päeva mõttetera

Mina: "Oi, Liis, see sviiter teeb sind nii saledaks. Tõeline sipelgapiha!"
Liis: " Muidugi, eks mõni sipelgas on ju pontsakam ka!"

Ikka veel lumi

Lumi, ikka veel lumi. Nii tore ja nii hea, et....
Et iga kord kui ma välja lähen pean silmi hõõruma ja natuke aega kohanema. Ma ei ole tõesti enam harjunud, et talv nii ilus võib olla. Või õigemini: et lumi nii kaua ilus ja valge püsib. Tõeline võlumaa ja ükskõik kui kole ka tuju poleks, õue minnes on tuju jälle hea. Kui kõik talved oleksid nii ilusad kui selle aasta talv, siis ma ei viriseks enam kunagi, et küll on külm ja küll on kehv see ilm.

Jah, pidin ükskord sõitma Tallinna kesklinnast mööda Pärnu maanteed Pääskülla. Hämarus, lumi ja liiga palju autosid. See oli küll kole ja närvesööv. Aga see oli üksainus kord ja nii pea, kui ma värisevate jalgadega autost välja tulin, läks tuju jälle heaks. Valge on rahustav värv. Ja mis kõige toredam - kui lumi on maas, pole öösel väljas ka nii pime. Eile tulin kümne paiku koju ja ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas nii valge on :)

Ainukene mure on see, et kõike seda ilu pole võimalik fotodele püüda. Aga parem ongi õues käia ja kõike seda ilu kolmemõõtmeliselt nautida :) Selline tunne on, nagu elaksin Narnias... Natuke tekitab see lumi niisugust igavikulist tardumise tunnet, aga talv peabki olema vaikne ja järelemõtlik.

Või siis mõnikord hoopiski lihtsalt nunnu ja lõbus. Meil näiteks on ühika ees Cupido helikopteri maandumisplats:

Aga tegelikult...huvitav-huvitav, kes see H on?

Muusika-oraakel 2010

Vanasti ma ikka aeg-ajalt tegin neid suffleid. Ükskord sai isegi niimoodi tulevikku ennustada. Prooviks uuesti. Mis esimesel jaanuaril ikka muud paremat teha on?

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?

Nick Cave - Blue Bird

And I know that I fly and the rest is lie
Hold me, hold me, hold me close ...

Hmmm. Mitte midagi ei oska kommentaariks öelda. Aga laul on väga ilus.

2. Aasta 2010 põhiülesanne

Sibelius - Sonatine for Piano in F sharp minor, Op 67/1

Instrumentaal. Väga rahulik ja mõtlik, veidi nukker (siiski F-minoor ju) Aga...?

3. Eneseteostus aastal 2010. Minu «mina» 2008. aastal

Pink Martini - U Plavu Zoru

....U plavu zoru
Sa svjetlom, tu
Na mojo vrata
Ti stizes
Naci ces
Praznu postelju moju
Dok vlak nosi
Me' daleko

Oi, ma ei tea mis keelgi see on, muust rääkimata. Google Translate abiga sain teada, et keegi läheb rongiga minema sest mingi hääl kutsub teda ning keegi leiab eest tühja voodi. Rongiga meeldib mulle küll väga sõita, aga hääli ma (veel) ei kuule!

4. Rahaasjad aastal 2010.
Adriano Celentano - Spettabile Signore

La fame la sete
e un desiderio in piu di essere libero
la guerra e la pace e poi ancora la voglia di
odiarsi un po'.

Mind ootavad janu ja nälg? Ja vabaduseiha?

5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
Kate Bush - Prologue

We're gonna be laughing about this
We're gonna be dancing around
It's gonna be so good now
It's gonna be so good /.../

Roma Roma mia
Tesoro mio, bella
Pieno di sole luce
Bali cozi bene, bene
Pianissimo
Pianissimo

Kui Roomat mainitakse, lähen ma ikka veidi elevile :) Aga mind ikkagi veidi häirib, et cozi (õige: così) valesti on kirjutatud ja...mida tähendab bali? Mida see Rooma selles laulus otsib, sellest ma ka väga aru ei saanud, aga on nagu on. Kate meeldib mulle ikka.

6. Kodu aastal 2010.
Nick Cave and The Bad Seeds - Cannibal's Hymn

You have a heart and I have a key
Lie back and let me unlock you
Those heathens you hang with down by the sea
All they want to do is defrock you
I know a river, where we can dream
It will swell up, burst it's banks,
babe, and rock you
But if you're gonna dine with them cannibals
Sooner or later, darling, you're gonna get eaten
But I'm glad you've come around
here with your animals
And your heart that is bruised but unbeaten
And beating like a drum

Ljuudajeeda ljuudajeet priglašajet na abet. Net, ne priidu k tebe sassett...Juba viiendas klassis õpetati see meile selgeks, et inimsööjate juurde ei tasu minna :)

7. Armastus aastal 2010.
Adriano Celentano - Mi Fanno Ridere

No tõepoolest! Armastus ajab ikka naerma, vahel nutma ka. Nagu armastus ikka...

8. Tervis aastal 201o.

Charles Aznavour & Edith Piaff - Le Bleu de tes yeux

Silmakaega see aasta probleeme ei tohiks tekkida....

9 . Partnerlus aastal 2010.

Heather Nova - Drink It In

How many days are left
And what to spend them on?
Should I keep working
Or sit and marvel at the sky?
I think about your skin, your fragile skin
The heaven of life we're living in...

Oh, seda albumit kuulasin ma bussis Peterburi ja Peterburist tagasi. Sellega on seotud nii palju ilu ja roosamannat ja... Aga mingis mõttes on see selles "ennustuses" esimene laul, mis kuidagi loogiline on.

10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2010.

Joe Dassin - Le café des trois colombes

On se voyait au café des trois colombes
Aux rendez-vous des amours sans abri
On était bien, on se sentait seuls au monde
On n'avait rien, mais on avait toute la vie...

Tuntakse end ainsatena terves maailmas, pole midagi, aga on kogu elu. Tõesti väga müstiline. Ja rahaasjad jäävad siis jätkuvalt sellisteks nagu nad on....

