sess

Kuigi iga aasta saan ma selle kõigega lõpuks hakkama, küsin ma endalt iga aasta ikka seda sama küsimust: kaua veel enne kui ma hulluks lähen? Kirjutamine õnnestub küll ja kõige raskemad esseed on seljataga, aga siiski on selline tunne et enam lihtsalt ei jõua ajada seda tarka juttu, mis lõpuks ikkagi parajaks mulliks moondub. See aasta on sess eriti pikale veninud, aga loodetavasti saab selle õudusega varsti siiski ühele poole.

Tänan tähelepanu eest!

PS: see aasta pole ma peaaegu üldse sessimänge (point-and-click ajuvabadusi) mänginud, aga ma ei saaks öelda, et ma seetõttu edukamalt sõnamassi oleksin tootnud. Pigem isegi vastupidi....

argielulisemat...

Ühikas on - teate - tohutult külm. Eile enne magamaminekut jõin kolmveerand liitrit teed, et sooja hoida. Kell neli varahommikul pidin ma muidugi selle tagajärjel üles tõusma, sest nii täis põiega magada ju ei saa. Käisin ära, pugesin tekkide alla tagasi ja....uni ei tule. Lihtsalt ei tule ja kõik. Külm. Ajasin hommikumantli ka selga ja ronisin tekkide alla tagasi. Ikka on külm. Ja uni ei tule. Siis tuli uni, aga siis ärkasin ma üles, sest liiga palav oli. Noh, ja kõigi sekelduste tagajärjel oli mul kõige parem uni kella 9 paiku. Ja nii ma järjekordselt esimesse esmaspäevasesse loengusse ei jõudnudki....

Aju on vähemalt värske? Suudan tõepoolest ilma erilise vaevata nädalas tuhatkond lehekülge lugeda....Aga krrrrrrrrdi külm on!

Edgar, jäta mind ometi rahule!

Olgu, valimistega kaasneb valimisreklaam. Olen selle paratamatusega leppinud. Tegelikult on lausa naljakas kuidas Ojulandi Krissu televiisoris nagu missikandidaat end oma paremast küljest näidata lasi. Ja Padari sajajalgne siga oli ka noh...huvitav vähemalt.

Masu-mantragaga seoses tunduvad selle aasta valimisreklaamid siiski võrdlemisi tagasihoidlikud. Või on asi selles, et see Euro-värk vähemoluline kui kodused valimised, ei tea. Ainult Keskerakond ei taha mind kuidagi rahule jätta. Vähe sellest, trolliga sõites näen siin-seal kurikuulsaid Kõhh-telke ja linnas jalutades vuhisesid minust mööda keskerakondlased Segway'del. Lisaks sellele pean taluma koledat koledaid teab-mis-hirmsat- materjalist tehtud viisi ja nulle, ehk siis "5500 uut töökohta" reklaami. Postkastist leidsime aga ümbriku Hirmus Tähtsa Teatega. Ümbriku sees oli paber Savisaare näolapiga ja mingi tekstiga, mida keegi meie peres isegi huumori mõttes läbi lugeda ei viitsinud.

Aga täna! SMS:

Tõuse ja sära! Vali 104. Sinu Edgar

See on juba...No ma ei tea, mis see on. Huumor?
Igatahes minul tekib juba Suure Venna paranoia. Vähemalt on selge, et on üks erakond kelle poolt ma EI hääletaks. Asi pole ainult varasemas maines. Ehteestlaslikult on igasugune pealetükkivus mulle lihtsalt tohutul kombel vastukarva.

maavàrin

Istun Termini làhedal mingis làrmakas hindude interneti-urkas ja teatan, et maavàrin oli minust kaugel-kaugel. Minuga on kòik korras. Aga IP-i kodulinnas L'Aquilas on esialgsete (hommikuste) andmete jàrgi hukka saanud 27 inimest. Roomas jookseb elu oma rada, ei mingeid muutusi rutiinis ja nii see vist peabki olema, aga....Aga minu jaoks on see esimene ehmatus muidu nii magusas ja pàikeselises elus siin. Paneb veidi mòtlema....

EDIT:

Numbrid on massiliselt kasvanud. Kahjuks. Telekas ainult katkised majad ja õnnetud inimesed. Väga kurb, ma ei oska muud öeda.

argipäevaõelus

Mõnikord ma taasavastan, milline õel inimene ma oma sisesemuses ikkagi olen. Täna nägin, kuidas koer kakas ja tema omanik, kes on kohustatud looma väljaheited tsiviliseeritud kombel kõrvaldama, ei teinud teist nägugi ja jalutas suurima südamerahuga edasi. Ja siis ma mõtlesin, kui tore oleks olla salainspektor, kes saab just siis ootamatult trahvi teha, kui seesugused inimested seda kõige vähem oodata oskavad. Pärast mõtlesin, et võibolla oleks hoopis parem, kui nad hoopiski ise tähelepanematusest koeraekskrementidesse astuksid. See oleks veel õiglasem.

Muust niipalju, et kõik on sassis ja segane. Kogun jõuvarusid, et hakata probleemidetulva lahti harutama. Lootust on, aga praegune pime ja vesine ilm ajab ainult virisema.

mure

Retooriliselt pean küsima, miks ometi kõik siin maailmas viimasel ajal nii halvasti on? Naiivse idealistina on mulle täiesti vastuvõetamatu see, kuidas on õigupoolest võimalik pommitada haiglaid. Kuigi ma ei tea paremat lahendust, on siiski kummastav, kuidas kuskil on kõik väga halvasti, aga erinevate riikide välisministrid lähevad lihtsalt omavahel olukorrast rääkima. Kuidas on võimalik saata humanitaarabina vanaks läinud toitu ja kuidas on võimalik, et raha, millel pole õigupoolest mingit väärtust, on ikkagi kõige suurem väärtus. Kuidas on üldse mõeldav, et keegi tahab ajaloolisesse paika ehitada mingisugused täiesti ilmetud majad, millesuguseid juba kõikjal niigi üleliia on? Uudiste vaatamine tekitab minus tunde, et olen tulnukas, kes siia maailma ei kuulu.

level up?

