Kolmapäev, detsember 31, 2008

Las läheb!

Kell on 23.07 ja kuna ma elan Mustamäel, siis olen sunnitud uut aastat vastu võtma vene aja järgi. Noh, mis sa teed - mõnedel inimestel läheb pauk lihtsalt liiga vara lahti. Tegelikult on see paugutamine siin kestnud juba mitu päeva. Mina, vana küünik, üldse seda ilutulestikku eriti ei suuda mõista. On küll ilus ja mida kõike veel, aga koerad ehmatavad ennast surnuks ja hobustele antakse ka minu teada vana aasta lõpul rahusteid. Noh, ja siis väga umbkaudselt paari päeva tagust uudist tsiteerides: "Supiköögid on rahvast täis, aga linnad kulutavad ilutulestikule meeletuid summasid". Kas Päikesekuninga aegadest saati on ka miskit oluliselt muutunud?

Hea meelega läheksin ma iga aasta lihtsalt sama moodi magama nagu ülejäänud 364 päeval, aga olles üks lambuke suures karjas, jään ikka üles ja vaatan samuti ilutulestikku ja joon vahuveini ja vaatan telekast totravõitu saateid. Ja nüüd kui uue aastani on veel 40 minutit, on mul lihtsalt igav ja nii ma olengi tulnud siia suures kibestumuses blogima. Magama veel minna ju ei saa :D

Nüüd on jäänud pool tundi. Ja nii ETV-s kui ka Kanal 2s näidatakse korraga Anne Veskit. Eks ma vaatan varsti veidi ilutulestikku, joon moepärast veidi vahuveini ja rõõmustan, et seks korraks asi möödas....


EDIT: Kell 01:38 käib paugutamine veel täie hooga.
Aga uus aasta on käes. Tuleb parem, kui eelmine, eks?

Esmaspäev, detsember 29, 2008

Väga väikeste asjadegagi võib inimesel teinekord tuju tohutult palju paremaks teha.
Aitäh Sulle selle kaardi eest, mille täna postkastist leidsin!

Vabanda, et sina ise ainult digikaardiga leppima pidid. Loodan, et see siiski midagigi väärt oli!

Laupäev, detsember 27, 2008

usuvabadus



Iga kord, kui linnas käin, näen oma armsaid krišnaiite. Et nad ka alati mind rõõmustada jaksavad! Läksid Jaani kirikust mööda, kirik ei hammustanud. Järelikult - usuvabadus!
(Kahju kohe, et suurepärane idee nii kehva fotona teostus)

Neljapäev, detsember 25, 2008

natuke vähemtüüpiline pühadeaegne sissekanne

Eilne õhtu möödus valutumalt, kui ma iial oleksin oodanud ja tuleb tunnistada, et tegelikult oli kogu see jama päris tore ja võibolla polnudki täiesti jama. Peamiseks põhjuseks siiski Anna seltskonnahing, mis pani viis-kuus täiskasvanut andunult ja lõbustatult jälgima iga tema väiksematki liigutust. Ja tema liigutused olid tõesti lõbusad. Tema kõne samuti.

Süüa tegi mu vend, kes oli käinud, nagu ta seda ise nimetas, "jahil Eesti moodi" ühtegi looma kätte saamata, ainult neid lähedalt nähes. Ja siis jahi lõppedes sõbralt jahimehelt sügavkülmast põdraliha kaasa võttes. Seda me sõimegi ja see oli imehea. Ja siis olid muidugi kingitused ja vähemalt seal majas polnud majanduslangust kuskilt näha, sest kingipakke oli nii palju, et mine või lolliks. Lolliks ma ei läinud, aga teatud tarbijaühiskonna-vastane okas leidis siiski tee minu hinge. Eriti mõtlesin ma taaskord Annale, kes on kahe ja poole aastane ja kel on kõik mänguasjad olemas. No ei olegi enam võimalik midagi kingituseks leida. Eriti nõmedad on ju mingid suvakad plastmass-see-on-mängult-viiner-plönnid.

Mina saunas ei käinud. Tegelesin põhiliselt mulle omase fotokaga klõpsimisega ja kuulasin siis, et mis jutte ka räägitakse ja siis rääkis ta ikka talle omast juttu sellest, kui mõttetu on kultuur ja kui mõttetu on kunst jne. Ja seda rääkis ta talle omases mitte just kõige elegantsemas sõnastuses. Ma olen ikka tihti mõelnud, et see on tal pigem poos kui tõsine seisukoht, aga tegelikult vist ikka ei ole ka. Igatahes on kummastav, kui erinevad võivad olla inimesed samast perekonnast. Ja siis mõtlesin veel, et kui õudne- selline vist ongi kaine ja praktiline tüüpiline eesti mees. Hakkas natuke õudne.

Samas sain ma teada, et olen oma 22 eluaasta juures siiski juba vanatädi. Nimelt võttis meiega üle aastate ühendust meie suguvõsa aasia haru. Nemad on minu vanaisa vanema õe mehe sugulased (vist). Kuna mu vanaisa õde oli nii palju vennast vanem, ongi tekkinud selline nihe, et mina saan end vanatädiks nimetada. Nooremad elavad Moskvas, aga vanad on endiselt Tažkendis. Ja üks sealkandi sugulastest on leivad ühte kappi pannud hoopis Alžeerlasega. Niisiis on minu eksootiline taust muutunud veel eksootilisemaks ja mulle tundub üha enam, et tegelikult olgu maailm nii suur kui väike tahes, ikkagi on tegemist lihtsalt ühe külaga. Naljakas on aga see kujutluspilt - suur suur suguvõsa tuleb kokku (emaisapoolsed emaemapoolsed, isapoolsed, venna naise poolsed venna naise õepoolsed jne sugulased.) ja see on tõeline rahvusvaheline konverents, sest kohal on leedukad, eestlased, usbekid, norrakad ja kes-teab-mis rahvused veel. Nii, et kui mina peaksingi juhuslikult leivad ühte kappi mõne väljamaalasega panema, siis oleks see pigem reegel kui erand. Õnneks ei pea ma nüüd tundma, et oma väga patriootliku erialavalikuga ma kodumaa reetur oleksin. Oh ei - lihtsalt veri on selline, mis otsib eksootikat :D

Olgu, ameerikas on selline asi ilmselt igati tavapärane, aga kas ka Eestis? Ma ei tea, olen maailma asjade koha pealt loll nigu lauajalg. Kes teab, võibolla on see lausa tavaline, aga mulle tundub kogu selline üle mitme kontinendi hargnev inimsuhete niidistik praegu väga paeluv ja huvitav. Kahju ainult, et kuidagi neid sugulasi vaatama ei saa minna. Raha-nagu-muda seisundi puudumine on teinekord veidi frustreeriv küll....

Aga jõulude teemast, jumal tänatud, olen ma küll kõrvale kaldunud ja see tähendab, et õnneks pole ma kirjutanud tüüpilist pühadeaegset sissekannet. Noh, laialivalguvad on mu postitused alati olnud. Vähemalt üks kord võin selle üle ka rõõmu tunda.

PS: ma olen väga rahul selle sissekande pealkirjaga. Sobiks hästi mõne akadeemilise ettekande pealkirjaks.

Nüüd pean minema, et jälle veidi õgida. Palju õnne jõulude puhul.

Teisipäev, detsember 23, 2008

päev enne jõululaupäeva - kaootilised märkmed

Äratus kell kaksteist, kui isa välja läks. Tegin silmad lahti, väljas oli valge, hetkeks valge. Praegu, poolteist tundi hiljem, olen ikka veel hommikumantlis, arvuti kõrval tühjaksjoodud kohvitass ja õuest ronib tuppa hämarust. Laualamp peab põlema. Ma pole täna midagi teinud, üks kirjutis Piretile välja arvata. See, mis teiste jaoks on aja raiskamamine, on minu jaoks quality time. Natuke võimalust üksi olla, natuke mõelda, ei isegi mitte mõelda, lihtsalt olla.

Tegelikult on jõulud minu jaoks raske aeg. Liiga palju isiksusi, igaüks oma suhtlemismaneeriga. Kõik ei saagi sobida, pole väga harjutanud ka. Kohati kipub lämmatama, aga aastate jooksul on natuke lihtsamaks muutunud. Ma pole veel nutma puhkenud. Mõned aastad tagasi kuulus ka see jõulutraditsioonide hulka. Ju siis on natuke ikka praktikat ka kogunenud. Igatsen ja loodan ja tahan, et järgmine aasta oleks parem kui see, mis möödumas on. Rohkem, kui eelnevatel aastatel.

Jutuajamised emaga. Ei ole kedagi, kes mind paremini mõistaks. No lihtsalt ei ole. Tänu temale ei ole ma siin veel ära lämbunud. Kingitused on ostetud. Eile. Ma ei saa midagi parata. Ikka jääb see viimasele minutile. Trügimist oli vähem, kui kartsin. Kogu protsess läks kergemalt kui olin lootnud. Ma ei taha osta küünlajalgu ja deodorante, aga mida ma osta oskan? Kunagi ei tea, mis võiks olla õige. Vahet enam ei ole. Tema sai kingituse varem kätte. See oli kõigest sümboolne, aga talle vist meeldis. Vähemalt miski läks täppi.

Ma ei taha nii palju süüa. Ma ei taha minna sauna. Ma ei taha näha, kuidas ta end kõigi ees purju joob. Tema ei ole heasüdamlik purjutaja. Ma ei viitsi kogu seda jõulujama jälle läbi teha. Aga samas, midagi hullu ka pole. Lihtsalt igav on - iga aasta põhijoontes sama värk. Välja arvatud see plaan, mis meil Minniga on. Aga ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, mis sellest välja tuleb.

Jutuajamine emaga, nagu mainitud. Ta saab aru, et mõnikord tahab inimene lihtsalt olla. Ka pikemat perioodi lihtsalt olla. Milline kergendus. Ma kartsin, et see on midagi taunitavat, kuigi tean, et lihtsalt olla tahtjaid on päris palju. Ehk mul õnnestub natuke lihtsalt olla? Jõulud saavad läbi ja siis on jälle natuke lihtsam. Ma ei taha olla tuim. Eriti jube on olla tuim suheldes nende perekonnaliikmetega. Aga mis mul üle jääb? Kõigel ei saa lasta hinge kratsida.

Vahepeal oli Tartu. Seal on kõik ikka samamoodi nagu alati. Väikeste variatsioonidega ikka sama. Turvaline ja kodune aga liiga samasugune. Ma ei tea, jälle ei tea, mida öelda, teha või arvata. Võibolla ka lihtsalt ei taha. Teised on selles keskonnas nii iseenesestmõistetavalt rahul. Mina olen võõrdunud. Jõulud on jälle jalus, kuigi jõulude ja tartu-tunde vahel ei ole mingit seost. Lihtsalt peab miski või keski süüdi olema.

Usun siiski, et tänu Annale tekib minuski päris palju jõulurõõmu. Ja lund sadas täna ka natuke maha. Hakkas uuesti sadama! Homme läheme loodetavasti surnuaeda ja paneme vanaemale-vanaisale küünlad. Midagi on nendes traditsioonides ka turvalist ja head.

EDIT:
Et see sissekanne liiga positiivselt ei lõppeks, lisan veel ühe viriseva mõtte. Pildivormis. Sest see väljendab täpselt minu mõtteid. No milles puud süüdi on? Tooge lihtsalt mõned oksad hea kuuselõhna jaoks. Sellest peaks ju piisama.

Pühapäev, detsember 14, 2008

Mõnikord olen ma nobenäpp





Laupäev oli ainuke päev, kui tööl aega üle jäi....
(pildid tegin siiski Tallinnas)
Üks nädal veel jõulutralli....
siis kooli mahajäämusi likvideerima!
Posted by Picasa

Pühapäev, detsember 07, 2008

argipäevaõelus

Mõnikord ma taasavastan, milline õel inimene ma oma sisesemuses ikkagi olen. Täna nägin, kuidas koer kakas ja tema omanik, kes on kohustatud looma väljaheited tsiviliseeritud kombel kõrvaldama, ei teinud teist nägugi ja jalutas suurima südamerahuga edasi. Ja siis ma mõtlesin, kui tore oleks olla salainspektor, kes saab just siis ootamatult trahvi teha, kui seesugused inimested seda kõige vähem oodata oskavad. Pärast mõtlesin, et võibolla oleks hoopis parem, kui nad hoopiski ise tähelepanematusest koeraekskrementidesse astuksid. See oleks veel õiglasem.

Muust niipalju, et kõik on sassis ja segane. Kogun jõuvarusid, et hakata probleemidetulva lahti harutama. Lootust on, aga praegune pime ja vesine ilm ajab ainult virisema.

Pühapäev, november 23, 2008

lumetorm



mulle meeldib!

Reede, november 21, 2008

reisijutt Londonist

Et siis Londonist või? No mis seal ikka, väga tore oli. Arvestades, mis ilm praegu väljas on, meenub mulle esimese asjana see, et Londonis valitses ehe oktoober - värvilised lehekesed päevitasid rõõmsasti sügispäikse käes. Selle tõestuseks panen esimese pildina siia üles ühe lehtede sees poseeriva rõõmsa oravahärra. Vot nii! Vaadake!




Vihma sadas suhteliselt vähe ja olek oli eesti ilmaga harjunule suisa troopiline. Neliteist Celsiuse kraadi ilma Tallinna tuulte ja niiskuseta!Mitte kuskilt polnud tunda seda nõnnanimet halba inglise ilma. Vahepeal ju tõesti veidi sadas, aga ainult natuke. Küll on hea, kui ilmaga veab :)

Ilmaga vedas, aga toit oli lausa jube. Kas siis inglased toituvad tõesti sularasvast ja kolesteroolist? No vaevalt küll. Ometi oli selline mulje kerge tekkima, sest kõik mõistliku hinnaga road mõnes pubis olid rasvahunnikud. Ja see hotelli hommikusöök, no taevas halasta - muna, oad (kas ma olen piisavalt rõhutanud, kuidas ma ube ei salli), peekon, ja mumifitseerunud vorstike. Parim osa hommikusöögist oli röstisai. Kõik muu tuli lihtsalt alla neelata teadmises, et nii pea midagi muud hamba alla ei saa.

