

Kuigi iga aasta saan ma selle kõigega lõpuks hakkama, küsin ma endalt iga aasta ikka seda sama küsimust: kaua veel enne kui ma hulluks lähen? Kirjutamine õnnestub küll ja kõige raskemad esseed on seljataga, aga siiski on selline tunne et enam lihtsalt ei jõua ajada seda tarka juttu, mis lõpuks ikkagi parajaks mulliks moondub. See aasta on sess eriti pikale veninud, aga loodetavasti saab selle õudusega varsti siiski ühele poole.

Tänan tähelepanu eest!

PS: see aasta pole ma peaaegu üldse sessimänge (point-and-click ajuvabadusi) mänginud, aga ma ei saaks öelda, et ma seetõttu edukamalt sõnamassi oleksin tootnud. Pigem isegi vastupidi....

...

Ma ei ole mitte kunagi olnud see inimene, kes kasvõi kunagi oleks libastunud ja suures liigsöömise meeleheites oleks hakanud mingisuguseid uusaasta dieedilubadusi tegema. Aga praegu olen ma siin Tallinnas jõudnud juba sellisesse seisu, et võin vist õnne tänada, et infarkti pole saanud. Hea küll, nüüd kus Kolmekuningapäev on möödas, enam verivorsti ja seapraadi ei sööda, aga ega see argipäevatoit nüüd ka eriti lahja ei ole. Ikka pekk ja rasv, rasv ja pekk. Šokolaad ja magus tee veel lisaks. Milline rõõm, et ma nüüd kohe-kohe Tartusse lähen, kus nagu Liis ütles mitte midagi süüa ei ole. Hea meelega paastuks veidi....

Ega ma teisiti ei suudagi paastuda, kui sunnitud tingimustes. Mõned päevad peale Jõule hilisel hommikupoolikul küsis mu ema, kas ja mida ma lõunaks süüa tahaksin. "Oo, ma ei söö enam mitte iialgi! Mul on kõht lihtsalt nii täis!" "Oled sa kindel?" küsis ema. "Jah, ma tõesti ei taha enam midagi süüa" Siis läks pool tunnikest mööda. Pliinid ja meremari. "Noh, tegelikult olen ma uudishimulik, eks ma siis üheainsa pliini proovin"...."Päris hea oli. Ma võtaks veel ühe." ....
"Oi, kas ma võin veel kolmanda ka võtta?" Kõht, mis veel hommikusöögist täis, saab kohe ülimalt täis. Aeg veereb omasoodu edasi ja saabub õhtupoolik. Tervet päeva sisustan ma ikka mandariinide söömisega, sest ükskõik kui täis kõht on, mandariine mahub sinna alati. Aga õhtu jõuab kätte ja mu ema küsib, mida õhtusöögiks võiks teha. "Oo, ma ei söö enam mitte kunagi mitte midagi!"

See nädal lähen loodetavasti jälle trenni. Tippsportlastega. Loodetavasti piirdub esimene trenn vaid tomatiks värvumisega ning südamerabandust ma siiski ei saa....

Muusika-oraakel 2010

Vanasti ma ikka aeg-ajalt tegin neid suffleid. Ükskord sai isegi niimoodi tulevikku ennustada. Prooviks uuesti. Mis esimesel jaanuaril ikka muud paremat teha on?

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?

Nick Cave - Blue Bird

And I know that I fly and the rest is lie
Hold me, hold me, hold me close ...

Hmmm. Mitte midagi ei oska kommentaariks öelda. Aga laul on väga ilus.

2. Aasta 2010 põhiülesanne

Sibelius - Sonatine for Piano in F sharp minor, Op 67/1

Instrumentaal. Väga rahulik ja mõtlik, veidi nukker (siiski F-minoor ju) Aga...?

3. Eneseteostus aastal 2010. Minu «mina» 2008. aastal

Pink Martini - U Plavu Zoru

....U plavu zoru
Sa svjetlom, tu
Na mojo vrata
Ti stizes
Naci ces
Praznu postelju moju
Dok vlak nosi
Me' daleko

Oi, ma ei tea mis keelgi see on, muust rääkimata. Google Translate abiga sain teada, et keegi läheb rongiga minema sest mingi hääl kutsub teda ning keegi leiab eest tühja voodi. Rongiga meeldib mulle küll väga sõita, aga hääli ma (veel) ei kuule!

