Laupäev, september 30, 2006

veel kord Zavood

Üks kord ei jää teiseta. Zavood kutsus jälle. Tegelikult kutsus Minni, aga see selleks, mõte jääb samaks. Alguses ma võibolla mõtlesin selgelt ja loogiliselt(ei ole vaja raha raisata, oleks vaja viimasest korrast välja puhata), aga varsti mõtlesin hoopis sellele, et see on tore. Isegi Liis tuli ju kaasa. Kui reedeõhtu oli üks suur tants ja trall, siis eile oli meil pigem vaimne seltskond. Me viiekesi - Mina-ise, Liis, Minni, Anneli, Doris - arutlesime väga olulistel teemadel
  • kuidas nimetada suitsetatavat sirelit ja kes selle välja aretaks? vastus: kanirel, Anneli
  • kellest on Liis rase? Loogiline oleks, et minust. Mul ei ole aga sigitusaparaati. Olen vaid lihtne seemendaja
  • miks kannab Doris pikka seelikut? vastus: ta varjab oma 10-liitrilist põit
  • kes on tegelik diktaator Minni ja Anneli suhtes? vastust me veel ei tea
  • kes käib ringi ja teeb inimestest alastifotosid? vastus: Minni, see vana tuntud intrigant
  • keda lumeinimesest raskem fotole saada? vastus: eks ikka Dorist
  • jne
Ma jõin ainult ühe siidri. Ma arvan, et see on hea keskmine tulemus. Kehv on ta muidugi arvestades seda, et plaanisin osta ühe jäätisekokteili, mitte alkoholi. Tegime Liisiga hoolimata tema fiktiivsest rasedusest kahe peale ühe suitsu ka - ikka ei suuda ma selles leida mingit naudingut.

Muud nagu ei olnudki. Aaa, mõned fotosüüdistused ka ja kaks eriliselt sügavasisulist videot, milles tegeletakse elu mõtte otsinguga. vaadake!
esitleme uut teost "Filmi Dorist!"

Reede, september 29, 2006

poeezia zavoodis

Eile oli poeezial sünnipäev. terve kursus oli kokku kutsutud ja uskumatult palju inimesi ilmus tegelikult kohale ka. Kuhu siis mujale kui mtte vanasse armsasse zavoodi. Meid oli rohkem kui ma ette kujutasin. ma pean silmas puhtfüüsiliselt - hõivasime õige mitu lauda ja palju palju toole, takistasime liiklemist ja nii mõnedki komistasid meite otsa. Õluga ma õnneks siiski pihta ei saanud.
Õlut jõin ma iseenesest rohkem kui kunagi varem. vahel üllatan ma iseennastki :D Ainuke põhjus, mis ma õlut üldse juua otsustasin seisnes selles, et tal on paha maitse ja siis teoreetiliselt saab klaas aeglasemat tühjaks kui näiteks siidri puhul. Ei saanud!

Mida rohkem ma õlut jõin, seda kiiremini ta alla libises. Mõtlesin, et olen tagasihoidlik ja mulle aitab tükiks ajaks ühest klaasist, aga ei - jõin selle ära ja siis passisin. Passisin, sest mul oli veel plaanitud üks salapärane kesköine kohtumine. Arvasin, et katsun siis uue inimesega kainena kohtuda. Kurvalt vaatsin oma tühja klaasi ja ootasin õiget aega. Teised olid juba lõbusad ja tantsisid-trallisid....

kell 12 sain kokku tüübiga, kes oli mind lihtsalt suva peale orkutist endale MSN-i pani. Hmmm... Loomulikult ma pidin siis vaatama, mis imeloomaga tegemist võiks olla. Ei olnud pervert, pilti jms olin niikuinii juba enne näinud. Vestlesime natuke ja tegime esmast tutvust, aga üsna pea läksin ma juba zavoodi tagasi. Tüübist ei oska ma suurt midagi öelda, niisama juttu oli tore rääkida. Tore muidugi ka see kui keegi cappuchino välja teeb :D