11. Reisid aastal 2010.

Francesco De Gregori - Nero

La vita non è una passeggiata e il Nero lo sa

Elu pole jalutuskäik ja Nero teab seda. Eks ma siis lähen bussi, rongi, laeva ja lennukiga. Kuigi jah, tegelikult tahtsin just nimelt matkama minna....

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010.

Vasco Rossi - Dormi, dormi

Stai con me... ci stai o no
ci stai un attimo......un giorno
ci stai per essere ancora mia....
oppure ci stai per non andare via!!

Jää minuga, hetkeks, üheks päevaks või jää et mitte lahkuda. Magan kõik maha või? Või tähendab see seda, et oodata on muutusi?

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010.

Francesco De Gregori - Pezzi di vetro

L'uomo che cammina sui pezzi di vetro
dicono ha due anime e un sesso
di ramo duro il cuore
e una luna e dei fuochi alle spalle
mentre balla e balla

Armun kahe hingega muinasjutumehesse, kes käib paljajalu klaasikildudel ning tantsib ja tantsib ;) Aga väga tore laul on tegelikult!

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010.
Roxette - Listen to Your Heart

I don't know where you're going
and I don't know why,
but listen to your heart
before you tell him goodbye.

Kas see käib selle muinasjutumehe kohta?

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks.
Vasco Rossi - Lo Show

Olen jõudnud lavale? Saan kuulsaks?

Eero ja Nunnu*

Nii. Ma peaksin praegu tegelema hoopiski millegi muuga ja nõnda on iseenesestmõistetav, et tulin siia bloogi kirjutama. Nii on see ju alati olnud. Oo, milline loba kirjutamise tahe mind alati valdab nii pea kui mõni ettekanne, uurimusekene või essee tähtaeg kohusetundeelundit pitsitab.

Liisi Eero (tema arvuti) on nüüd tervena tagasi perenaise manu jõudnud. Eile kui mind tabas järjekordne kompulsiivne meilboksi kontrollimise iha, otsustasin seda teha Liisi arvutist. Lihtsam on ju kiiresti sisse logida (veendudes, et uusi kirju pole) ja siis välja logida kui teine arvuti, minu Nunnu sisse lülitada, Eero firefoxist välja logida ning juhe Eero küljest ära võtta, juhe Nunnu külge ühendada ja firefoxi sisse logida. Noh ja nii ma siis vaatasin e-maili, tuli soov ka blogi kirjutada. Aga....Eero ei tunne täpitähti! Võtsin endale ülesandeks kirjutada üks selline piisavalt korralik ja pikk eestikeelne postitus, kus poleks kasutatud ühtegi täpitähte. Jõudsin kirjutada neli-viis rida ja sattusin täiesti lootusetusse olukorda. Tahtsin nimelt kirjutada sellest, kuidas me Liisiga täiesti ühesugusteks oleme moondumas. Aga mis võiks olla sõna "ühesugune" täpitähtedeta sünonüüm? Vaadake kui palju on täpitähti juba selles eelnevas lauses! Ükspäev me Liisiga arutlesime oma ühtekateks olemist. Neid "elemente" tuli üpris mitu. Ooo, kui suurepärane teema, kilkasin ma! Reserveerin selle teema ja luban sellest kirjutada ühe toreda blogiissekande.

Igatahes, Eero ei tunne täpitähti (veel). See-eest on Eero kenasti kukekestega ehitud. See on nii tore ja mõnna, et iga kord kui ma sellele mõtlen, tuleb muie suule. Ja nii lihtne ongi mind rõõmustada! Ostsin nimelt eile või üleeile maisihelbeid. Maisihelveste keskel oli väike kilekotike mingisuguste helendavate kleepsudega. Mina, igavene neljaaastane, rõõmustasin niisuguste glow-in-the dark kleepsude üle väga ja hakkasin kohe elegantselt väikeseid päikeseid (jah just - väikeseid päikeseid) oma arvuti külge kleepima. Nunnu ja Eero on nimelt kaaaa ühtekad, mõlemad ühe mudeli Asuse eee pc-d. Tahtsin teda kuidagi isikupärastada ja arvasin et just neid päiksekesed mind ses osas aitavad. Aga kleepsude lehel olid ju kukekesed ka! Ja ma ei tea kuidas see täpselt juhutus, aga juhtus ikkagi nii, et ühe Corn Flakesi poster-boy kukekese Liis enda arvutile, otse trackpadi kõrvale kleepis. Kukekesi oli aga kokku kolm ja kuna üks kukeke nii suurejooneliselt vasakule poole trackpadi sai, soovitasin esteetilise sümmeetria huvides ka paremale poole ühe kukekese kleepida. Seda Liis ka tegi. Ja nüüd ongi tal kaks kukekest: üks ühel, teine teisel pool trackpadi, sama kaunid ja suurejoonelised nagu kivist tahutud lõvid mõlemal pool treppi vanades mõisaparkides. Mis puutub kolmandasse kukekesse, siis see helendab meie külmkapiuksel.

Ja mis puutub sellese ühteka teemasse, siis see vajab ju täiesti omaette postitust. Järgmine kord siis ehk...

Tsiteerides Bernard Blacki: "Now then, that's all of my socks paired, back to the accounts."

____

* Tegelikult oli Nunnust küll minimaalselt juttu, aga noh mis ma tema kohta ikka nüüd nii väga öelda oskan. Ma pole veel isegi sel gust saanud selles,kas ta on mees, naine, androgüün või hermafrodiit.

Hooked on a Feeling

argielulisemat...

Ühikas on - teate - tohutult külm. Eile enne magamaminekut jõin kolmveerand liitrit teed, et sooja hoida. Kell neli varahommikul pidin ma muidugi selle tagajärjel üles tõusma, sest nii täis põiega magada ju ei saa. Käisin ära, pugesin tekkide alla tagasi ja....uni ei tule. Lihtsalt ei tule ja kõik. Külm. Ajasin hommikumantli ka selga ja ronisin tekkide alla tagasi. Ikka on külm. Ja uni ei tule. Siis tuli uni, aga siis ärkasin ma üles, sest liiga palav oli. Noh, ja kõigi sekelduste tagajärjel oli mul kõige parem uni kella 9 paiku. Ja nii ma järjekordselt esimesse esmaspäevasesse loengusse ei jõudnudki....

