neljapäev, detsember 31, 2009

fotograafia-hala


Liisi eeskujul pean minagi veidi halama. Minu halamisteemaks on..ta-damm!....fotograafia!

Enne hala alustamist väljendan ülisuurt rõõmu selle üle, et sain oma neli kuud Itaalia elu nautinud fotoka tagasi. Nüüd ma veedan muidugi peaaegu kogu oma aja igasuguseid klõpsututusi tehes. Tõeliselt tore mänguasi: oo- milline optika, oo- milline lainurk, ooo - milline suum*, siiani parim ese, millele raha olen kulutanud! Aga...

Ja alaku nüüd hala!

Lugesin meeldetuletuseks fotoka kasutusjuhendit ja mulle meenus igasugu väärtuslikke nippe kuid mõned asjad jäid mulle selgusetuks.

Kuidas kasutada AF-i ja MF-i? Ma oskan nupule vajutada küll, aga ma ei ole päris täpselt aru saanud, mis tingimustes need erinevad funktsioonid kasuks tulevad?

Siis on menüüs valida AF ja AE lock'i vahel? Ja mis vahe neil siis on õigupoolest?
Ja mis vahe on quick AF-il ja constant AF-il? Noh, et mis tingimustes ikka teatud funktsiooni kõige parem kasutada on?

Ja siis tahaksin ma veel väga väga teada, kuidas tõlkida eesti keelde sõna "aperture"!




Au auu, aidake! :)

Et hala liiga lühikeseks ei muutuks, siis halan selle üle kah veel, et teen ühest kohast viis pilti, et lõpuks teoreetiliselt suurel ekraanil parim välja valida, aga tegelikkus? Noh, kes neid pilte nii väga ikka sorteerida ja kustutada viitsib? Ja nii ongi mul igast puust ja igast linnukesest sada pilti :) Kui mõnda pilti tahaks lasta paberile trükkida, algab kogu see sorteerimise-kustutamise-valimise jama otsast peale. Ja nõnda olengi ma oma uue vinge fotokaga tehtud tõesti ilusatest piltidest vaid kümmekond paberpiltideks teinud. Ikka tundub ju, et tegelikult saaks sama asja veel paremini pildistada ja.....no miks seda siiski paberile panna?

Ikka tundub, et filtrid... oo, jumalikud filtrid päästaksid mind kõige hullemast. Et kui mul oleks filtrid siis....No siis oleks taevas sõna otses mõttes sinisem! Aga filtrid on kallid ja neid minu fotokale sobivaid filtreid Eestis vist ei müüdagi.

Ja kõige võimsam kriitika on siiski enesekriitika. Kõik minu pildid on sellised...no kehvavõitu ja igavad. Sellegipoolest tegin pooajutises korras ka fotoblogi, sest isegi neid kehvakesi tahaks näidata suurematena kui see konkreetne blogi võimaldab. ...

Aga kaunist Vana-aastat ja fotograafia-alased usaldusisikud, andke end üles!

Piltide allikas ja natuke asjalikku juttu selle mudeli kohta: siin!

_____
* kas "zoom" on eestindatult suum?

teisipäev, detsember 29, 2009

peaaegu läbi

Jah see aasta...peaaegu läbi. Veel rikkalikum kui eelmine ja väga raske on seda 365 päeva lühidalt kokku võtta. Aga mulle tundub, et elu läheb ainult huvitavamaks. Tõesti oli väga huvitav aasta, oli väga õnnelik aasta ja oli samas ka küllaltki keeruline ja masendusmeeleoludega täidetud aasta. Eelkõige aga väga õpetlik ja arendav aasta.

Mitmekesine ja rikkalik aasta tõepoolest, aga milline kergendus, et see aasta otsa saab. Sümboolselt on jälle üks peatükk läbi ja saab hakata kirjutama uut. Ning igal vana aasta lõpul on tunne, et kõik eelnev on olnud vaid sissejuhatus ja kõik on alles alguses....

Võin ju ajada selle astroloogia kaela, aga minu tiigriloomus tahab saavutada kõike kiiresti ja suurejooneliselt ning kui see ei õnnestu siis...häda ning hala! Aga praegu, neil viimastel päevadel on minus nii palju rahu, et mul on endalgi raske seda uskuda. Naudin asjade aeglust ja ükskõik kui palju need inimesed minu ümber ka ei karjuks või hädaldaks - minu peas ei liigu mitte ükski juuksekarv.....

neljapäev, detsember 24, 2009

Stressivabad jõulud?

Jah, peaaegu!

Laud oli lookas, kingituste hankimine läks lihtsamalt kui iial varem ja kõige lõpuks sain rahuldada uudishimu - mängisime Ussisõnade mängu.

