neljapäev, november 29, 2007

Normaalne postitus

eelmise teksti ümberkirjutus:

Tähtajad lähenevad. Ma hakkan usinalt tööle. Ma loodan, et see õnnestub. Head-aega!








Iroonia seisneb selles, et kui ma tõepoolest iga postituse peale 2 minutit kulutaksin siis....
teate isegi: oleks on tore poiss

kolmapäev, november 28, 2007

Masterplan ja vaimne kabinet

Panin aurumasina käima ja kui kütet jätkub, siis ma saan isegi millegagi hakkama. Kütteks on vaja präänikuid ja piitsa. Ma veel ei tea kumb paremini toimib, aga "magada" enam ei saa ja tuleb asja kallale asuda. Kõik tähtajad närivad hinge. Tegemistvajavad tööd kisendavad nagu sireenid ja mul sai just äsja männivaik otsa.
Toimin ma aga ikka minule tüüpilisel viisil- maratoni alustame sprinterkiirusel.


Tjah. Aga vähemalt tegin ma endale "masterplaani" (mida iganes see ka ei tähendaks) ja vaimse kabineti ehitamine on ka täies hoos. Noh eks näis, kas saab asja. Aga kui endale võetud tähtajast üle lähen ja päristähtajaks valmis saan, siis on ka tubli saavutus. Tuleb luua preisi kord ja üleüldine ordnung. Piitsa! (Kõht on tühi- tahaks präänikut.) Appi, mul on juba hirm :)

Noh, aga tegelikult on see huvitav. Kui sisteem tööle hakkab siis.... ooo, ma suudan korda saata imesid! Praegu käin ma küll liiga tihti kruusi täitmas (kohvi või teega) ning siis tuleb jälle muusikat otsida ja MSN-i piiluda ja....Aga optimismus on ja muu lohiseb ühel või teisel viisil järele.

Loodetavasti ei tule mul enda motiveerimiseks iga päev siia sellist juttu kirjutada. Valiksin parema meelega hüpnoosi või orjapidaja :) Aga ma saan hakkama, sest muud võimalust lihtsalt pole :P

Tšutšufrei, kullakesed!


PS: õues on külmakraadid ja see on mõnus
PS2: reedel on palgapäev
PS3: inimesed on nii ilusad ja head, päriselt ka

esmaspäev, november 26, 2007

Rõõm tänasest päevast

Lugu on nüüd selline, et lähen kl 6.40 rongi peale. Mõistlik inimene oleks juba kaks tundi tagasi magama läinud, aga kas ma olen üldse kunagi end mõistlikuks pidanud? Tegelikult seda, enam, et peaks, ma ei taha. No tegelikult ma kohevarsti lähen. Enne paar rida või nii...

Ma tahtsin kirjutada sellest teisest tasandist. teadsin kohe, et sõnadesse pannes on see midagi muud, ehk isegi midagi labast. Aga....nüüd ma ei saa sedagi. Kogu tee koju tulles proovisin sisemist lobisejat blogiteksti jutustamise asemel vait olla. Lõpuks ta ikkagi mõtles selle teksti enam-vähem tervikuna välja, aga no nüüd on see jutt kadunud ja see mida ma praegu kirjutaksin, ei väljendaks enam seda tunnet.

Enne oli tunne, et vajun kohe mülkasse, kaotan iseenda ja see nn hirmutis võtab võimust. Aga siis - mõned (minu jaoks) kulunud käibetõed ja ma sain jälle kontrolli enda kätte. Uskumatu, et need nii lihtsad asjad võivad ununeda. Tahtejõud ja otsustamine ja muud polegi nagu vaja. Hõljusin koju. See tunne! Kõige tagasihoidlikumalt öeldes absoluutne tasakaal. Parem veel kui unenäod. Ja see ei olegi nii raske, kui mitte end argiellu ära kaotada :) Mingi kindlustunne, samm lähemale Suurele Taipamisele. Ja sõnad ei väljenda ses suhtes muidugi midagi....