Aju on vähemalt värske? Suudan tõepoolest ilma erilise vaevata nädalas tuhatkond lehekülge lugeda....Aga krrrrrrrrdi külm on!

Võta mind Vanemuises

ehk mõningaid populaarseid märksõnu minu blogisse jõudmiseks.
(Sest seda on nii popp teha, eks?)

• babuulja ohver
• "seksomnia"
• 12 aastane alasti
• alasti jooks
• anna laenu ja saad vihavaenlase
• avalikult alasti
• barista sureb välja
• geelküüned mustamäel
• iidne tunneli kaevamise masin
• inimestel ei ole maja remontimiseks raha
• kes on hästi märkamatuks jäänud, on hästi elanud
• kreetale seksima
• käiguvahetaja turist
• kõndisin kord mööda teed , kui järsku nägin lamavat naist
• liis oi põleb
• liis randus
• maasikast luuletused
• prussakad ja ita ever
• põrgupõhja pildid 2007
• rasvapõletus ujumine
• suitsiidjas ahv
• sukkpüksid leedu keeles
• tahaksin seksida koeraga
• toimus metamorfoos
• võta mind vanemuises

milline eksimus!

Sain teada, et matsistaatusest ma niipea veel ei pääse.

Käisin mina kord poes, et toiduvarusid täienda. Otsin seda ja teist ja siis meenus, et peaks täiendama ka pastavarusid. Läksin mina siis tolle tervet riiulivahet hõlmava valiku juurde. Muidugi on raske otsustada, millist firmiat, millist tüüpi valida. Otsustason jääda konservatiivseks ja valisin de Cecco, sest "see on parim normaalse hinnaga pasta, mida suprermarketitest leiab," IPi tsiteerides. Ilmselt on kõige konservatiivsem valik spagettid. Nii ma siis otsisingi spaghetti kirjakesega pakendit. Ei leidnud, aga ei lasknud end nii kergelt heidutada ja valisin pakendi kirjaga spaghettini, sest need nägid täpselt samasugused välja.

Hiljem tuli poeskäik millegipärast jutuks ja ma teatasin rõõmsalt, et spagette ma ei leidnud, aga otstsin paki spaghettinisid. Selle peale tegi IP hirmsat krimpsus nägu.
-"Ooo, ei! Sa ostsid spaghettinisid?"
-"Jah, mis neil siis viga on?"
-"Aga need on ju nii peenikesed ja vastikud!"
-"???"
-"Maitse on neil hoopis teistsugune ja need ei kõlba kuhugi."

Vot siis. Ja mats olen ma sellepärast, et täna proovisin nimme just neid peeneid ja vastikuid. Ei tundnud maitsevahet. Või kui siis...spaghettinide kasuks. Ei team kas nüüd saadetakse mind maalt välja? Vähemalt on nüüd jälle üks mõiste mille kasutamisega end lõbustada. Panzani-nali ongi ära kulunud ja tõtt-öelda pole seda ammu enam kasutanud.

Siin üks illustreeriv foto kahe pastatüübi erinevustest (Patriootlikus võtmes).

Pat Bol - Les abeilles

Last.fm on tore asi. Leidsin selle laulu ja juutuubist ka video. Terve päev läks paremaks. See ju lihtsalt nii nunnu ja totu mees ja nii armas lauluke ....

tjah....

Südamelähedane....

We can assist with Diplomas from prestigious universities based on your present knowledge and LifeExperience.

No required examination, tests, classes, books, or interviews.

Bacheelor, MasteerMBA, and Doctoraate diplomas available in the field of your choice -
that's right, you can become a Doctor and receive all the benefits that comes with it!

Diploma/Certificate Valid in all countries

No one is turned down
Confidentiality assured
CALL US 24 HOURS A DAY, 7 DAYS A WEEK

For US: 1-309-407-3749
Outside US: +1-309-407-3749

"Just leave your NAME & PHONE NO. (with CountryCode)" in the voicemail

Please call today!!

Kujutage ette- see kiri oli rämpsposti hulka sattunud.

reisist 2

Rooma vaatamisväärsusi sai mokaotsast mainitud. Vaatamisväärsused olid toredad, aga tõesti - liiga palju inimesi. Inimesed mulle iseenesest meeldivad ja seetõttu ma ei saanudki kogu aeg vajalikus annuses kultuurile keskenduda- ikka jäi silma mõni huvitav lõust, mõni kena gigolo, mõni põnev vanaätt. Tjah, põhiliselt nägin ma siiski turiste. Kuigi turistidki on vahel huvitavad, on turistid igal maal tüüpilised turistid (jah, küllap mina ka). Mina tahtsin aga näha tüüpilisi itaallasi.

Noh, sellepärast tundus keskmaale minemine suurepärane mõte. Mingi stereotüübi järgi peaksid itallaased olema ülisuured kodukoha patrioodid. Noh ja nii me siis läksimegi sinna, kus IP pärit on: Abruzzo maakonna pealinna L'Aquila'sse. Enne sinna sõitmist olin ma muidugi juba mitu päeva kuulnud seda, kuidas Itaalia parimat veini tehakse just Abruzzos ja kuidas Itaalia parimat pastat just Abruzzos valmistatakse. Ja nii mõnigi märkimisväärne asi sai teoks just L'Aquilas, tema kodust paari tänava kaugusel. Kahjuks ma kõiki ülistusi ei mäleta, õnneks sai aga IP isegi aru, et selline info kippus absurdseks muutuma. Sõitsime L'Aquila ja Grand Sasso (otsetõlkes suur kivi) poole ja naersime mõlemad.