London Underground jättis mulle aga sügava mulje. Kes võinuks arvata, et isegi minusugune orienteerimispuudega värd saab seal hakkama. Tegelikult sain ma seal nii hästi hakkama, et tundsin end tõelise metrookunnina. Ja i did indeed mind the gap. Ausalt öeldes mööduski suur osa Londonis veedetud ajast metroos. Igasugused ümberistumised, pikad tunnelid ja nii palju treppidest üles-alla liikumist, et aitab terveks eluks. Metrooga sõitsid muideks ainult ilusad ja hästiriietunud inimsed. Igast rassist ja rahvusest oli neid küll, aga paksusid inimesi ma praktiliselt ei näinud. Ometi pidi just Suurbritannia euroopa riikide seas olema esikohal suurima ülekaaluliste arvuga. Tundub, et kõik pontsikud on pagendatud väljaspoole pealinna.

Eks me vaatasime neid vaatamisväärsusi muidugi ka. See on nagu see
kohustuslik osa ükskõik kuhu reisides. Kuivõrd aga reisi eesmärk oli miski muu,
siis ega need vaatamisväärsused nüüd nii väärtuslikud polnudki. Jah, eks me vaatasime Towerit ja käisime Picadilly Circuses ja Trafalgeri väljakul, aga nende maailmakuulsust ma eriti ei mõista ei oska. Ma olen näinud palju palju ilusamaid väljakuid. Tower on põnev oma ajaloo poolest küll, aga mida see siis nüüd nii väga erilist suudab pakkuda sellele, kel peaaegu pidev võimalus Tallinna vanalinnas hulkuda. Aga vot Toweri sild, see Londoni üks sümbolitest, meeldis küll väga. Eriti veel õhtuhämaruses.

Parlamendihoone oli tegelikult ka siiski eriliselt ilus. Tõeline pitsehitis. Midagi nii peent, mida võib ju püüda pildistada, aga mis tegelikult muljet ei jäta, kui oma silmaga ei näe. Suur Ben oli ka päris kobe. Puhtjuhuslikult, peaaegu täielikust inersist, läksime ka parlamenti sisse. Nägime seda, kuidas alamkojas saadikud rohelistel toolidel lösutasid ja miskit arutasid ja kuidas lordid punastel sofadel ka mingit tarka juttu rääkisid. Kõik muidugi ei kuulanud ja neid, kes haigutasid või muidu ebatähelepanelikult käitusid, oli muidugi huvitavam vaadata. Nagu loomaaias ju :)

St Pauli katedraali tahtsin väga näha. Kunagi kunstiajaloos pähetaotu jääb ju kummitama. Nägingi, aga kahjuks ainult väljaspoolt, sest nagu ikka, saabun mina ühte või teise kohta ikka siis, kui seda hakatakse kinni panema või ta juba ongi kinni. Väljast oli see ilus küll, aga seest oleks ju ikkagi ka näha tahtnud. Õnneks oli Millenniumi sild ka piisavalt põnev :)

British Museum on ka üks neist must-see kohtadest.
Käisime siis sealgi. Aga kunst ja vanavara võib hulluks ajada. Nii tegime ainult lühivisiidi. Nagu muuseas tuletasin meelde (väga kehvade tulemustega) seda, mida ma kunstiajaloos kreeka templitest ja skulptuurist mäletan ning vaatasin suure vaimustusega hoopis Asteekide kunsti. Üldiselt olen enda üle lausa uhke, et nii vähe muuseumites käsin. Kummaline küll, aga nii see on. Kahju natuke ka, aga kõikjale ju lihtsalt ei jõua.



Aga teate, mis oli eriti tore? Eriti tore oli Petticoat Lane, mis oli midagi sellist, nagu kunagine Kadaka turg. Ainult, et vene onude-tädide asemel olid seal mustanahalised onud ja tädid. ja ühe seesuguse onu käest ostsin naela eest kaks paari kõrvarõngaid. Veel toredam oli selline koht nagu Camden market, kus müüdi tohututes kogustes teravmeelsete loosungitega t-särke. Lisaks sellele oli seal ka tohutult muud põnevat kraami. Ja seal läksin ma täitsa hulluks. Lihtsalt kõike oleks endale tahtnud (ma ei aimanud, et ma nii ahne võin olla). Aga mitte ainult kaup ei olnud huvitav. Kogu see kant - Camden town- oli kuidagi eriline. Mingi huvitav tundmus, nagu täitsa teine linn oleks olnud. Ja palju huvitavam linn....

Aga siis juba saigi reis läbi. Veetsime veel ülimalt "hubase" öö lennujaamas, et sõita viimaks ometi tagasi sinna helgesse paika, kus ei pea igal hommikul praemuna sööma :)

Teisipäev, november 18, 2008

London



Tegin ligi nelisada pilti. rahul olen muidugi vaid mõne üksikuga. Aga Picasa kollaažina mõjuvad reisipildid täitsa söödavalt. Küllap jõuan peatselt ka reisijutuni. Kõigepealt tuleks end siiski korralikult välja magada.

Esmaspäev, november 17, 2008

kontsert


Jah, see oli täiesti vapustav kontsert. Mõtlesingi, et tuleb lavale 75-aastane vanamees, veidi hädine ja pikast tuuritamisest täiesti ärakurnatud. Aga ei - Leonard tuli lavale lausa joostes ja hiljem lahkus lavalt rõõmsalt kekseldes. See hääl on jätkuvalt vapustav ja kõik need laulud elavas esituses oli nii võimas kraam, et siiamaani võtab sellele mõtlemine lausa hinge kinni. O2 mahutab 20 000 inimest, saal oli puupüsti täis, kuid sellegipoolest mõjus kogu kontsert nii isiklikult. Saalis oleks olnud pigem nagu 10 inimest....

Laulud olid muidugi vapustavad. Ega ma viimastel aegadel tema muusikat nii väga ohtralt ju kuulanud polegi, kuid ometi tundsin enamiku repertuaarist ära pärast paari esimest takti. Muusika kõrval oli vaimustav aga see kuivõrd austusväärselt suhtus Cohen oma bändi ja publikusse. Peale iga laulu kõlas aplaus ja tema kummardas ja kergitas kaabut. Ja aplaus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Ja kui see siis lõppes ja Leonard midagi ütles, siis oli selles nii palju huumorimeelt ja elurõõmu ja....mind on alati võlunud see tema eripärane ülimalt rafineeriud eneseväljendusviis. Noh, mulle pole kunagi meeldinud ühegi prominendi üleidealiseerimine, aga seal saalis oli tõesti maagiline õhkkond. Noh, kui kõik nii vaimustunult plaksutasid, tegin seda ka mina ja sugugi mitte vastumeelselt. Ka peale seda kui kaval Leonard oli juba kaks-kolm korda teeselnud kontserti lõppemist ja siis kekseldes tagasi tulnud. Ja siis kõige-kõige viimase lauluna laulis ta: I tried to leave you/.../Goodnight my darling, I hope you're satisfied /.../And here's a man still working for your smile. Sobis nagu rusikas silmaauku.

aga pärapeo asemel oli hoopiski soojenduspidu. Süüa anti hästi. Mida see eelroog endast kujutas ma ei tea, aga kogu einestamine oli parim kogu Londonis viibimise aja, sest vähegi mõistliku hinnaga mõistlikku toitu küll ei anta - ainult rasva sai. Toit oli hea, aga palju põnevam oli see toitumise protsess. Istusine nimelt üheksakesi lauas, üldse oli laudades nii 9-10 inimest. Eelroog toodi kohale, aga keegi sööma ei hakanud. Pime oli, kibelevaid või mittekibelevaid pilke ma ei näinud, kuid peale veerandtunni möödumist tundus siiski naeruväärne see, et mitte üheski lauas polnud veel keegi sööma asunud. Noh, ja siis pidi loomulikult välismaalane, mats, barbar, sovieetnaine - minu ema - initsiatiivi enda kätte haarama. Asuski sööma ja seejärel alustasid kõik teisedki. Vanem daam tema kõrval oli tema algatuse üle eriliselt tänulik olnud. Hiljem selgus, et britid, kui üliviisakad inimesed ei saa kuidagi näidata välja kannatamatust. Noh, ja siis oleksidki kõik kannatanud ja kannatanud ja kontsert oleks enne ära lõppenud? Õnneks siiski mitte.

Kontsert kestis aga lausa kolm tundi. Tõeline kingitus Coheni poolt. Olen käinud kontsertitel, kus üle tunni aja laulda ei viitsita. Aga tema aina laulis ja laulis ja laulis. Ja ta oleks võinud ju veelgi laulda, sest peaaegu kõik tema laulud vääriksid kontsertil ette kandmist....aga üleküllastumus pole ju ka hea....Noh, siis tuli ikkagi metrooga lõpuks sellest suurest O2-nimelisest "telgist" hotelli sõita.....

Kolmapäev, november 05, 2008

november

Zavood ja Doris. Z ukse ees kriiskab rastapatsidega noormees heleda plikaliku häälega. Melu näikse olevat suur. On ju tõepoolest juba teisipäeva õhtu. Sees tekib kerge pettumus: Z on tühjavõitu, olek on unine. Mainstream rokk, õlu ja friikartulid. Is there reality without dream, küsib postkaart. Ma ei oska vastata. Ma ei tea ja ma ei viitsigi mõelda. Kõrvallauas habemega õigeusu preester ja temaga vestlev kergelt tibi moodi ajakirjandustudeng. Sellised Tartule nii omased kummalised kooslused üllatavad siiski ikka ja jälle.

On november. Tervitan karget jahedust, kuid närbun pimeduse käes. November on raske kuu. Tahan ainult magada. Ei taha lugeda, ei taha mõelda, ei taha ei taha. Tahan kirjutada, aga Wordi valget paberilehte silmade ees nähes satun krampi. Mida rohkem pingutan esseede ja ettekannete kallal, seda enam kumab läbi soov kirjutada mõni ükskõik kui kehv luuletus. Aga tegelikult kirjutaks siiski parem esseesid. Need ei lähe ju mulle nii väga korda. Kesine anne paberile valatuna on aga valus.

Kasutasin olemise parandamiseks tuntud ja nii läbinähtavat nippi: juuksed on nüüd teist värvi. Komplimentide tulev nagu ei lõppekski otsa, aga hoolimata kõikidest tähelepanuavaldustest on tuju täpselt selline nagu ta on. Ei halvem, ei parem. On stabiilne eihalbeihea tuju.

Ees ootab reis. Unistuste kontsert. Midagi sellist, millest poleks unistada osanudki. Ja nüüd tuleb see justkui hõbekandikul kätte. Ei, ma ei kurda sugugi mitte. Aga tõepoolest- is there reality without dream? Ükskõik kui võltssügavmõtteliselt see ka ei kõlaks....

Reede, oktoober 31, 2008

öös on kirjandust

Ja siis juhtus nii, et järgmisel päeval, õigemini küll õhtul, nägin toda rariteetset ameeriklast uuesti. Käisime kirjanduse majas, nagu ikka ja seal ta siis oli rääkimas ühe tähtsa onuga. Aga siis said tähtsa onuga jutud räägitud ja tuli mind tervitama. Ja siis me rääkisime keset Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonda sulaselges leedu keeles. Polnud küll mingit soovi apelleerida eksootikale, aga kuidagi siiski nii juhtus, et just selles keeles rääkima hakkasime. Ja vist mõningaid uudishimulikke pilke ka tunda saime.

Ja siis tahtis Piret Zavoodi minna. Ja siis kutsusin ma tolle tüübi ka kaasa. Ja siis... No mis siis sai? Siis sai nii, et istusime kella kaheni öösel Zavoodis ja rääkisime kirjandusest. No kas pole kole lugu? Ma poleks küll uskunud, et on võimalik olla nii entusiastlik, et isegi uni läheb meelest kirjandusest rääkides. Seda enam, et mitte väga ammu aega tagasi sai kurdetud selle üle, kuidas üks purjus noormees vaimustusega kirjandusest rääkis ja kuidas mina tol hetkel kirjandusse eriti ebaentusiastlikult suhtusin. No teisipäeva õhtu tõestas vastupidist. Vahepeal rääkisime, tõsi küll, ka muudel teemadel, ent domineeriv oli siiski eesti kirjandus, suur osa oli ka leedu kirjandusel, mis tundus põnev, millest ma teisipäeva viimastel ja kolmapäeva esimestel tundidel õige pisut aimu sain ja mis mul praeguseks hetkeks täiesti ununuenud on.

Zavoodis olin ma see semester häbiväärselt küll alles esimest korda muide. Ei muud kui vanadus. Ei ole enam tõmmet lärmaka muusika ja zavoodiliku õhustiku vastu. Seda enam, et need paar viimast korda, kui ma seal käisin, oli kogu zavv täis inimesi, kes minust nii ca neli aastat nooremad. No see purustas need viimasedki illusioonid sellest ,et ma alles noor olen :) Nüüd on need illusioonid taastunud: Zavood oli võrdlemisi tühi ja vaikne ja noorukeid seal polnud.

Rõõmsalt võin tõdeda, et elu mis vahepeal kuidagi liiga üksluiseks ja depressiivselt rutiinseks kiskus, hakkab jälle veidi põnevamaid tuure üles võtma. On lausa uskumat, kuidas mina, teada ja tuntud inimpelgur olen alateadlikult seadnud endale eesmärgiks enda šokeerimise. Uute tutvuste tekitamine ei valmista mulle enam probleeme. Lausa uskumatu, et mina ise suudan alustada vestlust isikuga, kellega ma kunagi vestelnud pole. Vanasti pidin küll lausa kuid vaevlema, kui nägin kedagi, kes pakkus huvi. Nimelt puudus mul mingi rakuke või geen, mis lubaks ise aktiivsust üles näidata. Nüüd on aga see geenike avaldunud...

