neljapäev, september 29, 2005

ahjaaa...

üks eilne naljakoht tuli meelde küll! Pesupoes müüakse Dorise-nimelisi kollakaid eriliselt õhukesi sukki ja Greta-nimelisi musti võrksukki...

30 sept: see avastus, et mul nimekaimuks võrksukad, on sama hea kui see, et mu juuksetoon on keskmine blond. Nojaaa

kolmapäev, september 28, 2005

kolmapäev

Tegelikult lisaks kohvikus diivanil lösutamise jõudsin teha ka väikese jalutuskäigu Karlovas koos Dorisega. Väga lõbus oli, nalja sai palju. Kahju, et ma üleskirjutamiseks piisavalt ei mäleta. Külastasime imeilusaid pisikesi alledega tänavaid, näiteks Linda tänavat. käisime ka üsna mitmes second-handis. Ka kaustatud mööbli poodides. Oi kogemus misugune. Pea iga vana asi tõi esile ooo-sid ja oiiii-sid. Nostalgia on ilus tunne. :)

Antiikkirjandus pole nii põnev kui alguses tundus. Prantsuese keel läheb aga aina lõbusamaks sest õpetaja on vapustavalt entusiastlik ja energiline isegi kl 4 algavas tunnis...ja seda kuni lõpuni välja. Ta on lõbus, tunnis saab palju nalja. Kuidas siis saab keeleõpe mitte meeldida (nagu ka inglise keele õpetaja eelmisel aastal)?

Ei tea, kas see on perverssus, kuid mulle meeldib vaadata naiste jalgu :D Muidugi mitte kõigi naiste, ja au olla minu pilgu all, langeb tegelikult vähestele koibadele. Lihtsalt ma avastasin täna taaskord kui ilusad on mõningad inimkehaosad. Näiteks jalad siis :) Sellised jalad, mis paistavad välja paraja pikkusega seeliku alt ja pole liialt kidurad või liialt vohavad :) Oeh ja pikkade saabastega jalad on ka vägagi nauditavad.... Millegipärast näib, et sellised minu maitsele vastavad jalad on keskealistel daamidel :D Aga ka seljad on inimesetel ilusad...ja kõhud. Ja meesterahvastel võib esineda haruldaselt ilusaid lõuajooni ja jalust nõrgaks võtvaid käsivarsi.

Igatahes see jalgade ja seeliku jutt viis mind selleni(ja ma olen seda mõnda aega plaaninud niikuinii), et kui ma peaksin täna kluppi minema, siis seelikuga :P Suur motivatsioon minekuks oleks muidugi kõne ühelt isikult....

tarkus?

tähendab, ma tahtsin tekitada siia targa arutelu tarkuse teema ümber aga ma ei suuda oma mõtteid piisavalt koondada. Seega jääb see ära. Usun, et keegi sellest palju ei kaota. Niipalju peaks siiski vist mainima, et teadmised on tegelikult väga toredad ja ülikool on ka tore :)

Jah on küll! Hoolimata sellest, et ma veidi laisapoolne olen, et raamatukogu asemel on tore lösutada "Suudlevates tudengites" diivanil või põgeneda valgustuskirjanduse loengust kuhugile kohvi jooma. Muide ma kulutan veidi liiga palju raha ja minus hakkab tekkima take it easy suhtumine oma majandusliku olukorra suhtes, aga see selleks. Tarkuse kohta tahtsin öelda seda, et teadmised on toredad ning isegi kui ma ei olegi viks ja korralik, siis midagi jääb siiski meelde ja päris kõik mööda külgi maha ei jookse. tegelikult on mõned loengud isegi inspireerivad. Õigem oleks vist öelda, et mõned inimesed on inspireerivad. Tegelikult räägin ma hetkel eelmise aasta kogemusest (vapustav inglise keel kus otseselt keelega egeleti vähe kuid mis andis nii palju). Aga mõnikord on küll vapustav tunne, sest tegelikult efekt, et sa oled midagi juurde saanud, vahel tekib küll . Ja siis on nii hea olla.

Täna kuulsin juba mitmesajandat korda küsimust "mis sinust saab?" ja ma ei tea ikkagi päris täpselt aga veendumus, et kirjandus (värsimõõt jms välja arvatud) ja kultuur ning täpsemalt selle õppimine on siiski hea ja kasulik. (Olen ilmselt Rein Veidemanni loengu mõju all. Seal räägiti kultuuri võimest end taastoota jms.) niisiis, elu on ilus ja tegelikult ongi. Aga kes minust saab, ma ei tea :D

esmaspäev, september 26, 2005

tegelikult...