Grand Sasso otsa pidime ka minema, aga loomulikult oli ilm just sellel päeval ja ainult sellel päeval kogu reisil oldud aja jooksul vihmane. Nii me siis mäe otsa ei roninud. Sest sealt poleks midagi näha. Minu pealekäimise peale ronisime mäe sisse. Grotte di Stiffe. Ja kes algatas idee, et koobas tuleks tavakülastajatele avada? No eks ikka IP isa ja tema sõbrad, kes nooruses usinad speleoloogid olid olnud. Koobas oli vägev. Natuke liiga tsiviliseeritud kõiksuguste lampide ja piiretega, aga siiski vägev. Koobas oli mäesisese jõe säng. Ja koopa sees oli 18 meetri kõrgune juga!

Aga enne koobast käisime L'Aquila linnas, kus turiste eriti pole. Milline rõõm :) Aga vihm oli. Ja Santa Maria di Collemaggio kiriku fassaad oli just minu sealviibimse ajal uuendamisel ning kiledesse ära peidetud! Kiriku sees nägin ma aga paavst Celestius V laibakest. Muidugi oli see tähtis ja oluline paavst pärit just nimelt L'Aquila piirkonnast :) Ja teine kirik oli koht, kus hoiti püha Bernardi surnukeha. Just nimelt L'Aquila linnas oli ta surnud....

Aga peale koopaid käisime pisikeses mägikülas. Mina arvasin, et itaalia külad on rahvarohked ja lärmakad, aga oli esmaspäev ja oli vihmane ja oli õhtu - tänavatel mitte kedagi. Veidi sürr! Aga küla oli väga ilus. Suur ilus inimtühi Fontecchio küla, kus on IP andmete põhjal Itaalia vanuselt kolmas kell. Põhjamaalasena meeldis mulle just selline tühjus, privaatsus. Mis siis, et võibolla piilus terve küla meie kondamisi kardinate vahelt...Veidi kahju on, et "tüüpilised" itaalia vanatädid nägemata jäid...

Kitsad tänavad, hämarus, mahajäetud majad. Vana kirik -alatar ja rist küll, aga katuseta...
Siinkohal ma ei suuda kiusatusele vastu panna.... Sest siin on täiskuu ;)Voilaa, veel üks foto:

See küla meeldis mulle rohkem kui Rooma. Rooma oli ka muidugi tore, aga mulle ikka kuidagi ei meeldi rahvamassid. Vajadusel tulen nendega muidugi toime, kuid siiski-siiski....

Mul on päevade arvestus üsna sassis. Oletame, et see oli järgmine päev, mil "kultuuriturismist" kõrini sai ja mis hoopis rannas vedelemisele kulus. Tegelikult kulus vedelemisele vähe aega, sest ma ei suuda kaua rannas olla. Igav hakkab ja päike on suurtes kogustes liialt uimastav. Siiski võttis rand terve päeva. Nüüd ma siis oskan hinnata Tallinna. Siin on õige mitu randa, kõik linna piires. Ei mingeid suuri muresid kohalesaamisega, bussiga minnes ei mingeid parkimismuresid. Aga vot sinna randa oli küll hirmus inimmass kogunenud. Kõigepealt kulus üksjagu aega, et randa jõuda, siis pool tundi selleks, et parkimiskoht leida. Ja lõpuks tuli auto ikka võssa jätta...

Rannas oli ilus küll. Ja mina sain suure põhjamaalasena sooja vee üle vaimustuda. Väga soe see vesi polnud, aga siiski päris paras. Noh, minu IP ronis ka vette ja üllatus: oh, i didn't realize the water would be so cold. Heheehee :) Minu põhjamaised geenid, ja isa on mul talisupleja niikuinii...Kui üldiselt mulle väga ei meeldi silma paista, siis vees olles ma küll ei hoolinud, et ma ainuke supleja olin. Noh, olgu IP oli ka, aga tema jäi vette ehk vaid selleks, et ka vägev ja kange välja paista....Mina sain vähemalt selle aasta esimese ujumise kirja. Hurraa!

Rannad on Itaalias sageli tasulised. (Jälle võin rõõmustada, et elan Eestis, kus kõik on tegelikult igatepidi parem!) See rand, kus meie käisime, oli tasuta, aga ka riieteta. Vähemalt pooleldi. Ma ei tea kas tasuta randadel ja naturalistidel on seos, aga mina ja nii mõnedki teised kandsid siiski ujumisriideid ja nii jäin ma naljaga pooleks öeldes jälle seiklusest ilma. Need mõningased alastipäevitajad polnud sugugi nii põnevad kui ma arvasin. Hoopis huvitavam oli tegelikult see, kuidas iga viie minuti tagant mõni hõiskav päikeseprilli- või rannalinamüüja minust möödus. Tegemist oli tumedamanahaliste persoonidega, kes ise vist oma elu ja tööga üsna rahul olid. Mina aga mõtlesin, kui tüütu selline pidev rannas kõmpimine võib olla. Seda enam, et ega keegi seda kraami eriti ei osta niikuinii. Vot sulle Lääne-Euroopat ja rassilist võrdsust. Valged inimesed lebavad ja puhkavad, tumedad aga käivad päikeseprille pähe määrimas...

Rand oli tore, aga suurema mulje jättis mulle see, mida ma ma nägin enne randa jõudmist. Veel üks pilt!

See on kunagine vulkaanisuu, mis nüüd järveks on saanud. Siin oli kena kohvikukene, kus me hommikust sõime. Või noh, õigupoolest väikese saiakese vaid. Aga vaade oli toitev! Sellest piisas. Võibolla oli kõht veel eelmise õhtu primost ja secundost* täis, kes teab. Itaallias on nimelt veider komme süüa õhtuks mitte üks, vaid lausa kaks rooga. Lisaks sellele võib tellida eelroa ja magustoidugi. Primo on tavaliselt mingi pastaroog, secundo kujutab endast aga midagi veel rammusamat, liha vms. Liig, mis liig. Eriti mulle, kasina eluga harjunud tudengile. Mõnikord õnnestus mul õgimisest pääseda, mõnikord tulid mulle aga kasinad tudengiroad meelde ja ma õgisin palju. Aga itaallased õgivad...vabandust söövad igal õhtul kaks-kolm taldrikutäit ja paksud nad ju pole...

