Esmaspäev, aprill 28, 2008

heietusi

Oeh, kui kiiresti Tallinn ikkagi ära tüütab! Siin on nii igav ja õnnetu olla. Minu GH on pagulaskirjanik. Noh, ma katsetan siis ka kerget pagulust. Oi-oi! Olen ju võrdlemisi vähe aega Tartust eemal olnud. Ja juba on mul selline võõrandumise ja ärakadumise tunne. Alguses oli muidugi tore keskkonda vahetada. Sest ma tunnen kummalist rahutust, kui miski liiga kaua ühte moodi on. Ja Tartus olid nii pikka aega stabiilselt mannamäed ja piimajõed....Tõesti nautisin seda. Aga veidrik nagu ma olen, ära tüütas. Nüüd tahaks jälle mannat ja piima...

Muidu olen ma üritanud igati tubli olla ja võimalikult tihti raamatukogus käia. Kohale olen jõudnud, raamatuid olen lugenud. Mõtteid on tekkinud, materjali ka on. Aga kirjutamine on nii meeletult raske, et enne teeks tõesti eitea mida. Kohutavalt vaevaline. Tobe, et kirjutamine õnnestub mul alles siis, kui tuhat kuradikest turjal tantsivad...Et mitte üledramatiseerida, siis võib öelda, et asi tasapisi sujub ka. Aga muidugi olen ma rahulolematu ja tahan enamaks võimeline olla....

Siiski on elu ilus (veel). Olen ju kergemeelsete kuninganna! Ükski raskemeelne inimene ei lähe sellisel perioodil Rooma. Aga mina ülehomme lähen. Ja kõik õigustavad- oi kui tore, oi kui hea, sa peadki mõtted klaariks saama. Jah, püüan kergemeelsust säilitada ja raskemeelsust vältida. Ja tegelikult on mul väga hea meel, et ma lähen. Sest varsti ei pruugi mul enam "kergemeelsustega" tegelemine õnnestuda. Töö ja vaev ja teatrimaratonid....Eneserahustamiseks võtan ma kaasa ka bakamaterjale. Hoolimata sellest, et ma tean, et ega ma neid ilmselt ei kasuta....Aga vähemalt ma heitsin pilgu peale ka majale, kus GH kunagi elas. Vene tn 10. Kuna ma temast juba üht-teist tean, oli tema maja ka tore vaadata....Niisiis, mitte päris kõik ei ole Tallinnas vastumeelne... Ahjaa. Tallinnas viibin ma muidugi vaid kodus, teatrimuuseumis ja raamatukogus. Trolliga sõites on õnnestunud vältida tipptunde ja õelaid piletikontrolle. Väga hull seega ei saa see kõik olla.

Aga kui ma päälelõunal-õhtupoolikul raamatukogust koju jõuan, siis vajan ma muidugi ajupuhkust. Totaalset ajupuhkust. Ja siin on ju ometi telekas! Kanal 6-s näidatakse Simpsoneid ja "Kolmandat kivi päikesest" Need on igihaljad, alati vaadatavad asjad. Kuid on veel kaks koduperenaiste kanalit. Kanal 11 näitab selliseid geniaalseid saateid nagu "How to look good naked" ja "Täiuslik koduperenaine" Esimene on lihtsalt totter, teine ajab kohati lausa hüsteeriliselt naerma. Ja siis on kanal 4, kus näidatakse Oprah'd ja dr Phili. Pean tunnistama, et silm jääb aeg-ajalt neil saadetel peatuma küll. Kurioosumid!

Unenäod on segased. Ja elu on ikka kohati liialt nagu film. Või nagu muusikavideo, kui kõrvaklappe kanda. Jätsin "mitteasjassepuutuva" ilukirjanduse lugemise ajutiselt katki. Aga ikkagi on kõik nii sürr. No ma kohe mitte ei tea....Äkki peaks muusika kuulamise ka lõpetama?

