veel üks reedene postitus

Niisiis. Elu aina läheb edasi ja sel nädalal on elu kohe nii kiiresti edasi läinud, et ei usugi, et juba reede on. Aga jumal tänatud, et juba reede on. Puhkust on ikkagi vaja. Tahan omaette olla, tahan laiselda ja logeleda. Aga muidu pole elul miskit viga. Vahepeal tabas mind masendus kui peale mõningaid halavaid emaile ja üht skaibikõnet kõige tähtsamale inimesele, emmele, sai kõik jälle korda. Nüüd olen rõõmus ja aeglane nagu ma olen, alles nüüd hakkan kogu elu-oluga ära harjuma, asju rahulikult võtma. Jah, sellist juttu ma vist rääkisin augusti lõpus ka. Noh, igatahes...

Ilm on meil siin veel päris ilus. Arvuti termomeeter ütleb, et on 24 kraadi. Kas seda usaldada või mitte, on iseasi. Tõsiasi on aga see, et õues on soe ja mõnus. Natuke on isegi veel palav. Kuna ma aga liiga turist välja ei taha näha, siis kannan kõigele vaatamata juba teksaseid ja vähemalt uksest välja lähen kampsuniga, mille ma siis viis minutit hiljem maha koorin. Roomlased, hullud, käivad aga kohati juba sügismantlites ringi. Turistid, hullud, lühikestes pükstes ja plätudega.

Ja vähem turist ja rohkem kohalik olen ma nüüd ka selle poolest, et mul on nüüd vähemalt üks kohustuslik lilla riideese. Liis on ju pajatanud ja mina ise ka, kuidas enimlevinud värvid riietuses on lilla ja must. Must, noh, on nii klassikaline valik ja nii laialt levinud, et seda itaallased küll patenteerida ei saa. Aga lilla, see lilla! Eks Eestis kantakse ka lillat, aga siin tundub vahel, et peale lilla muid värvi riideid ei tehtagi...Ja nüüd olen ka mina samm lähemale "kohalikule" rahvale. Ent mantel sellise ilmaga? No ei! Mõnel hommikul, kui ma ebainimlikul kellaajal hakkan Frascatist Rooma tulema, on väljas juba tõepoolest üsna jahe - nii 15-16 kraadi. Aga kuidagi ei suuda isegi õhukest vihmamantlit selga ajada. Pigem kannatan need 10 minutit bussiootamist ära. Seda küll ei saa öelda, et hambad suurest külmast plagisema oleks hakanud. Õudusega mõtlen siiski sellest, et varem või hiljem mantliilm ikkagi saabub. Juttude põhjal on Rooma talv vastikult niiske. Eriti jõe ääres. Ja arvake ära, kas ma asun Roomas jõe ääres või mitte?


Ma ei tea, kas see on nüüd kohalikkuse tundemärk, aga kohvi joon ma nüüd ka....ei saa öelda, et nagu hobune, sest nii palju kui ma tean, hobused kohvi ei joo. Itaallaste kaheksa tassi tasemele ka veel ei küündi.  Aga ühest espressost on tasapisi saanud kaks ja praeguseks hetkeks kõigub päevane kogus kuskil kahe ja nelja tassi vahel. Jah, on küll pisikesed tassid, ent ometi. Olen ma nüüd kohvi mõjul inimesena särtsakamaks muutunud? Mine sa tea. Mõned asjad, millele ennem pihta ei saanud, on nüüd iseenesestmõistetavad. Selle arvel kokutan ja viivitan vastusega vähem küll.