oli eile imekaunis õhtupoolik. Helika sõidutas mind juba ei tea mitmendat korda Tartusse. Seekord põikasime läbi Väike-Maarjast Seega me sõitsime mööda väiksemaid teid Tartusse. tee oli peaaegu tühi ja...kuskil kui tegime metsapeatuse vaatasin ülesse taevasse. Kogu taevalaotus oli tähti täis ja paistis vist isegi veidi Linnuteed. Lihtsalt väga väga ilus. Pärastpoole nägime veel üsna madalal kükitavat punast poolkuud.... Uusi värsse need kaunid stseenid seekord ei sünnitanud aga peas tekkis mõte sellest, kui põnev oleks veidi astronoomiat õppida. Väga väga oleksin ma tahtnud näha unes kosmosesse lendamist. On kuhu suunda oma alateadvust suunata,,,,, Õnneks, unega või uneta, jäävad ilusad pildid kauaks meelde :)

peol käidud

Alguses üldse ei tahtnud aga samas tundus ka tartus üksi kükitamine täiesti nõme mõte ja vabandust Liis, kartulikorjamine polnud ka eriti ahvatlev pakkumine. nii ma siis läksin juba rekordiliselt kolmandat nädalavahetust Tallinna veetma.

Nädalavahetus, mis algab neljapäeval ;) sai sisustatud mitte-loengusse-minemise ja kinoskäiguga. Vaadatavaks filmiks "Malev". Hmm nojah. Käis kah. ja oli ikkagi tore kuulda kinolinal emakeelt kuid film ise oli üsna klassikaline eesti huumor, mis on mulle küll geenidega kaasa antud, talutav ja arusaadav, kohati vaimukaski, kuid siiski mitte minule kõige rohkem mokkamööda naljategemisstiil. Mulle meeldis see eestlaste kui tuima kuid "tööka" laulurahva pilamine, tore oli suur rukkilille armastus aga..... film oli kuidagi lame ja liiga üeplaaniline. Komöödia küll jah. Väga suurt sisu ei saaksi oodata aga siiski.... Noh oli vaadatatav ja nüüd on see nähtud.

Oi tegelikult ei tahnud ma sugugi sellest rääkida, ega ka jalgrattasõidust Helikaga vaid ikka DenEesti peost :) Samas pole seal ju nagu eriti midagi rääkida :( Pidu toimus Maardu mõisas, transport spetsiaaltselt tellitud bussidega. Me isegi jõudsime peale, kuigi hilinemisega. Voeh, see pole üldse ilus kuid ma pean nentima, et vähemalt koos minuga jõuab ema mul harva kuskile õigeks ajaks. Aga kui ma teda tagant sunnin, et kiiremini siis....
Sain selle vähemalt südamelt ära:) Mitte, et see mu südant eriliselt vaevanud oleks aga tol hilinemise hetkel närvidele käib küll.

Aga tagasi peo juurde. Vanainimeste pidu oli ja kõik nooremad, kel vähegi võimalust (st kes olid tulnud autoga) põgenesid üsna pea. Mina ja veel mõned õnentud olime sunnitud ootama 11.30ni mil bussid tagasi linna sõitma hakkasid. Noh süüa sai, kohvi ja torti ka. Kõhutantsu ja flamencot oli ka tore vaadata kuid enamuse ajast istusin Katriniga ühes nurgakeses ja rääkisin lihtsalt juttu. Võtsin osa siiski jenka tantsimisest. Hiljem tantsisin bussijuht Ennoga, kes mu vastupuiklemisest hoolimata põrandale viis (ma ei oska ju sääraseid valgeidroose stiilis tantse). tegelikult mõtlesin, et harjutamine kuluks ära.... Pärast tantsisin veel ühe toreda kõhuka bussijuhiga ja oeh...küll ta oli suur ja higine :D:D Natuke aega kuulasin ühe isiku naermaajavalt põnev-jaburat juttu, siis jalutasin ja...oligi vist kõik.

Aga peale seda pidu siirdusime Parlamenti kuhu mõned (nimesid nimetamata ;)) Olid südantlõhestavalt juba ammusest ajast soovinud minna. Niisiis läksimegi parlamenti. Muude isikute hulgas ka mu ema ja Velts. Velts põgenes sealt üsna ruttu kabuhirmus, mu ema ja mina samuti üsna ruttu sest....Nexus oli vist ikkagi liig :D Üldiselt oli siiski päris lõbus? Äkki oligi :D

laupäev, september 24, 2005

seekord nimetu

...sest mul ei tule head pealkirja pähe.
Rääkida millest? Eks ikka klubis käimisest, sama teema on juba Liisi poolt üles võetud, eelmine klubiskäik on ära mainitud Helika poolt, arvan et võibolla kirjutab sellest Tiinagi....
Oh ei teagi mida öelda..Tore oli:) Isegi väga tore. Kolmveerand õhtut tantsisin oma kallikestega: Liisi, Tiina, Helikaga ja veerand õhtut veetsin uue tuttavaga, kes osutsus vägagi lahedaks tüübiks :) ja selle veerandi jooksul, mil mina teistest eraldusin, juthus nii mõndagi põnevat, nagu selgus :D
Helika tantsis mingi imeliku karvikuga, kes nagu selgus, oli üsna mõttetu mees :D hea, sest alguses olin ma ise talle islma heitnud. Liis sattus diskoripult karja DJ-de hulka tantsima. Muuseas olid kõik tema tegemised läbi klaasi poolele klubile näha :D Tiinagi tantsis kellegagi. Oi pärast oli teda hea narrida. Tiina oli ju lausa truudusetu :D
Palju jäi mul nägemata, sest mul oli endal tegemist. Ehee, usun et oli piisavalt lõus selelks, et Liis ka järgmine nädal piule tuleks. Mina ise tahaksin mitte minna, et neljapäeval korralikult loengusee jõuda aga...seda vist küll ei juhtu :D

