Neljapäev, veebruar 28, 2008

La pluie

Sügavad mõtted on peakolus palju tõsisemaltvõetavad kui paberil/ekraanil. Räägin niikuinii MSNs mingit loba ja keskenduda ei saa, jätan emotsemise mõneks teiseks korraks. Loodame, et jätan emotsemise täitsa ära, sest emo out ja mina tahan ju olla hirmsalt popp.

Kogu lugu lühidalt kokku võttes: elasin just üle selle aasta võimsaima madalseisu. Amatööridele seda ei soovitaks. Ometi on nende ee...hoogudega? see hea asi, et kui nad lõpuks hajuvad, on olla meeletult hea. Nüüd kus ma pole kogu aeg unine, nutune, antisotsiaalne ja iseendast ära tüdinenud, tunnen, et võiksin mägesid liigutada. Energiat andis mulle Gerimax ja energia on nii hea, et mulle tundub nagu oleks päris-mina päriselt tagasi tulnud. Ainult, et ma ei tea päris täpselt kumb mina see rohkem "päris" on.

Liis loeb geiromaani ja turtsub ja piiksub ja muigab. Mina olevat täna öösel unes naerda lagistanud. Ega ma ei imesta. Eile sai seltsis nalja nabani ja Gerimax+ 2 kohvi + 4 klaasi veini hoidis mind kirkana Illeka sulgemiseni. Tänavatel tantsima ei hakanud. Kuulasin hoopis ühte laulu ja sattusin vaimustusse. Elan ühe päeva korraga ja kõik on ilus :)

Teisipäev, veebruar 26, 2008

Istusin kodus Mustamäel ja lugesin Terry Prachetti kõige esimest romaani, mis rääkis sellest, kuidas üks ori püüdis peremehe juurest ära põgeneda. Lugesin sügavmõttelist lauset: orjus on väga paha, vabadus on palju parem. Siis tulid meile külalised. Kuku, Ats, Maarika, Mark. Vastumeelselt panin raamatu kinni ja tõusin püsti, et neid viisakalt tervitada. Ema käskis mul laua peale viia võieleibu jms. Vastumeelne olin ka selle suhtes. Ütlesin emale, et minust on saanud suur misantroop ja ma ei taha ega viitsi kellegagi suhelda, aga ta ei saanud sellest väga hästi aru. Taustal toimetasid isa ja vend.

Kandsin võileivad lauale ja sattusin kuskile lumiste küngaste vahele, kus vedeles igasugust kraami. Ronisin üha kõrgemale, kraami eriti ei kogunud, aga luubi ja ühe kampsuni võtsin küll üles. Siis leidsin selle, mida otsinud olin - oma passi. Läksin lennuki peale ja ronisin läbi EXIT-märgi teise lennukisse reisijate salongi. Leidsin oma istekoha ja oma naabri. Siis tuli kuri stjuuardess ja rääkis, et ta teab küll, et kõigi passid ja pagas on kaduma läinud, aga viie minuti pärast peab igaüks kuidagi ära tõestama, et ta on pileti ostnud ja et tal on õigus lennuki peal olla. Mina võtsin oma passi kile seest välja. Minu naabri pass oli ka samas kilekotis, samuti meie mõlema piletid. Siis tuli stjuuardess ja ma näitasin talle oma passi ja piletit. Stjuuardes uuris hoolega piletit. Lõpuks ta veendus, et see polegi võltsitud. Aga mina nägin, et piletile on midagi kirillitsas kirjutatud. Stjuuardess ütles, et see on kombeks - piletiostja kirjutab piletisaajale häid soove. Sõitsin Poola lennukiga Moskvasse muide.

Enne seda tahtsin leida aaret, midagi Püha Graali laadset. Aare asus pika koridori lõpus, mille sissepääs oli trellitatud ja mida valvas suur madu. Madu küsis mult mõistatust. Mingi salahääl ütles mulle, et vastus on "muna". Ma arvasin, et kui ma kohe vastuse ära ütlen, peavad nad mõistatust liiga lihtsaks ja ma pean uue mõistatuse ära lahendama või mind ei lasta lihtsalt sisse. Seepärast hakkasin veiderdama ja küsisin, et mitu korda ma tohin valesti arvata ja milliseid vihjeid mulle antakse. Siis kui ma lõpuks "muna" ütlesin, ärkasin ma kahjuks üles.