Täiesti õnnestunud õhtu!

kolmapäev, detsember 23, 2009

Seisan kõnniteel ja ootan kannatlikult, millal suur universaalkerega auto pisikesest kangialusest lörtsisele tänavale tagurdab. Näen, et tänava teisest otsast sammub minu poole üks noormees. Kui ta natuke lähemale jõuab, taipan et tegemist on vana tuttavaga, keda pole vist oma viis aastat näinud. Ta jõuab pooleldi kangialgusest väljas oleva autoni ja temagi on sunnitud seisma jääma. Mina naeratan, ja lehvitan tervituseks käega, sest mul on paraku komme tuttavaid inimesi nähes neile süüdimatult naeratada. Selle poole minuti jooksul, mil auto tagurdab, jõuan kiiresti mõelda, et ütleks talle tere-kuidas-läheb-häid-pühi. Ikkagi selline aeg ja mina hakkan ka "vanaduses" jõulude suhtes üha leebemaks muutuma. Aga peale nende paari sõna muud polegi, ega ma omal ajal ühes "kollektiivis" toimides niikuinii väga omavahel ei rääkinud.

Aga enne veel kui ma suudan oma kergest naeratusest pingul olevaid suulihased lõdvendada selleks, et tere öelda, on tema mulle öelnud väga konkreetselt ja väga selgelt, liigseid sõnu kasutamata, et tema ei saa rääkida, sest temal on väga kiire. Enne kui ma toibuda jõuan, on ta oma väärikate sammudega ja oluliste mõtetega teab kuhu kaugustesse jõudnud. Minu häälepaelad ona aga ülipikana tunduvaks minutiks täiesti liikumatuks üllatusehmatunud.

Pärast mõningaid pikki mmmmmmme ja eeeeeeeeesid olen jälle täiesti mina ise ja jätkan oma kaaslasega vestlust justkui polekski midagi juhtunud. Aga nii palju siis jõululikust rahust ja rõõmust ning mõningatest vanadest tuttavatest.

Või kas kogesin täna tõepoolest esimest korda seda legendaarset Tallinn-Tartu vastandumust?

pühapäev, detsember 13, 2009

niisama

Pärast kahte seminarides esinemist, mille pärast ma ebaproportsionaalselt muretsesin; peale eksamit, milleks üldse õppida ei jõudnud ja mille tulemuste pärast siiamaani muretsen; ning peale ajukrigistamist nõudvat tõlketööd olen niisuguses seisus, et kohe üldse ei tea, mis täna eluga peale hakata.

Liiga palju šokolaadi- ja mandariinimugimist, aga ilm siin Tallinnas on imeilus.
Oodata on väga toremõnusat nädalat. Jaaa - kohe väga toredat!





kolmapäev, detsember 09, 2009

Meie igapäevast kohvi anna meile....

Inspireerituna äsjaloetud kohvi-teemalisest postitusest ja selle postituse heast ajastusest, ütlen sel teemal ka mõne sõna sekka. Kui ma muidugi mõne sõna juures pidama suudan jääda. (Ja kuidas üldse defineerida "mõnda sõna"?)

Noh, igatahes ei olnud see mitte kauem kui kolm-neli kuud tagasi, kui endale rõõmsalt tõdesin, et ei juhtugi midagi koledat, kui hommikul kohvi ei joo. Kogemus näitas, et hoolimata mitmete aastate pikkusest hommikurituaalist, ei hakkagi selle ära jätmisel pea valutama. Hehe, või nii?
Täna küll hakkas! Mitte, et ma nüüd põrgupiinu oleks läbi elama pidanud, aga meeldiv see tunne küll ei olnud. Pärast loengut kiirustasin muidugi kohvikusse ja sain peavalust lahti, aga tuhm ja natuke imelik tunne on siiamaani.

Ma olen ka mõelnud, et peaks selle kohvi joomise siiski kõrvale heitma. Asi pole minu jaoks ju mitte niivõrd kofeiinis (või nii ma vähemalt tänaseni arvasin) kui lõhnades ja maitses ja atmosfääris, mis vastavalt kontekstile on peen ja šikk või lohakalt elegantne. Aga see analüüs läheks juba semiootikaks kätte, sest kohvi joovad filmides ja seriaalides igasugused "lahedad" onud ja tädid.

Tegelikult tekitab minus vastakaid tundeid hoopis kohviäri. Tunnistan, et ma nüüd väga hoolikalt selle koha infot pole hankinud, aga kuuldu ja loetu põhjal on see kohvikasvatamine üks suur keskkonna vaenlane ja vaesed kohvikasvatajad saavad oma toodangu eest sandiveerinugid samas kui meie seda suhteliselt kalli hinna eest ostma peame. Aga 75kroonist fair-trade ökokohvi nagu kohe kuidagi ei raatsi osta. Ja see on veel see kõige odavam ökokohv...