Aga ma nägin jälle imelikku und. Seekord nägin unes seda, kuidas läksin Kadrioru Kiisumarketisse kommi ja sinki ostma (isegi unes mõtlesin, et miks säärane imelik valik) Summa tuli u 94kr ja ma otsustasin maksta kaardiga. Kõik oli jstkui korras kui äkki ütleb kassiir, et lisaks allkirjale tuleb tsekile märkida ka magususe protsent. See oli ju lausa ennekuulmatu :D Vaatasin kiiresti kommipakile, Sellist asja sinna küll märgitud polnud. Ütlesin seda talle ja tahtsin minema hakata, tema mulle aga kaupa kätte ei anna. Oleksin asja sinnapaika jätnud kuid olin ju kaardiga kommide eest ära maksnud. Sain uskumatult vihaseks sellise kehva teeninudse peale ja nõudsin kaupluse juhatajat. See tuligi kohale. Tegemist oli aga umbkeelse vanaldase vene beibega. Niisiis eo olnud ka temale kaebamisest suurt kasu. Sain vist veelgi vihasemaks kui peale vene keeles sama asja seletamist ta täiesti tuimaks jäi. Vihaselt marssisin vist minema ja lubasin tarbijakaitsesse kaebuse esitada :D

kolmapäev, september 21, 2005

hommik...

Liis on juba koolis ja mina istun siin üksi. On keegi seal msns kellega ma tahaksin rääkida kuid samas ei taha ka. Ja selliseid inimesi on mul lausa 3. Damien Rice laulab oma mõtlikke ja hingestatuid laule. Olen üksi ja väljas on veidi udune ning vihmane.

Eile veetsin veidi aega Piretiga. Käisime kohvi jooma, turul ja Mäkis :D Nagu kirjandusinimesetele kohane, jõudsime ikka lõpuks loominguni. Romaanid, luuletused. tahame häid luuletus ja romaane...ja neid ise luua kuid....kuidas? Midagi justkui jääb puudu? Enesekindlus? Pühendumus?

Samas mõnes mõttes see ka inspireeris mind. Panen siis mõned uued värsid ka siia üles. Olgu nad millised iganes. Tean, et veel eelmine nädal või nii ma käisin internetis nn "sahtliloomingu" saidil ja suhtusin luuletustesse seal..noh ütleme väikese põlgusega. Ilmselt sellepärast, et oleksin justkui peeglisse vaadanud: tavalised, valutavaid südameid täis ja....öeldakse küll midagi aga see, mida öeldakse on läbileierdatud.
igatahes...vahet pole, oma kirjutised on mu oma kirjutised...

***
miski hääl
ellu ärkab
siis kui
kauneid sõnu loen.

miski minusveel elus
on kindel.
elus ja selles,

et see on ilus.


***
Mõtted sügislehtedena
pudenevad tuule
etüüdi saatel maha
tühjas pargis.

Poeedi hingekillud
armastusest ja valust
kirgi täis.

Punased.
kollased.
oranžid.

Rõõmuks lastele,
kes salaja kilde
südamest pole
köhinud veel.

***

kui oleksin ideeline hobu
jooksmas vabana
väljaspool
materjaalsuse
külmi terasmetsi
väljadel, kus nälga
ei tunta
siis poleks
enam tähtsad
need ihad,
mis praegu mind
kannavad
kitsas hämaras
ruumis.

kes teab kuhu suunda
jääb väljapääs?

pühapäev, september 18, 2005

väikesed asjad teevad elu ilusamaks

nagu näiteks tormine meri valgete lainetega või pehmed pilved, kus sees end justkui vanamees peidaks. Naertuse toob suule vaadtata, kuidas vanatädi trollis õngitseb oma kotist välja komveki ja annab selle väikesele poisile, kes ema õhutusel selle veidi arglikult vastu võtab. Tore on kui keegi teeb sulle siira komplimendi või sa kuuled midagi naljakat nagu see, et teatud rahval olid jumalad nimedega Mummu ja Apsu. Mõnus on ka külm karge ja värske sügisõhk ja loomulikult need ilusad ilusad kollased-punased vahtralehed.
Kui väga tahta, ei peagi ju tegelikult kõndima. Võib ka lennata, sest lõppude lõpuks on gravitatsiooniseadus vaid Newtoni idee. Isegi kui jalgu maast lahti ei saa, võib hinges ikkagi lennata. Usun, et vallatult valjud sügistuuled aitavad sellele kaasa:)

Veidi proosalisemalt: jube külm on :( Ja pime. Täna oli siis hooaja viimane giidikas, viimane kord kui tuli tõusta kl 6 ja kuigi unega polnud mingeid probleeme, oli siiski nii piinarikkas soojast voodist välja tulla sest tõesti KÜLM oli. Suure s'oki põhjustas ka see, et väljas oli tõesti PIME. Sadamas on alati tuuline aga täna pidin ma lausa mantliga tööle minema. Aina tugevamaks ja tugevamaks muutub teadmine, et varsti tuleb talv, mis on ilus ja tore kuid...kõigepealt tuleb elada üle näkku puhuv liiv ja lörtsipäevad.

