Kolmapäev, mai 30, 2007

kõrvitsatasand

Tere kah! Istun mina siin raamatukogus, õppida ei taha, aga ära ka ei lähe. Internetimaailmas ka eriti midagi pole. Nii tulin ma lõpuks ikka siia bloogi lobajuttu ajama. No ma loodan, et kui ma siin raamatukogus piisavalt kaua istun, siis ei jää mul lõpuks muud üle kui lihtsalt veeeel üks kord oma konspekt läbi lugeda. Praegu on mul petlik mulje, et mina tean ju praegugi juba absoluutselt kõike. Kindlasti tuleb homme eksamil mingi katastroofiline üllatus. (Ühe hetkega on optimistist pessimist saanud).

Ma lobisen veel veidi ja lähen otsin endale siis ühe õpinurga. Raamatukogust ma väljuda ei tohi. Tegelikult saatsin ma juba appikarje SMS-i Dorisele.
-Mis teed?
-Lähen kohe varsti hambaarsti juurde.
No on lootust, et ta hiljem helistab. Muidu ma peangi tegelikult õppima.
Iseenesest on see kummaline kuidas iga ülikooliaastaga eksamikoorem on kergemaks läinud. Mitte materjali hulk või lihtsus, küll aga emotsionaalne koorem. Ma ei muretse üldse. Tegelikult kipub asi juba absurdini jõudma. Ma muretsen selle pärast, et ma üldse ei muretse :D

Nõndaks. Minu vastas istub üks krussis juustega suure nina ja prillidega noormees. Vahetame aegajalt pilke. Teised on tuimad ja igavad. Täpselt nagu minagi. Vihma sadas küll, aga olek on ikkagi lämbe ja kleepuv. Veepudel on juba tühjaks pigistatud. Selline ilm tuleks seadusega ära keelata. Minu organism on tõesti täiesti vegetatiivsele tasandlie taandunud. Ei ole intellektuaalseid mõtteid, ei ole meestega seotud mõtteid, ei ole ambitsioonidega seotud mõtteid, ei ole toiduga seotud mõtteid. Ainuke mõte on, et millal küll normaalne kliima taastub? Külm ja lörts ja pori ja tugevad tuuled :) Või siis variant kaks: millal saabub kuumarabandus, hallutsinatsioonid ja sellest tingitud loominguline palang. Eile olevat muidu maikuu kuumarekord purustet...

Tavaliselt muutun ma kõrvitsaks peale keskööd(erinevalt printsessist, kes muutub tuhkatriinuks) . Viimastel päevadel pole ma vahepeal inimeseks saanudki. Istutage mind veidi varjulisemasse nurka maha, kastke korralikult ja ma olengi õnnelik. Tegelen kõrvitsafilosoofiaga ja võtan õhuvanne. Sügisel muutun jälle inimeseks.

Teisipäev, mai 29, 2007

oma naisega...:)

Tiina tegi meist nii palju ilusaid pilte,
et ma lihtsalt ei saanud kiusatusele vastu panna :)
Posted by Picasa

Esmaspäev, mai 28, 2007

No ma siis kirjutan!

Keegi juba igatses uue sissekande järgi. No ma siis kirjutan! Tõesti, mõni aeg on juba mööda läinud. Aga mul on tegelikult vabandus täitsa olemas. Mul oli lihtsalt liiga palav. Hommikuti paistab julm päike aknast sisse ja ülejäänud aja on lihtsalt liiga umbne olla. Meil on siin nimel troopika. 20+++ kraadi ja pidev äikesevihma ootus. Mulle sellised ilmad ei kõlba. Olen uimane nagu kevadine porikäbes. No mitte kuidagi ei suuda ennast erksaks muuta. Mõte on tönts mis tönts.

Tahate teada, mis ma vahepeal teinud olen? Olen teinud põhilselt tavalisi asju: õppisin eksamiks, käisin poes, naljatlesin Liisiga, lugesin raamatut....Veidi erilisemaid asju tegin ma ka. Meil käis Tiina külas. Vot see on juba kvartali suursündmus! Tema külaskäik oli eriline, aga meie tegime ikka tavalis asju. Lobisesime, jalutasime, käisime kinos, käisime inimtühjas zavoodis... Ikkagi oli tore.

