Reede, detsember 28, 2007

loetelu

Kui elus on palju äkšjuuni, ega siis ei viitsi eriti blogida. Peale viimast sissekannet on tegemisi jätkunud. isegi ei mäleta, et mida kõike ma teinud olen. Pean mõtlema, Nii:
  • sain kingitusi.
  • lugesin läbi viimase Harry Potteri (kahe ööpäevaga, nagu traditsiooniks on saanud).
  • sõin veel hästi palju.
  • saatsin Liisi Frankfurti lennukile ja kurvastasin, et mina praegu kuskile ei reisi.
  • 2. jõulupühal tulid bussi piletikontrollid. Uskumatul kombel polnud ühtegi jänest.
  • valugusfoori taga sõideti mulle autoga tagant sisse. Jalad värisesid, isa tegi asja hullemaks.
    Meie autoga eriti midagi ei juhtunud, aga teise auto juhist, kenast vene poisist oli kahju.
  • Käisime surnuaeda küünlaid viimas.
  • Jalutasime Helikaga Mustamäe peal ligi kaks tundi ja lõkerdasime naerda. Kui tore, et Helikaga kunagi mingit ajalist distantsi tajuda pole.
  • Kui ma Britaga Tartusse sõitmist alustasin, hakkas taevast märga lund alla sadama.
  • Avastasime, et Brital on tuunitud, piitsaga auto.
  • Pidasime Tagarea pidu ja kirjutasime 3000 tähemärki artiklit.
  • Artikli kirjutamise kõrvalmõjuna käisime juba enne lõunat SuperAlkos.
  • Peol tegime grupipilti.
  • Pakkusin Dianale üheks ööks ulualust.
  • Kohevarsti lähme peo tagajärgi likvideerima....

Esmaspäev, detsember 24, 2007

So far, so good

Ma ei ole veel närvivapustust saanud või masendusse langenud. Tegelikult on see aasta see jõuluaig täitsa kenasti kulgenud. Võtan asja rahulikult ja elu on tore. Viimase hetke kingituste hankimine läks väga libedalt. Piparkookide küpsetamine läks ka väga edukalt. Tegin kõigile nimelise piparkoogi ja kavatsen need neile kaela riputada. Läheme varsti venna juurde, et õgimist poolpidulikus olustikus jätkata. Kodus on ka õgitud nii, et oi-oi, aga paha polegi veel hakanud.

Söömisest rääkides peaks mainima, et minuga on toimumas uskumatud metamorfoosid. Olen õppinud sööma heeringat ja üleile sõin ka veidi sülti ilma, et öökima oleks hakanud. Arvan, et söön seda õige pisut ka täna. Lapsepõlves vihatud pekk ja tangud on muutunud maitsvaks ning eriliselt vastik küüslauk on lausa jumalik. Olen ühe sammu kaugusel sellest, et mulle hakkaksid meeldima oliivid ja tomatimahl. Lapsena ma ei saanud aru, kuidas need imelikud suured inimesed selliseid asju armastavad, aga nüüd olen ma ise seesuguseks imelikuks täiskasvanuks muutumas.

Veel imelikum on see, et koristamine, mida ma samuti kirglikult vihkasin, on kohati lausa mõnusaks tegevuseks muutunud. Nõude pesemine on ka tore. (Mõõdukas koguses muidugi.)
Need on ikka need "peab ära tegema" kohustused, aga puhtus on mulle meeldima hakanud. eriti minu enda arusaamade järgi tekitatud puhtus. :) Kui ma edasi arenen, siis võibolla ei vedelegi varsti mu riided enam voodi peal hunnikus ja minu kirjutuslaud omandab tulevikus täitsa ontliku ilme.

Jõuludest ma rohkem rääkida ei oska, aga üle pika aja külastas mind huvitav unenägu. nagu minu unedes sageli ette tuleb, leidis tegevus aset Muugal. Aga meil oli seal vana suguvõsa rehielamu, mis oli veidi moodsama puitehitisega kokku ehitatud. Palgid olid kõik mädad ja maja remontimiseks meie suguvõsal raha ei olnud. Võeti vastu otsus maja maha müüa. Aga enne oli mu tädi jõudnud rehielamule siiski plastikaknad ette panna. Mina protseteerisin kogu kirega mahamüümise vastu, sest selles rehielamus oli sündinud A.H. Tammsaare (unes olime ühest suguvõsast). Tuligi ostja. Mingi eriliselt libe ja ilge keskealine mees. Ja kuigi tädiga oli leping juba peaaegu sõlmitud, seisn mina kogu rinnaga müümise vastu ja seletasin midagi sellest, kuidas maja peab jääma meie suguvõssa isegi siis kui ta meie käes lihtsalt kokku kukub. Aga siis tuli mulle meelde, et tegelikult põles rehielamu, kus Tammsaare sündis juba ammu ammu maha ja mina ärkasin üles.