4. Rahaasjad aastal 2010.
Adriano Celentano - Spettabile Signore

La fame la sete
e un desiderio in piu di essere libero
la guerra e la pace e poi ancora la voglia di
odiarsi un po'.

Mind ootavad janu ja nälg? Ja vabaduseiha?

5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
Kate Bush - Prologue

We're gonna be laughing about this
We're gonna be dancing around
It's gonna be so good now
It's gonna be so good /.../

Roma Roma mia
Tesoro mio, bella
Pieno di sole luce
Bali cozi bene, bene
Pianissimo
Pianissimo

Kui Roomat mainitakse, lähen ma ikka veidi elevile :) Aga mind ikkagi veidi häirib, et cozi (õige: così) valesti on kirjutatud ja...mida tähendab bali? Mida see Rooma selles laulus otsib, sellest ma ka väga aru ei saanud, aga on nagu on. Kate meeldib mulle ikka.

6. Kodu aastal 2010.
Nick Cave and The Bad Seeds - Cannibal's Hymn

You have a heart and I have a key
Lie back and let me unlock you
Those heathens you hang with down by the sea
All they want to do is defrock you
I know a river, where we can dream
It will swell up, burst it's banks,
babe, and rock you
But if you're gonna dine with them cannibals
Sooner or later, darling, you're gonna get eaten
But I'm glad you've come around
here with your animals
And your heart that is bruised but unbeaten
And beating like a drum

Ljuudajeeda ljuudajeet priglašajet na abet. Net, ne priidu k tebe sassett...Juba viiendas klassis õpetati see meile selgeks, et inimsööjate juurde ei tasu minna :)

7. Armastus aastal 2010.
Adriano Celentano - Mi Fanno Ridere

No tõepoolest! Armastus ajab ikka naerma, vahel nutma ka. Nagu armastus ikka...

8. Tervis aastal 201o.

Charles Aznavour & Edith Piaff - Le Bleu de tes yeux

Silmakaega see aasta probleeme ei tohiks tekkida....

9 . Partnerlus aastal 2010.

Heather Nova - Drink It In

How many days are left
And what to spend them on?
Should I keep working
Or sit and marvel at the sky?
I think about your skin, your fragile skin
The heaven of life we're living in...

Oh, seda albumit kuulasin ma bussis Peterburi ja Peterburist tagasi. Sellega on seotud nii palju ilu ja roosamannat ja... Aga mingis mõttes on see selles "ennustuses" esimene laul, mis kuidagi loogiline on.

10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2010.

Joe Dassin - Le café des trois colombes

On se voyait au café des trois colombes
Aux rendez-vous des amours sans abri
On était bien, on se sentait seuls au monde
On n'avait rien, mais on avait toute la vie...

Tuntakse end ainsatena terves maailmas, pole midagi, aga on kogu elu. Tõesti väga müstiline. Ja rahaasjad jäävad siis jätkuvalt sellisteks nagu nad on....

11. Reisid aastal 2010.

Francesco De Gregori - Nero

La vita non è una passeggiata e il Nero lo sa

Elu pole jalutuskäik ja Nero teab seda. Eks ma siis lähen bussi, rongi, laeva ja lennukiga. Kuigi jah, tegelikult tahtsin just nimelt matkama minna....

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010.

Vasco Rossi - Dormi, dormi

Stai con me... ci stai o no
ci stai un attimo......un giorno
ci stai per essere ancora mia....
oppure ci stai per non andare via!!

Jää minuga, hetkeks, üheks päevaks või jää et mitte lahkuda. Magan kõik maha või? Või tähendab see seda, et oodata on muutusi?

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010.

