Kolmapäev, november 30, 2005

kaks kohtumist

Üksi olen. Ei õpi, ei taha. Eile olin natuke tubli ja üleeile ka, täna siis lihtsalt istun kuni kell saab pool4, ja siis hakkan prantsuse keele tundi minema.

Eilne õhtu oli eriti pikk. Raamatukogu juures püüdis mind kinni mingi onu, kes tegi küsitlust. vastasin ja tema rääkis veidi oma organisatsioonist, nende tegevusest, kutsus õhtuks esitlusele. Ma läksingi. Põnev oli...ja jutt mida ta rääkis polnudki väga vale.Kõigega ma ei nõustunud aga paljuski arvasin sarnaselt. Üldiselt ma suhtun säärastesse värbamistesse ja organisatsioonidesse üldse skeptiliselt. Eriti kui kohaleilmunuid on üks- mina. Eriti kui räägitakse altruismist, eeskujudeks Jeesus ja Ghandi, ja traditsioonilistest peremudelist, mida püütakse üliõpilasti järgima panna. Üliõpilasi?!? Õpiksin ma kõigepealt ennast mõistma, siis ehk saaks pühenduda teiste aitamisele. tegelikult oli selle mehe, šveitslase, räägitu mõtlemapanev aga...võtta eeskujuks ema Theresa ja püüda isegi nii elada....tõesti idealistlik ja ideeliselt väga väärt eluviis, päriselt siiski vist liialt palju vaimujõudu ja tahet nõudev olemine.
Võibolla jääb minu tekstist mulje, et tegemist oli mingisuguste fanaatikutega? Ei tea, nii ei tundunud. nagu ütlesin mõistlik jutt...aga...ei täiesti mõistlik ei olnud ka. Olen segaduses, organisatsioonidega ühinema ei hakka aga...idealismist, altruismist ja iseenese vaimuvõimetest pani mõtlema küll. Huvitavad teemad, mis on mind segadusse ajanud, kindlat seisukohta ei oska võtta. Tahaks aidata ja midagi muuta! Mida ma nii väga ikka ära saan teha- ehk elu mõte ongi õppida läbi kannatuste?
Teine asi, mis juhtus oli see, et mind meelitati öösel, just enne magamaminekut oma urust välja. Too tegelane, kes kommenteeris, viina ja filmivaatamist pakkus. Kuna kommentaarile lisati msn, pidin mina uudishimulik teada saama, kellega tegu. Saingi, natukene- lucid dreamer, hea pildistaja, väääga pika heleda patsiga IT-mees :D.
Niisiis, kutsuti külla filmiööle. Autoga tuldi järele, toodi tagasi ka, muidu ma küll poleks suutnud kuhugile minna. Nägin ühtteist, päris põneva ulmeseriaali üht jagu Heh, ja täpselt filmiöö see oligi. Paraku oli liiga kogu situatsioon liiga vaikne- vestlemine oli minimaalne- phäh! (kuid sa ka seda loed, siis see on vihje) Muidu oli ikkagi tore.
Saabusin koju kl3. Liis ärkas üles. "Mis teed?"küsis ta ja vaatas mulle unise näoga otsa. "Magama lähen!"-"Mantliga?-"Ma just tulin!"-"Ah?" Polegi midagi nii väga erilist ses stseenis, aga mul oli naljakas :D
Und nägin ma vähesesest unest-kl 9ne äratus-siiski.paraku segaselt ja...enam meeles ei ole.

Pühapäev, november 27, 2005

nälg on majas,aga minu läheduses on puhkenud õide armastus

Oh, surema ei hakka. Makarone ja tatart on küllaga aga salaami sai otsa, leiba pole, sõime ära Liisi viimased saiakuklid. Tee ja vesi küll täidab kõhtu aga kõrini on. Šokolaadi tahaks aga kesse siis poodi minna viitsib, niikuinii on kuu lõpp ja raha on küll täitsa otsas. tegelikult on tee ka otsas:( Noh, vähemalt head sordid. Järel on ainult halvasti lõhnav roheline tee ja igava tavalise maitsega jamaika kokteil.
Eile see-eest ostsin viina. Ja cokat. Helika tuli siia. Veetsime õhtut, Liis lõi Helikale külge ja nüüd nad hakkavad vist varsti käima :) Helika nimelt on oma mehes pettunud veidi :D Naised pidavat paremad olema küll. Liis tahtis teha küll ühe "kingituse" Tiinale, aga teeb vist hoopis Helikale. Hmmm...aga see pidi olema lõpukink, eks näis kaua nende "suhe" kestab ja kas see oli üldse midagi enamat kui viinakokteilist tekkinud kirg. Oi, ma olen armukade lausa. Oh, oleksin ma ometi veidi agressivsem ja "vallutaksin" Liisi. Oh ei, ma ei saa rikkuda meie niigi täiuslikku kooseksistentsi...