Tiina oli iseloomult sama, aga nahatoonilt mitu korda tumedam ja kehakaalult kilosid kergem. Kas teeb kadedaks? Muidugi teeb. Samamoodi nagu minusuguseid väiklasi inimesi ikka rõõmustab, kui keegi on paksemaks läinud. Hahahaa! Ega me Tiina juuresolekust muidugi kergemaks ei saanud. Tiina jätkas oma tavapärase laia joonega - külakostiks toodi torti, kartulikrõpse, siidrit, valgehallitusjuustu. Millal ma õieti sain viimati torti süüa? Ma arvan, et eelmise Tiina külaskäigu aegu. Iidseltel aegadel seega.

Olgu Tiina pealegi lummavalt ilus ja kadestamisväärselt trimmis, pede on ta ikkagi, ihihii. Fotopede nimelt. Oi jestas, isegi mina ei suuda nii palju klõpsida kui tema suutis. See-eest tuli ilusaid pilte ka küllaga. Mina polnud küll eriline modell, aga Liis sai küll staaritseda ja edvistada (ega minagi muidugi patust päris prii pole).

Ja laupäeval käin Piretiga ühes paigas. Hääletasime kultuurilooliselt väärtuslikku kolkasse. Nüüd on meil, kui kõik jätkuvalt hästi läheb, suveks madala palgaga kirjandusega seotud töökoht. Aga seal on pääsukesed ja lambad ja karjamaa... Idüll missugune. Rikkaks ei saa ma ju niikuinii?

Hääletamine on endiselt tore. Need paar üksikut kogemust kinnitavad, et see ei ole sugugi midagi rasket. ootad veidi ja saadki auto peale. Ja seekord saime lausa luksusautodega sõita. Milleks maksta 100 kr umbes bussis sõitmiseks, kui sihtpunkti saab tasuta nahkistmetega maasturis? Et jõuab kindlalt kohale, et keegi ei sõiduta põõsasse? Nojah... :D
Aga üks tore väikelinnamees viis meid lausa kaugemalegi, kui ta ise sõita kavatses - lihtsalt heasüdamlikkusest. Meie seisime tihedas vihmas, totrad kilekeebid üll. Kõik möödasõitjad vahtisid silmad pungis. Aga tema tuli ja võttis meid peale. No kas pole tore, et maailmas ka omakasupüüdmatuid inimesi on?

PS: see on mu 399. postitus !

Teisipäev, mai 22, 2007

väike vahepala

Päälelõuna. Kõhus on makaronid ja kohvipiim (1/3 piima ja 2/3 lahjat kohvi). Peas peaks olema kõigi eelduste kohaselt kunstiajalugu hilisbarokist impressionismini, aga püüdes meenutada, millesed kunstnikud Saksamaal olid romantikud ja mis nende nimed on, ei tule küll mitte midagi meelde. Päike meelitab ja ajab kõik asjalikud mõtted ära. Mis siis, et ma ei päevita, mis siis, et ma justkui loeksin V. Vaga raamatut - ikka on mõtted suvel, unenägudel, unistustel...Ma tahaks olla parem inimene- nagu ikka - targem, ilusam, enesekindlam, virgem... Oeh, aga ma olen ikka lihtsalt Greta :) Aga ma olen harjunud Greta olema. Ikkagi 21 aastat kogemusi :)

Liis läheb kohe kooli. (Juba läkski.) Ja mina? Tuleb jälle nina raamatusse pista? Kuidas seda küll teha, kui ilm.ee järgi on Tartus 26 kraadi? Ja mõtted on nii hajali. Endiselt. Lisaks kõigele on mul pissihäda ka. Räägitakse, et WC-s tulevad head mõtted. Lähen kogun veidi mõtteid ja kirjutan siis edasi....

Aga lahendus tuli hoopis teistsugune. Piret helistas. Lähen nüüd õue imeilusat ilma nautima. Ainuke kunstnik, kes mul praegu õpitutest hästi meeltes seisab on William Turner. Ta on mulle alati meeldinud. Sellepärast pidin oma vaimustuse väljendamiseks oma bloogi ka tema pidid üles panema. Vaadake kindlasti! Teised las siis ootavad veidi. Öises jaheduses hakkavad ehk nendegi tööd ja nimed meelde jääma.