Aga kuna unenägudes on alati põnevad WC-d, siis ühe viimatise uneWC kirjeldus. See oli ujula või spaa naisteWC. Kõik oli väga ilus ja puhas ja helesinine. Igas kabiinis oli kolm enesekergendamise võimalust. Kõigepealt elegantne nn Kalevi jalajälg, siis mingi ebamäärane moodustis ja siis tavaline wc-pott. Aga ma teadsin, et ka sellele wc-potile tuleb millegipärast jalgupidi peale ronida. Uks otseloomulikult lukus ei käinud.

Unenäod on imelikud. Tore, et nad imelikud on.

Laupäev, veebruar 23, 2008

No milleks pidada dieeti?

Neljapäev, veebruar 21, 2008

teatrimaraton

Hiljuti sai läbi minu kuu aega kestnud teatrimaraton. Ma ei läinudki hulluks.
Kõigepealt üks kena kronoloogiline nimekiri:
  1. "Vaikne muusika", 26. jaanuar, Draamateater
  2. "Kivid sinu taskutes", 30. jaanuar, Linnateatri külalisetendus Athena keskuses
  3. "Päike soojem, taevas sinisem", 5. veebruar, Linnateater
  4. "Bulgakoff", 7. veebruar Draamateater
  5. "Võlg", 19. veebruar MTÜ R.A.A.A.M etendus väikeses Vanemuises
Viis etendust kuu aja jooksul ei ole naljaasi. Järgi võivad proovida ainult kõige suuremad kultuurikäsnad, sest veidi väiksemad käsnad seda kõike endasse immutada ehk ei suuda.

Mul pole vähimatki plaani nüüd arvustust kirjutama hakata, aga mõned muljekillud võiks ehk olla...

Vaikne muusika
Lars Norén

Lavastaja: Priit Pedajas
Osades: Ülle Kaljuste, Elina Reinold, Ain Lutsepp, Guido Kangur

Enne kui algas etendus, tuli lavale neli muusikut, kes esitasid Mozarti keelpillikvarteti. Minu mälu on nagu Šveitsi juust ja kava ma ei ostnud. Nii ma siis kahjuks ei mäleta, mis numbrit see kvartett kandis . Aga muusika oli nii mõjus, et alateadlikult mängis ta mul peas terve etenduse aja. Ja etendusele mõeldes mängib ikka veel. "Vaikne muusika" oli traagiline. Kuidas mõned kaotused on nii suured, et nendest ei taastugi. Või noh - kes taastub ja kes mitte...Inimesed on ikka inimesed, aga hinges on neil mingi mõra, tekivad mingid defektid, elu ei saa täiel rinnal elada. Võibolla ma dramatiseerin üle? Mõjus oli see lugu teatrist lahkudes, aga praegu sellele tagasi mõeldes on ta mingis mõttes isegi mõjusam. Raskemeelne tükk, seda küll.

Kivid sinu taskutes
Marie Jones

Lavastaja Jaanus Rohumaa
Osades Indrek Ojari, Argo Aadli

Kaks näitlejat mängisid kõiki rolle ja neid rolle oli õige mitu.
ideaalne tükk näitlejameisterlikkuse demonstreerimiseks. Indrek Ojari muutus näitlejana hulga sümpaatsemaks.
Nalja sai ka üksjagu, aga lugu ise kippus tüütuks minema. Ja see "point", mis loos oli, polnud minu jaoks küll eriti hingeminev.
Noh, tore meelelahutus, aga piletirahast hakkas natuke kahju.


Päike soojem, taevas sinisem
Daniel Potter

Lavastaja Mart Koldits
Osades Piret Kalda, Anne Reemann, Aleksander Eelmaa, Allan Noormets, Andres Ots, Rain Simmul, Margus Tabor

Lapsed Edela-Inglismaal Teise maailmasõja aegu. "See on lapsepõlv, mille juurde kuuluvad mängud, kiindumused ja väikese inimese rõõmud, aga ka sõda, hirm, võimuvõitlus ja vägivald. Lapsed on loomult hakkamasaajad, nad võtavad maailma asju sageli iseenesestmõistetavamalt, üks-ühesemalt kui täiskasvanud, ja sellepärast on nad ka halastamatult objektiivseks peegliks ümbritsevale," ütleb tutvustus. Kas just halastamatult objektiivne peegeldus, aga päris murettekitav peegeldus küll. Jälle selline näitlejameisterlikkus, et hakka või uskumagi, et tegemist on kamba 8-aastastega. Lõpp on kurb, aga mõtlemapanev. Selle komplekti seas kõige tugevamaid emotsioone tekitanud etendus.