Aga kuivõrd minu maailm keerlebki põhiliselt Liisi ümber, pean ma temast veel rääkima. Täna sai ta näiteks õppekorralduse spetsialistilt vms asjapulgalt kirja seoses mingi ärajäänud loenguga. Siis ta kilkas ja piiksus, kirjutas tänukirja sõnadega "Äitäh! Ilusat talve teile!"(Kujutage ette Liisi häält kui väikese gnoomi oma. Minu ema näiteks kuulis telefonis miskeid hääli ja arvas, et tegemist on porgandiga. Ei olnud! Hoopis Liis.) Suures rõõmus lubas ta lausa tollele onule saata buu-presentatsiooni.
See buu-presentatsioon oli sihuke powerpointi ghost-story, kus näidati tõendeid kummituste olemasolust. Pilte tuli tähelepanelikult uurida ja...lõpuks muidugi, kui olid asja täiesti süüvinud tuli kole koll ja tegi buu:) Küll siis Liisike vääksus ja värises. Oleks tal nõrgem organism, saanuks ta, ma kardan, infarkti. Noh, mullegi avaldas see kollike koledat mõju.
Paar minutikest tagasi luges Liis Tarka Raamatut. Täna sain Liisi vahendusel teada, et:
  • naisel on elu jooksul 600 menstruatsiooni
  • kiviajal oli inimese keskmine eluiga 20 aastat
Vaid kaks fakti. Vähevõitu küll. Aga varasemalt olen ma teada saanud nii mõndagi kärbestst:
  • kärpsed elavad mustuses
  • kärpsed toituvad mustusest
  • kärpsed sigivad mustuses
ja kõigist parim:
  • kärpsed tapavad imikuid!
Te muidugi mõistate, et meie "teadmised" kärpestest on veidi vananenud. Nagu kirjapiltki :)
Sama raamat teab ka kõikide laialtlevinud haiguste põhjust. See on üks kole pahe, mis inimestel on. Kõik haigused tulevad onaneerimisest. Jätke järele, saate terveks! :) Et oma tervist hoida tuleb sugulises läbikäimises olla 2 korda kuus: enne ja pärast kuupuhastust. Lugege veel kord läbi ja õppige pähe! Kohe nagu 30ndate Cosmopolitan. Keelekasutus raamatus pole küll sama mahlakas kui ajakirjas, küll aga jagatakse mõlemas teoses igaühele olulisi ja väga tõepäraseid elutõdesid.

Nii ammu pole Tiina meile cosmolikku meelelahutust pakkunud. Kardan, et pean oma õhtut jätkama cosmo koduka külastamisega. Kindlasti on seal midagi, mida minusugune tubli naine teadma peab :)

Laupäev, november 26, 2005

kirjutama peab

Kohe on selline hea(?) harjumus tekkinud, et teatud intervalli järel peab oma sündmused ja toimetamised kirja panema ning sellele osale maailmast, kes on huvitatud ja lugeda oskab, teada andma. kahjuks ei ole kommentaarej ust nii palju kui ma sooviskin aga noh...tegelikult ei tee ma seda (peamiselt) mitte edevuse vaid ikkagi igavuse peletamiseks ja oma kirjutamisoskuse arendamiseks. (hahaa. Areng on tõesti võimas eksole)

Muidu on lood nii, et praeguseks on juba pea märkamatult kätte jõudnud laupäeva õhtupoolik. Kõige parem ongi see, et ta jõudis kohale üsna märkamatult. Mitten ii nagu tavaliselt nädalavahetustel, et silmad punnis ootad millegi põneva juhtumist.

Oh ei! Lausa nalja sai. Tiina tuli eile meile väikese musta kleidikesega ja nagu muuseas ütles siis, et Liis peaks seda ka kunagi kandma. Otseloomulikult kui Tiina nii ütleb, seda teha ka tuleb.
Täna hommikul siis, kui Tiina oma eluruumidesse tagasi pöördus, otsustaski Liis "edvistama" hakata. Pani napi musta kleidikese selga ja võrksukad jalga. Mmmmuah! Milline naine! Tema toimetused nakatasid mind ka ja õige pea kandsin Liisi oranži seelikut, pea ümber sai seotud üks sallike. Otsustasime, et teeme Tiinale järelkadrit . Kuigi me olime ütlemata kaunid, pelgasime veidi siiski, et teel 9. korrusele meid keegi näha võib. Kindlasti ei näe. Ühikas on ju nädalavahetustel tühi. Nii me end julgustasime ja asusime teele.

Ja...loomulikult nägigi meid keegi. Ronisime trepist üles, mina ees, 9. korruse koridoris oli üks mees. kipsiga. Minul läksid arvatavasti ehmatusest silmad suureks kui alustassid. tema ütles tere :) See takistus ületatud, tuli järgmine. Tiinat polnudki kodus :((((
Õnneks nägi ta meie hoolega kokku sätitud kostüüme küll hiljema aga..noh polnud ju pooltki nii lõbus kui võinuks olla....

Hiljem läksime raamatukokku. Tagasiteel tegime kumbki endale suured lumepallid. Ei, üldsegi mitte sõjakatel põhjustel. Puhas esteetika :) ja väikene flirt(Liis tahtis visata metalmehi, kuid need haihtusid õhku enen kui visata sai). Ometi oli tee peal üks torisev vanamees, kes pobises "nüüd hakkavad viskama, jah?". Ei, ei hakka. Hoopis lumememme pead tegime. Need tulid väga ilusad välja ja panime need ka ühikarahvale vatamiseks välja. Kui kõik on hästi, siis üks pea on endiselt jalgraja ääres kasvava puu küljes, teine valvab ühikatrepi juures sissekäiku :)

Nüd ma lähen ja kulutan oma aega veel mõttetustele. Lähen mängin kalamängu või või lehmalüpsi :D tegelikult keegi võiks helistda või msn-s midagi huvitavat välja pakkuda aga....
alati on üks aga

Reede, november 25, 2005

mõttetuste hooaeg

..sest sess on lähenemas ja üha enam ja enam on vaja lausa meeleheitlikult leida mingisuguseid tegevusi, millega oma tähelepanu õppimiselt ja kõigelt "arukalt" eemale juhtida. Proovisin pogo mänge ja nüüd...olen taasavastanud selle mida Liis nimetab "lehmalüpsimänguks" - Runescape'i. Ja oh häda: Tiina nägi mind täna mängimas ja nüüd on temagi kaasa haaratud :D
Eelmine aasta kevade poole sain esseedega siiski õigeaegselt valmis kuidagi ääri veeri. Aga siis ma mängisin hoopis Neopetsidega. vaatame, kuidas läheb see sess :)
Aga see on ju tõsi, et parimad ideed sünnivad mitte pingsalt neile mõeldes või neid meeleheitlikult luua püüdes vaid....plaksti! Täiesti suvalises paigas täisti suvaliel ajal. seega, milleks ennast vaevata :)
Loodri elu on suurepärane :)