Hmmm...mis ma nii ilusa ilma puhul küll selga panen?

Laupäev, mai 19, 2007

Kuidas mina õnnelikuks saan?

Lõhkusin hiljuti ära oma armsa ja auväärse take it easy tassi. Oli teine juba praguline ja kulunud, aga küll oli kurb. Kiirustasin enne kodust lahkumist nõusid pesema ja tass jäi kõrvapidi ukselingi külge. Eile lõhkusin oma kalli jaapani taldriku ja Helika kingitud triibutaldriku. Kui tassi katki minemist võtsin kui tavalist elus ikka tulevat juhtumist, mida liiga südamesse võtta ei tasu, siis kahest taldrikust on mul küll kahju. Nutma ei hakanud, aga üks kurrrat lipsas küll suust välja.

Ju ma saan siis lihtsalt väga väga õnnelikuks? Loodetavasti lähimas tulevikus? Samas, ega mul ju tegelikult millegi üle vinguda pole. Elu on imeilus ja imepõnev. Liisiga saab iga päev nalja, kevad on juba suveks muundumas, tasapisi hakkab mõistus ka pähe tulema ja....Tõesti ei ole millegi üle vinguda ;)

Eile, enne kildudeshow'd, käisin ma endale rikkusi ahnitsemas :) Oi, ma sain kastitäie raamatuid. Sealhulgas päris rariteetseid Noor-Eesti trükiseid isegi. Oeh, oleks ainult aega see kõik läbi lugeda. Visnapuu ja Suits on vägagi kutsuvad....Aga ei! Ma pean lugema kirjandusteooriat, õppima kunstiajalugu ja raamatuarvustuseks ka veel ühe teose läbi lugema (ja see on ju nii igav). Iseenesestmõistetavalt edeneb kõige paremini ikkagi "vabatahtlik" kirjandus - just "Seesama jõgi".

Eksamiteks olen moraalselt valmis. Eksamite kõrval saan hakkama ka arvustega ja loodetavasti ka seminaritööga. Üleüldse kipub mu elu ainult tsüklitena toimivat. Vegeteerimise tsükkel, tõsise töö tsükkel, masenduse tsükkel, õnnelikkuse tsükkel....

praegu pole mul tegelikult õnnelikuks vaja saada - olen seda niigi :) Olen laisk ja rumal ja lohakas ja mida kõike veel, aga näete - õnnelik. Alati on muidugi unistused. Ka mina ootan, mil nad ometi täide läheksid. Aga üldiselt? Nalja ju saab. Kogu aeg! Ja see ongi kõige olulisem.

Käisime Liisiga jalutamas. Irvitasime ja käitusime nagu kaks puberteetikut. Klõpsisime pilte teha, ostsime mullitajad, rääkisime lolli juttu. Samamoodi irvitasime ja tegime omavahel nalja sünnipäeval täiesti tundmatute inimeste keskel. Hea, et ma saan olla friik. Üksi on see alati riskantsem kui kellegagi koos.... Perfect match nagu Liisi kursaõde ütles.

Ja muidu? Eks ma pajatan teinekord jälle. Praegu tuleb mul hakata nautima Liisi kokakunsti. Blogima tulingi ainult sellepärast, et Liis käskis....Kirjutamise asemel tuleb mul praegu lugemine ja niisama unistamine palju paremini välja. Ju siis on praegu see tsükkel...

Reede, mai 18, 2007

Seesama jõgi

Doris

Mul on Kaplinski uus romaan alles poole peal, aga tundub, et ma olen leidnud ühe väga paeluva raamatu. Ma olen avastanud kui tore on aeglaselt lugeda. Vabandust, Brita, aga raamatu tagasisaamisega läheb veel aega :) Põgenen sinna romaanimaailma kui kirjanduslikest teooriatest ja muust kirjandusest jälle küllalt saab. See raamat on siiamaani nii ilus.

