Kolmapäev, mai 31, 2006

eufooriline sess

Kui kummaline on üks sess. Kunagi kui ma olin noorem, nägin ma üht vana tuttavat kunstikoolist. Ta nägi jube välja- silmade all mustad rõngad ja näost kole kahvatu. "Mul on praegu sess," ütles ta tookord. See seletas kõik. Mul tekkis suur austus tudengite vastu kes on vaimselt ja füüsiliselt nii võimekad, et kallavad sisse liitrite kohvi, õgivad kilode viisi šokolaadi ilma, et neil paha hakkaks, jõllitavad pungis silmil suurtesse paksudesse raamatutesse ja vahel panevad pea lauale ja tukastavad sealsamas raamatute seltsis. Tudeng olla näis nii raske nii raske.

Mina sain ka tundengiks. Alguses olid mul muidugi suured helesinised unistused kuidas minust saab tõeline raamatukoi, kes pühendab kõik oma vabad hetked veelgi paksemate ja targemate raamatute lugemiseks kui need, mis on kohustuslikud. Ja esimesel semestril olid paljudel meie kurususe tudengitel kaasas raamatud, mida loengute vaheajal lugeda- ikkagi kirjandustudengid ju!

Siis tuli esimene sess, märkamatult teine ja kolmaski. Nüüd juba neljas! Kummalisel kombel on iga sess tõsidusest aina kaugemale jõudnud. Ei ole mul olnud musti ringe silme all, ei ole ma joonud ülemäära palju kohvi kui üldse midagi siis... jah, unest on küll vajaka jäänud. Tõsidusest ka.
Ehk siis teisisõnu: on hea kui sul on Akadeemiline Sõber, kes on sama jabur kui sa ise ning ajab sind iga pisimagi asja peale naerma. See on närvipinge, üleõppimine ja kes teab mis veel, kuid eksamid tähendavad kummalist veidi ülepingutatud eufooriat segatud iroonitsemisega iseenda suure "tarkuse" kallal, mille tulemusena on tegelikult kuni eksamini täiesti ükskõik kuidas see läheb.

Eile oli mul elu pikim raamatukogupäev - üheksa tundi! Muidugi pausid, lühemad ja pikemad, seesama iroonia ja lihtsalt loba, kuid siiski! Igatahes olin ma kell kümme õhtul kunstiajaloost saanud üledoosi. Akadeemiline Sõber ka. Nii et kui me möödusime TÜ Raamatukogu endise direktori reljeefist, siis olin ma naerust kõhtu kinni hoidmas, sest tema portree näis sama hullumeelsena kui meiegi - silmaiiristeta kaootiline kujutis mehest veidi upsaka pilguga. Akadeemiline Sõber pidi hakkama ka minu lapsehoidjaks sest suurest naeru kõhutäiest olin saanud nii palju energiat, et märkamatult kõnelesin liiga kõvasti ja liiga kergemeelselt sellise tõsise ja auväärse asutuse kohta nagu seda on üks sessiaegne raamatukogu.

Läksin koju ja kõikjal viirastusid mulle gooti portaalid, piilarid, kapiteelipungad ja ehisviilud. Ei saanud ma enne rahu kui olin jõudnud oma punase nõukogude ajast pärineva ühika juurde. Õnneks pole nõukogude arhitektuuril kunstiga peaaaegu midagi ühist ja selline kunstiline tühjus mõjus minu kunstideemonitest kurnaud hingele vägagi rahustavalt. Kummaline oli aga see, et 7. korrusel lifti ees oli vereloik. See müstiline märk jäi aga minupoolse tõlgenduseta. Mõtlein vaid vastik ja kõndisin kurnatuna oma tuppa.

Täna oli eksam. Kaks küsimust hea teema ja kehvem teema. Kirjutasin kehvasti midagi kokku, tegin optimistlikku nägu kui oma sirgeldused õppejõule ulatasin ja kadusin auditooriumist. Küll siis hakkas paha. Eufooriale järgneb paraku ka pohmell. Kõigepealt mõtlesin kui häbiväärselt kehvasti ma kirjutasin, siis tundsin, et ma oleksin võinud rohkem õppida ja lõpuks....kohutav väsimus.