Mis keele õppimisse puutub, siis oma grammatika unustasin ma suurejooneliselt Eestimaale ja uut ei raatsi osta. Või siis olen endast liiga heal arvamusel. Loomulikult räägin ma päevad läbi puist keelt, aga ma saan aru ja minust saadakse ka aru. Enamasti. Mis sõnavarasse puutub, siis praegu korjan tahtlikult või tahtmatult just labaseid ja argiseid sõnu. Ja siis sõnu, mis lapsi huvitavate teemadega seostuvad. Lapsed, või vähemalt see kõige noorem, on mere ja dinosauruste fänn. Tjah. Nüüd ma oskan siis näiteks öelda balena ja squalo. Vot nii!

Vecchio frack

Domenico Modugno - Vecchio frack

ja tõlkekatse:

Vecchio frack                              Vana frakk

E' giunta mezzanotte                    On kätte jõudnud kesköö
si spengono i rumori                    väljalülit hääled
si spegne anche l'insegna             ja välja lülit ka viimase
di quel'ultimo caffè                      kohviku silt
le strade son deserte                    tänavad on tühjad
desterte e silenzione,                   inimtühjad,  vaiksed
un'ultima carrozza                       viimane voorivanker                
cigolando se ne và.                      kriuksudes läheb mööda
                           
Il fiume scorre lento                   Jõgi voolab vaikselt
frusciando sotto i ponti               kahisedes sildade all
la luna slende in cielo                 kuu hiilgab taevas
dorme tutta la città                    magab terve linn
solo và un'uomo in frack.            kõnnib vaid frakis üks mees
                                                    
Ha il cilindro per cappello         Tal mütsiks peas on torukübar
due diamanti per gemelli           varrukail kaks mansetinööpi teemantist
un bastone di cristallo                käes kristallist jalutuskepp
la gardenia nell'occhiello           nööpaugus gardeenia
e sul candido gilet                      ja lumivalgel vestil
un papillon,                                kikilips
un papillon di seta blu               kikilips sinisest siidist
s'avvicina lentamente                ta aeglaselt läheneb
con incedere elegante               elegantsel kõnnakul
ha l'aspetto trasognato              tundub unistavat   
malinconico ed assente              nukralt, eemalolevalt
non si sa da dove vien                pole teada, kust ta tuleb
ne dove và                                 ega seda, kuhu läeb          
chi mai sarà                               kes küll on
quel'uomo in frack.                    too frakis mees.

buon nuite bonne nuite              buon nuite bonne nuite
buon nuite bonne nuite              buon nuite bonne nuite

Bouna notte                              Head ööd,     
va dicendo ad ogni cosa            ütleb kõigile
ai fanali illuminati                    süüdatud laternaile
ad un gatto innamorato             ja armunud kassile,
che randagio se ne va.              kes lonkides läeb mööda

(musica)

E' giunta ormai l'aurora           Nüüd juba saabubud on koit
si spengono i fanali                  väljalülit laternad
si sveglia a poco a poco           ärgatakse tasa tasa
tutta quanta la città                  kõikjal terves linnas
la luna s'è incantata                  kuu on äranõiutud
sorpresa ed impallidita             imestunud, kahvatunud       
pian piano                                tasa tasa
scolorandosi nel cielo sparirà   tuhmudes taevast ta kaob
sbadiglia una finestra               haigutab üks aken
sul fiume silenzioso                  jõe kohal vaiksel              
e nella luce bianga                   ja valges valguses
galleggiando se ne van             hõljudes ujub mööda
un cilindro                               üks torukübar
un fiore e un frack.                  üks lill ja üks frakk.        

Galleggiando dolcemente         õrnalt hõljudes
e lasciandosi cullare                end õõtsutades
se ne scende lentamente          ta tasakesi  laskub
sotto i ponti verso il mare        sildade alt mere poole 
verso il mare se ne và              ta mere poole läheb
chi mai sarà, chi mai sarà        kes küll on, kes küll on
quell'uomo in frack.                 too frakis mees 

Adieu adieu adieu adieu           Adieu adieu adieu adieu
addio al mondo                        adjöö maailmale 
ai ricordi del passato               minevikumälestustele 
ad un sogno mai sognato          unistamata jäänud unistusele
ad un'attimo d'amore               hetkele täis armastust,   
che mai più ritornerà.              mis kunagi ei naase

Lala la la lala la la...               Lala la la lala la la...