Aga eks mõttetöö seminaris ja Kaplinski Athena pööningusaalis oma muusikavalikuga veel süvendasid seda heaolutunnet. Tõepoolest, rõõm ühest ilusast päevast. Kaks minutit veel...

pühapäev, november 25, 2007

Pidustused

Eilne oli nii oi-oi-oi, et ma ei teagi, millest alustada. EKS sai 100-aastaseks ja pidu kestis terve päeva. Ja tegelikult pool ööd veel pealekauba. Kellega siis veel kirjanduslikke sündmusi tähistada kui mitte Anu ja Britaga. Igasuguseid (kirjandus)inimesi oli. Kohutavalt põnev oli! Inimesed, jutud, inimeste jutud. Täiesti uskumatud vestluskaaslased ja üldse...raske midagi mõistlikku öeldagi.

Aga see juhtus banketil. Enne seda oli tore arutelu kirjanduse ja interneti teemal ning peale seda lihtsalt vaimustav etendus. Oli näha, et näitlejatel oli lõbus ja seega publikul seda enam. Mõnus Ja ma sain Anuga kahasse aina pildistada ja pildistada :) Õhtu lõppes muidugi teada-tuntud Zavoodis. Veini peale Jamesoni juua ei ole ehk mõistlik, aga midagi ei juhtunud. Lihtsalt tüütu oli hommiku eel meeletu pissihädaga koju kõmpida ning und ei tulnud. Segane nagu ma olen, ärkan ma peale piduöid ikka plaksti kl 9. Kusjuures ma meeletult pingutasin, et mitte kl 7 end üles tõusta. Uni oli ka, bankett vist jätkus, aga pärast sorteerisin oma vanu raamatuid - leidsin Berti päevikud ja vanad Miki-Hiired.

Muud teemad: olen jätkuvalt krooniline hilineja ja mul pole kunagi piisavalt sokke. Täna ma küll Piretile midagi kirjutada ei viitsi....

reede, november 23, 2007

blablablaa

Eile oli hea päev. Üleeile oli hea päev. Täna on lihtsalt tuim päev. Sajab vihma ja on hall ja ma ei leia oma rütmi. Raamat on põlvedel ja kaks lauset ma lugesin ju ka. Vaatan jälle aknast välja või loen blooge ja....vaatan ehmatusega, et kell on kaks. Tahaks võileiba, mitte tarkusi. Või siis vähemalt ajaviitekirjandust, mitte tarka teooriat.

Eile oli unenäolisus. Täna on tühjus. Tahan ikka veel võileiba(Tulen kohe tagasi), aga kirjutada ei oska suurt midagi. Ootan, et tuleks Liis koolist koju. Läheksime poodi ja eksistentsiaalsed mured taanduksid, sest ostlemine on lihtsalt nii nummi. Muresid mul tegelikult praegu polegi. Sügishaigus on taandunud. Kevadet ootan ikkagi, sest ikka oodatakse talvel kevadet ja suvel talve. On külm, sest aken on lahti, aga õhk on nii mõnus ja värske.

Loete te ikka veel?

Hästi siis! Eile käisin Britaga Apollos, aga ma ei ostnud ühtegi raamatut, mis on tõeline tahtejõu areng. See suvi oli nii kehv ilm, et rulluisutada eriti ei saanudki. Nüüd tahan eriti meeletult rulluisutada. Taiji trenni tahaks ka. Tahaks mingisugust graatsilisust omandada, distsipliinist rääkimata. Kuulasin кино'd ja sain mõnest sõnast aru: Я люблю этот город,/Но зима здесь слишком длинна. Nüüd itaaliakeelne laul, mis mulle ära tõlgiti, aga mis ikkagi arusaamatu on. Ja mõned Joe Dassini laulud..isver, mis muusikat mul kõik on :D Salut. Comment tu vas? Faire moi un bon café. Jah, oskan tõesti perfektset prantsuse keelt :) Aga võõrkeelne muusika on eksootiline ja seepärast nii mõnus. Isegi siis, kui laulud on minust dekaade vanemad. PS: inglise keel ei ole päris võõrkeel.

Nägin unes, et lebasin asfaltil mingi ahvatleva nolgi embuses. Aga just siis, kui me suudlema hakkasime, helises telefon. Võibolla ongi nii parem? Muidu oleks ehk tema une-tüdruksõber mulel kallale tulnud. Peale kirjanduslikku teisipäeva nägin ma aga unes kirjandusüritust, kus tegelikult lihtsalt saalitäis inimesi telekat vaatas. MV kandis kummalist peapaela ja TK-l oli eriti agressiivne meik. Brita oli tavaline ja teisi ma ei tundnud.