Nüüd olen juba toibunud. Täitsa normaalse inimese moodi. Ei naera ma hullumeelse kombel, ei mõtle lollimaid mõtteid kui tavaliselt. Olen tagasi oma tavalise intellektuaalse laiskuse juures, mis tähendab, et õpin kui tuju tuleb, istun MSN-s kui tuju tuleb, filosofeerin kui tuju tuleb.
Paraku on mul veel kaks eksamit ees. Seega võib hullumeelsusehooge sel kevadel veel esineda....

Teisipäev, mai 30, 2006

tereee

tuba nr 728 on elusorganism, mulle tundub. Ta on vaikne ja eelistab öiseid eluviise kuid siiski annab ta enda olemasolust aeg-ajalt märke. Eile kobisin voodisse, vedelesin seal ja üritasin magama jääda, mõtlesin omi mõtteid, peaaegu nägin juba und kui järsku - naks! Veekeetja nupp teeb vahel hääli. Kummaliselt kombel ehmatasin ma selelst täiesti tavalisest helist täitsa ära...
Üritasin magamisega jätkata. Siis hakkas järsku radiaator tähelepanu nõudma. Korrapäraste intervallide järel kostis sealt seest mingeid õrnu lööke. imelik lugu.

See, et külmkapp undab ja kõrvaltoast inimhääli kostub, on normaalne. Kuid kas ka see, et mõnikord hakkab taldrik riiulis lihtsalt heast peast värisema ja tekitab seesuguseid helisid, et pool tundi tuleb mõelda mis see on ja kust see tuleb. Niisuguseid asju on siin aga ette tulnud..vot ei tea...

Mis unesse puutub, siis pole enam tükk aega korralikku und näinud. Seesugust, millel oleks süžee ja naljakaid detaile. kas ma hakkan vanaks jääma? Kui kole. Unenäod on midagi sellist, mida ma iial kaotada ei tahaks :( Mõningaid oeln ma muidugi näinud ka, aga pole kallist toakaaslast ja seega pole kellelegi homikul neist rääkida- noh, et meelde jääks.
Tänagi nägin midagi unes. Pingutasin hoolega, et meeles püsiks aga...ei püsinud :(

nüüd hetkel ei tule mul rohkem häid mõtteid. eks ma pean siis raamatukokku minema ja tegelikult ka homseks eksamiks õppima hakkama. Basiilikad,portaalipungad, raiddetailid jms juba ootavad mind.
Au revoir!

Esmaspäev, mai 29, 2006

natuke juttu

Pole ammu kirjutanud. Vahepeal lihtsalt ei juhtunud miskit põnevat. Siis tahtsin kirjutada, aga internet kadus ära. Mitte, et sellest suurt häda olekski, sest niikuinii olem viimastel päevadel rohkem lugemisega tegelnud ja...Seenekesega jõudsime geniaalse avastuseni - raamatukogus vedeleda on sama hea ja majanduslikult kasulikum, kui mõnes kohvikus :)

Noh, mõte oli hea, aga pühapäeval olid nii kohvik kui ka R-Kiosk suletud ja õppimine nagu ka eriti ei õnnestunud. Vot läksime hoopis oma tühja kõhtu täitma ja raha raiskama :) Muidu oli tore nagu ikka. See tähendab absurdihuumorit ja olustikukomöödiat :)

Liisi pole :( Kolis eksamite alguseni maale. Mina olen ühikas ükis alles kolmandat päeva, aga nati kurb on juba. Jah, ma saan paremini keskenduda aga igaõhtusest säutsumisest ja naljast on juba puudus. Nii igav oli, et ma isegi koristasin (mis siis, et nüüd kõik kümme korda hullem välja näeb kui enne) nii igav, et lugesin Murri raamatu läbi, madame Bovary läbi, tormese lazarillo läbi, loen läbi veel Narruse kiituse ja Koerte kõneluse. hmmm...äkki tema ajutine eemalolek tuleb ikkagi kasuks? Eiiiii!!!!

