laupäev, august 30, 2008

ja mina olen....



Congratulations, you're Dr. James Wilson! You've got the tough role of being the conscience and best friend to Dr. Greg House, which proves that you must be secretly (or openly) insane. You're always a good person for providing advice, witty remarks, free lunches, lectures, and (wanted or unwanted) psychoanalysis. You are about as confident as the average person, but you have some big issues with yourself, and may have problems living up to the ideals you have in your head. You do really care about other people, though, even if you sometimes express that caring by trying to get into their pants.

Eks ma olengi hulluke jah. Ja Dr. House'iga (Liisiga) paras paar :) Mul oli vahepeal suur mood end väljendada suurtes "selline-elu-ongi" klišeedes, aga loodetavasti hakkan ma sellest harjumusest vabanema :)

reede, august 29, 2008

tjah....

Südamelähedane....

laupäev, august 23, 2008

suve lõpp on lähedal

Suve lõpp on lähedal - kased kuldavad juba lehti ja õhtuti läheb pimedaks isegi juba enne seda, kui mina, vana unekott, magama lähen. See-eest on augustiöös tähed. Olen õhtuti enne magamaminekut avanud akna ja vaadanud taevasse pooleldi õues, pooledi toas kõõludes. Olen olnud liialt laisk, et neid korralikult vaatama minna. Aga seda luksuslikum on tunne. Mõelda vaid - saan elada korteris, kust avaneb miljonivaade nii päeval (männid) kui öösel (tähed). Ainult reedeti on veidi raske. Kogu küla meessugu tuleb saekaatritest ja Soome ehitusplatsidelt koju ning peab träänsisugemetega grillipidu. Eile siiski mitte- sajune ilm ju!

Suve lõpp on lähedal, sügiseootus suur! Kooliminekut olen ma alati oodanud, aga eriti oodanud siis, kui see on millegipoolest uus. Noh, ja magistrisse minek ju vähemalt tunde järgi on uus. Ootusest võib lõhki minna. Millal ometi võin lõpetada ÕISis hiilimise ja täieõiguslikult sisselogituna ainetele registreeruma hakata? Mitte, et ma nüüd eriline kuldpea oleksin, aga võimalus õppida ja veel õppida ja veel ja veel õppida on tõeline õnn. Õnn, mis vahel ajab muidugi virisema, sest laiskus on suur. Õnneks juhtub see aga vaid tõesti siis, kui on vaja kirjutada esseid ja lõputöid. Naiivselt loodan, et nüüd kus ma õpin vaikselt ja tasakesi tööinimese elu, oskan hiljem tööinimese moodi kohusetundlikult ka koolitöid teha. Kui mind muidugi Illegaardi ei meelitata, mis iseenesest pole aga sugugi halb alternatiiv :) Mis tegelikult on tihti ka tõenäolisem alternatiiv :)

Täna nägin klassikalist tüüpunenägu. Muinasjuttudel on Aarne-Thompsoni numbrid. Unenägudel võiks ehk samuti olla. Noh näiteks HI 202 ehk Kooliunenägu. Seekord olin astunud Tallinna ülikooli. Rõõmustasin väga, et igaühele anti kätte paberileht tunniplaaniga. See on palju lihtsam kui TÜ-s, mõtlesin ma. Üldse ei pea ju vaeva nägema ainete ja aja sobitamisega. Aga siis hakkas Tallinna ülikool üha enam meenutama keskkooli. Ruumid oli üleüldse 37. keskkooli omad. Ja esimene aine oli inglise keel. Seal õpiti alles tähti. Protesteerisin. Ma ei taha mingeid tähti õppida. Oskan inglise keelt juba väga hästi. Piisavalt kaua õpetajaga vesteldes suutsin teda viimaks ometi veenda selles, et ma ei pea seal tunnis/loengus käima. Kõik tundus nüüd ilus ja hea, kuid järsku avastasin, et kool toimub ka laupäeviti ja mis veel hullem - laupäevane tunniplaan koosnes kehalisest kasvatusest ja kolmest saksa keele tunnist.

Kas see uni on kuidagi seotud varasuvise apsakaga, kus SAISis end TÜ eksamie asemel tõepoolest kogemata Tallinna ülikooli eksamile registreerusin? Ei tea. Aga uni tuletas selle naljaka juhtumi jälle meelde. Enne naersin nädal aega oma hajameelsuse üle ja naeris Piretki. Nüüd muigan taas. Aga ka Tallinna ülikooli võiks minna, kui Tartusse ei saaks. Esseede ja loengutevaba suvi on olnud hea ajupuhkus. Nüüd tahaks jälle kirjandusteadusesse süveneda. Isegi siis, kui ta vahepeal liiga pseudoks läheb....Oh kooliaeg, millal sina tuled?

teisipäev, august 19, 2008

mure

Retooriliselt pean küsima, miks ometi kõik siin maailmas viimasel ajal nii halvasti on? Naiivse idealistina on mulle täiesti vastuvõetamatu see, kuidas on õigupoolest võimalik pommitada haiglaid. Kuigi ma ei tea paremat lahendust, on siiski kummastav, kuidas kuskil on kõik väga halvasti, aga erinevate riikide välisministrid lähevad lihtsalt omavahel olukorrast rääkima. Kuidas on võimalik saata humanitaarabina vanaks läinud toitu ja kuidas on võimalik, et raha, millel pole õigupoolest mingit väärtust, on ikkagi kõige suurem väärtus. Kuidas on üldse mõeldav, et keegi tahab ajaloolisesse paika ehitada mingisugused täiesti ilmetud majad, millesuguseid juba kõikjal niigi üleliia on? Uudiste vaatamine tekitab minus tunde, et olen tulnukas, kes siia maailma ei kuulu.

reede, august 15, 2008

Minu veidrikust inglane jälle Tallinnas ja muud ka...

Mõelda vaid: on juba august ja mul pole veel valminud ühtegi augustikuist postitust. Ma olen tohutult ringisahminud ja kirjutada pole mahti olnud. Ja kui nüüd keegi minu käest ka küsib, et mis ma siis olen teinud või korda saatnud, siis kõik mis ma vastata oskan on ilmselt "seda ja teist".

Kõige põnevam on vast see, et Roosasärk käis siin. Noh, see sama veidrikust inglane, kes Eestimaad ka eelmisel suvel külastas. Käisime koos mõnes muuseumis, siis viisin ma ta veel oma muuseumisse ja ka rappa, kus me nägime ussi! Uss oli nunnu ja sisisev. Nii nunnu ta siiski ei olnud, et teda silitama oleks hakanud. Mina kõndisin laudteel kõige ees ja nägin sisisejat esimesena. "Oi, uss! Tagasi, tagasi!" käsutasin ma. "Oi uss, kui lahe!" rõõmustas Roosasärk ja hakkas pilte tegema. Liisi reaktsiooni ma ei mäleta. Liis tundus tagantjärgi situatsioonile mõeldes väga flegmaatiline olevat. Liisist mäletan ma seda, et tema oli kogu aeg tagumik upakil pooltooreid jõhvikaid suhu ajamas. Ta ei näinud isegi, kas on kollased kõrvad ussil või mitte. Ja mina ei tulnud selle pealegi :) Aga üks targem tädi, minu kolleeg ütles, et siinkandis nastikud ei ole. Noh, küll on hea, et me ussi paitama ei hakanud. Esimesel tööpäeval nägin hästi lähedalt ühte metskitsekest. Teda oleksin küll hea meelega võimalikest kirpudest hoolimata silitanud. Aga tema silkas kahjuks kiiresti ent graatsiliselt põõsastikku....

Roosasärgiga käisime Helsinkis ka. Saime poole hinnaga piletid. Siis tuleb ikka minna eks? Ema tuttav, kes pileteid pakkus reklaamis suurt lõbu tagasisõidulaeval - et saab näha soome karaoket ja soome tangot. No see on ju meelelahutuse tipp! Aga... aga.... Aga mina kolm-tundi-varem-sadamas isik ja Roosasärk jäime hoopiski laevast maha. Nii vist juhtub, kui sadamas tuleb olla kell 6 aga kell 5 tundub, et üheks väikeseks eineks sadamalähedases restoranis ikka aega jätkub. Noh, tegelikult ma olin ikkagi kolm-tundi-varem-sadamas isik. Seda laeva, millega me tagasi tulime, me ju kolm tundi sadamas ootasimegi. Olime ju eelmisele laevale tormamisest nii väsinud, et Helsinki linn enam ei huvitanudki.... Aga, et ma jäin hiljaks....huvitavat metamorfoosid tõepoolest! Et ma ära eksisin...ei midagi uut :)

Ka Tartust tuiskasime läbi. Roosasärgi "teine naine" esines Antoniuse õuel kõhutantsuga. Ja peale seda esinemist käisime Tavernas ja siis mulle meenus, et just seal sain esimest korda teada ilmaimest ja itaallaste õudusunenäost - virsikutega pitsast :) Pärast muidugi Zavood, kus peaaegu kohe Piret ja Ott ja MH silma hakkasid. Ja siis kutsus Piret mind töllerdajatega Haapsallu ja mina nõustusin. Küll oli tore pungil täis Brita autos poolunes Tartust Haapsallu vappuda. Tegelikult oli ka tore. Kahju ainult, et ma Haapsalust kohe Tallinna bussi peale pidin tulema - noh, tundus siiski, et natuke ebaviisakas oleks Roosasärk täitsa saatuse hoolde jätta.

Mis me siis veel tegime? Noh, rääkisime poole ööni juttu eiteamis-teemadel ja kui ma lõpuks tööle tagasi tulin, siis oli tõesti see tunne, et tööl käiaksegi puhkusest puhkamas. Kuigi tegelikult saamata päris täpselt aru, kuidas ja kuhu aeg kaob, ongi tegemist nõnda palju, et blogimiseks pole mahti olnud. Ja võibolla on natuke inetu ka tööajast mingit loba ajada :) Aga täna olen inetu inimene!

Mina läksin tööle, aga Roosasärk jäi veel Mustamäele. Käis üksi linnas ja ei eksinudki tagasi tulles
ära. Vot kui tore. Minu Roosasärk iseseisvub! Ega see ei loe, et London on kordi suurem linn ja ühistransport, tänavad jms on palju kaootilisemad. Tunnen uhkust Roosasärgi üle, kes oskab iseseisvalt Tallinnas liigelda :) Ja varsti kasvatame temast veel estofiili. Talle tunduvat Eesti oma ajaloo ja arhitektuuriga nii huvitav...

Nagu Liis juba kirjutas, saime Tallinnas veel ka Saksa Seenioriga kokku. Ei tundunudki nii kohutava iseloomuga tegelane. Kahjuks oli lausa võrdlemisi igav. Ainult Liisi ja SS-i "armumänge" st vees pritsimist ja muud säärast oli huvitav vaadata. See teine sakslane, see ema tuttav, vot tema on palju põnevam :) Ja tema oli ka hiljuti siin. Seega sai meie koduhostel päris korralikku koormust.

Muidu on siin muuseumi kandis kole tuuline. Hommikuti teen Chuck Norrise stiilis trenni. Sest tundes Murphy seadusi, teame et tuul on alati vastu. See seadus peab väga hästi paika. Õhtuti olen jällegi omas mullis. Oma roosade seintega nelinurkses mullis. Vahin Black Bookse ja mängin (oh kui häbi seda on öelda) Sims2-te. See on üks nõmedamaid arvutimänge üldse. Aga ma lihtsalt tahan näha, millal mu sim lõpuks vanadusse sureb. Alles siis saan rahu. Võibolla ei saa ka- võibolla pean ma ootama, kuni tema lapselaps vanadusse sureb, ma ei tea. Igatahes on tore elada elu simulatsiooni, kui endal põhimõtteliselt elu ei ole. Aga varsti mind immatrikuleeritakse ja siis.....! Ei, elul ei ole mitte midagi viga. Aga ma juba ootan töllerdamise hooaega. Vanasti poleks osanud sellist elu üldse ette kujtuadagi, kuid nüüd on hammas juba verel. Kole lugu on ka - ma ei tea, kus ma Tartus elama hakkan. Geniaalne inimene nagu ma olen, unistasin ja unistasin ja nüüd olen ühikajärjekorras 800. kohal. Ja minu suurtest "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka raha" plaanidest ei tule vist suuremat välja. Lootsin ei tea mida, aga nüüd on vist ikkagi kõik pahupidi. Seda nimetatakse majanduslanguseks. Loo moraal on lihtne: plaanid, eriti veel pikaajalised õnnestuvad vaid väga harvadel juhtudel ja tegelikkuses on ikka parem kõike eksprompt-korras ette võtta. Haapsalu reis õnnestus ju hästi :)

Juba ülehomme saan jälle puhata ja mängida. Tegelikult mäletan veel iidsete aegade taga lausvast kooliajast, et esimene nädal peale vaheaaega läks väga kiiresti. Küllap on sama lugu ka puhkuse ja töölkäimisega. Minu kallis Krissu tuleb Eestimaa pinnale. Õigemini on ta juba kohal. Kahjuks küll vaid ainult nädalavahetuseks. Ja mina pean veel homme siin olema :( Aga pühapäeval teeme loodetavasti palju nalja. Alkohol ja nutukoor jäävad vist siiski ära, sest ma pean autojuhiks hakkama. Aga küllap leiame muidki lõbustusi.