Veel nädalake ja natuke peale. Siis on jälle Tartu ;) Ja seal veedetav aeg tundub veel väärtuslikum kui ennemalt....Ja kõik mu kullakallikesed B-d ja D-d ja P-d ja L-d ja M-d ja muidu nunnukesed on veel kallimad....

Pühapäev, aprill 20, 2008

jalgrattanostalgia

Eile olin ma eriliselt vapper ja sõitsin rattaga raamatukokku ja tagasi ka. Ratta seljas juhtides tunnen ma end palju kindlamini kui autoroolis olles ja eks ma muutun nõnda ka veidi ülbeks. Ei, ma ei ehmata jalakäijaid ega sunni autojuhte pidurdama aga kihutamine tuleb nagu iseenesest ning jalakäijatest möödavuhisemine on ju mõnna. Aga ma ei saa eriti ülbe olla, sest ratas kriuksub ja krigiseb ja logiseb. Käiguvahetaja funktioniert nicht. Siis ei saa ju üldse sujuvalt vuhiseda. Üleüldse on tobe, et asjade tootmisel arvestataksegi sellega, et need peavad mingil hetkel katki minema.

Keegi rääkis mulle sellest, et mingine õmblusmasinate tootja (Singer?) läks pankrotti, sest nende masinad olid nii head, et inimesed ei pidanud neid enam mingi hetk üldse ostma. Sest igas perekonnas oli juba olemas masin, mis pidas vastu põlvkondi (ja peab praegugi). Nüüd ma tunnen lausa süümepiinu, et ma olen ostnud igasugu odavaid asju, mis keskmisest veelgi vähem vastu peavad....

Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Rattasõidust pidin ju rääkima. Tahtsin kiidelda, et ka täna sõitsin rattaga. Sõitsin lausa Tähetorni mäest üles. Väga uhke tunne oli. Pärast muidugi hingeldasin kohutavalt, aga tunne oli uhke. Nüüd on vist kevad nii kaugele arenenud, et tänavad on kruusast puhastatud ja ma siiski saan vuhiseda- rulluiskudega :)

Kuna telekas on ka mingi kas-sa-mäletad-millal-sa-elus-teist-korda-rattaga-sõitsid reklaam, siis ma hakkasin selle üle mõtlema ja.. tegelikult ei mäleta küll. Esimene kord päriselt jalgrattaga sõitsin aga sellise legendaarse asjaga nagu Školnik ja siis oli Ereliukas mis kuulus mu vennale, oli pulgaga, raske ja suur. Ja sellega kukkusin ma kraavi, sest jalad ulatusid ju vaevu pedaalideni ja kui tee peal oli väike ebatasasus siis kadus tasakaal. Kukkusin kraavi ja sain hästi poriseks. Ja need olid ajad, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ja mitte keegi ei kandnud kiivreid...
Oo, nostalgia! Ja minu ema rääkis veel seda, kuidas tema lapsepõlves terve noorsugu altpulga ringi kihutas...

Ahjaa. Ja siis oli see kuulus Kokukas... (pilt on siit)
Neid oli meil peres kaks. Üks oli hea ja teine oli selline, mis ei tunnistanud vabakäiku. See tähendab, et pidurdamine oli raskendatud. Kui ma väiksem olin, siis juhtis tädi või keegi ja mina seisin pulgal. Ja kui ma vanemaks sain, siis sõitsin muidugi täitsa ise. Ja kogu aeg tuli kett maha. Ja siis oli veel tädi edev Turist, esimene ratas, millel olid käsipidurid. Ja siis läksid pidurid katki ja siis sai sellest ratas-millel-pole-pidureid. Ja millega siiski sõideti... Praegu vist väga ei julgeks.... See parem kokukas varastati ükskord ujumas käies ära, aga Turist roostetab vist siiani kuuris ja....

Ja-jah rohi oli rohelisem ja nii edasi....

Reede, aprill 18, 2008

Nutt ja hala

Kui selline inimene nagu mina püüab iga hinge eest asjalik olla, siis on vist ette teada, et see üksjagu lörri läheb Õigupoolest peaks selline inimene nagu mina ise ka taipama, et kui ta hakkab kasvõi mingeid esmaseid sabistamise märke välja näitama, siis....

