Elu tõi mulle kontrolöri!

Kui me ühel palaval õhtul Roomas seltskondlikult ringi jalutasime, siis tekkis seltskonnal mõte, et oleks igati paslik üks gelato süüa. "Liis, kas sa jäätist tahad?" küsis keegi, ilmselt mina. Liis, nagu ikka, vaatas vastuse andmise asemel sügavmõtteliselt kaugusesse. Aga itaallased ei ole vist flegmaatikutega harjunud ja sügavmõtteline kaugustesse vaatamine jäi väga lühikeseks sest üks silmapilk hiljem oldi nelja jäätise eest juba makstud ja Liis pidi kiiresti reageerima ja ütlema millise maitsega jäätisepalle ta soovib. "Oih!" ütles Liis. Aga ta toibus kiiresti ja teatas, et tema soovib nocciolo-palli. Siis sai ta oma jäätise kätte kuid ta nägi endiselt veidi vapustatud välja. "Näe, ise sa otsustada ei suutnud, elu otustas sinu eest. Elu tõi sulle jäätise!" teatasin ma iroonilis-võidukalt. See lausung hakkas meile väga meeldima ja edaspidi täheldasime, et elu on meile toonud veel šokolaadi, kaheksajalgu, mozzarellasid, bussijuhte, kes jätavad maha oma bussi, et Liisi kohvile kutsuda ja veel palju muud.

Minule tõi elu eile kontrolöri. Ja nagu ikka oli see lugu äärmiselt totter. Mulle ei meeldi piletita sõita, sest kontrolöri pärast närveerimine on minu meelest asjatu närvide kulutamine seega ostan ma alati pileti. Jah, välja arvatud mõni üksik kord kui mul on väga halb tuju ja kõigest, ka võimalikust trahvist täiesti ükskõik. Aga üldiselt ma bussiga eriti ei sõidagi. Ainult selleks et trenni minna ja tagasi tulla. Seega neli korda nädalas ja alati piletiga. Kogu Tartus elatud aja jooksul pole ma siiski ühtegi kontrolli kohanud. Seega, millised on teie meelest statistilised võimalused, et mulle trahv määratakse? 0,0000001? Noh, kui te oleksite ükskõik kes, välja arvatud mina. Sest mina sain täiesti loogikavastaselt eile trahvi! Hurraa! Ja mis on kõige toredam? Pilet oli mul olemas! Aga üliõpilaspiletit see üks ja ainus kord mitte.

Täpselt sama totter kui see üks ja ainus kord, kus ma pühapäeva hommikul Tallinnas kell kaheksa ühe peatuse trammiga sõitsin. Ning just selle ühe ja ainsa peatusevahe ajal kontrollis mingi tädi umbes viie trammisõitja pileteid. Noh ja kuivõrd pühapäeviti on R-kioskid nii varjasel kellaajal kinni, siis.... Nojah!

Aga vot kui tore! Viimastises postituses kurtsin, et ei olegi midagi millest kirjutada. Näete nüüd kui tore, elu tõi mulle kontrolöri ja kohe on, millest kirjutada!

23. nov

Vaikus ja rahunemine. Ja porca miseria*, laiskushaigus! Olengi nii kaua nii tublilt vastu pidanud. Nüüd aga eksib pilk raamaturidadelt üha enam kasvõi tapeeti imetlema. Tahaks ainult magada magada magada...aga nõnda tunneb end praegu vist küll vähemalt pool Eestimaa elanikkonnast...

Muidu on nii, et endine "kooselu" Liisiga on taastunud. Palju rumalaid nalju, ällimäkbiilid ja rammusad võileivad kell üheksa õhtul. Kogu aeg on pime! Külm nii väga enam ei olegi - on meil ju praegu ka värdnovember 6 kraadiga.

Ja veel? No praegu ei olegi nagu midagi....




___
* Ja ma kasutangi seda hüüatust üsna aktiivselt. Kõlab ilusti ja võõrkeelne vandumine on ikka pehmem kui emakeelne. Pealegi - kas see päris vandumiseks klassifitseerubki?

Interneedus

Nüüd on meil Liisiga ühikas internet ja ma olen täiega mandunud juba ää-ää-ää...