Eile oli see asi ja see läks päris hästi hoolimata mittemõjunud palderjanitablettidest, kogelemistest ja punakast näotoonist. Humanitaarid jäävad hiljaks küll, aga ikkagi oli hirmus vaadata, kuidas kõik tegelased justkui minu ettekandeks end kohale ajasid. Ja siis tuli veel kõiki keelde eirates AT ka ja ma arvan, et hoolikast eneseveenmisest, et kõik on hästi,et kõik on vaid formaalsus, ei jäänud alles isegi mitte riismeid. Proovisin kõik oma närvilisuse suunata kaitsmise-eelsesse lõunapausi - vaene Brita, kes mu jaburat lalisemist kuulama pidi. Lalisemisest hoolimata oli kole. Oli küll kole, ükskõik kui rahulik ja ladna ma ka välja ei näinud.

Noh, läks lõpuks väga hästi. Võibolla mitte üksnes ilusate jalgade pärast. Äkki mu akadeemiline vaimusünnitis ikkagi oli ka miskit väärt. Muidugi taktika, et kui tunned end halvasti, tee end ilusaks, tundub väga efektiivne ja seda tuleks vist aktiivselt kasutama hakata...

Ainult et...mingil määral olen ma vist äraneetud. Minu akadeemiline edukus on otseses seoses ettenägematute ebameeldivustega. Maailmakirjanduse A maksis mulle eluaegse lõuaarmi, kohtusin esimest korda elus tõeliselt ebameeldiva inimesega. Ja edukas kaitsmine rikkus summuti. Kas ma peaks siit tegema järelduse, et kui päev on akadeemiliselt edukas, tuleks liiklusest ja autodest eemale hoida? Seda enam, et ARKi eksami eufooria lõppes sellega, et sain möödasõitvalt autolt kaela mõnusa koguse kevadist pori....

Noh, eile me siis läksime tähistama mu kaitsmist ning Anu sünnipäeva ja sõitsime kuskile ilusasse kohta, kus ma sain jälle tõestada oma haledaid autojuhtimisoskusi. Või siis järjekindlat ebaõnne, ma ei tea. Muidugi juhtub selliseid asju kõigiga, aga miks pean mina "kõigi" sekka kuuluma? Et üks kerge põhjakraabe ja auto teeb läbi häälemurde ning muutub traktoriks. Tjah....

Järve ääres oli ikkagi uskumatult ilus. Mina jäin coca-colast sama purju kui teised õlust ja veinist ja siis me tegime jälle tobedaid nalju ja lasime sääskedel end pureda. Ja elu oli tobeilus.
Täna laadisin auto Liisi abiga kraami täis. Palusin traktoril püüda ikkagi need natuke vähem kui 200 km kõige kiuste vastu pidada. Nunnuke pidas vastu. Olime Liisiga tõelised filmi-inimesed, kes üürgasid makiga kaasa laulda ja üldse proovisid võimalikult palju seda road-tripi meeleolu hoida. Mis sellesse kraami puutub- neli aastat paikset elu on kole. Liiga palju asju! Ja raamatud said juba enne tädi poolt ääviidud.... Ma tahaks et mul oleks kolm asja ning uskumatuna näivalt kiire ruumis ümberpaigutumise võime. Aga raamatukoguga vist seiklema minna ei saa. Füüsiliselt mitte. Ja kui ma siis lõpuks otsustan, et ma ei taha olla normaalne inimene normaalse töökohaga isegi mitte ühe aasta jagu ning valin kohe tüüpilise tartu näraka ja töllerdaja elu...Kas ma pean siis oma raamatutega jälle tagasi kolima?

Soovin õnne sellele, kes mind teatud tekstides Madlikeseks nimetab. Teistele ka. See katsumus on nüüd läbi ja viimaks ometi saan ma jälle lugeda igasuguseid toredaid raamatuid, eriti rämpskirjandust, uimerdada-unistada. Ja mõelda sellest, et võiks ju oma andetusest hoolimata luuletada või romaanitseda... NB: ainult mõelda, mitte mingil juhul kirjutada :)

Peaks vist magama minema....
Sellest blogimisest on mul üldjuhul nii kõrini ja midagi arukat mul pole öelda ka, aga kahju on seda vastikut ja ebameeldivat harjumust maha jätta

autosõidust ja muust

Koolitus sai läbi ning alustasin sõitu Tallinna. Ma olen vist ikka tõeline liikuv fekaalihunnik, sest minust lihtsalt tuleb mööda kihutada. Närune tunne on küll, kui isegi suured rekkad mööda sõidavad. 90-ga sõitmine on ikka tõeline väljakutse, ma ütlen. Ja ma ei suudagi seda pidevalt järgida sest kuigi on rumal end provotseerida lasta, olen ikkagi inimene. Lasen nad mööda aga ikkagi on ülitobe, kui mingi viimane logu ennasttäis nolkidega mööda sõidab. Ja siis hakkab asula piir ja ta pidurdab järsult 50 peale. Või siis sõidab auto minust maanteel mööda ja viis kilomeetrit hiljem keerab kuskile kõrvalteele. No nii raske oli kannatada minu taga 10 minutit sõita. Või on mul siis tõesti midagi tõsist viga, mida ma ise ei märka? Roheline leht on vist tõeline häbimärk. Ja ega see automudel ka just eriti tõsiseltvõetav pole :D Reklaam see-eest oli väga lahe. Sõiduoskused... nojaa, neid ma ju ise hinnata ei oska. Algaja küll, aga piisava vahemaa (see tähendab, et tagumine ei istu tagumikus kinni) peal ei peaks see natuke ebaühtlane sõit ju häirima? Noh, kui kurvis libedust kartes hoog veidi maha läheb...Muidu on tore sõita. Kuulata tüütuseni palju Anathemat ja nautida imekaunist talvist Eestimaad. Niikaua oli tore, kuni päike silmaauku ei tikkunud. Aga see juhtus ainult mõneks hetkeks.

Nii külm on, et kuidagi ei usu selle võimalikkusesse. Meil siin Mustamäel on alati polaarkliima olnud. Vähemalt külaliste jaoks. Aga nüüd istun ma ise siin arvuti ees teki sisse mässituna ja mõtlen, et äkki peaks kindad kätte panema :D Kuidas ma täna hommikul üldse üles tõusta suutsin (muuseumis), ma tõesti ei tea. Ilmselt motiveeris mind see, et autos ja seal Valgehobusemäel, kus koolitus toimus, on tunduvalt soojem. Ütleks siiski nii palju, et külma ilmaga kaasnev pilvitu taevas oli imeline. No mitu ööd aastas on taevas Eesti kohal nii tihedalt tähti täis? Asi oli seda väärt! Vahtisin muuseumiõues oma kaela kangeks, aga ära tundsin siiski ainult Suure Vankri ja nägin ähmaselt Linnuteed...