Boulgakoff
Jaan Undusk


Lavastaja Margus Kasterpalu
Osades Hendrik Toompere jr, Merle Palmiste, Raimo Pass, Jan Uuspõld, Mait Malmsten, Guido Kangur, Külli Reinumägi

Kõige rohkem mõttetööd ergutanud etendus. Ja kõige raskemini kirjeldatav. Unduski tekst tundus igatahes tohutult vägevana ja Quevedo tuleks kiiresti läbi lugeda. Tekst ei põhine Bulgakovi elulool. Või on siis selle vaba tõlgendus, edasiarendus. Aga need pinged, mida Bulgakov ilmselt oma eluajal võis tunda, on hästi esile toodud. Ma ei tea, kas tänu tekstile, või näitleja-lavastajmeisterlikkusele. Soovitan kindlasti vaatama minna. Mitte ainult näidenditeksti, vaid ka lavastuse pärast. Minu ideaalkujutelm heast teatrist on päris sarnane Boulgakoffile.
Pilti kahjuks draamteatri kodukal ei ole, tuleb leppida Postimehe pildiga.

Võlg
Katrin Saukas

Lavastaja Merle Karusoo
Osades Katrin Saukas, Raivo Trass, Sulev Teppart, Urmas Lattikas

Võlg - Betti Alveri ja Heiti Talviku lugu. Olin vist teatrist juba üleväsinud. Emotsioone eriti ei tekkinud. Oli häid ja väga häid kohti, aga mingisugust mõjuvat üldmuljet ei tekkinud. Saukas oli Underina minu jaoks kuidagi ehedam ja mis, Raivo Trassi Talvikusse puutub, siis mul võttis ikka üksjagu aega, enne kui ma teda "uskuma" hakkasin. Pärast uskusin juba küll. Teine vaatus oli üldse parem... Aga Betti luuletus "Võlg" on siin.


Ma arvasin, et ma suren. Sellise kultuurikihi kirjeldamine ja meenutamine ei ole naljaasi. Olen siin kirjutanud ja pilete otsinud kauemalt, kui tunnistada tahaksin.
Aga ma elan siiski. Ja õige peatselt loodan jälle teatrisse minna :)

Teisipäev, veebruar 19, 2008

veel filmist ja niisamajutt

Nagu ikka kombeks, järgneb Väga Toredale Päevale üks Hästi Nõme Ennelõuna. Ma ei tea, miks see nii käib. Sisuliselt pole midagi muutunud. Tahaksin süüdistada neid segasid unenägusid, mis kogu süsteemi sassi löövad, aga tegelikult tulevad sellised unenäod siis kui ma neile segastele asjadele juba tükk aega mõelnud olen. Pean kurbusega nentima, et kui asi puudutab unenägusid, siis olen ma tegelikult kogu fantaasiarikkuse kaotanud. Kohutav! Ma näen unes väga lihtsakoelisi asju ja argiseid sündmusi. Ainult loogika on teine.

Noh, täna hommikul nägin ma unes seda, et Lalaa pidas sünnipäeva. Me läksime Liisiga kohale. Ülejäänud külalised olid kõik 7-8aastased mudilased. Selline uni tuli sellest, et seminaris lugesime M.Undi "Sünnipäeva"; homme on Liisi sünnipäev; Lalaa lubas Liisi neljapäeval külla kutsuda ja torti pakkuda. Teine uni oli selline, kus mina ja Gino käisime mingis tundmatus linnas ringi otsisime kohta, kus valuutat vahetada. Lõpuks läksime Eesti Posti kontorisse ja Gino vahetas seal (vist eesti kroonideks) just nimelt need 50 Taani krooni, mis minuga ärkvelelus viimastel nädalatel kaasas on käinud. Ja rohkem ei juhtunudki midagi. Mingi hetk sõitsin bussiga ka ringi. Une põhjus - Peterburi reis kindlasti. Fantaasia puudub!