Kõrvaltoast imbub meile mõnusalt uimastavat tümakat. otseses mõttes. Noh jah. ei saa õiendada kah. täna alustasime hommikut Griegi "Päikesetõusuga mägedes". kell 9 hommikul! Paariks hetkes ka täisvõimsusel. Kindlasti mõjus see "mõnele" lausa ängistavalt. Oh neid inimesi ja muusikamaitseid! Tümukas on ju öäkk!? Vastumürgiks seesama grieg. ja üllatus: tümakas läks ka kõvemaks. Nagu ütles markiis: olgu siis sõda!!! :D

Aga rohutirtsud ei olegi öäkkid. Häda ja uudishimu korral täitsa söödavad. Me prantsuse keele õpetaja nimelt käis reisil ja pakkus meile seda "Mehhiko delikatessi" Värisevi käsi võtsin ta vastu ja.....panin suhu :D Veidi piprane maitse ja kõrbe...mmmmm. sammu võrra Malaisiale ja Hirmu faktorile lähemal :D
Muidugi oleks grillitud rohutirtsude (või miks ka mitte prussakte) sööömine filmi vaatamise ajal majandulikult kasulikum kui mandariinide või näkileibade manustamine aga....nii head need putukad siiki ka pole. Aga proovige võimalusel kindlasti :)

Unes nägin ma ka täna jooksmist. See oli veidi kurnavam.Siiski veel paar nädalat selliseid unesid ja... Ei tea, äkki minust ikkagi saab (ujumis)tšempion?

Nüüd pean minema tõmblema. makist tuleb "Switch on" plaat :P It's raining men :P Ja Love machine . Liis tuleb kindlasti ka. ja siis vihtume tantsu nagu ei saaks iial pidama. Ükskord juba juhtus nii.....

Neljapäev, november 24, 2005

ujumistšempionit minust ei saa

...aga meeste võlumine õnnestub mul üha paremini :) Vähemalt unenägudes. Veel üks kahtlane uni nende paljude sekka. Tahan minna ujumistrenni ja mingil viisil satun sellisesse trenni, miso n mõeldud meessoost tippsportlastele. Lähen ka nendega ühte riietusruumi. Kuigi olen siiki naissoost, ei pane keegi mind kuidagi eriti tähele. Endal on küll veidi imelik. Saan kohmitsetud ja hakkan julasse minema, jään muidugi teistest maha... Soojenduseks tuleb kõigepealt paar ringi ümber basseini joosta. Hakkangi seda tegema, näen ka treenerit, vana kokku kuivanud neegrimuuti, kes kohe õpetama hakkab: "Õlad rokem käima! Iga basseini nurga peal üks kükk" Teised ujuvad juba ammu. Mina nagu jääks terveks igavikuks jooksma. "Kas ma saaksin nüüd ka ujuma hakata?" "Ei!" Kõlab vastus. Jooksen ja jooksen, püüdlikult teen iga nurga peal ka küki. Näen, et neegrimutt helistab kellelegi. See on mingisugune ujumisklubi Soomest. "Tere! Sooviksime maha müüa ühe ujuja. Või vahetada mõne teie ujuja vastu." Sain aru, et jutt käib minust. Juba esimesest hetkest, mil kohtasin, nägin tema pilgust põlgust ja lootusetust minu sportlasevõimete vastu. Selge see, et ta tahab minust lahti saada. Aga...ma ei tahtnudki tippsportlaseks. Lihtsalt tulin enese jaoks trenni tegema...
Meestel sai trenn läbi. Ma olin jooksnud juba peaaegu tund ega! Basseini tulid hoopiski naistest harrastussportlased ja nende kõhukas hallipäine meestreener, kes tegi mulle eriti iiveldamaajaval moel silma. Kui ma jälle neegrimutist mööda olin jooksmas ütles ta lühidalt ja karmi häälega: "Sa pead ära minema!" "Mida? Ma olen maksnud ujumise eest. Seda ma tahan ka teha" "Hästi" ütles ta sisistades ja tema silmades välkus viha. Ta käskis mul vette minna. Ta tuli ka ise ning samuti üks äsja trenniga ühele poole saanud mees. Nad võtsid mul kumbki ühest käest kinni ja hakkasid põhja tirima. See kestis pikka aega ja bassein oli justkui väga väga sügav. Mul said õhk ja jõud otsa kuni....järsku tirisin end ja nemad üles pinnale tagasi. Neegrimutt oli üsna pahane, too kena mees aga naeratas mulle :D

Esmaspäev, november 21, 2005

eksisin tunnikeseks tulevaste arstide maailma

Läksime nimelt Liisiga hommikul koos uksest välja ja selmet Biomeedikumi ees lahku minna, jäime kokku. Suubusin koos suure meditsiinirahva kogumiga sinna müstilisse hoonesse- tema salapära on mind juba ammu ahvatlenud - läksin biokeemiasse. Just! Keeeeeeemiaa!!!! Sain aru sõnadest nagu glükolüüs ja piimhape aga üleüldiselt võib öelda, et kõik mida too tore onukene rääkis oli võrreldav hiina keelega. ja mis kõige hullem: to onukene ootas, et üliõpilased mõningatele tema küsimustele vastaksid, teatud keemilisi protsesse seletaksid.

Hoolimata sellest, et minult millegi küsimise võimalus oli kaduvväike, tundsin selgelt kuidas minu keha hakkas produtseerima paanika-ainet, mis mul kõhus mulksus. Hullem kui omal ajal keskkooli keemiatunnis. "Kes tahab tahvli juurde tulla? Kas pean kedagi ise kutsuma? Ainult mitte mind, ainult mitte mind, ainult mitte mind....
Okserefleksist jäi puudu vaid paar sammukest. Ma kartsin loomulikult sellepärast, et sõbrannaga (eriti Liisi-suguse vaimuka kujuga) loengus oelmine tekitab elevust ja naeruturtsatusi...ja loomulikult arvasin ma, et ta jälgib meid :( Oh neid foobiaid ja seda unustamatut keemiahirmu.
Samas on siinkohal hea mainida, et Kaidor keemiaõpetajana oli ja on tore ja kõigest hoolimata sain ka keemia lõpphindeks 4. Loodan, et see jääbki lõplikuks...