Zavoodis pidin ma kiiresti hakkama mõtlema üldise lõbusa taseme saavutamisele. Niisiis, veel üks õlu palun! Ei mingeid probleeme - läks libedasti nagu allikavesi. Ma olen ju tuntud kaan :D
Meeleolu läks lõbusamaks kah, tantsima siis! Ma polegi enne zavoodis tantsinud, satun sinna enamasti seltskonanga, kes EI tantsi. Huvitav ja väga lõbus oli- kari inimesi üksteise vastu hõõrumas ja vaba ruumi paar ruutsentimeetrit. Asja vürtsitas muidugi see, et inimestel olid fotokad kaasas ja kindlasti jäi nii mõnegi pildi peale mõni minu loll lõust või hullem veel- mõni väändunud tantsimist imiteeriv poos. Mingid töllid jõlliasid mind küll liiga innukalt, aga ma suutsin end kokku võtta ja neid täielikult ignoreerida. eks see oli veidi raske, sest eks neid lolle ilastavaid lõustu on vahel päris naljakas vaadata.

Siis tuli üks õlu veel ära juua. Nõrgemad hakkasid minema pudenema ka. Katrin läks ära näiteks. Minul aga alles läks huvitavaks. Tuli mingisugune tüüp, kes suutis sama idiootselt tantsida kui minagi :) Välimus välimuseks (ei olnud ilueedi, aga oli huvitava "intellekutaalse" välimusega), aga Piret enam ei tantsinud ja mul oli hädasti talle asendajat vaja...
Pealegi, kuigi mõni tüüp mulel üldse ei meeldi, hakkan ma temasse hästi suhtuma, kui ta samasugusi lollusi ja koomikat suudab korda saata kui minagi, või vähemalt sellist muljet jätta - eks ikka selleks, et mina end mitte liiga suure, vaid ainult keskmise tolana tunneksin.

Vot siis nende õludega. Seisin püsti, ei tuikunud, silme eest udune ei olnud: bueno-bueno. Ometi puudus täielikult järjekordselt mõtlemisvõime ja häbitunne. kas ma ikka kaine peaga nii hullumeelselt tantsiksin? kas ma laseks mingil suvakal endal ümbert kinni võtta ja veel ise talle kaela ka vajuda? ega vist?
Nii ma siis seal eksisteerisin päris lõpuni välja. Ometi kuulsin ma Zavoodi hümni ka ära :) Kussonkodukoht? Eks ma siis liikusingi tüübiga taksode poole. Lõbus oli, häbi küll mitte. Tüüpi ma ilmselt niipea ei näe(kui kuangi üldse), ainsa tuttavana pidas minuga eile sammu Gea, kõik teised olid enne ära kadunud....

Nii lihtne ongi end lõbustada. Õlu- ja taksoarvele muidugi ei mõelda :D
vot nii!

Neljapäev, september 28, 2006

nullist sajani nelja nädalaga

ehk siis sellest, kuidas ma olen vist madalseisust välja tulemas. Kooli algus on minus enamasti ikka meeldivat ärevust tekitanud( mis siis et lühiajalist) aga see aasta virututati mulle küll paksu raamatukuhjaga pähe. Eks ma vist juba varemalt mainisin kuidas mul on nii palju lugeda-kirjutada, et kole. Pealegi, minu "sõber" on endiselt väsimatu - ta saatis mulle ka kohtu kaudu ametliku kirja, mis tuju küll kohe kuidagi paremaks ei muuda.

Sellest hoolimata näen elu jälle nii nagu vaja - ilusates heldedates toonides (mis sest,et viimsel ajal kannan üha enam tumedaid riideid) Muidugi võib end petta, et see kõik on ajutine, aga ikkagi :) Üle pika aja tulin ma koduteed tansiskledes ja omaette lauldes. Olen vaikselt ja tasaselt armunud. See ei ole kärarikas juubeldamine vaid lihtsalt teadvustamine, et tema on igati suurepärane. Vigadega, aga seda armsam. Vaatan teda kaugelt, salaja ja vaikselt, ta ei tea, aga mina tean- ta on mul südames, helge ja sooja tundena...Muide on tema, ja siis on tema. Mõlemad on mulle kuidagi nii tähtsaks saanud. On unistused, mälestused ja mõned üksikud täiesti tühised MSN-vestlused. Päris mehi mul ei ole, aga ega ma kurda - mul on roosamannased tulevikustsenaariumid :)

*Tarkadele meeldib minu seminaritöö/bakalaureusetöö teema -väga huvitav, ütlevad nad.
Mul pole aimugi mida üks korralik töö endast kujutab, aga ebalusest ja hirmust hoolimata tundub tulevik huvitavana

*Ja pesu pesen ma juba teist nädalat :D Lihtsalt kogu aeg tuleb midagi ette: laiskus, zavood....