Et vingumisega jätkata: sain mingi tobeda külmetuse! Kurk valutab ja nohune nina ajab aevastama! Tegelikult on mul veel kergelt läinud, tuleb välja. Teised on täiesti haiged. Aga need haiged inimesed käivad veel igal pool lõbutsemas, seltsimas. Mina ei viitsinud eile küll peale filmivaatamist kuskile minna. Kõmpisin koju. Õnneks läksin koos Gerliga. Muidu oleksin ma täiesti ära mandunud ja bussiga koju sõitnud. Vaatasime, muide, Rushmore'i. Väga tore oli.

See Before Sunset oli tegelikult väga hea film. Ei olnudki klassikalist happy end'i. Oli väga usutav lõpp, mis tõotas ajutist happy end'i. Elulähedane ja tore. Aga Before Sunrise meeldis rohkem, sest seal oli nooruslikku unistamist ja optimismi palju enam. Sunsetis olid peategelased tüüpilised maha rahunenud üdini realistlikud inimesed. Ei tea, kas filme tasub uskuda, aga arvata võib et mingi sarnane areng ootab mind ka ees. Võibolla 9 aasta pärast olen ma asjade kulgemisega rahul, aga praegu küll ei tahaks selliseks rahulikuks ja mõistlikuks inimeseks saada. Kuigi...võibolla on siis mingis mõttes parem elada. Pseudoprobleemid ei valitse enam elu. Ma ei tea...Tekib mingi paratamatuse tunne. Aga: vabadus on tunnetatud paratamatus ? Lühidalt: ma olen ise ka oma mõtetesse ära eksinud. Aga endast vanemaid inimesi, seda mida nad võivad tunda ja arvata, on nüüd natuke kergem mõista. (Isegi, kui see on ainult film.)

Et mitte nüüd süvafilosoofia ajuliiva vajuda, siis ruttu viiamane punkt. (Sest mõtteid rohkem pole niikuinii.) Suur ja rasvane punkt : .

Pühapäev, veebruar 17, 2008

talv, film, kontsert

Küll on tore! Tundub, et vähemalt mõneks päevaks on tali kohale tulnud nagu veebruarile kohane. Lumikellukeste võrsetest on muidugi kahju, aga muidu in mul hea meel lume ja külma üle. Isegi sellest hoolimata, et eile koju tulles (tegelikult küll tänase päeva esimestel tundidel) nina tohutult külmetas. Olen nii konservatiivne, et kui kogu elu olen harjunud talve läbi elama, siis nüüd ei kujuta enam ette ka, et see ära jääb. Isegi kui ilma talveta on palju soojem ja lihtsam.

Täna saab läbi esimene päris õige Tartu nädal pärast vaheaega. Väga hea on siin olla. Seltskonda ja toimumisi on jätkunud rohkem kui küll ja mulle meeldib jälle koolis olla. Mis siis, et sisuliselt on mul vaid kolm seminari nädalas. Sellegipoolest!

Aga eile me vaatasime filmi nimega Before Sunset. Ilus lugu, väga armas. Poiss ja tüdruk kohtuvad juhuslikult rongis ja armuvad teineteisesse. Aga aega on neil teineteise jaoks vaid üksainus päev. Siis läheb poiss lennuki peale ja sõidab koju USA-sse ning tüdruk läheb tagasi Pariisi. Koos on nad Viinis.



Nii ilus lugu, et tahtsin lausa nutma hakata. Sest mu süda on muutunud nii kalgiks ja ma ei usu enam, et päriselt selliseid asju väga juhtuks. Või vähemalt mitte minuga. Aga vahest on elu nagu film küll ja muinasjutud saavad tõelisuseks. Ja sellepärast olengi ma tohutult kurb. Tundub nagu oleks keegi mind minu muinasjutust ilma jätnud. Ma olen nii ära rikutud, et ka kõige paremas filmis tunnen ära filmikeelele omased võtted (ja klišeed) ning saan aru, et see esitatav lugu on põhimõtteliselt lihtsalt illusioon, pooleteisetunnine reis teise, ilusamasse maailma. Aga ikkagi tahaks ma ka et minuga juhtuks (päriselus) midagi sellist. Naiivitar :)