Eile oli mu aju täis igasuguseid ultrafilosoofilisi mõttekäike ja elulisi tähelepanekuid ja kogu see mõttetegevus koormas mu aju nõnda läbi, et kui ma peale kooli bussis kodu poole sõitsin, siis proovisin paaniliselt leida lahendust, kuidas ajule "restart" teha. Noh, enne kui ta plahvatab. Tundub, et see toimiski, sest nendest suurejoonelistest elutõdedest ja blogimisväärsetest mõttekäikudest pole praeguseks miskit alles. Vot nii!

Praegu pean ma valima juutuubitamise ja "Paani" vahel. Tegelikult tegelikult...."Paan" on parem valik.

Üks elutõde siiski: Ära tee mitte kunagi midagi olulist, kui kuskile kiirustad. Ma astun sel kuul juba teist korda samasse ämbrisse.

nojah...

Eile rongilt maha astudes

tundsin end kui provintsist tulnu.

Pimedus, neoonreklaamid

ja pagariäri suured puhtad aknad,

mille kaudu paistis kätte

saiakest mugiv Kati Murutar,

kelle lahutusest lugesin

pooltahtmatult bussipiletijärjekorras

R-Kioski kollaselt SL Õhtulehe plakatilt.

Enne seda üks kerjus Balti Jaama tunnelis

pärast seda - turistideta Raekoja plats

(ikkagi november).

Üle kõige aga Portisheadi laulud nii kõvasti üürgamas,

et trummikiled olid purunemas.

Vaatasin Viru keskuse ja Solarise kiiskavaid reklaame

ja tundsin, et võiksin käia lõpmatult

kõrvadest veri nirisemas või

seni, kuni kukun kurnatusest maha

Või midagi sellist nagu siis,

kui astusin maha bussist suures võõras ähvardavas linnas

et kõndida varamärtsipimeduses seitse kilomeetrit

sinu poole mööda lõpmatult pikka prospekti,

teadmata siis, mida see tähendab.

Kunagi ma küll lubasin endale, et ma siia blogisse luuletusi nüüd küll rohkem ei kirjuta, aga nojah...

Colosseumi-uni

Eelmise unenäo jätkuks leidsin end jälle Roomast. Seekord ei suutnud mina ja minu ebamäärased kaaslased (sest ma ei mäleta, kellega seal olin) otsustada, kas minna Colosseumi või mitte. Lõpuks otsustasime mitte minna, aga et oma teed ebamäärasesse sihtpunkti lühendada, otsustasime sealt läbi minna. Nimelt oli üks Colosseumi ümbritseva tara väravatest avatud ja kauguses paistis veel teinegi avatud värav. Nii me läksimegi sealt läbi. Selle peale tulid meid carabinierid taga ajama. Nemad ju ei teadnud, et me kavatsus polnud piletita Colosseumi minna vaid lihtsalt oma teed lühendada.

Tegelikult ei tahtnud nad meid mitte niivõrd noomida pileti puudumise kui reaalse ohu eest. Nimelt oli seal mingi väga järsk betoonist kallak. Ega nad ei pidanudki meid hoiatama. avastasime selle ise kui nende eest ära jooksime. Veeresime sealt ilusti alla. Siis sattusime mingisse moodasse kompleksi, mis kõik Colosseumiga seotud oli. Seejärel keskendus kogu tegevus ühele itaalia keelt mitte mõistvale professorile, kes ühte kompleksi hoonetest oma seljakoti ära kaotas.

Mitte et see nüüd eriline uni oleks, aga mulle tundub, et kui ma neid siia rõõmsasti kirja paneb, mäletain neid varasemast rohkem. Quindi....

argielulisemat...

Ühikas on - teate - tohutult külm. Eile enne magamaminekut jõin kolmveerand liitrit teed, et sooja hoida. Kell neli varahommikul pidin ma muidugi selle tagajärjel üles tõusma, sest nii täis põiega magada ju ei saa. Käisin ära, pugesin tekkide alla tagasi ja....uni ei tule. Lihtsalt ei tule ja kõik. Külm. Ajasin hommikumantli ka selga ja ronisin tekkide alla tagasi. Ikka on külm. Ja uni ei tule. Siis tuli uni, aga siis ärkasin ma üles, sest liiga palav oli. Noh, ja kõigi sekelduste tagajärjel oli mul kõige parem uni kella 9 paiku. Ja nii ma järjekordselt esimesse esmaspäevasesse loengusse ei jõudnudki....