Murphylikkus seisneb aga muidugi selles, et see huvitav elu tekib siia just siis, kui mina juba mõnda aega veeretan mõtteid huvitavat elu kuskile mujale ise otsima minna.

Teisipäev, oktoober 28, 2008

keelte paabel

Ma vaatan sinist hobust valgete tiibadega ja tema vaatab silmanurgast ka mind. Ei, ma pole tarvitanud mingeid psühhotroopseid aineid. Tulge raamatukokku, näete isegi, et siin tõepoolest on üks taevakarva pegasus. Ma ei olegi talle varem eriti tähelepanu pööranud, kuid täna on ta kuidagi nii uudishimuliku näoga minu poole piilumas, et ma lihtsalt ei saa teda mitte märgata.

Äkki ta on mulle ka vaimseks ja moraalseks toeks? Asi on nimelt selles, et ma hakkan juba unustama, kuidas blogida ja nii ma ei teagi, kuidas alustada ja mis veel hullem - kuidas edasi minna.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kui tore oli mul eile õhtul peaaegu täiesti tundmatute inimeste seltskonnas lobiseda ja kohati lausa lõkerdada. Lugu oli selline, et meie tore leedu keele õpetaja tegi ettepaneku pidada väikest leedu õhtukest, kus leedu keele õppijad vabas seltskonnas omavahel tutvuda ja vestelda saaksid. Õppureid ilmus kohale üsna vähe, kuid see-eest olid kohal igasugused tavamõistes friigid: ameeriklane, kes räägib väga hästi eesti, läti ja leedu keelt, soomlane, kes samuti leedu keelest huvitub ja seda räägib, lätlane, kes õpib liivi keelt ja eestlasest kaks leedu keele õppurit, kes juba hästi läti keelt räägivad. Esialgu kippusime ikka eesti keeles vestlema, kuid õhtu arenedes muutus suhtlus üha mitmekesisemaks ja tõele au andes ka kaootilisemaks.

Millest siis seesugused friigid räägivad? Erinevatest asjadest, kuid loomulikult ei saa kuidagi üle ja ümber keeltest ja nii pidin ma poolnaljatamisi teesklema šokki, kui ühtäkki hakati vestlema lausa poola keeles. Mitte pikalt, mitte väga oskuslikult ilmselt. Ent siiski! Tuleb välja, et mina oma hea inglise, algelise saksa, prantsuse, vene ja leedu keele oskuse ning huviga esperanto, itaalia, skandinaavia keelte vastu olen küll alles algeline nagu konnakulles. Ometi on tore, et inimestel on huvi võõrkeelte vastu. Eriti veel veidrate ja väikeste keelte vastu.

Siis tuli aga liivi keelt õppiv läti poiss ja palus meid, eestlasi, kasutada oma soome-ugri loogikat ja pakkuda kas üks või teine nimi on naise- või mehenimi (balti loogikat kasutada eriti ei saa, sest läti ja leedu keeles lõppevad naisenimed alati täishäälikuga, mehenimed mitte). Läti poiss aga eriti eesti keelt ei osanud ja siis rääkis eesti poiss temaga läti keeles, mina eesti poisiga eesti keeles, leedu keele õpetaja, kes ka juures, kõigiga leedu keeles....Lõpuks oli tekkinud seesugune balti alade keelte segu, et oi oi. Ja nüüd on mul küljes kerge haigus - ehk peaks millalgi alustama ka läti keele õppimist? ESTERist tellisin ma aga täna Itaalia keele õpiku. Naera end herneks!

Teisipäev, oktoober 21, 2008

pilte



Tegin nüüd sellise tembu, et ostsin endale edeva fotoka. Mängulusti jätkub. Mõned pildid tulid päris ilusad ka.

Neljapäev, oktoober 16, 2008

ma vist mõnda aega ei viitsi siia kirjutada....

Laupäev, oktoober 04, 2008

õhus

Täna hommikul nägin unes seda, kuidas ma Szolnoki kohal lendasin. Kui tavaliselt olen unenägudes lendama hakanud peale mõõdukat hoovõtujooksu, siis seekord õnnestus mul õhku tõusta põrkepallimeetodil. Tuli lihtsalt ühe koha peal hüpata. Iga hüpe muutus aina kõrgemaks ja viimaks õnnestus mul päris kõrgele õhku jääda. Õigupoolest see polnudki lendamine, vaid levitatsioon. Seisin lihtsalt keset õhku Szolnoki kohal. Üks kurjam tahtis mind kätte saada ja hüppas ka seni, kuni õhku püsima jäi, kuid oma kõrguselt suutis ta ainult sõrmedega mu jalataldu kõdistada. Siis tõusin temast veel kõrgemale ja tema jäi täitsa maha. Hiljem tegelesin veel ka lennukijuhtimisega. Väga õhu- ja kõrgustekeskne unenägu.

See lihtne ja mittemidagiütlevana tunduv unenägu on siiski tähenduslik. Psühholoogid väidavad, et lennata saab unes vaid õnnelik inimene. Võibolla olen ma liialt tõlgenduste kütkeis, kuid tõsiasi on, et kõige suuremad murekoormad on peale pikka piinlemist viimaks haihtunud. On parem, kui varem - as simple as that!

Peale viimase postituse kirjutamist pole palju muutunud. On ilusaid hetki, on koledaid hetki ja tralalaa.. Olen aga avastanud, et viimasel ajal elan rohkem tulevikus kui kunagi varem. Ei tea, kas see on halb või hea. Ilusate unistuspiltide manustamine mõjub aga just nagu oopium. Olen ilusasti oma ulmades ja reaalsus on kuskil tagaplaanil, kus ta mind kiusata ei saa.


Pühapäev, september 28, 2008

Tartu periood ongi alanud. See jutt sellest, kui eriline see linn on, pole just eriti orginaalne ja üsna läilaks kipub sellline tõdemus ka muutuma ent ometi see ei muuda fakti, et peamiselt juhtuvad igasugused veidrad ja kiiksuga sündmused just seal. Muidugi, muidugi on see loogiline, sest statistilisest aspektist veedan ma seal linnas siiski kõige rohkem aega. Aga see pole põhiline.

Tartus lihtsalt on midagi imelikku. Ükspäev istusin ma nimelt raamatukogus ja lugesin maailmakirjanduse loengutega seotud materjale, kui minust möödus üks punahabe. Soovis mulle jõudu ja ma tänasin. Siis küsis ta aga, kas ma's teda ära ei tunnegi. Ee...eeei. (Ma nimelt ei tunne ühtegi punahabet.) Natuke ebamugav on sellistes olukordades ikkagi. Mul on olematu mälu ja tähelepanuvõime on ka minimaalne. Et äkki ma ikkagi tunnen teda, aga ei mäleta? Eeeeeeei, vastasin ma siiski. Mina olen I.R. pobises ta siis veidi häbelikult endale habemesse. Ja, ma tean luuletaja IR-i küll, aga miks ma peaksin teda tundma? Füüsiliselt jäi suu kinni, aga kujutluspildis vajus lõug lausa kandadeni. Terve päev otsa oli imelik olla.

Siis käisin ma nõnnanimetet viineripeol, kus ma olin väga edukas, sest suutsin piisavalt pikka vestlust arendada ka inimesega väljaspool väga-väga kitsast ringi. Inimesega väljaspool seltskonda, keda ma ei karda, st kelle ees ma ei karda end lolliks teha, sest nad juba teavad, milline loll ma olen. Oma roll sellel suurel julgusel oli muidugi ka alkoholil, aga siiski. Alkohol oli mõjus. Tehtud sai rumalusi - vahetati blogiaadresse. Oh õudu, ma loodan et inimene selle aadressi unustas. Mina tema oma ei unustanud ja käisin tegelikult juba seal nuuskimas. Lihtsalt kui ta siin loeb, et tal siis natuke ebamugav oleks (kui ta on minusugune).

Aga peale toda pidu korjasime endale Piretiga sappa eht-erakordse väga purjus noormehe, kes oli kindlasti üksjagu edev, aga kes oli siiski nii ääretult põnev oma ingilsekeelsete Joyce'i ja Shakespeare'i tsitaatidega. Ja tema hämmastav andunud poeetika austamine. Mina, kirjandusteadusega nakatunu, lausa kadestasin tema entusiasmi ja innustumust kirjandusest. Tundus nii vales ajastus olev tüüp. Dekadent, nagu ütles Mart. Romantik, nagu tundus mulle. Väga tüütu oli temaga koos terve pikk Tähe tänav läbi käia, aga tema isik ikka veel kummitab mälupiltides. Hämmastav ja erakordne.

Kolmapäev kujunes, aga täpselt selliseks nagu filmis "Waking Life". Sarnaselt tolle filmi peategelasele liikusin päev läbi ühe inimese juurest teise juurde. Istusime erinevates kaunites paikades ja igaühel oli öelda midagi sellist, mis tundus väga oluline, väga sügavmõtteline ja sugugi mitte klišeeline. Ja kõige lõpuks toodi mulle raamatukokku iseküpsetatud saia. No nii veider on see kõik. Mitte sai ei olnud veider, aga just saia toomine.

Maal on jällegi tohutult ilus. Neljapäeva hommikul sõitsin autoga tööle kesk tihedaid ja kohati pea läbipaistmatuid udusid. Oli kole sõita, aga kole ilus oli ka. Eriti veel siis, kui päikesekiired udust läbi tungisid. Ja vahtrad on nüüd juba täiesti värvilised. Maantee ääres on üks lõik, kus mets lausa põleks - kõik on nii intensiivselt punakollane. Aga mul pole enam fotokat. Mis ehk ongi hea, sest muidu tuleks auto peatada iga viie minuti tagant, et ühte järjekordset imekaunist vaadet pildile püüda.

(Seda juttu kirjutasin pühapäeval. Siis tuli mul kuhugi joosta ja tekst jäi pooleli, mõtted kadusid. Niisiis jääb see tekst ilma ilusa lõputa, ilma ilusa moraalita)

Esmaspäev, september 15, 2008

täiesti mõtttetu unejutt keset päeva!

Olin hästi tubli ja armas ning sundisin end ärkama ebainimlikult vara. Kõik selleks, et olla tubli koolilaps ja ilusti kella kümneks loengusse jõuda. Mingis poolkoomas, õigemini küll täisunes tegin läbi rongisõidu, millega ma enam üldse harjunud ei ole. Kõik oli täiesti tore ja talutav ja muusika oli ka mõnus kuni hetkeni, mil taipasin, et see tõprake-rongike jääb hiljaks. Vaatasin närviliselt kella ja ...Kui Greta Tartusse jõudis, olid tunnid juba alanud. Võibolla mõni eriti entusiastlik inimene (näiteks rebane) läheks kohale ka 20-minutilise hilinemisega. Pardoon, mina see inimene teps mitte ei ole. Esiteks oli mul suur pissihäda ja teiseks oli mul liiga palju pakke ja kolmandaks....Kindlasti leiaks midagi ka kolmandaks, kui vaja oleks.

Viisin oma kraami seltsi, mis minu jaoks ikka on lisaväärtust leidnud just pakihoiuruumina. Siis läksin ja suhtlesin ühe mitte kõige toredama klienditeenindajaga ja siis teisega, kes oli kui mitte toredam, siis vähemalt rahulikum ja mitte varahommikul kriiskavana mõjuvalt (mida ta küll polnud) Oiappikeneeiminateidküllaidataeisaaaaa.

Nüüd olen raamatukogus ja tunnen, et ma ei funktsioneeri üldse mitte. Ajusurma moodi tunne on. Kohvi olen joonud, porgandit olen söönud, aga tunne on selline, et viskaks kõik nurka, otsiks lähima mugava ja sooja voodi ning magaks nii umbes terve sajandi. Sellega seoses meenub mulle, kuidas vanasti ma sageli unes seda, et läksin kooli esimesse tundi padja ja paksu tekiga ja mõnulesin siis toredas poolunes. Kui ma seda päriselt teeks? Huvitav, kuidas suhtuks sellesse õppejõud? Võibolla ta pahandaks, et tema loengusse magama tullakse. See poleks siiski isiklik. Mingeid asju on ju ehk alateadvuse tasemel üldsegi parem omastada?

Oeh, ma pean nüüd veel klienditeenindajatega suhtlema. Ja praeguses seisukorras mulle tundub küll, et ma suudan endast jätta täiesti debiilse mulje. Üldiselt ma olen morning person ja käin inimesetele oma hommikuse reipusega närvidele. Aga vahel on sellised jubedad hommikud, õigupoolest lausa ennelõunad, et... Need on need samad hommikud, mil ajan kohvitassi voodisse ümber, mäkerdan uue ja puhta pluusi kokku hambapastaga, ajan maha riiulitäie purke ja leian pärastlõunal juustest maisihelbeid...

Pean vist kasvõi platseeboefekti lootuses ühe kohvi kõrri kallama. Ja siis hakkab loeng. Aga mina unistan ainult voodist. Üsna täpselt sellisest, nagu pildil.

Pühapäev, september 14, 2008

ligadi-logadi, aga kodune

Minu väike maailm toimib küll. Logiseb ja lohiseb, aga ära veel ei lagune. Sean endale tärmineid ja siiani olen tärminiteni välja vedanud küll. Logiseb ja lohiseb, aga oma maailm on armas ja nunnu ja sellest loobuda ei suuda. Tuleks see maailm küll korralikult ette võtta ja vead parandada, läbi teha üks uuenduskuur. Aga seni veab tärminiteni välja küll. Ikka ja uuesti. Ei ole täielikuks renoveerimiseks praegu jõudu ega aega. On kodune väike maailm. Erinevalt Väikesest Printsist, pole minu sõbraks küll mitte Roos vaid hoopis fallosekujuline (munadega) kaktus. Eks ma olen ta sarnaselt Väikesele Printsile praegu unarusse jätnud (ta elab Liisiga), aga küll ma temaga jälle tegelema hakkan. Ma luban! Jah, Liis, tegelikult käin ma ühikas ikka rohkem nagu kaktuse, mitte sinu pärast :D

Hetkeks oleks minust juba rullnokk saanud. Oli üks auto, mis müügiks, minuga sama vana bemm. Aga siis otsustas poiss, et auto on talle siiski liiga armas ja mina liiklen ikka jala või teiste armust. Jala on tore käia, läheks jala kasvõi Riiga ainult, et inimesed pahandavad väga, kui ma paar päeva hiljem tööle või loengusse tulen. Nad ju pahandavad juba siis, kui ma kümme minutit hiljem tulen. (Just nagu oleks kellad maailmas kõige olulisemad asjad) . Nii ma siis ärkan üpris vara, et saaks siiski enne minekut korralikult uimerdada ja tunniajaliseks rühkimiseks valmistuda (et ikka mitte hiljaks jääda). Muidu on tore rühkida - eile nägin kitse, täna rebast. Rühkida on seda toredam, et tegelikult ei tea kunagi päris täpselt, kaua ikkagi rühkida tuleb. Üleeile sain poolel teel autole, eile korjas mind üles postitädi ja täna siis lausa Pearu isiklikult.