Ikka veel loete? Noh, ainult igavamaks läheb ilmselt :)

Hmm, pole häid ideid, kuidas lugejaskonda piinata? Tean! Paneme mõned testid või... ah, tegelikult ma ei viitsi enam teste teha. Või teid huvitab ehk meeletult what kind of pie am I? Aga palun:
You Are Lemon Meringue Pie

You're the perfect combo of sassy and sweet.
You always know how to brighten someone's mood, but you're not overly sappy.
In fact, you can be a bit too honest at times. And most people find that refreshing.
While you're always true to yourself, you keep things light. That's how people are able to stomach your slightly bitter outlook.

Those who like you have well refined tastes.
You're complicated - and let's face it - a true enigma.
You enjoy defying expectations, and there are many layers to your personality.
There's not one easy way to define you.


Tegelikult ma pole ju üldse mingi pirukas. Nii paks ma nüüd ka pole :D
Ja nüüd olen ma nii kurnatud, et tänaseks aitab :)

teisipäev, november 20, 2007

naljanurgake

Tunnen end puudutatult.
(Vajuta pildile, siis on teksti ka näha...)

esmaspäev, november 19, 2007

mõnusad asjad

Oi kirjutada on tore. Ma kirjutaks kohe päevad läbi, kui seda enesekriitikat poleks. Aga enesekriitika on. Muidu kirjutaks maast ja ilmast ja kõigest, mis sinna vahele jääb. Tegelikult kirjutangi, aga kui eesmärk on olla tark ja vaimukas, siis tulemus on sageli lihtsalt tobe. Või tegelikult - lausa rumal. Aga õnneks on Enn Kasak ja igasugused teised tegelased, kes ütlevad et inimesed ongi lollid ja tõde polegi olemas ja muud sarnast. Ja tuju läheb paremaks. Mina pole selle universumi ainuke loll- neid on miljardeid :)

Tjah, 4. aasta ülikoolis ja mida ma võin kokkuvõtvalt öelda: ma olen teada saanud, et ma tean ikka väga vähe, aga teadmisväärset on väga palju. Ja kuigi tõde siis justkui poleks, on neid ebatõdesid ka nii kohutavalt põnev teada. Pea on ideedest ja infost nii tulvil, et teinekord ma imestan, et mu aju veel plahvatanud pole.

See info ja tarkused ei tähenda muidugi, et ma enam kergemeelne või naiivne poleks. Aga kuna ma endale nii tohutult meeldin, siis on neiski midagi toredat. Või nii ma vähemalt pean arvama, eks? Et kergemeelsus on palju toredam kui tühiste asjade pärast muretsemine (ja mõnikord mulel tundub, et ma olen imbetsill, et ma nende asjade pärast ei muretse) ning naiivsus on palju parem kui sapine küünilisus (kuigi küünilisust on mul rohkemgi kui Kolumatsil).

Aga õnneks on huumor :) Kujutluspilt Britast kollase ujumisrõngaga ei taha kuidagi silme eest kaduda ja Liisiga pimedas toas, kumbki omas voodis, irvitada on ka tore. Sellised inimesed ja nende olek teevad ka kõige jubedamad päevad paremaks ja ma arvan, et mul ei ole siin blogis nüüd mõnda aega vinguda vaja. Sain aru, et hea enesetunde jaoks on vaja vaid koormate viisi absurdi ja irooniat. Sain mõneks ajaks annuse kätte! Tänud!