Aga kell on juba palju. Varsti tuleb toast välja ronida. Ees ootab aoutosõit ja siis tuleb raamatukokku minna, end kokku võtta ja hakata ometi kolmapäevaseks eksamiks õppima. Söön kõhu täis, passin veel nati ja hakkangi tegutsema.

PS, tundub, et lennupiletitega saab nüüd ometi korda ka:) Niisiis, Krissu, varsti on august käes- tee oma kapp tühjaks :)

Kolmapäev, mai 24, 2006

tragikoomiline elu

Kui ma reedel rongijaama jõudsin, oli rong juba läinud. Tegelikult oli rong täiesti olemas, aga ma Elvasse eriti minna ei tahtnud, seega jäin kurvalt perroonile. vaatasin ennist ometi mitu korda internetist ajatabelit. Jah, rong justkui oleks väljunud 18.59. vaatasin topelt, tulemus jäi samaks. Hiljem selgus, et ma olin vist ikkagi kõõrdi vaadanud, sest rong läks nagu alati välja kell 17 ja minut enne seitset oli hoopis rongi Tallinna jõudmise aeg.

Ega's midagi - väga närvilisena oma plaanide luhtumise pärast läksin ma buss nr 5 peale ja teele bussijaama. Õnneks mul ikkagi vedas ka - nr5 (millele ma suht õnnelikule juhusele lootes peale istusin) viiski bussijaama ja reedele vaatamata sain ma ka pileti. Jõudsin Tallinna kuigi vahepeal tundus, et kisub ikkagi Elvasse. Nimelt on toimumas mingisugused teetööd ja buss sõitis kõigepealt Maarjamõisani ja eiteakuhu.

Noh, siis vastasin ma järsku pühapäeval, et olen oma rahakoti ära kaotanud. Tegin oma seljakoti täiesti lahti, kompisin põhjalikult läbi, võtsin jope välja- katsusin kõik taskud läbi. Ei ole! Proovisin korra veel ja veel korra. Ikkagi polnud. Kole lugu, ega ometi see soliidne turist, kes tegi kummalise žesti ja mulle seljakotti selga aitas?
igaks juhuks helistasin oma bussijuhile. Äkki mu rahakott jäi peale eksursiooni lõppu bussi? Õnneks see nii oligi. Tormasin siis kaubamaja juurest sadamasse tagasi. Seekord vedas, kannatada said vaid närvikava ja ego.

Täna juba Tartus. rattasõit läks kenasti kuni tegin äkk pidurduse ja...pidurdus jäi püsivpidurduseks. Nimelt kiilus tagumine pidur kinni ja ratas enam ei liikunud - nummi! tegelikult oligi ratas mul rohkem ristiks kaelas- tahtsin Zavoodi minna... noh, sokutasin selle siis
Kaubahalli Rademari. sain lahti. Eks homme paistab palju jälle raha läheb....urr!

Ükskord elus tahtsin malet mängida. Otsin täna Tiimarist malekomplekti. Ja mis te arvate mis edasi sai? tegin paki lahti ja....on ainult valged malendid. Või olen mina loll ja ma ei mõista imaginaarset malet. Nüüd tahtsin Dublini piletid ära broneerida. Kõik oleks ju korras aga...U-Netil esineb ajutiselt tõrkeid.

Hakka või needustesse uskuma. :S
See kõik on lihtsalt nii haige, et ajab lihtsalt naerma. Palun, kallid sõbrad, tooge mulle torti ja õnneeliksiiri. Ehk saab mu ratas siis imeväel korda,eksamid saan kõik A-d, päike hakkab paistma, ma õpin lendama ja üldse...supertorenummiägelahe!

Neljapäev, mai 18, 2006

natuke nalja

kogu aeg ei pea ju kirjutama ka eksole. Vahel võib lihtsalt meelt lahutada ka mmmmultikate abil :) Mulle igatahes meeldisid need klipid. Autoriks on märgitud Pierre Coffin. Muide Jõehobu ja kutsa(kui nad räägivad) on prantsuskeelsed, seega mulle ikkagi veidike kasulikki :)

kuidas mutid tänapäeval pidu peavad...


hambapesu võib ka tore olla :) Umbes nii me ka Liisiga koos seda teeme...