Aju on vähemalt värske? Suudan tõepoolest ilma erilise vaevata nädalas tuhatkond lehekülge lugeda....Aga krrrrrrrrdi külm on!

Unenägu Via Ottavianol

Rooma, paari sammu kaugusel Vatikanist. C, tema tiim ja mina - ikka pigem turist, mitte kohalik. Jalutasin sealkandis ringi, proovisin muidugi neid Vatikani eksursioonide pähemäärijaid vältida. Aga sattusin just nimelt C ja tema neiude otsa. Kartsin, et nad tunnevad mind ära. Tundsidki ja mul oli ebamugav. Kõik neiud olid riietatud nunnakostüümidesse ja see tundus minu jaoks juba liig. Müüa eksursioone Vatikani muuseumidesse nunnadeks riietatuna! Olin väga kohmetu ja et midagi öelda, siis ütlesin, mida ma sellisest äri tegemise viisist arvan. Ta vaatas mind väga väljakutsuva pilguga ja mina kohmetusin veelgi enam. Ütlen ma ju elus ja uneski väga harva sirgjooneliselt oma arvamuse välja. Isegi unes ei tulnud mulle õige sõna meelde. Kogelesin pikalt, vaatasin maha ja... I was just...eee...provoking you, ütlesin viimaks oma lause välja. Siis ärkasin ma üles.

Selline segipööratud mälestus sellest, mida Marit nimetab "üheks teiseks eluks". Olen veel kerges šokis. Kuidas küll ajaliselt lähedal seisev nii ruttu nii kaugeks jääb?

Mõistusega ei pea ma mitte kedagi halvaks või vastikuks. Ütlen endale, et tegemist on lihtsalt iseloomude erinevusega või proovin end mingil teisel viisil veenda, et inimene on tegelikult hea. Kui see inimene siis tõepoolest ilmutab mingisuguseid heatahtlikkuse märke- naeratab, räägib lahkelt, proovib sõbralik olla - siis ütlen endale näed, tegelikult on ta tore inimene. Hoolimata sellest jääb siiski mingisugune sisetunne, mis ütleb, et tegemist on ebameeldiva inimesega. Mingisugune ettevaatlikkus ja torkiv tundmus, mida ükski mõistuse hääl ei summuta. Nii on ka lood sellesama C-ga. Õnneks on niisuguseid inimesi mulle väga vähe ette sattunud, aga see unenägu tuletas meelde, et nad on olemas ja millegipärast on mul nüüd tunne, et mõnega neist ristuvad mu teed peatselt...Unenägudele ei tohiks liiga palju tähendusi anda. Või siiski? Eriti kui nad aeg-ajal kipuvad olema just niisugused.

link

lumi

Elu on ikka ilus, need mõned ebailusad perioodid välja arvata. Praegu on elu eriti ilus, sest valge puhas värske lumi on maas. Tjah, natuke kisub juba lörtsiseks ja lögaseks, aga sellegipoolest on mul eelkõige silme ees pilt eilsest õhtust, kus ümbrus oli tõesti imekaunis ja jõululine selle sõna kõige paremas tähenduses. Praegu on mul tõesti kahju, et mu armas fotokas Itaalias peab redutama. Nii ilusaid pilte oleks võinud saada....

Ja ikka ja alati hämmastab mind see lume tulek. Õigemini inimeste reaktsioon. Lumi on siinkandis igati tavaline nähtus, aga ikka tuleb ta iga aasta suure hurraa ja suure arvu liiklusõnnetustega. Hurraa karjuvad need, kes autoga ei sõida. Ja need kes sõidavad...noh, ikka on iga aasta neid kes paraku esimese lumega mõne posti või kraavi üles leiavad. Lühidalt: lumi tuleb alati ootamatult.
Kummaline.
Ilus.
Ja mõne tunni pärast ka kuskil linnast kaugel metsas puutumatu ja valge