Ahjaa! Unes olin rase ja kukkusin rõdult alla. Aga kuna ma kukkusin puulehti täis kärusse, siis jäime mina ja mu lapsuke täiesti terveteks. Teine uni oli palju põnevam: tuli päästa maailm mingi hiiglkasvu türanni käest. Aga teine uni oli liiga segane, et seda seletada. Mäletan vaid seda, et türannile tuli sisse sööta jaanalinnumunasuuruseid tablette, mis õnnestuda ei tahtnud. Maailm sai siiski päästetud...Ja hommikul oli hästi mõnus ärgata.

neljapäev, november 15, 2007

olen naeruväärseks muutunud

Kui me Liisiga filme vahime, siis me enamasti ikka irvitame kõvasti nende nn filminaiste arvel, kes nii irratsionaalselt käituvad ja alati ümber mõtlevad ja alati kuidagi ebaloogiliselt mõjuvad. Ja siis me küsime teineteiselt, et issand, kas siis naised ongi sellised, nagu neis filmides. Et kas meie kaks oleme mingid hälvikud, kes reeglina ikkagi loogiliselt käituvad (Vähemalt iseenda arvates loogiliselt).

Nüüd ma vaatan, et minust on ka filminaine saamas. Võtan vastu ebaloogilisi otsuseid või ei suuda üldse otsuseid vastu võtta või muudan päevas mitu korda arvamust. Räägin teatud inimestega ebalevalt ja mõnele ei vasta üldse. Täpselt nagu ma oleks kuskilt romantilisest komöödiast malli võtnud. Sealsed naised mõjuvad filmimeestele müstiliste ja huvitavatena. Aga päriselus võib sellise isikuga suhtlemine ilmselt üsna frustreeriv olla? Meile Liisiga on need nn filminaised naeruväärsed. Aga vot kus lops, nüüd olen ma iseendale ka naeruväärseks muutumas. Ja paraku ei käi kaasas sellega mingit müstikat.

Eneseanalüüs on tegelikult ületanud igasugused mõistuspärased piirid. Iga sõna, iga tegu saab range kriitika osaliseks. Õnneks sain ma Britaga sel teemal rääkides teada, et me kõik teeme seda. Natuke see mind ikkagi lohutas ka :) Aga ega ma endale suurt armu ei anna ja eneseanalüüs, millega ma vist tõesti liiale olen minemas, on tegelikult päris väsitav. Seda enam, et ega keegi neid minu "eksimusi" niikuinii tähele ei pane. Kuni tegemist pole erilise prohmakaga, mõtlevad kõik ikka ennekõike iseenda tegudele. Sügistalv ongi vist selline iseenesesse puurimise aeg. Varemalt ma pole seda nii tajunud, aga issand kui kõik järgnevad sügistalved minu elus praegusega sarnanevad, siis saab minust küll ahervare. Või muutun tuimaks, mis on tegelikult veel hullem...

Lugesin "Harjutused" läbi. Väga maitsev oli. Üks neist teostest, mis peale läbi lugemist minu peas edasi elas. Nii ma siis kõndisingi täna linna poole ja minu peaajus vadistas üks Anton Nigovi teisik, kel tulid uskumatult põnevad ideed ja kelle lausestus ka päris hea oli. Aga kõndides ei saa ju kirjutada....Nüüd läks Anton mõnda teise ajju ja ma enam päris täpselt ei mäleta, mida ta ütles. Kõndides oli siiski põnev kuulata....Midagi suutsin hiljem siiski ka märkmikusse kirjutada.
Ja täiesti niisamafakt on see, et bussis lugesin teise Antoni, A. H. Tammsaare elust. Nigov oli huvitavam.

Istun raamatukogus ja lugeda eriti ei viitsi. Veel vähem viitsin ma koju minna, sest kui koju lähen, siis sealt ma enam välja ei tule. Aga me tahame ju Britaga minna filme vaatama. Nüüd ma siis istungi siin, produtseerin üsna mõttetut teksti ja proovin paralleelselt välja mõelda, mida veel 2,5 tundi teha. Tuleb vist ikkagi lugema hakata? Küsimus on, mida? Kott on jälle raamatutest pungil....




kolmapäev, november 14, 2007

autosõit, bussisõit ja lumised väljad

Tulin (Tal)linnast. Lumesadu. Mõnus valge ja puhas lumi ning libedad teed. Liiklusummikud ja kibestunud eelkeskealisele närvidele käivad noored, kes üle bussi oma telefonist nõmedat muusikat lasid. See oli 17a. Tartu buss oli palju toredam. Bussijuht kuulas nagu bussijuhid ikka - Elmarit. ja see muusika mis sealt lasti trügis kõrva kui minu muusikas mõjuvad pausid pidid olema. See häiris siiski natuke vähem, sest loodus rahustas mind maha. Pealegi nägin ma bussiaknast põtru ja metskitsi, mis pani mind pea pisarateni heldima. Tühja sest Elmarist.