Esmaspäev, mai 15, 2006

ääremärkustega postitus absurdsest väikeajumeeleolust ja soolisi stereotüüpe kummutavatest sujektiivsetest tähelepanekutest

Oo, mis ambitsioonikas pealkiri:D

Kell üheksa oli äratus. Söömine, siis väikene lugemine, mis kvalifitseerub õppimise alla ja hommikune internetidoos.... Päris päev algas pool kolm, kui asusin jalgratta seljas võitlusesse kurjade tuultega ja sõitsin kesklinna, et sõita....autoga. Irooniline, kas pole.
Alguses läks mul iseendalegi üllatavalt hästi. Siis enam ei läinud vist eriti hästi. Igatahes järeldasin seda, et ei läinud õpetaja kommentaarist "nii võinuks sa kellegi ära tappa".
Loomulikult voolas kogu minu positiivne energia ja enesekindlust minust välja. Et see oleks absoluutselt kindel, koperdasin veel võrdsetel ristmikel. Paaniline paaniline olukord, mis pani mõtlema miks ometi ma end sellesse autosõidu õppimisse mässisin. Tegelikult see mulle täitsa meeldib, aga on lausa frustreeriv, et sõiduõpetajal on aega nii vähe. Minu iseloomuga sobiks kokku intensiivne harjutamine seni, kuni asi selge. Aga selline tasane munemine minust mittesõltuvatel asjaoludel on küll nõmenõme.
Kui ma ratta selga tagasi ronisin, tundsin kuidas enesekindlus minusse läbi lenksu tagasi voolas. Kaks ratast, tasakaal ja kole tuul...aga kontroll iseenda ja vähemalt ühe põhiliselt metallist koosneva sõiduvahendi üle :)

Pärast saime Seenekesega kokku, et homseks eksamiks õppida. Õppimine lõppes kopsaka, arvega Maailmas, kusjuures selle asemel et kunstiajalooga tegeleda, me lihtsalt irvitasime nagu paadunud kanepisõbrad. Seeneke ütles, et tal on depressioon. Minul on lihtsalt tulevast sessist maniakaal-depressiivsed hood. Nii me seal siis olimegi: kaks akadeemilist sõpra.

Akadeemilised sõbrad käisid raamatukogus ka. Seeneke jäi riiulite vahele istuma, nagu eksinud marjuline. Arutlesime selle üle kui hea oleks ööbida ramatukogus mõnes riiulis. Kui peaks tulema mõni raamaukogutöötaja, siis tuleks talle öelda, et "ma olen suur ja paks raamat, tarkust täis!" Tundub, et sessiga vältimatult kaasaskäiv "väikeajumeeleolu" on juba täies hoos.

Õhtul pressisime end Maoga*(Mao, mitte madu) Mozzarella juurde. Vaatasime MacAivari tagasitulekut- seda Tartu keemiatudengite filmi. Peale seda hakkas mingine "õuduspõnevik" Film filmiks, aga mul on alati hirmus eelarvamus sõnakombinatsiooni õudus+film suhtes. Tundsin juba 5-minutilise vaatamise järel (poiss proovis kapis kellegi vanu riideid selga), et ma ei suuda. Hakkasin tõmblema ja lolli mängima ja imiteerisin Maailmas esitatuga võrreldes teises helistikus hullusehoogu :D igatahes, ma tulin tulema ja läksin hoopis pessu. Loogiliselt oli järgmine samm MSN. Ja bloog ka, nagu näha.