Rahvusraamatukogu, Minni arvuti. Sain vajalikud tekstid valmis, oli vaja ära saata. Tavaliselt ma rõõmustan, et sel arvutil netti pole, täna vastupidi. Sest rahvusraamatukogus on nett ja arvutid, aga ilma USB-pesadeta. Et ikka rohkem idioot olla, siis ma muidugimõista konsultandilt ei küsinud, kas kuskil ka USB-ga arvuteid on. Ei, selle asemel arvasin ma, et tuleb siis ikkagi kodu minna.

Tallinnas on vahemaad pikad, inimesed nagu mina on poolepäevasest töötamisest väsinud. Trollid on abiks. Korralikud inimesed sõidavad piletiga. Lähen sinna, kus ma arvan kioski olevat. Kioskit pole. Lähen järgmisesse peatusesse, ehk on seal? Ei ole. Hea küll, üle tee peatuses on küll kiosk. Lähen sinna - kauba vastuvõtt. Ja lillekioskis muidugi pileteid ei müüda. Kraabin rahakotist viimsed veeringud välja. Olen valmis ostma trolli pealt topelthinnaga piletit. Raha on täpselt 11 kr ja 30 senti*. Ei saa trollipiletit. Ja nii ma siis sammun järgmisesse peatusesse, kus kioskit niikuinii ei ole. Troll tuleb. Astun peale. Lõpuks leian ka ID-pileti ostmise info. Aga ma otsustan et 3-kordset hinda ma küll maksma ei hakka ja nii ma hoopiski kõnnin koju. Suures sabistamises olen ma niikuinii kohutavalt kogukaks läinud. Kõndimine on kasulik...Aga Iroonia on hindamatu!

Kui ma veel paar päeva tagasi Tartus olin, töötas mulle vastu sealne tehnika. Tahtsin Estrit uurida- sattusin vene seadistusega arvuti taha, vahetasin arvutit, sain sellise, kus õ asemel on ] . Kui sa otsid Tammsaare "Tõde ja õigust" (päris tõde ja õigust vist estrist ei leia) siis otsing "t]de ja ]igus" edasi ei aita. Kui oled kaval, siis kirjutad "tammsaare", sest tal on nii tänuväärne nimi - ei mingeid täpitähti. Leidsin pikast kirjete posust lõpuks vajaliku raamatu... Rõõmustasin. Aga enneaegselt. Sest kui sinu nimes š, siis tuleb sekeldusi juurde. Sest kui õ asemel on ] siis š-d ei ole üldse. Ei lastud sisse logida, et raamatut tellida. Õiendati et nimi/parool ei klapi. Sest s pole ju š ja arvutid on selle koha pealt üsna tähenärijad....

Noh, lõpuks said need normaalsed arvutid ka vabaks ja sain ikkagi raamatu tellitud. Muidugi oleksin ma võinud ka vanamoeliselt tellimislipiku täita, aga siis oleksin ma pidanud hakkama oma põhjatust kotist pastakat otsima... Ja kui ma pärastpoole veel laenutusautomaati kasutada tahtsin... no ei teinud koostööd. Kokku jooksis!

Veel halada?

Tartu kliimaga harjununa sain Tallinna meretuultest kohe köha. Vaikses raamatukogusaalis köhimine on aga liialt kõrvatorkav... Uued kingad on teinud koledad villid. Ja juba on kinganina veidi katki...

Aga peale seda hala on natuke parem olla. Lähen nüüd vennale külla...

___
*Ühissõidukist ostes maksab sooduspilet 12 kr.

Kolmapäev, aprill 16, 2008

mineviku-mina, oleviku-mina, tuleviku-mina...