Loomulikult nägin ma ära ka need Liisi kolm "kallikest". Hmmm...Eile Liis just ütles mulle, et mina polegi õel ja seega ma vist midagi väga otsekoheselt öelda ei saa. ma ju nägin neid kõiki ka vaid hetkeks ja kaugelt... aga kui olen siiski otsekohene siis üks nägi välja nagu veidi priskemaks muutunud Magnus (too tark poiss põhikoolis, kelle kõrval Liis istus ja kes teda isegi 9. lõpetamisel tantsima palus) teisel oli kuidagi imelik krõnksus nina (muidu kena) ja kolmas nägi välja täiesti tavaline :D Aga jah, see on see keemia :)

Ülejäänud päev polnud paraku sugugi nii põnev. Istusin raamatukogus ja tutvusin valgustusega. hiljem veel "unine Lähis-Ida muinaskirjanduse loeng" kui tsiteerida õppejõudu. Siis koju ja makarone keetma...Kõht sai täis ja siin arvuti ees ma maandusingi...

Oh, sess ja esseede tähtajad jõuavad aina lähemale....








Pühapäev, november 20, 2005

pühapäevad on igavad

Tegelikult ka. Ilmselt on pühapäeva ainus mõte olla väljamagamise päev, kui oled peoloom reedeti-laupäeviti. Aga kui ei ole? Võib lihtsalt nautida aja möödalibisemist. Vahtida telekat või lugeda midagi vms. Minusuguse närvikavale avaldab pühapäev aga halba mõju. Pole midagi teha ja loomulikult initsiatiiv ise midagi tegema hakata (esseed kirjutada, õppida..) puudub täielikult.

Liis muutub ka kuidagi imelikuks pühapäeviti. Vähemalt kahel pühapäeval on olnud nii, et esimese asjana läheb ta dušši alla ja siis vaikib terve päeva oma õpikute taga. Õudne!
Kutsuda teda jalutama? Üks kord tegelikult isegi õnnestus. Täna aga ma ei viitsinud jälle oma veenmisoskust arendada ja läksin üksi.

Jalutamine tegelikult aitab väga hästi. Värskel õhul on vapustav mõju ja see, et pääsed oma kodusest "karbist" kaotab uimasuse ja tegevusetusest tekkiva ängi... Ainuke häda on selles, et juba vastikult külm on väljas.

Aga poes käisin ma oma jalutuskäigu lõpetuseks ka. Veerikus. Ostsin head-paremat ja ei tea, kas ma nägin kriminaalne välja või avaldas tähelepanu minu punane pea...igatahes jälitas mind selles niigi väikeses poes turvamees. Hihii, see oli naljakas, kuidas ta üritas ma-ei-jälgi-üldse-sind nägu teha. Niisiis, vähemalt üks väikene lõbus moment minu päeva...

Unes nägin ma aardejahti :) Mingil moel määrati mind mingisse lossi üht vana vappi kohale toimetama. Tegin seda. Sain hea jutu peale sellega, kellele vapp toimetada tuli ja õige pea selgus, et lossi läheduses on kuskil vana lossivalitseja peidetud aare. Miskipärast pakusin välja, et mingisugune vihje aarde asukoha kohta on vapil. Ülisuurel vapil oli kujutatud naise figuuri ja....selle figuuri taskust leidsime võtme. Esimene vihje! Aga muidugi algas otsekohe võidujooks ajaga sest ka teine kamp inimesi otsis aaret. Jooksime salatsevate nägudega teise lähedalasuvasse lossi mis oli....Kadrioru loss! Paraku seal jäi kõik pooleli :( Ei tea, mis sai edasi....

Sellised lood....

Reede, november 18, 2005

mõtted on kasvanud üle pea

Küünal põleb, õues on õhtu ja raadiomast silmapiiril vilgub, vilgub, vilgub. Mul on nii palju mõtteid, suuremad kui ma ise. Otsimine kestab, tahan teada, kes olen. Siin pimedatel õhtutel koju kõndides muutub see eriti tähtsaks. Loomulikult on mul mingi ettekujutus iseendast. Praegu. Üldse ei tea, kes olen järgmine aasta. Ma ei mäleta kahe aasta tagust iseennast. Võibolla siis see bloog, et kirjutada üles iseenda hetki, et jääks kasvõi mingisugune jälg. Mitte, et ma nii edev oleks, aga...aga...üks viis kasvõi näiliselt ületada kaduvikku?

Selline mõte. Üks paljudest. Ma ei tea kust või miks. Kui kauaks? Milleks? Vähemalt on tunne, et ma aina arenen ja arenen. Maailm muutub aina tihedamaks, ideeline maailm. Ja kogu aeg on tunne kui vähe ma tean, kui palju ma võin targemaks saada. Tundub kole, aga tegelikult on see tunne nii hea.

masendus on ka. Võibolla lihtsalt tõesti selline enesesse vaatamise aeg, kus see, mis puudu, paistab eriliselt silma ja teeb haiget. Ja see, mis on olemas, ei tule nii hästi meelde. Tahaks öelda, et sügis meeleolu ei mõjuta aga mõjutab ju!
Vähemalt täna tabas mind üks neid harvadest eufooriahetkedest. Käisin naeratus näol ja täiesti küllastunud headest emotsioonidest :) Aga seda kirjeldada on nii raske

Liiga isiklik ja abstraktne, tean aga...pole midagi eriti põnevat hetkel ses konkreetses ja reaalses elus. Käisin Dorise sõbranna Minniga semiootika loengus - põnev oli :) Vanas anatoomikumis näitusel ka. Preparaategi vaatamas. Ei olnud üldse õudne. Kõik mis seal oli, oli hingetu ja impersonaalne...saaksin ehk hakkama lõigutud laibagi vaatamisega, tunduks ehk huvitavgi. Emotsioone ju pole, kui ei tunne teda lahatavat isiklikult. kas egoistlik?