Eile nägin ma allaaetud rebast. Oli teine alles värske, ainult paar korda rataste alt läbi käinud. Muu tee oli tühi, autosidki polnud väga palju. Sõitsin Tammsaarde ja tegin ühe "päris" tööpäeva. Oli mardi- ja kadripäeva tähistamine. Võtsin kodust triibulise kangatüki(mis oli ostetud mu ema poolt ca 15 aastat tagasi) ja tegin endale haaknõeltest seeliku. Hoolimata sellest, et tragikoomiline element minu elus on suur, püsis mu 3-minuti seelik seljas terve päeva. Siis ilmusin laste ette ja püüdsin hästi pedagoogiline olla. Oma rõõmuks ma nägin, et nad ei igavlenud ega haigutanudki. Väga palju.

Õhtul sõitsin koju ja olin täiesti läbi. Ja mis saaks veel siis kui iga päev tööl käiksin? Isver. Tõusta iga hommik kl 6.30 ja jõuda koju kl 18.30. Selleks on küll tahtejõudu ja ka lihtsat jõudu vaja. Aga mööda talviseid teid üksinda sõita ja mõttetesse kaevuda on imetore (libedus muidugi hirmutab). Appi, kas tõesti tuleb mul tekitada uus märksõna "töö" ?

Ja emme on ka üha toredam. Mis me vanasti tegime, seda ma nii täpselt ei mäleta, aga nüüd veedame õhtuid nii, et joome klaasikese veini ja räägime elust. Tema räägib ema Goirot'st ning mina küsin, kas ta on lugenud seda ja seda raamatut, mida ma talle lugeda olen andnud. Ta tavaliselt ei ole. Ja siis enne kui ma ära lähen, sunnib ta mind mingit toitu kaasa võtma. Täna reisis minuga koos üks väärikas kanakints, kes käis ka loengus ja Dorisega aega veetmas. Nüüd ta aga otseses mõttes chillib külmkapis.

Nüüd on aga nii, et ma pean juttu vestma minema. Meil on Piretiga diil, et kirjutame teineteisele iga päev ühe omaloomingulise teksti. Suurepärane idee. Ja nüüd ma ei arvagi enam poole lause peal, et eelmine pool lausest on nii mõttetu, et parem on kõik maha kustutada. Kes teab, mõni asi hakkab ehk isegi distantsilt meeldima. Ja enne kui ma ümber mõteln, et mis lollusega ma jälle hakkama sain, panen ma midagi uitmõtetesse üles. Endale, et olla julge (ja leppida oma edevusega) ning teistele ajaviiteks. Praegu ma vist kannataks ka väga laitva kriitika välja ning ei pilgutaks silmagi. Ja siis samas tahaks argielu triviaaluste peale lahinal nutma puhkeda....

Asjad peaksid siiski liikuma paremuse poole- nägin unes, et lendasin. Tegelikult oli mul selles unes hästi kiire ja siis ma nägin üht poissi, kes rulatas. Hakkasin ka mina rulatama. Ainult, et minul polnud rula ja nii ma siis hõljusin edasi endale ühe jalaga hoogu lükates. See toimus Ülikooli tänaval ja mina tahtsin jõuda Lossi majja. Aga enne tõi äratuskell mu reaalsusesse. Kahjuks.

esmaspäev, november 12, 2007

kõige tähtsam postitus üldse

VAQuaynWgg


lumi tuli maha...

Lumi tuligi maha ja see on väga tore, sest valge maa mõjub natukenegi positiivsemana kui must ja lögane maa. Külm on küll, aga seniajani olen kõik talved ilmast hoolimata üle elanud :) Kuigi natuke naljakas see on, et Liis, vana külmavares, kaebab kogu aeg selle üle kui palav tal on ja mina vana kuumavereline aina värisen. Teejoomine üldiselt aitab, aga Liisiga tuleb vahetevahel kasvõi ajaviiteks vaielda:
-Pane aken kinni, külm on.
-Aga siin on nii umbne.
-Aga me lähme ju niikuinii jalutama kohe
- aga kas meil siis toas ei või natuke värsket õhku olla ?