(Kui Liis küsis mu käest peale Sunrise'i vaatamist, et mis ma arvan, kas poiss ja tüdruk saavad kuue kuu pärast kokku, vastasin, et kindlasti mitte. Filmi treilerit otsides avastasin, et filmil on järg nimega Before Sunset (mitte ajada segi filmiga After the Sunset. Mina tegin seda mitu korda). Tüdruk ja poiss kohtuvad peale üheksat aastat. Järelikult oli mul õigus - nad ei kohtunudki. Pff, see on kõigest film, aga ikkagi teeb selline avastus mu veel sapisemaks.
Kui Sunset ära laeb, siis oskan filmi kohta arvamust avaldada. Aga praegu tundub et sinna monteeritakse lõpuks ikkagi külge üks happy end, mis toidab mu kibestumust veelgi. Sest ühelt poolt ma tahan sellistesse asjadesse uskuda, aga teiselt poolt olen ma neid happy ende liiga palju näinud selleks, et neisse uskuda. Aga loodame parimat. Ja loodame, et see kibestumus sureb välja. Tegelikult läks see treiler juba natuke hinge...

)

Eile õhtul pääle filmi läksin kuulama Ultramelanhooli (kes on osustanud ahjuks oma nime lühendada igavaks ja mittemidagiütlevaks UMiks) ja kuigi kontsert oli veidi liiga lühike, oli see väga mõnus. Peaks tihemini kontsertitel käima. Aga juba mitmendat korda Genkulbis on omaette elamuseks saanud WC-järjekord. Naljakas on vaadata, kuidas järjekorras seisavad kaks tibi, üks muhu kampsuniga poiss, kari itsitavaid tüdrukuid, mõned purjus poisid ja mina. Jälle rändab vaatenurk maagiliselt kuskile lae alla, kust toimuvast saab parema ülevaate. Ja see nn argielu poeetika ajab muigama..

Ma pean nüüd muid asju tegema...

Kolmapäev, veebruar 13, 2008

et raisata aega...

veel üks suffle'i test:

How does the world see you?
Antimatter - Saviour
-Nii depressiivsena kohe...

Will I have a happy life?
The Monks of Notre Dame - Pax Aeterna
-Kas just õnnelik, aga igavesti rahulik. Selge, tänan!

What do my friends really think of me?
Nirvana - Lithium
I'm so happy. Cause today I found my friends.
They're in my head. I'm so ugly. But that's ok.
'Cause so are you. We've broke our mirrors.

What do people secretly think of me?
The Cranberries - I Will Always
I will always, Go beside you,
You will always, Understand.
-Psühholoogi tütar ikkagi!

How can I be happy?
Enya - May It Be
You walk a lonely road
Oh! How far you are from home
Rändamine aitab masenduse vastu küll jah...

What should I do with my life?
KT Tunstall - Another Place To Fall
Affection is yours if you ask/
But first you must take off your mask..
-Oi, ma ei viitsi isegi ironiseerida enam

What is some good advice for me?
Black Sabbath - Iron Man
Now the time is here
For iron man to spread fear
Vengeance from the grave
Kills the people he once saved
-Kättemaks on magus, hahaa!

How will I be remembered?
Loona - Latino Lover
- Oh, I didn't know i had it in me :D

What is my signature dancing song?
Juanes - La Camiso Negra
-Võiks olla palju hullem. Omal ajal see laul mulle meeldis...

What do I think my current theme song is?
HIM - Right Here In My Arms
-Kuna me oleme Liisiga viimastel päevadel oma pubekaelu mälestustesse süübinud olnud, siis miks mitte ei peaks sobima ka pubebeka-aja lemmikmuusika?

What does everyone else think my current theme song is?
Antimatter - Psalms
-Küsin uuesti: olen ma tõesti nii depressivne?

What song will play at my funeral?
Koer - Hingede Rändamine
-Oo, suurepärane valik!

What type of men/women do you like?
The Cranberries - Wanted
You know that all I wanted
was to be there by your side
-Tuleb välja, et ma tahan, et keegi tahaks mind omale küljeluuks...

What is my day going to be like?
Ella Fitzgerald - I Want Be Happy
- Kümnesse!