Mehed on mulle enamasti ikka meeldinud, aga nüüd on mulgi vist tüüpiline etapp kus ma neist aru ei saa, sest nad ei käitu vastavalt minu ootustele ja mul tõesti juba tõeline tüdimus nendega tegeleda on. Niisiis... ma ei tea. Ma tõesti ei viitsi enam aktiivne ja kaval olla, proovides neid panna käituma nii nagu ma tahaksin. Oleks mul siis ükstapuha...see oleks lausa suurepärane.
Aga nagu näha, meestele mõjuvad intrigeerivad MSN-i nimed. Just siis kui ma olin loobumas, pööratakse mulle tähelepanu**. Närvi ajab! Olen ju nõrk ka ja minu otsus " enam mitte tegemist teha" võib hetkega haihtuda!

Nüüd ma peaksin oma eksamiga tegelema, aga ma olin juba tubli. Kui ma üldse veel midagi mõistlikku teen, siis on see magamaminek.
Mis homsesse puutub, siis peale eksamit on plaan minna tõsta toost Kusti*** auks (kes oli nii tore ja meile ülikooli asutas) ja siis juua. Kolmapäeval muidugi Kauri loengusse ka. Mul pole ammu paha olnud, joomisest ainult üks kord. Ma arvan, et nii see jääda ei või. Homme näis....
__________________________________________________________________

ääremärkused:
*Mao on Liis ja Seeneke on Doris ja Mozarella on Tiina. Mõtlesin, et vahelduseks oleks ju põnev ka hüüdnimesid kasutada. Lähen sellele ehk täiesti üle, sest see on ikkagi "avalik" bloog. Pole eriti vaja et Liisi Lalaad google'i otsingusse Greta+ Liis panevad ja siis salaja linkide kaudu tema bloogi hiilivad, kus saavad enda kohta vapustavaid fakte teada Kahjuks nii kaugele see asi ei ole veel arenenud.

**Ma ei tea miks ma olen sattunud tüüpide otsa, kes MINULT aktiivsust eeldavad. vastupidiselt üldlevinud stereotüüpidele on minu armuavantüürides mehed need, kes midagi ei keerutavad ja muidu udujuttu ajavad mitte ühtegi ei'd või jaa'd, annavad mitmetimõistetavaid vastuseid. tahavad, ei taha....mina arvasin, et see on naiste viga, aga vot siis!

***Kusti- tore mees, kes meile ülikooli asutas

ood emmele

Nii tore et minu vingumisele eelmises postingus nii positiivselt vastati. Sel juhul ma muidui kirjutan ja kirjutan ja kirjutan veel ja veel :D Noh, eks ma jätkan oma mis-ma-täna-sõin ja kuidas-liisiga-lolli-mängisime teemadel.Võibolla tasub Mariti eeskujul kah selline arukam bloog teha? Kultuur ja puha...sellekso n muidugi vaja tõesti arukat juttu rääkida ja ma tõesti ei tea, kas ma viitsi...eks näis.

Ood emmele
Täna tahaksin ma veidi oma emmest rääkida. Eile oli ju ikkagi emadepäev!
See ei tähenda muidugi, et teda teistel päevadel kiita ei või, aga kui on just
selline eriline päev reserveeritud siis kasutame juhust :D Emme on mul lihtsalt vapustavalt tore ja nurr. Ilma temata...ma ei tea mida ma ilma temata teeksin, sest mulle tundub sageli, et meie kaks oleme oma pereringis ainsad emotsionaalselt veidigi taskaalukamad inimesed. Vähemalt kaks hirmsat rahmeldajat ja paljus ülereageerivat iskut ikkagi on. Kui me ei saaks kokku hoida...oo õudust :D Eks ma olen ajapikku ära harjunud ja saan isegi hakkama, kuid siiski- koos on ikkagi palju kergem.
Nalja saab ka alati :) Alates sellest, kuidas ma naersin nii, et pisarad jooksid tema tehtud lolli lõusta üle, mille mingine seadeldis KUMUs suurele ekraanile projitseeris kuni selleni, kuidas Berliinis istus ta Seaworldis laste joonistuslaua taha ja hakkas kalapilti värvima. Saksa tädidel, kes seda nägid, vajus suu lahti, aga mulle see meeldis :) nalja ja naeru on palju.
Vahel harva -tõsi - ka tülisid või arusaamatusi. keegi meist pole täiuslik, teatud asjadega ma pole nõustunud. Või olen ise midagi valesti teinud, aga oleme alati kõigest üle saanud ja lisaks sugulussidemetele on meie vahel suur suur sõprus. Ilmselt olen ma tema järgi kasvanud ka, sest oleme paljuski üsna sarnased: spontaansus, huumorimeel, tundlikkus.
Me käime koos kinos ja teatris ja rattaga sõitmas jms. Temaga on hea koos aega veeta ja juttu puhuda :) Tolerantne ja nooruslik on ta :)
Lisaks nooruslikkusele on ta ilus ka :) Vahel ole ma sellest isegi mitte aru saanud, aga Leedus käies külavati ta komplimentidega üle - ilus eesti naine :D. Tundub, justkui oleksin seda veel mujalgi kuulnud....
Ehk on ee liiga moosine jutt, aga emmesid võib ikka idealiseerida :)
nojah, rahaasjades on lood ehk veidi kehvad ,aga minu vegeteervat eluviisi ta ikkagi toetab :)
Kahjuks kirjutab ta o m a bloogi liiga harva kah....