Muudetud 16.10.2010

heietusi

Tjah, peaks vahelduse mõttes miskit bloogi kirjutama, ütlesin Liisile. Noh ja millest sa siis kirjutada kavatsed? küsis Liis. Ah, heietan niisama...

Praegu sajab lörtsi ja ma pean tunnistama, et võrreldes vihmaga, on see samm paremuse poole, sest see on ju vähemalt pooleldi lumi. Soe sügis on tore küll, aga lumi oleks veel parem. Eriti praegu, kui hommikuti on isegi kell üheksa veel liiga pime selleks, et oleks mingisugustki entusiasmi end voodist välja ajada. Oleks vähemalt lumi....

Lisaks sellele on mul veel nii palju "asju" teha vaja, et tunnen, kuidas ma kohe paanikast plahvatada tahan. Kui natuke veidi sügavamalt hingata ja maha rahuneda, siis ütleb kaine mõistus küll, et tegelikult pole siin midagi ületamatut. Aga depressiivikust hakkan ma muutuma hüsteerikuks :) Jälle midagi uut ja ilusat (?)

Noh, tegelikult ma muidugi liialdan. Elu on väga ilus. Ja kõikide totrate äparduste ja viimasel ajal liiga tihedalt juhtuvate punastamiste kiuste on tore pingutada selle nimel, et end õnnelikuks mõelda. Lollakas, totakas, rumaluke, ullike, ütleb kiuslik sisehääl. Sa ei saa millegagi hakkama ja kõik mida sa siiski teed on kohutavalt kehvake. Ah, jää vait, ütlen resoluutselt ja mõneks ajaks ongi kõik korras. Sest tegelikult ongi kõik ilus. Näiteks teeb Liis praegu minu lõbustamiseks toredaid totraid nägusid ja mina muigan mõnuga. Eile tuli jälle titeuudiseid ja kuigi ma ei teadnud, mida täpselt arvata, olin siiski pigem rõõmus. Ja muu selline...

Loomulikult hakkab see sisehääl hädaladama ka selle üle, et kogu see postitus ja kogu see bloog on tobe ja totter. Ja võibolla ongi, aga mis vahet sel on? Tegelikult pole see ei selle hädaladava sisehääle ega ka mitte kellegi teise asi, eks? Ja kui see hääl lõpuks kasvõi ajutiselt vaikima on sunnitud, läheb esseede kirjutamine nagu lepase reega. Sest ilma selle pideva küündimatuse meeldetuletamiseta tulevad kindlasti säravad ideed ja entusiasm :)

Siiski-siiski pean ma tunnistama, et peale terve semestri kestnud korralikult 19. sajandi kirjanduse lugemist, paelub lihtlabane sokikikudumine mind märksa rohkem kui mõni Zola või Balzaci suurejooneline romaan....

Ja praegu meeldib mulle see laul:

Igatsen? Ei igatse?

Ma arvan, et kui mu jalakesed püha Eesti maapinda puudutavad, laskun ehk Johannes Paulus II kombel põlvili ja suudlen suurest rõõmust maapinda. Aga praegu olen ma veel Itaalias ja iga päev muudab mind ebapatriootlikumaks. Siin on odavamad riided, parem toit, ilusam ilm, väga toredad ning sõbralikud inimesed ja selline kerge kaos ja korralagedus, mis iga veidi ontlikuma eestlase vähemalt kulmu kortsutama paneks.