Oh üks asi seoses jõuludega tuli siiski meelde. See hirmus Keskerakonna jõulureklaam. Ma pidin pikali kukkuma, kui ma seda nägin. Noh, mul lihtsalt ei ole sõnu. Lihtsalt uskumatu ma ütlen. Ei tea, kas naerda või nutta. Nõrganärvilistele ei soovita, aga uudishimulikud leiavad selle siit. Juhul, kui seda telekas piisavalt pole näha saanud muidugi.

Aga nüüd tuleb end vist reisiks venna juurde valmis seada. Kingikott on tegelikult kohutavalt suur. Mitte, et mul kinkide vastu midagi oleks, aga tarbimine on ikka kohuav küll. Eile vaatasin the story of stuff'i, sellepärast olengi veidi kahevahel...


Aga muidu on tuju väga hea. Loodan, et kõigil on ilusad jõulud ja see rabelemine seks aastaks möödas. Nüüd paluks veel vaid lund!

Neljapäev, detsember 20, 2007

niisama

Mul pole kunagi enne eksameid paanikat. Aga nüüd on. Mitte paanika, aga ilmselge rahutus, mis ei lase olla. Loomulik küsimus oleks nüüd see, et miks ma siin blogin selle asemel, et raamatust viimast võtta ja veel midagigi meelde jätta. Aga mulle tundub, et mida rohkem ma praegu loen, seda segasemaks see kõik läheb. Oh häda ja viletust!

Aga tegelikult pole mul mõtet viriseda, sest keegi ei võta seda tõsiselt. Ikka on mul kombeks olnud enne eksameid vinguda ja siis rohkem kui üks kord väga hea tulemus saada. Sellegipoolest on mu mure iga kord olnud täiesti siiras. Siiralt usun ma praegugi, et kõik läheb p-sse. Aga see selleks.

Muidu on nii hea olla. Ma ei tea, mis nende kinkidega saab või kas ma üldse jõulud üle elan, aga ma tunnen esimest korda üle mitme aasta midagi sellist, mida võiks ehk suurte mööndustega jõulurahuks nimetada. Ja mulle meeldivad inimesed, sest nad on nii toredad ja armsad ning mulle tundub, et ma kasutan ära nende headust. Ja nad ei saa ise aru, kui head ja armsad nad on. Annan endast parima, et saada sama heaks ja mitte neid enam ära kasutada. Pisiasjad küll, aga olulised!

Teine tassitäis kohvi. Paar tundi eksamini. Narmeri reljeef ja püloon. Aga mis seal Mesopotaamias veel peale tsikuraatide oli? Peaasi, et rooma kunsti ei küsita. Pähh pähh. Kohe on see möödas. Siis lähen piparkooke küpsetama! Varsti algab nonstop jõuluorgia. Mmmm, verivorstid ja praekapsas ja palju und. Loodetavasti ka lund Ma pole elusees veel suusatada tahtnud, aga nüüd ma tõesti meeletult tahan! Nagu ma tahan skype kasutada siis kui mikrofon on katki ja asju osta siis, kui sentigi raha ei ole.



Esmaspäev, detsember 17, 2007

jõuludeeelne vingumine :)

Tahaksin natuke vinguda. Vinguda sellepärast, et raha on kohe otsas ja mul ei ole veel kellelegi jõulukinki. Kelle süü see on? Ikka minu enda süü. Oleks ma varem mõelnud, siis võinuks ma ju suvi otsa vähemaksvaid aga isetehtud (ja seetõttu hinnalisi) kingitusi valmistada. Nüüd läheb aga ilmselt nii nagu alati - kingin kõigile mingit mõttetut pudi-padi. Ja perfektsionist minus katkub juukseid, sest on kohutavalt oluline, et minu kingitused teistele ka meeldiksid.