Laupäev, mai 13, 2006

mulle tundub, et...

mu bloog on väga igavaks läinud. Asi on selles, et ma lihtsalt kirjutan liiga palju. Ma jätan siis iga kolmanda korra vahele ja teen selle asemel midagi konstruktiivset. Proovin, aga lubada ei saa....
emm...peaks magama minema või raamatut lugema või eksamiks õppima või...
tegevusi on vägagi palju.
oijahhhh....

Reede, mai 12, 2006

kuidas ma mitte ei õppinud

Teispäeval on eksam, aga kui ma Dorisega Pirogovil maha postasin, polnud meil kummalgi õpi tuju. Ega tulnudki. Vahtsime mis me vahtisime ja läksime hoopis rattaga sõitma. Mööda jõekallast üha kaugemale. See oli teine kallas, mitte see millel tavaliselt jalutan. Seetõttu ma nägin põnevaid asju, näiteks liivakivi seina Emajõe ranna läheduses ja....loomulikult nagu sellistel pukudel ikka- fotokat polnud. eks see ilu ongi ainult silmades, mitte pildil.
Sõitsime sõitsime. Mõnus oli, veidi kurnav ka. Siiski on mul hea meel, et vingerdasin ja eelistasin õppimisele sellist poollooduslikku matka.

Muide, käisin ära sellel paljuräägitud näitusel ka. Ehk siis Dialoog pimeduses. Väga tore oli küll. Kas tore on õige sõna? Pime olla ei ole ju eriti tore, aga just see oligi näituse eesmärk- mis tunne on olla pime ja loota kõigele muule peale oma silmade. Alguses oli muidugi väga abitu olla. Õnneks oli giid väga abivalmis ja nii me õnnetud nägijad üritasime väga väga tasakesi kõndida nii, et millelegi otsa ei komistaks. Ajapikku läks asi veidi lihtsamaks. Saab hakkama ka teiste meeltega (suletud ja ohutus keskonnas muidugi) ja..ega pimedaks jäämine ei ole säärane katastroof, kui tunduda võib. Väga tõsine asi küll, kuid igatahes on võimalik hakkama saada :)
Soovitan soojalt näitus üle vaadata- mõttemaailma avardab see kindlasti.

Homme ma vist ka eriti ei õpi-ometigi on ju see! pallaadium cup! Olen ikka ja alati tahnud ratsavõistlusi vaatama minna, aga küll on olnud seda, et need liialt kaugel või siis, et ma lihtsalt ei tea, aga nüüd kus mägi lausa muhamedi juurde tuleb, pean kindlasti minema :)
Loodetavasti leian selleks endale kaaslase ka. Hobused on väga väga väga toredad. Ei tea, kas neile suhkrut ka anda tohib :p?