Ja nii edasi. Muidugi on meil õhku vaja. Isegi külmal ajal. Aga niisama nalja pärast on ka tore vaielda. Aga kui me eelmisel kevadtalvel õndas üksmeeles akent lahti hoidsime, saime majahoidja käest riielda, et miks me majast soojuse välja laseme. Sest kõik peale meie ju teavad, on just meie akna ahtihoidmine põhjuseks, miks ühika soojaarve nii suur on.

Liis on üldse muutumas ja mina ka. Vanasti tõusin ma suure entusiasmiga üles ja äratasi Liisigi, kes kuidagi vaevaliselt end siis üles ajas. Nüüd tõuseb Liis varakult ja mina ägan oma voodis (õieti räägitakse, et magades ma niutsun ja ohin), sest unenägu on veel pooleli ja üldse on pimedas nii raske ärgata.

Ükspäev (see ei ole nädalapäev, väidab Seppälä, aga ma ei mäleta, mis päev see oli) käisime Zavoodis. Dorisega. Ja üllataval kombel tuli Liis ka. Inimsed olid seal hoopis teistsugused kui ma harjunud olen ja muusika, mis mõnes teises kontekstis on täitsa kuulatav oli nii jube, et lõpuks õnnestus omanikul meid sealt välja suitsutada. Zavood ja räpp? Zavood ja 90ndate popp? Ma arvan, et mina ja Doris pole ainukesed, kes siin ebakõla märkavad...

Millest me Dorisega vestlesime? Ma olen siiamaani arvanud, et see on maailma igavaim teema: Me rääksime tööst. Et me töötame ja me saame palka ja tööl käimine pole üldse tore ja... Muidugi veel see klassikaline teema: raha ei ole. Kui kohutav! ma olen muutumas omenese hirmsaimaks ettekujutuseks. Mõtlen rahast ja tööst ja sellest kuidas oma aprilliks-maiks valmivat üürikorterit sisustada.

Õnneks on raamatud ja tagarida. "Harjutused" pole sugugi helge raamat, aga midagi on seal sellist, et tahaks aninult lugeda ja lugeda. Veetsingi unistuste nädalavahetuse: voodi, kohv, vaikus ja süvenenud lugemine.

Oi kui tore oli blogida. Ridiridirallala! Nüüd lähen, kuigi mul juba nädal aega üldse raha ei ole, Dorise juurde Pange.

reede, november 09, 2007

9. november - tavaline päev

Täna ma ei viitsi kuskile minna. Aga ikkagi tuleb teha nägu, et olen asjalik ja tubli inimene ja et ma pole selline, kes oma päevi maha magab. Eriti kuivõrd õhtul tabaksid mind süümepiinad, et kõik need tegemist vajavad asjad on edasi lükatud, tuleb mul siis ikkagi vist sammud raamatukokku seada. Seal on toolid ja lauad ja piisavalt ebamugav selleks, et ma keskenduda suudaksin. Siin on voodi ja saab kohvi juua ja aknast välja vaadata ja muusikat kuulata ja internetis istuda. Ma ei ole osav kiusatustest keelduja :)

Muidu olen ma üllatusega märganud, et ma hakkan tasapisi laiskusest välja kasvama (ptui ptui ptui). Tööd teha on mõnus :) Siis, kui sa tead täpselt mida teha ja kuidas. Noh, ma päris täpselt ei tea, aga leiutada on ka mõnus. Ja eriti mõnus on kirjutada. Saadame Piretiga juba nädal aega teineteisele omaloomingut ja tegelikult piisab mulle ühestainsastki lugejast, et end motiveerituna tunda. Ühele ainsale inimesele ma seda jama muidugi saata julgengi, aga seda jama on ka mõnus kirjutada :)

Viimased kolm raamatud, mis ostnud olen, on luulekogud. Kas neist on sellised, mida käisin pool aastat Apollos noolimas. Noh ja nüüd oli mul vaja need 10-päevase vahega endale osta, sest muidu ma hakkaksin arvama, et ma polegi impulsiivne. Raha muidugi enam eriti pole, aga kuna nende tekstide lugemisest maailm üldse luuleks on moondumas, siis mis selle olme pärast ikka muretseda.