Ebapatriootlikust soodustab ka see, et minu käest aeg-ajalt ikka küsitakse "Oot, ma ei mäleta täpselt, kas sa olid Lätist või Leedust?" või siis öeldakse, et: "Tema on Greta, ta on lätlane" või siis: "Mis keelele leedu keel sarnaneb?" Olin väga üllatunud, kui keegi küsis, kas ungari keel on eesti keelele sarnane. Üldiselt, ei saa ma seda pahaks panna, sest mõningad erandid välja arvata, ei erista ma tervel Aafrika kontinendil ühtegi riiki. Aga eestlase asemel baltlane olla? Ei, tegelikult olen veel väga patriootlik.

Aeg-ajalt leian end mõtlemas sellest, kuidas ma Tallinnas koduuksest välja lähen. Kasvõi Magristali või Sütiste metsa. Mõtlen sellest, kui mõnus oleks mul oma toakeses eksiteerida. Ja siis mõtlen sellest, kuidas oleks jälle Liisiga ühikatuba jagada ja kui lõbus siis oleks.

Aga selle ajaga, mis ma siin olen olnud, olen juba leidnud sõpru ja omandanud triviaalseid argipäevaharjumusi. Liiklen linnas ilma kaardita ja kuigi kodu see ei ole, on see kodune ja mõnusalt elu täis. Siinne elu alles algab ja natuke kahju oleks seda niimoodi vastsündinuna unarusse jätta. Üks elu on mõnusalt sissekulutatud aga alles värske, teine elu alles sündinud, kohmakas, abitu, aga põnev ja lootustandev. Tahaks elada korraga mõlemat, aga mõlemat ei saa. Pähh!

Kes mäletab Kiviräha "Ussisõnu", teab, kuidas leiva söömine ussikeele oskusele pärssivalt mõjus. Mina tunnen jälle vastupidist efekti: olen nii palju pastat õginud, et minu itaalia keele oskus hakkab juba ilmet võtma. Üldiselt saan aru, mis minult küsitakse, enam ei pea liialt tihti üllatunud vasika nägu tegema. Ja eelviimaste silpide rõhutamine ei mõju enam ebaloomulikult teatraalselt. Caffe macchiato* (loe: makkiAAAto) küsimine õnnestub nii, et enam ei korda baristad** minu tellimust igaks juhuks üle - saavad esimesegi korraga aru. Grrrreat success!

Minu ühest pikast ja mõnulevast piimakohvist päevas on saanud üks cappucino või caffelatte pluss üks macchiato ja võibolla üks macchiato veel. Mõni ime siis, et see sõna nii hästi õnnestub. Aga tartulikku kohvikusuimerdamise kultuuri siin ei ole. On üks kiire lonks baariletile toetudes ja siis minek. Igatsen veidi seda pikka ja uimerdavat varianti.

Olen aru saanud ka sellest, miks itaallased eriti salatit ei armasta. See, mida nemad salatiks nimetavad, mind ka eriti ei eruta. Rohelised lehed, veidi oliiviõli ja veiniäädikat ja kõik. Tahan kreeka salatit või porgandisalatit või parimat kõigist: tomati-hapukooresalatit.

Praeguse seisuga saabun Eesti pinda suudlema 21. mail kell pool üheksa õhtul. Aga kõik võib veel muutuda. Kui ma siia tulin, siis see lennujaam ei olnud veel Lennard Meri lennujaam. Nüüd on.

___
* caffe macchiato - espresso vähese piimavahuga
** barista on see onu või tädi kes baaris kohvimasina juures toimetab.

Hai capito?*

Eile oli see ajalooline päev, mil käisin esimest korda itaalia keele tunnis. Au ja kiitus Itaalia riigile - kursus on tasuta. Midagi erilist see ilmselt pole, aga kui õppida koos õpetajaga, siis on sel siiski hoopis teine maik, kui seda teha täitsa üksi. Alguses sain lahendamiseks ülilihtsaid harjutusi ja tundsin end nagu suur kunn kunagi. Aga siis tulid raskemad harjutused ja tekst, mida lugeda ja siis tulin pilve pealt alla. Sõnu, mida ma ei tunne, on väga väga palju. Kuna mul nüüd aga tekstid on, saan sõnu sõnaraamatust otsida. Mis mulle väga meeldis oli see, et kogu õppetöö toimus täielikult itaalia keeles. See tähendab, et kui tuli ette mõni tundmatu sõna, siis õpetaja seletas selle lahti või joonistas tahvlile pildi. Kõigest ma küll siiski aru ei saanud, aga üldiselt selline stiil mulle meeldib.

