Esmaspäev, august 31, 2009

Aklimatiseerun

Tuul, vihm ja hämarus varjasel pärastlõunal. Vahepeal veidi päikest, aga õhutemperatuur oluliselt üle kahekümne kraadi ei tõuse. Keeduvorst, must leib ja paksult võid. Valged klaarid mädanevad, aga kuldrenetid pole veel valmis ja ega neid see aasta eriti vist ei tulegi. Kaevasime mädanenud õunade tarvis suure augu. Enne seda jõudsime teineteise peale vihastada ja vihal lahtuda lasta.

Veel üks grupp turiste ja mõniteist dollarit jootraha. Igatsus millegi nimetamatu järele. Itaalias igatsesin seda igatsust. Naljakas, millest inimene võib puudust tundma hakata. 29kraadistes öödes unistasin niiskest ja pimedast novembrist ainult selleks, et kõiksugu depressiivsete laulude kuulamiseks oleks õige (ja harjumuspärane keskkond). Oleks pime ja ma istuksin lambivalgel oma toas, laual aurav teetass. Kuulaksin näiteks Anathemat ja vaataksin aknast, kuidas plingib Soinaste raadiotorn.

Kohver pakitud. Õhtul sõidan bussiga Tartusse. See on teine reaalsus. Ootasin naasmist peaaegu terve suve, aga nüüd, kus see hetk on käes ei tea ma enam täpselt, mida arvata või mida oodata.

Üks paar korralikke kingi, liiga vähe sügiseks sobilikke riideid ja tuultes kõveraks paindunud vihmavari....

Esmaspäev, august 17, 2009

50 mila

Aga mulle meeldib see laul nii väga!

Pühapäev, august 16, 2009

Inimesed....

Suured linnad on siiski väga huvitavad. Jah, arhitektuur; jah, põnevad muuseumid; jah, kõrgtasemel näitused, millesarnaseid Eestis näeks ehk kord kümne aasta jooksul....

Aga eelkõige siiski inimesed. Eriti huvitavad on metrooinimesed. Ükspäev nägime Liisiga nii umbes sajakilost blondeeritud tädi, kes kandis punast sätendavate litritega nabapluusi ja teksaminiseelikut. Noh, ja kui ta seal metroos siis seisis, siis nägi ta profiilis välja nagu disko-lumememm. Esimene pallike oli tema pea, teine tema sätendavad rinnad, kolmas paljas kõht, neljas alakeha miniseelikuga, mille ümber oli pluusiga klappiv sätendav punane vöö. Üks teine kord nägime aga soonilist meest. No tõesti oli sooniline. Just niisugune, nagu mõni koomiksimees. Selline, nagu see kivimees Fantastilisest nelikust, ainult palju kõhnem. Mina vaatasin lihtsalt oo, kui huvitav. Liis ütles aga maia häälega, et see mees meeldis talle väga, sest tema peal oleks nii lihtne olnud kanüüli panemist harjutada.

See ei olnud küll Roomas, vaid hoopis L'Aquilas, kus nägime filmistaar-munitsipaalpolitseinikku. Oli selline pikkade blondide juustega rinnakas habras ja superseksikas naispolitseinik. Eelistan mehi, aga seda tädi nähes jäi küll suu lahti ja ila oleks ka peaaegu tilkuma hakanud. Mina mõtlesin, et sellised naised "töötavad" ainult Hollywoodi seriaalides. Aga võta näpust, Hollywood on saanud inspiratsiooni tegelikkusest! Mehed, iseenesest, on siin väga ilusad ja väga lühikesed. Tööpäeviti kannavad kõik mehed polosärke ja igal kümnendal ikka midagi lillat seljas. Ahjaa, ja siis need mehed sisisevad ja karjuvad "Ciao, bella" ning need kellel on auto, ilmtingimata tuututavad, sest naiste nägemine on nende jaoks vist niivõrd erakordne :) Mõnikord on see isegi tore ja naljakas, aga kui mingisugune tüüp tuli jalgrattal vastu, vahtis mu büsti ja tegi mingit määgimisele sarnast häält, siis olin küll lihtsalt äärmiselt segaduses.