Eile käisin Dorisega jalutamas. Ikka selle sama jõe kaldal. Kevad on nüüd viimaks ometi täies hoos. Maikuu on minu jaoks kuidagi nii eriline. Täiesti müstiline ja arusaamatu, miks just mai niimoodi hinge läheb. Kas kõik need joovastavad lõhnad? Pikad valged õhtupoolikud? Lindude laul? Maikuus muutun ma ikka selliseks, nagu ma mais muutun. Unistavaks, ehk veidi liigromantiliseks...Ma kõnniksin kogu Eestimaa läbi kui ainult aega oleks. Alustaksin kasvõi sealtsamast Emajõe kaldalt ja kõnniks ainult edasi....

Aga praegu kõnnin siiski ainult poodi, sest muu aeg loen raamatuid või tegelen argiste asjadega. Õnneks on unistuste täideviimiseks unenäod. Ma pole seal ammu lennanud. Aga nüüd varsti jälle võiks? Unemati, mis arvad?


Esmaspäev, mai 14, 2007

Piretile pakuti katust ja Greta oli päris purjus

Lubasin endale põnevat nädalavahetust. Vaat kus lops! Lubad ja saadki :) Reedel tuli Brita mulle järgi ja sõit Tallinna võis alata. (Viimasel ajal olen ma üldse nii tõusiklikuks saanud, et Tallinnast Tartu ja vastupidi (suhteliselt sageli ka) sõidan ainult autoga. Mõni me siis, et kogu minu raha on bensiini eest makstes kiiresti kokku kuivanud.) Kõigepealt olin ma intelligentne ja kultuurihuviline inimene. Tallinna läksimegi kolmekesi (kolmas oli Piret) just seetõttu, et võtta osa kirjanduslikust üritusest - Jüri Ehlvestile pühendet konverentsist. Oli küll põnev. Mõni ettekanne muidugi põnevam kui teine. Veel põnevam oleks kõik olnud ilmselt siis, kui ma ka Ehlvesti korralikult lugenud oleksin. Õnneks see võimalus mul ju on :)

Terve päev kirjandust, terve õhtu lihtsalt logelemist. Pakkusin Piretile katust :) Passisime põhiliselt niisama, lugesime lehti ja vaatasime telekat. Siis aga tuli mul romantiline mõte viia Piret päikeseloojangut vaatama. (Noh, tegelikult vajasin ma lihtsalt ettekäänet, et autoga sõita :P ) Viisin ta ilusasse klišeelisesse paika- me mõlemad ju armastame klišeesid :) - viisin ta Kakumäe pangale. Klišeeline Piret tegeles seal lisaks päikeseloojangu vaatlemisele nurmenukkude korjamisega. Ja nagu igale korralikule kodanlasele kohane, käisime meiegi nädalavahetuse puhul kaubanduskeskuses :)

Kummalisel kombel olin ma laupäeva hommikul kell 6 tõustes värske ja puhanud. Jõin kohvi, limpsasin jogurtit, sirvisin ajalehte. Siis läksin tööle :) Muidugi nagu ikka kombeks, pidi midagi juhtuma. Seekord juhtus nii, et laev eksis ära. Hommikul oli paks udu ja laev ei saanud randuda. Pärast tuli välja, et laev oli vale kai juurde eksinud. Mina ei kuulnud, aga räägiti, et laev oli udus üsna nukralt tuututanud. Ja meie giidide ja busside armee ootas ja ootas....

Siis sain ma oma ostlemishuvilised kokku. Oleksin tahtnud maad ja ilmad kokku pajatada, aga öelda sain jälle nii vähe. Sellegipoolest tundub mulle vähemalt praegu, et giiditöö on ikkagi tore :) Värske õhk versus kontoritöö, inimestega suhtlemine versus arvuti ees istumine, lühike tööpäev, vaba graafik... Oeh, ma arvan, et ma ei otsigi muud tööd :D Nagu karta oli :P

Pärastlõunal jõudsin Vildesse tagasi. Võtsin Pireti käekõrvale, jalutasime bussipeatusesse ja sõitsime siis Bussijaama. Aga mitte selleks, et bussiga sõita. Ei, me hoopis hääletasime :) Kui keegi vingub, et elu on igav, siis võib tõesti öelda, et ta ise ei oska oma elu põnevaks muuta. Hääletamine on üks võimalus elu veidi huvitavamaks teha. Inimesed, kes peale võtavad on küllatki tavalised, aga alati on neis midagi erilist, mingi väikene kiiks. Ja minusugusele inimvaatlejale on nendega kohtumine väga õpetlik ja mõtlemapanev. Seekord parajalt paks mulk, kes meid Viljandini sõidutas ja omapärane ambient-muusikat (oli vist ambient?) armastav paarike, kes meid sealt edasi Tartusse tõi.