Eile käisin, kes veel ei tea, ooperis ja..mulle meeldis väga. Tean küll, et ise ostsin piletid ja ise tahtsin minna aga teatud mõttes jäin ma siiski ettevaatlikule positsioonile. Pealegi ooper oli mingis tobedas tennisehallis, mitte "Estonias".

Tegelikult oli ooper ka tennisehallis täiesti tore. Muidugi 14. rida ja palju inimesi eespol tähendasid seda, et nähtavus oli kehv kuid õnneks oli tädil kaasas ka binokkel ning lõppude lõpuks tuldi ju ikkagi muusika pärast :) Lavakujundus oli väga väga hea mu meelest. Klassikaline, kuid mõjus. Tegelikult meeldis mulle ka Othello (nüüd te siis aimate, mis ooper) osatäitja.Mitte ainult hea hääle vaid kogu oleku poolest. Paks mees kuid mu meelest ooperisse sobivad paksud mehed ideaalselt, justkui toetab nende keha seda võimsat häält, mis kõrist tuleb. Ja kaunid kostüümid eriti mulle meelepärased hõlstilaadsed ollused, muutsid Othello veelgi sümpaatsemaks.

Ka muusika oli tore. Ma ei oska ega tahagi seda arvustada sest vististi on tegemist minu teise ooperikogemusega üldse ja....muusikalist kõrva pole mul niikuinii. Siiski muusika oli emotsionaalne ja ilus :)

Ohoo ja kes veel ooperis oli? Lugupeetud ja kõrgestiaustatud Punapea isiklikult. Kuid kõik mida ma temast enne pidasin, on nüüdseks kadunud ja mul ei tekkinud mitte kõigeväiksematki soovi temaga vestlema minna kuigi kohati tndus, et ta oli vaheajal ekstra üksi istuma jäänud justkui...noh kes teab. Omal alal on ta suurepärane kuid iseloom...noh eks te teate ju isegi :D

Eks praeguseks lõpetan oma sissekande. Olgu pühapäev jätkuvalt tore :)

reede, september 16, 2005

suve võrratu lahkumisetendus

Tundub, et alates tänasest võib suvega selleks aastaks lõplikult hüvasti jätta. Tõsi ilmad on juba külmad ja päevad liialt lõhikesed tõsi ka see, et suvi võib veel korraks külastada ja meile mõne päikesekiire annetada aga....

Mina ütlesin täna talle headaega. Õigemini küll tema mulle. Suvi korraldas vapustava vaatemängu, mida mul oli au läbi bussiakna Tallinna poole sõites jälgida.

Kuidas seda täpselt kirjeldada, ma ei teagi. See on taju, mida sõnadesse on nii raske panna. Puhtalt visuaalne nauding, mis sünnitas värsiread, mida ehk kunagi kasutada saan: taeva piirita meri ja tuhat pilvelaeva/kaljud on pehmed ja hõljuvad õhus.

Eriti kaunis oli aga see kuidas juunikuiselt helesinises taevas olid valged ja pehmed pilvetompsud ning....hallid vihmapilved, need mis paljude jaoks masendavad ja sünged, minu jaoks aga kauneimad kõigist. Lihtsalt vapustavalt ilusad sellised justkui akvarelltehnikas loodud moodustised...

Sinitaevas oli kõrgeim, siis valged pilved ja siis needsamad hallid pilved. Oli niivõrd hästi tajutav nende kõrguste vahe ning kogu silmapiir oli pilvetompsukesi täis - see lõi vapustava avarustunde. Tõelise vabadustunde. Ilu lisas see, et päike ääristas pilvi kuldse valgusega.

Bussisõit, need kaunid pilved ja Bonzo muusika. Olen jälle ühe hingematvalt kauni esteetilise kogemuse võrra rikkam

mõned mõtted

...et avada iseend.Avada oma südant

Tõesti, elu on vapustavalt ore. Ilus on elada õppides ja aina uut talletades. ma ei pea veel mõtlema tulevikule ja küsimusele "Kes sinust siis ikkagi saab?" ma vastust ei tea. Olgu siis pealegi kõrgharidusega koristaja, või veel parem: inimene kes tõesti töötab sest talle see meeldib, hoolimata sellest, milline on palk.