Tõtt öeldes, olen ma see aasta siiski palju rahulikum kui eelmine aasta. Eks ma hakkan ära harjuma ning ei võta asja enam nii tõsiselt. Jube küll, aga kui inimesele ei meeldinud mu rämpskink siis...no ja siis! Meil oli emaga mõte, et lepime kõigiga kokku, et ei tee pereringis teineteisele kigitusi - nojah, arvake siis, kas see õnnestus ka. Õnneks ma eriti rämpsu polegi saanud. Aga kui ma saaks seda (ja kingiks ka) siis hakkaks mul süda piinama. See on ju selline mõttetu kulutamine. Vaadake mõnda poodi. Kile, plastik, paber jms. Ja peale jõule rändab suurem osa sellest kraamist kapi kaugeimasse nurka või prügikasti ning järgmine aasta algab kogu nali uuesti. vastikvastikvastik.

Aga eks ma siis kingin küünlaid ja kommi ja selliseid vähemmõttetuid asju. Siiski mind häirib see asjadekesksus. Oleks nendes jõuludes siis midagi pühalikku või religioosset. Aga...pole ju lundki!

Mulle meeldib teha kingitusi hooajaväliselt, mitte siis kui peab. Aga ega mul hooajaväliseltki eriti raha pole. Natuke tüütuks muutub see peost suhu elamine. Õnneks pole mul vaja hoolitseda kellegi teise eest peale enda. Aga raha emalt kriisihetkedel raha küsimine on viimasel ajal muutunud nii kohtavalt ebamugavaks. Õnneks on seda harva teha vaja.

Loodan, et sõnadega teenitud raha jõuab mu pangaarvele enne kriitilist hetke (Niipalju siis suurtest plaanidest see raha kõrvale panna). Loodan, et ma saan sõnadega veel lisaraha teenida.
Muuseumis on väga väga tore, aga see neetud rahaküsimus :)

Muidu on elu suurepärane. Laupäev oli fantastiline. Nalja ja tralli kui palju. Kirjeldamatu lausa!
Ainult kohutavalt kahju on, et kuidagi Katrini sünnipäevale ei jõudnud. Varsti näeme Piretit. Varsti juhtub veel palju ilusaid asju, lihtsalt peab juhtuma. Poolnaljatledes ootan ka seda, et kunagi ammu mulle ennustatu ometi täide läheks. On ju aeg käes juba, eks? Olen nii kannatlik olnud. On ju aeg käes? On ju aeg käes? On ju aeg käes?

Britaga autos kuuldud muusika jäi hinge ja ma kuulan seda ka praegu. Mõnus depressiivsus :)
Mis muidu? Eks tuleb hakata eksamiks õppima. Ja tegelikult on see tore. Ikkagi kunstiajalugu!