Francesco De Gregori - Pezzi di vetro

L'uomo che cammina sui pezzi di vetro
dicono ha due anime e un sesso
di ramo duro il cuore
e una luna e dei fuochi alle spalle
mentre balla e balla

Armun kahe hingega muinasjutumehesse, kes käib paljajalu klaasikildudel ning tantsib ja tantsib ;) Aga väga tore laul on tegelikult!

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010.
Roxette - Listen to Your Heart

I don't know where you're going
and I don't know why,
but listen to your heart
before you tell him goodbye.

Kas see käib selle muinasjutumehe kohta?

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks.
Vasco Rossi - Lo Show

Olen jõudnud lavale? Saan kuulsaks?

peaaegu läbi

Jah see aasta...peaaegu läbi. Veel rikkalikum kui eelmine ja väga raske on seda 365 päeva lühidalt kokku võtta. Aga mulle tundub, et elu läheb ainult huvitavamaks. Tõesti oli väga huvitav aasta, oli väga õnnelik aasta ja oli samas ka küllaltki keeruline ja masendusmeeleoludega täidetud aasta. Eelkõige aga väga õpetlik ja arendav aasta.

Mitmekesine ja rikkalik aasta tõepoolest, aga milline kergendus, et see aasta otsa saab. Sümboolselt on jälle üks peatükk läbi ja saab hakata kirjutama uut. Ning igal vana aasta lõpul on tunne, et kõik eelnev on olnud vaid sissejuhatus ja kõik on alles alguses....

Võin ju ajada selle astroloogia kaela, aga minu tiigriloomus tahab saavutada kõike kiiresti ja suurejooneliselt ning kui see ei õnnestu siis...häda ning hala! Aga praegu, neil viimastel päevadel on minus nii palju rahu, et mul on endalgi raske seda uskuda. Naudin asjade aeglust ja ükskõik kui palju need inimesed minu ümber ka ei karjuks või hädaldaks - minu peas ei liigu mitte ükski juuksekarv.....

Meie igapäevast kohvi anna meile....

Inspireerituna äsjaloetud kohvi-teemalisest postitusest ja selle postituse heast ajastusest, ütlen sel teemal ka mõne sõna sekka. Kui ma muidugi mõne sõna juures pidama suudan jääda. (Ja kuidas üldse defineerida "mõnda sõna"?)

Noh, igatahes ei olnud see mitte kauem kui kolm-neli kuud tagasi, kui endale rõõmsalt tõdesin, et ei juhtugi midagi koledat, kui hommikul kohvi ei joo. Kogemus näitas, et hoolimata mitmete aastate pikkusest hommikurituaalist, ei hakkagi selle ära jätmisel pea valutama. Hehe, või nii?

Täna küll hakkas! Mitte, et ma nüüd põrgupiinu oleks läbi elama pidanud, aga meeldiv see tunne küll ei olnud. Pärast loengut kiirustasin muidugi kohvikusse ja sain peavalust lahti, aga tuhm ja natuke imelik tunne on siiamaani.

Ma olen ka mõelnud, et peaks selle kohvi joomise siiski kõrvale heitma. Asi pole minu jaoks ju mitte niivõrd kofeiinis (või nii ma vähemalt tänaseni arvasin) kui lõhnades ja maitses ja atmosfääris, mis vastavalt kontekstile on peen ja šikk või lohakalt elegantne. Aga see analüüs läheks juba semiootikaks kätte, sest kohvi joovad filmides ja seriaalides igasugused "lahedad" onud ja tädid.

Tegelikult tekitab minus vastakaid tundeid hoopis kohviäri. Tunnistan, et ma nüüd väga hoolikalt selle koha infot pole hankinud, aga kuuldu ja loetu põhjal on see kohvikasvatamine üks suur keskkonna vaenlane ja vaesed kohvikasvatajad saavad oma toodangu eest sandiveerinugid samas kui meie seda suhteliselt kalli hinna eest ostma peame. Aga 75kroonist fair-trade ökokohvi nagu kohe kuidagi ei raatsi osta. Ja see on veel see kõige odavam ökokohv...