Kolmapäev, september 27, 2006

Kolmapäev on...

Kolmapäev on kiimapäev kunstipäev. Äratuseks täna kunstiajaloo loeng, siis igaks juhuks veel üks, paus, prantsuse keel ja...läksin veel TÜ kunstistuudiosse joonistama ka.

Kui omal ajal mul tekkis tõeline õudne kole tüdimus mingisugusestki organiseeritud joonistamisest, siis nüüdseks on tekkinud lausa igatsus. Tegelikut juba mõnda aega, aga kuskile kerasid ja kuubikuid ma ei viitsiks ka joonistama minna. Õnneks elu viskab vahel võimalusi teele ette. Nii ma sattusingi nägema kuulutust, seda õiget.

Vedas. Täisakt, väike seltskond ja vaikne kelder. natuke kritseldamist ja nii lihtne see ongi. Ma unustasin isegi ära, et ma väsinud ja näljane olen. poolteist tundi kadus kiiresti.
Ega mu saavutused just märkimisväärsed polnud, aga meeleolu oli hea- ei mingit pinget, rahulik suhtumine.

Muidugi tuli mul õnneks see väsimus ja nälg õige pea meelde - seisin veerikus järjekorras ja ootasin ja ootasin, siis vaarusin (jah, vaarusin koju) ja nüüd on hirmus uni ...
sellepärast ma pikalt ja põhjalikult kirjutada ei suudagi:(

Teisipäev, september 26, 2006

Käisime Minnil külas

Eile käisime Minnil külas. Esimest korda muideks. Ma arvan nimelt, et too kord kui me end Helika toodud viinast purju jõime ja Liisiga oletatavalt tema ukse taha hüüdma läksime, ei loe. Tookord ei teinud keegi ju ust lahti :D Eile saime õige numbri teada ja lendasime kohale. oodatult kusjuures. Minni ise kutsus. Doris oli ka kohal.

Ega suurt midagi polnudki, aga olid rotid. Kaks ilusat pisikest, kel nimedeks Doris ja Diana :D
ma tahan nüüd ka rotti, aga kassi pärast ei võta. Hakkan lihtsalt Minnil tihedamini külas käima- rotte väntustamas ja....tal olid nii mõnedki asjalikud raamatud, mida sirvida tahaks.
Pidime filmi vaatama, aga kõigil kadus isu ära. seega hakkasime hoopis Aliast mängima. Uuendus oli aga see, et sõnade asemel tohtis kasutada ainult miimikat. Alguses ei saanud keegi millestki aru, aga kohutavalt kombel muutus kõik ajapikku täiesti loogiliseks :D

Nii see läks, muud polegi. Koolist tulles koristasin ära oma sahtlid ja sorteerisin pesu tumedate ja heledate riiete hunnikusse. Nüüd sai jõud nii otsa, et ma ei jõudnud isegi kooli :D
Passin mõttetult siin :D

Amélie


See film läks mulle jälle hinge. Samamoodi nagu eelminegi kord. Lihtsalt nii nunnu, nii eriline. Film unistajatele. ma ei ole selline nagu Amélie, aga natuke võibolla isegi tahaksin tema moodi olla. Ja siis kõik need inimesed...kui lihtne on tegelikult teha neid õnnelikuks, kasvõi korraks. Siiras ja südamlik film. Magus lõpp on ka ilus :P

vaadake järele. youtube's on muide terve film osade kaupa olemas ka :)

Pühapäev, september 24, 2006



Istun arvuti ees ja lürbin teed. Jõudsin alles veidi aega tagasi tartusse. Oli tore ilusate ilmadega nädalavahetus. Vaikne ja mõnus. Käisime rabas jalutamas ja sügist nautimas. Looduses viibimine mõjub muidugi ka väga lõõgastavalt ja tõepoolest tundsin ma end puude keskel märksa paremini kui kivimajade keskel. Muremõtted veel ei kao, aga vähemalt ajutiselt oli parem.....