Pühapäev, veebruar 10, 2008

koristamine ja piinlik-naljakas elu

Reedel tegime emaga vaat et Molotov-Ribbentropi pakti väärilise plaani: homme hakkame koristama. Koristamine on üks põrgupiin ja ma teen seda võimalikult harva. Ja põrgupiin on koristamine otseloomulikult seetõttu, et ma seda nii harva ette võtan. Suletud ring. Aga laupäeval me siis igatahes koristasime. Ja see on tõesti nii suur ja erakordne sündmus, et vajab blogis kohe erililist äramärkimist.

Tolmutordid korjasin kokku, kirjutuslaual vedeleva laga likvideerisin ära, panin raamatud riiulitesse tagasi, riided kappi jne jne. Ja siis tõstsin oma toas mööbli ümber. Feng shuist ei tea ma tuhkagi, aga nii hea ja mõnus on seal nüüd olla. Palju parem kui enne. Ja põrandad pesin ära ja kõik vanad vihikud viskasin ära. Aga ega see vanade asjade ära viskamine nii väga kerge ei olegi: ilmselt on hinges mingi ihnus/nostalgia ja nii juhtuski, et kuigi nii mõnestki asjast sai lahti, sai nii mõnigi asi lihtsalt teise tuppa paigutatud. Träni rändab lihtsalt mööda korterit ringi...Aga ilus illusioon kukkus välja ja kui me põrguppinad kord lõppesid, siis heldisime emaga kordamööda, et oi kui ilus ja puhas ja värske me kodu nüüd on! Ja prahti viisin ma välja ainult neli või viis kotitäit :)

Kes oleks võinud arvata, et koristamisest nii pikalt rääkida saab? (Ahjaa, kui ema laeval töötas, siis ta rääkis, et teised koristajad arutlevad omavahel tolmulapi ehituse üle, aga see selleks). Aga ma räägin natuke veel: koristamise käigus viskasin ma palju vihikuid ära. Alles jätsin vaid ühe, kõige rumalama. Minu ja Liisi nn kirjavahetusvihiku. Tunnid olid igavad ja tähelepaneliku kuulamise asmel me siis hoopis kirjutasime teineteisele lollusi. Päris naljakas-piinlik on lugeda, kuidas füüsikat ei viitsinud õppida, kuidas keemia oli arusaamatu, kuidas reidi leht maas oli ja kuidas mul A-ga suur armastus käsil oli.
Vihikust leidsin sellise Liisi lõigu:
Tead sa mis ma mõtlesin, loodan et sa ära ei kohku mu jutust nüüd :)
Lihalt no ma kuulan kogu aeg, kuidas mu õde oma parima sõbrannaga oma nn "seks- kogemustest" räägib..ja ma siis ma mõtlesin, et kui mina (meie) ka kunagi (nii 100 a. pärast) nii "kaugele" oleme jõudnud, et kas siis me ka omavahel siuksi asju arutame!?
Praegu oleme me omavahel suheldes vist kaks kõige vulgaarsemat inimest üldse. Ja kunagi me olimegi sellised nunnukesed? Ja kõigest umbes viis aastat tagasi? What went wrong?

Aga peale poolepäevast põrgupiina külastasin Äigrumäe Tiinat. Nägin tema kasse, ilusat ümarat rasedat Leilit. Rääkisime niisamajutte, sõime kooki ja olime toredad.

Täna ma ei koristanud. Käisin hoopis uisutamas. Oli sündmustevanene päev, kui välja arvata, et gmailis tegutsedes oli mind tabanud mingi ülim hajameelsus mille tagajärjel saatsin ühe kirja täiesti valesse kohta. Inimestel on õnneks hea huumorimeel, aga mina sain esimest korda elus teada, et ka meile lugedes on võimalik punastada :)


Neljapäev, veebruar 07, 2008

kultused

Tallinn.
Läksime Aateega KUMUsse. Ma ei jäänud kohtumisele hiljaks, ma jõudsin hoopis liialt vara ja kui ma teda seal trollipeatuses ootasin, siis ründas mind ei keegi muu kui Jehoova tunnistaja.
Meie dialoog oli laias laastus umbes selline:
-"Maailmas sünnib nii palju halba. Kas teil ei teki küsimust, et kas jumal meid üldse armastab?
-"Jaa, muidugi armastab." (Mine nüüd ära, ma ei viitsi sinuga seletama hakata)
-"Väga õige. Kõik vastused on Piiblis olemas. Ja kui inimesed kannatavad jms, siis sellepärast et nad pole haritud, sellepärast, et nad ei tunne Piiblit. Piiblis on kõik kirjas."
-"Peale kristluse on ju ka teised religioonid, mis üldjoontes väärtustavad sedasama, mida kristluski"
-"Jah on küll, aga näe loe siit..." Tädi näitab mulle ühte Vahitorni teksti, kus räägitakse kuldvasika ja Mooloki kummardamisest.
-"No ega ma siis ometi seda ei mõtle!"
-"Muhamed oli inimene, Buddha oli inimene. Aga Kristus oli jumal. Ainult Piiblis on tõde. Me peame lugema Piiblit, et teada saada, mida jumal meist tahab."