Noor ja idealistlik tõepoolest :) Siiski palju vähem kui ütleme kolm-neli aastat tagasi. Samas mul on veidi kahju ka kasvada. Ma ei eita, et olen aja jooksul niivõrd palju targemaks saanud samas aga...ma hakkan massi sulama, sellest on veidi kahju. pean silmas seda, et hakkan harjuma teatud konventsioonidega, kombestikuga ja üleüldise mentaliteediga, mille vastu mul justkui ei ole jõudu võidelda. See toimub nii vaikselt ja nii salapäraselt et....ma ei oskagi võidelda.

Olin taimetoitlane, loobusin. Olen alati armastanud õrnalt askeetlikku eluviisi aga...mulle meeldib internet ja digifotokad ja :D ma ei suuda taluda keskkonna kohutavat saastamist. samas, mida olen ma teinud, et ise seda ära hoida? Ütlen küll, et ma ei vaja seda kilekotti või või ümbrispaberit. Ühel hetkel aga...ma lihtsalt annan alla, kaua ma seda sama lauset korrutan. Kurb aga nii see on. peaksin andma endast kõik. Vahel on mul entusiasmi hood aga..need vaibuvad ruttu. tekivad taas ja vaibuvad jälle.

ma tahan olla tõesti inimene sõna parimas tähenduses. Olen veel piisavalt noor, ehk õnnestub :) Lihtsalto n vaja kuidagi laiskusest üle saada. Unistan küll sellest, kuidas õpin korralikult ja õpin rohkem kui oleks vaja. Need jäävad ianult mõteteks. Ma ei tea, ehk on kogu inimkond selline unistaja. Tahaks tehanii paljuta aga ....lihtsalt ei jõua. Elu läheb kiiresti ja jälle on möödas nädal, mis kulus interneti, mõne lause lugemise, sõpradega loba ajamise jms peale. ma ei taha olla erak. mõnes mõttes tahan. Ma armastan vahetevahel üksindust, kardan aga,et pikem üksindus oleks minu jaoks liiga raske. Võbolla ei olekski aga sõbrad ja perekondlikud suhted hoiavad mind paigal. Ehk kõige enam veel ikkagi, mida võib nimetada edukultuseks. Kuigi ma ei õpi eriti praktilist või mid rikkaks tegevat eriala, tuleb ju ikkagi kool ära lõpetada, siis leida hea töö ja olla igati "korralik" Oh, ma pean leidma jõudu, et minna...kuhu, ma ei tea :D

Muidugi pole elu nii negatiivne, kui ehk paistis eelmistest lõikudest. Alustasin sellega, et elu on ilus. Tõesti on. Eriti loodus, eriti mind ümbritsevad inimesed. Ma armastan teid kõiki ja mul on teiega hea olla. Mul on nii hea meel, et te võtate mind sellisena nagu ma olen. Enamasti rõõmsana ja (loodatavasti) heasüdamlikuna. Ja te ei märkagi kui teen või ütlen midagi sellist, mille pärastm ul endal võib häbi olla

Väga tore on ka see, et olen suurepärasesse seltskonda, kui rääkida oma kursakaaslastest: minuga nii sarnased kunsti- ja kultuurihuvilised. Muidugi minust mitmeid kordi targemad ja aktiivsemad aga...ma tunnen siiski, et sobin nende hulka.

Mõtteid on mul veel palju ja palju. Kõike ma siiski ei kirjuta see on ikkagi mu esimene hingeavaine. Loodan, et neid tuleb veel, aitab minulgi endast paremini aru saada. Aitäh et jõudsite lõpuni lugeda.

kolmapäev, september 14, 2005

veel üks unenägu

tean küll, et muutub üksluiseks mu bloog nende unedega aga...No see on uni, mida ma lihtsalt pean maailmaga jagama :D
Seekord uni Tiinast :)

Mina ja kompanii olime mingid sensitiivid või nõad ja läksime ekskursioonile eeltaevasse. see oli selline paik, kuhu sattusid, kui surid ja siis veetsid seal aega kuni otsustasid minna alla mereranda, mis viis päriselt teispoolusesse. Keegi aga täpselt ei teadnud mida see teispoolsus endast ikkagi kujutas.
Igatahes me veetsime seal aega... Tiina näiteks leidis endale kaks gootilikku sõbrannant (kahvatud ja kiitsakad väga pikkade mustade juustega tütarlapsed). Saime uudistada ja vestelda eeltaeva juhatajaga ja olime valmis lahkuma kui järsku juhataja ütles, et me ei saa kuskile minna. keegi on mingi käki kokku keeranud ja eeltaevast läheb liiga palju inimesi liiga kiires tempos teispoolsusesse. Enne me lahkuda ei saa, kui asi selge. Kui see ei selgu, siis me peamegi sinna jääma.
Olin segaduses, otsisin lahendust. Järsku justkui välgatas miski. Kus on Tiina? Nägin ühte tema sõbrannadest. Küsisin mida ta Tiinast teab, kas Tiina on segaduse eest vastutav. Tüdruk pööras pilgu kõrvale ja vältis küsimusele vastamist.
Otsisin veidi, ja leidsin Tiina üles. Temast oli saanud kuri nõid pikkade mustade juusutega. Sain aru, et tema on süüdi. üritasin teda takistada, võtsin tal kätest kinni. Tiina oli kuidagi hästi pisike ja painduv. Näiteks ta rabeles ja nii pidin oma pihku võtma ka tema jala, mis tuli kaarega selja tagant. Üldiselt see kerge ülesanne ei olnud, sest nagu ütlesin, Tiinast oli saanud nõid ja ta üritas kasutada oma võimeid, selleks et esiteks lahti pääseda ja teiseks mind "neutraliseerida". Väga valus oli teda kinni hoida sest ta oli end kuidagi elektrifitseerinud. läbi hammaste talusin kuidagi seda valu kuni tuli juhataja ja muutis Tiina krussis punase pesunööri hunnikuks.
Hiljem järeldasime, et Tiinal oli tekkinud seoses uute võimete omandamisega võimuiha ja ta kasutas mingit mentaalset magnetit, mis inimesi mereranda meelitas.... voila!