Reede, september 22, 2006

oi kui huvitav

ma olen praegu päris purjus. väga huvitav on olla. enne oli muidugi huvitavam, siis kui Helika ja Mariti siin olid. Lähen pesen hambad ära ja ronin magama. homme on ju ikkagi kl 9 autokool. :D

Teisipäev, september 19, 2006

Hääletamine

Nagu ma juba mainisin, saime Saaremaale ja tagasi hääletades. Mulle oli see muide esimene sellelaadne kogemus, sest üksi ma hääletada ei julgeks ja paar varasemat katset kellegagi paaris hääletada on üsna haledalt läbi kukkunud. Pealegi, jäävad need varasemad katsed kunstikooli aegadesse - üsna kaugesse minevikku seega.

Piret see-eest on veteranhääletaja. Tema veeniski, et Saaremaalegi saab hääletades üsna edukalt. Tahtsin minagi järgi proovida :) Alustasime kell kaksteist. Ronisime Viljandi mnt äärde ja alustasime. peatus üks valge kaubik. kas tõesti käib kõik nii kähku? paraku ei. mees tundis lihtsalt huvi kuhu me läheme ja sõitis seejärel edasi. Kaua me siiski ootama ei pidanud, sest kohe peale valget kaubikut jäi seisma üks hõbedane BMW. Noormees soostus meid Viljandini sõidutama.

Nii see algaski. Kuigi mul on teatud eelarvamused BMW-de ja nende juhtide suhtes, tuelb tõdeda et uuemad ja luksuslikumad BMW on tõesti suurepärased. Laiad nahkistmed, võimas kiirendus, ilmselt ka head amordid, sest teekonarusi polnud üldse tunda. mees oli kohutavalt jutukas ja aina seletas ja seletas. Üsna huvitavat juttu muide. Viljanisse sõitimine oli eega huvitav ja läks kiiresti. Kõige toredam on see, et mees viis meid lausa Pärnu mnt äärde, et me ei peaks linnast ise kohale matkama.

Järgmine transpordivahend oli nn litsilõks. roheline sportlik auto, roolis noor, isegi väga noor meessoost isik, kes oli äsja alustanud esimest kursust Lennukolledžis. Temaga jutt ei sujunud. Püüdsime natuke küll, aga noormees oli tagasihoidlik ja arg, mina ennast peale ka suruma ei hakanud :D Suurem osa teest sõites Pärnusse möödus vaikuses ja teatud kohmetuses. Pikk ja veidi piinarikas, aga saime hakkama ning jõudsime õnnelikult Pänusse.

Pärnu tähendas jalgsimatka. Alustasime ühest linna otsast ja kõndisime teise. oi, küll see oli väsitav, aga hakkama saime siiski. paraku on pärnu üks piklik linn ja meie pidime kõnima just seda piklikku otsa. Pärnu linnapiiril hääletamine nii sujuvalt ei õnnestunud. Kuigi saime peale suuremate hädadeta, ootasime keskmisest kauem. meie autojuht ei vastanud ka kuidagi keskmisele: see oli naine kahe pojaga suures Seat maasturis.

Seatiga saime edasi ainult natuke. Me jõudsime paika nimega Kalli. Õues hakkas juba jahenema ja tekkis juba kerge mure kuidas ja millal me ikkagi praamile jõuame. Tee oli ju liiklusest üsna tühi :( Siis peatus suur must pretensioonikas toonitud klaasidega Volks. Sees istus mees, kes ei raisanud hetkegi aega. Ta seletas meile oma elufilosoofiat, mis seisnes selles, et nädalavahetusel pole tähtis kas magada oma naisega või võõraga, sest elu on elamiseks, mitte põdemiseks. Ta rääkis veidi oma tööst ja kinkis meile isegi oma firma reklaampastakad. Kui ta aga küsis kas me oleksime huvitatud temaga mõnikord Tartus pidutsemisest, vastasime ei. näib, et ta ei võtnud seda südamesse. Tähtis on kiiresti tegutseda. Tahab siis tahab, ei taha siis ei. tema juba moosima ja võrgutama ei hakka :D Kuivõrd selline elulaad on minu omast nii teistsugune (kuigi olen sellega ka veidi kokku puutunud), tundub see tühi ja kurb.