Pühapäev, detsember 16, 2007

tegin testi

Esmaspäev, detsember 10, 2007

pime ja vaikne

Nii vaikne. Olen muuseumis ööd veetmas. Ei, ikka veel ei karda siin üksi olla. Mulle tegelikult meeldib. Ja ma arvan, et kui ma laiskusest vabanen, siis lähen kõnnin natuke siin pilkases pimeduses ringi ka. Metsa ma küll jah vaevalt minna julgen. Seal on kindlasti kratid ja külmkingad ja mine tea, kes veel.
Oh jah. Nii vaikne. Eriti peale niivõrd jutukat nädalat. Too itaallane. Ja Liis ka. Ja palju nalja.
Ja palju eestimaa avastamist.
Kõigepealt jalutasime Tartus linna peal ringi, aga siis ma kutsusin ta meile külla ja meil oli lõbus kella kaheni öösel. Tegime väga jaburaid asju ja Liis nagu kohe pidi näitama me jaburaid videoid(ja see, et mina neist juttu tegin, EI tähenda, et ma tahaksin neid kellelegi peale Liisi ja iseenda näidata). Süüdistada võiks ju veini, aga järgmisel õhtul oli vint veel rohkem üle keeratud ja alkoholi mängus ei olnud.
Hommikul võtsime rendiauto ja läksime Peipsi äärde. Kolkja, Kallaste, hiljem toiduks haug ja koha. Siis läks pimedaks. Pilkases pimeduses nägime Vasknarvat ja pilkases pimeduses hiilisime Kuremäe kloostrisse, kus käis jumalateenistus (kuidagi sallivad oldi isegi meiesuguste vastu). Panin salli pähe, et juuksed ära katta ja piilusime sisse. Võimas kogemus. Oli natuke võõrastav seal olla, selline uskmatu nagu ma olen, aga mingi pühalikkuse tunne sellegipoolest tekkis. Ja mingi ahistus ehk samal ajal ka...ma ei tea.
Siis nagu kord ja kohus ka Viitna kõrts. Veel jaburusi ja mingid imelikud mõtted. Miljon fotot juba siis. Ja pildistamispahe üha süvenes järgmisel päeval kui sõitsime ringi Lahemaal. Olin loll tibi ja peatasin auto täpselt vale koha peal. Oleks võinud ju seisma jääda e n n e porimülgast, aga ei. Õnneks oli olemas kogenud sõidumees, kes siis minu apsaka ära parandas. Minul oli natuke häbi aga Liis vist õnneks olukorra tõsidusest aru ei saanudki :) Muidu oleks mul ehk topelthäbi.
Aga ülejäänud tee sõitsin ma ise. Jah, nii tore on sõita autoga. Eriti inimtühjadel teedel, kus maanteed raamistavad raagus puud. ja sina sõidad ja sõidad ja sõidad...Eile, üleile ja täna.
aga eile viisime auto koju (sest rendiauto asemel oli nüüd vana hea emme peugeot), hüppasime Vildest läbi ja siis linna. Kiusasime Liisi, kes pidi terve päeva tartu bussi peale minema ja kes siis viimaks läks 23.00 bussile. me aina veensime ja veensime teda ja itaallane laskus trollis lausa põlvili ja suudles ta kätt, et ta ometi meiega tuleks. ja siis olin ma muidugi kade, et miks mina nii kergelt nõustusin ja sellist koomilist žesti mulle ei pühendatud. No, sain ka mina seda siiski tunda, kui astavasisulise märkuse tegin :D
Ja lõpuks läks Liis ikkagi bussile. Ja mina jäin veel natukeseks linna. Viimane õhtu ja viimased 45 minutit veel. ja siis hakkasid välja kooruma sügavamad asjad. Imelik oli. Väga väga imelik oli. Korraga hea ja nii nukker ja...
Täna mulle see üksindus ei meeldi. Mõtlen ikka veel eilsest. Nendest viimastest hetkedest. Mitte ei saa aru. On ikkagi nukker ja samas kui mõistust ei oleks, siis kuidagi eriliselt hea. Aga mõistus tahab kõike hästi labaseks ja ratsionaalseks muuta. ma ei saa aru, mis toimub minus eneses ja praegu samal ajal mõtlen ma ühele temale. Alles oli kõik nii klaar. Nüüd on vesi jälle sogane. Ah ma ei tea, ärge pange tähele :)


Siiski, nii tore nädal, et lausa uskumatu.
Lähen hingan veidi värsket õhku ja vaatan pimedust..

19.15 Viis minutit peale blogimist läksin õue. Vaatasingi konkreetselt pimedust, sest midagi muud küll näha polnud. Hea, et ma vastu puud ei kõndinud. Oli arukas mõte asjad autost valges ära tuua. Muidu oleksin ma ehk veel ära eksinud. Niisugust pimedust ma pole kogenudki. Eksootika missugune :)

Neljapäev, detsember 06, 2007

kooli ei läinud

Täna olen ma paha-paha, sest ma ei lähe kooli. Täiesti ilma mõjuvate põhjusteta. Lihtsalt sellepärast, et nii on võimalik. Ja kõiges on muidugi süüdi Liis! No tegelikult muidugi mitte, aga teeme näo, et tema vastutab. Oh, tegelikult olen ma seletamatutel põhjustel erakordselt unine. Või tuleb seda seletada sellega, et ma olen maganud? Noh, pikalt ja põhjalikult, esimese loengu arvelt.

Pool nädalat on möödunud vanalinnas jalutades. Natuke tegin arhiivis töö moodi asja ka. Otsisime ühe onuga vanade lavastuste pilte ja mul on tunne, et tahaksin olla arhiivirott. Või siis arhiivihamster või merisiga või kes iganes. Igatahes mulle meeldis neid vanu fotosid uurida ja hea meelega istuksin siis seal tolmu ja vanade paberite keskel ja lihtsalt vaataks Panso noorpõlvefotosid, ilusat Salme Reeki ja igasuguseid teisi tegelasi ka :)

Nüüd olen Tartus tagasi ja siin on nii kohutavalt hea olla. Jällegi ilma mingi mõjuva põhjuseta. Või siis mingil niisugusel põhjusel, mida ma ise veel päris täpselt pole ära tabanud. Bussisõidul kuulasin ööülikoole ja nautisin imeilusat ilma. Kahju, et see ilus ilm just siis pidi tulema, kui ma bussis istusin. Aga jah, ka aknast vaadatuna tundus päike nii mõnusalt soe. Siis ma tukastasin ja.. nii see elu mööda läheb :D

Eile käisime Veljestos, kus oli jälle nii tore ja sõbralik olemine. Pärast kõndisin koju mööda neid teada-tuttavaid tühje tänavaid ja kõik oli nii ilus. Mõtlesin, et ehk seisnebki heaolu retsept pikkades jalutuskäikudes isendaga. On tervislik ja saab mõelda. Mida siis veel vaja?