pühapäev, september 11, 2005

veel und...

Olen mingisugusel moeshow'l, kus esitletakse pulmakleite. Õhtujuhtideks on Liv Tyler ja Kristie Alley (mõlemad samuti pulmakleitides). Üks modellidest on Krissu. Vaatan ja imetlen kuni järsku juhtub midagi ja ma pean ära minema.Kõnnin mööda teead ja tean et keegi peab mu auto peale võtma. Mingi kantpea vms säärane olend. Näen kedagi ootavat ja lähen ära sest too tüüp mulle ei meeldi. ja üldsegi viidaks mind sellisesse kohta kuhu ma minna ei taha. Põiklen kõrvale. Järsku jääb minu kõrval seisma aga auto. See on minu vend. Tema eest ma end peita ei osanud. Teadsin, et tal on punane audi (päriselt ongi) aga unes sõitis mingi halli vana WV Golfiga. Mul ei olnud võimalik kõrvale põigelda jan ii istusin peale. ta viis mu kuskile kolkasse kust ma pidin ise bussiga edasi sõitma mingisse veel suuremasse kolkasse. ta valvas, et ma seda teeksin. Sõitis ära siis, kui buss ette tuli. peatunud buss aga (tegelikult mikrobuss ) sõitis hoopis saaremaale. pealegi avastasin ma, et ma ei saa isegi linna tagasi sõita, sest mul polnud sentigi raha.
hakkasin juba jala tagasi minema kui järsku otsustasin, et lähen majja, mis oli bussipeatuse lähedal. Läksin sisse ja nägin Krissut
(kes tegelikult pidanuks olema hoopiski iirimaal), kes ütles, et sõitis siia. See oli tema unenäo-ema kodu vms. Järsku oli seal üks brünett Krissu ja üks blond Krissu. Brünett ütles, et see blond on tema kaksikõde, kellest ta lapsena lahutati ja kelle ta iirimaal üles leidis. Vaatasin kõrvale ja juba oli Krissusid kolm (nr 3 ka blond). Ma ei saanud enam aru kes on orginaal. Küsisin ühelt blondilt kas tema on orginaal-krissu. Nad kolmekesi hakkasid itsitama. Ilmselt eksisin. kahjuks mu uni selelga lõppes. Ei tea kuidas asi lahenes.

Teine uni oli nn maakaardi uni. St seda, et sissejuhatuseks nägin seda kuidas Soome põhjatipust läks läbi Põhja-Jäämere hiigelpikk maantee kuskile keskvene põhjatippu. Mõõtsin veel kaardilt distantsi ka. Eesti järgi. Võtsin Talllinna ja narva vahelise pikkus (paar millimeetrit) ja sain väga väga väga mitu korda selle maantee vahele mahutada. Ülipikk maa siis.... Imelik oli aga ka see, et tee peal pikemat peatust teha polnud võimalik(kuigi vahemaa läbimine oleks võtnud ka järjest sõites paar päeva vähemalt) ja selle maantee lõpus venemaal oli väga väga mitu H märki. Mitu mitu hotelli neile, kes suutsid kohale jõuda :D

Keegi unenäos seletas, et selline maantee keset merd oli vajalik selleks, et lääne väed kergemini afganistaani jõuaksid :S. maakaart kadus aga silme alt ja...

Olime kuskil keset seda maanteed. Otsustasime teha peatuse, et...minna ujuma! Jääauku! Ma ei tea palju meid oli aga üks meist läks kohe prauhti ujuma. Mina aga otsustasin et tuleb enne sooja teha ja jooksin vist paljajalu edasi tagasi u 20m lõiku. siis läksin ujuma. Väga hea oli ja üldsegi mitte külm kuigi nägin,et nahk läks aina punasemaks. Ka see unenägu lõppes järsku ja ma ei tea, mis sai edasi :(

teisipäev, september 06, 2005

mina näen ka und

..ehk mitte niipõnevat kui Liis aga siiski...minu uned on ka üsnagi huvitavad :p ja kuigagi kummalisel kombel on nii, et vot see ühikatuba on sellise auraga, et pea igast uneportsust jääb mõni unenägu meelde.