Kaubamaja näiteks läks mulle aga paar päeva tagasi nii hinge. Mul oli loenguni veidi liialt palju aega ja läksin sinna sooja. Küllaltki varajane aeg- kl 11 või pool 12, vähe inimesi ja tüpiline ostumuusika. Kõik see küllus tundus nii tühi. Nagu meie aeg. On nii palju materjaalsust, aga seda, mis tegelikult tähtis? Mulle tundub, et nii paljudel on raskusi selle üles leidmisega.

Sellega praegu lõpetan....

Neljapäev, november 17, 2005

porgandpea pajatused

Tegin selle ära. Sugugi mitte selleks, et sarnaneda austatud ja idoliseeritud Merlega...Lihtsalt! vajasin väikest muutust ja selle ma ka sain. Muide, mina muutsin värvi ja maapind muutis värvi. Tore, et kole igav ja värvitu periood lõppes nii minu juustes kui ka ilmas - lund hakkas ju sadama:P

Oih kui ammu ma tegelikult kirjutanud ei ole. Kuus päeva on üsna pikk aeg minusuguse grafomaani kohta. Vabandusi, miks, mul pole. ütlen ainult, et olen iseendaga ametis olnud. Lihtsalt mõtelnud ja mõtelnud..võibolla liiga suuri mõtteid, mitte selliseid, mis kunagi kirja saavad. Kui ma ehk neljakümneaastaselt romaani ei kirjuta. Kahekümneaastaselt on ülesandeks proovida vähemalt endast aru saada- kuigi ei tea kas see üldse kunagi õnnestuma peaks....

Elu siin on muidu ikka tore. Tiinal oli meie jaoks juba rohkem aega. ta veetis lausa meil öid, lausa kaks. Oma suure ja põneva õhkmadratsiga. Kuigi läksime suhteliselt varakult magama, ei jõudnud keegi esimesesse loengusse -veetsime hoopis toreda hommikupooliku, kus igaüks vedeles oma voodis.
Tiina läks ära aga madrats on endiselt siin. Päris lõbus objekt on see. Sihuke hulpiv ja merehaigust tekitav asi, kus õhku vähe. Selle peal sipeldes käib tagumik vastu põrandat ja mina lõin oma pea ära :(

Põnvaid unesid ma polegi näinud....
kõik.
Kogun end veel mõnda aega, ehk tuleb põnevam jutt...

Reede, november 11, 2005

eile

Eile käisin ma vannis ja panin küünlad kah põlema. Vann oli apelsinilõhnaline ja küünlaleegid ilusad. See aitas veidi koledat meeleolu leevendada. Tulid mõned toredad mõtted ja lausa Tiina mandariini-jutuga samasse kategooriasse kuuluv stsenaarium. Peaosas muidugi mina :) Seesugune unistamine on küll täiesti ebareaalne aga mõnus ikkagi :) Kahjuks sama temaatika unedesse ei jõudnud. Pähh, nägin unes, et minu armastatud jalgratas oli viimane lagunema hakkav logu. Pähh!

Und ma siiski nautisin: minu kallis suur voodi, mille peal ma diagonaalselt magada armastan. Ja magada alasti. Seda luksust ma enesele ühikas eriti lubada ei söenda..

oi, ja enne magamaminekut lugesin ma veel eesti kaasaegset kirjandust. Matt Barker "Leegitsev täiskuu". Mnjah, rotiliha söömine, eestlasest frankesteinilik neegrist arst,surnust ülestõusmine ...läksin magama, kui juttu ilmusid inimalakeha ja kuke ülakehadega tegelased. Heh, ei tea kas loeks edasi :D

praegu on selline tunne, et peaks end tuulutama ja ostma magistralist kas veini või sokolaadiporterit ja kuidagi selle õhtu mööda saatma. ootan ema ära, vaatan mis tema väiksest trimpamisest arvab :D

Maarli Boob- No Woman, No Cry

helistasin emale:
"Tahan õlut!"
"Hulluks oled läinud või?"
"Vein sobib ka"
"oota ma tulen koju, siis vaatame"
Oeh, aga ma tegelt ei viitsi oma tagumikku liigutada...

Neljapäev, november 10, 2005

Mardipäev

Niisiis head mardipäeva kõigile. Eriti tublid on muidugi need, kes eile ka jooksmas käisid. Mina käsin :) Kursaga. Noh, niivõrd kuivõrd, kokku oli meid 8. Plaan suurejooneline: laulda ja tantsida oma õppejõududele. Kahjuks see ei läinud nii libedalt kui plaanis. Käsime esiteks ühe kursaõe onu juures (ta ise kutsus ja nende väikene laps oli meid nähes eriti rõõmus :P) Tähe tänaval, siis aga pidime minema täpselt teise linna otsa- Supikasse. Tee peal põikasime veel ühe kursaõe juurest läbi ja esinesime talle ka. Aga...sihuke pikk tee. Jube väsitav. Ja täna on mõlema kanna all suur suur vesivill. Olen invaliid :D Aga nalja sai, teinekordki :)
See kulus hästi ära sest millegipärast valdab mind vahelduva eduga suur masendus. Mitte, et mu elul midagi häda oleks...lihtsat...eksistentsiaalne kriis? Olen märganud, et see on praegu kõigil mureks. Öelge pealegi, et astroloogiasse ei usu: mõjud on ju ilmselged- terve kari inimesi on lausa lääbakil :(
Ruttu peab miski muutuma muidu...oeh, ma ei tea kas ma elan selle üle.