Ja siis tundus mulle küll, et selliste inimestega polegi võimalik vestelda. Minu maailmavaade on lihtsalt nii teistsugune. Aga eks tegelikult oli see inimene mulle "teaduslikult" huvitav. Milline õnnelik inimene! Minul pole küll mingit nii kaljukindlat veendumust, et kõik muu tähtsusetuks tolmuks hajuks. Huvitav oli teda kuulata-vaadata. Ma püüdsin olla tolerantne, aga vist tekkis mu suunurka kõigest hoolimata kergelt üleolev irve (ma ei ole selle üle üldse uhke).

Kõige jubedam oli minu jaoks see Buddha ja Muhamedi inimlikkuse rõhutamine. Olidki inimesed. Ja see siis tähendab, et nad on automaatselt lihtsalt saast? Mina rumaluke lootsin, et asja saab inimesest siis, kui ta end ise igakülgselt arendab. Orjameelsuse ja misjonitöö asemel :P Religioonid on muidu toredad, aga inimesed ongi nõmedad. Ilmselt on inimesele antud mingi eriline anne kõik ilusad ideed oma võimuiha (sektijuhid jt) ning kõige/kõikide ühesuguseks vormimise vajadusega ära solkida. Miski minus kustus, kui ma sain teada, et isegi budistid on agressiivset misjonit läbi viinud (šamanimi vastu). Tahaksin nüüd kirja panna mingi sügavmõttelise teemat kokku võtva lause, aga midagi ei tule pähe. Midagi on religioonides küll. Aga misjonärid hirmutavad mind. Õigemini kummastavad. Õige asi tuleb minu juurde ju pealesurumiseta. Kui ma seda väärt olen. Või ei?
Uus teema palun.

Tegelikult andsin ma eile oma sõrme kuradile. Pangale see tähendab. Ühe sõrme andsin õppelaenu eest, teine läks nüüd äsja krediitkaardi eest. Läksin panka, et vale parooli sisestamise tõttu blokeeritud netipank uuesti avada. Ja siis küsis teller, kas ma ikkagi ei taha seda krediitkaarti, mis tehakse mulle tasuta, millel pole kuutasu ja mida ma võin kuid ei pea kasutama. Mõtlesin küll, et miks ometi, aga läksin õnge ja reedel lähen kaardile järgi. Edukas misjonitöö on seegi. Isegi kuigi seda kaarti kavatsen ma kasutada ainult hädajuhul või netist väärt raamatute vms tellimiseks. Valitsev religioon on tarbimiskultus. Ja minagi olen selles koguduses. Väga ei tahaks, aga teisiti ei oska ka. Proovin vähemalt mitte fanatismi langeda :) Õnneks pole eriti raha ka et ostlemisjumalat kummardada - ikkagi tundeg.

Loen mõningaid ökoteemalisi blogisid ja seegi aitab kaasa. Ma olen välja arendamas mõtteviisi Kui ma selle mõttetu julla kasvõi naljapärast ostan, tehakse neid jullasid veel juurde, milline raiskamine ning kas mul on seda asja tõesti vaja? Vahel tuleb paremini, vahel halvemini välja. Aga jõulu- ja valentinipäevaaegseid Tiimareid, Jyske jms poode vaadates tekib peapööritus.

Tuleb loobuda pudeliveest, sain hiljuti teada. Karbis salateid pole ma juba ammu ostnud. Lihtsalt raha säästmise ja tervisliku eluviisi nimel liigun põhiliselt jalgsi. Ja aja jooksul olen õppinud õigel hetkel ütlema: "Kilekotti pole vaja!". Aga isver, kuidas mulle meeldib lihtsalt olla ja olla kuuma dušši all. Veidi süüdaslikult seda siiski täiest hingest nautides....Ja raamatuid ostan ma ka liiga palju, vaesed puud! Kas hedonismi ja rohelist eluviisi annab omavahel kokku sobitada?