Niisiis jätan endale selle süümepiinadega segatud naudingu esialgu alles. Praegu joon Kulta Katariinat, millel on veel eriti hea lõhn. Selline magusmõrkjas ja kauapüsiv. Oo, mis rõõm see on ja nii need pakid aina tühjenevadki. Esimesel aastal nii umbes üks pakk kolme kuu kohta ja nüüd juba üks pakk ühes kuus. Lisaks sellele mitu tassi teed päevas, sest muidu ma seda pimedust ja külma ühikakambrit taluda ei suuda. Ja voilaa - kofeiinik valmis!

Eriti hea on aga veel see mokakohv. Oo, Tallinnas on mul espressokann ja veel üks viimane pakk Lavazzat otse Itaaliast. "Mis p*sk see on?" küsis mu vend, eesti mehe tüüpnäide Lavazza- pulbrit nuusutades. Aga minule meeldib. Ja ma olen siiamaani kergelt solvunud selle barista peale kes minu un caffe, per favore peale inglise keeles küsis: do you want american coffee?

Ma vaffan...! Ei, ma olen veel vingem kui itaallased ise. Nemad joovad espressot oma minitassidest (mis siis et kuni kaheksa korda päevas), aga mina joon korraga ikka kahe-kolmetassilisi koguseid! Ah, ja ma mäletan, kuidas mu soomlasest sõbranna cappucinode pärast lausa ekstaasi sattus ja jõi neid kõikide konventsioonide vastaselt ka pärastlõunati. Tjah, Helsinki €3.50 Rooma €1.20 tassi kohta vastu võib vist igaühe hulluks ajada...

Ja muide, päkapikud võiksid mulle tuua neid Kaubamajas müüdavaid hirmkalleid kohviube šokolaadis. Aga ma kardan, et eks ma ikka ise enda päkapikk pean olema.

heietusi

Tjah, peaks vahelduse mõttes miskit bloogi kirjutama, ütlesin Liisile. Noh ja millest sa siis kirjutada kavatsed? küsis Liis. Ah, heietan niisama...

Praegu sajab lörtsi ja ma pean tunnistama, et võrreldes vihmaga, on see samm paremuse poole, sest see on ju vähemalt pooleldi lumi. Soe sügis on tore küll, aga lumi oleks veel parem. Eriti praegu, kui hommikuti on isegi kell üheksa veel liiga pime selleks, et oleks mingisugustki entusiasmi end voodist välja ajada. Oleks vähemalt lumi....

Lisaks sellele on mul veel nii palju "asju" teha vaja, et tunnen, kuidas ma kohe paanikast plahvatada tahan. Kui natuke veidi sügavamalt hingata ja maha rahuneda, siis ütleb kaine mõistus küll, et tegelikult pole siin midagi ületamatut. Aga depressiivikust hakkan ma muutuma hüsteerikuks :) Jälle midagi uut ja ilusat (?)

Noh, tegelikult ma muidugi liialdan. Elu on väga ilus. Ja kõikide totrate äparduste ja viimasel ajal liiga tihedalt juhtuvate punastamiste kiuste on tore pingutada selle nimel, et end õnnelikuks mõelda. Lollakas, totakas, rumaluke, ullike, ütleb kiuslik sisehääl. Sa ei saa millegagi hakkama ja kõik mida sa siiski teed on kohutavalt kehvake. Ah, jää vait, ütlen resoluutselt ja mõneks ajaks ongi kõik korras. Sest tegelikult ongi kõik ilus. Näiteks teeb Liis praegu minu lõbustamiseks toredaid totraid nägusid ja mina muigan mõnuga. Eile tuli jälle titeuudiseid ja kuigi ma ei teadnud, mida täpselt arvata, olin siiski pigem rõõmus. Ja muu selline...