Eilsed "nöod" sisaldasid üksikut ümberõppinud lasteaiakasvatajat, kes sai ülesandeks hoolitseda probleemse nooruki eest, siis Signe Kivi, kes töötas lillepoes müüjana kui kes oli ikkagi unstnik ja kellele ma halasin, et kunagi tahtsin ka mina EKA-sse minna, ainult et üks hetk sai kunstist kõrini. Seal me arutlesime selle kunsti teema üle....

amas nägin ma ka und sellest kuidas olin kodus Tallinnas ja riputasin vanni kohal pesu restile kui ma kui ma järsku minestasin. Mul oli väga kõrge palavik ja ema tegi mulle jahutavat vanni (imekombel kadusid mul riidest seljast ja vannis olin alasti). Koos palavikuga oli midagi toimunud ka keele ja kogu suuga tegelikult. See oli tuim ja ma ei suutnud ühtegi arusaadavat õna kuuldavale tuua. Ema istus murelikult vanni ääres kui järsku tuli isa vatama, et kuhu me jäänud oleme. Mina olin küll väga jõuetu kuid siiski väga häbelik ja tegin kõik mis suutsin, et varjata tema eest oma alasti keha aga...ta ehmatas ära või midagi taga juhtus ja ta ainult vahtis mind pingsalt. Noh, lõpuks läks ta ära ja mina hakkasin ka tervenema. Imelikul kombel tähendas tervenemist see, et ma hakkasin jubedalt lõdsema. Samal ajal sain ma aga kõnevõime tagasi ja olin õnnelik, et jäin haigeks Tallinnas ema läheduses, mitte Tartus üksi. Seda sellepärast, et siis ma oleksi lmselt mõelnud: "Oh, kohe läheb üle. Pole hullu midagi"....

Tänasest hommikust jäi ka kummaline uni. Nimelt olime Liisiga mingisuguses väga "targas" loengus, kus ma paistsin millegipärast õppejõule silma kui eriliselt viks ja tark tudeng. Järsku küsis ta minult, et milliseid keeli ma tunnen. ma sobivat tema assistendiks. Minul oli väga uhke tnen ja vaatasin Liisile otsa "vaata vaid, vot nii, küll mina olen vägev! " pilguga. Ma jäin selle ametipakkumise peale mõtlema ja läksin koju. Tahtsin just emale rääkima hakata, mis juhtunud oli, kui nägin ,et seesama õppejõud on ka meil. Tuli välja, et see on mu ema uus peika ja nad olevat juba mõnda aega "käinud". (Vot kus lops! :D)
Õppejõul aga, ta oli selline halli habemega õrnalt kõhukas pikka kasvu vanem mees, oli mingisugune nain, kellega ta enne mu ema väljas käinud oli. See helistas nüüd mehele iga päev aga õppejõud ignoreeris teda ja lasi minu emal telefonile vastata (unenäos oli muidugi täiesti loomulik, et mingi suvaline tädi teab meie kodust numbrit). Ema pidi siis ütlema,et meest i ole siin jne.

Lõpuks sai aga kõigil sellest kõrini ja me emaga hakkasime meest veenma, et ta peaks ikkagi selle naisega asjad selgeks rääkima. Ta helistas taas ja ema võttis vastu. keerutas ja põikles telefonis, samas vaatas mehele tungiva pilguga otsa. Lõpuks mees soostus temaga rääkima...
sellega uni ka lõppes.

pühapäev, september 04, 2005

nädalavahetus= kunstivabrik+kaardipõrgu

Jah. See tähendab tõesti seda et me veetsime oma elu üsna mõttetult :D
Eilne päev algas sellega, et Tiina tuli kuskil üsna vara uksele klopsima. Tema ei saavat magada. Nojah, eks Tiina õrnalt eufooriline erutusseisund paistis välja. Ta käis nimelt reedel kohtingul mis, näib, oli vägagi meeldiv :P

Niisiis tuli ta meile. meie olime veel voodis kui kuulsime et uske taga keegi rahutult klopsib. Ma ütlesin Liisile, et kindlasti on naabrite poole ja ei tasu end üldse vaevata. Aga võta näpsut: oligi Tiina! Tiina jäigi siia ja rääkisime pool päeva maha.

Teine pool päevast töötas ruumis 728 kunstivabrik. Vähemalt Tiina moondus küll konveieriks sest maale...täitsa kenasid sigrimigrisid, tükki kümme. Mina maalisin mingi veidra kaksikportree "pundunud Carlist" ja rohelise nahvärviga mehest, ilmselt tulnukast. Seejärel veel sigrimigri koos eidekesega ja kollase punetistes mee, kes jääb bussi alla. Üsna inimkeskne oli minu looming tol õhtupoolikul.