Õhtul läksime pidutsema. Greta jäi paarist viinatilgast väga purju. Maailm virvendas ja ühe sammuga sai läbida seitse penikoormat. Mitte ükski jututeema polnud tabu või häbiväärne. Hoopis naljakas ja samas ka iseenesestmõistetav. Ma kartsin, et ma tuigun või olen liiga purjus, aga mind lasti klubisse ikkagi sisse. Raha ei haise :) Väga harvadel kordadel maksan ma tantsimise eest raha. Noh seekord siis tegin seda. Tantsisin end küllaltki kaineks. Põnev oli ikkagi. Ikka need inimesed ja eriti meesinimesed. Saatsin naljaga pooleks nende poole kõiksugu pilke, aga ilmselt olid mu silmad veel liiga kõõrdis. Vastupilgud vastasid väga harva minu ootustele. Ja mingit sebijanaist minust ikkagi ei saanud, kuigi ükskord olin mõtteis endale lubanud seda proovida. Keegi ei olnud lihtsalt piisavalt ahvatlev... Tõesti ei olnud.
Tantsida oli tore, aga purjus olemine on meeles palju eredamalt :P Ja pühapäev? Lugesin, lõõgastusin, valutasin alko järelmõjudest pead ja olin niisama.

Ilmad on nii ilusad, et tuleb ilmtingimata hakata seelikud kandma. Oleks siis jalad ilusad... Oh ei! Teel tartu poole sain mingilt putukalt mürgise hammustuse - parem kintsul on suur paistetus. Vasakul sääre eesmisel poole on mingi müstiline sinikas ja tagumisel poolel lausa kriimustuse ja sinika kombinatsioon - mälestus viinaõhtust? Ei tea, ei mäleta. Seelikukandjat minust praegu vist siiski kahjuks ei ole :D Kui tavaliselt olen Liisi jaoks piisavalt "ahvatlev" igas olukorras, siis nüüd olen arvatavasti ka tema jaoks lihtsalt liiga rõve. Hahaa!

Ja nüüd, ja nüüd? Ei midagi. Kavatsen raamatut ehk raamatuid lugeda, Krissule vastuse kirjutada, palju unistada ja aknast välja vaadata, muusikat kuulata, ehk kohvi juua, Liisi koolist tagasi oodata...ja nii edasi ja nii edasi.

Pean oma filosoofilisemapoolesid mõtteid veidi viimistlema. Äkki saaks midagi sinna hüljatud bloogi kirjutada?

Neljapäev, mai 10, 2007

oravad :)


Liis kirjutas, mina pildistasin

Posted by Picasa

Niisama....

Üleile sadas vihma. Kõige tihedamas sajus pidin hakkama koju minema. Ajasin kapuutsi pähe ja tirisin teksad lõuani, aga vähemalt oli soe ja kuiv. Alguses ju oli. Silkasin lompidest läbi ning jalad jäidki võrdlemisi kuivaks, aga...siis läks jalake märjaks ja mina astusin nimme suurde värskevihmavee lompi. Lirts ja lärts. Vihm mulle meeldib. Üleeile oli ta isegi võrdlemisi soe. Ühikasse jõudes olin ma muidugi pandasilmne ja läbivettinud, aga haigeks ma ikkagi ei jäänud: nänänäää!

Esmaspäeval käisin ujumas. Piret tuli ka. No siis me ujusimegi. Ujusime ja läksime loengusse.
Kolmapäeval läksin ka ujuma. Ujusingi. Minuga ühel rajal oli mingi vanamees. Ma ei saanud mingist vanamehest ju kehvem olla: ujusin kohe isukalt. Pärast oli selline tunne, et olingi ujunud. (kehv stiil on muide taotluslik)

Täna nad mu verd ikkagi ei tahtnud. Kui mõtled, kas juua kohvi või mitte, siis alati mitte. Mina jõin ja sinna ilmselt mu üks hemoglobiiniühik jäigi. Sellepärast jäin nüüd selle ühe ühiku pärast ilusast doonorikruusist ilma. Aga Brita see-eest sai küll ilusa kruusi :) (Selle jutu peale hakkan ma nüüd kohvi tegema :) )