Kõik teevad seda 16-aastasele iseendale nõuandmise mängu. Kirjutasin ka enesele kümme nõuannet. Aga kuna see Universum on nii kole keeruline asi, siis mine tea, ehk juhtub midagi eriskummalist ja siis see 16-aastane Greta näebki seda postitust ja kuna ta usub natuke nõiduesse ja natuke müstikasse ja natuke astroloogiasse, siis äkki ta võtabki neid nõuandeid arvesse ja jätab need tobedad asjad tegemata. Aga kui ta need tegemata jätab, siis on küll väga halvasti. Sest siis poleks mul millestki kirjutada ja midagi meenutada ja elukogemust oleks ka oma vanuse kohta liiga vähe. Või tegelikult- tuleksid igasugu muud äpardused. Sest kümne nõuandega palju ära ei tee...

Masohhist nagu ma olen, mul on nende tobedate ja rumalate seikade pärast isegi veidi hea meel. Vähemalt mingeid põnevaid, mis siis et kohati ebameeldivaid asju olen ma elus (juba) kogenud. Tegelikult see polegi muidugi masohhism, sest see greta, kes elab aastas 2002 (ja siis järgnevalt aastas 2003, 2004...), on mulle ähmaselt tuttav kuju. Umbes aiman kes ta on ja milline aga üldiselt ta seisab mulle päris kaugel ja temaga toimuvat ma väga südamesse ei võta. Aga eks ta on mu eelkäija ja oma maailmavaate ja kogemused olen ma temalt pärinud. Nii et päris ükskõikseks see tema olemasolu mind ei jäta...

Iseenesest huvitab mind palju rohkem tuleviku-greta. Järgmise kümnendi mina. Lihtsalt uudishimulik olen. Mineviku-mina mõned ennustused oleviku-mina kohta on täide läinud. Aga paljuga, mis ma praegu olen, idealistlik mineviku-mina vist ei nõustuks. Huvitav, kuidas oleviku-mina ennustused tuleviku-mina kohta ka täide lähevad?

Ja kõige rohkem huvitab mind siiski oleviku-greta. Tahaks muidugi põgeneda tinglikku tuleviku ja lihtsalt näha, kuidas see ja teine asi laheneb. Lihtsalt uudishimust oleks hea end kuskilt kaugelt ja kõrgelt vaadata. Tegelikult on raske ja kohati frustreeriv olevikus tegutseda ja otsustada, teadmata kuhu see välja viib. Aga põnev ka, mis seal salata...

Kolmapäev, aprill 09, 2008

värvilised iroonilised kalad ja räimkrokodillid

Ma nägin süzee poolest küllalt igavat, aga muidu väga nauditavat und. Nii palju kirkaid värve pole ma ammu näinud. Me elasime merevees ja meil olid akvaariumis mageveekalad (vesi akavaariumis oli küllap siis ka mage vesi) ja need mageveekalad kasvasid akvaariumis suurteks ja ujusid me ümber ringi. Aga nad kadusid kiiresti ära. Emal oli varutud palju pisikesi kalu, kes akvaariumisse pannes kiiresti suureks (ja kirkaks ) kasvasid. Aga need pisikesed kalad tahtsid oma "puuridest" välja, kippusid soolasesse vette, kus neist said kalade asemel mingid mullikogumid. Meil oli ka krokodilli-"vastseid". Need kasvasid ka soolases vees edukalt kui neid praetud räimedega toideti. Isegi liiga edukalt. Toitsin kolme krokodilli ja need kasvasid nii suurteks, et mul hakkas hirm. Kui ehk laksavad oma lõuad kokku ja mõni mu jäse lõugade vahele jääb... Otsustasin vähemalt ühe krokodilli maha müüa. Tirisin ebaloomulikult pika sabaga krokodilli veest välja. Veest väljas olles, kahanes krokodill palju pisemaks, aga poisil kes krokodilli osta tahtis, oli ikkagi liiga väike akvaarium. Üritasin seda talle seletada, aga ta ei saanud sellest paraku aru... Siis algas juba teine uni, kus ma tahtsin meeleheitlikult netist rongide sõiduplaani vaadata. Millegipärast tuli seda teha hot.ee lehel. Aga nagu unes ikka, ei saanud ma hakkama nii elementaarse asjaga, nagu on punkti trükkimine. tuli hotee või ho.tee ja sellepärast ma ei saanudki rongide sõiduplaani teada...