Niisiis jätan endale selle süümepiinadega segatud naudingu esialgu alles. Praegu joon Kulta Katariinat, millel on veel eriti hea lõhn. Selline magusmõrkjas ja kauapüsiv. Oo, mis rõõm see on ja nii need pakid aina tühjenevadki. Esimesel aastal nii umbes üks pakk kolme kuu kohta ja nüüd juba üks pakk ühes kuus. Lisaks sellele mitu tassi teed päevas, sest muidu ma seda pimedust ja külma ühikakambrit taluda ei suuda. Ja voilaa - kofeiinik valmis!

Eriti hea on aga veel see mokakohv. Oo, Tallinnas on mul espressokann ja veel üks viimane pakk Lavazzat otse Itaaliast. "Mis p*sk see on?" küsis mu vend, eesti mehe tüüpnäide Lavazza- pulbrit nuusutades. Aga minule meeldib. Ja ma olen siiamaani kergelt solvunud selle barista peale kes minu un caffe, per favore peale inglise keeles küsis: do you want american coffee?
Ma vaffan...! Ei, ma olen veel vingem kui itaallased ise. Nemad joovad espressot oma minitassidest (mis siis et kuni kaheksa korda päevas), aga mina joon korraga ikka kahe-kolmetassilisi koguseid! Ah, ja ma mäletan, kuidas mu soomlasest sõbranna cappucinode pärast lausa ekstaasi sattus ja jõi neid kõikide konventsioonide vastaselt ka pärastlõunati. Tjah, Helsinki €3.50 Rooma €1.20 tassi kohta vastu võib vist igaühe hulluks ajada...

Ja muide, päkapikud võiksid mulle tuua neid Kaubamajas müüdavaid hirmkalleid kohviube šokolaadis. Aga ma kardan, et eks ma ikka ise enda päkapikk pean olema.



esmaspäev, detsember 07, 2009

Eero ja Nunnu*

Nii. Ma peaksin praegu tegelema hoopiski millegi muuga ja nõnda on iseenesestmõistetav, et tulin siia bloogi kirjutama. Nii on see ju alati olnud. Oo, milline loba kirjutamise tahe mind alati valdab nii pea kui mõni ettekanne, uurimusekene või essee tähtaeg kohusetundeelundit pitsitab.

Liisi Eero (tema arvuti) on nüüd tervena tagasi perenaise manu jõudnud. Eile kui mind tabas järjekordne kompulsiivne meilboksi kontrollimise iha, otsustasin seda teha Liisi arvutist. Lihtsam on ju kiiresti sisse logida (veendudes, et uusi kirju pole) ja siis välja logida kui teine arvuti, minu Nunnu sisse lülitada, Eero firefoxist välja logida ning juhe Eero küljest ära võtta, juhe Nunnu külge ühendada ja firefoxi sisse logida. Noh ja nii ma siis vaatasin e-maili, tuli soov ka blogi kirjutada. Aga....Eero ei tunne täpitähti! Võtsin endale ülesandeks kirjutada üks selline piisavalt korralik ja pikk eestikeelne postitus, kus poleks kasutatud ühtegi täpitähte. Jõudsin kirjutada neli-viis rida ja sattusin täiesti lootusetusse olukorda. Tahtsin nimelt kirjutada sellest, kuidas me Liisiga täiesti ühesugusteks oleme moondumas. Aga mis võiks olla sõna "ühesugune" täpitähtedeta sünonüüm? Vaadake kui palju on täpitähti juba selles eelnevas lauses! Ükspäev me Liisiga arutlesime oma ühtekateks olemist. Neid "elemente" tuli üpris mitu. Ooo, kui suurepärane teema, kilkasin ma! Reserveerin selle teema ja luban sellest kirjutada ühe toreda blogiissekande.