Kõige rohkem judinaid tekitas aga kakaopruun roosimüüja, üks neist tüütutest tegelastest, kes turistidele iga hinna eest roose üritavad pihku suruda ja pärast selle eest raha küsida. Roosimüüja annab kolm roosi ja sirutab tühja peo välja. Lõksupüütud mees või naine annab talle näiteks ühe euro. Kakaopruun onu hakkab protesteerima ja võtab ühe roosi tagasi. Antakse talle raha juurde, aga ikka ei kõlba, võtab ka teised kaks roosi tagasi. Ja raha jätab muidugi endale. Mõni algajam või heasüdamlikum tüüp jätab ehk ühe roosi siiski alles kah. Igatahes, see oli selline vana kakaopruun roosimüüja valgete juustega (huvitav kontrast iseenesest), kelles nii mina kui Liis eelistaksime näha mingit suvalist vanaätti. Aga siis ilmub see vanaätt oma roosidega Liisi ette ja ütleb: "Hello, sexy!" Uhhhh! Jube-jube!

Aga mittetuututavad itaallased on toredad. Mina, vana parnoiline inimene, arvan enamasti, et inimesed on minu vastu kenad lihtsalt moepärast ja viisakusest ja mõtlevad minust minu selja taga hirmsaid asju. Sellegipoolest on inimesed siin ikkagi avatumad ja kuigi iga "è stato piacere"* pole tõsiseltvõetav, tundub mulle ikkagi, et tuttavad inimesed tunnevad siiralt heameelt, kui mind näevad ja võibolla nad ei mõtlegi salaja eiteamida.

Paar päeva tagasi tõi majaomanik-naabritädi meile õhtul lihtsalt niisama parmegianat
(Gino oli kaugel, olime Liisiga kahekesi). Kohe üldse ei teadnud mida teha või kuidas olla. Noh, tegelikult ikka võtsin selle kohe vastu ja sõime selle hea meelega ära ka (mõtet, et ehk on see toit mürgitatud, hoidsin peas täpselt viis sekundit). Aga ikkagi oli meeldiv ja veider. Eks Eestis toovad ka naabrid teineteisele mõnikord (kord kümnendis?) head ja paremat. Sellisel juhul tean ma ka umbes-täpselt, kuidas käituda. Aga võõras riigis ja kultuuris tundub ka kõige lihtlabasem situatsioon nii teistsugune. Naabritädile viisin pärast taldriku muidugi tagasi. Lisasin sinna paki Kalevi komme. Huvitav, mida ta seal teisel pool seina oma abikaasaga neist arvata võis?

_____
* tõlge: Oli väga meeldiv. No kuidas sai väga meeldiv olla, kui mina pool-umbkeelne väljamaalane olin terve õhtu vait ja vestluses peaaegu ei osalenudki?

Pühapäev, august 09, 2009

Suur matk Monte Aquila otsa

Eile käisime Liisiga mäe otsas. Muidugi, IP ja tema sõber tulid ka. Oh, oli see vast raske ja vaevarikas ettevõtmine! Alguses oli tõesti kõik ilus ka tilulilu. Mehed istusid ees ja rääkisid mingisugused tarku itaaliakeelseid jutte. Meie, tibid, istusime tagaistmel ja siutsusime eesti keeles. Küll oli vaja teha "oi!" järjekordset lamba- või lehmakarja nähes, küll oli vaja itsitada, kui Liis jälle käänulisel mägiteel pöördekohas autos külili vajus. Siis jõudsime aga alguspunkti (Campo Imperatore), kus autosid oli parklas nii palju, et oleks võinud arvata, et tegemist on väiksemat sorti laulupeoga. Ka arrosticini- ja suveniiriletid olid turistide nimel avatud.