Et mitte nii negatiivselt lõpetada...minu tänane jabur unenägu:
Olin kuskil lõbustuspargis välikohvikus. Tahtsin õlut juua. baarmen ütleb, et ta ei saa mind teenindada: see olevat koerte baar ja inimeste teenindamiseks puudub tal luba. Siiski, ta müüb mulle õlut. Istun maha ja naudin. Siis tuleb inspektor ja hakkab kõike uurima. Alustab makkide ja magnetofonide lubade kontrollimisest. Neid on seal asutuses palju ja tal saab kõrini, kõik klapib. Tuleb siis minu juurde ja käsib kaasa tulla. Olen rikkunud seadust. ma olen tema sõnul kuulanud avalikus paigas sertifitseerimata loata muusikat. Lähen kaasa aga mulle tuleb poolel teel meelde, et olen ise juuras õppinud, et säärase muusika kuulamine on ebaseaduslik vaid seistes. Mina ju istusin. Põgenesin sisi tema eest ära...ja..edasine on juba liiga segane, et kirjagi panna

Lähen vaatan, mis ma enesega peale saan hakata, et tuju parandada

Teisipäev, november 08, 2005

on alanud ööke

Väikesed lapsed magavad juba. Liis ka. Kell ei olegi niiii palju, aga viimaste päevade rütmi jägi on magamaminek toimunud kl9. Mina sain sellest rütmist välja ja võiksin olla edukalt ööloom :) Klõbistan siin nüüd itaalia pöialpoisi Ginoga ja ühele äsjailmunud türklasele puistan ka ühesilbilisi vastuseid.

Mul oli küllaga mõtteid, mida kirja panna aga...nüüd on kõik justkui kuskile kadunud :( Eks hilised õhtutunnid nii toredad ongi, et maad on võtnud säärane eriline vaikuse ja staatilisuse aura. Sama toimub ka minu väsinud ajus, ometi magama veel minna ei saa...

Ahjaaa! Ptui ptui ptui, aga internet justkui raviti terve(maks). Seesama lonkav ühendus, kus ühe lehe avamieks tuli järjekindlalt aadress kaheksal korral sisestada ja...siis ehk õnnestus. Ma tahtsin täna olla tubli (!) ja uurimustööga alustada, aga kuidas seda teha kui ükski leht ei avane. Noo kogu minu vimm siis aina kasva ja kasvas: otsustasin, et oleks tore see netihäiretega tegelev tüüp seal teiselpool toru sõimuga üle külvata. Muidugi ma seda ei teinud. Kütsin end üles küll, et kui talle pohhuistile lõpuks helistan (ta on tervele ühikale maad-ilmad kokku lubanud) siis midagi ka muutuks. Puhisesin ja trampisin jalgadega. Lõpuks hakkas lausa pea valutama. Helistasin siis. Rääkisin üsna tsiviliseeritult, ehk endale kombeks olevast toonist veidi järsemalt ja õrna pahameelenoodiga. Lõpetan kõne ja Liis ütleb: "oi, kui arglikult sa rääkisid!"
Oi jummal küll! ma nägin nii vaeva, et olla enesevalitsusega Kuri, aga....siis rikutakse kõik ära! ja ma sain lausa Liisi peale vihaseks :D Tuleb veel meelde, kuidas ma ükskord täiesti normaalses olekus olles inimeselt pr. keelest kuulsin: "Oi kui kurb ja õnnetu sa oled"...ja teinekord "Millepärast muretsed?" vms. Kas ma siis ei saagi oma malbest imagost lahti? :D (Ei, üldiselt võin ma ju sellega ka rahul olla vast...) Vähemalt mingi kasu sel (enda arust) väljapaistval ja suunatud vihal oli- internet on normaalne.

Reinu loeng oli ikka tore. Ta rääkis meile lisaks kultuuriloole loo sellest, kuidas tema selga koolis viiulipoogen puruks löödi ja kuidas ta autosõitu õppides vastu mändi sõitis. Esimese loo puhul avaldas ta kahetsust, et tänapäeva õpetajatel puudub õpilastega isiklik suhe või tasand. Teise jutu lõpetuseks ütle ta, et elukutselt on ta autojuht :)

Samas loengus täpselt meie ees istumas nägin ma tütarlastepaari, nagu kaks tilka vett, laua all käest kinni hoidmas. Doris nägi neid ka hiljem kallistamas. Oh, sellest pole midagi. Mis siit mõelda,mida arvata pole minu asi. Ega eriliselt hinge ei lähegi. Kui, siis pigem positiivsemalt. Lihtsalt, tundsin end kui vana ja uudishimulik külamutt. Et..."Oi, mis nemad teevad" :D
heh, me Liisiga kah väljendame oma "tundeid" vahel käest kini keksides. Ei tea, mida homofoobid arvavad?

Ma peaksin vist lõpetama Liisi kiusamise selle klaviatuuriklõbinaga aga....und ei ole, MSNs tore itaalia pöialpoiss.-pean olema hea-jõulud lähedal ja...Liis hingab sügavalt,äkki juba magabki?

Esmaspäev, november 07, 2005

variatsioonid mannavahule Liisi teemal

Mu kullakallis Liis tegi täna aastavanusest kopitanud pulbrist ja keevast veest enesele mannavahueine.Tuligi välja midagi ehtsa mannavahu sarnast (muide meie suguvõsa ütleb mannakreem, aga liisi juuresolekul kontrollisin end ja kasutasin järjekindlalt väljendit mannavaht) Vapustav keemiline reaktsioon, kas pole? Natuke liiga vedel ehk sai, aga katsu sa seda Liisile öelda. Teine kohe vastas pahaselt, et tegi kõik õpetuse järgi. Täpselt pool liitrit vett, täpselt õige kogus suhkrut. veet mõõtis ta muide veekeetjaga :) geniaalne! Noh, igatahes pakkusin ma talle olluse vahustamiseks oma käsimikserit. See on üks neist esemetest, mida minu suguvõsa mulle "iseseisvasse ellu" kaasa pani. Nojah, kasutud esemed nii kodus kui ühikas, aga kuna keegi ära ei raatsinud neid visata, sokutati mulle... Selles komplektis on veel tädi kärsahaisu produtseeriv soojapuhur teise nimega "mäletan, kuidas meie Papaga [minu vanaisa] seal hipodroomi korteris seda kasutasime. ii hea si, mis sel siis viga?" Jeesus küll! See puhur on minust vist ea poolest kaks korda vanem. Kaks suurt nuga on ka. Üks on reservis, teine kasutusel konservide ja munakoorte avamiseks...