Lähen teen roheteed...
Käisin ja tegin hoopis kohvi ja panin kindad kätte. Nii!

Aga koolitus oli päris huvitav. Mitte niiväga teemad, milleks olid turism ja teenindamine, aga kogemus. Mitte nii väga see, millest räägiti, vaid see kuidas räägiti. Olen vist kibestunud humanitaar ja pidev "see müüb" "see läheb peale" ajas lõpuks küll natuke iiveldama. Kõik oli väga tore, aga ma olen ikka veidrik vist. Närvidele hakkas käima! Ja ometi on see elu. Kõik peab muutuma paremaks, kõik peavad muutuma edukamateks, kõik peab üha paremini toimima. Õige ka, sest nii saavad inimesed tööd jne jne, aga miski selles natuke häirib mind. Mulle see kohatine lohakus ja kaos meeldibki. See on see, mispärast siin on põnevam kui Lääne-Euroopas. Sellepärast, et kõik ei ole täiuslik! Aga eks häid mõtteid sai vast ka....Vast ikka. Ainult, et minus süveneb mingi tobe tunne, et kõik on kuidagi mõttetu. Mitte raamatud ja teadmised, küll aga hotellid, mis on koerakujulised või mis asuvad vee all. Jah, väga põnev, aga miks ometi seda vaja on. Need olid lihtsalt lektorite meelest huvitavad näited ja keskenduti siiski veidi tavalistematele lahendustele, aga ikkagi jäi see kuidagi meelde, see tundus nii kahtlane. Raamatute lugemine on palju enam väärt kui see, et ma saan veeta paar ööd veealuses hotellis ja maksta selle eest meeletu summa, rääkimata sellest, kui palju kulub selle hotelli majandamiseks ressursse. Minu elamus on ikkagi see, kui ma saan minna kärestikulisele jõele kanuumatkale. Muidugi on põnev vee all olla, aga selles puudub ehedus, see on kuidagi steriilne ja liiga mugav. Või olen ma lihtsalt liiga konservatiivne?

jõuludeeelne vingumine :)

Tahaksin natuke vinguda. Vinguda sellepärast, et raha on kohe otsas ja mul ei ole veel kellelegi jõulukinki. Kelle süü see on? Ikka minu enda süü. Oleks ma varem mõelnud, siis võinuks ma ju suvi otsa vähemaksvaid aga isetehtud (ja seetõttu hinnalisi) kingitusi valmistada. Nüüd läheb aga ilmselt nii nagu alati - kingin kõigile mingit mõttetut pudi-padi. Ja perfektsionist minus katkub juukseid, sest on kohutavalt oluline, et minu kingitused teistele ka meeldiksid.

Tõtt öeldes, olen ma see aasta siiski palju rahulikum kui eelmine aasta. Eks ma hakkan ära harjuma ning ei võta asja enam nii tõsiselt. Jube küll, aga kui inimesele ei meeldinud mu rämpskink siis...no ja siis! Meil oli emaga mõte, et lepime kõigiga kokku, et ei tee pereringis teineteisele kigitusi - nojah, arvake siis, kas see õnnestus ka. Õnneks ma eriti rämpsu polegi saanud. Aga kui ma saaks seda (ja kingiks ka) siis hakkaks mul süda piinama. See on ju selline mõttetu kulutamine. Vaadake mõnda poodi. Kile, plastik, paber jms. Ja peale jõule rändab suurem osa sellest kraamist kapi kaugeimasse nurka või prügikasti ning järgmine aasta algab kogu nali uuesti. vastikvastikvastik.

Aga eks ma siis kingin küünlaid ja kommi ja selliseid vähemmõttetuid asju. Siiski mind häirib see asjadekesksus. Oleks nendes jõuludes siis midagi pühalikku või religioosset. Aga...pole ju lundki!

Mulle meeldib teha kingitusi hooajaväliselt, mitte siis kui peab. Aga ega mul hooajaväliseltki eriti raha pole. Natuke tüütuks muutub see peost suhu elamine. Õnneks pole mul vaja hoolitseda kellegi teise eest peale enda. Aga raha emalt kriisihetkedel raha küsimine on viimasel ajal muutunud nii kohtavalt ebamugavaks. Õnneks on seda harva teha vaja.

Loodan, et sõnadega teenitud raha jõuab mu pangaarvele enne kriitilist hetke (Niipalju siis suurtest plaanidest see raha kõrvale panna). Loodan, et ma saan sõnadega veel lisaraha teenida.
Muuseumis on väga väga tore, aga see neetud rahaküsimus :)

Muidu on elu suurepärane. Laupäev oli fantastiline. Nalja ja tralli kui palju. Kirjeldamatu lausa!
Ainult kohutavalt kahju on, et kuidagi Katrini sünnipäevale ei jõudnud. Varsti näeme Piretit. Varsti juhtub veel palju ilusaid asju, lihtsalt peab juhtuma. Poolnaljatledes ootan ka seda, et kunagi ammu mulle ennustatu ometi täide läheks. On ju aeg käes juba, eks? Olen nii kannatlik olnud. On ju aeg käes? On ju aeg käes? On ju aeg käes?

Britaga autos kuuldud muusika jäi hinge ja ma kuulan seda ka praegu. Mõnus depressiivsus :)
Mis muidu? Eks tuleb hakata eksamiks õppima. Ja tegelikult on see tore. Ikkagi kunstiajalugu!

niu-niu!

Nii! Siin ma siis olengi. Nagu ma eile õhtul reklaamisin. Ma mäletan, et mulle anti luba vinguda ja nii ma siis seda järjekordset postitust vingumisega alustada tahaksin. Ikka väga vastik on! Esiteks käib see ilm mulle närvidele. Olin pühapäeval kodus ja ilm oli nii pilvine ja udune, et juba kell kaksteist oli toas niivõrd hämar, et oleks võinud silmad plaksti kinni panna ja magama heita. Tegelikult pidime pühapäeval rappa minema, aga kuna ema jäi haigeks, siis me ju ometi ei saanud minna. Sellest on kahju.