Nüüd peatus minu nädalavahetuse lemmikmees :) See oli Björn. Sakslane, kes oli tulnud Berliinist Tallinnasse oma praktikat tegema. Eestis olles otsustas ta veidi ka ringi vaadata ja meie suureks õnneks siirdus ta parasjagu just saaremaale. Mugav :) Saime edukalt jutule ja aina vestlesime ja vestlesime sellest ja teisest, maast ja ilmast. Kilomeetrid kadusid kiiresti ja tunniajane praamiootamine ei olnud ka liiga tüütu. Ta sõidutas meid Valjalani, meie ööbimispaigani ja jätkas oma teekonda Kuressaarde. Mul oli lausa kahju, et selline kena mees (iseloomult ja välimuselt) nüüd täiesti üksi edasi sõidab.

Tagasi tulles sõidutati meid Pireti sugulaste poolt Muhuni. Siis saime jahimeeste džiibi peale. Lihula kandis järgmise džiibi peale, siis pärnu otsas võttis meid peale veel üks vaikne ja veidi häbelik noormees, siis naine ja mees, kes olid nii lahked ja sõitsid viljandisse väikese ringiga, et meil vaid vähem kõndimist oleks :) Kõige lõpuks saime Citroeni peale, kus istusid kaks tibi :) nemad viisid meid, surmväsinuid, tartusse.

Nii see reis otsa sai. Uskumatu, et inimesed nii lahkesti meid auto peale lasid, uskumatu kui erinevad kõik need autojuhid kõik olid. Põnev oli. Üksi ma hääletada ei julge, ja veidi väsitav on ka, aga tegelikult teeks seda teinekordki. Ikkagi seiklus, ikkagi väikene teadmatus, mis saab edasi või kes järgmisena edasi aitab :)

Esmaspäev, september 18, 2006

Saaremaa


...oli väga väga ilus. Olen liiga väsinud, et muljetada, aga ega muljed üleskirjutamata ei jäää :)

Reede, september 15, 2006

rännukihk

Rännukihk ei ole kuhugile kadunud. Dorisega aega veetes ei möödu ühtegi päeva kui ma ei mainiks meie plaane minna Islandile, Kreekasse, Indiasse. need ei ole muidugi eriti realistlikud plaanid, aga kui kogu aeg korrutada, ehk saavad siis ka teoks. Veidi tõenäolisem on jõuda Haapsallu ja Kallastele, need tulevad järjekorras Islandite ja Kreekade järel. Kas me sinna kunagi jõuame?
kunagi ikka, aga kes teab millal? Meie ei plaaneeri ja me mõlemad oleme kaasaveetavad inimesed, mis tähendab, et initsiatiiv peab tulema kellegi teise poolt. peab olema keegi, kes võtaks käest kinni ja ütleks: "Tule!" Ses mõttes on lausa uskumatu, et me suutsime ikkagi Viljandis ära käia. Lootust on siis kunagi mujalegi jõuda :)

Õnneks on inimesi kes ütlevad "Tule!" Piret tahab minna Saaremaale. Ma ütlesin "jah!" Nii me siis läheme. hääletame, vaatame kas saame kohale. Põnev on muidugi see, et peale meie mõlemi zavoodi-õhtut on start lükkunud edasi eee... õige mitu tundi. Loodame kohale jõuda ja... ikkagi seiklus! Pühapäevani!

reaalsuse inetu külg

Eile tabas mind masendus. Ühtäkki kukkusin justkui kustkilt kõrgelt suure hoo pealt prantsti vastu kõva maad. ma sain aru, et lõppude lõpuks kui ma tahan ülikooli lõpetada, siis tuleb asjalikuks hakata. Ega mul väga viga ei olegi olnud senini, aga nagu arvata võib, on elus domineerivad mitte niivõrd looduseseadused kui Murphy seadused. ehk siis...ole kui tubli tahes, ikka kuhjub kõik viimasele aastale/kuule/minutile.

Kõik on veel kontrolli all ja kindlasti ei ole siin kõiges midagi ületamatut, aga kui esimene tõsine koolinädal tähendab ainult ülesannete kuhjumist, siis läheb meel mõruks küll. Tuleb lugeda suurem kogus raamatuid kui kunagi varem (rekordilise tempoga muide), tuleb end teoreetiliselt eluga kursis hoida, samas veel ise midagi produtseerida ja jätta veel ruumi eraeluks? oeh :(

Mind tabas niisugune kole masendus, et helistasin kohe Akadeemilisele Sõbrale lohutuse leidmiseks. Läksime Zavoodi ja tuju paranes. Nii temal kui mul. Põnev oli muidugi see kuidas ta enese hilinemist vabandas. "Ma lõhkusin pokaali ära, mõned killud vist tungisid kätte, aga ma tulin nii kiiresti kui sain" Kangelane missugune. vabandust, mul on suur lõikehaav, aga ma tormasin siia, et sind lohutada :D

Zavoodis oli tore nagu ikka. Tõesti, kui kunagi kuskil midagi juhtub, siis just nimelt zavoodis. küll baarikaklused, küll purjus vanamehed, küll mustahambalised mehed, kes õlut ja kohvi välja teevad. Zavood on nagu kodu, kus kõik tuttavad näod koos. Kui ei olegi tuttavad siis varsti saavad. Alguses mina ja Doris, siis Marit, siis Liis, siis Minni ja Anneli, siis nende sõbrad-tuttavad, siis Dorise kursavend ja co. Muid olendeid oli Zavv niigi täis:)
Ja siis kui mina hakkasin ära mienma, nägin Piretit uksest sisse tulemas :D

muud ei oskagi öelda. tore oli noh :) Reaalsus taandus ja loodetavasti ta niipea tagasi ei tule :D

Esmaspäev, september 11, 2006

nii nunnu :)

hulgused rannas


See on meenutus Narva-Jõesuu rannast, kus me käisime öösel rohke kära saatel külmas vees ujumas, jõime viinkokteile ja vaatasime langevaid tähti. Kui ma tõin külma kaitseks magamiskoti, siis oli sõber sakslase esimene reaktsioon ehmatus: kas tõesti kavatseb Greta öö rannas veeta? iin on ju igasugused nolgid. Noh ja kui me läksime veel ujuma, siis võis sakslasele eesti noortest naistest küll üsna metsik mulje jääda. urr!
Aga selle pildi peal me "kurameerime" Krissuga. eks alkohol teeb julgeks :D

unenäod taas

Tänane uni oli erakordselt viljakas, sest ma nägin lausa kolme unenägu :)
Esimene langeb samasse kategooriasse Liisi veidrate seksuaalunedega nii, et nõrganärvilistel tasuks üks lõik lugmata jätta :D

Oeh, ma kohe ei teagi kuidas sellest unenäost rääkida. samas on see nii rõve ja tobe, et seda ei saa ka jäädvustamatta jätta. Ma olin Lalaaga vahekorras. Ta oli mind kuidagi ära võrgutanud :D Noh seal me siis olime, kõik oli tore kuni lõppstseenini. Nimelt hakkas Lalaa mind lüpsma :D Mingi sõrmeaction ja mul hakkas mentstruaalvere asemel tupest hoopis piima tulema. Lalaa kogus selle "väärtusliku" eritise kohvikruusi. Oeh... Noh ja siis me läksime kumbki oma teed. mina jõudsin tagasi ühikase ja hakkasin mõtlema, et mis ometi juhtus. Mõtlesin, et see oli küll viga olnud ja ei saanud arugi kuidas see kõik võimalik oli. Ma tahtsin Lalaad vältida, aga kuna ta saatis mulle läbi MSN-i mingisuguse kunstivideo, kus Orgu mingeid skulptuure kommenteeris. Ma tahtsin Lalaale näidata, et ma teda tunnen ja sellepärast pidin temaga veel MSN-s juttu ajama....Freud, mis sa kostad?

Teine unenägu oli muinasjutt kääbustest. Kuskil paigas valitsesid kasvult suuremad kääbused kasvult väiksemte kääbute üle. Väiksemad soovisid saavutada iseseivust ja alustasid sõda. Väikestel oli kõik ette valmistatud: neil oli isegi väga võimas kindlus suurte varudegajuhuks, kui tuleb võtta kaitsepoitsioon. Paraku tuligi seda teha. Isegi kindlusesse sulgumisest hoolimata imbusid suuremad nende hulka ja neid tuli tappa.... paraku jäi see uni segaseks

Kolmandas unes elasin ma (vist) Liisiga kuskil korteris. me pidime oma naabritelt patja laenama. Läksime üle oridori tema ukse poole. tee peal nägime vanamees, kes programeeris lifti, et see seisaks alati just sellel korrusel ja reageeriks ainult tema kutsungile. Naaber-vanaädilt saime padja, aga vanatädi viis meid veel Tartu peale sõitma kah. Sõitsime ringi, mingi hetk singines auto peale veel minu perekond ka. Sõitsime kuskile aedlinna, kus tädi tahtis grillipidu pidama hakata. Mulle see mõte ei meeldinud, aga siis sain teada, et tähistatakse M-i sünnipäeva. Rahvast tuli palju. Mina, muide sattusin tema kõrvale istuma. üsna kitsas oli ja me olime täiesti külg küle vastas. Eks natuke oli ka alkoholi mängus, aga meie jutt muutus väga avameelseks. tunnistasime üksteisele kuidas me salamisi oleme teieteist ihalenud, aga pole julgenud välja näidata. Noh, sisi me eraldusime rahva hulgast ja läksime beebriiete leti äärde suudlema. suudlemine arenes üsna kiiresti edasi plaaniks abielluda.
Läksime kuskile asutusse, mis kiirpulmadega tegeles. Mina hakkasin kostüümi valima. ei suutnud ma otsustada kas valida nahkpüksid või must korsett või abielluda samades ustades teksastes, mis mul juba jalas olid :D Lõpuks valisin välja valge kleidi mustade täppidega, ise muretsedes, et äkki pole mu jalad piisavalt ilusad :D Mina sian valmis, aga siis hakkasin muretsema, et kas M-l ikka ülikond on :D.....

Neljapäev, september 07, 2006

minu tähestik

Kui parajasti pole midagi paremat kirjutada.
Sõnad ja asjad mis mind iseloomutavad,
millele mõtlen, mis meeldivad, mis meenub täieneb....(?)


A
Amos, Tori
ananass
apaatia
armastus
B
banaalsed naljad
Black Books
blogger
budism
C
Cohen, Leonard
D
doonorlus
Doris
E
Eestimaa
emme :)
enesekindlus
esoteerika
eufooria
F
filmikunst
folkloor
fotograafia
G
giidindus
grafomaania
H
Helika
Hesse, Herman
hobused
huumor
I
internet
"Inimese teekond"
iroonia
Iirimaa
India
Island
J
joonistamine
juustukook
K
kannatamatus
kassid
kaotamine
(kindad, helkurid jms)
kirg
kirjandus
Klimt, Gustav
kohv
kohusetunne
Krissu
Kusti
L
laiskus
lugemine
lumikellukesed
luuletused
Liis
M
maikuu
mandariinid
Marit
(sest ta laenab mulle midagi(: )
Munch, Edvard
muusika
N
Nooruse 7
Niagaara juga
O
ookean
P
pastellmaal
Pariis
puud
R
Rembrandt
rulluisutamine
S/š
saatus
Sin Waterlemon
siider
suudlused
šokolaad
T
tahtejõud
Tartu
teater
Tiina
tiramisu
tolerantsus
tušš
tulbid
U
unenäod
universum
V
Vabaõhumuuseum
vihmasadu
Vääna rand
Õ
õnn
Ä
äikesetorm
ämblikud
Ö
öö
Ü
ülikool
üllatused

Kolmapäev, september 06, 2006

minu esimene, minu viimane...


Liis - mu ema, mu mees, mu massöör ja mu koristaja. See, teeb süüa ja jagab portsjone, manitseb soojalt riietuma. See, kes viib välja prügi ja vahetab lambipirne, flirdib ja aeg-ajalt krooksub (vabandust piiksub) See, kes mind enne magamaminekut mudib ja kes nädalavahetustel koristab. Massööri amet välja arvata, pole mina küll ühtegi tegevust peale sundinud. Minupoolne initsiatiiv lihtsalt puudub minu boheemlasliku sültja oleku pärast. Ma võin lihtsalt istuda ja igavleda seni kuni midagi tõesti väga on vaja teha....
Aga Liis koristab vabatahtlikult ka otseselt temaga mitteseotud külmkappe ja akvaariume....

Teisipäev, september 05, 2006

Tere kool! terviseks, hõkk!

Tere kool. Terviseks! Joomiseks peab tervist olema ja tundub, et selle selle semestri esimesed õppetunnid on joomingu õppetunnid. Ma muidugi liialdan, te tunnete mind, aga siiski siiki.
Eile oli meil rebastega tutvumise õhtu, mis kiskus küllaltki alkohoolseks, sest kuigi rebased olid ammu koju magama läinud, jõime meie edasi. Käisime Krooksus ja maandusime veel Zavoodigi, kus elu kees, nagu ikka.

Ei ole midagi teha - ka joodiku elul on oma romantiline sära. see on muidugi üsna harv ja õrn, aga aeg-ajalt juua on...noh, täiesti põnev. Joodikuid vaadata on mulle alati meeldinud.(Eeldusel et nad ei ole agressiivsed), nüüd vahelduseks olin isegi kergelt ebakaine :)

peale teatud koguses etanooli tarbimist olen julge, flirtiv, udusilmne kuid jutukas. Mis saaks selles halba olla? Samas, suudaksin väga vabalt olla selline ka kainest peast ja minu suurimaks kahetsuseks peale lolluste tegemist ongi see, et ma olin joonud liiga palju, et objektiivselt mõelda, aga liiga vähe, et oma käitumist alkoholi süüks panna. Olgem ausad, seiklushimu voolab mul veres joomatagi ja kui ma end veidi julgemaks häälestaksin, teeksin oma "eksperimente" ja tolategusi täiesti kainest peast. Vaatan enda ümber töllerdavaid joodikuid, võrdlen neid iseendaga. Mul tekib juueski vahel küsimus miks ometi maksavad inimesed veel selle eest raha, et end mürgitada?

samas ei saa salata, et alkoholis on midagi. On alati olnud, sajandeid. See joobumine on inimestele nii omane. ei pääse sellest pahest minagi. Oma kaine peaga julgustükkidest võin ma ju heietada, aga see kuidas asjad tegelikult on, peaks olema ilmselge :D
Las siis olla see alkohol. Pahedel on kibemagus maitse, mis maailmas eksisteerima peab :)
vahel harva on tore tulel end ka kõrvetada lasta....

Pühapäev, september 03, 2006

ei seda ma küll ette ei loe!

Eile istusin ma Eva ja tema klassiõega tartu kesklinnas pargipingil kui järsku tuli me juurde vanem, ehk umbes 60-aastane mees.
"Daamikesed kas te saaksite mind aidata?"
Mina: "jah?"
"Ma sain sõnumi, aga unustasin prillid koju. Äkki te saaksite mulle selle ette lugeda? "
Hästi. Saaksime küll. Mehike kohmitses veidi oma telefniga, otsis sõnumi üles ja andis mulle lugeda. Vaatasin siis teksti: tahaksin sind riietada lahti...
"Ma ei loe seda teile ette!"
"Miks?"
"See on väga isiklik"
"Aga mis seal umbes kirjutatakse?"
"Noh, keegi mõtleb teile."
"Aa, ma mõtlesin et ikka midagi kasulikku..."
mees haihtus õhku ja meie hakkasime meeletult itsitama.
Minul oli ka veidi piinlik. Mitte enda vaid selle totra vanamehe pärast, kes ilmselt edaspidi ei tõtta prillide mahaununedes oma sõnumeid võõrastele näitama. Või oli ta hoopis pervert?
Не может быть?! Всё может быть!

Laupäev, september 02, 2006

äratus

Täna hommikul ärkasin ma üles selle peale, et laest lendas suure prantsatusega alla tükk krohvi.