Nii. Viimasel ajal ei juhtu suurt midagi. Laisk olen ma alati jäänud, aga praegu tunnen ma, et olen vanaks ka jäänud. Ei, ma ei jää õhtuti telekat vaadates tukkuma (meil siin polegi telekat) aga ma ei viitsi näiteks Zavoodi minna või noormeestega flirtida. Viimasel ajal mõtlen ma ainult sellest, et võiks rikas olla ja igasuguseid ilusaid asju osta. Mul on ju nii väga väga väga vaja bikiine, õlakotti, umbes kümmet raamatut, rulluisukaitsmeid, fotokamälu jne jne. Nii juhutub alati just siis kui raha ei ole :) Eile mõtlesin ma tegelikult enesele sobiva mantra välja: KuiMulSedaVeelPOleSiisMulSedaTegelikultVajaPolegi.

Ahnuse vastu on võlusõnad välja mõeldud. Aga mida teha laiskusega? Eriti nüüd kus ahnus on ohjeisse saadud? Oleks ma piisavalt ahne, siis ma ju töötaksin, mitte ei laiskleks. Hmmm? Kumb on siis hullem laiskus või ahnus. Või olen ma sünnipäraselt juba liiga laisk, et tõsiseltvõetavaks ahnitsejaks muutuda?

Ilm on hästi ilus. Hommikul klõpsisin veidi fotokaga ka. Kaunid säravad värvid...Homme lähme Brita autoga Tallinna. Piret tuleb minu juurde ööbima. Laupäeval lähen ostlemistuuri tegema. Ma arvan, et siis on mul rohkem kirjutada :)

Lillekesed rohus

Täna pildistasin ma muuhulgas ka võililli :)
Raadios lauldakse: aaaaa-aaa-aaa lilleke rohus, lilleke rohus
Posted by Picasa

Esmaspäev, mai 07, 2007

Veiste marss

juuli 2006
Posted by Picasa

Tegelikult olen ma vist fotopede. Nädal aega ilma fotokata on olnud nagu nädal ilma neerudeta. Pildistada pole olnud tavalisega võrreldes ei rohkem ei vähem, aga imelik on. Olen harjunud pidevalt plõksima. Mõttetusi muidugi, aga ikkagi ikkagi. Ää-ää-ää! Appi!

(Need nunnud sarvilised olid tõesti toredad. Marssisid üksmeelselt ja kindla eesmärgiga karjamaa ühest otsast teise. Siis, lihtsalt niisama viskas üks järsku pikali...)

Pühapäev, mai 06, 2007

Laupääv

Ma olen seda vist vähemalt kümme korda öelnud, aga kordamine on tarkuse ema: Liisiga ei hakka kunagi igav! Noh, väga väga harva võibolla, siis kui üks meist väga väsinud on. Aga kui me unevajadus on normaalselt täidetud, siis on meil alati lõbus. Lase kaks väärakat kokku ja mis on saagis? Liisi ja Greta reality tsirkus.

Liis juba oma bloogis rääkis, aga kordamine on tarkuse ema! Eile oli meil üks ilus laupäev. Kõigepealt võtsime vanad cosmod ja lõikasime ilusaid naisi lõhki. Need naiste (ja meeste)
tükid kleepisime kokku plaadiümbristeks. On ju palju põnevam kui sul plaadiümbrise paberiks Acme CD, 700MB, 80min asemel on mingisugune roosamannavahune tüdruk vaarikatega taustal, eriti kui muusika selline ilusalt naiivne ja plikalik on :) Terve hommikupooliku me tegimegi plaadiümbriseid, tootsime palju prahti, itsitasime ja kuulasimegi oma endisaegset lemmikmuusikat (just sedasama plikalikku ja naiivset).