Kolmapäev, mai 10, 2006

soojad ööd

mida suvisemaks lähevad ilmad ja pikemaks päevad, seda vähem tahan ma magada või kodus istuda. Palju parem on veeta aega Pirogovil või jalutada niisama soojal hilisõhtul. Eile oli tore koju tulla ehkki veidi painav. Ilus oli see, et tänavatel ei tulnud vastu keegi peale kasside, painav see, et oli mingi kummaline tunne. Kas süüdi on Minni kes rääkis vaimudest?
Tulime just jalutamast. Ma tahtsin end liigutada ja nii käisime Liisiga piima ostmas. Uskumatu, me tegime sörkjooksu lausa. Korra kuus võib ikka trenni teha.

Liis magab, aga mina ei taha magada. Ehk tuleb mu Itaalia päkapikk MSN-i? Saadan Tiinale mailile fotosid ja kuulan Suzanne Vegat. Unelen. Teistmoodi olek on. Ehk tuleb kauaoodatud inspiratsioon või kui ei tule siis...olen niisama.See on ka omamoodi tore. Loodan, et Liis väga ei pahanda klaviatuuriklõbina peale....

Esmaspäev, mai 08, 2006

kellele seepi, kellele raamatuid

Kõigil on oma väikesed nõrkused. Liis näiteks armastab hullupööra seepi. Isiklikult pole ma teda nuuskimas ja nuhkimas käinud, küll on ta aga rääkinud selelst, kuidas ta kaaluseepe ikka ja alati vaatab ja sageli ka ostab. Ka lihtsalt palmolive'd ajavad asja ära. tänu tema suurele seebiarmastusele, oleme alati ka kätepesuseebiga varustatud. Tõepoolest, enne lõppeb meie majas otsa WC-paber kui seep. Minul ka seebid muidugi meelidivad kui see aasta pole ma vist ainsatki killukest ostnud. Kasutan Liisi seepe. Muidugi kalleimaid ja parimaid ma raisata ei söenda, pesen niikuinii vaid käsi. Aga Tiina kinkis meile jõuludeks ka seepi - tema puhul muide ma kahtlustan, et see oligi väga heatahtlik ja üldsegi mitte irooniline- ja nüüd kus sel teemal jutuks läks...mõnus vaarikalõhnaline seep, mis on kahjuks Tallinnas. Unistan ja igatsen väga...seniks lohutan end dušigeeliga....

Mina olen hirmus raamatuahnitseja. Eriti meeldivad mulle luuletuskogud ja pisiformaadilised ilusasti kujundatud raamatukesed. Nüüd alles äsja oli Prima Vista kirjandusfestival kus loomulikult toimus ka raamatulaat- olen kahe teose võrra rikkam. Kohustuslik kirjandus on üsna oluline, oma raamatuteks aega ei jäägi. Ometi aina ostan ja tassin neid kokku. Jube lugu. Lihtsalt hea tunne on kui sul on oma raamatud, mida saab ikka ja jälle sirvida või siis lugeda hästi hästi aeglaselt, pikkade lausa pooleaastaste pausidega. tegelikult ma loengi alati mitmeid raamatuid korraga. Jätan pooleli, võtan mõne teise teose, unustan esimese, lõpetan teise, alustan esimesega katkijäetud kohast uuesti.

Muidugi jätame märkimata selle, et kodus Mustamäel riiulid pungitavad ja raamatuid lihtsalt ei ole kuhugi panna. Ikkagi! Siin ühikas aknalaual ja riidekapiriiulil eel veidi ruumi on... niisiis käisin eilegi lahkesti raamatuid juurde hankimas. Tädi klassiõde pakkus mulle raamatuid, mis kodukorrastuse käigus üle jäid. uurisn ja puurisin. Leidsin üht ja teist. Hoidsin end siiski tagasi teades, et on asju, mis ahvatlevad, aga mida ma niikuinii kunagi ei loe, kas lihtsalt ei jõua või ei viitsi. Sellegipoolet sain oma viis köidet..Noh kogun siis paberit ja saan seda keskeas ise mõnele noorele raamatuhuvilisele sokutada. Loodan, et sel ajal veel raamauid ka loetakse :S
Raamatukogu on ka üks tore asutus. Väga väga meeldiv. Kui ainult 50-krooniseid viiviseid maksma ei peaks :(

Muust elust ja naljast kirjutan ehk teises sissekandes...