Esialgu Liis aiult muigas ja mängis kunstikriitikut kuid värvide mõju on lummav ning temagi muutus kunstnikuks :) Lisaks sigrimigridele üks herilane ja eriti armas sajajalgne :)

Niisiis väikene matemaatika ütleb, et 10...+4+5 maali= palju pilte :D Iseasi, milline protsent tuli praaki :D

vaatasime ka filmi ja läksime mingi hetk ka magama. Enne küll veetsime Lisiiga veidi "privaatsemalt" aega. masseerin teda ja..tundub et ma läksin vist veidi liiale sest ka Liisil tekkis mingisugune püha ekstaas :D

Ma pole oma unesid üldse kirjeldanud. Ehk oleks paras aeg seda teha :)
Minu tänane hommik oli õnnistatud unega sellest, kuidas ma läksin Evaga kinno. igav oli ja kuna pilet maksis ainult 10 kr, siis miks mitte? Kummaline oli aga see,et filmi näidati Aleksander Nevski katedraalis. See rääkis sellest, kuidas eesti talupojad otsustasid hakata võitlema vasallkuninga ülemvõimu vastu. esiteks tuli varastada selle kuninga ladudest teatud kummalist kraami , mis meenutas nätsulehekesi. Teiseks tuli ehitada kaunis Aladdini-stiilis loss kuldsete sibulkuplitega. Siis võis sõja kuulutada. Kahjuks juhtus aga nii, et keset piiramise ettevalmistusi suri eestlaste mässu juht, nende "kuningas" ja kõigil tekkis küsimus, et kes küll kuningakssaab. Samal ajal seisis vana juhi poeg kuldse keebiga lossi kupli otsas ja ootas,et ta välja kuulutataks kui uus kuningas. ootamise ajal ronis aga üks entusiast sinnasamma kupli otsa lehvitas Hollandi(!?) lipuga ja karjus: "Viva La France!" Kuninga poeg lükkas ta kupli otsast alla ja kuulutas end kuningaks. tema uhke paraadtrepist allatulekuga lõppes ka film. Filmil oli aga ka epiloog, kus öeldi, et vana valitseja(see kelel vastu mässu korraldati), kaotas oma võimu ja territoorium läks hoopis prantsuse Eugene Hirmsa võimu alla. ta oli türann ning talupojad, eriti Kolga elanikud, kanantasid näljahädade käes. Filmi pealkiri oli "Taxi ride", selle režissööriks oli venelane. film ise pärines aastast 1961. Põnev......

Ja tänase päeva oleme veetnud kaarte mängides....

neljapäev, september 01, 2005

elu loksub tasapidi paika...

...sügistalvisesse tsüklisse. Kogu suve jooksul suutsin ma ehk üks-kaks raamatut läbi lugeda, nüüd olen usinalt hakkama saanud juba näidendi, Gilgameši, luulekogu ja "naiivse" romaaniga. Ei, ma ei taha end kiita. Lihtsalt hämmastav, kui palju tegelikult ümbritsev keskkond ja eelhäälestus mind tegelikult muudabki.

Loenguid iseenesest on praeguse seisuga olnud tegelikult kaks. Praeguse seisuga on mulle mõlemad loengud meeldinud. Khõmm õigemini siis õppejõud. Mitte midagi seksuaalset, oh ei, kuigi mõlemad olid mehed. Lihtsalt minu kiiks, armastan inimesi vaadata ja... nauditav oli seda teha (muidugi ma ikkagi veidi kuulasin ka loengut ennast). Õppejõud nr. 1 oli oli nauditav kui nn viimne romantik. Korralik härrasmehelik riietus pintsaku triiksärgi ja isegi alussärgiga. Lipsu küll polnud aga see olekski ehk liialdus olnud :D. Miks see nii eriline oli? No filoloogia on justkui rohkem naisi meelitav eriala ja naised on õppejõududena siiski vist enamuses olnud. Mõned üksikud mehed aga jätsid mulje (kui jätsid) pigem iseloomu kui riietumisstiili järgi. Seda soliidset õppejõudu pole ma l ihtsalt veel iseloomu poolest tundma õppinud.

Õppejõud nr 2 oli mõnes mõttes veelgi parem: kui te olete näinud multifilme, lugenud raamatuid tarkadest professoritest-tähetarkadest prillide ja pika halli habemega, saate enam-vähem sobiva kujutluse sellest, millist õppejõudu mina auditooriumi ees nägin. Prillid, habe, veidi pikad hallid juuksed, kuigi pealagi kiilas. Vanemapoolne, kiitsakas, kõhn. Tõesti, täpselt justkui muinasjuttu oleks sattunud. Ainult tähetorn ja alkeemikute labor puudus täiuslikust muinasjutust. Noh, kuna loeng oli vana-kreeka kirjandusest siis...veidi kujutlusvõimet ja....leiadki end muinasjutust :)

Oeh, üks asi seoses selle sügisrutiiniga veel: mul tuli taas sama mõte, mis eelmisel õppeaastal. peaks ikkagi romaani kirjutama kunagi :P Oiijahh, saaks mõne luuletusegi kirjutatud, terve suvi pole õnnestunud :D Üldiselt on aga tore, et otsustasin üle pika aja jälle kirjutada. Tuju kuidagi paranes :)