Tegelikult tahtsin kirjutamise mõneks ajaks maha jätta. Aga kui sa oled mitu aastat regulaarselt teksti tootnud, siis on halvast harjumusest raske lahti saada. Tuleks see kirjutamisenergia ühe teise teksti tootmisesse suunata....

Kartsin, et preili Iroonia on mind maha jätnud. Aga eile ilmutas ta end ometi. Siis, kui olin ta juba täiesti unustanud. Piret pidas nimelt plaani hakata pidama lugemispäevikut RM-i kohta, mille saaks hiljem täidetuna (koos joonistustega) esitada oma juhendajale. Sellist lugemispäevikut saab osta Greifi raamatupoest. Hinda unustasin vaadata....

Järelikult on hullumeelne sessimeeleolu kohale jõudnud. Varakult ja ilma eksamiteta. Aga peasi, et meeleolugi on! Tegelikult ongi kõik iroonia ning absurd ja kõik, mida ma ütlen, kipub vägisi klišeeks. Murphy möllab niikuinii...

Tuleb teha pisike pause....

Teisipäev, aprill 01, 2008

rüperaal, tral-lal-laa

Rahvatarkus keelab vanasse kaevu sülitada enne kui uus valmis on. Aga kas uued kingad kaitsmise tarvis tohib osta enne reaalselt bakatöö kirjutamise algust? Mina pole uusi kingi ostnud. Ma ei mäleta , kes mulle rääkis, et keegi nii teinud oli. Naljaga pooleks muidugi. Ma vähemalt loodan. Aga kas illusioon sellest, et kui ma saan kuskilt endale läptopi, siis õnnestub mul raamatukogus istuda ja palju efektiivsemalt oma lõputööd teha? Vaevalt, et üks järjekordne tehnoloogiline protees mind soodustada minu hukatust või pääsemist. Aga platseeboefekti ei tasu alahinnata.

Sebisin endale laenuks Minni vana rüperaali* (kas pole kaunis sõna) ja olen raamatukogus juba tükka aega usinat nägu teinud. Ja mitte ainult nägu teinud. Ka sõrmed- silmad on usinasti ametis olnud. Protees näikse tõesti aitavat. Aga täna on alles esimene päev ja ma ei välista, et ma siiski hukkuda võin. Võtta enesele vastutus, et saan hakkama oleks küll veidi kergemeelne. Parem ma ei luba midagi, eksole? Aga protees tõesti töötab. Või on kas olnud hoopis ühest teisest platseebost? Minni söötis mulle sisse mingit ajurohtu, mis tema ajurakud kihutama pani ja mis Anneli jällegi oksendama ajas. Niisiis- nüüd on mul vaja imetablette ja sülearvutit ja siis olen omadega mäel (kingad on muide juba olemas). Ahnusehoos käisin ka isiklikku sülearvutit juba noolimaski. Ilus, tore ja must. Aga kolm aastat 600kr kuus maksta käib mulle vist siiski üle jõu...
Või kui iga kuu üks tobe kirjatükk avalikustada? Ahnus võib teha üpris töökaks....

Aga kõht on tühjavõitu ja ilm on palav (vähemalt hommikupoolikul oli). Olen ka küllat jabur-väsinud. Niisiis, mina lähen nüüd raamatukogust ää (et homme tagasi tulla muidugi) ja saan kokku oma "järjekordse elu armastusega" et veenda teda koos minuga veidi keha kinnitama või vähemalt jäätist limpsima ja siis päris õhtul juba on traditsiooniline teisipäev kirjanduse majas...

Nalja pole täna veel saanud. Ma loodan, et keegi sul-on-püksilukk-lahti nalju ei tee ka. Need ärritavad mind tohutult. Tahtsin hiljuti loet raamatutest kirjutada. Ei jõua. Aga järgmine kord siis....


__
* rüperaal tähendab sülearvutit, otseloomulikult