Igatahes Liisi juurde tagasi tulles... Ta kasutas seda mikserit (ilmselt lisas see kapi otsast võtut atribuut hinnalisse gurmaanitoitu veel ka hunnituid tolmulesti ) ja hakkas sööma kuni ütlesin: "Mina sain ka täna sajanda postituse täis. Jõudsin sulel järgi aga...sul on kindlasti neid juba 150" Säärane lause kutsus esile enneolematu ja lausa unustamatu reaktsiooni: naeruturtsatus-okserefleksi. Kui kaunilt voolas see "naturaalsete" lõhnaainetega rikastatud mannavaht tagasi oma algsesse sängi: väikesesse kaussi. Oi, küll see oli sulnis vaatepilt. See tekitas minus tarretisega seotud nostalgiat ja iha toda magusat sülti otsekohe mekkida (aga ma ei viitsi poodi minna)

Muidu on Liis ikka ka tore olend. Ta on vaid veidi külmakartlik. Magab kampsuni ja kolme tekiga. Ka ärkvelolles on end hoolega vooderdanud. Ükskord oli tal seljas vast 3 kampsunit ja ta nägi välja nagu ülekasvanud trühvel (pealmine kampsun nimelt oli valge). Aga see oli nunnu. Ühiselt harrastame me vääksumist ja ruigamist. Individuaalselt harrastab ta seda siiski hommikuti kui ma teda äratada püüan. "Ära tee! Vääks. Pähh! Näh, ma ju ütlesin, et täna lähen kooli kella kümneks. Vahel oled sa lausa õel, Greta" Nüüd viimased paar päeva oleme magama läinud pimeduse saabudes. Ettevalmistused algavad juba kella kuue paiku. Ja...ta lausa üllatas mind! Tõusis üles täitsa ise ja oli üldse nii iseseisev (oi kui tubli) :)

Üldiselt teeme ikka kõike koos. Sööme, magame, jalutame, võimleme ja oh neid filmiõhtuid ja enne-magamajäämist- jutte. võimlemise alla klassifitseerub ehk ka müramine: põrandal aelemine, võitlused varastatud soki pärast jms. Mõnikord kukkumised...toolidelt ja vooditest, aga alati akrobaatiliselt. Sinikad jätame märkimata.

Liis armastab pesta musti nõusid just enne sööki ja minu närvikavale ja loogikale niiviisi regulaarselt lööke anda.Aga noh...küll ajapikku kasvab minugi irratsionaalsus sama enesestmõistetavaks kui segadus, mis valitseb voodis ja kirjutuslaual ja valitseks ka külmkapis kui poleks organiseerivat haldjat...jällegi Liis, kes paigutab minu hapukoored ja munad riiuli tagumisest nurgast hunnikust hapukoorte ja munade jaoks reglementeeritud õigesse paika ukseriiulitel.

Liis vihkab salaamit, minu tädi meelissaadetist. See-eest armastab ta ube tomatis. Mainige ube ja mulle meenub mu suurim trauma: viirus kõhulahtisuse ja okserefleksidega. Vähemalt üks arusaam todu suhteso n meil siiski ühine: osta tuleb mittemaitsvat toitu, siis jätkub seda kauemaks ja seda süüakse vähem. Minul on see üsna hiljutine avastus ja hetkel pigem teoreetiline, Liis mugis aga näiteks eile suurest näljast kuiva ja kidurat köömnetega näkileiba. "Öök, kui vastik," ütlesin mina,"anna veel!"

Liisi voodi kriuksub nagu vana bordelli veteran, minu voodil on madrats, mis libiseb pidevalt maha ja hommikul ärkan tavaliselt pilus, mis on seina ja madratsi vahele moodustunud. Padi kukub kogu aeg voodi peatsis olevasse auku. Liis magab nagu vagel- keeratud oma tekkidesse nagu tortilla, mina vahel ka. Ma ei tea, mida Liis ärgates märkab aga mina vahel seda, et käed on puusadel, peaaegu kubemes :D

Liis kardab reeglina ühikas ringiliikuvaid mehi. sellest enam kardab ta ainult ühikaköögis hulgakesi seisvaid mehi. Ma otseselt ei karda aga natuke ebamugav on küll vahel. Nii me käimegi julguse mõttes köögis võimaluse korral kahekesi. Ikka ohutum, mine neid lühikesi ja alatoidetud vene parnjeid tea....

Liis temperatuuritaluvus on hoopis teine kui mul. Mina kontrollin keevate makaronide valmidusastet otse potist makaroni ampsates. Liis käib oma makaronidega rõdul liputamas. vaene toit! Enne söömist piinatakse veel külma ilmaga ka! Oi, ja ükskord tegime..mitte Bläk Rokiti kombel peedist pesumasinale trumlit, aga makaronist vilepilli. Vastasmajale esitasme dueti aga keegi meie kunstilist taset ei hinnanud. Ei tea, kuidas on meie õhtuste tantsunumbritega?(Kardinaid meil pole, päris hästi peaks nägema. Seitsmes korrus, paremalt esimene aken.)

vot nii! :)


Rothko maalide
maailm on mu sees
kirkad kuid mahedad toonid
kustumatud emotsioonid
mis ei kiskle, vaid on sümbioosis

Tšaikovski klaverikontserti
helide tasakaalukas virrvarr
heliredeli tempokas tõus
ja lustlik liug tagasi alla

ja mõtted, mis haju
hetkeks tasakaal ja tugev taju
inimmaailma rikkus ja ilu
hetkeks tasakaal ja tugev taju
inimmaailma rikkus ja ilu...
Unes nägin ma seda, kuidas pidin oma surnud vanaemaga lennukiga kuskile puhkusele sõitma ja lennujaama läksime Mustamäelt trammirööbastel uisutades...

