Pühapäev, märts 21, 2010

jalavarjud

Läksin poodi kummikuid ostma, aga nagu loodusseadused (või Murphy või kelle iganes) nõuavad, olid kõik kummikud koledad, kallid või kui nad olid ilusad ja mõistliku hinnaga, siis oli järgi ainult numbrit 36. Ja nõnda ma kummikud ei ostnudki. Seda enam, et kummikud jäid üha enam tahaplaanile ja fookusesse sattusid kõiksugu kaunid suvekingad. Lögane reaalsus jäi üha kaugemale ja mida kauem ma neid suvekingi vaatasin, seda tõelisemaks muutus tunne, et tegelikult on kohe-kohe käes suvi.  Tegelikult muutus iha suve järele nii suureks, et õues valitsev tegelikkus kadus täielikult ning alles jäi ainult suvi. Vaatasin neid kingi ja oleksin neid kindlasti jalga proovinud kui ainult.....kui ainult oleksin viitsinud vabastada jalad pikkadest saabastest, kui ainult oleksin valmis olnud pärast kingade proovimist püksisääred jälle suure punnitamisega saapasäärtesse toppida. Kui ainult poleks mulle meenunud, kuidas ma ikka ja jälle iseendale etteheiteid teen, et kõige ilusamad riided ja kingad, mis ma endale aegade jooksul kokku olen ostnud, on sellised, mille jaoks on Eestis ilma ainult kahe nädala jagu.

Jah, kui ainult....Aga kingi ma ei ostnud, kummikuid ka mitte, ja see tohutult tore seelik jäi samuti poodi (sest mul pole selle kandmiseks sobivaid kingi....). Nii tulingi Lõunakeskusest tagasi jalad märjad ja hinges närimas kahetsus ostmata jäänud kingade pärast.

Need kingad said sümboliväärtuse ja mina pean õudusega tunnistama, et olen Carrie Bradshaw'le palju lähemal, kui ma iial tunnistada tahaksin....

Võibolla pean veel täna kogu mõistuspärasuse prügikasti viskama, jalad jälle märjaks kõndima ja need kingad siiski ära ostma....


See video ei haaku eriti eelneva tekstiga, aga ma millal ma ometi jälle kingadest kirjutan?