Igatahes, Eero ei tunne täpitähti (veel). See-eest on Eero kenasti kukekestega ehitud. See on nii tore ja mõnna, et iga kord kui ma sellele mõtlen, tuleb muie suule. Ja nii lihtne ongi mind rõõmustada! Ostsin nimelt eile või üleeile maisihelbeid. Maisihelveste keskel oli väike kilekotike mingisuguste helendavate kleepsudega. Mina, igavene neljaaastane, rõõmustasin niisuguste glow-in-the dark kleepsude üle väga ja hakkasin kohe elegantselt väikeseid päikeseid (jah just - väikeseid päikeseid) oma arvuti külge kleepima. Nunnu ja Eero on nimelt kaaaa ühtekad, mõlemad ühe mudeli Asuse eee pc-d. Tahtsin teda kuidagi isikupärastada ja arvasin et just neid päiksekesed mind ses osas aitavad. Aga kleepsude lehel olid ju kukekesed ka! Ja ma ei tea kuidas see täpselt juhutus, aga juhtus ikkagi nii, et ühe Corn Flakesi poster-boy kukekese Liis enda arvutile, otse trackpadi kõrvale kleepis. Kukekesi oli aga kokku kolm ja kuna üks kukeke nii suurejooneliselt vasakule poole trackpadi sai, soovitasin esteetilise sümmeetria huvides ka paremale poole ühe kukekese kleepida. Seda Liis ka tegi. Ja nüüd ongi tal kaks kukekest: üks ühel, teine teisel pool trackpadi, sama kaunid ja suurejoonelised nagu kivist tahutud lõvid mõlemal pool treppi vanades mõisaparkides. Mis puutub kolmandasse kukekesse, siis see helendab meie külmkapiuksel.

Ja mis puutub sellese ühteka teemasse, siis see vajab ju täiesti omaette postitust. Järgmine kord siis ehk...

Tsiteerides Bernard Blacki: "Now then, that's all of my socks paired, back to the accounts."
____
* Tegelikult oli Nunnust küll minimaalselt juttu, aga noh mis ma tema kohta ikka nüüd nii väga öelda oskan. Ma pole veel isegi sel gust saanud selles,kas ta on mees, naine, androgüün või hermafrodiit.

neljapäev, detsember 03, 2009

Hooked on a Feeling



Elutõde

Pole olemas ühtegi probleemi, mida ei saaks lahendada , noh vähemalt leevendada šokolaadi ja uinakuga.

kolmapäev, detsember 02, 2009

heietusi

Tjah, peaks vahelduse mõttes miskit bloogi kirjutama, ütlesin Liisile. Noh ja millest sa siis kirjutada kavatsed? küsis Liis. Ah, heietan niisama...

Praegu sajab lörtsi ja ma pean tunnistama, et võrreldes vihmaga, on see samm paremuse poole, sest see on ju vähemalt pooleldi lumi. Soe sügis on tore küll, aga lumi oleks veel parem. Eriti praegu, kui hommikuti on isegi kell üheksa veel liiga pime selleks, et oleks mingisugustki entusiasmi end voodist välja ajada. Oleks vähemalt lumi....

Lisaks sellele on mul veel nii palju "asju" teha vaja, et tunnen, kuidas ma kohe paanikast plahvatada tahan. Kui natuke veidi sügavamalt hingata ja maha rahuneda, siis ütleb kaine mõistus küll, et tegelikult pole siin midagi ületamatut. Aga depressiivikust hakkan ma muutuma hüsteerikuks :) Jälle midagi uut ja ilusat (?)

Noh, tegelikult ma muidugi liialdan. Elu on väga ilus. Ja kõikide totrate äparduste ja viimasel ajal liiga tihedalt juhtuvate punastamiste kiuste on tore pingutada selle nimel, et end õnnelikuks mõelda. Lollakas, totakas, rumaluke, ullike, ütleb kiuslik sisehääl. Sa ei saa millegagi hakkama ja kõik mida sa siiski teed on kohutavalt kehvake. Ah, jää vait, ütlen resoluutselt ja mõneks ajaks ongi kõik korras. Sest tegelikult ongi kõik ilus. Näiteks teeb Liis praegu minu lõbustamiseks toredaid totraid nägusid ja mina muigan mõnuga. Eile tuli jälle titeuudiseid ja kuigi ma ei teadnud, mida täpselt arvata, olin siiski pigem rõõmus. Ja muu selline...

Loomulikult hakkab see sisehääl hädaladama ka selle üle, et kogu see postitus ja kogu see bloog on tobe ja totter. Ja võibolla ongi, aga mis vahet sel on? Tegelikult pole see ei selle hädaladava sisehääle ega ka mitte kellegi teise asi, eks? Ja kui see hääl lõpuks kasvõi ajutiselt vaikima on sunnitud, läheb esseede kirjutamine nagu lepase reega. Sest ilma selle pideva küündimatuse meeldetuletamiseta tulevad kindlasti säravad ideed ja entusiasm :)

Siiski-siiski pean ma tunnistama, et peale terve semestri kestnud korralikult 19. sajandi kirjanduse lugemist, paelub lihtlabane sokikikudumine mind märksa rohkem kui mõni Zola või Balzaci suurejooneline romaan....

Ja praegu meeldib mulle see laul: