Pühapäev, september 27, 2009

Võta mind Vanemuises

ehk mõningaid populaarseid märksõnu minu blogisse jõudmiseks.
(Sest seda on nii popp teha, eks?)


  • babuulja ohver
  • "seksomnia"
  • 12 aastane alasti
  • alasti jooks
  • anna laenu ja saad vihavaenlase
  • avalikult alasti
  • barista sureb välja
  • geelküüned mustamäel
  • iidne tunneli kaevamise masin
  • inimestel ei ole maja remontimiseks raha
  • kes on hästi märkamatuks jäänud, on hästi elanud
  • kreetale seksima
  • käiguvahetaja turist
  • kõndisin kord mööda teed , kui järsku nägin lamavat naist
  • liis oi põleb
  • liis randus
  • maasikast luuletused
  • prussakad ja ita ever
  • põrgupõhja pildid 2007
  • rasvapõletus ujumine
  • suitsiidjas ahv
  • sukkpüksid leedu keeles
  • tahaksin seksida koeraga
  • toimus metamorfoos
  • võta mind vanemuises

Neljapäev, september 24, 2009

nägin unes et...

Täna hommikul nägin ma unes, et Edgar Savisaar suri ära. Oli nii, et kuulasin unes uudiseid ja siis uudistes öeldi, et Savisaar läks mingisugusele troopilisele saarele ja sai seal surma. Mida mu alateadvus mulle proovib mõista anda?

Siis nägin unes veel seda ka, et ronisime ema ja tädiga mingil põhjusel Pika Hermanni torni. Torn polnud sugugi kivist, nagu arvata võiks. Oh, ei! Tegelikult olid trepid pehkinud puust. Ja siis üks meist komistas ja torn vajus viltu, muutus väga ebakindlaks. Jällegi - mida ma alateadvus mulle proovib mõista anda?

Teisipäev, september 22, 2009

Hea aeg

Unenäod tulevad suvepuhkuselt tagasi. Või siis ei osanud nad mind otsida, kui teistes kohtades rändasin. Nüüd on aga viimaks ometi jälle need lossides ekslemised, kummalised inimesed ja unistused, mis teispool ärkvelolekut on võtnud hoopis veidra vormi.

Lugesin "Alkeemikut". Ei tea, kas sellist asja üldse tohib avalikult tunnistada. Liiga paljude "mittekirjandusinimeste" lemmik ja liiga lihtne ja mis kõike veel. Vähemalt lugesin ma seda inglise keeles. Teist korda oma elus (See on veel hullem ülestunnistus). Rongis lugesin kolmveerand raamatut läbi ja ega rohkem polnudki vaja, et see miski, mis seal raamatus oli, toimima hakkaks. Heh, võib-olla see tekst pole ilukirjandus, vaid eneseabi, aga lootust ta andis ja ma ei tea, kas lugemisest tingituna või oli tegemist lihtsalt juhuste kokkulangemisega. Igatahes lootus. Ja siis midagi veel, mida ma päris täpselt sõnastada ei oska ja ega tahagi. Mõte on aga selles, et hoolimata kogu ebasobivate asjaolude armeest miski siiski toimib ja....

Väljas on ilus sügis ja minul on tunne, et olen jõudnud sammukese lähemale...eee...(parema sõna puudumisel) taipamisele. Ma arvan, et ma tean praegu täpselt, mis on kõige suurem jõud üldse ja ma tunnen seda iga oma keharakuga. Aga mis see on, seda ma muidugi välja öelda ei saa. Homseks võib kõik kardinaalselt muutunud olla hoolimata sellest, et mulle tundub, et nüüd on mul see, mis hoiab mind sihil tubli mitu aastat. Ja see miski kasvab. Praegu on hea aeg ja ma tean täpselt seda kohta, kus terves Tartu linnas olen kõige lähemal Kõiksusele ning ajatusele. See on see väike tänav seal ja selle nimel võib ka väga väsinuna koju minna väikese ringiga. Poleks iial arvanud, et Kõiksus redudutab väiksel, ja ebaolulisel kõrvaltänaval. Aga tundub, et just seal ta redutabki. Vähemalt see minu Kõiksus. Või nimetage teda kasvõi Jumalaks, kui tahate.

Muidugi ma ei taha, et see aeg lõppeks. Roosad prillid ja nii edasi....

Teisipäev, september 15, 2009

700

Ma ei tea, kuhu küll kaob aeg. Nõnda öeldes tõestan ma muidugi oma vanainimeselikkust, aga tõesti ma ei mõista, kuidas aegadel, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, suvepäevad aina venisid ja venisid ja juba juulikuus oli selline tunne, et tahaks ometi kiiremini kooli minna. Aga praegu kaovad suved ühe silmapilguga ja sügised lähevad veel kiiremini. Kui jaanipäev möödas, võib tõesti juba jõule ootama hakata. Ja nii aastast aastasse.

Isegi siin Tartus, kus aeg voolab aeglasemalt kui kõikides teistes kohtades, kus olen kunagi viibinud, on kuidagi kiire hakanud... Aga nii on see muidugi igal koolisügisel, mil pakatan entusiasmist ja energiast. Jah, talveks on kõik rahulikumaks muutunud. Sellegipoolest, mulle tundub, et pikk vegeteerimine Itaalias on mulle mõjunud erakordselt hästi ses mõttes, et energiast ma pakatan tõepoolest. Jõuaksin kõikjale, teeksin kõike, oskaksin kõike ja kui miski ei tuleks välja, siis kuidagi ikka tuleks. Aga... Sügis on ikkagi nii eriline aeg. Noh, eriline nagu kevad ja suvi ja talvgi, aga see sügisetunne on mul mõnusasti südames ja kuidagi hea ja mõnus on olla. (Novembrile ei mõtle enne novembrit ja siis on mu elu täielik idüll.)

Ja muud nii väga ei olegi. Või tegelikult....tegelikult on absoluutselt kõik: mured ja rõõmud ja igatsused ja- jumal tänatud- sõbrad ja tuttavad ja unistused ja armastus, mis on mulle luba küsimata roosad prillid ette kleepinud, mis siis et veidi määrdunud. Ja eelkõige on muidugi kõikide asjaolude ebatäiuslikkus, mis häirib aga mis mulle mingil masohhistlikul viisil isegi meeldib. Muidu oleks lihtsalt liiga igav, eks?

Jah, auväärne seitsmesajas blogisissekanne.

Esmaspäev, september 07, 2009

september

Jälle Tartu, eksole. Pikad kiired sammud Riia maanteel, Pauluse kirik, Lotmani kuju ja raamatukogu. Õhtuti ikka seesama seitsmes korrus ja viimane uks koridori lõpus. Jälle unenäod. Ja kuigi see materiaalsus ja argimured, mis vanemaks saamisega paratamatult kaasnevad, pole päriselt vaikinud, karjuvad nad siin sellegipoolest kuidagi vaiksema häälega.

Turvaline harjumuspärasus ja mõningad kummastused: Meie perifeeriasse on tekkinud tsivilisatsioon kõnniteede ja parklatega. On tekkinud uus funktisoneeriv keemiahoone, kuhu viib uus ja sile tee, mis lõppeb vahetult enne ühikaid ning sealt edasi viib seesama vana ja enamasti porine rada. Avastus, et kõik uued tudengipoisid on ikka aastast aastasse kaheksateistaastased. Ja Doris, kes kolis oma viis aastat Narva maantee pappkast-toast kollasesse majja palju huvitavama ja ilusama nimega tänavale.

Vihm ja päike vaheldumisi. Intertekstuaalsus ja kultuuriteooria ja tüvitekstid ja metafoor ja fiktsioon ja kõik närvidele käiv, mis on jälle kasvõi natukenegi aega tohutult huvitav ja kõik raamatud, mida tahaks läbi lugeda, aga niikuinii iialgi ei jõua.

-"Kas nüüd, kus sa oled Roomas olnud, on Tartu liiga väike?"
-"Ei"
-Aga kumb siis ikkagi parem on?"
-"Ei üks, ei teine. Nad on lihtsalt erinevad"

Aga eesti tõekspidamiste järgi pehmeks keedetud pastaga ma võibolla enam ei harjugi...