Nagu juba ennist mainitud, valitseb Itaalias toidukultus. Aga see toidukultus on küllalt konservatiivne. Eriti, kui see puudutab pitsat. Õige pitsa koosneb pitsapõhjast, mozarella juustust ja tomatitest. Kõik. Mitte miski pole hullem, kui pitsa ananassiga (mis mulle tõtt-öelda üsna meeldib). Hea küll - ananassiga pitsast on hullem vaid pitsa virsikutega (mida pakuti vist mingist Tartu pitsarestoranis). Ja mitte miski pole lõbusam, kui lasta lendu mõiste pizza with pineapple. Sest siis läheb IP nägu "õudusest" krimpsu. Teine sama hea viis on mainida Panzani makarone, vabandust pastat. Panzani avastas Liis. Hea pasta. Aga itaalia keeles tähendab Panzani pettust. Võite muidugi aimata, kui populaarne sellise nimega pasta Itaalias on. Ütle Panzani pasta ja näed, kuidas itaallaste näod grimassidesse tõmbuvad... :) Ükskord mainisin Säästumakarone, tulemus oli veelgi parem :) Ahjaa - cappuchinot ei tohi tellida peale kella 11 hommikul. Miks? Keegi täpselt ei tea.

Jälle kiskus toidu juurde. Aga see on tõesti huvitav. Käisime mingis pitsakohas, tulime välja. Vastu tuli võõras mees, kes küsis IP-lt pakutavate pitsade kohta. Mis nad rääkisid, sellest ma aru ei saanud, aga mees muutus lühikese vestluse käigus ülimalt rõõmsaks. Lahkudes surusid nad südamlikult kätt nagu vanad sõbrad ja palju vist ei puudunud, et nad ka teineteist kallistanud oleksid. Pärast sain teada, et mees oli Napolist ja tahtis teada, kas pitsad on roomapäraselt õhukese põhjaga või napolipäraselt paksu põhjaga. Olid napolipärased. Mees oli nii õnnelik. Wow, he touched you like you were his best friend, avaldasin ma imestust. Really? I didn't even notice, vastas IP. Liisi andmete põhjal saab New Yorkis võõra inimese puudutamise eest pasunasse. Eestis ei ole see ka eriti soovitatav. Aga vot itaalias ollakse siis nii päikeselised!

Tegelikult võiks veel mainida seda, et viimasel päeval õnnestus mul ka Vatikani pinda puudutada. See väike maa-ala köitis tegelikult terveks päevaks. Läksime lõuna paiku muuseumisse, välja pidime tulema veidi vastumeelselt siis, kui sulgemisaeg kätte jõudis. Loomulikult oli võimatu kogu seda rikkust väärilise imetlusega üle külvata. Kultuurikraami oli lihtsalt liiga palju. Nägin aga ära ülikuulsa Sixtuse kabeli. Jah, üks ütlemata ülehaibitud paik. Aga tõesti seda haipi ka väärt. Sest reprod ei anna tegelikult kogu seda vägevust kohe mitte kuidagi edasi. Värvidest ma parem ei räägigi!

Ja kohustusliku elemendina muidugi ka Püha Peetruse kirik. Oli see alles pirakas ehitis. Jälle paju inimesi, aga kõik mahtusid lahedalt ära. Sest ruumi oli ju nii palju. Siingi oli üht-teist mida vaadata. Teiste teoste seas ka Püha Peetruse kuju. On kombeks teda varbast katsuda. See pidavat õnne tooma. Minul jäi aga ka see ebausukomme täitmata. Ma ikkagi ei ole päris kindel, kas on viisakas mingil vanamehel varbast haarata. Eriti kui see vanamees on märter ja pühak. Äkki piisab õnneks ka lihtsalt tema vaatlemisest?

Noh, ja siis laskus pimedus. Jõudis kätte tõeline õhtu. Veel natuke jalutamist-ringivaatamist ja siis...finito! Järgmine hommik tuli tõusta varakult ja end lennujaama toimetada. Veidi pabistamist oli küll (sest teel olid ummikud), aga lennukist ma maha ei jäänud. Ja kuigi Itaalia oli väga-väga tore (see vähene, millega tutvusin) oli kojutulemine veel toredam. Eriti tore armas oli meie pisike väike lennujaam, kus pakke tuli oodata, mitte pool tundi, vaid kõigest viis minutit :)

Ja siis tuli mul hakata end reaalusesega harjutama. Päike andis siiski energiat, et bakaga maadelda. Võibolla ei olnudki maailma kõige kergemeelsem samm see spontaanne reis....


____
Siinkohal tervitan Liisi, kes palus, et ma primost ja secundost räägiksin

koristamine ja piinlik-naljakas elu

Reedel tegime emaga vaat et Molotov-Ribbentropi pakti väärilise plaani: homme hakkame koristama. Koristamine on üks põrgupiin ja ma teen seda võimalikult harva. Ja põrgupiin on koristamine otseloomulikult seetõttu, et ma seda nii harva ette võtan. Suletud ring. Aga laupäeval me siis igatahes koristasime. Ja see on tõesti nii suur ja erakordne sündmus, et vajab blogis kohe erililist äramärkimist.

Tolmutordid korjasin kokku, kirjutuslaual vedeleva laga likvideerisin ära, panin raamatud riiulitesse tagasi, riided kappi jne jne. Ja siis tõstsin oma toas mööbli ümber. Feng shuist ei tea ma tuhkagi, aga nii hea ja mõnus on seal nüüd olla. Palju parem kui enne. Ja põrandad pesin ära ja kõik vanad vihikud viskasin ära. Aga ega see vanade asjade ära viskamine nii väga kerge ei olegi: ilmselt on hinges mingi ihnus/nostalgia ja nii juhtuski, et kuigi nii mõnestki asjast sai lahti, sai nii mõnigi asi lihtsalt teise tuppa paigutatud. Träni rändab lihtsalt mööda korterit ringi...Aga ilus illusioon kukkus välja ja kui me põrguppinad kord lõppesid, siis heldisime emaga kordamööda, et oi kui ilus ja puhas ja värske me kodu nüüd on! Ja prahti viisin ma välja ainult neli või viis kotitäit :)