Jah, ma olen looduses ka "külaline", aga need külaskäigud on mulle hästi olulised. Need toovad meelerahu ja annavad jõudu. Muidugi ka sinna sõitmine, niiöelda teelolemine on väärtuslik. Aga jah, jäi minemata. Reedel saan rappa, aga see on teistmoodi, sest ma lähen sinna võõraste inimestega ja ma natuke kardan. Tegelikult ei ole kartmine see õige sõna. Aga paremat ma praegu välja mõelda ei oska.

Ema jäi haigeks ja palju õnne mulle- päev hiljem ka mina. Oli tore veeta öö oksendades. Soovitan soojalt kõigile! Nüüd on vist viirus üle elatud, aga nõrk nagu ma olen, sain kohe Liisilt veidi nohu ja köha ja kurguvalu. Vähemalt ei ole mul süümepiinu - teda ma kõhutõppe ei nakatanud. Kahju ainult, et ma ei saanud minna loengusse, mille nimel ma just Tartusse üldse tulingi. Tjah, esmaspäeva hommikul oli minu suurim saavutus see, et suutsin WC-sse kõndida. Kell 12 tuli Liis koolist tagasi. Askeldas nii kolmveerand tundi ja siis me läksime magama. Ärkasime kell viis, vahtisime natuke netist "Seksi ja linna" ning magasime hommikuni. Mõnus!

Aga see kahe linna vahel pendeldamine muutub frustreerivaks. Ma tahan näha Tallinna inimesi, aga ma tahan olla Tartus. Ma tahan käia Draamateatris, aga ma tahan olla Tartus. Ma tahan jalutada mere ääres, aga ma tahan olla Tartus jne jne. Vähemalt neljapäevaõhtune "Metspart" oli igati tore tükk, Tallinnasse minekut väärt!. Ainuke halb asi on see, et inimesed naeravad täiesti valede kohtade peal. see ei tohiks mind häirida, aga häirib! Laupäeval vaatasime "Mehe tööd" Ei liha, ei kala. Tjah, "Sügisball" oli eelviimane nähtud film. Sel on mõju siiamaani.

Tegelikult tahaksin ma olla loominguline, aga ma olen selleks vist liiga laisk.

Täna peaks mul olema palgapäev. Väike summa, aga ma tunnen ikka, et olen teinud liiga vähe. On see tunne halb või hea? Üldiselt ma tunnen arengut. Enam ma ei raiskagi ära tervet päeva- ainult pool päeva. Tahtejõud siiski eksiteerib!

kontrastid

Eile oli peaaegu ideaalne päev. Tähtis ei olnud mitte niivõrd see, mis toimus välismaailmas, kuivõrd see, mis toimus peas. Aga peas tekkis arusaam, et ma olen (oma) maailma valitseja. Kõik lihtsalt läks täpselt nii nagu pidi ja kõik allus ideaalselt minu kontrollile. Tõsi, mitte küll viimsete pisidetailideni, aga üldises plaanis ikkagi. Uimerdasin kodus ja hakkasin siis kokkusaamisele kiirustama. Panin kõndima asudes pähe klapid hüpnootilise muusikaga ning astusin vist hiigelsamme. Aga tegelikult ma ei astunud. Ma arvan, et kuna ma olin maailma valitseja, siis oli mul lubaud eirata aja voolamise ja gravitatsiooni seadusi. Kõndimise asemel ma hoopis lendasin. Teistele jäi mulje hoogsast sammumisest ainult seetõttu, et ma ei tahtnud neid liigselt šokeerida.
Ja kõike muud kontrollisim ma ka. Valgusfooril käskisin roheliseks jääda seni, kuni olen tee ületanud. Jalgratturil käskisin ma mind märgata ning läbi lasta. Tegelikult oleksin ma lihtsalt võinud temast läbi hõljuda, aga kuna ma seda totaalset kontrolli nii vähe harjutanud olin, tekkis mul hetkeks hirm, et äkki see ei õnnestugi.

Aga kohtumisele Britaga kino ees, saabusin ma, paar sekundit välja arvata, täpselt õigel ajal. Siis läksime kinno kiitustega üle külvatud "Sügisballi" vaatama. Film, mida ma nii hirmsasti näha olin tahtnud, et isegi treilerit kümmekond korda vaatasin.
Oli tõesti kiitusi väärt. Seda enam, et tavaliselt valmistavad paljukiidetud filmid ja raamatud mulle pettumuse. Veel enam: film ei olnud kramplik Undi teose järgimine, vaid selle loov edasiarendus. Rusuv, õõvastav film, kus koledates kohtades tuli vahetevahel lihtsalt naerma hakata. Mõnus kultuurne masohhism. Soovitan kindlasti vaadata.

Pimedast kinosaalist kerge masendustundega õue minnes leidsime end viimase nädala kõige päikesepaistelisemas ja soojemas hetkes. Ideaalne päev jätkus. Tellisin endale prillid. Külastasin Anu. Seal jõime seltskonnaga veini ja tundsime end hästi. Siis jalutasin Brita sõbrannaga koju ja nalja-rõõmu oli voodis magamajäämise hetkeni.

Siis algas tänane päev. Ärkasin vaevaliselt, poolavatud silmil ähmasesse ja veidi külma hommikusse. Seni kuni ma üritasin selgeks teha kes ma olen ja kus ma olen, unustasin unenäod, mis selle tõttu, et ma neid enam ei mäleta, tavalisest märksa huvitavamad tunduvad. Siis lürpisin kohvi ja lugesin meile. Sain kirja, mis mind argimaailma tagasi ehmatas. Materiaalsus ja justkui igavesti kestma määratud olmejamad. Täna ma küll kõndisim, mitte ei lennanud. Muusika kõrvaklappides oli küll hüpnootiline aga maailmavalitsemise tunne oli läinud. Pool teed mõtlesin nördinult sellest, kuidas mingi universumi seaduse kohaselt peab väga heale päevale järgnema päev, milles on mingi kibe tõrvatilk või muu häda. Teise poole teest püüdsin oma head tuju taastada.