Seejärel läksime jalutama. Kuna mina pole enam mitte inimene, vaid sült, jõudsime vaid Lõunakeskuseni. Teekond ise oli jälle naljakas. Miks, seda ma eriti hästi ei mäleta. Aga oli :)

Tulime koju, kaks sülti, ja hakkasime trenni tegema :) Mina ostsin täisterahelbeid ja sain mingisuguse veebiaadressi ja koodi. Seal saidil on üks multikanaine, kes harjutusi ette näitab. Asusime Liisiga innukalt järgi võimlema. Enim võimlesime oma kõhulihaseid. Suurest naermisest muidugi. Mina kandisin treeningdressina oranže trussikuid ja Liisi kaltspluusi (oranž pluus millest suur tükk laualapiks välja lõigatud) Liis kandis dressidena pikka punast seelikut ja rinnahoidjaid. Võimalik, et meil oli ka vastasühikast publikut, aga ma ei ole siiani teada saanud kui selge ja detailne sealt avanev pilt on. Mõnikord on teadmatus õnnistus :)

Tegime harjutusi ja itsitasime. Küll oli alles tore. Täna enam nii tore ei ole. Lihased on haiged. Tuleb välja, et isegi sült-inimestel on lihased, mis valutada võivad :) Tähendab, et varsti teeme jälle seda trenni. Siis võibolla tekivad meile lihased, mis kohe valutama ei hakka :)

Õhtul läksin Aimari poole. Püüdisn olla mitte liiga tüüpnaine ja sättisin end valmis 10 minutiga. Siis astusin penikoormasamme, sest mulle tundus, et ikka olin liiga kaua sättinud. Liis oli mulle kaasavaraks andnud igasuguseid põnevaid kommentaare, neile vastaminegi võttis oma aja :)
Kõndisin kokkulepitud koha poole ja avastasin, et minu orieteerumisoskused on sama kehvad kui 10-aastaselt. Vähemalt kokku me siiski saime...

Oli huvitav näha seda tähtsat tuba nii umbes viis aastat hiljem. Muud huvitavat ei olnudki. Aimar oli kuskilt palaviku hankinud ja kuna temal paha ja minul liiga hea, et endalegi haigust hankida, lonkisin koju tagasi. Pea oli kummalisi mõtteid täis. Kas "endistega" ikka tasub nii aktiivselt suhelda? Vastust pole ma siiani välja mõelnud...

Kui Greta koju tuli, oli Liis juba siidri ära joonud. Jätkasime Rockiga. Nüüd on mul õlu-naerupohmakas. Ma ei mäleta midagi :D Aga me naersime....vist. Siis ma nägin imelikke unenägusid ja nüüd ongi pool pühapäeva läbi, hehehe :)

(jajaja, viimasel ajal on mul tõesti igavad postitused. No mis teha :) )

Reede, mai 04, 2007

lobalugu

Terekest. Minu kullake-kallike on ellu äratatud, nett ka olemas, aga blogimissagedus on justkui samasuguseks jäänud.. Pole olnud midagi olulist, mille pärast klahve toksida? No ei tea isegi, mis kirjutanud pole. Nüüd olen siin. Eile õhtul olin ka, aga trükkimise asendasin hoopis magamisega. Uni oli suur ja mõnus, nagu karud Kivirähki viimases raamatus :)

Unenäod kahjuks mitte :( Ei tea, mis pinged on minusse kogunenud, aga viimasel ajal olen ma näinud koledaid lugusid sellest, kuidas ma oma ema ja vennaga tülli lähen. Täna nägin veel eriti jubedat und. Ema oli hulluks ja dementseks läinud. Kui mina Tartust Mustamäele läksin, nägin kuidas kaks kiirabimeest mu pooloimetut ema autosse tarisid. Mingi hääl rääkis kuidas terve pere on laostunud. Läksin trepikoja uksest sisse ja korteri ukseni jõudes nägin, et see on laudadega kinni löödud.Kangutasin lauad lahti - tubades valitses hirmus segadus. Koridori välimusest ma rääkima ei hakkagi. Kogu selle segaduse keskel istus mu vend läpakaga MSN-s. Ma vist lõin teda suures vihas. Mõtlesin, et kuidas võis ta sellise suure kaose keskel lihtsalt niimoodi istuda? Miks ta midagi ei teinud? Rääkimata sellest, et läpaka est oleks saanud ehk piisavalt raha, et võlad ära maksta...Kahjuks sellise koleda koha peal uni lõppeski.