Mis KUMUsse puutub, siis Miró oli ülivägev! Isegi parim repro kahvatub orginaali ees. Nii ilusad "sigrimigrid" et mine või hulluks. Hakkan nüüd varsti hullunult paberit raiskama- oma isiklikke sigrimigrisid tegema.... Kunstikultus :)

Pühapäev, veebruar 03, 2008

toreelu

Viimased paar päeva on möödunud rahulikus idüllis. Raamatud, filmid, teatriskäigud...Vana mina on mõneks ajaks tagasi tulnud. Viimase aja rabelemised on ego niimoodi mitmesse eri suunda venitanud, et ma olin mõistust kaotamas. Aga siin rahulikult, praktliselt mittemidagi tehes, olen ma jälle mina ise. Pean varsti jälle Tallinna minema, tarka nägu tegema, enda eksistentsi läbi praktiliste tegevuste õigustama. Aga täna saan veel natuke lugeda (ma taasavastasin raamatute sisseahmimise mõnu) ja looderdada. Ja mis kõige parem - looderdamise vaheaegadel tunnen endas seda haruldast töömõnu tunnet. Seda tunnet, et mulle meeldib seda või teist asja teha, mitte sellepärast, et peab.

Kogu aeg on muidugi paratamatult see tunne, et aega on nii vähe ja kogu aeg oleks vaja teha kümmet erinevat asja kuid paradoks seisneb selles, et mida rahulikumalt ma kõike võtan, seda rohkem on mul ka aega. (Aega, et elada, kui see nüüd liiga suurejooneliselt ei kõla....)Asjad ei edene, aga muretsemisest pole ka kasu. Ja viimasel hetkel saab kõik alati korda. Vahepeal saab muretseda ja vinguda ja hädaldada, kuid lõpuks saab kõik korda. Siiamaani on ikka saanud.

Lugemisega on tekkinud lugematult palju mõtteid, mida ma ei taha oma pooliku eneseväljendusoskusega paljastada. Aga mõtted on nii intensiivsed, et elu muutub kohe rikkalikumaks. Mis siis, et raamatutarkused hoopis eluvõõraks pidavat tegema....Ma justkui ammutaks oma elujõudu paberile trükitust. Naljakas!

Tegelikult teeb lihtsalt hea ilm minust kohe teise inimese. Nii mõnus värske õhk! Aken on kogu aeg lahti. Vahepeal ma aevastan, aga asi on seda väärt :) Liis õpib oma 18-punktiliseks eksamiks. Peaaegu iga kord kui ma tema poole vaatan, on ta aga hoopiski tukastamas. Mis võiks olla mõnusam ja rohkem kiusatusttekitav kui mõnus uni? Tahan ka, aga ei oska...

Pöördun peatselt töömõnu juurde tagasi. Võibolla enne üks totter arvutimäng? Või koristaks laua ära? Pühapäevad käivad mulle tavaliselt kohutavalt närvidele, aga täna tundub hea päev olevat.

Ainult, et ma ei saa aru, kuidas nii mõttetu asi nagu Eurovisioon nii palju kirgi üles kütab. Kolmveerand blog.tr.ee-d on seda täis. Leto Svet on nõme laul ja sellepärast ta mulle meeldibki.
Umbes sama tore kui see leedu eurolaul ;)

PS: Liis just küsis, et miks ma siis üldse sellest eurovisioonist kirjutan, kui see nii nõme on. Tahan küll seda ignoreerida, aga tekib sama efekt nagu ahelkirjadega: keegi saadab kõigile oma kontatidele mingi nõmeda ahelkirja ja siis keegi teine saadab oma sõpradele nõmeda ärge-mulle-kunagi-ahelkirju-saatke ahelkirja. Ma lasin end siiski provotseerida, vabandust!

Reede, veebruar 01, 2008

Prostakvašino

Elagu kõikvõimas juutuub!
Ma leidsin ühe oma lemmikmultikatest!







Ja nagu näha, vaatamist veel jätkub: Zima V Prostokvashino, Kanikuli V Prostokvashino