Hea tuju enam-vähem taastus. Aga nagu Universum lahkesti meelde tuletas, ei kesta idüll kaua. Ma kavatsen hea tuju nimel küll võidelda, aga ma kardan, et see võitlus ei kujune kergeks. On koledate sügisilmade aeg ning hinges vohab liigagi elujõuline misantroopiataim. Ja Sügisballi muusika (Virmalised -Naer) kummitab mind.
Hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer...

edit: juba ma pidin võitlema. Esimene variant sellest postitusest kadus lihtsalt ära. Õnneks oli minus piisavalt veendumust ikkagi kogu juttu uuesti kirjutada.

Tervitusi tatimaalt!

Tundub, et kõik inimesed kannatavad mingisuguse külmatüsistuse käes. Ma pole enne septembrikuus nii palju nohuseid ja köhivaid inimesi näinud. kas kõigil tuli mõte just praegu oma tatitootmise viisaastakuplaani täitma hakata? Mõned teevad tasa hoopis kurguvalu ja köhimise norme. Mina olen muidugi eriliselt usin: juba teist nädalat köhin. ja et sellest üksi vähe on, siis otsustasin veel nohu ka hankida. Teate, jube tüütu on. Joon teed ja muretsesin ka nn platseebovahendeid enese ravimiseks. Ei aita. Hmm, ilmselt tuleb ikkagi soojalt riides käima hakata. Aga siis marsin ma oma igahommikust riia mnt teekonda ja loengusse jõudes pabistan ma, kas minu higihais häirib ainult minu kõrvalistujat või on see levinud üle kogu auditooriumi. Ja siis lisaks sellele ma köhin ja tatistan. Mmmm, milline mõnus kliima!

Tegelikult on mul sellest tatistamisest tõesti päris kõrini. Ootan, et keegi soovitaks imeravimit, mis mind terveks teeks. Homme lähen ma poolest ööst turiste talutama. Kindlasti saab mõni neist Eestimaalt mälestuseks mõned bakterid. Eriliselt õnnistatud turistid saavad minu pisikud, teised peavad leppima mõne teise giidi omadega :)

edit kl 20.29: Liis vedeleb me elutoas diivanil ja ootab oma tädi, kes ta maale viiks. Aeg-ajalt ma kontrollin, kas ta veel elus on. Siis kostab pimedast toast, oletatavasti diivanilt teki alt vaevaline "mMmMMmm"

kaine ja närviline

Kui Greta Liisiga ja tema tuttavatega Õllekale jõudis, olid kaduma läinud turistid juba ammu laevaga merel. Õlleka väravate juurde jõudes olid ka närvid juba lõdvenenud aga te võite ette kujutada kui hirmus on olukord kus mõned inimesed lihtsalt justnagu maa alla vajuvad. Küll otsitakse neid auto ja rattaga, küll tuvakaameraga aga välja ilmuvad nad täiesti ootamatus kohas täiesti ootamatus meeleolus: sadamasse saabuvad neli rahulikku inimest, kelle olekus pole paanikast jälgegi. Müstiline oli muidugi see, kuidas kaotatakse silmist suur rühm inimesi, kes pole kaugemal kui 100m aga sadamasse jõutakse ilusti ilma eksimata.
kes on süüdi või mis tegelikult juhtus, ei saa vist ma kunagi teada aga loo moraal on järgmine: kui sa arvad et kõik on lihtne ja loogiline, siis ikka ei ole küll. Äpardusteks on alati ruumi. Olen siiski maha rahunenud ja lisanud giidide folkloori järjekordse huvitava loo.

Aga seda, et ma Õllesummerile lähen, poleks ma küll kunagi uskunud. Õllesummer on ju pööblile aga mina kaldun snoobide poole. Kohale ma siiski läksin, sest mingi huvi ju ikkagi oli. Mulle näiteks meeldib inimesi vaadata. Eelistan ilusaid inimesi (eriti noormehi) aga ka huvitavad inimesed on väga põnevad. kahjuks olid õllesummeril valdavalt igavad koledad inimesed, kes püüdsid end põnevaks teha erinevaid kostüüme kandes. Aga seegi muutus tüüpiliseks, sest õhtu jooksul nägin vist kümmetkonda klouniparukaga meest.

Ja siis tuli mulle meelde, et ma pole üldse joonud ja see, et alko peaks inimesed ilusaks tegema. Siis ma mõtlesingi oma pinnapealseid mõtteid sellest, kuidas kõik inimesed üksteist ilmselt hästi "kenadeks" peavad, sest kesvamärjuke on peas. Aga mina ja Liis olime kained ja seega oli meil üsna igav.

Nalja sai muidugi ka. Nägime nahkšortsides ja sädelevates platvormides Jörbergi, tantsisime Anne Veski laulude saatel Elmari telgis, nägime et Blacky on emo ja saime teada, et meie soliidne ja korralik....[tsenseeritud :D] Infot kui palju.

Aga tegelikult hakkas mul ikkagi lõbus siis kui me Lauluväljakult ära tulime ja mere ääres istudes oma tavapärast lolli pläma rääkima hakkasime. Siis ootasime Liisi sõbrannat ja tema padupurjus meest ja ma avastasin, et kaine ja unisena kaob minu paljukiidetud kannatus ja kui ma oleks veel natuke ootama pidanud, siis võibolla oleksin ma kellelgi pea otsast hammustanud. Õnneks jõudsime taaruva purjus mehe kiuste ka viimasele bussile ja ma ei pidanudki kedagi lõhki rebima.

Siis käisin tööl, siis magasin, siis käisin tööl, siis magasin. Magasin kogu aeg. Päeval ja ööl. Vahepeal ärkasin üles, käisin pissil või joomas, siis magasin, ärkasin ja arvasin, et on hommik, aga eksisin. Nüüd olen ma siiski vist oma unepuuduse tasa teinud ja õhtust-hommikuni uinakuid tegema ei pea.

Olen Vargamäel. Pääsukesed sädistavad ja tasapisi läheb hämaraks

lugege teksti, mitte pealkirja

Mina käisin täna eksamil. Ikka on enne eksamit tore olla, eriti tore muidugi on olla siis, kui miski materjalidest meelde pole jäänud (pooled loengud ka puudutud) ja eriti pole selle nimel ka vaeva nähtud. Tegelikult ma eriti ei närvitsenud. Aga siis hakkas kõik veidi kiiva kiskuma ja enne eksamit tekkis ka närv. Või oli see hoopis Doris, kes närvitses? Ei tea, mul on Kala mälu.