Muidu on autoga sõita vist kõige toredam siis, kui Liis pardal on. Kolmapäeval sõitsime Tartust Tallinna. Panime peale tolle kõiki erinevaid lolle laule sisaldava plaadi ja laulsime hääled kähedaks. It's raining men, hallelujah! Millest me rääkisime, seda ma ei mäleta. Mäletan ainult seda, et Liisil oli hommikul ärgates väga külm.Õhkmadrats ei suutnud teda, viietekimeistermagajat, soojendada. Ütlesin siis emale, et Liisil oli alt külm. Ei mingit kahemõttelisust. Alles hiljem järele mõeldes tundus mulle, et nägin pööritavaid silmapaare ja muigeid. Aga Liisil oligi ju alt külm. Pealtpoolt tekid ju soojendasid. Mina magasin muidugi nagu ikka ja alati väga hästi.

Homme lähen kooli esmaspäevast kümnestseitsmeni maratoni läbima. Siis Brita juurde magama ja lilli kastma. Huvitav tunne see poolkodutus...igasugused uued tärminud on paigas. Veab vist välja?

Teisipäev, september 09, 2008

esimesest koolipäevast

Eile oli minu esimene koolipäev. Mina olen see friik, kes iga aasta meeletult kooli ootab. Ma ei tea miks, ilmselt mulle lihtsalt meeldib vaheldus ja mulle meeldib, kui on midagi oodata.
Aga esimene koolipäev ei olnudki nüüd nii ninnunännu tore, nagu lootustes-ootustes. Eelkõige oli see väsitav. Kool kestis kella kümnest hommikul kella seitsmeni õhtul. Juba teises loengus oli peale kümmet minutit sees nihelema ajav kurivaim ning loeng justkui aina kestis ja kestis ja kestis. Eks loeng oleks muidugi huvitavam olnud, kui õppejõud oleks pika sissejuhatamise asemel asjast rääkinud, aga ma arvan, et nihelema oleks ajanud ikkagi. Ja siis veel loeng, mis ajas lausa hirmu nahka. Teine kord pika tudengielu jooksul, kus õppejõud loengutes kohalolijatel nimed üles kirjutada laseb. Kuna mul on vaja rabada mitmel rindel, siis ma ju pooltesse loengutesse lihtsalt ei jõua. Kas mind ootab ees hukk? Oo õudu! Ja siis veel kohustuslik kirjndus. Oi, kuidas ma armastan lugeda. Sageli nii, et mida diibim, imelikum ja raskestijälgitavam seda parem (kuni ei pea seda kellelegi seletama ja sellest aru saama) ent nüüd kus ma olen pooleldi tööinimene, ma ju õhtuti lihtsalt vegeteerin. Minu praegune lugemistase on igapäevane annus lehtedelt phdcomics.com ja wulffmorgenthaler.com. Oo, mind ootab ees topelthukk! Ent samas ma siiski loodan, et ülikool päästab mind mandumisest, mille esimesi sümtomeid ma juba peale kolmekuulist eemalolekut märkan. No ma ei tea. Magister tundub ikkagi veidi hirmus.

Siiski on Tartus hea olla, sest siin on veel kõigist äraminejatest hoolimata veel inimesi, kelle pea on tarkusi täis ja kes aeg-ajalt peavad olema jaburad ja naljakad. Eilne õhtu Dorise juures moondus väga väga varjaseks hommikuks. Oli lõbus, oli tore, pole juba tükk aega saanud nii palju naerda ja end nii hästi tunda. Väheseks jäänud unetundidest hoolimata tunnen end värske ja reipana. Ei tea küll, tõsi, mis loengus toimuma hakkab. Pean vist kofeiini manustama. Eriti sellise tõelise vihmase sügisilmaga. Aga veel on õnneks hommikuti valge. Varsti on veel jubedam!

Ei tea, äkki on elu ikka ilus? Mingid kibestumused siiski jälitavad mind. Böö ja öö ja äää ja gää.
Raamatukogus liigub palju ilusaid poisse, aga enamik neist on vist minust nooremad :D

Esmaspäev, september 01, 2008

Pat Bol - Les abeilles

Last.fm on tore asi. Leidsin selle laulu ja juutuubist ka video. Terve päev läks paremaks. See ju lihtsalt nii nunnu ja totu mees ja nii armas lauluke ....

Laupäev, august 30, 2008

ja mina olen....



Congratulations, you're Dr. James Wilson! You've got the tough role of being the conscience and best friend to Dr. Greg House, which proves that you must be secretly (or openly) insane. You're always a good person for providing advice, witty remarks, free lunches, lectures, and (wanted or unwanted) psychoanalysis. You are about as confident as the average person, but you have some big issues with yourself, and may have problems living up to the ideals you have in your head. You do really care about other people, though, even if you sometimes express that caring by trying to get into their pants.

Eks ma olengi hulluke jah. Ja Dr. House'iga (Liisiga) paras paar :) Mul oli vahepeal suur mood end väljendada suurtes "selline-elu-ongi" klišeedes, aga loodetavasti hakkan ma sellest harjumusest vabanema :)

Reede, august 29, 2008

tjah....

Südamelähedane....

Laupäev, august 23, 2008

suve lõpp on lähedal

Suve lõpp on lähedal - kased kuldavad juba lehti ja õhtuti läheb pimedaks isegi juba enne seda, kui mina, vana unekott, magama lähen. See-eest on augustiöös tähed. Olen õhtuti enne magamaminekut avanud akna ja vaadanud taevasse pooleldi õues, pooledi toas kõõludes. Olen olnud liialt laisk, et neid korralikult vaatama minna. Aga seda luksuslikum on tunne. Mõelda vaid - saan elada korteris, kust avaneb miljonivaade nii päeval (männid) kui öösel (tähed). Ainult reedeti on veidi raske. Kogu küla meessugu tuleb saekaatritest ja Soome ehitusplatsidelt koju ning peab träänsisugemetega grillipidu. Eile siiski mitte- sajune ilm ju!

Suve lõpp on lähedal, sügiseootus suur! Kooliminekut olen ma alati oodanud, aga eriti oodanud siis, kui see on millegipoolest uus. Noh, ja magistrisse minek ju vähemalt tunde järgi on uus. Ootusest võib lõhki minna. Millal ometi võin lõpetada ÕISis hiilimise ja täieõiguslikult sisselogituna ainetele registreeruma hakata? Mitte, et ma nüüd eriline kuldpea oleksin, aga võimalus õppida ja veel õppida ja veel ja veel õppida on tõeline õnn. Õnn, mis vahel ajab muidugi virisema, sest laiskus on suur. Õnneks juhtub see aga vaid tõesti siis, kui on vaja kirjutada esseid ja lõputöid. Naiivselt loodan, et nüüd kus ma õpin vaikselt ja tasakesi tööinimese elu, oskan hiljem tööinimese moodi kohusetundlikult ka koolitöid teha. Kui mind muidugi Illegaardi ei meelitata, mis iseenesest pole aga sugugi halb alternatiiv :) Mis tegelikult on tihti ka tõenäolisem alternatiiv :)

Täna nägin klassikalist tüüpunenägu. Muinasjuttudel on Aarne-Thompsoni numbrid. Unenägudel võiks ehk samuti olla. Noh näiteks HI 202 ehk Kooliunenägu. Seekord olin astunud Tallinna ülikooli. Rõõmustasin väga, et igaühele anti kätte paberileht tunniplaaniga. See on palju lihtsam kui TÜ-s, mõtlesin ma. Üldse ei pea ju vaeva nägema ainete ja aja sobitamisega. Aga siis hakkas Tallinna ülikool üha enam meenutama keskkooli. Ruumid oli üleüldse 37. keskkooli omad. Ja esimene aine oli inglise keel. Seal õpiti alles tähti. Protesteerisin. Ma ei taha mingeid tähti õppida. Oskan inglise keelt juba väga hästi. Piisavalt kaua õpetajaga vesteldes suutsin teda viimaks ometi veenda selles, et ma ei pea seal tunnis/loengus käima. Kõik tundus nüüd ilus ja hea, kuid järsku avastasin, et kool toimub ka laupäeviti ja mis veel hullem - laupäevane tunniplaan koosnes kehalisest kasvatusest ja kolmest saksa keele tunnist.

Kas see uni on kuidagi seotud varasuvise apsakaga, kus SAISis end TÜ eksamie asemel tõepoolest kogemata Tallinna ülikooli eksamile registreerusin? Ei tea. Aga uni tuletas selle naljaka juhtumi jälle meelde. Enne naersin nädal aega oma hajameelsuse üle ja naeris Piretki. Nüüd muigan taas. Aga ka Tallinna ülikooli võiks minna, kui Tartusse ei saaks. Esseede ja loengutevaba suvi on olnud hea ajupuhkus. Nüüd tahaks jälle kirjandusteadusesse süveneda. Isegi siis, kui ta vahepeal liiga pseudoks läheb....Oh kooliaeg, millal sina tuled?

Teisipäev, august 19, 2008

mure

Retooriliselt pean küsima, miks ometi kõik siin maailmas viimasel ajal nii halvasti on? Naiivse idealistina on mulle täiesti vastuvõetamatu see, kuidas on õigupoolest võimalik pommitada haiglaid. Kuigi ma ei tea paremat lahendust, on siiski kummastav, kuidas kuskil on kõik väga halvasti, aga erinevate riikide välisministrid lähevad lihtsalt omavahel olukorrast rääkima. Kuidas on võimalik saata humanitaarabina vanaks läinud toitu ja kuidas on võimalik, et raha, millel pole õigupoolest mingit väärtust, on ikkagi kõige suurem väärtus. Kuidas on üldse mõeldav, et keegi tahab ajaloolisesse paika ehitada mingisugused täiesti ilmetud majad, millesuguseid juba kõikjal niigi üleliia on? Uudiste vaatamine tekitab minus tunde, et olen tulnukas, kes siia maailma ei kuulu.

Reede, august 15, 2008

Minu veidrikust inglane jälle Tallinnas ja muud ka...

Mõelda vaid: on juba august ja mul pole veel valminud ühtegi augustikuist postitust. Ma olen tohutult ringisahminud ja kirjutada pole mahti olnud. Ja kui nüüd keegi minu käest ka küsib, et mis ma siis olen teinud või korda saatnud, siis kõik mis ma vastata oskan on ilmselt "seda ja teist".

Kõige põnevam on vast see, et Roosasärk käis siin. Noh, see sama veidrikust inglane, kes Eestimaad ka eelmisel suvel külastas. Käisime koos mõnes muuseumis, siis viisin ma ta veel oma muuseumisse ja ka rappa, kus me nägime ussi! Uss oli nunnu ja sisisev. Nii nunnu ta siiski ei olnud, et teda silitama oleks hakanud. Mina kõndisin laudteel kõige ees ja nägin sisisejat esimesena. "Oi, uss! Tagasi, tagasi!" käsutasin ma. "Oi uss, kui lahe!" rõõmustas Roosasärk ja hakkas pilte tegema. Liisi reaktsiooni ma ei mäleta. Liis tundus tagantjärgi situatsioonile mõeldes väga flegmaatiline olevat. Liisist mäletan ma seda, et tema oli kogu aeg tagumik upakil pooltooreid jõhvikaid suhu ajamas. Ta ei näinud isegi, kas on kollased kõrvad ussil või mitte. Ja mina ei tulnud selle pealegi :) Aga üks targem tädi, minu kolleeg ütles, et siinkandis nastikud ei ole. Noh, küll on hea, et me ussi paitama ei hakanud. Esimesel tööpäeval nägin hästi lähedalt ühte metskitsekest. Teda oleksin küll hea meelega võimalikest kirpudest hoolimata silitanud. Aga tema silkas kahjuks kiiresti ent graatsiliselt põõsastikku....

Roosasärgiga käisime Helsinkis ka. Saime poole hinnaga piletid. Siis tuleb ikka minna eks? Ema tuttav, kes pileteid pakkus reklaamis suurt lõbu tagasisõidulaeval - et saab näha soome karaoket ja soome tangot. No see on ju meelelahutuse tipp! Aga... aga.... Aga mina kolm-tundi-varem-sadamas isik ja Roosasärk jäime hoopiski laevast maha. Nii vist juhtub, kui sadamas tuleb olla kell 6 aga kell 5 tundub, et üheks väikeseks eineks sadamalähedases restoranis ikka aega jätkub. Noh, tegelikult ma olin ikkagi kolm-tundi-varem-sadamas isik. Seda laeva, millega me tagasi tulime, me ju kolm tundi sadamas ootasimegi. Olime ju eelmisele laevale tormamisest nii väsinud, et Helsinki linn enam ei huvitanudki.... Aga, et ma jäin hiljaks....huvitavat metamorfoosid tõepoolest! Et ma ära eksisin...ei midagi uut :)

Ka Tartust tuiskasime läbi. Roosasärgi "teine naine" esines Antoniuse õuel kõhutantsuga. Ja peale seda esinemist käisime Tavernas ja siis mulle meenus, et just seal sain esimest korda teada ilmaimest ja itaallaste õudusunenäost - virsikutega pitsast :) Pärast muidugi Zavood, kus peaaegu kohe Piret ja Ott ja MH silma hakkasid. Ja siis kutsus Piret mind töllerdajatega Haapsallu ja mina nõustusin. Küll oli tore pungil täis Brita autos poolunes Tartust Haapsallu vappuda. Tegelikult oli ka tore. Kahju ainult, et ma Haapsalust kohe Tallinna bussi peale pidin tulema - noh, tundus siiski, et natuke ebaviisakas oleks Roosasärk täitsa saatuse hoolde jätta.