Loomulikult hakkab see sisehääl hädaladama ka selle üle, et kogu see postitus ja kogu see bloog on tobe ja totter. Ja võibolla ongi, aga mis vahet sel on? Tegelikult pole see ei selle hädaladava sisehääle ega ka mitte kellegi teise asi, eks? Ja kui see hääl lõpuks kasvõi ajutiselt vaikima on sunnitud, läheb esseede kirjutamine nagu lepase reega. Sest ilma selle pideva küündimatuse meeldetuletamiseta tulevad kindlasti säravad ideed ja entusiasm :)

Siiski-siiski pean ma tunnistama, et peale terve semestri kestnud korralikult 19. sajandi kirjanduse lugemist, paelub lihtlabane sokikikudumine mind märksa rohkem kui mõni Zola või Balzaci suurejooneline romaan....

Ja praegu meeldib mulle see laul:

Elu tõi mulle kontrolöri!

Kui me ühel palaval õhtul Roomas seltskondlikult ringi jalutasime, siis tekkis seltskonnal mõte, et oleks igati paslik üks gelato süüa. "Liis, kas sa jäätist tahad?" küsis keegi, ilmselt mina. Liis, nagu ikka, vaatas vastuse andmise asemel sügavmõtteliselt kaugusesse. Aga itaallased ei ole vist flegmaatikutega harjunud ja sügavmõtteline kaugustesse vaatamine jäi väga lühikeseks sest üks silmapilk hiljem oldi nelja jäätise eest juba makstud ja Liis pidi kiiresti reageerima ja ütlema millise maitsega jäätisepalle ta soovib. "Oih!" ütles Liis. Aga ta toibus kiiresti ja teatas, et tema soovib nocciolo-palli. Siis sai ta oma jäätise kätte kuid ta nägi endiselt veidi vapustatud välja. "Näe, ise sa otsustada ei suutnud, elu otustas sinu eest. Elu tõi sulle jäätise!" teatasin ma iroonilis-võidukalt. See lausung hakkas meile väga meeldima ja edaspidi täheldasime, et elu on meile toonud veel šokolaadi, kaheksajalgu, mozzarellasid, bussijuhte, kes jätavad maha oma bussi, et Liisi kohvile kutsuda ja veel palju muud.

Minule tõi elu eile kontrolöri. Ja nagu ikka oli see lugu äärmiselt totter. Mulle ei meeldi piletita sõita, sest kontrolöri pärast närveerimine on minu meelest asjatu närvide kulutamine seega ostan ma alati pileti. Jah, välja arvatud mõni üksik kord kui mul on väga halb tuju ja kõigest, ka võimalikust trahvist täiesti ükskõik. Aga üldiselt ma bussiga eriti ei sõidagi. Ainult selleks et trenni minna ja tagasi tulla. Seega neli korda nädalas ja alati piletiga. Kogu Tartus elatud aja jooksul pole ma siiski ühtegi kontrolli kohanud. Seega, millised on teie meelest statistilised võimalused, et mulle trahv määratakse? 0,0000001? Noh, kui te oleksite ükskõik kes, välja arvatud mina. Sest mina sain täiesti loogikavastaselt eile trahvi! Hurraa! Ja mis on kõige toredam? Pilet oli mul olemas! Aga üliõpilaspiletit see üks ja ainus kord mitte.

Täpselt sama totter kui see üks ja ainus kord, kus ma pühapäeva hommikul Tallinnas kell kaheksa ühe peatuse trammiga sõitsin. Ning just selle ühe ja ainsa peatusevahe ajal kontrollis mingi tädi umbes viie trammisõitja pileteid. Noh ja kuivõrd pühapäeviti on R-kioskid nii varjasel kellaajal kinni, siis.... Nojah!

Aga vot kui tore! Viimastises postituses kurtsin, et ei olegi midagi millest kirjutada. Näete nüüd kui tore, elu tõi mulle kontrolöri ja kohe on, millest kirjutada!

Interneedus

Nüüd on meil Liisiga ühikas internet ja ma olen täiega mandunud juba ää-ää-ää...

Eile oli mu aju täis igasuguseid ultrafilosoofilisi mõttekäike ja elulisi tähelepanekuid ja kogu see mõttetegevus koormas mu aju nõnda läbi, et kui ma peale kooli bussis kodu poole sõitsin, siis proovisin paaniliselt leida lahendust, kuidas ajule "restart" teha. Noh, enne kui ta plahvatab. Tundub, et see toimiski, sest nendest suurejoonelistest elutõdedest ja blogimisväärsetest mõttekäikudest pole praeguseks miskit alles. Vot nii!