Ei tea, kas ta ilmus mulle unne kuna eile õhtul mõtlesin surmast ja surnutest? Kuidas mina surres ei tahaks hala ega nuttu ja kriiskavalt melanhoolseid viiulipalasid, ei taha saada maetud hauale, kus järeletulevad põleved peavad orjama, et plats umbrohust puhas oleks. Ei, pigem tahaksin jääda vaid mälestustesse ja kõik füüsiline (siia on ta maetud) oleks mõttetu. Parem oleks saada tuhastatud ja siis võiks see tuhk lennata seitsme tuule suunas. oleksin kõikjal ja mitte kuskil...

Unenäost tingitult hakkasin ma mõtlema...kas ma tundsingi üldse oma vanaema? Kui ma olin juba piisavalt suur, et mõelda ja aru saada, oli tema juba haige ja kibestunud. Ma ei tahaks uskuda, et ta terve elu selline oli. Kahju, et ma ei saanud tema paremaid iseloomujooni eriti tundma õppida :(

Mnjah, selline see november on: pikad pimedad õhtud, vihmane ja sombune ilm; tahes-tahtmata tulevad sellised mõtted, mida näiteks päikesepaistelisel maikuul ei mõtle. On inimesi, kes väidavad, et ilm nende meeleolusid üldse ei mõjuta. Paraku mina nende hulka ei kuulu. Noh, ega ma siis kohe lahinal nutma ei hakka külmal ja tuuliselt õhtul, aga kuidagi nukramaks võibolla jään küll....

iseenesesse vaatamise aeg...

Vennaskond - Maailma lõpus on kohvik

Laupäev, november 05, 2005

jalutuskäikude tervislikkusest

nagu eelmisest kirjutisest lugeda võib, olin ma juba täitsa ummikuse jooksnud. Õnneks tuli peagi päästev mõte end tuulutama minna. Lausa uskumatu, kui kasulik üks jalutuskäik olla võib. Liis tuli ka kaasa ja nii me käsime raudtee taga surnuaias (sellistel paikadel on pea alati hinge rahustav mõju) ja paljudel pisikestel tänavatel, kus saime vaadata ilusaid pisikesi maju, küll armsaid, küll kurje koeri. Kasse nägime ka, ja inimesi. Nii tore oli vaadata kuis igaüks midagi kasulikku teeb. Oli müüriladujaid ja viimaseid rohijaid, leheriisujaid ja uksevärvijaid. Kõige toredam oli aga jooksev ümmargune punetava näoga postitädi, kirjakäru selja taga veeremas.
Jalutuskäigud on nii virgutavad, et neid peaks tihemini tegema (igapäevane kooli-koju rühkimine ei lähe arvesse) Oi, ja Liis avaldas mulle armastust ;) ma ei teagi kumb magusam hetk oli kas see, või too, kus ta minu ees küünlavalgel hetkeks liputajat mägis :D Hihii, olen täiesti normaalne aga paratamatult on mu kallist "elukaaslasest" saanud minu eksistentsi pea lahutamatu komponent ja nalja saab meil, õnneks, kogu aeg :)

Küünal põleb, raadiomast akna taga plinksib, Liis uurib oma füsioloogiapiiblit, Tori Amos laulab - ilus õhtu on.

kuhu ma siis nüüd jõudnud olen?

Laupäev, rahu, vaikus, võimalus lõõgastuda, lihtsalt nautida elu ja...mind valdab mingisugune õudne vaimne piin. keegi on kõik mu mõtted kokku köitnud, mingisse laekasse lukustanud. Säärane loominuguline kriis, kus justkui nii väga tahaks midagi öelda, kirjutada... Aga mõtted on lukus, väljenduse vahendid kaotsis. ja selline tunne juba pikemat aega. Tunnen, et mul on ees nähtamatu sein. Üks samm ja olen sellest üle aga...kuidagi puudub jõud selle ületamiseks. Pffff! Tean oma taset nii pildis kui sõnas, saaksin justkui edasi areneda aga...ei saa :( Sõnad lihtsalt ei jookse... Jube, kui palju sõltub minu puhul spontaansusest. Olen leppinud sellega, et tuleb siis kui tuleb aga nüüd voeh...justkui kõhukinnisus :D

See selleks...Bloogis polem ul mingit taset, seega siin võin kirjutada täitsa vabalt. Kohe tulebki järgmine postitus juba mõnel muul teemal

Neljapäev, november 03, 2005

kõik on võimalik...

...kui mitte päriselt, siis unenägudes kindlasti. Kahjuks ma ei mäleta unesid täielikult aga nii tänasest kui eilsest ööst on kaks toredat episoodi. Esiteks see, kuidas ema õpetas mind vasikat kasvatama. Selleks tuli teha möks, mis kokku segatud kaerahelvestest ja PVA- liimist, ja asetada see koos tulevase vasika "iduga" kingakarpi. Ma ei saanud küll kahjuks päris täpselt seda mida tahtsin. Karbis hakkas hoopis kasvama kahepealine kassipoeg. Selline loom, kel oli kaks esipoolt keskelt kokku ühendatud. Nagu Lükka-Tõmba. Loom oli äärmiselt isukas, sõi suure entusiasmiga kaerahelbe-PVA segu ja..tegelikult täitsa armas ka Ema tahtsi siis mulle veel mingeid loomakasvatuslikke nippe jagada, aga ma ütlesin, et pean WC-sse minema. Hakkasin siis minema ja kuna kogu lugu kippus muutuma tüüpiliseks wc-stseeniks unenägudes (noh, need ebamugavad, läbipaistvad, kitsad peldikud), siis läksin reaalselt wc-sse. kahjuks pärast seda uni enam ei jätkunud.
Täna nägin unes, et emigreerusime koos Liisiga Soome ja pidime seal koolis käima. istusime esimeses pingis ja õpetaja sääl seletas midagi...Liis vaidles kõigele vastu, üldse oli kuidagi ebaviisakas :D... ma ei tea, mis vahepeal jutus, aga üks hetk pidi ma koju minema (ühikasse) ja otsustasin kasutada lendamistehnikat. Selleks tuli võtta sinine peopesasuurune hokilitrit meenutav objekt ja see pea kohale tõsta. Nii lihtne see lendamine oligi:)