Kes oleks võinud arvata, et koristamisest nii pikalt rääkida saab? (Ahjaa, kui ema laeval töötas, siis ta rääkis, et teised koristajad arutlevad omavahel tolmulapi ehituse üle, aga see selleks). Aga ma räägin natuke veel: koristamise käigus viskasin ma palju vihikuid ära. Alles jätsin vaid ühe, kõige rumalama. Minu ja Liisi nn kirjavahetusvihiku. Tunnid olid igavad ja tähelepaneliku kuulamise asmel me siis hoopis kirjutasime teineteisele lollusi. Päris naljakas-piinlik on lugeda, kuidas füüsikat ei viitsinud õppida, kuidas keemia oli arusaamatu, kuidas reidi leht maas oli ja kuidas mul A-ga suur armastus käsil oli.
Vihikust leidsin sellise Liisi lõigu:

Tead sa mis ma mõtlesin, loodan et sa ära ei kohku mu jutust nüüd :)
Lihalt no ma kuulan kogu aeg, kuidas mu õde oma parima sõbrannaga oma nn "seks- kogemustest" räägib..ja ma siis ma mõtlesin, et kui mina (meie) ka kunagi (nii 100 a. pärast) nii "kaugele" oleme jõudnud, et kas siis me ka omavahel siuksi asju arutame!?

Praegu oleme me omavahel suheldes vist kaks kõige vulgaarsemat inimest üldse. Ja kunagi me olimegi sellised nunnukesed? Ja kõigest umbes viis aastat tagasi? What went wrong?

Aga peale poolepäevast põrgupiina külastasin Äigrumäe Tiinat. Nägin tema kasse, ilusat ümarat rasedat Leilit. Rääkisime niisamajutte, sõime kooki ja olime toredad.

Täna ma ei koristanud. Käisin hoopis uisutamas. Oli sündmustevanene päev, kui välja arvata, et gmailis tegutsedes oli mind tabanud mingi ülim hajameelsus mille tagajärjel saatsin ühe kirja täiesti valesse kohta. Inimestel on õnneks hea huumorimeel, aga mina sain esimest korda elus teada, et ka meile lugedes on võimalik punastada :)

võltskevad ja lollid mõtted

Mind on tabanud tõeline kevad ja see pole teps mitte hea. Sest, issake küll, on ju alles jaanuar! Mis siis, et jaanuari eelviimane päev, aga ikkagi. Ja isegi veebruar on kevad-südames tundeks liiga vara. Tegelikult see pole mingi õnnis armunud olemine või videvikku unistuste sosistamine. See on proosaline väsimus-kontides kevadtunne.

Uni tuleb kell 4 (kirjutan praegu siia, et mitte tukkumu jääda) ja minu hästi väljaarendatud rõõmsameelsus tahab lõhkeda nagu seebimull. Ehk siis plaaniline depressioon. Tavaliselt tuleb ta ikka millalgi sõbrapäeva paiku. Aga kui ilmad on nii vedelad ja imalad, siis on ka see depressioon ettepoole nihkunud. Noh tore, saab asja kaelast ära. On jah tore. Aga ma arvan et päris-kevade saabudes tuleb uus masendus. Aga milleks topeldada? Ühestki on liiga palju.

Eile kõndisin Tõnismäelt sõdurisammul koju ja masendus ei jõudnud nii kiiresti järgi sibada. (Läinuks ma trolliga, oleks ta visalt kannul püsinud.) Sain temast mõneks ajaks lahti :) Aga uni oli õhtupoolikul sellevõrra veel pealetükkivam. Minu ajutine ööelu on vist otsa saanud. Vahepeal oli mul raskusi kl 12 magamajäämisega. Tegelesin mingite mõttetute asjadega ja kuulasin, kuidas Liis oma voodis magada püüab (klahviklõbina ja laualambi valguse kiuste). Eile tahtsin magama minna kl 7. Nii vara ei saanud, tuli toimetada, aga kl 10 vajus silm looja mis looja. Ja ärkasin ma kl 7 värske ja puhanuna. Nagu mingi vanainimene :)

Liis ka ükspäev kurtis, et ta hakkab vanaks jääma. Temale on ta enda arvates tekkimas Pensa-pugu. Noh, selline tore pallikujuline kõhuke, mis algab täpselt värvli alt :) Aga kui mina vastasin, et minul on ju juba ammu seesamune brõlõlõmps, siis kostis Liis, et see on hoopis midagi muud. Mina vahet ei tee, aga Liis ütleb et brõlõlõmps algab kubemest ja pugu algab naba juurest. Kolmas kategooria on rasedus, aga seda me kogenud (veel) ei ole NB: eelnev oli väga oluline info!

Liisiga on meil alati aktiivne mõttevahetus. Täna leidsime lahenduse, kuidas suurendada lugemust meeste seas. Asi on väga lihtne - lähen raamatukokku tööle ja hakkan kandma avara dekolteega pluuse. Siis tulevad kõiksugu mehed, kes muidu raamatukogus ei käigi, raamatuid laenutama. Ja kuna mina hakkan kõigilt pärima, et kuidas laenutatud raamat tundus ka, siis ei saa nad lolliksjäämise kartuses raamatut lugemata jätta. Ja lugemus paranebki. Kuigi on karta, et põhiklientruur moodustuks pervertidest...Hmmm....Ma veel mõtlen sellele....

Aga Liisil on teised plaanid. Ütles teine, et kui temast androloogi ei saa, hakkab velskriks. Tema, erinevalt teistest, ei lähe praktikale mitte Soome või Tallinna, vaid kuhugi kolkasse. Näiteks Paidesse, mis on minu suvisest korterist u 30km kaugusel. Kui Liis seal on, siis jätkub meie trall ja ma ei suregi kubusesse. Kuna sealkandis erilist bussiühendust pole, hakakb ta tegema öövalveid ja suures kurnatuses magab kogu aja, mil peaks patsientidega tegelema. Ja nii saab temast arsti asemel heal juhul hoopis 6-aastase arstiõppe tagajärjel sanitar. Aga ta ütleb, et see polegi oluline, sest seal Paides on kõik puha võõrad inimesed. Teine lugu oleks aga Haapsalus, kus iga teine vanatädi on Liisi vanaema sõbranna või vihavaenlane :D

Uni läkski ära. Lobiseksin veel mitu head detsimeetrit, aga pean hakkama teatrisse sättima....
Tuleb ju ikkagi ilus olla:) Siis vaatavad ju kõik mind, mitte etendust. Haa!
Kuigi Liis soovitab ilus olemise asemel tähelepanu püüdmiseks hoopis krooksuda (see tuleb mul tõesti hästi välja).