Mis me siis veel tegime? Noh, rääkisime poole ööni juttu eiteamis-teemadel ja kui ma lõpuks tööle tagasi tulin, siis oli tõesti see tunne, et tööl käiaksegi puhkusest puhkamas. Kuigi tegelikult saamata päris täpselt aru, kuidas ja kuhu aeg kaob, ongi tegemist nõnda palju, et blogimiseks pole mahti olnud. Ja võibolla on natuke inetu ka tööajast mingit loba ajada :) Aga täna olen inetu inimene!

Mina läksin tööle, aga Roosasärk jäi veel Mustamäele. Käis üksi linnas ja ei eksinudki tagasi tulles
ära. Vot kui tore. Minu Roosasärk iseseisvub! Ega see ei loe, et London on kordi suurem linn ja ühistransport, tänavad jms on palju kaootilisemad. Tunnen uhkust Roosasärgi üle, kes oskab iseseisvalt Tallinnas liigelda :) Ja varsti kasvatame temast veel estofiili. Talle tunduvat Eesti oma ajaloo ja arhitektuuriga nii huvitav...

Nagu Liis juba kirjutas, saime Tallinnas veel ka Saksa Seenioriga kokku. Ei tundunudki nii kohutava iseloomuga tegelane. Kahjuks oli lausa võrdlemisi igav. Ainult Liisi ja SS-i "armumänge" st vees pritsimist ja muud säärast oli huvitav vaadata. See teine sakslane, see ema tuttav, vot tema on palju põnevam :) Ja tema oli ka hiljuti siin. Seega sai meie koduhostel päris korralikku koormust.

Muidu on siin muuseumi kandis kole tuuline. Hommikuti teen Chuck Norrise stiilis trenni. Sest tundes Murphy seadusi, teame et tuul on alati vastu. See seadus peab väga hästi paika. Õhtuti olen jällegi omas mullis. Oma roosade seintega nelinurkses mullis. Vahin Black Bookse ja mängin (oh kui häbi seda on öelda) Sims2-te. See on üks nõmedamaid arvutimänge üldse. Aga ma lihtsalt tahan näha, millal mu sim lõpuks vanadusse sureb. Alles siis saan rahu. Võibolla ei saa ka- võibolla pean ma ootama, kuni tema lapselaps vanadusse sureb, ma ei tea. Igatahes on tore elada elu simulatsiooni, kui endal põhimõtteliselt elu ei ole. Aga varsti mind immatrikuleeritakse ja siis.....! Ei, elul ei ole mitte midagi viga. Aga ma juba ootan töllerdamise hooaega. Vanasti poleks osanud sellist elu üldse ette kujtuadagi, kuid nüüd on hammas juba verel. Kole lugu on ka - ma ei tea, kus ma Tartus elama hakkan. Geniaalne inimene nagu ma olen, unistasin ja unistasin ja nüüd olen ühikajärjekorras 800. kohal. Ja minu suurtest "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka raha" plaanidest ei tule vist suuremat välja. Lootsin ei tea mida, aga nüüd on vist ikkagi kõik pahupidi. Seda nimetatakse majanduslanguseks. Loo moraal on lihtne: plaanid, eriti veel pikaajalised õnnestuvad vaid väga harvadel juhtudel ja tegelikkuses on ikka parem kõike eksprompt-korras ette võtta. Haapsalu reis õnnestus ju hästi :)

Juba ülehomme saan jälle puhata ja mängida. Tegelikult mäletan veel iidsete aegade taga lausvast kooliajast, et esimene nädal peale vaheaaega läks väga kiiresti. Küllap on sama lugu ka puhkuse ja töölkäimisega. Minu kallis Krissu tuleb Eestimaa pinnale. Õigemini on ta juba kohal. Kahjuks küll vaid ainult nädalavahetuseks. Ja mina pean veel homme siin olema :( Aga pühapäeval teeme loodetavasti palju nalja. Alkohol ja nutukoor jäävad vist siiski ära, sest ma pean autojuhiks hakkama. Aga küllap leiame muidki lõbustusi.

Pühapäev, juuli 27, 2008

ühest ja teisest....

Eile öösel põgenesin loodusest ja saabusin Mustamäele. Peale päevapikkust harjutamist hakkab mulle tasapisi meenuma, kuidas ikkagi on võimalik saata mööda pikki pikke tunde internetis mitte miskit tehes. Vaheapeal hakkas ununema, taevas tänatud, nüüd oskan seda jälle. Mis aga televiisorisse puutub, siis seda vaatan ma ka väga harva ja ma olen täiesti vaimustunud kõigist neist arulagedatest reklaamidest, mida seal näidatakse.

Minu ema ütles, et suured võidud koosnevad väikestest võitudest jne jne bla bla bla. Väga pateetiline reklaam. Arvasin, et see on mingi pangareklaam või mingi rahakogumisaktsioon. Aga ei! Hoopiski pesupulbrit reklaamitakse! Ma ei oska kirjeldada, milliseid tundeid see minus tekitaks. Oleksin ma olnud seltskonnas, oleksin ilmselt leidnud mingi iroonilise kommentaari või lihtsalt silmi pööritanud, aga olin üksi ja seetõttu lihtsalt segaduses. Et niimoodi reklaamitakse pesupulbrit? Tõepoolest äärmiselt paeluv. Nüüdsest hakkangi ma telekat vaadates pöörama erilist tähelepanu reklaamidele. Need on lihtsalt vaimustavad.

Reklaame võin ma ju vaadata, aga millegi ostmine on juba teine ooper. Ma olen täiesti kohutavas olukorras! Käisin poes, õigupoolest lausa mitmes poes ja...ma ei tahtnud absoluutselt mitte midagi osta. Kas pole mitte kohutav? Mitte üksainuski hilp mind ei meelitanud, ei ükski tuhvel ei kutsunud end ostma. Isver, olen tarbimisühiskonna heidik! Ma olen murelik! Loodetavasti homme mul siiski õnnestub rehabiliteeruda. Tegelikult on mul vaja igasuguseid nõmedaid tarbeasju nagu näiteks nõudekuivatusresti ja riiuleid. Aga ma lükkan nende tarbeasjade ostmist ikka edasi, sest tarbeasjad on ju nõmedad :) Nendeta ei saa elada, aga ikkagi on nad nõmedad ja eelkõige nii igavad ja praktilised. Üks vähestest praktilistest asjadest, mis mulle meeldib, on vokk. Aga vokki oskaksin ma kasutada mitte tarbeeseme vaid kergelt võltsina mõjuva kujunduselemendina ja pealegi ma ei tea ka ühtegi poodi, kus vokke müüdaks. Jälle häda!

Muuseumis on jälle teater. Vaatasin ka tüki ära ja mulle meeldis ning seetõttu on kahju, et info sellest lavastusest eriti rahva sekka pole jõudnud - kümmekond inimest on ju ilmselgelt liiga vähe, et korraliku publiku mõõtu välja anda. Teater teatriks. Tahaksin veidi ka oma nn inimlikumat külge näidata ja tunnistada, et mul oli kohati väga raske etendust jälgida. Laval oli lihtsalt selline silmarõõm, et.....noh, et...mõistate ehk isegi. (Muuseumis ei ole ühtegi meessoost töötajat ja paratamatult veedan ma praegu suurema osa oma ajast just tööl.) Aga loomulikult on kõik need silmarõõmud puhtalt esteetiline nauding, eksole.

Mis siis veel? Vaarikad muidugi! Tuli väikene plastmassäbritäis. Ja võtsin peotäie ja järgmise ja järgmise ja aina toppisin vaarikaid suhu ja kurgust alla. Hurraa, vitamiinid! Siis on veel parmud, kohutavad elukad. Ega ilusad ilmad ei tähenda siis seda, et viimaks saab elu nautida. Oh ei, siis tulevad parmud ja võtavad ära minu vere, mida ma kogusin selleks, et see verekeskuses šokolaadi või järjekordse tassi vastu vahetada. Eks ma proovin, äkki on verd siiski veel piisavalt. Eks verekeskuse tädid otsivad sellise koha, kus mõnda punetavat kuppu ees ei ole.

Ja unenäod on ka. Mõni on ikka ülitobe, aga siin mõni nende seas on selline, kui saaks, koliks kohe uneilma. Kus siis veel saab nii fantastilisi asju kogeda kui seal? Et lähed ühte linna, kus on hösti kitsad tänavad ja kus on natukene hirmus olla, sest inimesi ei liigu, aga kõik kohad on täis vaime, keda sa ei näe, aga tunned. Ja siis kõnnid sa päikesepaistelistelt tänavatelt natuke edasi väljakule, mis on ümbritsetud puudega ja kus on juba hämar. Ja seal on sellised automaadid, kuhu vanu kaltse sisestades näed kolmemõõtmeliselt ja heliefektidega ufot mööda lendamas. Aga muidugi oleks võinud valida ka kummituselaeva või midagi muud. Ja turul müüdi puurides hingekesi....Mõned uned jäävad õnneks meelde. Mõned uned jäävad hoivad mind õnneks või õnnetuseks tükk aega oma lummuses. No ma lihtsalt ei saa neist üle ega ümber :)

Ja nüüd ma lähen magama!

Pühapäev, juuli 20, 2008

556. postitus

Tere tere metsa tagant! Olen ikka elus ja internetita. Internetita olek on mu terveks ravinud sellest kohutavast haigusest, mil nimeks grafomaania. Või on see ebagrafomaanlus just ebaterve olek, ei tea. Kuna ma nüüd kindlalt järgmisesse astmesse ülikooli pääsen, siis tuleb esseid ja muud säärast vist veel palju toota ja sellistes oludes kulub paljusõnalisus ära, aga no mis teha. (Tagasihoidliku äramainimise taga peitub tegelikult suur rõõm - ma sain sisse!)

Praegu elan nagu naine muiste. Läbi poriloikude väntan tööle teen seda ja teist ja natuke kolmandatki. Siis käin metsa all maasikaid korjamas ajal, mida võiks tõlgendada lõunapausina. Elu ei ole päris lill, aga midagi mahlaka porgandi sarnast on ta küll - tervislik ja lihtne. Ja magada oskan ma taas nii nagu enne keskkooli - kasvõi kaksteist tundi ühtejärge. Maga kaua tahad, keegi ei sega. Hakkan harjuma ka sellega, et kuulen, kuidas keegi ülakorrusel voodis külge keerab või muid toimetusi toimetab. Ei olegi eriti üksildast tunnet. Natuke liiga ebaüksildane on isegi. Ainult see häda on, et unenägusid ma enam hästi ei mäleta - pole ju hommikul neist kellelegi jutustada. Mäletan ainult, et mingil kummalisel seletamatul põhjusel nägin unes seda, kuidas joonistatud ülikonna otsa tuli mingis mängus leida sobiv pea. Oli mitmeid munakujulisestes raamides portreid, aga kõik said välja sõelutud ja alles jäi Medvedjev. See oli minu esimene poliitikasugemetega unenägu.

Tööinimesena olen nüüd puhkepäeva väärtust oma noore ja rõõsa naha peal ise tundma õppinud. Puhkepäev on tõesti püha, tõesti eriline, tõesti väärtuslik. Ja mitu puhkepäeva järgemööda seda enam. Mitte, et mul töötamise vastu midagi oleks, seda mitte. Siiski, nii tore, kui sinna vahepeal minema ei pea :)

Vahepeal käisime hoopis Liisi ja IPiga Saaremaal. Vihma muidugi sadas- telk lasi läbi ja hommikul leidsin, et mu telefon lausa tilgub. Sääsemälestusi kannan siiani säärtel. Aga Sääre oli see-eest tore ja kena paik. Liis korjas kivikesi ja mina nägin tuletorni ja mõtlesin " Külmale nahale". Nii kirjanduslikult rikutud ma olengi. Pilte loodan ma tulevikus saada. Need tulevad importkaubana Saapamaalt. Saare-maal nägime veel linnust ja seda suurt Kaali-auku, Karja kirikut ja tuulikuid. Muhumaal nägime Pädastet, mis oli nii mõttetu koht, et.... Aga Pädaste kaudu Kuivastu poole minek tähendas, et saime praamijärjekorras ettepoole. Ja selle kenakese mehikese taha. Selle mehikese taha, keda Liis juba blogis mainis. Selline karm meretuulte käes karastunud saaremees, kauni naeratusega pruun blond mees sinise särgiga. Oli ilus esteetiline vaatamisväärsus.

Muud vaatamisväärsused jäid osalt nägemata IP kui aeglane lõunamaallane ei suutnud kuidagi eesti-saksa preisi korraga sünkroniseeruda. Ja sellepärast jäigi suur osa ülitähtsatest varemetest ja hüttidest jms nägemata. Muhumaal vedelesime niisama. Ja siis käisime suures tünnis leotumas. Ei, pärismaalased meist suppi siiski ei keetnud hoolimata sellest, et vesi üpris soolane oli. Lolle jutte ja lolle tegusid tegime muidugi ka. Mitte tohutult enam, kui normiks on saanud. Lõbus oli.

Aga grafomaan ma enam ei ole ja kirjutada ei oska/taha. Ja sellepärast läbi see lugu saabki. Ootan suuri seiklusi või iroonilisi juhtumisi. Eks siis kirjutan.

Esmaspäev, juuli 07, 2008

elus ja puha

Liis käskis mul ükskord õige ammu kirjutada vähemalt seda, et ma olen elus. Noh ma olen elus, vägagi elus. Aga internetti mul pole. Muuseumis ka ei ole. Ükskord oli nimelt äike ja müristas ja siis ehmus internet nii ära, et tagasi ta enam ei tulnud. Ka interetimehikesed teda tagasi tuua ei suutnud. Interneti niisiis pole.