Teine uni oli niisugune, et mingisuguses suurte vaateakendega hoones toimus möll. Söödi ja joodi, laamendati. Mina kaasaarvatud. Siis aga tekkis kaks tülitsevat leeri. Meie kamp hakkas neid teisi kinni siduma ja hüpnotiseerisime neid isegi endale süste tegema, mis neid laamendamisest ja meile vastu hakkamisest eemale hoiaksid. Siis tuli välja, et vaateakendega hoone ei olnud pood-restoran, nagu alguses tundus kaupade ja toidu tõttu, vaid hoopis lastehaigla. Mingi mees tuli uksele ja tahtis oma imikut arsti vastuvõtule viia. Valetasin ukse peal midagi kokku, miks haigla suletud on. Tuli välja, et on nõukogude aeg. Rääkisin vene keeles, ise kartsin, et äkki saab mees aru, et midagi lahti on (minu vene keel ei olnud just perfektne).
Meie, kinnisidujad hakkasime kartma, et meid võetakse kinni ja pannakse vangi. Tahtsime põgeneda, aga ei teadnud, kuidas.... Ka see uni jäi lõpplahenduseta...
Lisaks sellele olen unes näinud palju seksi ja palju rasedust/imikuid. Kahtlane....

See nädal pole olnud pooltki nii pillerkaariline nagu eelmine. Nädal on lihtsalt mööda tuhisenud. Pole eriti söönud, pole eriti lugenud, pole eriti seltskondlik olnud. Ometi on reede käes.

Tore päev oli pühapäev. Õigemini küll õhtu :) Peale sõnavõttu bloogis, sõitsime tädiga Tartusse. Sättisin oma asjad paika, lugesin, sõin. Siis tuli külaline. Arvan, et Aimarit võib nimetada nimepidi? Ei ole tema mõni salapärane tema. Lihtsalt üks endine tema. See esimene ja kõige intensiivseim. Ma olen vist kiiksuga inimene, aga kõik inimesed, kes mulle on hinge tüginud, jäävadki hinge. Paljudega olen ma küll kontakti kaotanud, aga Aimariga õnneks mitte. Tundub, et temalgi on see sama kiiks. Iimesed, kes on olnud olulised, ei unune. Aeg-ajalt me suhtleme ja tunneme siiski huvi, mis me eludes teoksil. Muidugi siiski üsna harva.

Pühapäeval käis ta mul külas. Tavalise tere-headaega asemel oli ta mul külas pikka aega. Rääkisime, rääkisime, rääkisime. Teemadel, mis enne jutuks ei ole tulnud. Häbita ja avameelselt. Sai nalja, oli tore. Ja tundus, et see valu ja distants, mis peale suhte lõppu tekkis, on ehk lõplikult kadunud? No mine sa tea, mis siin ikka filosofeerida. Tore oli see-eest küll :)

Kuhu kadusid esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ei tea. Ühe päeva kohta tean küll. Veetsin mõttetu päeva netis. Päris elu on vajunud kuidagi tahaplaanile. Vestlesin siis vaat, et terve päeva ühe itaallasega. Järjekordselt oli tore ja lõbus. Järgmine vestlus oli jälle kurjemapoolne. Solvumine ja pahameel. Nüüd leppisime jälle ära Naljakas. Internet ja inimsuhted - minu pseudoelu täis intriige ja kirge :D

Natuke ma muidugi liialdasin. Aga aga...Kuidas sellesse MSN-i maailma suhtuda? Ma ei suhtu väga tõsiselt. Aga ma pean endale aeg-ajalt ikakgi teadvustama, et ma räägin inmese, mitte masinaga, olgugi et too inimene on tuhande kilomeetri kaugusel. Ikkagi on mingisugune vastutus olla inimlikult viisakas ja heatahtlik, aga kerge on seda vahel unustada... Nüüd vaevavad mind süümepiinad, et olen olnud üks pealiskaudne pits. Aga mittepealiskaudse suhtumise korral tuleb pettumusega tõdeda, et näe - jälle üks pervert. Oeh, mõttetu jutt. Kogu häda on ilmselt selles, et ma pole miljon aastat kohtingul käinud. Noh sõbrannad, otsige mulle nüüd päris lihast ja luust mees, kellest mõeda. Pseudoelu on lahjavõitu :)....