Muusika-oraakel

Sälli kirjutas nii:

Leidsin selle Arni blogist, kes võttis selle omakorda Ramloffi blogist. Proovige ka, tulemus võib üsna huvitav olla:) Pane oma playlist shuffle'i peale ja siis vaata, mis lood tulevad ja mis küsimusele vastavad;)

Loomulikult tuleb ka minul see siis läbi proovida :)

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2008 alguseks?
Carla Bruni – J’en connais

J'en connais des qui charment,
Des qui me laissent femme,
J'en connais qui me pâment...
J'en connais des jolis,
Des qui roule comme des filles,
Des qui me piquent mes bodys...

Aga mu prantuse keeletase ei ole arusaamiseks piisav

2. Aasta 2008 põhiülesanne

Земфира - Дай мне руку
Дай мне руку, я пожму её
И расстанемся навсегда
И от скуки, от истерики
Не останется и следа
Но даже волны разбиваются

Vene keel, eksole.

3. Eneseteostus aastal 2008. Minu «mina» 2008. aastal
15 Step - Radiohead

How come I end up where I started
How come I end up where I went wrong
Don't take your eyes off the ball again
You reel me out then you cut the string

Väga paljutõotav, eksju.

4. Rahaasjad aastal 2008.
Bach Cello Suite No1, 4 – Sarabande

Mmm, voogab rahulikult...

5. Sugulased ja naabrid 2008. aastal
Juhan Viiding luuletust lugemas:

„Aastal 1986 ilmus Nädalalehes niisugune kuulutus:
Saadan täisealisi daame seltskonnas. Esietendused, peoõhtud, olengud.
Teenindan korraga ühte isikut...jne jne”

Liis: „Greta, kas sa hakkad prostituudiks?”

6. Kodu aastal 2008.
Lionel Ritchie - Hello
I've been alone with you inside my mind
And in my dreams I've kissed your lips a thousand times
I sometimes see you pass outside my door
Hello, is it me you're looking for?

Panen pitsaposi või mõne kulleriga leivad ühte kappi.
Võibolla mind jõulude eel piilunud päkapikuga?

7. Armastus aastal 2008.
Hedvig Hanson – Sa tuled taas
Sa tuled taas üle tumeda aja
Mu vaikus reedab mind
Sinu tulemisi vajan
Sa tuled taas, sest nii kindlalt tean
See nõidus minu üle teeb olematuks vead

Hahaa! Mingises selle aasta horoskoobis öeldi Kaladele,
et vana arm ei roosteta.

8. Tervis aastal 2008.
Sin with Sebastian – Shut Up and Sleep Me

Eks seks on tervisele kasulik :D
Ma loodan, et ma suguhaigust ei saa...

9 . Partnerlus aastal 2008.
Yo-Yo Ma – Doce de Coco

Rahulik instrumentaal. Et siis harmoonilsed suhted?

10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2008.
James Blunt – Wisemen

Look who's alone now,
It's not me. It's not me.

Laenud ja müstika lähevad minust kaarega mööda?

11. Reisid aastal 2008.
Ursula- Süva

Järsku meeletu kiirusega
Bussi tormab suitsiidjas ahv
Päike paistab, särab, paistab, naerab, paistab
Maanteel hääletab Naff-Naff

Nagu Alice imedemaal...sobib!

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2008.
Terminaator – Hoia mind

hoia mind, hoia mind
ära lase mul kukkuda
sinu järgi lendan igavikku
üle mere üle kuristiku
hoia mind, hoia mind
ära lase mul kukkuda
sinu järgi lendan igavikku nüüd ma

Minust saab põetaja? Või on mul nii suured kohustused armastuses,
et karjäär polegi oluline?

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2008.
The Pavement – Old to begin

Embrace the senile genius
Watch him reïnvent the wheel
I don't need your summary acts, summary acts
To give into the narrative age
Old to begin
I will set you back, set you back

Ole vanurite vastu viisakas ükskõik mida nad ka ei teeks?

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2008.
Carla Bruni – Ballade at Thirty-Five

Princes, never I'd give offense,
Won't you think of me tenderly?
Here's my strength and my weakness, gents -
I loved them until they loved me.

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2008 lõpuks.
Ulima Thule – Saada mind kiusatusse

Saada mind kiusatusse
igal heledal hommikutunnil
imekordselt uuesti
armununa argipäeva

Oo, pattu ja armastust tuleb see aasta nii et vähe pole :D

Väga tore oli. Ma sain kuulata selliseid laule, mille olemasolu ma juba unustasin olin. Igati tore meelelahutus. Tahaks veel suffeldada!

Pidustused

Eilne oli nii oi-oi-oi, et ma ei teagi, millest alustada. EKS sai 100-aastaseks ja pidu kestis terve päeva. Ja tegelikult pool ööd veel pealekauba. Kellega siis veel kirjanduslikke sündmusi tähistada kui mitte Anu ja Britaga. Igasuguseid (kirjandus)inimesi oli. Kohutavalt põnev oli! Inimesed, jutud, inimeste jutud. Täiesti uskumatud vestluskaaslased ja üldse...raske midagi mõistlikku öeldagi.