Ma ei tahaks täna teha muud, kui peatada sisemonoloog ja vaadata aknast välja kaugusesse. Aga sisemonoloog peatub pooleks sekundiks ja siis muutun ma niisama istudes rahutuks. Tahaks mere äärde tuulte ja karge õhu kätte...

Lund tahaks ka, aga jõule küll mitte mingil juhul!

Laul võiks täna olla selline:

esmaspäev, november 05, 2007

Ei jäta maha

Ei. ma ei hülga seda blogi siin. Mitu aastat kirjutamist on tekitanud sõltuvuse ja sellest ma enam ei saa (loe: ei taha) lahti saada. Sest kirjutada on uskumatult mõnus. Värsked lood on igavad, aga vanemad postitused jällegi kohutavalt põnevad ka lugemiseks. Täna hommikul lugesin mõningaid vanu sissekandeid ja tundsin koraga nostalgiat ja rõõmu, et mu eneseväljendus on/oli kohati isegi üsna vaimukas. Näiteks on see siin!

Pealegi oskab iga tola selle blogi ka uuelt aadressilt üles leida. Vaja on vaid google't ja natuke visadust. See, millest ma kirjutada ei tahtnud, oligi põhiliselt hetkeemotsioon ja Liis sai kohe aru, millest ma kirjutada ei tahtnud. Sellest praeguseks piisas.

Üks kuu sai läbi ja teine algas. Noveber tõotab tulla parem, kui oktoober, sest oktoober oli tõesti väga tüütu. Ajas vinguma, aga muidu oli steriilne ja tundetu. Nüüd tuli lumi maha ja emotsioonid pääsesid jälle valla. Vähemalt sisemuses :) Mõtlen igasugustest M-dest ja mmmm...eestest. Üle saja aasta. Äkki ma ei olegi nii kibestunud ja enesessesulgunud kui tundus :) Hormoonid, ma ütlen! Või hoopis esimene lumi?

Nüüd vaatan ma selliseid videosid ja see on korraga mõnus ja natuke piinav. Lähevad hinge...




laupäev, november 03, 2007

dilemma

Eks tuleb endale lõpuks tõde tunnistada. Blogimine on ikkagi seotud edevusega. Vähemalt alguses oli. jagasin täiesti rõõmsalt kõigile seda aadressi ja nüüd aga teavad mu blogi vist ikkagi liialt paljud. Kõigest, mida ma kirjutada tahaksin, ma enam kirjutada ei saa, sest kõik, millest ma kirjutan, keerleb ikkagi nende minu ja nende inimeste ümber, keda ma kohtan või keda sõbraks nimetan. Ärge nüüd arvake, et mu aju on täis seebiooperlikke klatšijutte, aga mõtteid inimeste kohta ikkagi on, ja selliseid mõtteid, mida ma avalikult kuskil blogis küll kirja panna ei saa. Need pole pahatahtlikud mõtted, aga inimesi ei tea kunagi -keegi solvub, keegi saab valesti aru. Aga enda jaoks ma tahaksin need mõtted ikkagi kirja panna. Blogi on muutunud kuidagi kindlaks ja harjumuspäraseks eneseväljendusvormiks. Nüüd on ta aga liialt avalik.

Samas jällegi on üks minu ideedest just see, et mul pole midagi varjata. Tegelikult ei olegi aga tõesti - lihtsalt mõned inimesed võivad mõtetest valesti aru saada ja mõningaid asju tuleb rääkida silmast silma ning siis ei ole hea, kui keegi juba etteruttavalt blogist mingeid vihjeid või täiesti üheseltmõistetavat juttu loeb. Nüüd mul ongi dilemma. Äkki ma peaksin oma blogi aadressi ära muutma? Või üldse blogimise ära lõpetama ja mingit isiklikku päevikut pidama?
Mul ei ole lihtsalt julgust, et kõigest avameelselt kirjutada. Pealegi peaksin ma oma kirjutamisenergia ilukirjanduse loomisesse suunama.

Mida teha, mida teha?