Aga praegu on nii hirmus laiskusehoog on peal. Täna ei tule vist millestki mõistlikust midagi välja. Lubasin Liisiga ostlema minna- hea vabandus loengust puudumiseks. Aga tegelikult-ega sedagi nii väga teha ei viitsi. Oleks suvi, siis läheksin praegu lihtsalt kuskile aasale pikutama. Aga on talv ja seega- Eedenisse!

Pühapäev, detsember 02, 2007

Jälle Tallinnas

Oi, kas on midagi huvitavamat kui ühistransport? Suvel kirjutasin väikesest misjonärist ja nüüd - hulluke. Mingi tädi, kes loomulikult pidi istuma minu kõrvale. Omaette ta seal seletas, mida sellest sai ta vaevalt isegi aru, sest paraku hullude jutt ju järjepidev pole. Meelde jäid kaunid fraasid nagu "roojased sead" ja "vulgaarsed elajad" ning lisaks sellele veel hulgaliselt häälitsusi, mis jäid kuskile tänitamise ja urisemise vahepeale. Midagi stiilis: "Sööge ise oma peenleiba, raisk! Peenleib-beb-beb-beb-beb-beb...Urh! "

Ühistranspordis tuleb olla emotsioonitu kivinägu. Tuleb end nii-öelda välja lülitada. Vanasti, kui ma Tallinnas elasin, siis ma sain sellega päris hästi hakkama. Aga kuigi hull tädi oli iseenesest päris põnev, ma rohkem kui neli peatust siiski tema kõrval veeta ei suunud. Ronisin siis trollist välja ja tädi tuli mulle järgi. Mina lipsasin tagant jälle trolli aga tädi jäi maha. Loodan, et ta seal Koidu peatuses ära ei kärvanud.

Novot. Tartus on ju ka hulle ja hullukesi, aga nad kuidagi leebed ja sõbralikud.Kusjuures prükkarid veel lausa flirdivad tudengineidudega (noh, kui ma veel noor ja ilus esmakursuslane olin, siis tehti mulle lausa abieluettepanek). Tallinnas on nad (nii prükkarid kui hullud) aga kuidagi agressiivsed ja eemaletõukavad. Miks nii? Tallinn muutub üha võõramaks ja hirmsamaks. Ainult vanalinn on midagi väärt, tõepoolest! No olgu - KUMU on ka tore ja mõned kohad veel. Aga ühistransport on tõeline stressiallikas. Kui ma Tartus laisaks muutun, siis ma tuletan endale meelde, miks mulle bussid ja trollid ei meeldi. Tegelikult muidugi harjutamise asi. Vanasti, kui ma osav trollisõitja olin, siis meeldis mulle just see, et trollis nii palju erinevaid huvitavaid inimesi oli.

Trollidest veel: ma igatsen neid väikesid nunnusid ümmargusi kriuksuvaid trollibusse. Aga jah - seal oli veel kitsam ja ebamugavam.

Ja miks ma üldse kesklinnas olin, see on muidugi omaette jutt. Külaline või nii. Jälle üks välismaine tuttav. Aga ta on siin veel nädal aega ja eks ma kirjutan temast siis, kui ma temast rohkem midagi arvata oskan. Lennujaamas olin ma iseenesest väga närvis. Aga uute inimestega on põnev kohtuda. Isegi kui nad on "iidvanad" nagu kõik Liisi mehed.

Täna lähen siis selle iidvana mehega veel linna peale. Vaevalt, et ma viitsin tarka ja tähtsat giidi mängida, aga jah...kuna ma olen selle seletamisega nii harjunud, siis vaevalt ma oma suud vaatamisväärsuste koha pealt täiesti kinni suudan pidada :D Homme lähen aga teatri- ja muusikamuuseumisse tarka ja tähtsat arhiivitööd tegema.

Eile käis meil külas Anna. Isa on ka praegu siin. Unenägusid eriti ei mäleta...