Muidu on keeleoskusega lood sellised, et mõnel päeval läheb hästi, mõnel halvasti. Kui räägitakse just nimelt minuga, siis saan aru ja oskan isegi võrdlemisi mõistlikult vastata. Räägivad itaallased aga omavahel....oi, kohati täitsa võimatu. Ja siis kohati ei saa ma aru ka kõige lihtsamatest küsimustest. Küllap näen välja nagu viimne imbetsill. "The lights are on, but noone's home." Vaatan otsa ja mõtlen omaette: möhh? Sest ikka ja jälle tullakse just minu käest küsima, et mis rong mis kell kuhu läheb jne jne.

Sõnu ja fraase tean üldiselt väga, aga need, mida tean, tunduvad olevat hästi ajju kinnistunud. Sest lihtsa seltskondliku vestluse, TV- ja raadiouudiste puhul hakkavad teatud sõnad mõne aja pärast korduma. Ja mõne sõna olengi täiesti ilma sõnaraamatu abil ära "tõlkinud" ja kasutusse võtnud. Neid sõnu on muidugi väga vähe, aga need on tõesti hästi selged. ja muidugi on need sõnad sellised, mis sarnanevad mõnele inglise või prantsuse sõnale. Aga siiski....

Niisiis, kuni vestlus ei muutu väga spetsiifiliseks, väga tuliseks ja kiireks, saan sellest ja teisest aru. Enamasti olen ma muidugi siiski passiivne kuulaja ning kui ma aru ei saa ja keegi teeb nalja, eks ma siis naeratan ka - nagu ullike või imbetsill. Ei taha ju endale liialt tähelepanu tõmmata ja inglisekeelset seletust paluda. Vahel aga mind siiski märgatakse ja siis jutustatakse mulle kogu lugu inglise keeles ümber. Siis olen ma tänulik. Sellegipoolest, mulle tundub veidi imelik, kui kõik miinus üks seltskonnas on itaallased ja vesteldakse inglise keeles. Eh, parem ikkagi kohalikus keeles. Iga päevaga saan rohkem aru.

Kõige raskem on aga see, et keelt kasutatakse tõesti väga ökonoomselt. Tüüpiline käibefraas on va bene (hästi, olgu, ok), aga kohati muutub see (siinkandis) va be' ks ja kohati va bo'ks. Ja selle asemel, et küsida, (tu) hai mangiato?, küsitakse lihtsalt mangiato? Suhteliselt keeruline aru saada ju. Mis tunne oleks, kui keegi küsiks sinult lihtsalt söönud? Oleks ju veider, eks?
__________
* kas said aru?

esimesed muljed

Mnjah, kust otsast alustada, ma ei tea, sest muljeid on juba kahe päevaga nii tohutult palju. Ilmaga võin kelkida küll. Mööndustega, aga siiski. Ilm on nimelt väga tujukas: kõigepealt päike särab, on palav ja mina mõtlen, et küll oli rumal end nii soojalt riidesse panna. Higi voolab, sest olen harrastamas minule omast kiirkõndi. Järgmisel hetkel aga vaatad, et taevas on kuidagi pilvine ja vist hakkab sadama. Ja siis hakkabki, pauhh, sadama. Tõesti järsku. Sadu ise kestab umbes kümme minutit. Praegu päikest ei ole, aga päris soe ja ilus on sellegipoolest.