Noh, ja siis algas muidugi meie matk. Esimesed sammud olid tõesti reipad. Need esimesed sammud võrdlemisi tasasel pinnal. Seejärel agas aga tõus ja peale tosinat sammu ülesrühkimist, mõtlesin endamisi "õufakk", sest olin juba kergelt väsinud, aga tõusul ei tundunud lõppu tulevat. Siis käskis Liis mul lambaid pildistada ja mina olin rõõmuga nõus, sest nii sai hetkeks hinge tõmmata.


Aga jah, ainult hetkeks. Sest siis tuli edasi rühkida. Õnneks oli näha, et veidi kaugemal muutub rada tasapinnalisemaks ja see šokeeriv tõus kohe esimese ehmatajana esimest korda mägedes matkajale on meil õnnestunud läbida. Olime Liisiga juba higised ja punased kui peedid. Aga vaade oli tõesti ilus. Sellele siiski keskenda ei saanud, sest teerada oli umbes ühe inimese laiune, ühel pool mäekülg, teisel pool peadpööritav langus ning jalge all lahtised kivid. Mõned pildid ma siiski suutsin klõpsida.


"Näete, me lähme sinna!" ütles IPi sõber ja viipas vasakule (järgnevalt pildilt jääb too mäetipp napilt välja). Selle peale tundsin mina, kuidas see jõunatukene, mis mul veel alles oli, täielikult haihtus. Sinna mäetippu oli ju veel nii pikk maa! Ka Liis oli üsna väsinuvõitu. Aga siis läks meist rõõmsal sammul mööda järjekordne vanamemm järjekordse nii umbes 4aastase lapsega ja mina tundsin, kuidas sain uut jõudu puhtast kangekaelsusest. Kui igasugused memmed ja taadid ronivad oma lastelastega siin ringi nagu kitsed, siis kuidas meie, kaks täies elujõus noort naist, sellega hakkama ei saa? Isver, isegi mingid muidu nii hädistena tunduvad A m e e r i k a vanamemmed turnisid üha ülespoole!

Muide, see mäetipp, mis siit pildilt paistab, on Corno Grande, Apenniinide kõrgeim punkt (2912 meetrit).


Noh, ja nii me ronisimegi kõige kiuste edasi. Ajapikku harjusin sellega rühkimisega ära ja kohati oli see rada lausa täitsa mõnus. Siis aga tulid jällegi hirmsad peaaegu 45kraadised tõusud ja mina mõtisklesin omaette, et ei tea, kas ma jään ikka ellu, või kõngen siinsamas. Aga kohale me ikkagi jõudsime!

Alustasime selle punase hotelli juurest (pisike täpp vasakul), kus Mussolinit omal ajal vangis hoiti ja tulime mööda käänulist rada üha ülespoole. Teel tulid meile vastu igas vanuses naerusuised inimesed, aga sinna mäetippu, kuhu meie lõpuks välja jõudsime küll ükski loll ei tulnud. Enamik jäi siiski kuskile madalamale. Sellegipoolest, mäe otsas olles muutsuin isegi naerusuiseks ja alla tulles olin jätkuvalt naerusuine. Kuigi laskumine on ohtlikumgi kui tõus, oli alla minek nii kergejalgne ja mõnus.


Siin me neljakesi oleme naerusuistena mäe otsas. Lõpuks ometi!

Siin on üks ninnunännu mägine ilupilt IPiga


Ja siin on üks ilupilt mägihobustest!


Muide, Itaalia vikipeediat uskudes on Monte Aquila mäetipp 2494m kõrgusel.

Kui me lõpuks alla jõudsime, küsisin naljatlemisi IPi käest, et ei tea, kas me oma suure pingutuse eest ka mingid medalid saame. "Häh, Monte Aquila otsa ronimise eest?" oli tema vastus. Medaleid ei antud. Jõime kõik hoopis tassitäie teed.