Praegu pean ma valima juutuubitamise ja "Paani" vahel. Tegelikult tegelikult...."Paan" on parem valik.

Üks elutõde siiski: Ära tee mitte kunagi midagi olulist, kui kuskile kiirustad. Ma astun sel kuul juba teist korda samasse ämbrisse.

pimedus

Pimedus, pimedus, pimedus, aga nüüd on juba natuke parem. Tore, et ma sain siiski veidi seltskondlikumasse olustikku. Suurepärane, et me rääkisime, et ütlesin välja selle, mis mind nii väga närib, aga mida ma pole maininud kellelegi peale ühe, kartuses, et keegi ei mõista.... Mul hakkas tohutult palju parem. Aitäh sulle.



pilt

Kuigi see ilmselt eriti kellelegi korda ei lähe, teatan siiski pidulikult, et vaatasin ära Babylon 5 viienda hooaja 22. episoodi - selle sarja kõige kõige viimasema osa. Natuke jah, kiskus ikka pisaraid ka. Aga oluline on hoopiski see, et terve see sari oli nii hea. Küünilise mätta otsast vaadatuna ehk küll liialt ilusaid klišeesid täis, aga minu jaoks väga nauditav ja heas mõttes kõige sügevmõttelisem TV-sari, mida olen jälginud. Aga see selleks, sest ega see teema vist väga kedagi ju ei huvitagi :)

Aga millest muust mul nii väga ikka ongi rääkida? Eelmistele sissekannetele mõeldes tundub mulle, et olen läinud sellisesse suunda, mis mulle ei meeldi. Tahaks justkui endast rääkida, aga mitte kõige olulisemast ja nii räägin sellest, mis on nii banaalne või siis sellest, mis just seetõttu, et ta siin kirjas on, tohutult banaalseks muutub....

Elu on peamiselt pime. Kella keeramisest hoolimata. Jah, muidugi elan ma üle ka selle sügise ja selle talve ja saan hakkama petliku märtsikuuga, aga 22 aastaga pole ma selle poolelus, poolsurnud hooajaga ikka veel ära harjunud ja vist ei harjugi kunagi. Tegelikult läheb see pimeduse ja külmaga kohandumine iga aastaga üha vaevalisemaks Mis siis, et liialt palavas päikeseküllases Roomas selle järgi salamisi ja väga ettevaatlikult isegi igatsesin...

tjah...

Tjah. Hooaeg alles algab, aga mina olen juba kaotanud ühe kinda, ühe helkuri ja ühe ISIC-pangakaardi ja võimalik (see on alles selgitamisel), et ka ühe USB-pulga. See asjade kaotamine on tohutult tüütu, aga kuskilt jäi kõrva taha mingisugune rahvauskumus, et kaotatud asjad on kaotatud probleemid. Ja kui ühe helkuri või kõrvarõngaga kaob mingi hinge närib mure, siis...helkureid võin ju optimismi meeleolude säilitamise nimel loovutada küll.

Aga igasugused tüütud olemured on ikka alles ja kadunud mälupulgast on tegelikult tohutult kahju.
Sellegipoolest, üldjoontes domineerib ikkagi optimism ja see, mu kallid, on väga tore. Iga aasta mind süstemaatiliselt ja paratamatult tabava piinava masenduseni pole enam väga palju aega jäänud, ja kurat võtaks, õnne ja rahulolu kavatsen praegu küll täie hooga nautida.

Hea aeg

Unenäod tulevad suvepuhkuselt tagasi. Või siis ei osanud nad mind otsida, kui teistes kohtades rändasin. Nüüd on aga viimaks ometi jälle need lossides ekslemised, kummalised inimesed ja unistused, mis teispool ärkvelolekut on võtnud hoopis veidra vormi.