Kui ennist rääkin lennujaamas istumisest, siis kohustuslikus korras ka veidi lennureisist. Noh, üsna sündmustevaene oli. Maandumisel oli küll veidi turbulentsi. Vanasti oleksin küll rõõmsasti kilganud, et oi kui tore, kuidas külm tuul südame alt läbi käib. Aga nüüd selgus, et olen vana vana inimene. Lihtsalt veidi ebameeldiv oli.

Kohvri sain kätte uskumatult kiiresti. Eelmine ilmus see lindile viimaste seas ja minul polnud mingit lootustki, et selle kiiresti kätte saan. Aga sain! Väga ruttu. Mis sellest kasu oli? Suurt midag, sest nagu traditsioonid nõuavad, jäi minu itaallane liiklusummikusse ja mina sain veeta tubli tunnikese kohvri küljes rippudes ja inimesi vaadates. Seekord ma kahjuks seljakotiga munka ei näinud.

Eile alustasin enese lõimimst siinsesse keskkonda. Haarasin härjal kohe sarvist ja võtsin vastu pakkumise minna vaatama kohaliku harrastusteatri etendust. Kindlasti oli see väga lõbus. Kõik teised ju aina itsitasid ja naersid. Üht-teist ma aimasin, ja ega ma päris nutma küll ei hakanud. Päris lõbus oli mingulgi. Siiski, kogu tükk põhines sõnamängudel. Niisiis, lucky me, eh? Eriliselt huvitav, pean mainima, oli aga see, et iga kord kui stseen vahetus ja saalis pimedaks läks, tekkis saali sumin. Ega ei saa vist kasutamata jätta ühtki võimalust lobisemiseks :)

Peale teatrit läksime veel kohalikku pubisse. Mina ja viis itaallast, kel oli loomulikult parematki teha, kui a e g l a s e l t ja SELGELT itaalia keelt rääkida. Noh, noh ma siis kuulasin nende lobisemist ja püüdsin aru saada. Mõnel hetkel pöörasid nad mulle siiski ka tähelepanu ja tüüpiliste itaallastena küsiti minult ka eesti köögikunsti kohta. Võtsin end kokku ja ütlesin si mangiano molte le patate in Estonia (Eestis süüakse palju kartulit), kindlasti vigaselt. Mõned üksikud küsimused olid veel. Nendega ma iseseisvalt hakkama ei saanud....

Aga tänase päeva veetsin Roomas. Tallinnas ei suhtle ma kuu aja jooksul ka nii paljude võõraste inimestega. Kõiki detaile ma täpselt ei mäleta, aga veidi šokeeriv oli see, kui kuskilt nurga tagant ilmus välja reporter mikrofoniga ja küsis mindagi täiesti dešifreerimatut. Eeee....non parlo....Temperamendierinevused on eestlaste ja itaallaste vahel vist suured, sest selleks ajaks, kui mina ise olin aru saanud, mida ma automaatselt öelnud olin, oli reporter juba penikoormate kaugusel.

Et elu lihtsamaks teha, ostsin pudeli vett ja lõunasnäki supermarketist. Ei pea midagi küsima ja arve on ka ilusti ekraanil näha. Noh ja siis küsis kassiir: .....? Vaatasin teda vist tõelise lamba näoga. Aga taas, enne kui võis tekkida mõni ideegi, mida ta küsis, oli ta juba inglise keeles küsimust korranud. Do you want a bag? Raputasin pead ja lahkusin poest.

Metroos küsisin aga võimalikult selgelt ja püüdlikult quel direzione per Termini (mis suunas on Terminu). Vanatädi sai aru ja näitas paremale. Mina tänasin nagu hea laps kunagi ja läksin paremale. Jõudsin Terminisse ka, aga jäin mõtlema, kas minu küsimus ikka oli korrektne.

Praegu istungi Termini jaamas rongis, et Frascatise tagasi sõita. Ja nüüd sajab hirmsat padukat, muide..