Vahest saan kirju lugeda ja orkutis käia (sest orkut on ülioluline), aga mingit pikemat uimerdamist siin ei ole ja nii hakkab mul üldse ununema, et kunagi oli internet täiesti iseenesestmõistetav asi. Nüüd enam ei ole. Ja see, et internetti kogu aeg ei ole, tundub hoopis iseenesestmõistetavam.

Mul on nüüd euroremonditud nõukakorter. On roosad seinad ja ilus vannituba ja vana kuskilt büroost mahakantud mööbel, sööklastiilis joogiklaasid ja radiaatoriga panipaik, kus mõni vähenõudlikum tudeng tegelikult elama mahuks. Sahver on mul ka - sinna võib tulla teine tudeng.

Kogu aeg sajab. Või on külm. Kuu ajaga on juhtunud meeletult palju. Kevadkool, vapustav üritus, teater ja veel teatrit, elusad koprad jõe ääres. Tööinimese elu: tööle, koju, sööma, magama, üles, tööle, koju, magama. Ja puhkepäevast saabki niimoodi pidupäev. Nüüd ma mõistan :) Aga see perifeeria pole mittemingisugune perifeeria muide. Nii mitu tuttavat! Need, keda muidu ei näekski. Aga nüüd näen ma neid siin ja nende perekondi pealekauba.

Jah, elu on laias laastus jaotunud tööajaks ning uneajaks ja see on hea, sest nüüd on kadunud kogu see pseudofilosoofiline probleemitsemine. Vahelduseks on tore eksisteerida kuidagi veidi teistmoodi võtmes. Loodus on ilus ja sellest praegu piisabki. Elu ongi lihtne, ei mingeid muresid. Ainult vahel ma ma ärkan justkui nõidusunest ja mõtlen: nii lihtne ongi? Siis tekib rahutus ja ei teamiskõikveel. Aga ikka on tore ja sügiseks võib kõik kümme korda muutuda. Äkki läheb kõik jälle keeruliseks ja huvitavaks....

Homme saan ma aga oma lemmiklinna. Esseede kirjutamist pole ma küll ammu harjutanud, aga ehk õnnestub. Ma loodan küll...Tahan ikka põhjust, et selles linnas olla. Selles linnas on toredad inmesed. Muidu ei ole tähtsust, kus sa elad. Aga...nii proosaline kui see ka pole- vahet pole siis, kui on olemas auto ja palju bensiini. Aga erakuelu on ka tore- lihtsalt mitte väga kauaks....

Kolmapäev, juuni 04, 2008

Lihtsa elu Greta

Tõusin varakult, väntasin meeleheitlikult läbi alles ärkava linna ning jõudsin Balti jaama 40 minutit liiga vara, näost punane nagu vähk, ma arvan. Toetasin pepu vastu kollast piiret ja asusin muinasjuttu lugema. Siis tuli rong ka ja rongis ma muidugi ka lugesin, sest ma olen täiesti sõltuvuses lugemisest. Aga tunni aja pärast jõudis rong Aegviitu ja päris-väntamine alles algas. Mitte, et ma endale midagi tõestada oleksin tahtnud (aga äkki tahtisn), aga tore oli tõdeda, et 27km rattasõitu läks nagu niuhti ja väga väsitav ei olnud ka. Olgu- poolteist tundi on natuke rohkem kui niuhti, aga asi oli seda väärt- ilus tühi hommikune maantee linnulaulu ja päikeselaikudega. Ja näha sai juba tuttaval teel seda, mida autoga ei märka. Et mul see fotokas katki pidi minema- ilusat ja huvitavat oli palju!

Kui ma tööle jõudsin, olid hobused juba kohal. Ma isegi ei teadnud neid oodata. Aga hobused on olevused, kes minu kalgistunud südant pehmendavad ja tore on teada, et nüüd on mul keda aknast piiluda. Peale külastajate muidugi. Aga neid tuleb hiilida teisest aknast. Ja kolmandast aknast paistab rehetare, see selleks.

Igatahes, ma tegin midagi...tarka....nagu tööl ikka, eksole ja siis tulid inimesed ja ma nägin neid külastajatepiilumise aknast. Tormasin alla, müüsin piletid, olin lahke ja tore ja asusin jälle tagasi valvepostile ja mida ma näen? Hobune päise päeva ajal keset teed. Hobuse kõrval aiaauk. Ja nüüd ometi oli mul ettekääne hobust käppida ;) Haarasin päitsetest ja abivalmis külastaja tegi värava lahti ja jonnakas hobune sai aia sisse tagasi, aed ajutiselt ära lapitud.

Maja taga välja peal tegid näitlejad-teatritegelased pauku. Pääsukesed säutsusid ja elu oli nii ilus iisi. Hommikul sõitsime karjakesi Paidesse pildi peale ja tee peal nägin sookurge. Ja ma mõtlesin, et siin võiks täitsa elada ja olla kui ainult sai kohalikus poes 10 krooni ei maksaks...Ja bensiin võiks ka odavam olla...ja inimesed räägiksid rohkem kirjandusest (oh ma naiivitar) ja vähem kurkide-tomatite kastmisest.

Ainult, et....magister kutsub. Kohe kõva häälega kutsub. Ja bakapiinad? Need on eelmises paaris nädalas, seega täitsa ununenud....

Reede, mai 30, 2008

level up?

Eile oli see asi ja see läks päris hästi hoolimata mittemõjunud palderjanitablettidest, kogelemistest ja punakast näotoonist. Humanitaarid jäävad hiljaks küll, aga ikkagi oli hirmus vaadata, kuidas kõik tegelased justkui minu ettekandeks end kohale ajasid. Ja siis tuli veel kõiki keelde eirates AT ka ja ma arvan, et hoolikast eneseveenmisest, et kõik on hästi,et kõik on vaid formaalsus, ei jäänud alles isegi mitte riismeid. Proovisin kõik oma närvilisuse suunata kaitsmise-eelsesse lõunapausi - vaene Brita, kes mu jaburat lalisemist kuulama pidi. Lalisemisest hoolimata oli kole. Oli küll kole, ükskõik kui rahulik ja ladna ma ka välja ei näinud.

Noh, läks lõpuks väga hästi. Võibolla mitte üksnes ilusate jalgade pärast. Äkki mu akadeemiline vaimusünnitis ikkagi oli ka miskit väärt. Muidugi taktika, et kui tunned end halvasti, tee end ilusaks, tundub väga efektiivne ja seda tuleks vist aktiivselt kasutama hakata...

Ainult et...mingil määral olen ma vist äraneetud. Minu akadeemiline edukus on otseses seoses ettenägematute ebameeldivustega. Maailmakirjanduse A maksis mulle eluaegse lõuaarmi, kohtusin esimest korda elus tõeliselt ebameeldiva inimesega. Ja edukas kaitsmine rikkus summuti. Kas ma peaks siit tegema järelduse, et kui päev on akadeemiliselt edukas, tuleks liiklusest ja autodest eemale hoida? Seda enam, et ARKi eksami eufooria lõppes sellega, et sain möödasõitvalt autolt kaela mõnusa koguse kevadist pori....

Noh, eile me siis läksime tähistama mu kaitsmist ning Anu sünnipäeva ja sõitsime kuskile ilusasse kohta, kus ma sain jälle tõestada oma haledaid autojuhtimisoskusi. Või siis järjekindlat ebaõnne, ma ei tea. Muidugi juhtub selliseid asju kõigiga, aga miks pean mina "kõigi" sekka kuuluma? Et üks kerge põhjakraabe ja auto teeb läbi häälemurde ning muutub traktoriks. Tjah....

Järve ääres oli ikkagi uskumatult ilus. Mina jäin coca-colast sama purju kui teised õlust ja veinist ja siis me tegime jälle tobedaid nalju ja lasime sääskedel end pureda. Ja elu oli tobeilus.
Täna laadisin auto Liisi abiga kraami täis. Palusin traktoril püüda ikkagi need natuke vähem kui 200 km kõige kiuste vastu pidada. Nunnuke pidas vastu. Olime Liisiga tõelised filmi-inimesed, kes üürgasid makiga kaasa laulda ja üldse proovisid võimalikult palju seda road-tripi meeleolu hoida. Mis sellesse kraami puutub- neli aastat paikset elu on kole. Liiga palju asju! Ja raamatud said juba enne tädi poolt ääviidud.... Ma tahaks et mul oleks kolm asja ning uskumatuna näivalt kiire ruumis ümberpaigutumise võime. Aga raamatukoguga vist seiklema minna ei saa. Füüsiliselt mitte. Ja kui ma siis lõpuks otsustan, et ma ei taha olla normaalne inimene normaalse töökohaga isegi mitte ühe aasta jagu ning valin kohe tüüpilise tartu näraka ja töllerdaja elu...Kas ma pean siis oma raamatutega jälle tagasi kolima?

Soovin õnne sellele, kes mind teatud tekstides Madlikeseks nimetab. Teistele ka. See katsumus on nüüd läbi ja viimaks ometi saan ma jälle lugeda igasuguseid toredaid raamatuid, eriti rämpskirjandust, uimerdada-unistada. Ja mõelda sellest, et võiks ju oma andetusest hoolimata luuletada või romaanitseda... NB: ainult mõelda, mitte mingil juhul kirjutada :)

Peaks vist magama minema....
Sellest blogimisest on mul üldjuhul nii kõrini ja midagi arukat mul pole öelda ka, aga kahju on seda vastikut ja ebameeldivat harjumust maha jätta

Pühapäev, mai 25, 2008

maikuu, mu arm

Enne kui ma oma bakaga päris ära pöörasin, kirjutasin nii:

Püha Peetruse varbad! Bussipilet maksab juba 125 krooni! Ma arvan, et ma kogun veidi reisiraha ja lähen elama kuhugi, kus toitu saab puude otsast ja kütte eest maksma ei pea. Läheks näiteks elama Aafrikasse sõnnikuonni. Meheks võtaks endale ühe kauni musta mehe valgete silmamunadega ja mured olekski murtud.

Aga Eestit hakkaksin ma hirmsasti igatsema. Bussisõit on kallis lõbu, aga Põhjast Lõunasse sõita ja vastupidi on lõbu. Vaatan, kuidas maastik mu silme ees lahti rullub ja lõõgastun. Eriti ilus on see maikuus, kus on näha erkrohelisi kaski, mustjasrohelisi kuuski, valgerohelisekirjuid õitsvaid toomingaid, rohelist rohtu, mille sees kirkad kollased võililled. Taevas ja hallid vihmast rasked pilved, millede vahelt piilub päike - minu lemmikud!. Kas Aafrika looduses üldse on sellist õrna erkrohelist?


Maikuu on mu lemmikkuu. Kõik on nii ilus, nii mõnusalt soe. Mitte kuum, nagu suvel. Just mõnus ja mahedalt soe. Ja siis sajab aeg-ajalt vihma. Vähesed inimesed armastavad vihmaseid ilmu. Minu jaoks on need tõeliseks naudinguks, eriti kevadel. See aasta polegi ma neid eriti nautida saanud, sest suur osa minu maikuust on möödunud raamatukogus, kuhu ma õigupoolest nüüd kohe jälle minema peaksin, sest need pisiasjad, mis veel tegemata on, tuleb ära teha. Aga teadagi- kõige väiksemad tööd võtavad kõige kauem aega, sest need on nii pisikesed ja lihtsad, et nende jaoks on alati aega.

Tahaksin kirjutada sellest, kui toredad on inimesed, aga ma kardan muutuda liiga sentimentaalseks. Niisiis, ma parem lähen. Välja. Jalutama. Lootuses, et eksirännakud lõpuks raamatukogu juures lõppevad...

Reede, mai 23, 2008

pudru ja kapsad- juttu ei tule kummastki

Oh mu armas blogikene, minu lemmik, kui oli vaja midagi edasi lükata, ma olen su jätnud hooletusse, sa vaeseke oled pidanud nii pikka aega internetis nii mannetu tekstiga esinema. Nüüd mul on aga see kõige-hirmsam-asi-mu-minu-elus köidetud ja õppetooli viidud ja kuigi mul pole endiselt aega ja mul on endiselt igasugu "asju" teha vaja, on mul vaja lõpetada see kohutav asjalikkus, mis sundis mind raamatukogus tunde veetma.

Nüüd olen ma ikka raamatukogus. Ma olen nädal aega kirjutanud nagu hull orav ja ma kartsin ning tegelikult natuke lootsin, et nüüd hakkabki nii olema- suudan olla palju palju tunde raamatukogus mõistlikke asju tegemas. Ma olen raamatukogus aga hirm suurim motivaator ja hirmu mul praegu ei ole ja nõnda ma istungi siin ja kirjutan ebamõistlikku juttu, sest akadeemiline kirjutamine frustreeris mind nii kohutavalt, et ma pidin siia tulema ja ma ei tea millal see lause lõppeb, sest tõesti olen ma nii palju kirjutanud, et kuigi ma siin blogis akadeemilist laadi enam ei harrasta, siis kvantitatiivne kirjutamine on nüüd nii käpas, et ma võiks üha jätkata, aga kuna ma arvan, et mitte kõik inimesed ei ole maratonlugejad, siis ehk peaks siiski selle lause lõpetama ja nõnda ma seda siis nüüd viimaks ometi ka teen. Vot nii. Tegelikult ei ole mul midagi öelda.

Üldiselt ei olegi mul viimasel ajal midagi öelda, sest ma olen seda blogi nii kaua pidanud et kogu uudsus on kadunud. Ma arvan, et nüüd olen ma selles faasis, et hakkan akadeemiliseks grafomaaniks. Või mis veel parem - hakkan kirjutama romaani! Kohe päriselt must-valgelt, mitte pea sees nagu siiani! Eelmiseks sügiseks pidi see romaan valmis olema, aga ausalt öeldes pole mul praegu veel esimest lausetki kirjutatud....Õnneks on järgmine sügis ka olemas, eksole.

Ma tahtsin veel öelda seda, et ma pole elus kunagi varem nii intensiivselt FreeCelli mänginud. Raamatukogus on natuke piinlik seda mängida, aga see õnnestub seal kuidagi eriti edukalt. Avastasin enda jaoks ka uue mängu: Minesweeperi. Ja selle kõrvalt kirjusin siis seda hirmsat asja. Aga ma sain valmis. Varemalt oli mul ainult üks ambitsioon: saaks kuidagi ära kirjutatud ja vingerdaks kuidagi mingi hindekese välja. Nüüd keegi minu sorkimas käinud ja ma unistan heast hindest. Jube lugu....

Ainult ühest asjast ma ei saa aru. Kuhu kadus meie kass? See teeb mulle tõepoolest muret. Miks ta kodusr ära läks, kuhu ta läks? Kas ta tuleb veel tagasi? Tallinlased, kas olete meie miisukest näinud?

Pühapäev, mai 11, 2008





We can assist with Diplomas from prestigious universities based on your present knowledge and LifeExperience.

No required examination, tests, classes, books, or interviews.

Bacheelor, MasteerMBA, and Doctoraate diplomas available in the field of your choice -
that's right, you can become a Doctor and receive all the benefits that comes with it!

Diploma/Certificate Valid in all countries

No one is turned down
Confidentiality assured
CALL US 24 HOURS A DAY, 7 DAYS A WEEK

For US: 1-309-407-3749
Outside US: +1-309-407-3749

"Just leave your NAME & PHONE NO. (with CountryCode)" in the voicemail

Please call today!!


Kujutage ette- see kiri oli rämpsposti hulka sattunud.

Laupäev, mai 10, 2008

reisist 2

Rooma vaatamisväärsusi sai mokaotsast mainitud. Vaatamisväärsused olid toredad, aga tõesti - liiga palju inimesi. Inimesed mulle iseenesest meeldivad ja seetõttu ma ei saanudki kogu aeg vajalikus annuses kultuurile keskenduda- ikka jäi silma mõni huvitav lõust, mõni kena gigolo, mõni põnev vanaätt. Tjah, põhiliselt nägin ma siiski turiste. Kuigi turistidki on vahel huvitavad, on turistid igal maal tüüpilised turistid (jah, küllap mina ka). Mina tahtsin aga näha tüüpilisi itaallasi.

Noh, sellepärast tundus keskmaale minemine suurepärane mõte. Mingi stereotüübi järgi peaksid itallaased olema ülisuured kodukoha patrioodid. Noh ja nii me siis läksimegi sinna, kus IP pärit on: Abruzzo maakonna pealinna L'Aquila'sse. Enne sinna sõitmist olin ma muidugi juba mitu päeva kuulnud seda, kuidas Itaalia parimat veini tehakse just Abruzzos ja kuidas Itaalia parimat pastat just Abruzzos valmistatakse. Ja nii mõnigi märkimisväärne asi sai teoks just L'Aquilas, tema kodust paari tänava kaugusel. Kahjuks ma kõiki ülistusi ei mäleta, õnneks sai aga IP isegi aru, et selline info kippus absurdseks muutuma. Sõitsime L'Aquila ja Grand Sasso (otsetõlkes suur kivi) poole ja naersime mõlemad.

Grand Sasso otsa pidime ka minema, aga loomulikult oli ilm just sellel päeval ja ainult sellel päeval kogu reisil oldud aja jooksul vihmane. Nii me siis mäe otsa ei roninud. Sest sealt poleks midagi näha. Minu pealekäimise peale ronisime mäe sisse. Grotte di Stiffe. Ja kes algatas idee, et koobas tuleks tavakülastajatele avada? No eks ikka IP isa ja tema sõbrad, kes nooruses usinad speleoloogid olid olnud. Koobas oli vägev. Natuke liiga tsiviliseeritud kõiksuguste lampide ja piiretega, aga siiski vägev. Koobas oli mäesisese jõe säng. Ja koopa sees oli 18 meetri kõrgune juga!

Aga enne koobast käisime L'Aquila linnas, kus turiste eriti pole. Milline rõõm :) Aga vihm oli. Ja Santa Maria di Collemaggio kiriku fassaad oli just minu sealviibimse ajal uuendamisel ning kiledesse ära peidetud! Kiriku sees nägin ma aga paavst Celestius V laibakest. Muidugi oli see tähtis ja oluline paavst pärit just nimelt L'Aquila piirkonnast :) Ja teine kirik oli koht, kus hoiti püha Bernardi surnukeha. Just nimelt L'Aquila linnas oli ta surnud....

Aga peale koopaid käisime pisikeses mägikülas. Mina arvasin, et itaalia külad on rahvarohked ja lärmakad, aga oli esmaspäev ja oli vihmane ja oli õhtu - tänavatel mitte kedagi. Veidi sürr! Aga küla oli väga ilus. Suur ilus inimtühi Fontecchio küla, kus on IP andmete põhjal Itaalia vanuselt kolmas kell. Põhjamaalasena meeldis mulle just selline tühjus, privaatsus. Mis siis, et võibolla piilus terve küla meie kondamisi kardinate vahelt...Veidi kahju on, et "tüüpilised" itaalia vanatädid nägemata jäid...

Kitsad tänavad, hämarus, mahajäetud majad. Vana kirik -alatar ja rist küll, aga katuseta...
Siinkohal ma ei suuda kiusatusele vastu panna.... Sest siin on täiskuu ;)Voilaa, veel üks foto:

See küla meeldis mulle rohkem kui Rooma. Rooma oli ka muidugi tore, aga mulle ikka kuidagi ei meeldi rahvamassid. Vajadusel tulen nendega muidugi toime, kuid siiski-siiski....

Mul on päevade arvestus üsna sassis. Oletame, et see oli järgmine päev, mil "kultuuriturismist" kõrini sai ja mis hoopis rannas vedelemisele kulus. Tegelikult kulus vedelemisele vähe aega, sest ma ei suuda kaua rannas olla. Igav hakkab ja päike on suurtes kogustes liialt uimastav. Siiski võttis rand terve päeva. Nüüd ma siis oskan hinnata Tallinna. Siin on õige mitu randa, kõik linna piires. Ei mingeid suuri muresid kohalesaamisega, bussiga minnes ei mingeid parkimismuresid. Aga vot sinna randa oli küll hirmus inimmass kogunenud. Kõigepealt kulus üksjagu aega, et randa jõuda, siis pool tundi selleks, et parkimiskoht leida. Ja lõpuks tuli auto ikka võssa jätta...

Rannas oli ilus küll. Ja mina sain suure põhjamaalasena sooja vee üle vaimustuda. Väga soe see vesi polnud, aga siiski päris paras. Noh, minu IP ronis ka vette ja üllatus: oh, i didn't realize the water would be so cold. Heheehee :) Minu põhjamaised geenid, ja isa on mul talisupleja niikuinii...Kui üldiselt mulle väga ei meeldi silma paista, siis vees olles ma küll ei hoolinud, et ma ainuke supleja olin. Noh, olgu IP oli ka, aga tema jäi vette ehk vaid selleks, et ka vägev ja kange välja paista....Mina sain vähemalt selle aasta esimese ujumise kirja. Hurraa!

Rannad on Itaalias sageli tasulised. (Jälle võin rõõmustada, et elan Eestis, kus kõik on tegelikult igatepidi parem!) See rand, kus meie käisime, oli tasuta, aga ka riieteta. Vähemalt pooleldi. Ma ei tea kas tasuta randadel ja naturalistidel on seos, aga mina ja nii mõnedki teised kandsid siiski ujumisriideid ja nii jäin ma naljaga pooleks öeldes jälle seiklusest ilma. Need mõningased alastipäevitajad polnud sugugi nii põnevad kui ma arvasin. Hoopis huvitavam oli tegelikult see, kuidas iga viie minuti tagant mõni hõiskav päikeseprilli- või rannalinamüüja minust möödus. Tegemist oli tumedamanahaliste persoonidega, kes ise vist oma elu ja tööga üsna rahul olid. Mina aga mõtlesin, kui tüütu selline pidev rannas kõmpimine võib olla. Seda enam, et ega keegi seda kraami eriti ei osta niikuinii. Vot sulle Lääne-Euroopat ja rassilist võrdsust. Valged inimesed lebavad ja puhkavad, tumedad aga käivad päikeseprille pähe määrimas...

Rand oli tore, aga suurema mulje jättis mulle see, mida ma ma nägin enne randa jõudmist. Veel üks pilt!

See on kunagine vulkaanisuu, mis nüüd järveks on saanud. Siin oli kena kohvikukene, kus me hommikust sõime. Või noh, õigupoolest väikese saiakese vaid. Aga vaade oli toitev! Sellest piisas. Võibolla oli kõht veel eelmise õhtu primost ja secundost* täis, kes teab. Itaallias on nimelt veider komme süüa õhtuks mitte üks, vaid lausa kaks rooga. Lisaks sellele võib tellida eelroa ja magustoidugi. Primo on tavaliselt mingi pastaroog, secundo kujutab endast aga midagi veel rammusamat, liha vms. Liig, mis liig. Eriti mulle, kasina eluga harjunud tudengile. Mõnikord õnnestus mul õgimisest pääseda, mõnikord tulid mulle aga kasinad tudengiroad meelde ja ma õgisin palju. Aga itaallased õgivad...vabandust söövad igal õhtul kaks-kolm taldrikutäit ja paksud nad ju pole...

Nagu juba ennist mainitud, valitseb Itaalias toidukultus. Aga see toidukultus on küllalt konservatiivne. Eriti, kui see puudutab pitsat. Õige pitsa koosneb pitsapõhjast, mozarella juustust ja tomatitest. Kõik. Mitte miski pole hullem, kui pitsa ananassiga (mis mulle tõtt-öelda üsna meeldib). Hea küll - ananassiga pitsast on hullem vaid pitsa virsikutega (mida pakuti vist mingist Tartu pitsarestoranis). Ja mitte miski pole lõbusam, kui lasta lendu mõiste pizza with pineapple. Sest siis läheb IP nägu "õudusest" krimpsu. Teine sama hea viis on mainida Panzani makarone, vabandust pastat. Panzani avastas Liis. Hea pasta. Aga itaalia keeles tähendab Panzani pettust. Võite muidugi aimata, kui populaarne sellise nimega pasta Itaalias on. Ütle Panzani pasta ja näed, kuidas itaallaste näod grimassidesse tõmbuvad... :) Ükskord mainisin Säästumakarone, tulemus oli veelgi parem :) Ahjaa - cappuchinot ei tohi tellida peale kella 11 hommikul. Miks? Keegi täpselt ei tea.

Jälle kiskus toidu juurde. Aga see on tõesti huvitav. Käisime mingis pitsakohas, tulime välja. Vastu tuli võõras mees, kes küsis IP-lt pakutavate pitsade kohta. Mis nad rääkisid, sellest ma aru ei saanud, aga mees muutus lühikese vestluse käigus ülimalt rõõmsaks. Lahkudes surusid nad südamlikult kätt nagu vanad sõbrad ja palju vist ei puudunud, et nad ka teineteist kallistanud oleksid. Pärast sain teada, et mees oli Napolist ja tahtis teada, kas pitsad on roomapäraselt õhukese põhjaga või napolipäraselt paksu põhjaga. Olid napolipärased. Mees oli nii õnnelik. Wow, he touched you like you were his best friend, avaldasin ma imestust. Really? I didn't even notice, vastas IP. Liisi andmete põhjal saab New Yorkis võõra inimese puudutamise eest pasunasse. Eestis ei ole see ka eriti soovitatav. Aga vot itaalias ollakse siis nii päikeselised!

Tegelikult võiks veel mainida seda, et viimasel päeval õnnestus mul ka Vatikani pinda puudutada. See väike maa-ala köitis tegelikult terveks päevaks. Läksime lõuna paiku muuseumisse, välja pidime tulema veidi vastumeelselt siis, kui sulgemisaeg kätte jõudis. Loomulikult oli võimatu kogu seda rikkust väärilise imetlusega üle külvata. Kultuurikraami oli lihtsalt liiga palju. Nägin aga ära ülikuulsa Sixtuse kabeli. Jah, üks ütlemata ülehaibitud paik. Aga tõesti seda haipi ka väärt. Sest reprod ei anna tegelikult kogu seda vägevust kohe mitte kuidagi edasi. Värvidest ma parem ei räägigi!

Ja kohustusliku elemendina muidugi ka Püha Peetruse kirik. Oli see alles pirakas ehitis. Jälle paju inimesi, aga kõik mahtusid lahedalt ära. Sest ruumi oli ju nii palju. Siingi oli üht-teist mida vaadata. Teiste teoste seas ka Püha Peetruse kuju. On kombeks teda varbast katsuda. See pidavat õnne tooma. Minul jäi aga ka see ebausukomme täitmata. Ma ikkagi ei ole päris kindel, kas on viisakas mingil vanamehel varbast haarata. Eriti kui see vanamees on märter ja pühak. Äkki piisab õnneks ka lihtsalt tema vaatlemisest?

Noh, ja siis laskus pimedus. Jõudis kätte tõeline õhtu. Veel natuke jalutamist-ringivaatamist ja siis...finito! Järgmine hommik tuli tõusta varakult ja end lennujaama toimetada. Veidi pabistamist oli küll (sest teel olid ummikud), aga lennukist ma maha ei jäänud. Ja kuigi Itaalia oli väga-väga tore (see vähene, millega tutvusin) oli kojutulemine veel toredam. Eriti tore armas oli meie pisike väike lennujaam, kus pakke tuli oodata, mitte pool tundi, vaid kõigest viis minutit :)

Ja siis tuli mul hakata end reaalusesega harjutama. Päike andis siiski energiat, et bakaga maadelda. Võibolla ei olnudki maailma kõige kergemeelsem samm see spontaanne reis....


____
Siinkohal tervitan Liisi, kes palus, et ma primost ja secundost räägiksin



Reede, mai 09, 2008

reisist

Nonii. Olen tagasi kodumaal ja tungival nõudmisel (samas ka vabal tahtel, et veidikeseks bakatööst põgeneda. Jah, juba esimesel päeval) kirjutan oma seiklustest saapamaal. Ega mingeid suuri seiklusi ei olnudki. Vähemalt mitte selliseid nagu Liisil oma kurikuulsa Saksa Seenioriga. Minu võõrustaja oli hoopis Itaalia Päkapikk. Olen teda siin ennemalt ka nimepidi või initsiaalipidi maininud, aga kuna Itaalia Päkapikk on palju isikupärasem nimi, ja Päkapikul on piisavalt huumorimeelt, et mitte solvuda, siis olgu ta siin ikkagi algupärase nimega. Niisiis.

Kõigepealt tuleb muidugi mainida, et mõningasest lendamiskogemusest hoolimata oli jälle hirmus kuhugi lennata. Seda enam, et tuli teostada üks ümberistumine ja mul polnud aimugi, kas minu kohver ka Rooma jõuab. Roomas ootasin ma kohvrit värisevate jalgadega. Lõpuks jõudis ta siiski kohale. Lennujaam oli muidugi tõeline õudus, aga esimene tähelepanuväärne inimene, keda märkasin, oli üks aafrika matroon kirjus kittelkleidis. See tegi tuju heaks. Et ikkagi suurlinn ja huvitavad inimtüübid või nii.... Siis nägin munka. Pruunis rüüs, nöör ümber vöökoha. Minu võõrustaja jäi muidugi veidi hiljaks. Ma ei tea, kas tegemist oli ehtitaallasliku hilinemiskalduvusega või tuleb tõesti uskuda IP vabandust, et ta jäi liiklusummikusse. Õnneks ma ei sattunud sellest paanikasse, sest kogu minu ärevus keskendus sellele, kas kohver jõuab kohale või mitte.

Nagu öeldud, kohver jõudis kohale. Siis jõudis kohale ka IP. Noh ja siis läksime autosse. Esialgu ei osanud ma midagi karta. Alles hiljem sain ma aru, mida see itaaliapärane autojuhtimine ikkagi tähendab. Tuleks mainida, et IP on vist üsna viisakas ja ettevaatlik juht. Aga juhtus nii, et paar kolmkümmend korda tundus mulle küll, et tagant otsasõit on paratamatu, või et kohe saab kriimustub auto vastu seina või teist autot, või siis saab mõni ülbe rollerijuht surma. Mul siiski vedas ja ma ei näinud ühtegi avariid...

Aga seda hakkasin ma alles hiljem kartma. Sest esialgu jäi pikem sõit ära. Kõigepealt läksime väikese ringiga jäätisekohvikusse. Kuulus itaalia gelato ei olnud esialgu liialt muljetavaldav. Liiga magus ja rammus oli. Alles viimasel õhtul avastasin, et on olemas tõeliselt häid sorte. Metsamarjajäätis oli väga hea. Toidukultus on omane vist kõigile itaallastele, paraku jäi see pika sealviibimise jooksul ka mulle külge ja ma vist ei suuda end takistada toidust kõnelemast. Ärge siis liialt näljasena igaks juhuks edasi lugege.
Noh, ja siis me sõime jäätist ja jalutasime üsna sihitult ringi. Tänavad olid palistatud võlts-Luis-Vuittonide ja võlts-Pradade ja võlts-mis-iganesitega. Kuna minu prillid olid vahetult enne lennukisse astumist katki läinud, tahtsin uued osta. Ma ei tea, kuidas see juhtus, et ma endale võlts-Armani prillid muretsesin. Ühel hetkel proovisin prille ette, järgmisel olid prillid kotti pandud ja rahakotirauad avatud. Ma ei tea kuidas see juhtus. Need prillid mulle eriti ei meeldinud ka. Aga vot juhtus.

Ja siis juhtus see, et päev sai kuidagi ülikiiresti otsa, sõitsime Roomast minema, sinna, kus ma järgnevad päevad ööbima pidin. Vaikne ja rahulik ja ilus. Aias kasvasid oliivipuu ja aprikoosipuu kaugemal sidrunipuu; kohe-kohe olid kirsid valmimas. Ja siis sain ma esimese pasta-annuse. Igal kuradima pastal on oma nimi. Mitte ei suuda meeles pidada, mis nimi mingil pastal on. Õppisin ära kaks juustu - parmeggiano ja pecorino. Hoidku jumal, et sa esimest kahest parmesaniks nimetad. Parmesan on ju Parmeggiano odav koopia, peaaegu, et jumalateotus. Pecorino on aga lambajuust. Mina suudan mõlemat süüa, aga kui ma neid kodustele pakkusin, siis nägin vägevaid grimasse. Ja Liisi suust kuulsin hindamatuid kommentaare. Parmesan (mis siin ikka paremggianoga peenutseda) on päris hea, aga ma kardan, et lambajuust jääb vist aastateks külmkappi nukrutsema. See pecrino, mida ma kaasa ostsin oli palju soolasem ja vängem kui see, mida mulle IP pakkus....

Järgmisel päeval sain ma esimese kultuurišoki. Väga ebaorginaalne, aga seegi oli kulinaarne. Niivõrd-kuivõrd. Hommikusöök kujutas endast nimelt teed ja küpsiseid. Ma arvasin, et küllap on tegemist mingi eel-hommikusöögia. Aga see oligi päris hommikusöök. Ja kui ma sellest aru sain, oli juba liiga hilja....

Siis läksime Frascati linna. Armsad kitsad tänavad, palju purskaevusid, akende all kuivav pesu, inimesed, liiga palju autosid....Jalutasime jälle niisama ringi. Siis läksime vaatama mingit villat, mis asus mäe otsas. Noh, tegelikult muidugi künka otsas. Aga kogu tee kulges tõusujoones ja mina, kes ma olen karastunud pea igapäevase Vanemuise mäest üles rühkimisega, arvasin end küll otsi andvat. Aga ega ma siis ei saanud nõrk välja näha. Neelasin hingeldused alla ja rühkisin ja rühkisin ja siis leidsin õnneks poole tee peal ettekäände peatumiseks. Kassid :) Villa oli muidugi ilus ja tore, aga tegelikult jäi enam meelde (lihtlabane) maastikuvaade. Oh, mountains, ütlesin ma. No! hills, ütles IP.

Järgmine päev läksime Rooma. Autoga metroo lõpp-peatusesse ja siis maa alla. Ei olnud see, metroo nii värvikas midagi. You're not a subway virgin, nagu IP tabavalt ütles. Ei ole jah. Lihtsalt igav oli metrooga sõita. Isegi huvitavaid inimesi eriti polnud. Küll olin aga mina piisavalt huvitav. Tajusin uudishimulikke pilke. Ei tea, kas sellepärast, et nägin välja nagu soojast ilmast eufooriasse sattunud põhjamaalane (kandisn sandaale samas kui teistel oli kampsunid ja kohati sallidki) või sellepärast, et reisisin koos Päkapikuga....Metroo ei olnud midagi erilist, aga metroost välja saamine tekitas küll paanikat. Mingi igikestev tunnel. Kogu elu nagu käikski maa all. Ja kuna ma ei tunne ennast erilise mullamutina, siis tekitas see sumbunud õhk ja kogu tunnelites liiklemine üksjagu klaustrofoobiat, mis paranes maa peale jõudes vaid õige pisut, sest absoluutselt iga ruutdetsimeeter oli inimestega täidetud. Mitte, et ma oleksin nii naiivne ja arvaksin, et rahvast ei ole. Aga ikkagi... Enamasti turistid muidugi. Ei olnud siin mingeid kauneid arhitektuurielamusi. Ma ei näinud lihtsalt inimestest läbi. Noh, tegelikult oli ka veidi lahedamaid paiku, aga Fontana Trevi purskkaevu ma mingit münti küll viskama ei hakanud. Ei viitsinud trügida ja polnudki nii kindel, kas ma üldse tahan siia ülerahvastatud linna tagasi tulla... (Trevit nägin ma tegelikult kolmandal reisipäeval, aga kronoloogia on mul niikuinii sassis.)

Siis tutvusin kohustuslike vaatamisväärsustega - Piazza venezia, Kapitooliumi mägi, Colosseum, riburadapidi kõiksugu varemeid, kirikuid. Katakombidesse läksime ka ....Colosseumi me sisse ei pääsenud, sest kell oli juba kuus läbi (Siis ma veel ei teadnudki, et nii mõndagi paika jõuame nimme liiga vara või liiga hilja). Varemete sest lemmikuiks kujunesid kasside koloonia varemed. Oli mingi suvaline arheoloogiline plats keset Rooma linna, mis kellelegi korda ei läinud. Aga siis tekkis nende varemete vahele kasside koloonia ning varemed muutusid populaarseks. Noh, kellele siis kassid ei meeldiks....Ja kassidele meeldis meeldida....Poseerisid rõõmuga totrate turistipiltide tarvis. Muudest veidrustest Rooma linnas tasuks nimetada püramiidi, mille mingi Egiptuse- vaimustuses Rooma ülik enesele ehitada lasi. Wiki räägib lähemalt. Inimveidrikest jäi silma selline vallatu ja edev vanaonu Marcel, kes oma šõuga isegi Youtube'i jõudnud on (samas, kes ei oleks). Muidugi te mõistate, et viidatud link viib eriti turistikavliteediga videoni. Ja põhiline- selle vanamehe "vana-hobune-tahab-kaeru" vallatud näoilmed ei tule üldse esile. Aga vaadake, kui julgete. Siinkohal avaldan esimese kehva turistipildi vett joovast Vabadussambast. Ta polnud paraku üldse nii põnev kui Marcel...Seistes oli ta eriti igav...igatahes, siin ta on, voilà!


Aga mulle tundub, et ma siiski ei suuda kõike ühte sissekandesse mahutada. Tuleb ikkagi edasibakatada. Ciao ja millalgi tuleb sellele jutule teine osa....

Esmaspäev, aprill 28, 2008

heietusi

Oeh, kui kiiresti Tallinn ikkagi ära tüütab! Siin on nii igav ja õnnetu olla. Minu GH on pagulaskirjanik. Noh, ma katsetan siis ka kerget pagulust. Oi-oi! Olen ju võrdlemisi vähe aega Tartust eemal olnud. Ja juba on mul selline võõrandumise ja ärakadumise tunne. Alguses oli muidugi tore keskkonda vahetada. Sest ma tunnen kummalist rahutust, kui miski liiga kaua ühte moodi on. Ja Tartus olid nii pikka aega stabiilselt mannamäed ja piimajõed....Tõesti nautisin seda. Aga veidrik nagu ma olen, ära tüütas. Nüüd tahaks jälle mannat ja piima...

Muidu olen ma üritanud igati tubli olla ja võimalikult tihti raamatukogus käia. Kohale olen jõudnud, raamatuid olen lugenud. Mõtteid on tekkinud, materjali ka on. Aga kirjutamine on nii meeletult raske, et enne teeks tõesti eitea mida. Kohutavalt vaevaline. Tobe, et kirjutamine õnnestub mul alles siis, kui tuhat kuradikest turjal tantsivad...Et mitte üledramatiseerida, siis võib öelda, et asi tasapisi sujub ka. Aga muidugi olen ma rahulolematu ja tahan enamaks võimeline olla....

Siiski on elu ilus (veel). Olen ju kergemeelsete kuninganna! Ükski raskemeelne inimene ei lähe sellisel perioodil Rooma. Aga mina ülehomme lähen. Ja kõik õigustavad- oi kui tore, oi kui hea, sa peadki mõtted klaariks saama. Jah, püüan kergemeelsust säilitada ja raskemeelsust vältida. Ja tegelikult on mul väga hea meel, et ma lähen. Sest varsti ei pruugi mul enam "kergemeelsustega" tegelemine õnnestuda. Töö ja vaev ja teatrimaratonid....Eneserahustamiseks võtan ma kaasa ka bakamaterjale. Hoolimata sellest, et ma tean, et ega ma neid ilmselt ei kasuta....Aga vähemalt ma heitsin pilgu peale ka majale, kus GH kunagi elas. Vene tn 10. Kuna ma temast juba üht-teist tean, oli tema maja ka tore vaadata....Niisiis, mitte päris kõik ei ole Tallinnas vastumeelne... Ahjaa. Tallinnas viibin ma muidugi vaid kodus, teatrimuuseumis ja raamatukogus. Trolliga sõites on õnnestunud vältida tipptunde ja õelaid piletikontrolle. Väga hull seega ei saa see kõik olla.

Aga kui ma päälelõunal-õhtupoolikul raamatukogust koju jõuan, siis vajan ma muidugi ajupuhkust. Totaalset ajupuhkust. Ja siin on ju ometi telekas! Kanal 6-s näidatakse Simpsoneid ja "Kolmandat kivi päikesest" Need on igihaljad, alati vaadatavad asjad. Kuid on veel kaks koduperenaiste kanalit. Kanal 11 näitab selliseid geniaalseid saateid nagu "How to look good naked" ja "Täiuslik koduperenaine" Esimene on lihtsalt totter, teine ajab kohati lausa hüsteeriliselt naerma. Ja siis on kanal 4, kus näidatakse Oprah'd ja dr Phili. Pean tunnistama, et silm jääb aeg-ajalt neil saadetel peatuma küll. Kurioosumid!

Unenäod on segased. Ja elu on ikka kohati liialt nagu film. Või nagu muusikavideo, kui kõrvaklappe kanda. Jätsin "mitteasjassepuutuva" ilukirjanduse lugemise ajutiselt katki. Aga ikkagi on kõik nii sürr. No ma kohe mitte ei tea....Äkki peaks muusika kuulamise ka lõpetama?

Veel nädalake ja natuke peale. Siis on jälle Tartu ;) Ja seal veedetav aeg tundub veel väärtuslikum kui ennemalt....Ja kõik mu kullakallikesed B-d ja D-d ja P-d ja L-d ja M-d ja muidu nunnukesed on veel kallimad....