Reede, mai 05, 2006

Beliin, Berliin

Olen tagasi ning täiesti elus ja terve. Vähemalt nii olen MSN-s kõigile vastanud :)
Olen siis korralik ja kohusetundlik ning annan panen mõned muljed kah kirja. :)
Esimene tore asi oli muidugi lennukiga sõitmine. Viimati juhtus see 6. klassis ja pimedal ajal. nüüd oli ilm selge ja niivõrd ilus oli tõusta üles õhku ja vaadata alla Tallinna ja Eesti põldude peale. Hiljem kui lennuk juba kõrgemal oli sain kilgata - Hiiumaa! Saaremaa! Üsna täpselt sellise kujuga, nagu maakaardi järgi harjunud ollakse, ainult veidi lapikumad :D



Berliin ise - eelkõige kontrastide linn. Uus ja vana on nii segunenud, et ma ei teagi täpselt mis sellest arvata. Julged berliinlased, mis muud. Schlossenbrücke skulptuurid ja DDR-i suur lammutatav hoonemonstrum, Riigipäevahoone ja suur klaaskuppel keskel, Marienkirche ja Jalgpallilik teletorn.
käidud on siis Brandenburgi värvate juures, Charlottenburgi lossi juures, Berliner Domis ja mujalgi.
Berliini müürikest- seda osa, mis veel järgi- nägime kah. Ega ta midagi erilist ei olnud. paljudele pakub see aga huvi.
Noh see on nähtud

Eks me veetsime oma aega üsna turistilikult. Sehenswürdigkeiten ja spatzieren. Sõitsime ka tõelise turistibussiga, kõrvaklapid peas, mööda linna ringi ja vaatasime pungis silmil, mida linnal näidata on.
Hiljem veel omapäi linnakaart käes üritades aru saada, kus me
siis täpselt oleme. Seiklesime busside, trammide ja metrooga :)
Mina muidugi pildistasin palju :D Mis siis, et tõelised turistipildid, ikkagi tore. Nautisme ka kevadet, mis Berliinis on täies elujõus -
kohe kohe hakkavad seal õitsema sirelid, mmmm....

Berliini aura? Vägagi põnev. Seal oli tunda, et elu keeb kuid puudus närvilisus ja anonüümsus, mida on tunda Tallinnas.
Võibolla ma idealiseerin, aga see, et Berliin on multikultuurne- türklased, mustlased, kes iganes veel -teeb linna kirvemaks
ja kuidagi elujõulisemaks. Tore oli näha, kuidas kergemeelsed üritasid võita sõrmkübaramängus ja alati ikka lihtsalt rahast ilma jäid. Mitte, et ma tunneksin rõõmu teiste rumalusest, aga lihtsalt...eksootiline! Tore, et ikka ja jälle oli kuskil mõni tänavamuusik. Üsnagi tühjas metroos mängs vuntsidega räpaks mustlane akordionil romanssi. Räpane, aga siira naeratuse ja lopsakate vuntsidega.

Inimesi oli kõikjal palju, aga kordagi ei tekkinud tunnet, et ruumi oleks vähe. Tänavad on siin ikka tunduvalt laiemad ja...Hoonete vahel on rohkem vaba ruumi. Lisaks sellele on Berliin üks vägagi roheline linn.
uskuge või mitte aga meie üürikorteri lähedal(mis asus üsnagi kesklinna lähedal) oli surnuaed, kus laksutas ööbik ja silkasid ringi jänkud.

Kolm päeva on mudugi liialt vähe, et kõike näha ja avastada, aga alustuseks paras. Suurte reiside sõber ma niikuinii ei ole. See lühika aegao li ideaalne nägemaks, et tegemist on toreda linnaga kuhu tagasi tulla ja....ehk mõnda aega eladagi... (kui ainult kohvi hinnad madalamad või sissetulek suurem oleks :D)

Pilte on muidugi palju-palju, mõned tulevad fotobloogi üles ka :)