Aga närvi ma läksin, õigemini sain pahaseks, sest suurest mahlasest kõndimisest läks mu sandaal peaaegu katki. ja katki on ta läinud mul oma neli korda. Väga ebausaldatavad sandaalid. Tahtsin nad välja vahetada. Nii ma siis läksin poodi uusi ostma. Leidsin enesele uued sandaalid, läksin pangaautomaati rahalist seisu uurima, aga kaart neelati alla. Pangas oli hiigeljärjekord, nagu Küüni Ühispangas ikak kombeks. Jooksin siis eksamile. Enne tuli anda Dorisele ta vihik tagasi. Dorisel oli Elu Hirmsaim Eksam. Suuline ja elavas järjekorras. Doris oli punaste silmade ja valge näoga. Siis läksin ma kõige koosmõjul päris närvi. Jälle pani Murphy täppi. Kui kiirustad, siis tehakse kõik selleks, et su aega viita. (Kiirustasin tööle tagasi)

Aga siis tegin ma oma eksami hästi-halvasti ära, passisin pool tundi pangas, sain raha ja ostsin sandaalid (mis on nii head ja pehmed ja mugavad) ja läksin hääletama. Õige pea helistati pangast- unustasin uue kaardi taotlusele allkirja panemast. Oo, kuumus.

Hääletasin alguses edutult, aga lõpuks ikakgi edukalt. Onu sõidustiil oli veidi hirmus (telefon käes, küünarnukid roolil, ise küürus) aga muidu tore onkel :) Ja pärast sain ühe bemmi peale, mis oli ülirulnoklik, aga mille juht oli viisakas noormiis. ja siis lootsin ma, et saan rahulikult 6km kõndida, aga ei. Sirutasin käe välja ja saingi auto peale :D Nii jõudis Greta jälle rabade vahele.

Hakkasin askeldama ja Murphyst polnud mul enam sooja ega külma. Kõrvetasin end veel pruunimaks, kuulasin kuidas kägu kukkus ja nägin kuidas päike vaikselt loojus. Suguvõsa kolm põlve on olnud linnainimsed, aga mina tunnen, et ikkagi siin on parem. Hommikul lähen näiteks kohvitassiga õue ja vaatan kuidas pääsukesed ringi lendavad :)

Aga lõpetuseks minu tänane unenägu. Pika ootuse peal tuli ometi midagi veidrat ja huvitavat (ja meeldejäävat) Oli üks nõid, kelle juurde oli kogunenud hulk rahvast. Kõik tahtsid kuulda suuri õpetussõnu, aga nõid ütles hoopiski. minge koju ja veetke tehke seal midagi kasulikku. Siis hakkas rahvas laiali minema. Mina ka (koos ühe identifitseerimatu sõbraga). Mul oli ilus edev punane kabriolett. ja siis avastasin ma, et see liigub pedaalide jõul. Kuna kogu rahvas sagis, tekksid suured järjekorrad. Ei tahtnud liikluselle ette jääda, aga ükskõik mida ma ka ei teinud, üle 17km/h ma välja vändata ei suutnud.

Siis läksime ühe mehe juurdre, kes oli midagi Uku Masingu taolist. Jälle oli kogunenud seltskond inimesi, et kuulda mida üks "prohvet" räägib. See mees rääksi tarka juttu küll ja mina tahtsin hoolega kuulata, aga selle mehe poeg tegi mulel silma ja minus tekitas see isegi mingisuguseid tundeid. Jagasin oma tähelepanu nüüd isa ja poja vahel. Isa muutus vahepeal H. Runneliks (teda nägin ma täna muide seal pangas). Pojaga ronisme läbi kitsa akna kuskile pööningule (nii et kõik vahtisid, kuidas ma end sealt läbi üritan pressida) ja see poiss oli alasti- tal oli suur neegrilapse punkõht. Siis äratas kell mu üles.
ootan jätkuvalt sama jaburaid unesid.

Nüüd lähen pesen oma igiräpased jalad ja tohterdan oma grillkana-sarnast nahka

Head ööd :)

.

Väsitav

NB: täiesti minu isiklik arvamus.

Väsitav. Tsirkus ja möll siin pealinnas kestab. Mina peidan end Mustamäel, kus kõik on (veel) rahulik. Ometi jõuavad rindeteated läbi teleka ja ajalehtede ja bloogide minuni. Olen püüdnud võimalikult palju seda infot jälgida -tegemist on üsna olulise teemaga. Väsitav siiski, sest olukord on põhijoontes jätkuvalt sama - vene rahvusest noored, kes võibolla ei teagi, kuidas ja millal Teine maailmasõda lõppes, kisavad ja lõhuvad Tallinna kesklinnas. See ei ole protest! See on täiesti põhjendamatu laamendamine. Telekaameratesse vaatavad noorukid, kes lihtsalt näod naerul lõbutsevad. Veri ju keeb, lõpuks ometi saab veidi põnevust muidu nii igavas Eesti Vabariigis. Ometi on tänavatel piisavalt ka vanemaid inimesi. Nemad ei lõhu, aga nad ka ei takista. Ja vanematel inimestel peaks ometi mõistus peas olema?

Mul on lihtsalt siiralt kahju sellest, kuidas venelased praegu oma mainet hävitavad. Mul on kahju kõigist vene rahvusest inimestest, kel on mõistus peas. Neist, kes on Eesti kodanikud mitte ainult passi järgi, vaid ka hingelt (Ma ei pea silmas rahvustunnet. Ma pean silmas ühe teatud riigi kodanikuks olemist). Mul on veel kurvem, et inimesed, kes tõesti siin terve elu on elanud, ei suuda endiselt mõista, mida tähendab Eestis elamine. Naljakas, et Nõukogude võimu all kannatanud vene inimesed igatsevad tagasi endiste aegade režiimi. Venemaal võiks seda ehk veel leida? Ometi ei näe, et venelased oleksid Venemaale läinud(Kui ma ei eksi, kutsus Putin neid millalgi tagasi?).

Venelased väidavad, et neid koheldakse Eestis kui võõraid. Kuidas kohelda neid, kes end ise võõritavad? Kohalikud venelased, kes hõiskavad Rossija Rossija, ei saagi olla muud kui võõrad. Kolmekümnest või enamast Eesti-aastast hoolimata. Venelased väidavad, et neid ei austata. Kuidas austada neid, kes ei austa teisi. Kuidas suhtuda respektiga neisse, kel on nii kitsas silmaring ja kes tunnistavad ainult Vene võimude ajalookäsitlust?

Ma ei taha sugugi väita, et Eesti võimude tegevuses poleks puudujääke. Neid on küllaga. Neid on minu meelest nii palju, et ei tasu ette lugemagi hakata. Aga see ei ole veel põhjus loomastuda.
Ma respekteerin täielikult venelaste arvamust seoses Pronkssõduriga. Protest on võimalus näidata oma vastumeelt. Põhjendamatu lõhkumine ja laamendamine seda ei toeta. See hävitab minu silmis kõik venelaste argumendid. Kuidas on see märatsemine seotud Tõnismäele maetute austamisega? Mitte kuidagi!

Natuke olen ma vaadanud ka vene telekanalite uudiseid. Küll on hea, et ma vene keelt nii vähe mõistan. Oksemaik tuleb suhu. Eesti telekanalid näitavad põhiliselt seda, kuidas aknad on sisse pekstud ja poekaup minema viidud, vene telekanalid näitavad seda, kuidas politsei "ilmsüütuid" linnakodanikke pikali murrab. Täpselt nii nagu on mitmesugust ajalugu, on mitmesuguseid uudiseid. Iga võim näitab seda, mida ta tahab näidata, eelkõige seda, mis on kõige kasulikum.
USA, BBC jms uudised näivad olevat küllaltki erapooletud. neid see asi eriti ei huvita. Miks peakski? Kurb on ainult see, et Venemaa ei lõpeta mitte kunagi oma propagandasõda Eesti vastu. On ju mugav ässitada vene riigi kodanikud ühe jõuetu mittemidagiütleva riigi vastu samal ajal kui riigisiseselt võib korda saata igasuguseid sigadusi, sest tähelepanu on suunatud mujale.
Ma kardan, et pole muud võimalust, kui sellega leppida. Eesti jääb alati Vene meedia peksupoisiks :( Jääb ainult loota, et muu maailm vene ajakirjandust liiga tõsiselt ei võta. Paraku on ilm lihtsameelseid täis :(

Mis puutub kogu sellesse olukorda siis...Ega õiget otsust vist polnudki võimalik vastu võtta. Nii või teisiti oleks halvasti olnud. Arvan ainult, et valitsus kiirustas. Üks 9. mai ees või taga. Oleks veel kord filmitud punalippe ja NSVL ülistamist (kõrgendatud politsei valve all näiteks), oleks kuju teisaldamine olnud paremini põhjendatud. Ma ei tea, kuidas sai veel hullemat aega üldse valida. Neli vaba päeva möllamiseks, et kõik ometi oma pika nädalavahetuse lõbusalt sisustaksid.

Ka minu emotsioonid möllavad. Püüan säilitada külma verd, aga ega see lihtne ei ole. ma ei väida, et minu arvamused on õiged, püüan kõigiga arvestada (sageli ei kuku see ehk hästi välja), aga nii vaimupimedaid inimesi (rahvusest hoolimata) vaadates hakka või nutma( täis juua ei saa :D).

Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on lihtsalt väga väsitava ja hapuks kiskuva elutsirkuse etendusega. Mina olen sellest juba praegu väsinud. Aga see kestab veel kaua.

Sain ennast nüüd väljendada ja välja elada. Loodetavasti pole mul seda rohkem teha vaja. Tänan tähelepanu eest!

totaalne blackout

P6him6tteliselt on k6ik persses, sest arvuti ei v6ta pilti ette. Ja siin selle raamatukogu arvuti klaviatuur on valesti seadistatud nii, et ma t2pit2hti ei saa.... Enamasti on iga loll ja n6me ja piinlik asi mingistki kyljest naljakas v6i v2hemalt irooniline, aga praegu on kyll n2rv must. Mitte niiv6rd arvuti p2rast, yldiselt.

2kki ongi siis parem, kui ma m6nda aega s6na ei v6ta. ei tea ei tea, n6me igatahes....
saatke lohutavaid ajulaineid palun.

ps koolon sulud algavad ei leia kirjavahem2rke yles koma sellep2rast s6nadega sulud l6ppevad minu k6rvalarvutis istub perversse naeratusega mees.

ps2 koolon v'hemalt n2dalavahetusel oli l6bus. tekiilavikat, vabatahtlik loobumine orgiast, jutum2rkides t6e teada saamine enda kohta ja teater draamas.

Homseks ehk toibun ja kirjutan juba positiivsemalt...
musid ikkagi....

depressiv-maniakaalne psühhoos

Hoiatus: tekst on keskpärane vingumine elukaugete pseudoprobleemide valdkonnas

Ehk siis sellest, kuidas mu essee mitte kuidagi ei edene. Nagu täiesti ületamatu raskus. Lehekülgede arv kasvab visalt, aga sisu neis on ikka samamoodi tuim ja tsiteeriv. Kuhu mu oma mõtted on lennanud? Mis toimub? Miks ma hakkama ei saa? Olen proovinud öist kirjutamist, päevast kirjutamist, hommikust kirjutamist. Olen ära konsumeerinud terve paki teekotte. Ikkagi ei mõju! Kasutusele on võetud juba täiesti uskumatud meetmed: Kiri õppejõule, kus ma praktiliselt ise endale tähtaja määrasin. tavaliselt kummitav tähtaeg toimib. seekord läks esimene tähtaeg siuhti mööda. Äkki teine mõjub? Kui miski muu ei aita, siis ma lihtsalt pean oma asjad kokku pakkima ja kohe Tartusse sõitma. Äkki on ühikatoas, kus valitseb nälg ja tegevusetus parem akadeemiline aura? Aga mis juhtub siis, kui isegi see ei aita?

Käin hullumeelsena mööda korterit ringi. Teetass kadus ära. vahin aknast välja, vahin kassi, vaatan 10- min lõikude kaupa Boratit. Käed veel ei värise, aga palju ei puudu. närin rosinaid, ohkan ja hädaldan. Õhtul enne magamaminekut pesen tõelise jõulisusega oma hambaid, unes näen Matjust ja Merilaid. Ärkan üles kohutava murega. Ja kirjutamine ikkagi ei tule.
Vahepeal avastan, et olen lihtsalt 2 minutit midagi tegemata ekraani jõllitanud, kuhugile ära kadunud. aga ikkagi: the only way is trough. Milline piin ja õudus, aga pole muud lahendust kui see asi ära teha.
Liiga raske ja laialivalguv teema ehk? aga ma ei saa seda pooleli jätta. Jonnakus! Võtku kaua võtab, see tuleb endale selgeks teha ja välja kirjutada....
aga ma ei taha ju !

õuduste aeg

Väga raske on säilitada rõõmsat meelt, kui tuleb välja, et "ebamäärase essee" asemel oleksin ma pidanud kirjutama traktaadi :D Viidetega ja puha. (vt eelmise postituse kommentaare) Noh, nagu mu ema ütles, mu elu ongi liiga sujuvalt läinud ülikoolis. Ainult, et nüüd kus ma olen esitanud midagi, mida isegi esseeks ei saa nimetada, olen ma täielikus paanikas. Kurat küll! Andke mulle revolver! Eks ma saan siis teha head nägu kui mind ka järeleksamilt tagasi saadetakse? Paanika.

Relax, relax, breathe, breathe...

Kunst on tore. Olen vaadanud palju paljaid maalinaisi, tosinkonda
madonnat, uhkeis rõivais härrasmehi. Leidsin muinasjutulossi.
Kunst on tore. Kõik need totrad itaalia nimed käivad mulle närvidele, aga kunst on tore. Ma hakkan oma mõistust kaotama. Siin on Rembrandti Danae. rembrandt on üks minu suurtest lemmikutest. Muide, Rembrandtil läks elus (ka) üsna kehvasti. Tema oskas vähemalt ilusti maalida ja oli kirjaniku loodud mulje järgi vägagi sümpaatne.... Mina....

rahu, ainult rahu!

Silmad kipitavad ja selg valutab sellest õudsast õppimisest. See on mingi katse jah? Mingi murdepunkt, mis tuleb ületada...Noh, paanitsemisest pole kunagi kasu olnud. Kui lõppkokkuvõttes taandub kõik ainult kahele võimalusele- elu või surm- siis on mul hästi läinud. Ma ei sure sellesse. Aga väga vastik on küll.

Tegelikult ei pea ma seda ploogi mitte selleks, et vinguda. Ometi hakkas mul sellest kirjutamisest natukenegi parem. Äkki hakkas? Noh, kujutame ette, et hakkas....

Aga Chambord' loss on ilus. Kunagi kui ma eksameid tegema ei pea, siis lähen ehk sinna. Itaalias oli ka paar ilusat renessanssehitist...

Lähen loen veidi veel Vollit, siis lähen magama ja näen ilusaid unesid, kus ma lendan ja olen maailma naba ja tantsisklen koos metskitsekestega ja ja ja... eksju?

Ta hingitseb siiski

Oijah, ega elus ei saa siis kogu aeg hästi minna, või kuidas? Täiesti arusaadav, aga ikkagi häiriv. Eile oli mul kiivakiskumise päev. Läksin surma kartes esteetika eksamit tegema. Ainuke eksam, kus tuleb tänapäeval veel suuliselt vastata ja millele ÕIS-s registreeida ei saa. Eksam algas kell 10.15. Tulin korralikult õigeks ajaks kohale. Arvestasin sellega, et kohe sisse ei saa, aga et saan siis veidi materjali korrata. Sellega ma küll ei arvestanud, et eksamile pääsemist ootan kella kolmveerand kaheni ja siis eksamile ei saagi.

Tuli nimelt välja, et see essee, mis samas aines teha tuli, oleks pidanud olema esitatud nädal aega varem. Nii mind eksamile ei lubatudki. Oh häda ja viletust! Nii palju raisatud aega. Oleks ma teadnud, et lood sedaviisi on, siis oleksin end kohe järeleksamile registreerinud ja suure käki asemel väiksema käki kirjutanud. Aega oleks olnud rohkem nii essee kirjutamiseks, esteetika õppimiseks kui ka kunsti õppimiseks. Nüüd on mul kolm kehva asja ühe eduka asemel. Noh, alati on lootust, et saan esteetika ja kunsti veel selgeks, aga ikkagi... Ma olin nii nördinud, et oleksin peaaegu nutma hakanud. :(

Loodan, et Piretil läheb paremini. Temal on eksam 24. jaanuaril. Teatasin talle nädala-aja nõudest. See tähendab, et eilse öö veetis Piret ilmselt paaniliselt kirjutades. Mina aga magasin magusasti Tallinnas oma laias voodis uue padjaga. Puhkasin pingest välja. Eile tundsin hiigelsuurt vastumeelsust kõikide tulevaste eksamite suhtes ja unistasin sellest, kuidas ma kõik sinnapaika jätan.

Täna tunnen end jälle paremini. küll saan kunstiga hakkama ja esteetika on nüüd 7 päeva kaugusel, vara veel mõttetult piinleda. See elukehv essee paneb muidugi muretsema aga....
alati on mingid agad, eks?

Seitse päeva veel, seitse päeva veel, seitse päeva veel... Siis saan jälle loodriks hakata. Tegelikult pean ma hakkama oma bakatööga tegelema ja üldse ontlikuks hakkama, aga kui ainult see sess mööda saaks. Öök!

ei viitsi

Mnjah. Pühapäev. See ütleb kõik. Pühapäev on tõesti kõige hirmsam päev üldse. Raske seletada miks. Lihtsalt on, uskuge mind. Täiesti tühi. Reedel oli vähemalt mingisugunegi mõte, laupäeval ka. Aga pühapäev? :S Õudne. Et veel natuke vinguda. ma olen sammukese kaugusel buliimiast. Muidugi ei ole mina süüdi selles, et mul ei ole iseloomu, ega üldse mitte milleski. Süüdi on muidugi ilm. Samamoodi nagu suvel on ilm süüdi minu täielikus isutuses (see on muidugi sulaselge vale :D)
Aga tegelikult ka, mis elu see on? Ärkad üles ja väljas on pime. Lund ei ole, päikest ei ole. Hoopis kuu passib Biomeedikumi katusel ja tsillib. Kuu ongi unemati. Terve päeva olen olnud une ja ärkveloleku piiri peal. Liis samamoodi.

noh, ja ma kirjutakisn nii palju, aga lihtsalt ei viitsi. vabandust