Reede, august 07, 2009

minu uus sõber

Sel ajal kui ma oma suurt palavikku põdesin, leidsin uue sõbra. See kass on siin ennegi ringi rännanud ja IP on teda juba iidsetest aegadest saati toitnud. Aga viimasel ajal on ta lausa ise aeda tulnud ja "njäu" öelnud. See njäu tähendab muidugi seda, et "palun süüa, mul on kõht tühi" Peale seda njäud ja siis olen mina, suur kassiarmastaja, alati ummisjalu kööki jooksnud ja kassikrõbinad välja toonud. Ja nüüd, kus ma olen teda paar korda toitnud, tuleb ta minu end minu jalge vastu nühkima, ronib lausa süllegi! Isegi kassid on Itaalias sõbralikumad? Ma ei ole nii suure hellusega harjunud (kui räägime kassidest), aga naudin ma seda muidugi väga.



Posted by Picasa

Teisipäev, august 04, 2009

vot nii

Sel ajal kui Liis Itaalia teise otsa seikles, olin mina täiesti sündmustevaeselt kodus. Õigupoolest üks sündmus siiski oli. Üle pikkade aastate hankisin endale ühe tõsiseltvõetava palaviku. Nii ma siis istusin kodus 38,5kraadise palavikuga ajal, mil väljas oli 35 kraadi või rohkem. Tundus üsna naeruväärne. Juba aastaid pole ma suutnud oma keha kütta kõrgemaks kui 37,5 ja nüüd keset oma elu kõige kuumemat suve saan külmetuse! Pean seda just külmetuseks, sest seagripp oleks pidanud ju ka kõik ümberkaudsed haigeks tegema. Kuigi jah, eks ma ikka natuke muretsesin ka. Kui kogu meedia ikka ainult ümber seagripi soigub, siis tekib ikka kerge paranoia.
Nüüd on haigus juba peaaegu ära kadunud. On veel jäänud vaid kerge köha ja kui ma Eestisse tagasi jõuan, siis karantiini pole mind vaja panna.

Muudest toimetustest niipalju, et lõpuks vedasin Liisi ka Vatikani. Läksime sinna kella kaheks ning avastasime, et järjekororda praktiliselt ei olegi. Ostsime oma piletid ära, vahtisime ringi ja suundusime siis ka Sixtuse kabelisse. Mulle pole kunagi ülehaibitud kunstiväärtused meeldinud, aga nagu ma juba varem öeldnud olen, on Sixtuse kabel suurepärane erand. See on tõesti kogu haipi väärt ja kogu haibist hoolimata üks kõike ilusamaid kunstiväärtusi üldse. Aga mina nägin seda nüüd kolmandat korda ja vaimustus oli veidi väiksem kui kahel eelmisel korral. Eks oma mõju oli ka sellel, et oli augustikuu ja kabel massiliselt rahvast täis (eelmisel kahel korral rahvast nii väga palju polnudki).

Lisaks sellele viisime Liisi ka IPi mägikülla. Seal, tuleb välja, meeldis talle kõigist külastatud Itaalia paikadest kõige enam viibida. Ilus küla on küll, palju kasse ja toredad inimesed. Aga mina pole siiski hingelt maainimene ja minul on seal siiski veidi igav. Kuigi jah - kogu küla on väga väga ilus.


Ja siis käisime veel rannas ka. Minu esimene suplus sel suvel. Vesi oli muidugi tohutult soolane, aga nii tore oli veeta aega vees, kus pinnalpüsimiseks polnud üldse vaja oma jäsemeid meeleheitlikult vehkida. Ajasin lihtsalt keha sirgu ja hulpisingi - tore see soolane vesi hoolimata sellest, et juuksed on mul nüüd rastajuuksed ja nahk nii kuiv, nii kuiv. Ja lisaks sellele on mul nüüd päikesepõletus, jee! Ja Liis oli eile näost lausa lilla. Ehk jätab ta nüüd mõneks ajaks selle pideva jutu, mis mind kogu aeg hämmastama on pannud. Nimelt on ta peaaegu iga päev rääkinud, et ta pole veel piisavalt päikest saanud ja et ta peaks veel natuke päevitama.