Lugesin "Alkeemikut". Ei tea, kas sellist asja üldse tohib avalikult tunnistada. Liiga paljude "mittekirjandusinimeste" lemmik ja liiga lihtne ja mis kõike veel. Vähemalt lugesin ma seda inglise keeles. Teist korda oma elus (See on veel hullem ülestunnistus). Rongis lugesin kolmveerand raamatut läbi ja ega rohkem polnudki vaja, et see miski, mis seal raamatus oli, toimima hakkaks. Heh, võib-olla see tekst pole ilukirjandus, vaid eneseabi, aga lootust ta andis ja ma ei tea, kas lugemisest tingituna või oli tegemist lihtsalt juhuste kokkulangemisega. Igatahes lootus. Ja siis midagi veel, mida ma päris täpselt sõnastada ei oska ja ega tahagi. Mõte on aga selles, et hoolimata kogu ebasobivate asjaolude armeest miski siiski toimib ja....

Väljas on ilus sügis ja minul on tunne, et olen jõudnud sammukese lähemale...eee...(parema sõna puudumisel) taipamisele. Ma arvan, et ma tean praegu täpselt, mis on kõige suurem jõud üldse ja ma tunnen seda iga oma keharakuga. Aga mis see on, seda ma muidugi välja öelda ei saa. Homseks võib kõik kardinaalselt muutunud olla hoolimata sellest, et mulle tundub, et nüüd on mul see, mis hoiab mind sihil tubli mitu aastat. Ja see miski kasvab. Praegu on hea aeg ja ma tean täpselt seda kohta, kus terves Tartu linnas olen kõige lähemal Kõiksusele ning ajatusele. See on see väike tänav seal ja selle nimel võib ka väga väsinuna koju minna väikese ringiga. Poleks iial arvanud, et Kõiksus redudutab väiksel, ja ebaolulisel kõrvaltänaval. Aga tundub, et just seal ta redutabki. Vähemalt see minu Kõiksus. Või nimetage teda kasvõi Jumalaks, kui tahate.

Muidugi ma ei taha, et see aeg lõppeks. Roosad prillid ja nii edasi....

700

Ma ei tea, kuhu küll kaob aeg. Nõnda öeldes tõestan ma muidugi oma vanainimeselikkust, aga tõesti ma ei mõista, kuidas aegadel, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, suvepäevad aina venisid ja venisid ja juba juulikuus oli selline tunne, et tahaks ometi kiiremini kooli minna. Aga praegu kaovad suved ühe silmapilguga ja sügised lähevad veel kiiremini. Kui jaanipäev möödas, võib tõesti juba jõule ootama hakata. Ja nii aastast aastasse.

Isegi siin Tartus, kus aeg voolab aeglasemalt kui kõikides teistes kohtades, kus olen kunagi viibinud, on kuidagi kiire hakanud... Aga nii on see muidugi igal koolisügisel, mil pakatan entusiasmist ja energiast. Jah, talveks on kõik rahulikumaks muutunud. Sellegipoolest, mulle tundub, et pikk vegeteerimine Itaalias on mulle mõjunud erakordselt hästi ses mõttes, et energiast ma pakatan tõepoolest. Jõuaksin kõikjale, teeksin kõike, oskaksin kõike ja kui miski ei tuleks välja, siis kuidagi ikka tuleks. Aga... Sügis on ikkagi nii eriline aeg. Noh, eriline nagu kevad ja suvi ja talvgi, aga see sügisetunne on mul mõnusasti südames ja kuidagi hea ja mõnus on olla. (Novembrile ei mõtle enne novembrit ja siis on mu elu täielik idüll.)

Ja muud nii väga ei olegi. Või tegelikult....tegelikult on absoluutselt kõik: mured ja rõõmud ja igatsused ja- jumal tänatud- sõbrad ja tuttavad ja unistused ja armastus, mis on mulle luba küsimata roosad prillid ette kleepinud, mis siis et veidi määrdunud. Ja eelkõige on muidugi kõikide asjaolude ebatäiuslikkus, mis häirib aga mis mulle mingil masohhistlikul viisil isegi meeldib. Muidu oleks lihtsalt liiga igav, eks?

Jah, auväärne seitsmesajas blogisissekanne.