Aga see juhtus banketil. Enne seda oli tore arutelu kirjanduse ja interneti teemal ning peale seda lihtsalt vaimustav etendus. Oli näha, et näitlejatel oli lõbus ja seega publikul seda enam. Mõnus Ja ma sain Anuga kahasse aina pildistada ja pildistada :) Õhtu lõppes muidugi teada-tuntud Zavoodis. Veini peale Jamesoni juua ei ole ehk mõistlik, aga midagi ei juhtunud. Lihtsalt tüütu oli hommiku eel meeletu pissihädaga koju kõmpida ning und ei tulnud. Segane nagu ma olen, ärkan ma peale piduöid ikka plaksti kl 9. Kusjuures ma meeletult pingutasin, et mitte kl 7 end üles tõusta. Uni oli ka, bankett vist jätkus, aga pärast sorteerisin oma vanu raamatuid - leidsin Berti päevikud ja vanad Miki-Hiired.

Muud teemad: olen jätkuvalt krooniline hilineja ja mul pole kunagi piisavalt sokke. Täna ma küll Piretile midagi kirjutada ei viitsi....

naljanurgake

Tunnen end puudutatult.
(Vajuta pildile, siis on teksti ka näha...)

punktikesi

• Tartus on nõmedad koerad. Vähemalt siin Maarjamõisa-Veeriku kandis. Igal hommikult tatsan ma neist mööda ja nad ei teist nägugi. Õhtuti ka ei tee teist nägu. Aga kui mõni peremees-perenaine läheduses on, siis hakkavad nad täiest kõrist lõugama. Ja mina, kes ma olen harjunud, et need koerad sellised flegmaatilised on, ehmatan alati. Ei ole just tore avastada, et sinu igapäevane teretuttav nüüd järsku sinu vihavaenlast kehastab. Nii silmakirjalikud koerad!
• Aga Riia mnt-l on asfalti sees üks tore lohk. Kui see vihmaperioodidel lombiks muutub, siis saab sellest süda:)
• Ja õhtuti ühika juure jõudes näen ma iga kord erinevat valgustatud akendest tekkivat mustrit. Alati vaatan ma, kas 7. korrruse viimases aknakeses tuli põleb. Tavaliselt põleb. Siis on Liis juba kodus ja see teeb meele heaks.
• Mulle meeldib läbi lompide ja pori käia - lihtsalt nii vägevad saapad on mul. Eile end koju vedades käisin ka rõõmsalt läbi lompide ja pori. Täna sain aru, miks see eriti moes ei ole. Minu mustad saapad olid muutunud beežiks.
• Aeglaselt käia on tegelikult toredam, kui tormata
  

vestlused Liisiga

Ärgates vingusin Liisile, kuidas mul pea valutab ja kuidas ma vist kunagi terveks ei saa. ta arvas, et küllap olen ma HIV-i nakatyunud. No siis rõõmustasin ma, et hirmus küll, aga vähemalt saan kõhnaks. "Ei," ütles ta "kõhnaks ei saa sa eluaeg!" Eks ma siis suren ikkagi volüümikana. Liisi sõna on seadus!

Hommikust süües arutasime Liisiga elulistel teemadel. Mis saab siis, kui ühikas tulekahju on? Kindlasti suletakse meie tuletõkke tsoon ja me peame sisse põlema. Olime nõus, et tuleb põgeneda akna kaudu. Liis arvas, et kõigepealt viskab ta alla padja ja siis püüab sellele maanduda. Mina pakkusin, et visaku siis hoopis voodi. On kergem sihtida. Ainult, et kui voodi tagurpidi või külili maha kukub, on küll halvasti. No ilmselt tuleb siis ikka riietest köis kokku sõlmida. Ainult, et kas meil on ikka piisavalt riideid, et 7. korruselt turvaliselt maapinnale laskuda? Tuleb ikka igaks juhuks köis hankida, sest mine sa tea, mida elus võib vaja minna. Kust saaks osta umbes 25m tugevat köit? (Ja Liis tahaks mingit turvaköit ka)

Tegelikult otsustasime, et vaja on hoopis nöörredelit. Et kui ühikaüür maksmata, siis saab tuppa ja toast välja redeli kaudu. Ja alla laskudes koputaks Liis akendele ja ütleks rõõmsasti naeratades, et on aeg ärgata! Tal oli lausa plaan redeliga Mailisi aknani kiikuda. (Ta elab kolmandal korrusel, meist diagonaalis) Niisiis, kust saaks muretseda ühe väga pika köisredeli?

Ja konserve on ka vaja. Sest peale filmi "Päev pärast homset" vaatamist on mul alati selline tunne, et toas pole lihtsalt piisavalt toiduvarusid. Ahjaa! ja kirvest on ka vaja, sest raamatute põletamine hoiab sooja vaevalt tunnikese. Siis tuleb asuda kappide ja laudade kallale. Lõpuks põletame vahtkummist toolid ja sureme vahetult enne päästjate saabumist vingumürgitusse.

Õhtul vaatasime "The Notebooki" ilus film küll, aga ma ei suuda enam üldse filme tõsiselt võtta, niisiis me itsitasime pidevalt, tegime lolle kommentaare ja ja arutlesime selle üle, et armastus on seotud ego upitamise tundega, üksteisele koplimentide tegemisega. Liis nõustus: "Jah, meie armastame teineteist. Kogu aeg ütleme teineteisele ilusaid asju" "Jah, vana lehm, sul on täielik õigus," vastasin mina. Ja sellest egoupitamise vajadusest lähtuvalt jõudsime järeldusele (filmi vaadates), et meestele meeldimiseks, tuleb meest nähes kohe komistada, autoga aeda sõita, intiimsete hetkede ajal võimalikult palju lobiseda ja üleüldse hästi saamatu olla. Siis saab tanu alla! Liisi see ei puutu, aga Kirjanduse maja ees Lembit Kurvitsaga vesteldes saime Britaga teada, et lootust on ka meil. Lembit Kurvits näiteks hindab haritud naisi hindega 4+

Nii me siis elamegi. iga päev uued aga sama tore-tobedad teemad.
Ja Liis võib nüüd õnnelik olla, sest ometi on üks sissekanne, kus ka tema oluliselt esindatud on!

Nupsikud

Kelgin oma nunnu vennatütre Annaga (paremal), kes kohevarsti aastaseks saab. Siin on ta "vangis" koos oma tulevase peikaga :D